3-08-745/17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2008, Tartu Haldusasja number 3-08-745 Haldusasi L.K. kaebus Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni
2. jaanuari 2008 protokollilise otsuse nr 4 punkti 5 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
3. augusti 2008 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus L.K. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. detsember 2008 Menetlusosalised Apellant L.K. Vastustaja Tartu Linnavalitsus, esindaja Karin Traks RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu
5. augusti 2008 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Välja mõista riigi tuludest 2230.40 (kaks tuhat kakssada kolmkümmend krooni ja 40 senti) Advokaadibüroo Sirje Must kasuks advokaat Anne Vissaku poolt osutatud riigi õigusabi eest. Välja mõista L.K. lt riigi õigusabi 2230.40 krooni alates käesolevas asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest iga järgneva kuu
6. kuupäevaks summas 200 krooni Rahandusministeeriumi kontole SEB Pangas nr 10220034800017 viitenumbriga 2800074713 kuni õigusabisumma täieliku tasumiseni. Apellandi poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest, s. o
7. detsembrist
8. POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
9. Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 12.01.2007 protokollilise otsuse nr 2 punkti 16.1 alusel sõlmisid Tartu linn ja L.K. 22.01.2007 sotsiaaleluruumi üürilepingu nr 2431, millega anti L.K. ja tema tütre K.K. kasutusse sotsiaaleluruum XXX-XX kehtivusega kuni 21.01.
10. L.K. ja kaastaotleja K.K. esitasid
11. a lõpus taotluse sotsiaaleluruumile uue üürilepingu sõlmimiseks. Elamukomisjoni 14.12.2007 protokollilise otsusega nr 39 tehti L.K. ile ettepanek esitada oma materiaalset seisundit kajastavad dokumendid, sh kes tasub üüri- ja kõrvalkulude ning toidu ja esmatarbekaupade eest, ning omakäeline seletuskiri viibimiskoha kohta kodukülastusaegadel. Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 25.01.2008 protokollilise otsuse nr 4 punktiga 5 otsustati mitte sõlmida üürilepingut L.K. i ja kaastaotleja K.K. iga sotsiaaleluruumile XXXXX ning kohustati taotlejaid vabastama sotsiaaleluruum hiljemalt 01.04.
12. Otsuse kohaselt ei ole L.K. esitanud elamukomisjoni 14.12.2007 otsuses nõutud dokumente ning sellest tulenevalt ei ole võimalik välja selgitada sotsiaalset abivajadust. Elamukomisjonile teadaolevalt ei kasuta K.K. XXX-XX sotsiaaleluruumi alalise elamispinnana ja elab oma poiss-sõbra juures aadressil XXX-XX . L.K. i sõnul tasub tema eluasemekulude eest naissoost sponsor, kelle nime ta ei avalikusta, ning sellest tulenevalt leidis elamukomisjon, et L.K. i võimalused toimetulekuks on piisavad ja ta ei vaja eluasemeteenuse osutamist. Samuti ei ole L.K. il tuvastatud niisugust terviseprobleemi, mis takistaks töötamist, seega ei ole põhjendatud tema mittetöötamine. Elamukomisjon viitas Tartu Linnavolikogu 28.06.2007 määruse nr 68 „Sotsiaaleluruumide üürileandmise kord“ § 6 lg 2 p 6; § 7 lg 19, HMS § 15 lg 3 ja SHS § 3 lg 1 p 2, 3 sätetele. L.K. esitas elamukomisjoni otsusele vaide, mis jäeti Tartu maavanema 17.03.2008 vaideotsusega rahuldamata. 18.04.2008 esitas L.K. halduskohtule kaebuse elamukomisjoni 25.01.2008 protokollilise otsuse nr 4 punkti 5 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on vaidlustatud otsus põhjendamatu. Otsuses viidatud linnavolikogu määruse § 6 lg 2 p 6 ja § 7 lg 19 ei anna alust lepingu lõpetamiseks. Vastavalt SHS §-le 3 lg 1 p 3 on abi osutamine kohustuslik siis, kui isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad. Kaebajale jääb arusaamatuks, milliseid materiaalset seisundit kajastavaid dokumente nõutakse. Kaebaja sissetulekuks on ainult peretoetus 300 krooni, seega tema võimalused toimetulekuks on ebapiisavad. N.ö sponsorlus on vastavalt VÕS § 4 mittetäielik kohustus, seega naisterahvalt saadud toetust ei saa lugeda sissetulekuks. Kaebaja on täitnud kõik üürilepingust tulenevad kohustused.
13. Tartu Linnavalitsus vaidles kaebusele vastu, leides, et vaidlustatud otsus on õiguspärane, kuna on langetatud kehtivate õigusaktide alusel, on põhjendatud ja kaalutletud. Elamukomisjon leidis, et kaebaja arvel olek ei ole põhjendatud, kuna elamukomisjonile ei esitatud andmeid ega selgitusi L.K. i ja K.K. i majandusliku seisu ega eluruumi tegelike kasutajate kohta. Seega puudus elamukomisjonil võimalus taotlejate sotsiaalse abivajaduse väljaselgitamiseks, mis on aluseks sotsiaaleluruumi üürilepingu sõlmimisel. Elamukomisjon otsustas 14.12.2007 asjas otsuse langetamise edasi lükata, kuna komisjonile oli teada, et kaebaja eluasemekulude eest tasub keegi naisterahvas, kelle nime kaebaja ei olnud nõus avalikustama, ning linnavalitsuse sotsiaaltöötajad olid teinud sotsiaaleluruumi XXX-XX korduvaid kodukülastusi, kuid kaebaja eluruumis ei viibinud. Seetõttu tegi 2 elamukomisjon lähtudes SHS § 3 lg 1 p 3 ja Tartu Linnavalitsuse 03.07.2007 korraldusega nr 840 kinnitatud „Elamukomisjoni põhimääruse“ p 2.5 taotlejale ettepaneku esitada tema materiaalset seisundit kajastavad dokumendid, et selgitada välja, kes tasub üüri- ja kõrvalkulude ning toidu- ja esmatarbekaupade eest, ning omakäeline seletuskiri, kus ta viibis kodukülastusaegadel. Linnavalitsuse sotsiaaltöötaja on selgitanud kaebajale, et ta esitaks elamukomisjonile dokumente või omakäelise seletuskirja, mis näitavad, kes tasub üüri- ja kõrvalkulude ning toidu- ja esmatarbekaupade eest. Kaebaja jättis nõutud dokumendid esitamata. Vastavalt SHS §-le 3 lg 1 p 3 on sotsiaalhoolekande põhimõtteks abi andmise kohustus juhul, kui isiku või perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad, ning vastavalt sama seaduse § 3 lg 1 p 2 on esmalt isikul endal vastutus enda ja oma pereliikmete toimetuleku eest. Kaebaja sõnul ta ei tööta, aga samas pole tal tuvastatud terviseprobleemi, mis takistaks töötamist, ja ta pole tööhõiveametis ennast töötuna registreerinud. Kaebaja kinnitusel on tema sissetulekuks ainult tütre K.K. i eest makstav peretoetus 300 krooni, mis kulub turult söögi ostmisele, kuid K.K. i sõnade kohaselt annab selle raha isa talle. Hetkel Sotsiaalkindlustusameti registri andmetel kaebajale peretoetust ei maksta, kuna tütar K. on koolist akadeemilisel puhkusel. Elamukomisjonile teadaolevalt elab K.K. poiss-sõbra juures A. tänaval ning vahel harva, kui on sõbraga tülis ja isa kodus ei ole, on ta isa korteris. Seega kaebaja väide, et kui uut üürilepingut ei sõlmita, jääb alaealine tänavale, ei vasta tõele. Samuti on väär kaebaja väide, et K.K. ei suhtle vanaema L.E. , kuna K.K. i klassijuhataja K.L. kinnitas, et lastevanemate koosolekul on käinud K. vanaema, kes on K. le toeks. Elamukomisjonil on tekkinud kahtlus, et kaebaja ei ole enda sissetulekute kohta avaldanud tõest informatsiooni. 28.02.2008 maavanemale esitatud vaides elamukomisjoni otsuse peale on kaebaja tunnistanud, et naissponsor tasub lisaks üüri- ja kõrvalkuludele ka muud kulutused ning ta ise teeb juhutöid ja on käinud ka Norras tööl, kuid tal ei ole mõtet töökohta pidada, kuna siis tuleks maksta elatisraha veel viiele lapsele. HALDUSKOHTU LAHEND
14. Tartu Halduskohus jättis 21.08.2008 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt on vastustaja teostanud vaidlusaluse haldusakti andmisel kaalutlusõigust, järgides diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Tegemist on õiguspärase haldusaktiga, mis ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi. Tulenevalt SHS §-dest 3; 10 p 4; 14 lg 1 oli vastustaja haldusakti andmisel õigustatud ja kohustatud kaalutlema ning välja selgitama, kas kaebaja ja tema tütar on suutelised ja võimelised tagama endale eluruumi, ning kui oleks leidnud tõendamist, et nad ei ole selleks suutelised, siis oleks olnud vastustaja kohustuseks luua kaebaja perekonnale võimalus sotsiaalkorteri üürimiseks. Tartu Linnavolikogu 28.06.2007 määruse nr 68 „Sotsiaaleluruumide üürileandmise kord“ § 7 lg 19 sätestab, et uue üürilepingu sõlmimise otsustab elamukomisjon. Otsuse tegemisel arvestatakse eelnevalt lepinguliste kohustuste täitmist üürniku poolt ja isiku arvele võtmise aluseks olnud andmete võimalikku muutumist. Nimetatud korra § 6 lg 2 p 6 sätestab, et elamukomisjon otsustab isiku arvelt kustutamise, kui ilmnevad muud asjaolud, mille tõttu ei ole põhjendatud isiku arvel olek. Kaebaja ei täitnud elamukomisjoni 14.12.2007 otsuse nr 39 punkti 3 ja ei esitanud elamukomisjonile tõendeid tema materiaalse seisundi kohta. Samuti on nii elamukomisjon 25.01.2008 otsusega kui maavanem vaideotsusega tuvastanud, et kaebaja tütar K.K. ei elanud eelmise üürilepingu kehtivuse ajal sotsiaaleluruumis. Kohtu poolt välja nõutud Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna päevikukandega on tõendatud, et 27.04.2007 kuni 18.03.2008 elas 3 K.K. tema ütluste kohaselt faktiliselt XXX-XX , mitte sotsiaaleluruumis, mille uuesti üürimiseks ta esitas isaga vastustajale kaastaotlejana avalduse. Seega on tõendatud, et võrreldes
15. a jaanuariga olid kaebaja sotsiaaleluruumi vajajana arvele võtmise asjaolud muutunud, kuna K.K. on olnud suuteline ise omale eluruumi tagama, mis välistas uue üürilepingu sõlmimise. Kuna kaebaja ei esitanud vastustajale täiendavaid andmeid oma materiaalse seisundi kohta (sh seletuskirja viibimiskoha kohta kodukülastusaegadel), siis oli vastustaja õigustatud otsuses osundatud õiguslikul alusel kaebaja arvelt kustutamiseks ja uue üürilepingu sõlmimata jätmiseks, sest tulenevalt SHS § 14 lg 1 esimesest lausest ei olnud vastustajal kohustust anda kaebaja perekonnale eluruumi, kuna tõendamist on leidnud, et kaebaja ja tema perekonnaliikmed on ise suutelised seda tagama. Otsuse õigsust kinnitab ka kaebaja kohtuistungil antud seletus, mille kohaselt on ta töötanud Norras, mis tõendab omakorda vastustaja tuvastatut, et kaebaja puhul puuduvad objektiivsed asjaolud, mis takistaksid tal töötamist ja eluruumi leidmiseks vajalike elatusvahendite teenimist ning, et tema sissetulekud on tegelikkuses suuremad, kui ta on vastustajale ja kohtule avaldanud. Kohus suhtus kriitiliselt kaebaja üldsõnalistesse selgitustesse väidetava naissponsori osas, kuna vaatamata vastustaja nõudmisele ei ole kaebaja pidanud vajalikuks esitada vastustajale täiendavaid tõendeid oma materiaalse seisundi kohta, mis olid vajalikud otsustamaks sotsiaaleluruumi andmise põhjendatust. Kaebaja kaebuses esitatud väide, et tema ainukeseks sissetulekuks on peretoetus, on vastuolus tema enda poolt kohtuistungil avaldatuga, mille kohaselt ta on töötanud Norras nii
16. kui
17. a. Seega on kaebaja esitanud nii vastustajale kui kohtule ebatäpseid faktilisi asjaolusid, mis kinnitab veelkord kohtu siseveendumust, et kaebaja materiaalne seisund on selline, et puuduvad alused talle sotsiaaleluruumi eraldamiseks. Kaebaja viited võlaõigusseaduse sätetele ei ole asjakohased. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
18. L.K. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldatakse. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on elamukomisjon ületanud diskretsiooni piire ning ei ole andnud hinnangut kõigile tõenditele. Elamukomisjoni otsusest ei nähtu selge põhjendus, miks ei tule kaebajaga sotsiaaleluruumi üürilepingut pikendada. Elamukomisjoni otsuse kirjeldavast osast nähtub, et põhjenduseks on asjaolu, et kaebaja keeldus avalikustamast, kes maksab tema korteriüüri ning tasub esmatarbekaupade eest, samuti seletuskirjad kodukülastusaegadel mitte kodus viibimise põhjuste kohta. Veel on tehtud etteheide selle kohta, et korteri kaaskasutaja K.K. ei viibi alaliselt XXX-XX elukohas. Samuti on elamukomisjon arvesse võtnud kaebaja poolt oma sponsori mitteavalikustamist ja mittetöötamist. Otsuse resolutsioonist nähtub, et lepingut ei saa pikendada põhjendusel, et kaebaja ei ole esitanud nõutud materiaalset seisundit kajastavaid dokumente ning sellest tulenevalt ei ole võimalik selgitada välja sotsiaalset abivajadust. Otsuse resolutsioonis märgitud sotsiaaleluruumide üürileandmise korra § 6 lg 2 p 6 ja § 7 lg 19 sätestavad isiku arvelt kustutamise juhul, kui ilmnevad muud asjaolud, mille tõttu ei ole põhjendatud isiku arvel olek, ning uue üürilepingu sõlmimise otsustamise, arvestades eelnevat lepinguliste kohustuste täitmist üürniku poolt ja isiku arvele võtmise aluseks olnud andmete võimalikku muutumist. Viide HMS § 15 lg 3 teeb asja veelgi segasemaks, kuna nimetatud sättele tuginev puuduste kõrvaldamata jätmine annab aluse jätta taotlus läbi vaatamata. Seega on haldusakt vastuoluline, kuna aktist ei selgu üheselt, kas tegemist on haldusorgani negatiivse otsusega või avalduse läbi vaatamata jätmisega. Kuna õiguslikud tagajärjed on erinevad, on oluline vahet teha, kas tegemist on negatiivse otsusega või avalduse läbivaatamata jätmisega. 4 Elamukomisjoni tuginemine sotsiaaleluruumide üürileandmise korra §-s 6 lg 2 p 1 viidatud muudele asjaoludele ei ole põhjendatud. Korra § 6 lg 2 tõlgendamisel ilmneb, et punkt 6 kuulub kohaldamisele juhul, kui punktides 1-5 sätestatud alused on ammendatud. Korra § 6 lg 2 p 1 sisaldab arvelt kustutamise alusena andmete uuendamisel arvel oleku aluseks olevate andmete olulise muutumise. Seega kui elamukomisjon leidis, et alused sotsiaaleluruumi üürimiseks on vahepeal ära langenud, oleks tulnud viidata Korra § 6 lg 2 p
19. Elamukomisjoni tuginemine korra § 7 lg 19 ei ole samuti põhjendatud, kuna kaebajal ei ole üürivõlgnevusi ning juhul, kui komisjon leidis, et üürilepingut ei saa sõlmida, kuna andmed on vahepeal muutunud, oleks arvelt kustutamise alusena pidanud tuginema Korra §-le 6 lg 2 p
20. Kohus on tuginenud asjaoludele, et kaebaja ei ole täitnud elamukomisjoni korraldust esitada täiendavaid andmeid ning, et K.K. ei ela alaliselt sotsiaaleluruumis, vaid on ise olnud võimeline endale eluruumi tagama. Kohus on jätnud välja selgitamata, kas K.K. on võimeline ise endale eluruumi tagama. K.K. i ei ole kohtusse kutsutud. Asjaolu, et K.K. ei viibi pidevalt kõnealuses korteris, ei anna alust väita, et ta ei vaja sotsiaaleluruumi. Oluline on, et K.K. oli haldusakti andmise ajal veel alaealine. Tuginedes HMS § 15 lg 2 tuleb haldusorganil anda taotluse esitajale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Dokumentide esitamata jätmine ei saa tuua kaasa negatiivset otsust, vaid taotluse läbi vaatamata jätmise. Kui haldusorganil ei olnud võimalik teha kindlaks kaebaja majanduslikku olukorda, oleks olnud võimalik jätta taotlus läbi vaatamata, mitte keelduda üürilepingu sõlmimisest.
21. Tartu linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt on kohus andnud õige hinnangu Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni poolt otsuse langetamisel diskretsiooni eesmärgi ja piiride järgmisele ning kohtuotsus on kooskõlas halduskohtumenetluse normidega. Nõustuda ei saa väitega, et kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et elamukomisjoni otsusest ei nähtu põhjendus, miks ei tule kaebajaga sotsiaaleluruumi üürilepingut pikendada, samuti väitega, et elamukomisjoni poolt otsuse langetamisel aluseks võetud sotsiaaleluruumide üürileandmise korra sätted (§ 6 lg 2 p 6 ja § 7 lg 19) ei ole õiged. Vastavalt Tartu Linnavolikogu 28.06.2007 määrusele nr 68 „Sotsiaaleluruumide üürileandmise kord“ ei toimu sotsiaaleluruumi üürilepingu pikendamist, vaid sõlmitakse isiku taotluse alusel uus sotsiaaleluruumi üürileping. Taotluse menetlemisele kohaldatakse tulenevalt nimetatud korra § 7 lg 18 esmakordse arvelevõtmise taotluse esitamise korra kohta käivaid sätteid (s.o §-d 2-4). Elamukomisjoni vaidlustatud otsuses ja ka halduskohtu otsuses on selgelt välja toodud, et L.K. i ja kaastaotleja K.K. iga otsustati mitte sõlmida üürilepingut sotsiaaleluruumi XXX-XX kasutamiseks sotsiaaleluruumide üürileandmise korra § 6 lg 2 p 6 ja § 7 lg 19 alusel. Tulenevalt sotsiaaleluruumide üürileandmise korra § 7 lg 1 antakse sotsiaaleluruume üürile ainult eluasemeteenuse vajajana arvele võetud isikutele, sama korra § 4 lg 1 ja 2 alusel võetakse eluasemeteenuse vajajana arvele isik, kes oma ebapiisavate füüsiliste võimete või psüühiliste erivajaduste või materiaalse seisundi tõttu ei ole võimeline tagama endale või oma perekonnale eluruumi kasutamise võimalust. Kaebaja oli eluasemeteenuse vajajana arvele võetud. Vastavalt nimetatud korra § 6 lg 2 p 6 otsustab elamukomisjon isiku arvelt kustutamise, kui ilmnevad muud asjaolud, mille tõttu ei ole põhjendatud isiku arvel olek. Kaebaja otsustati elamukomisjoni poolt korra § 6 lg 2 p 6 alusel eluasemeteenuse vajajana arvelt kustutada, kuna ta ei esitanud vastustajale täiendavaid andmeid oma materiaalse seisundi kohta (sh seletuskirja viibimiskoha kohta kodukülastusaegadel), mistõttu ei olnud võimalik teha kindlaks isiku vastavust korra § 4 lg 1 nõuetele. Samuti ei leidnud kinnitust, et L.K. i ja kaastaotleja K.K. i võimalused toimetulekuks ei ole piisavad. SHS § 3 lg 1 p 2 alusel 5 lasub esmalt isikul endal vastutus enda ja oma pereliikmete toimetuleku ees. Kaebajal ei ole tuvastatud puuet ega töövõimekaotust, mis takistaks tal töötamist. Fakti, et kaebaja on keeldunud oma sissetulekute kohta täpsemaid andmeid avalikustamast, kinnitab asjaolu, et elamukomisjoni 14.12.2007 protokollilise otsusega nr 39 tehti kaebajale ettepanek esitada tema materiaalset seisundit kajastavad dokumendid, mille kaebaja jättis nõutud viisil esitamata, kuid kinnitas suusõnaliselt, et tema sissetulekuks on ainult riiklik peretoetus 300 krooni kuus. Kohtuotsuse tegemisel on aluseks ka asjaolu, et kaebaja kinnitas kohtuistungil, et tegelikult on ta töötanud ka Norras. Antud asjaolu kinnitab, et kaebaja on võimeline töötama ja tema sissetulekud on elamukomisjonile esitatud dokumentides kajastatust suuremad. Viide, et arvelt kustutamise otsuse tegemisel oleks pidanud tuginema § 6 lg 2 p 6 asemel punktidele 1-5, ei ole asjakohane. Vastavalt sotsiaaleluruumide üürileandmise korra § 7 lg 19 otsustab uue üürilepingu sõlmimise elamukomisjon, kes arvestab seejuures eelnevalt lepinguliste kohustuste täitmist üürniku poolt ja isiku arvele võtmise aluseks olnud andmete võimalikku muutumist. Seega ei ole lepinguliste kohustuste varasem täitmine ainus kriteerium otsustamaks uue üürilepingu sõlmimise üle. Otsuse kohaselt otsustati taotlejatega uut üürilepingut sotsiaaleluruumi XXXXX kasutamiseks mitte sõlmida põhjusel, et taotlejate arvele võtmise aluseks olnud andmed olid muutunud: kaastaotlejana märgitud K.K. ei kasutanud antud sotsiaaleluruumi, vaid elas alaliselt poiss-sõbra juures XXX tänaval, mis kinnitab, et taotlejate koosseis oli muutunud, ning vastavalt SHS § 14 lg 1 ei leidnud tõendamist, et L.K. ja K.K. ei ole ise suutelised ja võimelised endale eluruumi tagama. Eeltoodud põhjendused kajastuvad ka vaidlusaluses otsuses. Nõustuda ei saa väitega, et kuna elamukomisjonil ei olnud võimalik kaebaja majanduslikku olukorda kindlaks teha, siis oleks tulnud HMS § 15 lg 2 alusel jätta taotlus läbi vaatamata, mitte võtta vastu negatiivne otsus. HMS § 15 lg 3 teine lause sätestab, et kui puudust taotluses ei kõrvaldata tähtaegselt, võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Kaebaja esitas sotsiaaleluruumi taotlusega koos enda poolt vajalikuks peetud materiaalset seisundit kajastavad dokumendid, mis elamukomisjoni hinnangul ei vastanud tegelikule olukorrale, seega tegi elamukomisjon taotlejale 14.12.2007 protokollilise otsusega nr 39 ettepaneku esitada lisaks materjale, millest nähtuks, kes tasub üüri- ja kõrvalkulude ning toidu- ja esmatarbekaupade eest ning esitada omapoolne seletuskiri viibimiskoha kohta kodukülastusaegadel. Kaebaja jättis nimetatud dokumendid esitamata, kuid kinnitas suusõnaliselt, et tema ainsaks sissetulekuks on riiklik peretoetus 300 krooni kuus. Nimetatud haldusmenetluse seaduse säte annab haldusorganile kaalutlusõiguse otsustada, kas vaadata taotlus läbi või mitte. Kuna elamukomisjon leidis, et kaebaja taotlust on võimalik esitatud materjalide põhjal menetleda, siis võeti vastu taotluse rahuldamata jätmise otsus. Punktist 5.1 nähtubki kirjeldatud kaalutlus, kuid sellele järgnev otsus on üheselt ja selgelt formuleeritud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
22. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
23. augusti 2008 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas alusetu. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et elamukomisjon on ületanud diskretsiooni piire ja ei ole andnud hinnangut kõikidele tõenditele. 6 Tartu Linnavolikogu
24. juuni 2007 määruse nr 68 „Sotsiaaleluruumide üürileandmise kord“ § 7 lg 19 kohaselt uue üürilepingu sõlmimise otsustab elamukomisjon. Otsustuse tegemisel arvestatakse eelnevat lepingukohustuste täitmist üürniku poolt ja isiku arvele võtmise aluseks olnud andmete võimalikku muutumist. Apellant ei ole täitnud elamukomisjoni
25. detsembri 2007 otsuse nr 39 punkti 3 ning ei ole esitanud elamukomisjonile tõendeid oma materiaalse seisukorra kohta. Asjas on tuvastatud, et apellandi tütar K.K. ei elanud eelmise üürilepingu kehtivuse ajal sotsiaaleluruumis, vaid elas faktiliselt XXX-XX . Seega olid apellandi sotsiaaleluruumi vajava isiku arvele võtmise asjaolud muutunud, kuna K.K. oli ise võimeline endale eluruumi tagama. Apellant on ise kohtuistungil kinnitanud, et ta on töötanud Norras ja seega puuduvad sellised asjaolud, mis takistaksid teda töötamast ja eluruumi leidmiseks vajalike elatusvahendite teenimist. Eeltoodud tõenditega on kinnitust leidnud, et apellandi materiaalne seisund ei ole selline, mis oleks aluseks talle sotsiaaleluruumi eraldamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et apellandi poolt dokumentide esitamata jätmine ei saa kaasa tuua negatiivset otsust. HMS § 15 lg 3 kohaselt, kui puudust taotluses ei kõrvaldata tähtaegselt, siis võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Elamukomisjoni protokollilise otsusega nr 39
26. detsembrist 2007 tehti apellandile ettepanek esitada materjale, kust nähtuks, kes tasub apellandi kulutuste eest ning esitada oma seletuskiri viibimise kohta kodukülastusaegadel. Selliseid dokumente apellant ei esitanud. Kuna elamukomisjon leidis, et apellandi taotlust on võimalik menetleda nende käsutuses olevate dokumentide alusel, siis võeti vastu otsus taotluse rahuldamata jätmise kohta. Tartu Ringkonnakohtu
27. septembri 2008 määrusega rahuldati L.K. i taotlus riigi õigusabi määramiseks apellatsioonkaebuse koostamiseks ühes kohustusega riigi õigusabi hüvitada osamaksetena. L.K. on kinnitanud allkirjaga, et ta on nõus riigi õigusabikuludega summas 2230.40 krooni apellatsioonkaebuse koostamise eest ja need on põhjendatud. Seega kuuluvad riigi õigusabi kulud L.K. ilt väljamõistmisele. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis L.K. i apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv) jääb tema enda kanda. Viivi Tomson Maili Lokk 7 Agu Timmi