KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Egon Konsand, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 7. juuni 2006. a Tartu Haldusasja number 3-05-1121 H

§ 20

lg 1 kuulub erastamisele maa, mida käesoleva seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Seega esimesena tuleks tagastada kaebajale temale tagastada tulnud maa ning alles seejärel saab alustada maa erastamist H.O. .

§ 6

lg 1 tagastatakse maa endistes piirides, kui maareformi seadusest või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti. Puuduvad alused kaebajale väiksema pindalaga maa tagastamiseks, kuna maa endised piirid oli võimalik kindlaks teha maa tagastamise ajal (ja on võimalik ka 3 täna kindlaks teha) ning ei esine ka mingeid piire muutva sisuga kokkuleppeid piirinaabrite vahel. Samuti ei esine MaaRS § 6 lg 4 sätestatud aluseid, mis õigustaksid maa osalist tagastamist. Ei maa tagastamisel

1. a ega ka täna ei esine mingeid maakorraldusseaduse § 5 sätestatud asjaolusid, mis õigustaksid kaebajale pindalalt väiksema maa tagastamist, seega ei ole +/-8 protsendi piiresse jääv eksimus antud juhul määrav. Uurimuses toob maamõõtja R.L. välja talu piirid ja pindala nii
2. a kui ka käesoleval hetkel katastripiires. Uurimusega on tõendatud, et kokku jäi XXX idapiiril tagastamata 0,7 ha metsamaad, mis on antud naaberkinnistutele, ning lõunapiiril 0,8 ha. Viimast ei ole veel naabritele (XXX kü ja riigimaa) kinnistatud ning seega on seda võimalik veel kaebajale tagastada. Lisaks on kaebaja maa hulka arvatud ka 1,06 ha pindalaga riigitee.
3. Karksi Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt on kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa tagastatud MaaRS § 6 lg 1 sätestatud mahus ja korras ning seega on kaebaja suhtes omandireform lõppenud temale maa tagastamise ja kinnistamisega
4. a.

§ 15lg 4 kasutatakse maa omandiõiguse tõendamiseks 1938.

a ja järgnevatel aastatel Katastri Ameti poolt koostatud "Maksualaste maaüksuste nimekirju". XXX-XX talumaa suuruse kindlaksmääramisel võeti aluseks Katastri Ameti maaüksuste nimekiri, mis oli koostatud 15.08.1938 ja täiendatud katastris sissekantud muudatustega kuni 15.09.1938, mille alusel on XXX-XX talumaa suurus 81,87 ha. Kaebajale on tagastatud 83,1 ha, seega on kaebaja saanud omandisse 1,23 ha maad rohkem ning kaebajal ei ole enam subjektiivset õigust maa tagastamisele. Maamõõtja R.L. uurimust ei saa võtta aluseks XXX talu maa-ala suuruse kindlaksmääramisel. XXX maaüksuse piiriprotokollile on kaebaja 21.03.1996 alla kirjutanud, sealt selgub, et 14.03.1996 on talle piirid looduses maamõõtja poolt kätte näidatud ja vaidlusi pole esitatud. XXX maaüksuse tagastamisega seotud õigusakte ei ole kaebaja tähtaegselt vaidlustanud ja on kinnistu piiridega nõustunud. Kui toimus XXX-XX talumaade tagastamine, olid XXX maaüksusega piirnevad maad mõõdistamata ja omandid vormistamata (v.a XXX ), seega oli kaebajal võimalus vaidlustada maa tagastamine, kui ta ei olnud nõus katastriüksuse plaanil märgitud piiridega. Kohus on leidnud õigesti, et omandireformi aluste seadusest ei tulene kaebaja õigust omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kuna vara on talle juba tagastatud. Samuti ei ole H.O. a omandis omandireformi objektiks olevat vara ja sellist vara ei anta tema omandisse ka vaidlusaluse korraldusega. MaaRS § 22 lg 1 alusel on H.O. al õigus erastada temale kuuluvate hoonete juurde tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses. Vallavalitsus on 21.02.2005 väljastanud H.O. maaüksuse piiride kulgemise ettepaneku kogu vabaksjäänud maa erastamiseks. H.O. maa erastamise korralduse välja andmise ajal olid kõik XXX maaüksusega piirnevad maa vormistatud omandisse või jäetud riigi reservi ning maakorralduslikult oli õige kogu vaba maa erastada H.O. . Kohus on ära toonud, et kaebaja ja kolmanda isiku maad piirnevad ainult XXX maaüksuse plaanil tähistatud 16 ja 17 piirimärkide vahel, seega 137 m ulatuses, kinnistu piir võib olla kaebaja kahjuks nihkes ca 20 m ulatuses, mistõttu saab vaidlusalune korraldus olla kaebajaga puutumuses ainult ca 0,27 ha ulatuses, mis jääb vaieldamatult MaaRS § 6 lg 1 sätestatud 8-protsendilise lubatud erinevuse sisse.

1. H.O. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust Tartu Halduskohtu otsuse tühistamiseks. Vaidlustatud halduskohtu otsus on õige ning ringkonnakohus nõustub selles esitatud põhjendustega, mistõttu ei korda käesolevas otsuses kooskõlas HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 halduskohtu põhjendusi.
3. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellandi väide, et kuna käesolevaks ajaks ei ole kogu tagastamisele kuuluv maa tagastatud, siis on tal õigus taotleda maa tagastamise menetluse uut alustamist tagastamata jäänud maa osas, ei ole õige. Käesolevaks ajaks on apellandile maa tagastamine lõppenud, tagastatud maa on kinnistatud ning apellant ei ole maa tagastamise protsessi ajal kaebusi ega taotlusi seoses maa suuruse ega piiride kulgemisega õigeaegselt esitanud. Apellandi viited maamõõtja R.L. uurimusele ei ole käesolevas asjas asjakohased. Apellandil oli õigus nimetatud vastuväited ja seisukohad esitada, kui toimus maa tagastamise protsess. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et apellant on kaotanud kaebeõiguse seoses talle tagastamata jäänud maaga ning kolmandale isikule maa erastamine ei riku kaebaja õigusi, kuna puudub kaebaja subjektiivsete õiguste riive.
4. Menetluskulude taotlusi ringkonnakohtule ei esitatud, seetõttu tuleb apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Egon Konsand Üllar Roostoja 5 Andra Pärsimägi