Obsah (4)

§ 10§ 20§ 17§ 23

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2738 Haldusasi H. K.’i kaebus Maksu- ja

§ 10

lõike 2 punkti 1 kohaselt maksuhalduri ülesandeks kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras. Seega vaideotsuses viidatud Riigikohtu lahend 3-3-1-60-08 on kohatu, kuna kaebaja seisukoha kohaselt oleks maksuhaldur pidanud tegutsema.

§ 20

lõike 4 kohaselt võib maksuhalduri ettepanekul äriregistrist kustutada füüsilisest isikust ettevõtja, kes ei tegele ettevõtlusega tulumaksuseaduse § 14 tähenduses. Maksuhaldur on pidanud tegutsema

§ 20lõike 4 järgi, nähes, et 2008.

aastal ei laekunud kaebajalt tulumaksu. Kaebaja lisab, et kohtumenetluse ajal saadeti isegi teatis, millest lähtuvalt peatati tegevus FIE-na. Kaebaja taotleb seega vaidlustatud korralduse tühistamist

1. aasta I ja II kvartali sotsiaalmaksunõude osas.
2. Kaebaja lisas vastustaja seletusele vastates, et maksuhaldur ei ole selgitanud, miks vaideotsuses ei kajastu vaides esitatud taotlus. HMS § 40 lõike 3 punktis 2 on sätestatud, et menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning punkt 3 täpsustab, et asja ei otsustata menetlusosalise kahjuks. Alates 01.01.2008 jõustus kohustus pidada maksukohustuslaste registrit, mis on riiklik register avaliku teabe seaduse tähenduses, mida peetakse maksuhaldurile seadusega pandud ülesannete tagamiseks.

§ 17

lõike 21 kohaselt peetakse maksukohustuslaste registris eraldi arvestust iga maksukohustuslase käesolevast seadusest või maksuseadusest tulenevate rahaliste õiguste ja kohustuste ning nende täitmise kohta.

§ 17

lõige 3 ütleb ühemõtteliselt, et registri vastutav töötleja on Maksu- ja Tolliamet. Kaebaja leiab, et maksuhaldur oleks eeltoodust järelduvalt pidanud tema

§ 20

lõikest 4 tulenevalt registrist kustutama, kuna alates 01.01.2008 on kaebaja töötu ja tal puudub igasugune sissetulek. Kaebajale jääb arusaamatuks võla tekkimine, kui tema tegevus füüsilisest isikust ettevõtjana oli peatatud. Kaebaja palub eeltoodust tulenevalt rahuldada kaebus. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja selgitab, et sotsiaalmaksu seaduse (edaspidi SMS) § 2 lg 1 p 5 kohaselt maksab füüsilisest isikust ettevõtja sotsiaalmaksu ettevõtlusest saadud tulult tulumaksuseaduse § 14 tähenduses, millest on tehtud tulumaksuseaduses lubatud ettevõtlusega seotud mahaarvamised, arvestades käesoleva paragrahvi lõigetes 5, 7 ja 8 sätestatut, kuid mitte rohkem kui maksustamisperioodi kuude töötasu alammäärade 15-kordselt summalt aastas. SMS § 2 lg 5 kohaselt maksab füüsilisest isikust ettevõtja sotsiaalmaksu aastas mitte vähem kui käesoleva seaduse §-s 21 nimetatud kuumäära 12-kordselt summalt, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 7 ja 8 sätestatud juhul ning juhul, kui füüsilisest isikust ettevõtja on kogu maksustamisperioodi jooksul olnud riikliku pensioni saaja või maksustamisperioodi kestel kantud äriregistrisse või kustutatud äriregistrist või saanud riikliku pensioni saajaks. Samasuguse sisuga sätted kehtisid ka
2. aastal kehtinud sotsiaalmaksu seaduses. Tegemist on sotsiaalmaksu miinimumkohustusega, mida registreeritud FIE on kohustatud tasuma avansiliste maksetena maksustamisperioodi kestel MTA pangakontole iga kvartali kolmanda kuu
3. kuupäevaks (SMS § 9 lg 3 p 1). Avansilisi makseid makstakse proportsionaalselt kuude arvuga, mille kestel isik oli registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana (SMS § 9 lg 5). Seega on sotsiaalmaksuseaduses selgelt sätestatud, et avansiliste maksete tasumise kohustus tuleneb isiku füüsilisest isikust ettevõtjana registreerimise faktist, mitte sellest, kas isik ka tegelikult ettevõtlusega tegeles või mitte. 2
4. FIE maksukohustuse sidumine registreerimisega sätestati kehtivas seaduses eelkõige maksuarvestuse efektiivsema administreerimise ja kuritarvituste vältimise eesmärgil. Sotsiaalmaks on kindlustusprintsiipi sisaldav eriotstarbeline maks, mille laekumistest finantseeritakse pensionikindlustust ja riiklikku ravikindlustust, mistõttu tuleb sotsiaalmaksuseaduse tõlgendamisel tagada kooskõla seaduse eemärgi ning teiste seadustega. Ravikindlustuse seaduse (edaspidi RaKS) § 2 sätestab, et ravikindlustus on tervishoiukulude katmise süsteem kindlustatud isiku haiguste ennetamise ja ravi, ravimite ja meditsiiniseadmeteostmise rahastamiseks ning ajutise töövõimetuse hüvitiste ja muude hüvitiste maksmiseks käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Ravikindlustus põhineb kindlustatud isikute solidaarsusel ja piiratud omaosalusel ning lähtub kindlustatud isikute vajadustele vastavate teenuste osutamise, ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse ja ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Ravikindlustus on sundkindlustus. RaKS § 5 lg 1 kohaselt on kindlustatud isik käesoleva seaduse tähenduses Eesti alaline elanik, tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elav isik, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu või kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses sätestatud korras, suuruses ja tähtaegadel. RaKS § 5 lg 3 järgi kindlustatud isik, kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu, on füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse kantud isik ning Maksu- ja Tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses registreeritud notar, vandetõlk ja kohtutäitur, kes maksab sotsiaalmaksu ettevõtlusest saadavalt tulult vastavalt sotsiaalmaksuseadusele. RaKS § 10 lg 1 kohaselt tekib FIE kindlustuskaitse äriregistrisse või maksukohustuslaste registrisse kandmisest arvestatava neljateistkümnepäevase ooteaja möödumisel. Isiku ravikindlustuse andmekogusse kandmiseks vajalikud andmed on haigekassale kohustatud esitama maakohtute registriosakondade keskandmebaasi pidaja või Maksu- ja Tolliamet seitsme kalendripäeva jooksul, alates äriregistrisse või maksukohustuslaste registrisse kandmisest. Samasuguse sisuga sätted kehtisid ka
5. aastal.
6. Eeltoodust nähtub, et FIE ravikindlustus on seotud üksnes tema registreerimiskandega, mitte reaalse ettevõtlusega tegelemise või tegeliku sotsiaalmaksu tasumisega. Seega ei või tekkida olukorda, kus isik saab FIE-na registreerimise seisundist tulenevalt ravikindlustuse, kuid ei ole kindlustusmakset tasunud ning soovib tagasiulatuvalt vabaneda kindlustusmakse tasumisest. Vastustaja leiab, et selline olukord oleks ebamõistlik ning oleks vastuolus sotsiaalmaksu põhimõttega. Ravikindlustuse solidaarsuspõhimõte ei sobi kokku kindlustatu staatuse valimise võimalusega, mida sisuliselt võimaldaks FIE poolne hilisem ettevõtlusega mittetegelemise deklareerimine ning sellest tulenev sotsiaalmaksu mittemaksmise võimalus. See seaks erinevad maksumaksjad ebavõrdsesse olukorda. Riigikohus on lahendites nr 3-3-190-06 ja 3-3-1-56-05 rõhutanud, et tõlgendamisel tuleb tagada ühetaolise maksustamise põhimõtte realiseerimine. Ka Tallinna Halduskohus on jõustunud lahendites haldusasjades nr 3-07-1471 ja nr 3-05-1019 asunud seisukohale, et minimaalne maksukohustus avansiliste maksete arvestamisel on seotud FIE-na registreeritud kuude arvuga ja seda ka juhul, kui reaalselt ettevõtlust ei ole tegelikult toimunud.
7. Seoses kaebuse esitaja seisukohaga maksuhalduri tegevusetusele, märgib vastustaja, et avansiliste maksete tasumise kohustus ning tähtajad tulenevad otseselt seadustest ning nende tasumiseks maksuteadet ei väljastata. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-60-08 leidnud, et FIE peab ise olema teadlik asjaoludest, mis määravad tema maksukohustuse suuruse. Samas on Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-66-05 selgitatud, et õigusaktide mittetundmine ei vabasta isikut kohustusest esitada õiged andmed. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-57-02 on leitud, et kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistest, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et maksuhalduril 3 ei ole kohustust isikule pidevalt meeldetuletusi saata maksuvõla tekkimisest või sellest, et isik oma tegevuse lõpetamisest FIE-na pädevat asutust teavitaks. Vastustaja palub eeltoodust tulenevalt jätta kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.
9. Kohus peab vajalikuks kõigepealt märkida, et taunib vastustaja poolt kohtule vastamisel vaideotsuse sõna-sõnalist kopeerimist. Menetlusseadustikes ei ole vastustaja poolt kohtule vastamise kohustus sätestatud eesmärgiga korrata üksnes vaidemenetluses tuvastatut. Vastustajal on võimalik kohtule vastates selgitada oma positsiooni ning vastata kaebuses väljatoodud asjaoludele. Juhul, kui vastustaja seda teha ei soovi, piisanuks viidetest vaideotsusele, mis oli kohtule esitatud.
10. Pöördudes eeltoodust haldusasja sisulise lahendamise juurde, vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas vaidlustatud korraldus on õigusvastane maksuhalduri tegevusetuse tõttu. Täpsemalt vaidlevad pooled selle üle, kas maksuhaldur oleks pidanud kaebaja omal algatusel

§ 20lõike 4 alusel äriregistrist kustutama, nähes, et kaebajalt ei laekunud 2008.

aasta eest tulumaksu. Kohus märgib esiteks, et maksuhaldur on jätnud menetluse käigus tähelepanuta SMS § 9 lõike 51, mille kohaselt maksavad füüsilisest isikust ettevõtja, kes on äriseadustiku § 3 lõike 3 kohaselt teatanud äriregistri pidajale tegevuse peatamisest või ajutise või hooajalise tegevuse algus- ja lõppkuupäeva, ning notar, vandetõlk ja kohtutäitur, kelle kohta on maksukorralduse seaduse § 201 kohaselt teatatud Maksu- ja Tolliameti piirkondlikule struktuuriüksusele samad andmed, avansilisi makseid proportsionaalselt ettevõtlusega tegelemise kuude arvuga. Seega on kaebajal iseenesest õigus selles, et FIE-na tegevuse peatamisel ei pea ta sotsiaalmaksu tasuma ning vastustaja ei saa seetõttu ka väita, et sotsiaalmaksu tasumise kohustus tuleneb ainult FIE-na registreerimise faktist. Füüsiline isik võib küll olla FIE-na registreeritud, kuid tema tegevuse peatumisel maksab ta sotsiaalmaksu üksnes proportsionaalselt ettevõtlusega tegelemise kuude arvuga. Kohus rõhutab samas viidatud sätte sõnastusest, et avansilisi makseid tasutakse proportsionaalselt ettevõtlusega tegelemise kuude arvuga. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis näitaks, kas ja kui kaua oli kaebaja tegevus FIE-na peatatud. Seetõttu ei kohtule ka teada, kas maksuvõlgnevus tekkis kaebajal alates

1. aasta IV kvartalist seetõttu, et tema tegevus oli varasemalt peatatud, või seetõttu, et kaebaja oli sinnamaani tasunud sotsiaalmaksu korrektselt.
2. aasta IV kvartalist tuleb aga kaebaja tegevus lugeda igal juhul jätkunuks, kuna ka kaebaja ise ei ole väitnud, et tema tegevus oleks pidanud olema edasiselt peatatud.
3. Kohus käsitleb seega järgmisena kaebaja seisukohta, et maksuhaldur oleks pidanud kaebaja äriregistrist kustutama. Kohus on seisukohal, et maksuhalduril ei ole eriti palju vahendeid, millega tuvastada füüsilisest isikust ettevõtja poolt ettevõtlusega mittetegelemine. Kohus ei toeta kaebaja väidet, et maksuhaldur oleks pidanud järeldama tulumaksu mittetasumisest, et ta ei tegele ettevõtlusega. Ettevõtjate poolt deklaratsioonide esitamise hilinemisest või maksuvõlgade olemasolust ei saa maksuhaldur teha automaatselt järeldust, et ettevõtja on tegutsemise lõpetanud. Kohus leiab, et ettevõtjaid, kes raamatupidamislike või muude probleemide tõttu ei suuda teatud aja vältel deklaratsioone õigeks ajaks esitada ja makse tasuda, esineb maksuhalduri tegevuses kindlasti tihti. Seega ei saa kohtu hinnangul ka käesoleval juhul üheselt järeldada ja eeldada kaebaja poolt maksude mittedeklareerimisest ja tasumata jätmisest, et kaebaja on tegevuse lõpetanud.

§ 23

lg 1 sätestab, et käesoleva seaduse §-des 18, 211 ja 22 nimetatud isikud on kohustatud teatama Maksu- ja Tolliameti 4 piirkondlikule struktuuriüksusele viie tööpäeva jooksul oma tegevuse lõpetamisest, püsiva tegevuskoha likvideerimisest või §-des 19–21, 211 ja 22 loetletud andmete muutumisest. Lisaks sätestab

§ 23

lg 3, et füüsilisest isikust ettevõtja teatab oma ettevõtte tegevuse peatamisest, hooajalisest tegevusest ja ajutisest tegevusest äriregistri pidajale vastavalt äriseadustiku § 3 lõikele

1. Eeltoodud sätetest tulenevalt on kaebaja kohustuseks teavitada nii enda tegevuse peatamisest kui ka tegevuse lõpetamisest. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja seda ei teinud enne, kui vastustaja edastas talle vaidlustatud korralduse. Kaebaja võis küll kahetsusväärselt eksida FIE-na tegutsemisel enda õigustes ja kohustustes, kuid see asjaolu ei muuda vaidlustatud korraldust ja maksuhalduri tegevust õigusvastaseks. Vastustaja on õigesti viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-60-08, milles Riigikohus väljendas, et füüsilisest isikust ettevõtja peab ise olema teadlik asjaoludest, mis määravad tema maksukohustuse suuruse. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et maksuhaldur on õiguspäraselt andnud vaidlustatud korralduse ning maksuhalduril puudus kohustus kaebaja äriregistrist kustutamiseks.
2. Kohus lisab, et FIE puhul on maksustamisperioodiks kalendriaasta, maksustatav tulu selgitatakse välja kord aastas tuludeklaratsiooni alusel. Juurde- ja tagasimaksete tegemise tähtaeg on järgmise aasta
3. oktoober. SMS § 9 lõike 6 punkti 1 kohaselt on Maksu- ja Tolliamet kohustatud arvutama füüsilise isiku tuludeklaratsiooni ning maksukohustuslaste registri andmete alusel juurdemaksmisele kuuluva maksusumma ning väljastama füüsilisest isikust ettevõtjale maksuteate juurdemaksmisele kuuluva maksusumma kohta vähemalt 30 päeva enne maksu tasumise tähtpäeva. Seega on maksuhaldur kohustatud kontrollima ja väljastama FIE-le maksuteate hiljemalt
4. septembril. Käesoleval juhul reageeris maksuhaldur kiiremini, kuna kaebaja ei tasunud kvartaalseid sotsiaalmaksu makseid ning tekkis maksuvõlgnevus. Kohus nõustub kaebajaga selles, maksuhaldur on seadusest tulenevalt kohustatud pidama maksukohustuslaste registrist arvestust maksukohustuslase õiguste ja kohustuste kohta. Samas on maksuhaldur seda ka teinud, nagu nähtub üheselt vaidlustatud korralduse andmisest. Registris arvestuse pidamise kohustusest ei tulene maksuhaldurile kaebaja väidetud kohustust ta sealt koheselt maksude deklareerimata jätmisel ja maksuvõlgnevuse tekkimisel kustutada. Kohus leiab, et maksuhaldur ei ole rikkunud vaidlustatud korralduse andmisel maksuvõlgnevuse arvestamise korda. Kohus märgib, et vaidlustatud korraldusest ei nähtu ka menetlus- ega vormivigu. Kohus leiab, et vaidlustatud korraldus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ning kaebuse esitaja väited ei anna alust korralduse tühistamiseks.
5. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei esitanud menetluskulude nõuet, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 5