järgi on vanglaametnik kohustatud vangla direktorile või kõrgemale kohalviibivale vanglaametnikule viivitamatult teatama kõikidest karistuse täideviimisel esile kerkivatest tähtsatest juhtudest. Kinnipeetava haigestumisest, vigastusest või mürgistusest on vanglaametnik kohustatud viivitamata informeerima arsti või õde. Kui kinnipeetav J.Sidorkinil oleks olnud 12.01.2010 vigastus või tal oleks huul paistes, siis oleks järelvaataja seda tingimata näinud. Sellisel juhul on järelvaataja kohustatud kirjutama raporti, teavitama direktorit või vanemametnikku ja saatma J.Sidorkini meditsiiniosakonda, kus meditsiiniõde oleks fikseerinud trauma. Aga kuna trauma on fikseeritud 14.01.2010 ja asja materjalide juures pole järelvaataja raportit, siis järelikult ei olnud 12.01.2010 J.Sidorkinil mingit traumat. Kuidas kinnipeetav J.Sidorkin 14.01.2010 trauma saada võis, sellest ei ole kaebajal aimu ja temal pole sellega mingit pistmist, sest 14.01.2010 oli sektsioon terve päeva kinni ja kaebaja ei näinud Jevgeni Sidorkini üldse sellel päeval, sest nad istusid erinevates kambrites. 2 Kõigest ülalöeldust nähtub, et kaebajat karistati ainult J.Sidorkini ütluste alusel, tal võis kaebaja suhtes olla isiklik solvumine ja ta võis kaebaja kohta niimoodi rääkida, et oma viha rahuldada. Vanglas võib olla väga palju põhjuseid, et solvuda, ja seda ei oska isegi aimata. Kaebaja märgib, et jääb täiesti arusaamatuks, miks vangla ei küsitlenud tunnistajaid ja jättis selles arusaamatuses otsad lahti, karistades kaebajat, uskudes ainult J.Sidorkini sõnu, aga kaebaja väiteid täiesti ignoreerides. J.Sidorkin on ju samasugune kinnipeetav nagu kaebajagi ja kui vangla ei usu kaebaja sõnu, siis mis alusel ta J.Sidorkini sõnu usub, ignoreerides seejuures asjas kahtlaseid arusaamatusi ja süütuse presumptsiooni, mis kehtib ka distsiplinaarmenetluse kohta, s.t. kui süüdistatava süüd ei ole võimalik tõestada, siis seda vaadeldakse süüdistatava kasuks. Kaebaja leiab, et kinnipeetav Jevgeni Sidorkini seletuskiri ei ole kaebaja süü tõend, seletuskiri on ainult alus selleks, et distsiplinaarmenetlus algatada. Lähtuvalt sellest, et operatiivtöötaja Argo Miku raport esitati alles 14.01.2010, viitab see sellele, et raporti sisu tugineb kinnipeetav Jevgeni Sidorkini sõnadele. Ka see ei ole kaebaja süü tõend, sest need pole tunnistaja ütlused, vaid sellesama kinnipeetav J.Sidorkini ütlused. Kaebaja leiab, et ka meditsiiniõe raport pole tema süü tõend, sest läbivaatus toimus alles 14.01.2010, aga intsident toimus Jevgeni Sidorkini sõnade järgi 12.01.
) § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve vanglas viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas ning lõike 2 kohaselt vastutab julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Tartu Vangla põhimääruse § 2 p 9 kohaselt on vangla ülesanne korraldada vanglas jälitustegevust ning § 9 kohaselt on julgeolekuosakonna põhiülesanne ennetada ja avastada õigusrikkumisi ning korraldada vanglas uurimist ja jälitustegevust. Jälitustegevuseseaduse (edaspidi JTS) § 6 lg 1 p 5 kohaselt on jälitustasutus oma tegevuse piires Justiitsministeeriumi vanglate osakond ja vangla. JTS § 14 lg 1 kohaselt on jälitusasutustel on õigus kaasata vabatahtlikule salajasele koostööle jälitustegevuses täisealisi isikuid nende nõusolekul ning lõike 3 kohaselt on salajasele koostööle kaasatud isikud kohustatud hoiduma teadvalt väära või laimava teabe edasiandmisest ning hoidma saladuses neile koostöö käigus teatavaks saanud andmed, samuti jälitustegevuses kasutatavad vahendid, meetodid ja taktika. Tartu Vangla julgeolekuosakonna spetsialisti A.Mikk poolt 14.01.2010.a tehtud ettekanne nr 76, mis oli aluseks kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks, põhines jälitustegevusse kaasatud isikult saadud informatsioonil, mis on kajastatud 14.01.10.a koostatud kaastööteates nr 10, mille näol on tegemist piiratud tasemega riigisaladusega ning selle sisule on juurdepääs ainult seadusega lubatud isikutel. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et julgeolekuosakonna töötaja A.Mikk on ettekande tema kohta teinud J.Sidorkini pahatahtlike ütluste alusel,. A.Mikku koostatud ettekanne on tehtud kaastööd tegevalt isikult saadud info alusel ning peale seda võeti alles seletus kannatanult J.Sidorkinilt ja koguti juurde teised tõendid. Kaebaja heidab vastustajale ette veel, et menetluse käigus ei võetud seletusi teistelt kinnipeetavatel.
lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning selgitab välja distsipliinirikkumise asjaolud vanglateenistus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt distsiplinaarmenetlus protokollitakse. Protokolli vormi ja sellele esitatavad andmed sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades. Vangla sisekorraeeskirja § 98 p 3 kohaselt lisatakse protokollile kinnipeetava seletus. Nimetatud sätte kohaselt on kinnipeetaval õigus teha omapoolseid märkusi distsiplinaarmenetluse protokolli kohta, mis on menetlus kokkuvõttev dokument. 4 Kirjalikes märkustes saab kinnipeetav esitada oma vastuväited menetleja kogutud tõendite piisavuse ning nendest tehtud järelduste kohta. Kaebaja on distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvunud 29.01.10.a ning märkusi tal selle kohta ei olnud, seega nõustus kaebaja nii menetluses käigus kogutud tõenditega, nendele antud hinnangu ja menetluse läbiviimisega ning tema hilisemaid etteheited on käsitletavad otsitud põhjendustena enese õigustamiseks, mille eesmärgiks on vabaneda vastutusest. Haldusmenetluse seaduse § 38 lg 3 tuleneb lisaks haldusorgani uurimiskohustusele ka menetlusosalise enda kohustus esitada ja teatavaks teha kõik talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Seda kaebaja käesoleval juhul distsiplinaarmenetluse käigus ei teinud ning seega ei saa kaebaja süüdistada vastustajat piisavate tõendite mittekogumises, kuna menetlejale olid asjaolud selged. Vastustaja arvates on tähelepanuväärne ka see, et kaebaja vaidlustas temale määratud distsiplinaarkaristuse viimasel päeval, seega ajal kui oli enamuse oma kartserikaristusest ära kandnud, kuigi vaidlustamise asjaolud olid temale teada juba distsiplinaarkaristamise käskkirjaga tutvudes. Nimetatud asjaolu viitab selle, et kaebaja eesmärgiks ei ole mitte nn õigluse jaluleseadmise, kui et lootus saada rahalist hüvitis õigusvastaselt kartseris viibitud päevade eest, kui halduskohus peaks distsiplinaarkarituse tühistama. Kaebaja põhjendab oma halduskohtusse esitatud kaebust ka sellega, et kartseris viibimine takistab temal õpingutel osalemist. Kaebaja õpib käesoleval hetkel Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi 12 klassis. Õpingute edukaks läbimiseks tagati kaebajale nii õppematerjalide kasutamine kambris, kui ka soovi korral õpetajate konsultatsioonid. 28.04.2010.a võimaldati kaebajal osavõtt ühiskonnõpetuse riiklikust eksamist, mis oli ainuke eksam, mis oli kaebajal gümnaasiumi lõpetamiseks vajalik sooritada. Kaebaja ise on oma tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetluse käigus Tartu Vanglas 30.03.2010.a koostatud iseloomustuses avaldanud, et õpib hetkel Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi 12. klassis, valmistub riigieksamite tegemiseks, millised loodab edukalt sooritada, kuna õppeedukusega probleeme ei ole olnud. 11.05.2010.a toimunud kohtuistungil selgitas vastustaja esindaja lisaks, et ei pea usutavaks kaebaja väiteid, et suhtles J.Sidorkiniga selleks, et saada õppevahendeid. Ta ei suuda nimetada, milliseid õppematerjale tal vaja läks. Nad ei käi ühes klassis ja seega leiab vastustaja, et need põhjendused on paljasõnalised. Vastustaja leiab, et distsiplinaarmenetlus on läbiviidud menetlusnorme järgides. Kaebaja süü on tõendatud. Kaebajale on antud distsiplinaarmenetluse käigus võimalus esitada omapoolseid selgitusi, teha kirjalike märkeid protokolli kohta. Kaebaja seda ei kasutanud ja vaidlustas käskkirja vaide korras viimastel päevadel, kui ta oli enamuse oma kartserikaristusest kandnud. Vastustajal on alust arvata, et pigem loodab kaebaja saada rahalist hüvitist kartseris viibitud aja eest, kui halduskohus peaks tema distsiplinaarkorras karistamise käskkirja tühistama. Vastustaja leiab, et tühistamiseks puudub alus. Menetlus on läbiviidud menetlusnõudeid järgides ja käskkiri vastab haldusakti õiguspärastele tunnustele. Vastustaja esindaja selgitas, et distsiplinaarmenetluse käigus ei ole K.Timofejevit ja I.Mitelitsat üle kuulatud. Distsiplinaarmenetluse viib läbi ja asjaolud selgitab välja inspektor-kontaktisik. Artjom Gavrilovi kontaktisik oli Daivi Drenkhan. Saades julgeolekuosakonnast sellise informatsiooni, selle juurde vajalikud tõendid ja arvestades, et menetlus tuleb läbi viia kiiresti. Asjaolud olid tõendite põhjal õiged ja puudus alus kahelda selles, mis on julgeoleku poolt tuvastatud ning mille kohta on ka ettekanne koostatud. Arvestades, et kaastööteated on piiratud riigisaladuse teabed, sellele juurdepääsu ei ole kontaktisikul, seda ei näe ka vangla jurist või teine ametnik, kui selleks ei ole eraldi õigust antud. Menetlusalustel on ka endil kohustus osaleda aktiivselt menetluses. 5 Tuginedes eeltoodule palub vastustaja halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel jätta A.Gavrilov’i kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS 29.01.2010.a Tartu Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 29.01.2010.a käskkirjaga nr 1-4/167 on A.Gavrilov’i karistatud distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 30 (kolmekümneks) ööpäevaks selle eest, et ta 12.01.2010.a kell 11.30 kambris 101 sõneluse käigus J.Sidorkin’iga lõi teda 1 kord rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel J.Sidorkin’ile tekitas 2 mm haava suuesiku limaskesta. Käskkirja kohaselt A.Gavrilov rikkus Tartu Vangla kodukorra p 7.2.4, mille kohaselt on kinni peetavatel isikutel keelatud kasutada teiste isikute suhtes füüsilist vägivalda. (t.l. 35) Kaebaja ei tunnista end süüdi talle inkrimineeritud tegudes ning leiab, et teda karistati alusetult ja ebaõiglaselt. Vastustaja poolt ei ole distsiplinaarmenetlust läbi viidud objektiivselt ja igakülgselt ja ta taotleb vaidlustatud käskkirja tühistamist. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga. Kohus leiab, et A.Gavrilov’i süü käskkirjas kirjeldatud rikkumise toimepanemises on tuvastatud kohtule esitatud dokumentidega. 21.01.2010.a kaebajale teatati, et tema suhtes on algatatud 14.01.2010.a toimunud intsidendi (tekkis kinnipeetav J.Sidorkiniga sõnelus, misjärel lõi viimast ühel korral rusikaga näo piirkonda) distsiplinaarmenetlus. Kaebajale anti võimalus anda täiendavaid seletusi toimunud intsidendi suhtes, kuid ta andis 21.01.2010.a allkirja, et on teadlik distsiplinaarmenetluse algatamisest ja 26.01.2010.a kirjutas täiendavalt, et ei pea vajalikuks uut seletuskirja kirjutada. (t.l. 37) 20.02.2010.a kaebaja seletuskirjas kirjutab, et 14.01.2010.a viidi teda üle sektsioonist S 1 sektsiooni E 2 kinnisesse kambrisse
Ta tunneb J.Sidorkin’it ammu ja nendel on sõbralikud suhted. Ta on aktiivne noormees, tegeleb spordiga, mängib lauatennist ja tõenäoliselt ta tekitas endale kehavigastusi spordiga tegeledes. Tema suhtles J.Sidorkini’ga kooliteemadel. Ta sai esmakordselt teada, et temal oli intsident J.Sidorkin’iga, kui temale toodi dokumendid kinnisesse ruumi paigutamise kohta
Ta ei oma mingeid kokkupuuteid J.Sidorkin’i kehavigastuse tekitamisega ja palus kiiresti seda uurida. Kinnises sektsioonis tal raskusi õppimisega, sest ei võimalda õpetajatega konsultatsioone. (t.l. 39) Kaebaja kirjutab vaides, et J.Sidorkin’i süüdistus ei ole selles osas õige, et ta nõudis J.Sidorkinilt kaupluse limiiti kaupade ostmiseks ja lõi teda. Ta eitab seda ja taotleb K.Timofejev’i ja I.Mitelitsa üle kuulamist. J.Sidorkin rääkis, et teda löödi 12.01.2010.a. Kui J.Sidorkin oleks saanud need vigastused 12.01.2010, siis oleks see õhtusel loendusel näha olnud. See koht, kuhu löödi oleks olnud paistetanud. Kui J.Sidorkin oleks saanud vigastusi 12.01.2010.a, siis oleks ta pöördunud ka 12.01.2010.a arsti poole ja 2-päevane viivitus ei ole arusaadav. Kaebaja leiab, et ainult J.Sidorkin’i ütluste alusel inkrimineeritakse talle süüdistus, kuid J.Sidorkin’il võib-olla tema vastu isiklik viha. Ta ei saa aru, miks vastustaja ei ole ülekuulanud tunnistajaid ja igakülgselt ja objektiivselt läbi viinud distsiplinaarmenetlust. Vaides kaebaja taotles tunnistada vaidlustatav käskkiri kehtetuks tema süü puudumise tõttu. (t.l. 41) Kohtutoimiku materjalidega on tõendatud, et Tartu Vangla julgeolekuspetsialist A.Mikk 14.01.2010.a tegi Tartu Vangla juhtkonnale ettekande nr 76 selle kohta, et 12.01.2010.a kella 11.30 paiku tekkis süüdimõistetute eluhoone 1 sektsiooni kambris nr 101 sõnavahetus 6 kinnipeetavate J.Sidorkin’i ja A.Gavrilov’i vahel, mille käigus A.Gavrilov lõi ühel korral rusikaga näopiirkonda J.Sidorkin’i. 14.01.2010.a kell 9.20 toimetati J.Sidorkin kehavigastuste fikseerimiseks meditsiiniosakonda, kus avastati suuesikus limaskesta läbiv 2 mm haav. On tehtud ettepanek A.Gavrilov’i suhtes distsiplinaarmenetluse alustamise kohta ning kohaldada A.Gavrilov’i suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. (t.l. 37 pöördel) Spetsialist vanemõde A.Schmidt tegi 14.01.2010.a Tartu Vangla direktorile ettekande, et kell 9.20 toodi meditsiiniosakonda J.Sidorkin kehavigastuste fikseerimiseks. Oli suuesiku limaskesta läbiv 2 mm haav. Meditsiinilist abi ei vaja. (t.l. 38 pöördel). Kohus leiab ,et löögist huulepiirkonda ei pruugi paistetus tekkida. J.Sidorkin tegi 14.01.2010.a Tartu Vangla direktorile seletuskirja, mille võttis temalt julgeolekuspetsialist Argo Mikk’u järgmise sisuga: 12.01.2010.a kella 11.30 paiku teda kutsuti kambrisse 101. Seal olid sellel ajal Kirill Timofejev ja natukese aja pärast tuli A.Gavrilov ja lõi teda. Siis nad mõlemad hakkasid nõudma temalt kaupluse limiiti. Hiljem tuli Mitelitsa ja ta ütles 2 repliiki, kuid üldjutus ei ole osalenud. (t.l. 38) Vastustaja teatas kohtule, et 14.01.2010.a laekus Tartu Vangla julgeolekuosakonna spetsialistile julgeolekuosakonnaga koostööd tegevalt isikult teave selle kohta, et 12.01.2010.a toimus süüdimõistetute eluhoone S 1 osakonnas kambris nr 101 intsident, kinnipeetav A.Gavrilov lõi kinnipeetav J.Sidorkin’it. Saadud teave registreeriti 14.01.2010.a koostööteatena nr 10. Ülaltoodu alusel kohus teeb järelduse, et dokumentaalselt on tõestatud, et kambris nr 101 12.01.2010.a umbes kell 11.30 olid A.Gavrilov, J.Sidorkin, K.Timofejev ja Metelitsa. Seda kinnitab ka kaebaja, (t.l. 54) kes kohtuistungil kirjeldas, kui kaua ta oli 12.01.2010.a kella 11 paiku kambris nr 101, kellega ja mis põhjustel. Kaebaja eitab J.Sidorkin’i löömist. Kohus leiab, et kaebaja väited on paljasõnalised ja on suunatud enda kaitseks. Kohus leiab, et ei ole alust kahelda julgeolekuspetsialist A.Mikk’u ettekandes ja J.Sidorkin’i seletustes ja vastustaja teatises operatiivandmete osas, mis on registreeritud 14.01.2010.a koostööteatena nr 10. Kohus ei kahtle selles, et kaebajapoolne vägivald J.Sidorkin’i osas oli kindlaks tehtud 2 päeva hiljem peale juhtunu operatiivandmete alusel ja seaduslikul teel.
lg 1 kohaselt korraldatakse järelevalve vanglas viisil, mis tagab
ja VSkE täitmise ja üldise julgeoleku vanglas tagamise eest vastutab vanglas vanglateenistuse ametnik. Tartu Vangla põhimääruse § 2 p 9 kohaselt on vangla ülesanne korraldada vanglas jälitustegevust ning § 9 kohaselt on julgeolekuosakonna põhiülesanne ennetada ja avastada õigusrikkumisi ning korraldada vanglas uurimist ja jälitustegevust. Jälitustegevuse seaduse (edaspidi JTS) § 6 lg 1 p 5 kohaselt jälitusasutus oma tegevuse piires on Justiitsministeeriumi vanglate osakond ja vangla. JTS § 14 lg 1 kohaselt jälitusasutustel on õigus kaasata vabatahtlikule salajasele koostööle jälitustegevuses täisealisi isikuid nende nõusolekul. Ülaltoodud toimiku materjalidega on kindlaks tehtud, et Tartu Vangla julgeolekuspetsialisti A.Mikk’u poolt 14.01.2010.a tehtud ettekande nr 76 alusel oli algatatud kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus ja see põhines jälitustegevusse kaasatud 14.01.2010.a koostatud koostööteatisel nr 10, mille näol on tegemist piiratud tasemega riigisaladusega ning selle sisule on juurdepääs ainult seadusega lubatud isikutel. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et A.Mikk’u ettekanne on tehtud J.Sidorkin’i pahatahtlike ütluste alusel ja nõudmise tõttu. On tuvastatud, et distsiplinaarmenetluse alustamiseks ei olnud J.Sidorkin’i kui kannatanu, avaldus. 7 Seoses sellega, et operatiivandmete alusel, mis ilmnesid 2 päeva pärast juhtunut, ei olnud võimalust suunata J.Sidorkin’it varem meditsiiniosakonda läbivaatusele ja seega juhtunu päeval võtta seletusi ja hakata vormistama distsiplinaarmenetluse materjale. Seoses sellega, et K.Timofejev nõudis kaupluse limiiti J.Sidorkin’ilt ja seega oli ise rikkuja, ei olnud mõtet võtta temalt seletust juhtunu kohta. Kohus leiab, et toimikus on küllalt tõendeid selle kohta, et lugeda tõendatuks kaebaja süü Tartu Vangla kodukorra p 7.2.4 rikkumises, mis talle on inkrimineeritud distsiplinaarmenetluse protokolliga ja mille alusel teda karistati Tartu Vangla teise üksuse juhi 29.01.2010.a käskkirjaga nr 1-4/167. Kohus leiab täielikult tõendatuks kaebaja süüline distsiplinaarrikkumine ja seega käskkirja tühistamiseks alust ei ole. Kaebaja väited selle kohta, et ta ei ole süüdi J.Sidorkin’i löömises, on paljasõnalised ja löömise fakti kinnitavad operatiivsed andmed ja J.Sidorkin’i usaldusväärsed ütlused ja seega puudus veel vajadus tunnistajate ülekuulamiseks. Tõendid annavad aluse kahelda kaebaja vastuväidete tõelevastavuses. Kohtul puudub piisav põhjus uskuda kaebaja sõnu juhtunu kohta rohkem, kui kannatanu sõnu ja operatiivandmeid. Hinnates tõendeid kogumikus kohus leiab kaebaja süü tõendatuks. Menetlus distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistamisel on olnud õiglane ja õiguspärane. Karistuse määra valikul on vastustaja juhindunud lubatud kaalutlustest, on arvestatud kinnipeetava varasemat hulgalist distsiplinaarkorras karistatust, samuti seda, et kaebaja ei tunnistanud oma süüd, mis on kajastatud vaidlustatavas käskkirjas. Vaidlustatav käskkiri vastab haldusmenetluse seaduse §-des 54 ja 55 esitatud haldusakti nõuetele, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 kohus jätab kaebuse rahuldamata. Tamara Hristoforova Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.