Obsah (4)

§ 163§ 232§ 633§ 162

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 17.06.2010, Tallinn Ts

) § 367 alusel protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.

1. Kohus ei uuri asjakohatuid tõendeid: Nordika Kindlustuse hüvitamisest keeldumise otsus, kohtu tagaseljaotsus AS Estross ja Nordika Kindlustuse AS-i vahel, Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna vastus ja ARK-i tõend, konto väljavõte ja Fordi Keskuse eelkalkulatsioon, kuna nimetatud tõendid puudutavad kostja ja tema kindlustusandja vahelist õigussuhet, ei ole käesolevas vaidluses asjakohased ega lükka ümber hageja väidet kostja juhilubade kehtetuse kohta. Hageja ei ole väitnud, et kostjalt on juhiload ära võetud. Hageja on väitnud, et kostja juhiload olid kaotanud kehtivuse. Asjaolu, et kostjat on ajavahemikul 05.10.1993 – 05.03.1999 karistatud halduskorras erinevate väärtegude eest, ei muuda juhilubade kehtetuse fakti olematuks.
2. Kuivõrd hagi rahuldati osaliselt, siis

§ 163

lg 1 alusel jäävad hageja kohtukulud 93 % ulatuses kostja kanda ja kostja kohtukulud 7 % ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus

1. Vladimir Volkov palub tühistada Harju Maakohtu otsuse, jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda.
2. Kaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus eelkõige menetlusõiguse norme, hinnates valesti tõendeid ning seetõttu jõudis valele järeldusele, tuginedes liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKS § 38 lg 2 p-le 3.

§ 232

lg-s 1 on sätestatud, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Vastustaja nõude rahuldamise ja LKS § 38 lg 2 p 3 kohaldamise eelduseks on asjaolu, et apellant ei omanud liiklusõnnetuse toimumise ajal vastava kategooria sõidukijuhtimise õigust. Selleks, et tõendada apellandi juhtimisõiguse olemasolu, esitas apellant mitmeid tõendeid, mille uurimisest on kohus keeldunud.

1. Maakohus jättis uurimata tõendina esitatud 19.05.2000 Tallinna Linnakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2/3/22-5697/99, millega apellant soovis tõendada juhtimisõiguse olemasolu. Juhul, kui apellandil ei oleks olnud õnnetuse toimumise ajal juhtimisõigust, siis ei oleks saanud Tallinna Linnakohus langetada otsust, millega tunnistati apellandi poolt juhitud sõiduauto omaniku AS Estross õigust kindlustushüvitisele seoses 27.10.1998 toimunud liiklusõnnetusega. Samuti on kohus jätnud uurimata ARK-i 13.04.1999 vastuse nr 3-6/420, millega tõendatakse, et apellandile anti B-kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus 18.04.1989 ja väljastati juhiluba nr XXXXXX, mille 5 apellant vahetas EV juhilubadeks 05.11.
2. Eeltoodut arvestades on maakohus otsust tehes jätnud osad tõendid uurimata ning jõudnud seega ebaõigele järeldusele. 20.

§ 633

lg 5 kohaselt, kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Kuna maakohus jättis olulisel hulgal apellandi poolt esitatud tõendeid uurimata ning langetas otsuse vastustaja kasuks, siis oli apellant sunnitud enne apellatsioonkaebuse koostamist koguma täiendavalt tõendeid ning pöörduma päringuga Maanteeameti poole, et tõendada enda seisukohti ning esitatud väiteid. 19.01.2010 sai apellant Maanteeameti vastuse päringule, et liiklusregistri andmete kohaselt omas ta 27.10.1998 kehtivat juhiluba nr XXXXXX, mis oli väljastatud 18.04.1989 kehtivusega kuni 18.04.

1. Vastustaja seisukoht
2. MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
3. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja annab aluse maakohtu otsuse tühistamiseks menetlus- ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Küll aga on ringkonnakohtul võimalik teha asjas ise uus lahend.
4. Kooskõlas VÕSRS §-ga 11 on asjakohane, et maakohus lähtus asja arutamisel liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKS-i redaktsioonist, mille § 38 reguleeris kindlustusandja regressiõigust. Nimetatud sätte lg 2 p 3 kohaselt oli kindlustusandjal ja Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinõudeid kindlustusvõtja ja sõidukit juhtinud isiku vastu muu hulgas juhul, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Menetletav nõue on esitatud hageja poolt põhjendusel, et kostja sõidukijuhina ei omanud liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtivat juhiluba.
5. Esmalt peab kolleegium vajalikuks selgitada, et õiguslikult ei ole õige samastada juhtimisõiguse olemasolu kehtiva juhiloa omamisega ehk juhtimisõigust tõendava dokumendi olemasoluga. Mootorsõiduki juhtimise õiguse kui subjektiivse õiguse omandasid nii enne
6. aastat endisel Nõukogude Liidu (NL) territooriumil kui omandavad senini Eesti Vabariigis seaduses kindlaks määratud tingimustele vastavad isikud, kui nad läbivad vastava koolituse, sooritavad eksami ja täidavad muud seaduses sätestatud tingimused. Alates
7. aastast kehtestati Eestis liiklusseadus (LS), mille tolleaegse redaktsiooni § 20 lg 1 kohaselt anti mootorsõiduki juhtimise õigus isikule, kelle vanus ja tervislik seisund vastasid kehtestatud nõuetele, kes oli saanud vastava ettevalmistuse ja edukalt sooritanud eksami. Endise NL territooriumil kehtis sarnastel põhimõtetel kord sõiduki juhtimisõiguse andmiseks (viimane redaktsioon alates aastast 1976). Vastava kategooria juhtimisõiguse andmist tõendas ja tõendab senini dokumendina juhiluba. Samas ei andnud käesolevas vaidluses rakendatav LKS § 38 lg 2 p 3 kindlustusandjale tagasinõudeõigust juhul, kui sõidukijuhil ei olnud liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtivat juhiluba. Juhiloa kehtivuse kaotus iseenesest ei tõenda, et isikul on ka juhtimisõigus lõppenud/äravõetud/tunnistatud kehtetuks ehk et ta ei oma sel ajahetkel vastava kategooria juhtimisõigust.
8. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja sai juhtimisõiguse 18.04.1989 ja kuni 05.11.1998 ei olnud talt seda äravõetud/kehtetuks tunnistatud ega see ei olnud muul seadusest tuleneval põhjusel lõppenud. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kuna hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, milliste alusel saaks asuda 6 seisukohale, et liiklusõnnetuse toimumise ajal 27.10.1998 puudus kostjal vastava kategooria juhtimisõigus, siis peab hagi jääma rahuldamata juba ainuüksi sel põhjusel.
9. Kolleegium peab vajalikuks anda seisukoht ka kostja juhiloa kehtivusega seonduvate asjaolude/tõendite kohta. Kolleegium ei nõustu maakohtu poolt teostatud tõendite hindamisega ja järeldusega, et tõendamist leidis asjaolu, et 27.10.1998 ei omanud kostja kehtivat juhiluba. Kolleegium on asja arutamise tulemusena seisukohal, et tõendamist leidis, et 18.04.1989 oli kostjale välja antud juhiluba kehtivusega kuni 18.04.
11. Pooled (seal hulgas hageja ise) on esitanud kohtule vastandliku sisuga dokumentaalseid tõendeid: 1) hagiavalduse lisana on hageja esitanud ARK-i tõendi nr 3-6/1394 01.12.1999, mille kohaselt möödus juhiloa kehtivusaeg 18.04.1999; samas nähtub sama tõendi tekstist, et kehtivusaja lõppemisel ei olnud neid muudetud ettenähtud korras kehtivaks, kuid et juhiloa vahetamisel 05.11.1998 ei olnud rikutud kehtivat mootorsõiduki juhtimisõiguse andmise eeskirja (t lk 7); 2) ARK-i 16.11.1998 tõendi faksikoopia (t lk 57) kohaselt kehtis kostja juhiluba kuni 18.04.1991; 3) kostja juhiloa fotokoopialt (t lk 58, 63) ei ole võimalik kehtivuse aega selgelt ja ühemõtteliselt välja lugeda; 4) Nordika Kindlustuse AS-i hüvitamise keeldumise otsuses 19.11.1998 (t lk 34) väideti, et kostja juhiluba kehtis kuni 18.04.
13. Samuti kinnitavad kolleegiumi jaoks asjaolu, et tegelikkuses oligi kostjale 18.04.1989 välja antud juhiloa kehtivuseks 18.04.1999 järgmistest tõenditest kogumis nähtuvad asjaolud: 1) Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna teatis 17.03.1999 (t lk 37), mille kohaselt ei olnud kostjalt ajavahemikus 18.04.1989 kuni 05.11.1998 mootorsõiduki juhtimisõigust äravõetud; 2) ARK-i teatis 13.04.1999 (t lk 38) selle kohta, et kostja sai loa 18.04.1989, vahetas selle Eesti Vabariigi juhiloaks 05.11.1998 ja tema juhtimisõigust ei ole ära võetud; 3) politsei liiklusjärelevalve osakonna väljavõte kostja isiklikust kaardist seisuga 09.03.1999 (t lk 45), millest nähtub, et kostja on saanud 09.09.1993 ja 15.11.1997 karistada joobes sõidu ja kiiruse ületamise eest, kuid kummalgi juhul ei viidata juhtimisõiguseta ega juhiloata sõiduki juhtimisele.
14. Lisaks nähtub, et ka hageja enda ja tema õiguseelneja arusaam kostja juhiloa kehtivusajast on olnud heitlik: 1) 29.01.1999 nõudekirjas (t lk 5) ei ole juhiloa kehtivust märgitud, kuid on leitud, et kostjal puudus vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus; 2) 15.02.2000 vastuses (t lk 8) oldi seisukohal, et juhiluba kehtis kuni 18.04.1991, kusjuures viidati samas alles
15. aastal avaldatud mootorsõiduki juhtimisõiguse andmise eeskirjadele; 3) hagiavalduses (t lk 1-3) viidati ARK-i 01.12.1999 kirjale (t lk 7), milles oli vastuoluliselt selgitatud, et kehtivusaeg möödus 18.04.1999, ettenähtud korras kehtivaks juhiluba ei olnud muudetud, kuid 05.11.1998 toimunud loa vahetamisel kehtivaid eeskirju ei rikutud (seega ikkagi nähtub tõendist, et vahetamine toimus enne kehtivuse lõppemist).
16. Kolleegium võtab otsuse tegemisel arvesse ka apellatsioonkaebuse lisana apellandi poolt esitatud Maanteeameti eksamiosakonna juhataja vastuse apellandi päringule 19.01.2010, mille kohaselt vastavalt liiklusregistri andmetele omab apellant Bkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust alates 18.04.1989, esmaselt oli juhiluba talle väljastatud samal kuupäeval kehtivusega kuni 18.04.1999, juhiluba vahetati 05.11.1998 ja saadi uus kehtivusega kuni 05.11.2008, praegu omab luba kehtivusega kuni 05.11.
17. Selle tõendi näol on sisuliselt tegemist mitte uue tõendiga, vaid pädeva ametiasutuse poolt koostatud faktiliste andmete kokkuvõttega, mille oleks olnud maakohtul endal mõistlik nõuda asja lahendamiseks vajalike andmete õigeks tuvastamiseks, arvestades tsiviilasja materjalide vastuolulisust. 31.

§ 232

lg 1 kohaselt peab kohus hindama kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Käesolevas asjas on maakohus teinud otsustuse vaid kahele 7 tõendile tuginedes (t lk 7 asuv ARK-i vastus AS-i Estross päringule 01.12.1999 ja t lk 63 asuv kostja juhiloa koopia), kuid on jätnud arvestamata kõik teised esitatud dokumentaalsed tõendid. Seejuures ei ole kohus põhjendanud, miks ta teisi tõendeid asja lahendamisel arvesse ei võtnud, kuigi ka need sisaldavad otseselt või kaudselt andmeid kostja juhiloa kehtivuse kohta. ARK-i tõendi puhul on kohus asunud seisukohale, et selle väljaandmisel oli eksitud kuupäevaga (18.04.1999 asemel pidi olema 18.04.1991). Samas ei nähtu, milliste asjaolude/põhjenduste alusel kohus sellisele seisukohale asus. Ka on juhiloa koopia puhul tegemist sisuliselt loetamatu fotokoopiaga, millelt võib viimase numbrina välja lugeda nii „1“ kui kolleegiumi arvates ka „9“.

1. Vaidlusalune juhiluba oli kostjale välja antud enne
2. aastat endise NL territooriumil ja seetõttu ei saanud selle kehtivusele laieneda alates
3. aastast Eestis kehtinud/kehtivad õigusaktid. NL territooriumil kehtis alates 01.06.1976 sõiduki juhtimise õiguse andmise kord, mille kohaselt anti isikule, kes oli sooritanud liikluseeskirja- ja sõidukijuhieksami, eksamikaardi alusel juhitunnistus ja selle juurde kuuluv talong. Juhitunnistus kehtis 10 aastat ja erinevalt Eestis kehtestatud mootorsõiduki juhtimisõiguse andmise eeskirjast (alates 1994, ajutine kord alates aprillist 1992) ei eristatud esmase juhiloa kehtivust hilisemalt vahetamise tulemusena väljaantavate lubade kehtivusest. Kuni
4. aastani anti üldse välja ainult tähtajatuid juhilube. Maakohus ei ole viidanud õigusaktidele, milliste alusel asus ta seisukohale, et kostjale 18.04.1989 välja antud juhiluba sai ja pidi kehtima ainult 2 aastat (seega sarnaselt Eestis kehtima hakanud esmase juhiloa kehtivuse ajaga). ARK-i 01.12.1999 tõendi ja Maanteeameti päringu kohaselt vahetati kostjale NL-i ajal välja antud juhiluba 05.11.1998 Eesti juhiloa vastu. Selline vahetamine toimus vastavalt alates 01.08.1994 kehtima hakanud mootorsõiduki juhtimisõiguse andmise eeskirja kinnitamise määruse nr 35 21.06.1994 p-le 2.3 ja eeskirja p-le
5. Selle kohaselt vahetati enne 01.08.1991 endise NL-i territooriumil välja antud juhiload välja omaniku avalduse alusel kas kehtivuse lõppemisel, kõlbmatuks muutumisel või omaniku andmete muutumisel.
6. Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused hageja nõude rahuldamiseks ning põhivõla rahuldamata jäämisel ei tõusetu kõrvalnõude põhjendatuse küsimust.
7. Hagi rahuldamata jäämisel jäävad menetluskulud

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse rahuldamisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud sama sätte alusel vastustaja kanda. Ande Tänav Tiit Kollom Imbi Sidok