TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-610 Otsuse kuupäev 28.06.2010 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi A.G. kaebus Lõuna Prefektuuri vastu mittevaralise kahju 50.000.- krooni hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 10.06.2010, kirjalik menetlus Resolutsioon Rahuldada A.G. kaebus osaliselt. Mõista välja Lõuna Prefektuurilt A.G. kasuks mittevaralist kahju summas 6900.- (kuus tuhat üheksasada krooni) Mõista välja Lõuna Prefektuurilt A.G. kasuks kaebaja poolt tasutud riigilõiv 250.- krooni Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, seega kohtuotsuse peale apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 28.07.
- Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kaebuse esitaja A.G. on pöördunud Tartu Halduskohtu poole taotlusega mõista välja mittevaralist kahju seonduvalt Lõuna Politseiprefektuuri arestimajade talituse Tartu arstimajas hoidmise ja kinnipidamisega inimväärikust alandavates tingimustes. Kaebaja on soovinud kahju hüvitamist 50.000.- krooni. Asja materjalide kohaselt on A.G. viibinud Lõuna Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna arestimajade talituse Tartu arestimajas alljärgnevalt: 08.12.2006 kuni 12.01.2007; 13.04.2007 kuni 13.06.2007; 31.10.2007 kuni 14.12.
- A.G. on avaldanud rahulolematust, kuna ta on pidanud viibima nimetatud ajavahemikel Tartu arestimajas inimväärikust alandavates ja tervistkahjustavates tingimustes. Kaebaja on seisukohal, et inimväärikas kohtlemine laieneb ka kinnipeetavatele. Kaebuse kohaselt ei vastanud kamber, kus kaebaja pidi viibima, ehitustehniliste , tervisekaitseega hügieeninõuete poolest nõuetele. Kaebajale ei võimaldatud viibida l tund päevas värskes õhus vaatamata kaebaja korduvatele palvetele. Kaebaja on märkinud mitmel korral arestimaja administratsioonile, et on mittesuitsetaja ning temaga on ühte kambrisse paigutatud isikud, kes Edasikaebamise kord olid suitsetajad, mistõttu tuli kaebajal viibida suitsetajatega ühes kambris, mis kahjustas tema tervist. Kambris on loomuliku valguse hulk väike , kuna aken on väike ja topeltklaasidega ning aknad peavad andma võimaluse ruumi tuulutamiseks. Kaebaja on märkinud, et lugemiseks ja kirjutamiseks oli valgus ebapiisav Kambrites on WC , kus puudus eraldatus kambrist ning seega tuli WC-d kasutada teiste juuresolekul, mis on inimväärikust alandav, samas ruumis toimus söömine, nägu ja hambaid tuli pesta WC kohal. Kambris oli ebameeldiv hais ning kaebaja peab ebahügieeniliseks sellises ruumis söömist. Esemete hoidmiseks puudus koht (väike laud ja tool), esemetest 15 kg moodustasid toiduaineid, esemeid tuli hoida põrandal. Kaebaja pöörab tähelepanu sellele, et ka pesu tuli kuivatada kambris ja see kuivas mitu päeva, mis tõstis niiskuse taset kambris . Kaebaja on märkinud, et 13.04.2007 kuni 13.06.2007 viibis ta Tartu Arestimaja kambris, mille uks oli ööpäevaringselt lukus. Kaebaja on seisukohal, et arestimaja tingimused on ebainimlikud, tekitatud on psüühilisi kannatusi, kaebaja inimväärikust on alandatud, mis toob kaasa põhjendatud kahju hüvitamise. Kaebaja viitab Põhiseadusele, mille kohaselt ei tohi kellegi väärikust alandada ega inimõigusi rikkuda. Kaebaja taotleb 138 ööpäeva eest, mil tal tuli arestimajas viibida, mittevaralist kahju 50.000.- krooni. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on märkinud, et A.G. on viibinud Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna arestimajade talituse Tartu arestimajas vahistatuna ajavahemikul 08.12.2006-12.01.2007, 13.04.2007-13.06.2007 ja 31.10.2007-14.12.
- Vastustaja on märkinud, et puuduvad andmed selle koha, et kaebaja oleks taotlenud arestimajas olles vabas õhus viibimist, kuna selle kohta tehakse vastav märge arestimaja töö arvestuse raamatusse, samuti ei ole ühtegi pretensiooni märgitud selle kohta, et kaebajale ei ole võimaldatud vabas õhus viibimist. Samuti puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks arestimaja juhtkonna poole pöördunud probleemiga, et ta on mittesuitsetaja ning taotleks teise kambrisse paigutamist . A.G. pöördumisel administratsiooni poole selles küsimuses, oleks kaebuse esitaja paigutatud teise arestikambrisse Vastustaja on märkinud, et WC kasutamise privaatsust ei ole kaebaja suhtes rohkem rikutud kui VangS § 90 lg 3 (arvates 01.02.2007 lg 4) tulenevalt vajalik ja mõistlik on. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja väited arestimaja kambrite sisustuse normide mittevastavuse kohta on alusetud ning viitab arestimaja sisekorraeeskirjale, millega ei ole määratletud kindlaks kambri akende, valgustuse ja ventilatsiooni ning pesukuivatusruumide nõudeid. Kaebaja väite kohta, et teda on lukustatud kambris hoitud ööpäevaringselt , on vastustaja seisukohal, et nimetatud toiming on kooskõlas VangS §90 lg 2 (alates 01.02.2007 lg 3). Vastustaja on märkinud, et kaebaja ei ole oma väidete kinnitamiseks kahjutasu suuruse osas tõendeid esitanud. Kaebuse esitaja väited selle kohta, et Tartu arestimaja on õigusvastase ja süülise tegevusega kaebaja inimväärikust alandanud, hingelist valu põhjustanud ning inimõigusi rikkunud, on paljasõnalised väited ja faktidega tõendamata. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et kaebaja on ise märkinud kaebuses, et arestimaja tegevus ei olnud suunatud kaebaja vastu ega olnud pahatahtlik ning vastavalt kaebaja soovile on arestimaja elektrik paigaldanud kaebaja kambrisse lisavalgustuse. Kokkuvõttes leiab vastustaja, et mittevaralise kahju väljamõistmiseks puudub alus. Vastusutaja on märkinud, et ei tunnista kaebust ning on seisukohal, et Lõuna Politseiprefektuuri süülise tegevuse läbi A.G. ebainimlikke tingimusi kannatama ei pidanud. Kohtu seisukohad: Kohus, tutvunud asja materjalidega , asub seisukohale, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus on kaebuse menetlusse võtnud kohtumäärusega 25.03.2010 ning lähtunud asjaolust, et HKMS § 9 lg 4 alusel võib avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju hüvitamist nõuda kolme aasta jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada kahju tekitanud avaliku võimu kandja tegevusest või tegevusetusest. Kaebajale on vastatud kahjunõudest keeldumise kohta 12.02.2010 kirjaga 9.1-06/
- Seega on kaebaja läbinud ka kohtueelse menetluse , mille läbimisel on õigus esitada kaebus 30 päeva jooksul arvates päevast, mil isikule on tehtud teatavaks otsus taotluse rahuldamata jätmise kohta. (HKMS § 9 lg 3) Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kahju hüvitamise kaebust lahendades tuvastab kohus peale kahju olemasolu kas kaebajale avalik-õiguslikus suhtes antud haldusakt või toiming (sealhulgas tegevusetus) , millega kahju tekitati, on õigusvastane ning kas tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel on põhjuslik seos. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju nõue rahuldamisele. Mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi: kõige laiemas mõttes inimväärikust, selle komponente, au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis inimväärikusel rajanevad, nagu era- ja perekonnaelu puutumatus, tervis ning isikuvabadus. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on kannatanul võimalus nõuda mittevaralise kahju rahas hüvitamist üksnes selles normis ammendavalt loetletud õigushüvede rikkumise korral. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimiseks peavad esinema järgmised elemendid: seadusega kaitstud õigushüve rikkumise tõttu peab olema kannatanul tekkinud kahju (s.t õigusvastase haldusakti või toiminguga peab olema põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna); kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses kahjutekitaja tegevusega; kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt. Asja materjalide kohaselt on kaebaja viibinud vahistatuna Lõuna Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna arestimajade talituse Tartu arestimajas järgnevalt:
- 08.12.2006 kuni 12.01.2007,
- 13.04.2007 kuni 13.06.2007,
- 31.10.2007 kuni 14.12.
- Kaebaja on väitnud, et arestimaja kamber, kus kaebaja viibis, ei vastanud ehitustehnilistele , tervise- ega hügieeninõuetele; kambris oli halb valgustus, ventilatsioon puudus ja aken ei rahuldanud valgusevajadust, mistõttu oli kambris pime, halb õhk, samuti tuli pesu kuivatada samas ruumis, mis tegi õhu niiskekeks. Esemete hoidmiseks puudus koht , kaebajale ei võimaldatud päevas ühetunnilist jalutuskäiku vabas õhus, kaebajat on hoitud koos suitsetavate kambrikaaslastega ühes kambris ning 61 ööpäeva viibis kambris, mille uks oli ööpäevaringselt lukustatud ning tualeti kasutamine toimus teiste kinnipeetavate juuresolekul, mida kaebaja peab eriti solvavaks ja inimväärikust alandavaks. Kohus on seisukohal, et kambris olev elektrivalgustus pidi tagama piisava valgustuse kambris viibijatele, väidetud ei ole, et see üldse puudus ning kaebaja on ise märkinud, et arestimaja elektrik oli lisanud lisavalgustuse ning asjaolu, et kaebajale ei piisanud sellest valgusest lugemiseks ja kirjutamiseks , ei saa lugeda kaebaja õigusi rikkuvaks asjaoluks. Kuna aken oli ruumis klaasplokkidest nagu väidab kaebaja ning akna kaudu ei saanud ruumi õhutada ning ebameeldiv õhk ruumis ja pesukuivatamine samas ruumis, millest tekkis niiskus ruumi, saab lugeda tervist rikkuvateks teguriteks, mis halvendavad ruumis viibijate elukvaliteeti. Samas loeb kohus kaebaja elukvaliteeti halvendavaks asjaoluks , et kaebajale ei ole võimaldatud viibida 1 tund päevas vabas õhus nagu näeb ette VangS § 93 lg 5, mille kohaselt võimaldatakse vahistatul viibida üks tund päevas vabas õhus vahistatu soovi korral. Kaebaja on väitnud, et ta on seda korduvalt soovinud, kuid talle ei ole seda võimaldatud. Kohus on seisukohal, et ka suulisest sooviavaldusest piisab selleks, et anda võimalus kinnipeetavale viibida üks tund vabas õhus ning kui sellest normist kinni ei peeta, on tegemist kinnipeetava õiguste rikkumisega ning ebainimliku kohtlemisega. Vastustaja ei ole kohtule vastanud, kas kaebajale on võimaldatud vabas õhus viibimist või mitte , vaid on vastatud, et kaebaja ei ole avaldanud sellist soovi kirjalikult, kuna arestimaja töö arvestuse raamatus selle kohta kanne puudub. Seega on kohus seisukohal, et kaebaja suhtes on rikutud vahistatu õigust viibida l tund päevas vabas õhus, kuna kaebaja on seda soovinud. Kohus peab mõistetavaks asjaolu, et kui isik viibib ööpäevaringselt õhutamata ja niiskes kambris, tekib tal soov kasutada ära võimalust viibida üks tund päevas vabas õhus, mistõttu peab kohus kaebaja sellekohast väidet, et ta on avaldanud soovi viibida l tund päevas vabas õhus, usutavaks. Vastustaja on märkinud, et kaebaja ei ole teavitanud arestimaja, et ta on mittesuitsetaja ning ei ole palunud end üle viia teise kambrisse, kui kaebaja oleks arestimaja töötajate poole selles küsimuses ametlikult pöördunud, oleks ta paigutatud mittesuitsetajate kambrisse. Kohus möönab, et kuna kambris viibis tavaliselt 2 kuni 3 inimest, võis üks neist olla suitsetaja ning mittesuitsetajad olid sunnitud viibima suitsetajaga ühes kambris, mis mõjus mittesuitsetajatele tervist ja olukorda halvendavalt . Kambris, kus puudus ruumi õhutamise võimalus, on iseenesest halb õhk hingamiseks, arvestades, et samas ruumis toimus veel WC kasutamine ja pesu kuivatamine , mõjub suitsetamine samas ruumis veelgi halvendavalt tervisele ja sealsele olukorrale. Vastustaja on märkinud, et tulenevalt VangS § 90 lg 4 kohaselt pidid vahistatu kambri suhtes kehtestatud nõuete kohaselt olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Jälgimise võimalikkuse ja selle pidevuse tagamiseks puudusidki arestimaja kambrites tualetti eraldavad vaheseinad. Vastustaja märgib, et jälgimise nõue on oluline eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks. Kohus asub seisukohale, et eeltoodu on õige, kuid kaebaja on rõhunud asjaolule, et ta on pidanud tualetti kasutama teiste kambrikaaslaste juureolekul , mis on äärmiselt alandav tema jaoks. Asjaolu, et kambris toimus elektrooniline jälgimine, ei ole kaebaja oma õiguste rikkuva asjaoluna välja toonud. Seega on tõendatud, et hügieeninurk , kus kambris viibijad oma loomulikke vajadusi rahuldasid, oli ilma vaheseinata ning seega sealseid toiminguid ei saanud teha privaatselt. Tulenevalt VangS § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lg 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Samuti peab kambri sisustus vastama vangla sisekorraeeskirja sätetele. Antud juhul on kaebaja märkinud, et puudus koht esemete hoidmiseks ning tal tuli hoida esemeid ja toiduaineid põrandal. Eelpoolnimetatuga on kaasnenud kaebajale teatavad kannatused, piirangud, kuna kaebaja on viibinud inimväärikust alandavates tingimustes. VangS § 90 lg 3 kohustab hoidma vahistatud ööpäevaringselt lukustatud kambris, välja arvatud aeg, mil ta õpib või töötab, mistõttu kaebaja väide, et tema õigusi on rikutud sellega, et on hoitud 61 ööpäeva lukustatud kambris ööpäevaringselt, ei ole kaebaja suhtes toimitud seadusevastaselt. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kohus on seisukohal, et ebainimlikes tingimustes arestimaja kambris viibimine on alandav kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud või kannatused, mis ei ole vajalikud kinnipidamise režiimi jälgides. Kohus peab inimväärikust alandavaks asjaolu, et kaebaja on olnud sunnitud viibima arestimaja kambris, kus puudus hingamiseks vajalik õhk samuti on inimväärikust alandav asjaolu, et kambri nurgas oli hügieeninurk , kus kaebaja oli sunnitud oma loomulikke vajadusi rahuldama teiste kambris viibivate isikute juuresolekul. Samas nõustub kohus kaebaja väitega, et kui kambris oli koht loomulike vajaduste rahuldamiseks, oli seal ebameeldiv hais, mis korraliku ventilatsiooni puudumisel võis püsida üsna pikka aega ja tekitada ruumisviibijatele ebameeldivustunde ning samas ruumis toimus ka söömine, mis on ebahügieeniline. Samuti on kohus pidanud kaebaja õigusi rikkuvaks asjaoluks seda, et kaebajale ei ole nõuetekohaselt tagatud 1 tund päevas liikumist vabas õhus, mis on mõjutanud kaebaja elukvaliteeti ning tekitanud kannatusi. Seejuures ei oma võimaliku kahjunõude seisukohast määravat tähtsust, kas ja millisel määral on mittenõuetekohased kinnipidamistingimused tingitud kinnipidamisasutuse personali süüst. Isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada ka seda, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral. Kohus nõustub kaebajaga, et arestimaja tingimused on olnud inimväärikust alandavad, mis on tekitanud kaebajale teatud ebamugavustunnet ja kannatusi, mistõttu on kaebaja pidanud kahju nõudega kohtu poole pöörduma. Kohus asub seisukohale, et kaebaja viibimisega Lõuna Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna arestimajade talituse Tartu arestimaja kambris ebainimlikes tingimustes, mis on inimväärikust alandav ja kannatusi tekitav, on mõistlik rahaline hüvitis 50 krooni ööpäeva kohta, kusjuures rahalise hüvitise määramisel tuleb arvestada seda, et kaebaja on sattunud arestimajja oma käitumise läbi ning arestimajas viibitud ajalise perioodi pikkus sõltus samuti kaebaja poolt toime pandud tegude süülisusest, seega peab kohus kaebajale makstavat hüvitist 50 krooni ühe ööpäeva kohta piisavaks iga arestimajas viibitud päeva eest. Seega, kuna kaebaja on viibinud arstimaja kambris ebainimlikes tingimustes kokku 138 ööpäeva, kuulub mittevaraline kahju hüvitamisele summas 6900.- krooni. Antud asjas puuduvad asjaolud, mis tingiksid suurema hüvitise. Kaebaja on omalt poolt lisanud, et arestimaja tegevus ei olnud suunatud vaid tema isikule ega olnud pahatahtlik. Eeltoodu alusel kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt ning Lõuna Prefektuurilt (käesoleval hetkel vastustaja) tuleb välja mõista mittevaraline kahju 6900.- krooni. A.G. kasuks. Kohus on kaebuse rahuldanud osaliselt, mis tähendab, et kaebaja on taotlenud 50.000.- krooni mittevaralise kahju hüvitamist, kuid kohus on rahuldanud kaebuse kahju nõudes 6900.- krooni ulatuses. Kaebaja ei ole põhjendanud , millest tuleneb just summa 50.000.- krooni. Menetluskulud: Kuna kohus on kaebajalt nõudnud riigilõivu tasumist summas 250.- krooni, mis on minimaalne riigilõiv kahju hüvitamise kaebuselt, tuleb kaebuse rahuldamise korral nimetatud summa vastustajalt välja mõista kaebaja kasuks. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. (RLS § 56 lg 11 kohaselt tuleb tasuda riigilõivu 5% kahju nõude summast, kuid mitte alla 250.- krooni) . Kohtunik Mare Priks