← Eesti

3-05-1156/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Egon Konsand, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. aprill 2006 Tartu Haldusasja number 3-05-1156 Haldusasi AS J.T. kaebus Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse
  2. oktoobri 2005 maksuotsuse nr 12-5/114 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
  3. jaanuari 2006 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  4. märts 2006 Menetlusosalised Apellant-haldusorgan: Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus, esindaja Monika Nõlv Ida maksu- ja tollikeskuse Vastustaja-kaebuse esitaja: AS J.T. , esindaja advokaat Kersti Kägi RESOLUTSIOON Apellatsioonkaebus rahuldada. Tühistada Tartu Halduskohtu
  5. jaanuari 2006 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta AS J.T. kaebus Maksuja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse
  6. oktoobri 2005 maksuotsuse nr 12-5/114 tühistamiseks rahuldamata. AS J.T. halduskohtus ja apellatsiooniastmes kantud kohtukulud jätta tema enda kanda. Välja mõista AS-lt J.T. 5000 (viis tuhat) krooni riigilõivu katteks riigituludesse. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 12.04.
  7. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  8. AS J.T. esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles 28.10.2005 maksuotsuse nr 12-5/114 tühistamist ning ettekirjutuse tegemist otsusega määratud käibemaksusumma tagastamiseks ja seaduses ettenähtud intresside maksmiseks. Vaidlustatud maksuotsusega määrati AS-le J.T. tasumiseks käibemaksu 527 213 krooni ning märgiti, et kuni maksuotsuse täitmiseni tuleb arvestada ja tasuda maksuvõlalt intressi. Maksuotsuse kohaselt puudus AS-l J.T.
  9. aasta juunis õigus arvata OÜ B. arvete alusel sisendkäibemaksu maha, sest see äriühing pole tehingu teiseks pooleks ja kütuse soetamine registreeritud käibemaksukohustuslaselt pole tõendatud. Kaebuse kohaselt ei ole asjaolud, millest maksuhaldur otsuse tegemisel juhindus, käsitletavad tema maksuõigusrikkumisena. OÜ-t B. vahendas osades müügitehingutes V.V. , kelle isik oli kaebuse esitajale teada, mistõttu puudus vajadus isikusamasuse tõendamiseks. Asjakohatud on maksuotsuse väited seoses OÜ J.E. poolt esitatud deklaratsioonide, OÜ H.G. tegevusetuse, kütuse proovide eest tasumise ja kütuse vastavussertifikaatide andmete mittetõepärasusega. Vaidluse põhjuseks olev kütus müüdi OÜ-le T.G. , kelle suhtes pole maksuhaldur maksukohustust muutvaid asjaolusid tuvastanud. Maksuhaldur on oma otsuse üles ehitanud OÜ B. maksurikkumise peale ja soovinud seda kaebajale üle kanda. Asja materjalides olevad arved kannavad OÜ B. vastutava isiku allkirja ning see on olemas ka sularaha saamist tõendavatel kviitungitel.
  10. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei olnud kaebaja heauskne ja vaidluse põhjuseks olevate tehingute teine pool on tundmatu isik. Seda kinnitavad rahapesu tõkestamise seadusest tuleneva hoolsuskohustuse rikkumine, OÜ B. arvete kõrval muude tehingute toimumist tõendavate dokumentide puudumine ning maksuhaldurile antud seletused ja tema poolt kogutud muud dokumendid. HALDUSKOHTU LAHEND
  11. Tartu Halduskohus tühistas
  12. jaanuari 2006 otsusega Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse 28.10.2005 maksuotsuse nr 12-5/114 ja kohustas Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskust tagastama AS-le J.T. määratud käibemaks ja seaduses ettenähtud intressid. Vaidlusaluse maksuotsusega on AS-le J.T. määratud tasumisele kuuluv käibemaks
  13. aasta eest. Kuni 01.05.2004 kehtinud käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 11 lg 1 sätestatu kohaselt pidi maksukohustuslane registreerimisest alates täitma kõiki maksukohustuslase kohustusi, sealhulgas arvutama tasumisele kuuluva maksusumma, säilitama dokumente ja esitama nõuetekohaseid arveid. Sama seaduse § 20 lg 1 ja lg 3 p 1 lubasid tasumisele kuuluvast käibemaksust sisendkäibemaksuna maha arvata teiselt registreeritud maksukohustuslaselt soetatud või saadud ettevõtluses kasutatava kauba või teenuse eest tasumisele kuuluva käibemaksu. Sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused olid kehtestatud KMS §-s 22, mille
  14. lõikes oli sätestatud, et sisendkäibemaks arvatakse maha sama 2 seaduse § 28 lg 1 nõuete kohase arve originaaleksemplari alusel. Arves tuli märkida müüja nimi, aadress, registri- või isikukood ja käibemaksukohustuslasena registreerimise number; arve number ja selle väljastamise kuupäev; ostja nimi ja aadress; kauba või teenuse nimetus, kogus, hind kroonides, kogumaksumus ilma ja koos käibemaksuga käibemaksumäärade kaupa; kauba või teenuse maksustatav väärtus, kui see erineb kauba hinnast; käibemaksusumma käibemaksumäärade kaupa ning kauba väljastamise või teenuse osutamise kuupäev, kui see on arve väljastamise kuupäevast varasem. Kõik vaidlusaluses maksuotsuses kajastamist leidnud OÜ B. arved ja arve-saatelehed sisaldavad KMS §-s 28 lg 1 loetletud andmeid ja said seega olla seadusekohaseks aluseks sisendkäibemaksu mahaarvamisel. Maksuotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks kütuse olemasolu ja selle oma ettevõtluses kasutamist kontrollinud ning täielikult ilma tähelepanuta on jäänud ka kaebaja väide, et ostetud kütuse müüs ta edasi OÜ-le T.G. . Mainitud äriühingut on
  15. aasta käibemaksu tasumise osas kontrollitud ja leitud, et mingeid täiendavale tasumisele kuuluvate maksude määramist tingivaid asjaolusid pole. Maksuotsuses kajastamist leidnud asjaolud, kust kütusepartii pärines, kuidas selle eelmised müüjad oma äritegevust korraldasid ja maksukohustusi täitsid, kuidas toimus kütuse vastavussertifikaatide vormistamise eest tasumine, kus kütust hoiti, kelle transpordiga see kaebuse esitaja juurde toodi ja kas vastavate äriühingute esindajad oskasid kõigi nende asjaolude kohta maksuhaldurile mingeid konkreetseid seletusi anda, ei saa kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise seisukohalt iseseisvat tähendust omada. Need asjaolud võiksid üksnes toetada kaebaja maksupettuses osalemise tõenduseks kogutud muid tõendeid, mida käesoleva maksumenetluse toimikus aga ei sisaldu. Maksuotsuses kütuse vastavussertifikaadi kohta esitatud väidete juurde viidatud majandusministri 24.05.2001 määruse nr 46 kohaselt kinnitab see dokument vedelkütuse partii vastavust kvaliteedinõuetele ega pane kütuse ostjale kohustust midagi tuvastada. Maksuotsuse järelduste kohaselt on kaebaja täiendava maksukohustuse määratlemisel olnud määravaks hoopis vaidlusaluste tehingute teise poolena märgitud OÜ B. isik ning arvamus, et viimane ei saa olla tehingu tegelikuks teiseks pooleks ja kütus on soetatud tundmatult kolmandalt isikult. Asjaolu, et maksuhaldur on esitanud väite tehingute teise poole mittevastavuse kohta ja peab seda peamiseks maksu määramise aluseks, tõendab, et ta pole ka ise veendunud tehingute mittetoimumise kohta esitatud väite tõele vastavuses. KMS § 20 lg 3 p 1 kohaselt omab tehingu teise poole isiku puhul tähendust üksnes see, kas tegemist on registreeritud maksukohustuslasega või mitte. Maksuotsuse põhjendustes pole maksuhaldur seadnud kahtluse alla asjaolu, et tehingu teise poolena arvetele märgitud OÜ B. oli tehingute toimumise ajal käibemaksukohustuslane. Tema andmebaasist 28.11.2005 tehtud väljatrükk kinnitab vaidlusaluste tehingute tegemise ajal sellise kohustuse olemasolu. Seega olid vormiliselt olemas vajalikud tingimused selleks, et kaebajal tekiks õigus sisendkäibemaks maha arvata. Maksuseadustest ei tulene maksumaksjale kohustusi oma äripartnerite tausta põhjalikumaks uurimiseks ja käibemaksu puhul on üldjuhul küllaldane, kui vastavast registrist kontrollitakse järele, et arvel märgitud isik oleks registreeritud käibemaksukohustuslane. Lisaks maksuseadustele võib maksumaksjale kohustusi tuleneda ka eriseadustest. Vaidlusaluses maksuotsuses on maksuhaldur viidanud tehingute toimumise ajal kehtinud rahapesu tõkestamise seaduse (edaspidi RahaPTS) §-de 5 lg 1 p 2, 7 lg 3 ja 9 lg 1 sätetest tuleneva hoolsuskohustuse rikkumisele. Selle kohaselt pidi ettevõtja isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lg 2 nimetatud dokumendi või Eesti Vabariigis välja antud kehtiva juhiloa alusel tuvastama juriidilise isiku esindaja isikusamasuse ja tegema esitatud dokumendi vastavate lehekülgede kannetest säilitamiseks koopia kõigi üksik või omavahel ilmselgelt seoses olevate üle 100 000 krooni suuruste sularahas sooritatud tehingute puhul. AS J.T. käsutuses on koopia OÜ B. nimel arvetele, arve-saatelehtedele ja kviitungitele alla kirjutanud juhatuse liikme M.-S.L. juhiloast ja järelikult ei ole alust heita kaebajale ette rahapesu tõkestamise seadusest tuleneva hoolsuskohustuse rikkumist. Maksuseadustes sätestatu ei võimalda maksumaksja poolt tasumisele kuuluvaid maksusummasid määrata selle alusel, kuidas on korraldatud tema äripartnerite majandustegevus ja kas nad täidavad oma maksukohustusi. Seepärast ei saa asjaolu, et väidetavalt polnud OÜ B. vaidlusaluste tehingute tegemise ajal mingit äritegevust ja ta ei esitanud 3 maksudeklaratsioone, luua kaebajale maksukohustust. Maksuhaldurile antud seletustest nähtuvalt on OÜ B. juhatuse liige M.-S.L. küll kinnitanud, et tegelikkuses pole see osaühing AS-le J.T. kütust müünud, temalt sularaha saanud ja tehingute kohta dokumente koostanud, kuid on samas omaks võtnud, et allkirjastas vastavad dokumendid OÜ V. juhatuse esimehe V.V. i palvel. Allkirjade ehtsust on ta kinnitanud ka osadest arvetest, ühest arve-saatelehest ja kõigist kviitungitest tehtud koopiatele kirjutatud märkega. Sularaha kättesaamist tõendavatele kviitungitele allkirja kirjutamisega on M.-S.L. ühtlasi kinnitanud raha vahetu vastuvõtja volitusi. TsÜS § 118 lg 2 sätestatu võimaldab lugeda esindamise volituse antuks ka siis, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et talle on antud volitus toimingu tegemiseks. Ühtegi sellist asjaolu, millest lähtuvalt pidi kaebajal tekkima kahtlus tehingu teise poole või tema esindaja isiku ja volituste ehtsuses, pole maksuhaldur välja toonud ja seega on maksuotsuse viide RahaPTS § 10 lg 1 asjakohatu. Arvete arestimisest tulenev äriühingu usaldusväärsuse vähenemine ei saa olla piisavaks aluseks kahtlustele müüja tegeliku isiku suhtes. Maksumenetluse toimikus puuduvad tõendid selle kohta, et M.-S.L. või V.V. tegutsesid AS J.T. juhiste alusel, et kaebaja esindajad teadsid vaidlusaluste tehingute teise poole kohta pangaarvetega seotud probleemidest enamat või, et kütust ikka tõepoolest ei müüdud ja olematu müügi eest välja makstud raha tuli tegelikkuses kaebajale või temaga seotud isikutele tagasi. Seega ei ole kaebaja pahausksusele viitavatel väidetel alust. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  16. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
  17. jaanuari 2006 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta AS J.T. kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maksuotsuses välja toodud maksusumma määramise põhjus - AS-l J.T. puudus alus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks OÜ B. arvete alusel, kuna OÜ B. ei ole AS-le J.T. tegelikult kütust müünud. Kuna AS J.T. on kajastanud maksuarvestuses sisendkäibemaksu hulgas summasid, milliste mahaarvamiseks tegelikkuses õigust ei olnud, siis kuulus maksusumma määramisele maksuhalduri poolt MKS § 92 lg 1 p 2 ja 3 alusel; 2) ei tõenda asjaolu, et OÜ B. oli vaidlusaluste arvete esitamise ajal käibemaksukohustuslane ning arved vastasid käibemaksuseaduses sätestatud nõuetele, usaldusväärselt arvetel sisalduva tehingu täitmist arve väljastaja poolt ning seega ei ole piisav sisendkäibemaksu mahaarvamise seisukohalt. Ostjal on õigus käibemaks maha arvata, kontrollimata müüja esindaja volitusi ja seda, kas müüja käitub maksuõigussuhetes õiguspäraselt juhul, kui täiendava tehingupartneri kontrollimise kohustus ei tulene seadusest. Maksuhaldur on tuginenud maksuotsuse tegemisel sellele, et ostja ei ole täitnud tehingupartneri kontrollimise kohustust, mis tuleneb rahapesu tõkestamise seadusest. Antud juhul toimus vaidlustatud arvete alusel sularahas tasumine kokku 16 korral iga kord summas 216 010.80 krooni. Tehingute tegemise ajal kehtinud RahaPTS § 5 lg 1 p 2 järgi võidakse ettevõtjat, kes sooritab tehinguid vähemalt sama seaduse § 7 lõikes 3 nimetatud väärtuses, kasutada rahapesu teostamisel. Viidatud sätte alusel on selline ettevõtja kohustatud tuvastama isikusamasuse kõigil isikutel, kellelt ta tehingu või omavahel ilmselgelt seoses olevate tehingute sooritamisel kokku võtab vastu, kellele vahendab või maksab välja sularaha üle 100 000 krooni. Sama seaduse § 9 lg 1 alusel tuleb isikusamasuse tuvastamiseks esitatud dokumendist teha säilitamiseks koopia. RahaPTS § 10 lg 1 kohaselt kui isiku tuvastamisel tekib põhjendatud kahtlus, et ta ei tegutse enda nimel või arvel, peab § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtja tuvastama selle isiku, kelle nimel või arvel ta tegutseb. Rahapesu tõkestamise seaduse § 10 lg 2 kohaselt kui isikut, kelle nimel või arvel teine isik tegutseb, ei ole võimalik tuvastada, on § 5 lõikes 1 nimetatud ettevõtjal keelatud tehingut sooritada. Vastavalt rahapesu tõkestamise seadusele võis AS J.T. kui sularaha väljamakse tegija teha tehingu ainult siis, kui ei ole põhjust kahelda teise poole isikus. Seega oli AS-l J.T. rahapesu tõkestamise seadusest tulenev 4 kohustus müüja esindusõigust ja isikusamasust kontrollida. Maksuhaldur on õigesti arvestanud täiendava nõudega tehingupartneri kontrollimiseks rahapesu tõkestamise seadusest tulnud kohustusest; 3) on ebaõigesti järeldatud, et vastustajale ei saa ette heita rahapesu tõkestamise seadusest tuleneva hoolsuskohustuse rikkumist, kuna oli olemas OÜ B. juhatuse liikme M.-S.L. i juhiloast koopia. Kohus ei ole arvestanud kõiki asjas tähendust omavaid asjaolusid. AS J.T. väitel teostas tehinguid OÜ B. juhataja M.-S.L. ning sularaha anti üle M.-S.L. ile ja V.V. ile, kes lubas raha edasi anda OÜ-le B. . Maksuhaldurile antud seletuses OÜ B. juhatuse liige M.-S.L. eitab tehingu tegemist ning sularaha saamist. Maksumenetluse käigus on M.-S.L. kinnitanud, et pärast kriminaalasja algatamist
  18. aastal osaühingus tegevust ei toimunud ning kütust ei müüdud. Seoses kriminaalasjaga võeti ära kõik raamatupidamise dokumendid ning osaühingu arved olid arestitud. M.S.L. kinnitas, et arveid tema ei koostanud ning sularaha kütuse müügist ei saanud. Seletusest järeldub, et M.-S.L. küll allkirjastas OÜ B. arvete blankette OÜ V. juhatuse liikme V.V. nõudel, kuid osaühing ise kütust ei müünud ning sularaha ei saanud. V.V. ei ole OÜ B. seaduslik esindaja, vaid OÜ V. juhatuse liige ning ühtegi tõendit ei ole esitatud selle kohta, et V.V. il oleks olnud õigust esindada OÜ-t B. . Vastavalt rahapesu tõkestamise seadusele oleks pidanud AS J.T. V.V. i esindusõiguse ning isikusamasuse tuvastamiseks esitatud dokumendist tegema koopia enne tehingu tegemist. Seda kohustust ei ole AS J.T. täitnud. AS J.T. väide, et mingit vajadust V.V. i isikusamasuse tuvastamiseks ega tema passist koopia tegemiseks ei olnud, kuna tegemist oli isikliku tuttavaga, ei ole asjakohane, sest V.V. i tundmine ei asenda ostjal lasuvat kohustust müüja nimel esindamise õigsust kontrollida; 4) on ebaõigesti tõlgendatud tsiviilseadustiku üldosa seaduses esinduse kohta sätestatut. Maksumenetluse käigus on leidnud kinnitust asjaolu, et OÜ B. seaduslik esindaja - juhatuse liige M.S.L. - ei ole tehingut teinud ega ole selleks ka volitusi andnud. V.V. il ei ole olnud õigust esindada OÜ B. , tehingu teine pool eitab oma osalemist tehingus ning ei ole ka hiljem tehingut heaks kiitnud. Vaid allkirjade andmine OÜ B. juhatuse liikme poolt ei tõenda volituse andmist tehingu tegemiseks, vaid kinnitab seda, et teda on kasutatud variisikuna; 5) ei ole AS J.T. olnud heauskne, kuna tema hoolsuskohustus on jäänud täitmata. AS J.T. ei tuvastanud nimetatud väidetava tehingupartneri õigust esindada OÜ-t B. , ei nõudnud isikusamasuse tuvastamiseks isikut tõendavat dokumenti ega teinud sellest koopiat. Maksuhaldur on maksusumma määramisel arvestanud Riigikohtu seisukohtadega asjades nr 3-4-1-1-02, nr 3-3-1-29-03, nr 3-3-1-3903, nr 3-3-1-43-03, nr 3-3-1-40-03, nr 3-3-1-52-03, nr 3-3-1-49-03, nr 3-3-1-50-03 ja nr 3-3-1-21-
  19. Nimetatud Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohtadest tuleneb, et käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal ka õigust käibemaksu maha arvata. Seega maksumaksja, kes soovib tasumisele kuuluvalt käibemaksult maha arvata maksustamisperioodil teiselt registreeritud maksukohustuslaselt soetatud ja oma ettevõtluses kasutatavate kaupade eest tasumisele kuuluva käibemaksu, peab suutma vaidluse korral tõendada, et kauba müüjaks oli nimelt arvetel märgitud maksukohustuslane. Maksuhaldur on antud juhul tõendanud, et tehingu teine pool ei ole kindlaks tehtav. Maksuhaldur on õigustatult tuginenud väljapoole maksuõigust jäävale seadusele, mis paneb ostjale kohustuse kontrollida müüja esindaja isikusamasust; 6) esitas AS J.T. kontrolli käigus käibemaksu mahaarvamise õigsuse tõendamiseks ainult väidetavalt OÜ B. väljastatud arved, lisamata sinna muid tehingu toimumist kinnitavaid tõendeid. Ainuüksi arve ei tõenda käibe toimumist, sest käibe toimumine on kauba või teenuse reaalne üleandmine. Maksuhaldur andis AS-le J.T. võimaluse esitada OÜ-ga B. toimunud tehingute kohta täiendavat tõendusmaterjali. AS J.T. laoarvestusest nähtus, et kütus on sisse tulnud ja välja läinud, kuid tehingute reaalse toimumise kohta ei esitatud ühtegi täiendavat tõendusmaterjali. AS J.T. juhatuse esimehe K.K. antud seletuste kohaselt toimus raha maksmine Tallinnas ning Hulja ja Kadrina tanklas ning toodi kütus kohale OÜ B. transpordiga. Maksumenetluse käigus on tõendatud, et OÜ-s B. majandustegevust ei toimunud, puudusid transpordivahendid kütuse veoks ning OÜ B. ei ole ka transporditeenust kütuse veoks tellinud. Seega ei ole AS J.T. poolt esitatud väited ostetud kütuse transpordiga seonduvast samuti leidnud kinnitust. Asjaolu, et olemas oli kütuse vastavussertifikaat 5 ning arved, ei tõenda veel tehingu toimumist. Lisaks puudusid AS-l J.T. kütuse üleandmisevastuvõtmise aktid ning ostu-müügilepingud ja hoiustamislepingud, mille oluliseks osaks on vedelkütuse vastavussertifikaat, pole olemas saatelehti, kust nähtuks kütuse hoiustamise ja pealelaadimisega seonduv; 7) tuleneb MKS §-st 11 uurimispõhimõte. Maksuhaldur uuris maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks täiendavalt ka kütuse vastavussertifikaatide õigsust, sest sellel on tehingu reaalse toimumise hindamisel oluline tähendus. Vastavussertifikaat kui dokumentaalne tõend annab ilmselgelt teavet selle kohta, kes oli kütusepartii müüja. AS J.T. ja OÜ B. vahel väidetavalt toimunud vedelkütuse ostutehingute ajal kehtis Majandusministri 24.05.2001 määrusega nr 46 kehtestatud “Vedelkütuse vastavussertifikaadi vorm ja väljaandmise kord“. Nimetatud korra §-s 2 lg 4 sätestatu kohaselt peavad kütuse mitmekordsel edasimüügil partii vastavussertifikaadil olema andmed kõikide edasimüüjate kohta ja § 2 lg 3 kohaselt on kütuseettevõtja kohustatud iga kütusepartiiga kaasa andma vastavussertifikaadi või selle koopia, kinnitades selle oma pitseri, allkirja ja kuupäevaga ning märkides peale saatelehe numbri. AS J.T. poolt esitatud kütuse vastavussertifikaatidel puudusid iga eelneva kütuse edasimüüja osas saatedokumendi numbrid. Vastavussertifikaatidel iga eelneva kütuse edasimüügi puhul saatelehe numbrite puudumine on oluline puudus, mis näitab samuti, et ostja pole näidanud üles nõutavat hoolsust. Vedelkütuse vastavussertifikaadilt nähtub kütuse liikumise iga etapp ning ka lisaks, kes on selle kütuse saanud koos saatelehega ja vastavuses lepinguga. Kütuse vastavussertifikaadi järgi oli sertifikaat välja antud OÜ-le S. , kes on kütuse müünud edasi OÜ-le H.G. ning see omakorda OÜ-le B. . Vastavussertifikaadist nähtub, et nimetatud kütusepartiile teostas kütuseproovi OÜ B.S. OÜ S. tellimusel. OÜ B.S. kirjalikust seletusest nähtub, et kütuseproovi tellis OÜ S. , keda esindas K. . Proovi võtmine toimus OÜ-s A.T. (XXX ). OÜ S. ei ole OÜ-le B.S. tasunud eelpool nimetatud teenuse eest. Kütuse päritolu kohta OÜ S. OÜ-le B.S. dokumente ei esitanud. Samuti on kütuse vastavussertifikaadil välja toodud OÜ S. kütuse hoiustajana OÜ A.T. . OÜ A.T. seletusest nähtub, et OÜ A.T. ei ole hoiustanud OÜ-le S. kuuluvat kütust. Kuna vastavalt vastavussertifikaadile oli OÜ S. selle kütusepartii esimeseks müüjaks Eestis, oleks OÜ S. pidanud selle kütuse importima. Vastavalt Maksu- ja Tolliameti infosüsteemi ASYCUDA andmetele pole ettevõte impordi-, eksporditehinguid teinud. Seega on tõendatud, et OÜ S. ei ole kütust importinud ning ei ole saanud seda ka edasi müüa. OÜ S. juhatuse esimees S.S on andnud seletuse, et tema tehinguid osaühingu nimel ei ole teinud ning dokumentidele alla ei ole kirjutanud. Maksukohustuslaste registri andmetest nähtub, et OÜ S. ei ole esitanud maksuhaldurile maksudeklaratsioone. Seega on alust arvata, et osaühingul puudub majandustegevus ja töötajaskond. Eeltoodust nähtub, et OÜ S. ei ole kütust importinud, kütusele vastavussertifikaati tellinud ning OÜ-s A.T. ei ole OÜ S. kuuluvat kütust hoiustatud. Seega ei ole ta saanud seda ka edasi müüa. Seega OÜ B. ei saanud kütust ka osta eelnevalt sertifikaadil märgitud tehingupartnerilt ega saanud edasi müüa AS-le J.T. ; 8) tuleneb maksuotsusest, et vastavussertifikaadi kontrollimise alusel tuvastatud asjaolud on täiendavaks tõendiks, et selle sertifikaadi alusel ei ole seda kütust üldse olemas olnud ning seega ei saanud OÜ B. seda ka müüa ega AS J.T. osta. Vastavussertifikaadi ebaõigsust kinnitavad tõendid ei ole olnud otseselt maksu juurdemääramise aluseks, kuid need on üheks tõendiks tõendite kogumis, mis kinnitavad, et AS J.T. raamatupidamises kajastatud andmed ei vasta tegelikkusele ega ole kontrollitavad, millest tulenevalt kütuse soetamine ei saa olla kajastatud tõeselt. Maksuhaldur ei välista võimalust, et kütust võis AS-le J.T. müüa tundmatu isik OÜ B. varjus. Kütuse ostmise fakt ainuüksi ei näita, kellelt kütust osteti. Maksustatavast käibest saab maha arvata vaid teisele käibemaksukohustuslasele tasutud sisendkäibemaksu; 9) on tuginetud ka sellele, et maksuhaldur ei ole kütuse olemasolu ja selle oma ettevõtluses kasutamist kontrollinud ning täielikult ilma tähelepanuta on jäänud vastaspoole väide, et ostetud kütuse müüs ta edasi OÜ-le T.G. . Mainitud äriühingut on
  20. aasta käibemaksu tasumise osas kontrollitud ja leitud, et mingeid täiendavale tasumisele kuuluvate maksude määramist tingivaid asjaolusid pole. Apellant on 6 oma vastuses kaebusele märkinud, et asjasse mittepuutuv on tuginemine kauba reaalsele olemasolule ning selle edasimüümisele OÜ-le T.G. , sest käesolevas asjas omab tähendust vaid AS J.T. poolt sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus või selle puudumine. Kas kaup tegelikult olemas oli või ei olnud, ei oma tähendust sisendkäibemaksu mahaarvamise seisukohast. Kohus on vääralt tuginenud ostetud kütuse edasimüümise faktile kui tehingu tegelikku toimumist kinnitavale asjaolule. OÜ-s T.G. läbiviidud maksumenetlus ei saa olla seotud AS J.T. maksumenetlusega ega mõjuta mingil määral AS J.T. maksukohustust; 10) ei saa asjaolu, et maksupettuse tõendamiseks puuduvad tõendid, olla maksuotsuse tühistamise aluseks. Puudub vajadus maksu määramiseks eelnevalt läbi viia kriminaalmenetlus. Maksuhaldur saab ise hinnata maksukohustusega seonduvad asjaolusid. MKS § 150 lg 1 tulenevalt on maksumaksjal kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti ning AS J.T. seda ei teinud, siis järelikult pidi maksuhaldur fikseerima tegeliku olukorra. Apellant ei ole vastavussertifikaadi ebaõigeid andmeid lugenud sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse puudumise aluseks, vaid on toonud selle kui maksuhalduri poolt tuvastatud täiendava tõendi tehingu tegelikku mittetoimumise tõendamiseks.
  21. AS J.T. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) tuleneb KMS §-st 20 lg 3 p 1, et käibemaksu võib maha arvata isik, kes on ise käibemaksukohustuslane, on soetanud kauba teiselt registreeritud maksukohustuslaselt ning soetatud kaup on kasutatav tema ettevõtluses. Asjas kogutud tõendid (OÜ B. arved, arvesaatelehed ja väljatrükid Maksu- ja Tolliameti kodulehelt käibemaksukohustuslaste registrist), kinnitavad, et arved esitanud isikul oli õigus müügiarvetel näidata käibemaksuga summad. Vaidlustatud ei ole seda, et kütus on kasutatav kaebaja ettevõtluses. Riigikohus on analoogsete asjade läbivaatamisel ( asjad nr 3-3-1-21-04, nr 3-3-1-29-03 ja 3-3-1-43-03) osundanud, et selleks, et realiseerida õigust arvata oma maksustatavalt käibelt maha käibemaksu, peab „ostja kontrollima, kas müüja on käibemaksukohustuslane. Kontrollida saab seda, kas arvel on märgitud käibemaksukohustuslase kood ja käibemaksu summa ning kas arvel märgitud käibemaksukohustuslane on registreeritud vastavas registris. Ebaõige on tõlgendada KMS § 18 lg 1 p 1 laiendavalt ja teha sellest sättest järeldus, et ostjal tuleks juhtumil, kui vorminõuetele vastaval arvel müüjana märgitud isik on kantud käibemaksukohustuslaste registrisse, kontrollida ka müüja esindaja volitusi ja seda, kas müüja käitub maksuõigussuhetes õiguspäraselt. Vastupidine seisukoht paneks ostjale ebamõistlikult koormava kohustuse, mille täitmine poleks alati võimalikki“; 2) on ebaõigesti väidetud, et käibemaksu arvestamisel tuleb eelkõige lähtuda rahapesutõkestamise seadusest ning alles seejärel käibemaksuseadusest. Riigikohus on mitmes varasemas lahendis osundanud RahaPTS §-dele 10 lg 1 ning 9 lg 1, mille koostoimest tuleneb, et kui isiku tuvastamisel tekib põhjendatud kahtlus, et isik ei tegutse enda nimel või arvel, tuleb tehingu teisel poolel tuvastada isik, kelle nimel see isik tegutseb ning teha koopia isikusamasuse tuvastamiseks esitatud dokumendist. Asjas kogutud tõend, koopia OÜ B. juhatuse liikme, M.S.L. i juhiloast, kinnitab AS J.T. hoolsuskohustuse täitmist RahaPTS § 9 lg 1 ja 10 lg 1 alusel. Samuti on kinnitamist leidnud faktiline asjaolu, et OÜ B. arvete alusel välja makstud sularaha anti osaliselt OÜ V. juhatuse liikme V.V. i kätte edasiandmiseks OÜ-le B. . V.V. oli tuvastatud varasemalt seoses AS J.T. ja OÜ V. vaheliste tehingutega; 3) on alusetult leitud, et kütuse vastussertifikaat on peamine tõend kütusepartii omandamise kohta. Majandusministri 24.05.2001 määrusega nr 46 kehtestatud „Vedelkütuse vastavussertifikaadi vorm ja väljaandmise kord“ § 1 teine lause sätestab: vastavussertifikaat on dokument, mis tõendab vedelkütuse partii vastavust kehtestatud kvaliteedinõuetele vedelkütuse liikumisel kütuseettevõtjalt tarbijani ning on vedelkütuse ostu-müügi ja hoiustamislepingu lahutamatu osa. Korra § 2 lg 3 kohaselt on kütuseettevõtja kohustatud iga kütusepartiiga kaasa andma vastavussertifikaadi või selle koopia, kinnitades selle oma pitseri, allkirja ja kuupäevaga 7 ning märkides peale saatelehe numbri. Kütuse mitmekordsel edasimüügil peavad partii vastavussertifikaadil olema andmed kõikide edasimüüjate kohta. Seega on kütuse vastavussertifikaadi õiguslik tähendus kütusepartii kvaliteedinõuetele vastavuse tagamine. Ebaõige on kütusepartii järgmise omandaja, antud juhul kaebaja, käibemaksuseadusest tulenev sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus seada sõltuvusse kütusepartii kvaliteedinõudeid tõendavast vastavussertifikaadist või selle vormilisest mittevastavusest majandusministri korra sätetele; 4) on ebaõigesti väidetud, et OÜ-s T.G. läbiviidud maksumenetlus ei mõjuta AS J.T. maksukohustust. Kuivõrd kaebaja
  22. aasta juunikuu maksukohustuste muutmise aluseks olid kütuse ostu-müügitehingute tõendamatus OÜ B. arvete alusel, AS J.T. müüs aga OÜ-lt B. soetatud kütuse edasi OÜ-le T.G. , omavad OÜ T.G. käibemaksu tasumise ja õigsuse kontrollimise käigus tuvastatud asjaolud otsest seost käesoleva menetlusega. Kütusepartii omandasid nii kaebaja kui OÜ T.G. ühelt ja samalt esmaselt omanikult - OÜ-lt S. . Kuna OÜ-s T.G. läbiviidud kontrolli tulemusena ei tuvastatud AS-lt J.T. soetatud kütuse osas maksukohustust suurendavaid asjaolusid, siis jääb selgusetuks, kuidas needsamad ühe isiku maksumenetluses kontrollitud asjaolud võisid teise maksukohustuslase kontrollimisel teiseneda ja muutuda maksusumma määramise aluseks olevateks faktilisteks asjaoludeks; 5) ei selgu maksuotsusest ega muudest kohtumenetluses uuritud tõenditest kaebaja esindajate seotus OÜ B. esindajaga. Ainuüksi hüpoteetilistest avaldustest maksukohustuslase maksupettusest osavõtu tõendamiseks ei piisa maksukohustuse muutmiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  23. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tartu Halduskohtu
  24. jaanuari 2006 otsus kuulub tühistamisele materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja kohtumenetluse normide rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab AS J.T. kaebuse Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse
  25. oktoobri 2005 otsuse nr 12-5/114 tühistamiseks rahuldamata. Kuni 01.05.2004 kehtinud KMS § 20 lg 1 ja lg 3 p 1 lubas maksukohustuslasel tasumisele kuuluvast käibemaksust sisendkäibemaksuna maha arvata teiselt registreeritud maksukohustuslaselt soetatud või saadud ettevõtluses kasutatava kauba või teenuse eest tasumisele kuuluva käibemaksu. Sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused on sätestatud KMS §-s 22 ning selle
  26. lõike kohaselt arvatakse sisendkäibemaks maha sama seaduse § 28 lg 1 nõuete kohase arve originaaleksemplari alusel. Halduskohus on õigesti leidnud, et kõik vaidlusaluses maksuotsuses kajastamist leidnud OÜ B. arved sisaldasid KMS §-s 28 lg 1 loetletud andmeid ja said formaalselt olla aluseks sisendkäibemaksu mahaarvamisel. Samas on halduskohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et KMS § 20 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt registreeritud maksukohustuslaselt soetatud või saadud ettevõtluses kasutatava kauba või teenuse eest tasumisele kuulub käibemaks. Sellest järeldub, et tuvastatud peab olema ka see, kas kaup arvetel märgitud registreeritud maksukohustuslaselt reaalselt saadi. Kui ostja arvab käibemaksu maha tehingutelt, mida pole toimunud, siis puudub sisendkäibemaksu mahaarvamise seaduslik alus. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostja õigust arvata maha käibemaks. Maksukohustuslasest ostja on tegutsenud heas usus, kui ta eeldas, et arvel kauba müüjana märgitud isik on ka tegelik kauba müüja, ning kui ta on seejuures üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust. Ostja hoolsuskohustuse ulatuse hindamiseks tuleb arvestada ka kauba iseärasusi ning sedalaadi kaupade müügi puhul nõutavaid või tavapäraseid tingimusi. AS J.T. üheks tegevusalaks oli vedelkütuse ja määrdeainete jae- ja hulgimüük (maksuameti toimik lk 188) ning sellest tulenevalt pidi ta teadma vastaval tegevusalal kehtivaid õigusnorme. Vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kehtis Energiaseaduse § 51 lg 2 alusel majandusministri 24.05.2001 määrusega nr 46 kehtestatud Vedelkütuste vastavussertifikaadi vorm ja väljaandmise 8 kord. Nimetatud korra § 1 kohaselt on vastavussertifikaat dokument, mis tõendab vedelkütuse partii vastavust kehtestatud kvaliteedinõuetele vedelkütuse liikumisel kütuseettevõtjalt tarbijani ning on vedelkütuse ostu-müügi ja hoiustamislepingu lahutamatu osa. Korra § 2 lg 3 kohaselt kütuseettevõtja on kohustatud iga kütusepartiiga kaasa andma vastavussertifikaadi või selle koopia, kinnitades selle oma pitseri, allkirja ja kuupäevaga ning märkides peale saatelehe numbri; lg 4 kohaselt kütuse mitmekordsel edasimüügil peavad selle partii vastavussertifikaadil olema andmed kõikide edasimüüjate kohta ning lg 5 kohaselt on müüja kohustatud ostja nõudmisel esitama müügil oleva kütusepartii vastavussertifikaadi ja andma vajadusel selgitusi vastavussertifikaadil olevate kvaliteedinäitajate kohta. Halduskohtu seisukoht, et eelnimetatud kord ei pane kütuse ostjale mingisuguseid kohustusi ning ei oma sisendkäibemaksu mahaarvamise seisukohalt iseseisvat tähendust, on ebaõige. Konkreetse vedelkütuse partii vastavust kvaliteedinõuetele saab tagada vaid siis, kui vastavussertifikaadile on märgitud saatelehe numbrid ning mitmekordsel edasimüügil on sinna märgitud andmed kõikide edasimüüjate kohta. Vaidlustatud maksuotsuses on õigesti leitud, et AS J.T. esitatud vastavussertifikaadid ei vasta määrusega nr 46 kehtestatud korra nõuetele ning kütust ostes ei olnud AS J.T. nõutaval määral hoolas. Määrusega nr 46 kehtestatud kord nägi ette kütuse ostumüügi vormistamisel eriliste tingimuste täitmist, s.o vastavussertifikaadi ja kaubasaatelehe vormistamist. Vastavussertifikaat kui dokumentaalne tõend annab teavet ka selle kohta, kes oli kütusepartii müüja. Riigikohus on 02.06.2003 otsuses nr 3-3-1-40-03 rõhutanud, et kui väljapoole maksuõigust jääv seadus paneb ostjale täiendavaid kohustusi ostu-müügi vormistamiseks ja ostja jätab sellised kohustused täitmata, siis ei ole ostja näidanud üles nõutavat hoolsust ning sellest tulenevalt lasub tal kohustus tõendada, et tehingud toimusid ka tegelikult ja kauba müüja on tõepoolest arvel näidatud isik. Kui käibemaksukohustuslane jätab tehingu vormistamiseks kehtestatud nõuded täitmata ega suuda tõendada tehingu toimumist ja tehingu tegelikku teist poolt, siis puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus. AS J.T. ei ole tõendanud, et vaidlusalused tehingud ka tegelikult toimusid. AS J.T. esitas maksuhaldurile kütuse vastavussertifikaadid, millest nähtub, et nimetatud kütuse partiile teostas kütuseproovi OÜ B.S. OÜ S. tellimusel. Maksuhaldur on tuvastanud, et OÜ S. ei ole esitanud kütuseproovi teostajale dokumente kütuse päritolu kohta. Kütuse vastavussertifikaadil on OÜ S. märkinud kütuse hoiustajana OÜ A.T. . Maksuhaldur on tuvastanud, et OÜ A.T. ei ole hoiustanud OÜ-le S. kuuluvat kütust. Vastavalt kütusesertifikaadile oli OÜ S. kütusepartii esimeseks müüjaks Eestis ja seetõttu oleks ta pidanud kütuse importima. Maksuhaldur on tuvastanud, et vastavalt tolli infosüsteemi ASYCUDA andmetele ei ole OÜ S. impordi-eksporditehinguid teinud. OÜ S. juhatuse esimehe S.S ütluste kohaselt ei tea ta midagi tehingutest kütusega. OÜ H.G. , kellele on vastavussertifikaatide järgi OÜ S. kütust edasi müünud, ei ole esitanud maksuhaldurile maksudeklaratsioone. Vastavussertifikaatidel puuduvad OÜ B. ja OÜ H.G. puhul saatelehe numbrid. OÜ B. juhatuse liige M.-S.L. on maksuhaldurile kinnitanud, et peale
  27. aastat ei ole osaühingus mingit majandustegevust toimunud, osaühing ei ole AS-le J.T. kütust müünud ega raha saanud. Ta on allkirjastanud üksnes arved ja sularaha kättesaamise kviitungid, sularaha andis ta V.V. ile. Eeltoodud maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolud lükkavad ümber AS J.T. juhatuse esimehe K.K. seletuse, et vaidlusalustes tehingutes kajastatud kütuse tõi kohale OÜ B. oma transpordiga. Vaidlustatud maksuotsusest nähtuvalt tasus AS J.T. OÜ-le B. sularahas kokku 3 456 172.80 krooni. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 06.03.2002 otsuses nr 3-4-1-102 rõhutanud, et suure summa tasumine sularahas võib olla üheks tõendiks, et tuvastada tehingu 9 mittetoimumine ning seega ka käibemaksu mahaarvamise õiguse puudumine. Kuigi seadus ei keela tasuda kauba eest kolmandale isikule, kinnitab AS J.T. poolt üle 3 miljoni krooni sularahas tasumine kolmandale isikule olukorras, kus vastavussertifikaatidel puudusid nõutavad andmed saatelehtede kohta, tehingu mittetoimumist arvetel näidatud OÜ-ga B. . Halduskohus on ekslikult leidnud, et sisendkäibemaksu mahaarvamiseks on piisav alus, kui AS J.T. ostjana tuvastas arvetel näidatud müüja juriidilise isiku esindaja isikusamasuse. Kuivõrd AS J.T. ei ole tõendanud, et vaidlusalused tehingud ka tegelikkuses toimusid, siis ei olnud tal käibemaksu mahaarvamise õigust ning vaidlustatud maksuotsus on seaduslik. Kui maksuhaldur on tuvastanud, et sisendkäibemaksu soovitakse tagasi kauba eest, mida ei ole vaidlusaluste tehingutega saadud, siis ei ole ka maksuhalduril kohustust kontrollida, kas maksukohustuslane on „seda“ kütust oma ettevõtluses kasutanud. Halduskohtu taoline järeldus on ekslik. Samuti ei ole AS J.T. sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguspärasuse seisukohalt tähtsust sellel, et OÜ T.G. on ostnud AS-lt J.T. kütust ning maksuhaldur ei ole OÜ T.G. kontrollimisel leidnud täiendava tasumisele kuuluvate maksude määramist tingivaid asjaolusid. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega ja AS J.T. kaebuse rahuldamata jätmisega tuleb kaebaja kohtukulud halduskohtus summas 22 700 krooni (riigilõiv ja õigusabikulud) jätta tema enda kanda. Samuti tuleb jätta AS J.T. kanda tema õigusabikulud ringkonnakohtus summas 12 390 krooni. HKMS § 84 lg 1 kohaselt kaebuse esitamisel halduskohtusse, samuti apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu vastavalt seadusele. Riigilõivuseaduse § 37 lg 14 kohaselt apellatsioonkaebuse esitamisel kohtuotsuse peale, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 15 sätestatud juhul, tasutakse riigilõivu samas ulatuses, kui tasutaks avalduse esialgsel esitamisel esimese astme kohtule. Riigilõivuseaduse § 37 lg 10 kohaselt kaebuse esitamisel maksuhalduri või muu riigiasutuse tegevuse peale maksusummade või maksete määramisel, maksude või maksete sissenõudmisel või sanktsioonide rakendamisel tasutakse riigilõivu 3% vaidlustatavast summast, kuid mitte vähem kui 10 krooni ja mitte rohkem kui 5000 krooni. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb AS-lt J.T. välja mõista 5000 krooni riigilõivu katteks. Egon Konsand Andra Pärsimägi 10 Üllar Roostoja

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.