) § 38 lg 1 p 4 alusel Tamro Eesti OÜ hankemenetlusest pakkujana (p 1), kvalifitseeris GlaxoSmithKline Eesti OÜ pakkujana ja tunnistas tema pakkumuse vastavaks (p 2) ning edukaks (p 3). Tamro Eesti OÜ esitas Riigihangete Ameti juures asuvale vaidlustuskomisjonile vaidlustuse Sotsiaalministeeriumi kantsleri 06.09.2007 käskkirja nr 76 p-de 1 ja 3 kehtetuks tunnistamiseks. Vaidlustuse kohaselt on hankija kohaldanud
See säte näeb ette, et hankija ei sõlmi hankelepingut isikuga ja kõrvaldab hankemenetlusest mis tahes ajal pakkuja või taotleja, kellel pole nõuetekohaselt täidetud õigusaktidest tulenevad riiklike maksude või hankija asukoha või enda elu- või asukoha kohalike maksude või sotsiaalkindlustuse maksete tasumise kohustused või kellel on olnud maksuvõlg viimase 12 kuu jooksul enne vastava tõendi esitamist hankijale kokku rohkem kui 30 päeva vältel. Tegelikkuses pole osaühingul viimase 12 kuu jooksul maksuvõlgnevust olnud. Riigihangete Ameti juures asuv vaidlustuskomisjon jättis 28.09.2007 otsusega nr 10607/100296 Tamro Eesti OÜ vaidlustuse rahuldamata, leides, et
lg 1 p 4 sätestab sõnaselgelt hankija kohustuse maksuvõlglaseks olnud isiku hankemenetlusest kõrvaldamiseks ning viidatud asjaolu kontrollitakse üksnes MTA vastava tõendi alusel. Tamro Eesti OÜ põhjendusi maksuvõla tekkimise asjaolude kohta ei pidanud arvestama ei hankija ega ka vaidlustuskomisjon. Tamro Eesti OÜ esitas Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse vaidlustuskomisjoni 28.09.2007 otsuse ja Sotsiaalministeeriumi kantsleri 06.09.2007 käskkirja nr 76 p-de 1 ja 3 tühistamiseks. Kaebaja leidis, et hankija ja vastustaja on
lg 1 p 4 tõlgendanud põhjendamatult kitsendavalt, kui aga nende poolt sättele antud tõlgendus on õige, siis on säte vastuolus põhiseadusega, samuti Euroopa Liigu õigusega. Kohtumenetluses muutis kaebaja käskkirja peale esitatud tühistamisnõude tuvastamisnõudeks põhjusel, et hankija sõlmis 26.11.2007 hankelepingu ning
Tallinna Ringkonnakohus jättis 21.12.2007 otsusega nr 3-07-1930 kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoha järgi
lg 1 p 4 kohaldamist kaebaja suhtes ei saa pidada kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks ega õiguskindluse põhimõtet rikkuvaks. Säte ei ole vastuolus kaebaja viidatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi nr 2004/18/EÜ art 45 lg 2 p-s f sätestatuga. Tamro Eesti OÜ esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, mille Riigikohus 11.06.2009 otsusega rahuldas osaliselt – tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis Tamro Eesti OÜ kaebuse lahendamiseks Tallinna Halduskohtule. Riigikohtu otsuses märgiti, et Riigikohtu üldkogu tunnistas 08.06.2009 otsusega nr 3-4-1-7-08
lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, ning seega puudus ringkonnakohtul pädevus vaadata läbi vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust. Halduskohtus jäi Tamro Eesti OÜ asja varasemas menetluses esitatud seisukohtade ja taotluste juurde, so tühistada vaidlustuskomisjoni 28.09.2007 otsus, tunnistada Sotsiaalministeeriumi 2
lg 1 p 4 vastuolu tõttu põhiseadusega (juhul, kui kohus ei pea võimalikuks tõlgendada seda sätet põhiseaduskonformselt). Kaebaja väitel seaduse formaalne tõlgendamine toob endaga kaasa ettevõtlusvabaduse ülemäärase ja ebaproportsionaalse piiramise (PS §-d 11 ja 31), mis on vastuolus nii kõnealuse sätte kui ka kogu
mõttega. Sättega on silmas peetud maksukohustuslast, kes on teadlikult jätnud täitmata maksusumma tähtaegse tasumise kohustuse, st kasutanud avalikke vahendeid erahuvides. Kaebaja pole olnud maksuvõlglane teadlikult ega tahtlikult, vaid maksuvõlg tekkis arvestuslikult tagasiulatuvalt ja tulenes maksuhalduri muutunud halduspraktikast. Kaebaja deklareeris meditsiinitarvikute müügi 5%-lise käibemaksumääraga. Tarvikuid müünud äriühing deklareeris kaupa sama käibemaksumääraga. Maksuhaldur aktsepteeris pikemat aega 5%-list käibemaksumäära ning alles kevadel 2007 edastas kaebajale märgukirja, mille kohaselt tuli kohaldada 18%-list käibemaksumäära. Kaebaja aktsepteeris maksuhalduri seisukohta, parandas maksudeklaratsioonid ning maksuotsust talle ei koostatud. Kaebaja ei saanud teha midagi sellise arvestusliku maksuvõla tekkimise vältimiseks, mistõttu puudub alus
Kui kaebajale oleks olnud õige maksustamise alus teada juba vastavate deklaratsioonide esmaesitamisel, oleks ta vastava maksusumma siis ka tasunud. Hankija oleks pidanud kaebaja sellekohaste selgitustega arvestama ning, lähtudes vaidlusaluse regulatsiooni mõttest ja eesmärgist, mitte lugema kaebajat isikuks, kes tuleb hankemenetlusest kõrvaldada. Käesolevaks ajaks on
Seega on ka riik ise olnud seisukohal, et senine regulatsioon on isikute põhiõigusi liialt piirav. Seisukohal, et
lg 1 p 4 on vastuolus PS §-ga 31 koosmõjus PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega on olnud ka Tallinna Ringkonnakohus asjas nr 3-07-2391 tehtud otsuses, millega jäeti kohaldamata
lg 1 p 4 viimane lauseosa ja tunnistati see põhiseadusega vastuolus olevaks.
lg 1 p 4 oli vastuolus ka õiguskindluse põhimõttega (PS § 10 riive), sest vaidlusalune regulatsioon erines varem kehtivast (mis välistas isiku osalemise pakkumismenetluses üksnes pakkumuse esitamise ajal olnud maksuvõla puhul), kuid uue
kehtestamisel ei antud piisavat üleminekuaega. Kaebajal väidetava maksuvõla tekkimise ajal (aastal 2006) kõnealune piirang (maksuvõla puudumine 12 kuu jooksul enne pakkumise tegemist) veel ei kehtinud. Seega
lg 1 p 4 regulatsioon või selle formaalne tõlgendamine omab sisuliselt tagasiulatuvat jõudu ka nende pakkujate suhtes, kes ei alustanud osalemist pakkumismenetluses vana
kehtivuse ajal, ent kellel oli tekkinud maksuvõlg 12 kuu jooksul enne uue
alusel käivitunud pakkumismenetluses osalemist ja kes ei saanud sellist muutunud regulatsiooni kuidagi ette näha. Nende isikute olukorda ei leevenda ka asjaolu, et säte eeldas maksuvõla olemasolu 30 päeva vältel 12 kuu jooksul, sest maksuhaldur võib määrata maksuvõla ka tagasiulatuvalt või võib maksuvõlg tekkida nö tagasiulatuvalt maksudeklaratsioonide vabatahtliku parandamise tulemusel (nagu kaebajal), mis aga võtab pakkujalt ära igasuguse võimaluse 30 päevase piirtähtaja järgimiseks. Sanktsiooni iseloomuga kohustusi ei saa tagasiulatuvalt kehtestada PS §-de 10, 13 ja 23 ning Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni art 7 põhimõttest lähtudes.
avaldati Riigi Teatajas 21.02.2007 ning oma äritegevuse korraldamisel ei olnud kaebajal võimalik ette näha, et 2006 tekkinud formaalsest maksuprobleemist sõltub tulevikus tema osalemise õigus riigihangetes. Vastustaja ja vaidlustuskomisjon tõlgendavad
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2004/18/EÜ (mis reguleerib riigihangete pakkumismenetlusi lisaks
-le) art 45 lg 2 punkti f järgi võib lepingus osalemisest välja jätta iga ettevõtja, kes on täitmata jätnud maksukohustused, mis tal on vastavalt oma asukohariigi või ostja riigi õigusaktidele. Tegemist on
lg 1 p-le 4 analoogse regulatsiooniga, kuid erinevalt
-st on säte dispositiivne ega määratle maksukohustuse täitmata jätmise perioodi. Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et liikmesriigid võivad kas direktiivi sätteid leevendada või muuta paindlikumaks ning sobilik on maksete sooritamist nõuda osalemistaotluse esitamise ajaks, hanketeate saatmise kuupäevaks, kandidaatide pakkumiste esitamise 3
lg 1 p 4 vastuolu kohta Euroopa Liidu õigusega ega tõlgendatud seda sätet kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga. Vastustaja (hankija) Sotsiaalministeerium ning kolmas isik GlaxoSmithKline Eesti OÜ leidsid kaebuse põhjendamatu olevat ja palusid jätta selle rahuldamata. Tallinna Halduskohus jättis 09.10.2009 otsusega kaebuse rahuldamata ning mõistis kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulu summas 26 727 kr. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised. 01.05.2007 jõustunud
lg 1 p 4 piirab PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, sest piirangu tagajärjel ei saa ettevõtja pakkuda riigihankemenetluses müügiks kaupu ja teenuseid. PS § 11 näeb ette, et õigusi ja vabadusi tohib piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, kusjuures piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu praktika kohaselt on piirang kooskõlas PS §-ga 11 siis, kui sellel on legitiimne eesmärk, piirang on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik ning on eesmärgi suhtes proportsionaalne.
lg 1 p-s 4 sätestatud piirangu eesmärgi saab tuletada
eelnõu seletuskirjast – vältida tuleb avalike vahendite sattumist ebausaldusväärsete isikute kätte. Samuti sooviti ilmselt parandada maksude õigeaegset laekumist. Maksude tasumiseks ettenähtud rahasummade kasutamine ettevõtte majandustegevuses võib teatud juhtudel anda ka ettevõtjale konkurentsieelise. Need eesmärgid on legitiimsed ning ilmselt pole võimalik väita, et maksuvõlglaste eemaldamine hankemenetlusest nende eesmärkide saavutamisele kaasa ei aitaks. Piirang on vajalik siis, kui ta ei kahjusta kaitstud õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Isik, kes on pikema aja jooksul olnud maksuvõlglane ja üksnes vahetult enne riigihankemenetluses osalemist tasub maksuvõla nt pangalaenuga, ei pruugi olla piisavalt usaldusväärne ja võimekas, et tagada riigihanke kvaliteetne täitmine. Usaldusväärne pole isik, kes kasutab avalikke vahendeid pikema aja jooksul oma äritegevuses seeläbi, et deklareerib nt käivet ebaõige määraga. Riigihankemenetlused on kujunenud ettevõtjatele väga atraktiivseteks ning pole välistatud, et selles osalemise nimel üritatakse maksuvõlg vähemalt pakkumuse esitamise ajaks kustutada, kahjustades sellega ettevõtte majanduslikku võimekust. Seega ei piisa pakkuja usaldusväärsuse tagamiseks üksnes maksuvõlgade puudumisest pakkumise hetke seisuga ning vajalik on maksuvõlgade olemasolu ja suuruse hindamine pakkumise esitamisele eelneva pikema perioodi jooksul. Tagasilöögid riigihankelepingute täitmisel võivad omada suurt mõju riigi korrakohasele toimimisele ega ole tihti kõrvaldatavad lepingus näidatud tagatistega. Riigihankemenetlused nõuavad ka hankijalt aega, töökulu ja rahalisi vahendeid. Seepärast on pakkujate usaldusväärsuse tagamine hankemenetluses oluline. Maksukohustuse täitmine õigeaegselt ja täpselt on õiguspärane käitumine, mida riik on õigustatud ettevõtjatelt nõudma. Selle kohustuse täitmine ei saa olla seotud ülemäärase pingutusega ja peaks ettevõtja tavapärase toimimise juures olema võimalik. Kuna mõistlik on lähtuda eeldusest, et seaduskuulekas käitumine on normaalne ega nõua ülemäärast pingutust, ei saa pidada
Kindlasti on oluline, et ettevõtja oleks teadlik tagajärgedest, mis teda maksukohustuse täitmata jätmise eest ähvardavad. Nt ei saa välistada, et maksumaksjal on tähelepanuta jäänud viivistasu 4
lg 2 p 3 alusel, mis sätestas, et pakkujat ei kvalifitseerita, kui ta ei ole täitnud riiklike ja kohalike maksude tasumise kohustusi. Praktikas kontrolliti varem seda, et pakkujal poleks maksuvõlga pakkumise esitamise ja hankemenetluses osalemise ajal. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtinud
lg 1 p-s 4 sätestatud piirang oli seega varasemast rangem ja kuivõrd riigihangetes osalemisel arvestati ka maksuvõlgu, mis oli tekkinud enne 30.04.2007, võis piirang olla vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Õiguskindluse põhimõte peab tagama, et üksikisikule ebasoodsatel normidel poleks tagasiulatuvat mõju. Eeltoodust nähtuvalt võis 01.05.2007-27.03.2008 kehtinud
lg 1 p 4 redaktsioon olla ebaproportsionaalne ja õiguspärast ootust rikkuv juhul, kui riigihanke menetlusest kõrvaldamise alusena arvestatakse enne 30.04.2007 tekkinud ebaolulist või raskesti mõistetava õigusnormi ebaõigest kohaldamisest tekkinud maksuvõlga. Kaebaja kõrvaldamine riigihankemenetlusest esile toodud asjaoludel ei ole õigusvastane. Vastavalt maksuhalduri poolt esitatud tõendile ja võlaraportile oli kaebajal pakkumisele eelneva 12 kuu jooksul maksuvõlg 268 päeva vältel, põhivõla osas kuni 226 000 kr. Kaebaja selgitusel tekkis võlg ekslikult ebaõige määraga käibe deklareerimise tulemusena, pärast maksuhaldurilt vastava teate saamist 2007 kevadel parandas kaebaja käibedeklaratsioonid ja tasus maksuvõla lõplikult 19.06.
-st kindlasti teadma, et üle 30-päevane maksuvõlg teeb võimatuks riigihankes osalemise, ning oleks seega saanud rakendada meetmeid, et uue seaduse kehtivuse ajal piirangute rakendamiseks alust ei tekiks. Kuna kaebaja on kinnitanud, et ei soovi5
kehtivuse ajal olnud kokku üle 30 päeva maksuvõlg, mis polnud väheolulise suurusega ega saanud tekkida maksu arvutamise aluseks olevate õigusnormide raskesti mõistetavusest. Kaebaja pidi olema maksuvõla olemasolust ja selle tagajärgedest teadlik, ei soovinud maksuvõlga vaidlustada, kuid vaatamata eeltoodule ei tasunud seda kohe. Seetõttu polnud kaebaja suhtes
01.05.2007-27.03.2008 kehtinud
lg 1 p 4 redaktsioon polnud vastuolus direktiivi nr 2004/18/EÜ art 45 lg 2 punktiga f, mis lubab kõrvaldada pakkumiselt isiku, kes on täitmata jätnud kas asukohariigi või ostja riigi õigusaktides sätestatud maksukohustused. Arvestades kaebaja poolt viidatud Euroopa Kohtu 09.02.2006 otsust liidetud kohtuasjades nr C-226/04 ja C-228/04, mis puudutab direktiivi nr 92/50 samasisulisi sätteid ning on seetõttu ka käsitletavas vaidluses asjakohase direktiivi sätete tõlgendamisel abiks, jätab direktiiv liikmesriigi otsustada kriteeriumid, mida hankemenetlusest kõrvaldamisel rakendada. Ka kaebaja viidatud otsuse p-s 31 toodud loetelu võimalikest ajahetkedest on üksnes näitlik. Kuivõrd vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtinud
lg 1 p 4 redaktsioon polnud vastuolus põhiseaduse ega Euroopa õigusega, pole oluline, milline on osundatud sätte praegu kehtiv redaktsioon. Kaebaja viide Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2008 otsusele nr 3-07-2391 pole korrektne, sest Riigikohus tühistas selle lahendi 11.06.2009 otsusega nr 3-3-1-64-08. Lähtudes eeltoodust jääb esitatud kaebus rahuldamata. Kohus ei pea vajalikuks peatuda pikemalt kaebaja väitel, et vaidlustuskomisjon on rikkunud menetlusnorme, jättes vastamata vaidlustuse esitaja osadele väidetele. Isegi kui tegemist oleks menetlusnormi rikkumisega, ei saaks see olla aluseks lõppkokkuvõttes õige otsuse tühistamisele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Halduskohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused Tamro Eesti OÜ ja GlaxoSmithKline Eesti OÜ. Tamro Eesti OÜ apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada, kaebus rahuldada ja jätta kaebaja menetluskulud (tasutud riigilõivud ja esindaja tasu) vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus ebaõigesti tõlgendanud vaidlusalusel ajal kehtinud
lg 1 p-i 4, mistõttu on ülemääraselt riivatud apellandi ettevõtlusvabadust (PS §-d 11 ja 31) ning rikutud õiguskindluse põhimõtet (PS § 10 riive). Vaidlusaluse käskkirjaga kõrvaldati kaebaja riigihankest, kuna MTA tõendi kohaselt on kaebajal olnud ajavahemikus 03.09.2006 kuni 19.06.2007 maksuvõlg, mida tegelikult kaebajal aga polnud. Maksuvõlg tekkis formaalselt küll juba 2006, kuid tegelikult sai see kaebajale teatavaks enne selle tasumist 18.05.2007 ning reaalne võimalus maksuvõlg tasuda tekkis alles maksudeklaratsioonides muudatuste tegemise ajast alates. Kaebaja kohaldas vale käibemaksumäära mitte tahtlikult, vaid eksimuse tõttu.
lg 1 p 4 kohaldamisel tuleb analüüsida maksuvõla tekkimisega seotud asjaolusid ja seda, kas tegemist on ühekordse või pideva maksuseaduste valesti kohaldamisega. Sätte eesmärgiks ei saanud olla kõrvaldada riigile olulistest hangetest pakkujad, kes on tahtmatult kohaldanud vale maksumäära, teinud kõik endast sõltuva maksuvõla mittetekkimiseks sättes nimetatud aja jooksul ning tasunud käibedeklaratsioonide korrigeerimise tulemusel tagasiulatuvalt arvestatud maksusumma koheselt. Halduskohus möönis, et säte võis teatud juhtumil olla ebaproportsionaalne ja õiguspärast ootust rikkuv, kuid apellandil puudub selline õiguskindluse ja õiguspärase ootuse riive. Kaebaja kohtu seisukohaga riive puudumisest ei nõustu. KMS § 15 lg 2 p 2 alusel kehtestatud sotsiaalministri 25.04.2004 määrusest nr 35 nähtuvalt kuulusid 5%-lise käibemaksumääraga maksustamisele üksnes plastist, mitte klaasist mikrokatsutid. Kaebaja hankis katsutid nende maaletoojalt AS-lt Surgitech. Kuna ostuarvetelt ei nähtunud, et kauba hulgas olid klaaskatsutid ning apellandi valduses ei olnud maaletooja käes olevaid kauba rahvusvaheliste tollikoodidega saatedokumente, ei 6
lg 1 p 4 kohaldamisel, sest sätte eesmärgiks ei saa olla riigile olulistes hangetes selliste pakkujate kõrvaldamine, kes on tahtmatult kohaldanud vale maksumäära ja teinud kõik endast sõltuva maksuvõla mittetekkimiseks kõnealuses sättes nimetatud aja jooksul. Seetõttu tuleb kindlasti analüüsida maksuvõla tekkimisega seotud asjaolusid, samuti seda, kas tegemist on ühekordse või pideva maksuseaduste valesti kohaldamisega. Kaebaja puhul esinenud eelpoolkirjeldatud asjaolud ei õigusta tema suhtes
Kohus on valesti hinnanud maksuvõla tasumisega ja sellega seoses maksuvõla kestvusega seonduvat. Maksuvõla algust arvestatakse mitte deklaratsiooni parandamise kuupäevast, vaid tagasiulatuvalt kuupäevast, mil deklaratsioon valede andmetega esitati. Kuna maksuvõlg hakkas kulgema tagasiulatuvalt
Halduskohtu seisukohad maksuvõla tekkimise hindamisel on olnud oletuslikud. Kaebaja kahtlemata teadis alates 01.05.2007 jõustunud sättest, kuid tal puudus võimalus vältida tagasiulatuva maksuvõla arvestamist, sest oli eksinud algse deklaratsiooni esitamisel. Kaebajal oli ka õiguspärane ootus, et seadust ei rakendata tagasiulatuvalt, st nende pakkujate suhtes, kel on tekkinud maksuvõlg 12 kuu jooksul enne uue
sätte jõustumist ja kes ei osanud sellist muutunud regulatsiooni ette näha. Kohtu arutlus
lg 1 p 4 vastavuse kohta põhiseadusele võib olla kohane, kuid sel puudub seos kaebaja ja käesoleva kohtuasjaga. Kaebaja puhul ei saa kindlasti väita, et tegemist oleks riiklike vahendite andmisega ebausaldusväärse isiku kätte või et kiire maksuvõla tasumine oleks kuidagi kahjustanud kaebaja finantsilist võimekust. Kaebaja oli veendunud deklareerimise õigsuses, seetõttu puudus tal vajadus maksuhaldurilt eelneva hinnangu saamiseks. Pole tõendatud, nagu oleks kaebaja soovinud esitada deklaratsioonis valeandmeid. Kui kohus hindaks kaebaja maksukäitumist tervikuna, mis on olnud eeskujulik, siis ei saa teha järeldust, nagu poleks kaebaja maksunduslikult usaldusväärne või võimekas. Apellant on teadlik, et direktiiv ei ole otsekohaldatav, kuid jääb varemesitatud seisukoha juurde, et siseriiklik õigus ei tohi direktiiviga vastuolus olla. Direktiivi art 45 lg 2 punkt f ei määratle maksukohustuse täitmata jätmise perioodi. Euroopa Kohus on liidetud kohtuasjas nr C-226/04 ja C-228/04 leidnud, et maksukohustus peaks olema täidetud pakkumuse esitamise ajaks. Siseriiklik norm saab kehtestada sellest üksnes leebemad või paindlikumad reeglid. Seega ei ole
Vaidlustuskomisjoni otsus tuleb tühistada juba ainuüksi seetõttu, et vaidlustuse läbivaatamisel rikuti oluliselt menetlusnorme. Ka halduskohus rikkus TsMS § 442 lg 8 sellega, et jättis analüüsimata kaebaja väited vaidlustuskomisjoni poolt menetlusnormide rikkumise kohta ning viitamata tõenditele, millele tuginedes järeldas aega, mil kaebaja sai teada deklaratsioonide parandamise kohustusest. Veel leidis kaebaja, et kuna ta tasus vaidlustuskomisjoni otsuse peale kaebuse esitamisel 80 kr, siis samas summas oleks pidanud ta tasuma riigilõivu halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel ja seda vaatamata asjaolule, et riigilõivu määrad vahepeal muutusid ja alates 01.01.2009 tuleb kaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 250 kr. RLS § 56 lg 18 kehtis samas sõnastuses nii kaebuse kui ka apellatsioonkaebuse esitamise ajal, sätestades, et apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju kui tuleb tasuda kaebuse esialgsel esitamisel kohtule. 7
lg 1 tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, mis tähendab, et ringkonnakohtul polnud pädevust vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust läbi vaadata. Kuna halduskohus jättis oma otsusega kaebuse rahuldamata, tulnuks kõik kolmanda isiku menetluskulud, sh Riigikohtus kantud menetluskulud, mõista välja kaebajalt. Kui kaebaja ei oleks pöördunud Riigikohtu poole kassatsioonkaebusega, oleks jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu lahend, mis on sama sisuga kui vaidlustatud halduskohtu lahend. Seega on kolmas isik kandnud Riigikohtus kaebaja tõttu tarbetut menetluskulu. Sotsiaalministeerium leidis GlaxoSmithKline Eesti OÜ apellatsioonkaebuse osas, et igas kohtuastmes on õige välja mõista põhjendatud ja vajalikud menetluskulud poolelt, kelle kahjuks otsus tehakse, lähtudes kohtuasja mahukusest ning keerukusest; käesoleval hetkel ei ole aga vastustajal piisavat informatsiooni eeltoodud asjaolude kohaseks hindamiseks. Tamro Eesti OÜ apellatsioonkaebuse palus vastustaja rahuldamata jätta.
Kaebaja väited, et tal ei olnud tegelikult maksuvõlga ning
lg 1 p 4 kohaldamisel tuleks arvestada pakkuja süüd, on ainetud ja tuleb jätta tähelepanuta. Viidatud sätte rakendamine kaebaja suhtes ei olnud ülemäärane ega riivanud õiguspärast ootust. Halduskohus on otsuse tegemisel kaalunud esitatud tõendeid ja põhjendanud oma seisukohti ega ole rikkunud menetlusnorme. GlaxoSmithKline Eesti OÜ palub jätta Tamro Eesti OÜ apellatsioonkaebuse rahuldamata ning mõista kaebajalt välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud, so esindaja tasu summas 20 962,55 kr (koos käibemaksuga). Halduskohus on
lg 1 p 4 tõlgendanud õigesti ning kaebaja õiguslikele väidetele on õigusliku hinnangu andnud ka ringkonnakohus käesolevas asjas 21.12.2007 tehtud otsuses. Pelgalt asjaolu, et Riigikohus tunnistas
lg 1 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks ning saatis seetõttu kaebuse formaalsetel põhjustel menetlemiseks halduskohtule, ei tingi kaebaja samade õiguslike põhjenduste valguses ringkonnakohtu poolt juba varasemalt käesolevas asjas väljendatud õiguslike seisukohtade muutmist. Kaebajal oli tegelikult maksuvõlg ning tema teistsugune seisukoht on ebaõige. Vaidlust pole selles, et kaebaja deklareeris meditsiinitarvikute müügi 5%-lise käibemaksumääraga, kuigi oleks pidanud kohaldama 18% suurust määra. Kaebaja ei muutnud deklareeritud maksumäära ise, vaid pärast maksuhaldurilt vastava märgukirja saamist, ega ole vaidlustanud MTA seisukohta KMS § 15 lg 2 p 2 tõlgendamise kohta. Kaebaja käsitlus formaalsest maksuvõlast ei rajane ei seaduse regulatsioonil, õigusteoorial ega kohtupraktikal. MKS § 32 mõttes ei ole vahet, millest maksuvõlg tekib, kui kiiresti see tasutakse või kui väga kaebaja soovis vältida maksuseaduse rikkumist. Oluline on vaid maksuseaduse rikkumise objektiivne fakt, st asjaolu, et õiget maksusummat ei olnud tasutud õigeks tähtajaks. Kaebajal oli võimalus pöörduda MTA poole teabe saamiseks tasumisele kuuluva käibemaksumäära kohta, mida ta ei teinud. Kaebaja väited tema heas usus käitumise ja eksimuse kohta tuleb jätta tähelepanuta. Riigihankemenetluses on täpselt kindlaksmääratud ja formaliseeritud menetlusreeglitel väga oluline roll pakkumismenetluses osalevate isikute võrdse kohtlemise eesmärgi (
Kaebaja sai vältida tema suhtes
Ta oleks saanud täita maksuseadusest tuleneva kohustuse kohe ning hoolikama ja kohusetundlikuma suhtumise korral. Kasutades vajadusel kvalifitseeritud õigusabi, oleks ta saanud käituda selliselt, et tal poleks maksuvõlga tekkinud. Kui kaebajale oli nii väga oluline võimalus osaleda riigihangetel, oleks ta end selleks saanud kindlustada kasvõi käibemaksu ettemaksu tasumisega, et vältida
lg 1 p 4 kohaldamist enda suhtes olukorras, kus tal tekib arvestuslik maksukohustus tulenevalt maksudeklaratsioonide parandamisest. Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist, vaid et kord juba rakendatud seadust ei tunnistataks sõnamurdlikult kehtetuks (Riigikohtu 02.12.2004 otsus nr 3-4-1-20-04). Ka enne 01.05.2007 kehtinud
regulatsioon ei andnud isikule õigust maksuvõlglasena pakkumismenetluses osalemiseks (
Alates 01.05.2007 kehtinud
lg 1 p 4 ei ole kaebaja suhtes sõnamurdlik, vaid seadusandja on täpsustanud
regulatsiooni selles osas, millise ajavahemiku vältel peab pakkuja olema täitnud oma maksukohustused. Seadusandja ei pidanud andma maksuvõlglasele aega kohaneda uue
regulatsiooniga ega kehtestama maksuvõlglaste jaoks rakendussätted, mis oleks neile loonud põhjendamatuid soodustusi pakkumismenetluses osalemiseks võrreldes isikutega, kes olid enne uue regulatsiooni jõustumist täitnud nõuetekohaselt oma maksukohustused.
Kaebaja ei ole välja toonud ega esitanud tõendeid selle kohta, mis on tema puhul nii erilist, et tema maksuvõlg ei ole võrreldav mõne teise äriühingu maksuvõlaga hankemenetluses. Hankijal puudus võimalus kaaluda maksuvõla tekkimise asjaolusid ja sellest tulenevalt kaebaja kvalifitseerimise võimalust.
Kaebaja viidatud liidetud kohtuasjades C-226/04 ja C-228/04 tegi Euroopa Kohus eelotsuse seoses enne direktiivi 2004/18/EÜ vastuvõtmist kehtinud Euroopa Liidu õigusaktidega ning seoses piiratud hankemenetlusega. Euroopa Kohus märkis viidatud lahendis, et liikmesriikidel on pädevus, jäädes direktiivi piiridesse, kitsendada või laiendada aluseid hankija hankemenetlusest kõrvaldamiseks (p 23), et direktiivi eesmärgiks ei olnud ühtlustada normi Euroopa tasemel ja direktiivi mõttes maksukohustuse täitmise aja määratlemisel tuleb lähtuda siseriiklikust õigusest
lg 1 p-i 4 tõlgendanud ja kohaldanud õigesti ning kas säte on põhiseadusega, Euroopa Liidu õigusega ja Euroopa Kohtu juhistega kooskõlas. Esimese astme kohus leidis, et hankija pole eksinud seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel, kaebaja poolt toodud asjaoludel ei saa lugeda tema kõrvaldamist hankemenetlusest õigusvastaseks ning vaidlusalune säte pole vastuolus põhiseadusega ega Euroopa Liidu õigusega ja Euroopa Kohtu juhistega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukoha ja otsuse põhjendustega ega korda neid. Halduskohus on vastanud kõigile kaebuse väidetele ning apellatsioonkaebus ei sisalda uusi põhjendusi ega õiguslikku käsitlust, millele ringkonnakohus peaks eraldi ja esimese astme kohtule täiendavalt vastama. Apellant on jätkuvalt rõhutanud, et tal tekkis nn arvestuslik maksukohustus tulenevalt maksudeklaratsioonide parandamisest ja tegelikult tal maksuvõlga polnud. Halduskohus põhjendas asjakohaselt ja piisavalt, et MKS § 32 ei tee vahet, millest maksuvõlg tekib, kui kiiresti see tasutakse ja mis oli maksuseaduse rikkumise põhjuseks. Samuti leidis kohus, et kaebaja maksuvõlg tekkis seetõttu, et ta kohaldas ebaõigesti sotsiaalministri määrust ning see ebaõige kohaldamine ei ole vabandatav mingi objektiivse põhjusega. Asjaolu, et apellant kohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et kohtu seisukohad ebaõiged on või et kohus on materiaalõigust vääralt tõlgendanud või eksinud maksuvõla kestvuse arvutamisel. Kaebaja väide maksu tasumise 30-päevasest tähtajast pole asjakohane, sest kaebajal oli maksuvõlg tekkinud. Väites, et kohtu seisukohad maksuvõla tekkimise hindamisel on olnud liialt oletuslikud ja tõenditel mittepõhinevad, ei ole apellant samas selgitanud ega esitanud tõendeid, milles nähtuks, millal täpselt sai ta maksuhaldurilt teate käibedeklaratsioonide parandamise nõudega. Samuti on halduskohus õigesti järeldanud, et
Kohtuotsuse kaebaja poolt apelleeritud osas tühistamiseks ei anna alust ka asjaolu, et kohus ei peatunud kaebaja väidetel vaidlustuskomisjoni poolt menetlusnormide rikkumise kohta. Menetlusnormide rikkumisele tuginemine oleks asjakohane juhul, kui rikkumise puudumisel oleks tulemus teistsugune. Käesoleval juhul on vaidlustuskomisjon leidnud põhjendatult hankija otsustuse õiguspärase olevat ning halduskohus märkis õigesti, et väidetav menetlusnormide rikkumine vaidlustuskomisjoni poolt ei saa olla aluseks lõppkokkuvõttes õige otsuse tühistamisele. Eeltoodu alusel jääb Tamro Eesti OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus kaebaja apelleeritud osas muutmata. GlaxoSmithKline Eesti OÜ apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vaidlustuses ja ringkonnakohtule 05.10.2007 esitatud kaebuses taotles kaebaja hankija käskkirja tühistamist muuhulgas ka osas, millega tunnistati edukaks GlaxoSmithKline Eesti OÜ pakkumus ning vaidlust pole selle üle, et viidatud äriühing oli kolmanda isikuna kohtumenetlusse kaasatud õiguspäraselt. Hankija otsuse osalise tühistamise nõude muutis kaebaja tuvastamisnõudeks 17.12.2007 ringkonnakohtu istungil, märkides põhjendatud huviks kahjunõude esitamist tulevikus. Kuigi hankija vastu võimalik kahjunõude esitamine kolmanda isiku õigusi ei puudutanud, ei taotlenud kaebaja GlaxoSmithKline Eesti OÜ menetlusest kõrvaldamist. Viidatud äriühing on kolmanda isikuna jätkuvalt märgitud kaebaja poolt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2007 otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuses ning Riigikohus on 30.01.2008 kirjaga andnud kolmandale isikule tähtaja vastamiseks, paludes kassatsioonkaebusega mittenõustumise korral oma seisukohti motiveerida. Seetõttu ei saa nõustuda kaebaja vastuväitega, et kolmandal isikul puudus vajadus menetluskulude kandmiseks Riigikohtus. Ekslik on kaebaja arusaam, et Riigikohtus kantud menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt puudub õiguslik alus asjaolu tõttu, et Riigikohus ei teinud otsust kaebaja kahjuks. HKMS § 93 lg-st 2 tulenevalt menetluskulud mõistetakse välja otsusega, millega lahendatakse vaidlus sisuliselt, või menetlust lõpetava määrusega. Riigikohus käesolevas asjas 11.06.2009 tehtud lahendiga kaebuse kohta otsust ei teinud, vaid saatis selle lahendamiseks esimese astme kohtule, ega vaadanud seetõttu läbi menetluskulude väljamõistmi10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.