← Eesti

3-09-652/77

Obsah (5)§ 53§ 54§ 46§ 92§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2010, Tallinn Hald

§ 53lg 1).

Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist Riigikohtu istungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (

§ 54lg 2, § 61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Signe Odar soetas 13.10.1999 Tallinnas XXX XX X/XXXXXXX XX X kinnistust 46/415 mõttelist osa hinnaga 415 000 krooni ning 15.03.2000 soetas S. Odar samast kinnistust 40/415 mõttelist osa hinnaga 180 000 krooni. Seega oli S. Odari omandatud 86/415 mõttelise osa soetusmaksumus ilma notaritasude, riigilõivu ja remondikulude arvestuseta kokku 595 000 krooni. 29.08.2000 on S. Odar võõrandanud kinnistust 58/415 (46/415+12/415) osa A. E.. 16.02.2006 sõlmitud notariaalse müügilepingu alusel võõrandas S. Odar 28/415 mõttelise osa XXX XX X/XXXXXXX XX X kinnistust A. P.. Nimetatud kinnistul asub kaks elumaja: suurem aadressil XXXXXXX XX X ja väiksem aadressil XXX XX X. Kinnistu kui terviku aadressiks on XXX XX X/XXXXXXX XX X, kuid kahte elumaja eristatakse eelnimetatud aadressidega. S. Odari võõrandatud kinnistu mõttelisele osale vastas 16.05.2005 sõlmitud notariaalse kaasomandis oleva asja valdamise ja kasutamise korra kokkuleppe kohaselt XXX XX X asuvas elumajas oleva korteri nr 1 kasutusõigus. Lepingus oli märgitud hinnaks 1 000 000 krooni ja samuti see, et hind on enne lepingu sõlmimist täielikult tasutud. S. Odar kinnistu müügilt tulumaksu ei tasunud.
  2. S. Odar arvestas tuludeklaratsioonides maksustatavast tulust maha Tallinnas XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX kinnistu 1/3 mõttelise osa ostmiseks võetud laenult tasutud eluasemelaenu intressid,
  3. aastal summas 19 119 krooni,
  4. aastal summas 31 467 krooni ja
  5. aastal summas 35 317 krooni.
  6. 18.03.2003 võõrandas A. M. Tallinnas XXXXX XX X-X asuva korteriomandi S. Odarile. S. Odar võttis ühtlasi üle 26.10.2001 Poola Vabariigi Suursaatkonna Majandus- ja Kaubandusosakonnaga sõlmitud üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused. Saadud üüritulult S. Odar tulumaksu ei tasunud.
  7. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) kontrollis 04.02.2008 korralduse nr 12-2.1/3396 alusel S. Odari tulumaksu arvestamise ja tasumise õigsust maksustamisperioodidel 2004 kuni
  8. 03.07.2008 esitas maksuhaldur kontrollakti nr 125/544, milles tõi ära maksustamise seisukohalt tähtsust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud. S. Odar esitas maksumenetluses 12.08.2008 vastuväited kontrollaktile ning 10.09.2008 tõendid remondi kohta kinnistul XXXXXXX XX X/XXX XX X aastatel 1999−2000 summas 852 876,45 krooni (OÜ Vindento 30.12.1999 sularahaarve nr 311 summas 556 919,73 krooni ning 12.04.2000 sularahaarve nr 402 summas 252 418,91 krooni). Maksuhaldur nimetatud remondikulutusi 16.02.2006 müüdud kinnistu mõttelise osa soetamismaksumuse suurendamisel arvesse ei võtnud. PMTK luges nimetatud kinnistu mõttelise osa müügist saadud kasuks 866 573 krooni ja tasumisele kuuluva tulumaksu summaks 199 311 krooni.
  9. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus kohustas 22.10.2008 maksuotsusega nr 12-5/888 S. Odarit tasuma üksikisiku tulumaksu summas 330 094 krooni. S. Odar esitas 18.12.2008 maksuotsuse peale vaide, mille Maksu- ja Tolliamet 02.03.2009 2

(17)3-09-652 vaideotsusega nr 6-1/53-1 osaliselt rahuldas, vähendades 2004 kuni 2006 maksustamisperioodi eest täiendavalt tasumisele kuuluvat tulumaksusummat 16 654 krooni võrra ning tasuda jäi 313 440 krooni.
  1. Signe Odar esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles vaidlustas maksuotsuse 297 765 krooni tasumise osas, paludes maksuotsus nimetatud ulatuses tühistada. Kaebaja ei vaidlustanud maksuotsusega tasumiseks määratud tulumaksu summas 15 675 krooni, mis koosnes eluasemelaenu intressilt tulumaksusoodustusena
  2. aasta eest saadud 7552 kroonist ja
  3. aasta eest saadud 8123 kroonist. Kaebuse kohaselt võõrandati XXX XX X/XXXXXXX XX X kinnistu tasuta ja seega ei ole kaebajal tulu tekkinud. 16.02.2006 müügilepingus 1 000 000 krooni saamise kinnitus oli eksitus, tehing oli rahatu. A. P. on S. Odari endise elukaaslase A. M. sugulane. Reaalselt kasutas ja kasutab müüdud mõttelist osa kinnistust A. M. ja A. P.i ühine sugulane, nende tädi V. L.. Vaidlusalune XXX XX X/XXXXXXX XX X kinnistu ostu-müügileping on A. P.i 15.12.2008 avalduse alusel notariaalselt tühistatud. A. P. kinnitas, et lepingu alusel raha ei makstud, mistõttu on tõendatud, et S. Odar ei ole tehingust tulu saanud ja maksu määramine seoses kinnistuga XXX XX X/XXXXXXX XX X kuulub tühistamisele. Pärast müügilepingu tühistamist on S. Odar kinkinud vaidlusaluse kinnistu oma endise elukaaslase A. M. tädile V. L.. Asjaolu, et lepingusse oli märgitud müügisumma, ei saa olla maksu määramise aluseks, kuna maksu saab määrata tulult, mis on tegelikult saadud. Maksu määramine kinnistu müügilt oleks ka sisuliselt ebaõige, isegi kui tegelikult oleks tulu saadud. Maksuhaldur on jätnud alusetult arvestamata tõendid remondi kohta aastatel 1999−2000 summas 852 876,45 krooni, mis suurendab soetamismaksumust. Tegemist oli kinnistu mõttelise osaga ja mitte korteriomandiga. Seni kuni kinnistut ei ole reaalosadeks jagatud, ei saa kaasomanikke käsitleda mingisuguste kindlate piiritletud osade omanikena. Ebaõige on maksuhalduri seisukoht, et müüdi XXX XX X korterid nr 1 ja 2, sest tegemist oli mõttelise osa võõrandamisega. Kinnistu valdamise ja kasutamise korra kokkulepe ei oma õiguslikku tähendust omandiõiguse ja maksustamise asjaolude suhtes. Kinnistu kasutamise kord ei asenda reaalosadeks jagamist. Seega on põhjendamatu maksuhalduri järeldus, et soetamismaksumuse hulka ei saa arvata remondikulutusi, kuna need on tehtud tegelikult aadressil XXXXXXX XX X. Kuna tegemist on ühe kinnistuga, suurendab remondi tegemine ükskõik millises kinnistu osas kõikide mõtteliste osade soetamisväärtust. XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX kinnistu soetamiseks võetud eluasemelaenult
  4. aastal tasutud intressidelt tulumaksu määramine on väär kuni kinnistu võõrandamiseni (27.09.2004). Kaebaja ei vaidlusta
  5. ja
  6. aastal tasutud intresside mahaarvamise õiguse puudumist. Maksuhaldur tugines kinnistu võõrandamise aja 08.06.2009 määramisel vääralt A. K. sõlmitud kinnistu mõttelise osa võlaõiguslepingule. Kinnistu mõttelise osa asjaõigusleping ja omandi loovutamise leping sõlmiti 27.09.2004 ning selle ajani oli S. Odar kinnistu mõttelise osa omanik, seega on kaebajal õigus maha arvata ajavahemikul 12.05.2004−27.09.2004 tasutud eluasemelaenu intresse. TuMS § 25 lg 1 kohaselt on õigus maha arvata ühe elamu või korteri intressid. S. Odar kandis vaidlusalusel perioodil maha vaid XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX kinnistu eest tasutud intressid. Maksuhaldur ei ole tõendanud, et kaebaja kinnistu mõttelist osa eluruumina ei kasutanud. S. Odaril oli soov kinnistu renoveerida ning asuda seal alaliselt elama, mistõttu oli ka õiguspärane intresside mahaarvamine. Maksusumma määramine
  7. aasta eest on aegunud. Maksuotsuses ei ole märgitud, nagu oleks kaebaja tahtlikult ebaõigesti eluasemelaenu intressid tulust maha arvanud. 3
(17)3-09-652 Väär on maksuotsuse väide, et füüsilise isiku üüritulu ja sellelt tasutav tulumaks ei ole TuMS § 40 lg 1 rakendusalas. Tulumaksu kinnipidamise kohustus oli Poola Vabariigi Suursaatkonnal. Kaebaja käitus heauskselt, kuna ta ei teadnud ega pidanud teadma, et üürnik tulumaksu ei tasu. Rendileping oli sõlmitud varem, kui S. Odar ei olnud veel üürileandja. S. Odar eeldas, et lepingus märgitud summalt on maksud tasutud ning ta saab selle puhtalt kätte. Samuti oli kaebajal põhjust eeldada, et Poola Vabariigi Suursaatkonna puhul on tegemist mitteresidendist juriidilise isikuga. S. Odar ei ole teadlikult ega tahtlikult deklaratsioonis valeandmeid esitanud, mistõttu on maksu määramine ebaõiglane.
  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. S. Odar sai XXX XX X/XXXXXXX XX X kinnistu müügilepingu kohaselt müügist raha ning tal tekkis tulu. Seda kinnitas kaebaja ise lepingule alla kirjutades kui ka oma suulistes ja kirjalikes selgitustes maksuhaldurile (mh seletades, et kasutas XXXXXXX XX X/XXX XX X osade müügist saadud raha XXXXXXX XX XX korterite ostmiseks). Kaebaja väited, et ostu- ja müügilepingu tegelikuks eesmärgiks oli kinnistu omand tasuta ära anda, st see kinkida, on paljasõnalised ning jääb arusaamatuks, miks oli sellisel juhul vajalik sõlmida ostu-müügileping. XXX XX X/XXXXXXX XX X kinnistu 28/415 osa võõrandamise lepingu tühistamine 15.12.2008, st pärast vaidlustatud maksuotsuse kättetoimetamist, ei mõjuta maksuotsuse õiguspärasust. Maksuhaldur arvestas soetamismaksumuse ja müügiga seotud kulude hulka kaebaja tasutud riigilõivud ja notaritasud, ent leidis, et 1999−2000 kantud remondikulud kaebaja tulumaksukohustust vähendavate parendamiskulude hulka ei kuulu. OÜ Vindento sularahaarvetel kajastuvat remonti on küll tehtud, kuid üksnes aadressil XXXXXXX XX X. S. Odari poolt
  2. aastal võõrandatud 28/415 osa paikneb aga XXX XX X hoones. Kuna tegemist on eraldi hoonetega, ei ole põhjendatud kaebaja väited, et XXXXXXX XX X remonttööd tõstsid ka XXX XX X asuvate korterite väärtust. Lisaks saab korteri soetamismaksumuse hulka lugeda vaid neid kulutusi, mis on seotud reaalse korteriga, olenemata sellest, et asjaõiguslikult on tegemist mõtteliste osadega. S. Odaril ei olnud õigust maksustatavast tulust laenuintresse maha arvata, sest tal puudus tahe osta XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX kinnistust 1/3 mõttelist osa endale eluasemeks. Kaebaja ostis kinnistu osa 12.05.2004 ning juba 08.06.2004 sõlmis ta sama osa notariaalse võlaõigusliku müügilepingu. Kuigi notariaalne asjaõigusleping sõlmiti 27.09.2004, ei lükka see ümber seisukohta, et kinnistu ei olnud S. Odari elukoht ja tal puudus ka soov seda eluruumina kasutada. Kuigi juriidiliselt oli S. Odar tõepoolest umbes neli kuud XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX kinnistu 1/3 mõttelise osa omanik, ei oma see maksunduslikku tähendust, sest maksustamisel loeb tehingute sisu, mitte vorm. S. Odar esitas
  3. aasta tuludeklaratsioonis valeandmeid, mille tulemusena tasus riigieelarvesse vähem tulumaksu. Kaebaja tegu oli teadlik ja tahtlik, see tuleneb maksuotsuse aluseks oleva õigusrikkumise iseloomust, maksuhalduri poolt tuvastatud asjaoludest ja asjas kogutud tõenditest. Seega kuulub kohaldamisele 6-aastane aegumistähtaeg. Füüsilise isiku üüritulu ja sellelt tasutav tulumaks ei ole TuMS § 40 lg 1 rakendusalas. Poola Vabariigi Suursaatkond ei ole mitteresidendist juriidiline isik, vaid diplomaatiline üksus. Viini konventsiooni art 33 kohaselt ei ole suursaatkonnad maksu kinnipidajad. Kaebaja ei saanud eeldada, et TuMS § 40 lg 1 alusel peaks saatkond tulumaksu kinni pidama, sest renditulu ei liigitu ühegi TuMS § 41 nimetatud väljamakse alla. Tahtluseks saab pidada juba seda, et kaebaja ei võtnud vaevaks endale vastavat seaduse regulatsiooni selgeks teha ning jättis tulumaksu maksmata. Seejuures on S. Odar alati saanud kätte üürilepingus kokku lepitud üürisumma, mitte tulumaksu võrra vähendatud (ehk kinnipeetud tulumaksuga) üürisumma. 4
(17)3-09-652 Tulumaksu deklareerimise ja tasumise kohustus oli S. Odaril. Kuna kaebaja jättis tahtlikult üüritulult tulumaksu tasumata, kuulub kohaldamisele 6-aastane aegumistähtaeg.
  1. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.09.2009 otsusega S. Odari kaebuse osaliselt ning tühistas maksuotsuse osas, milles sellega määrati S. Odarile tasumiseks tulumaks
  2. aasta eluasemelaenult ajavahemiku 12.05.2004−27.09.2004 eest maksustatavast tulust mahaarvatud eluasemelaenu intressidelt. Otsusega kohustati PMTK-d arvutama 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates välja kaebajale õige maksusumma ja tegema vastava maksuotsuse. Muus osas jättis kohus kaebuse rahuldamata. Kaebaja kasuks mõistis halduskohus vastustajalt välja menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga (2,35%) 865 krooni. Halduskohus märkis, et kaebajale on määratud tasumiseks tulumaks kolme episoodi eest: 1) XXXXXXX XX X/XXX XX X asuva kinnistu 28/415 mõttelise osa müügi eest; 2) XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX kinnistu soetamiseks võetud eluasemelaenu intressi tulumaksusoodustusena mittearvestamise eest; 3) XXXXX XX X-X üüritulult. XXXXXXX XX X/XXX XX X asuva kinnistu 28/415 mõttelise osa müügiga seoses ei ole vaidlust selles, et kaebaja ei tasunud müügilt tulumaksu, et mõttelisele osale vastas XXX XX X asuva elumaja korterite 1 ja 2 kasutusõigus, et kaebaja ei elanud mõttelisele osale vastavates korterites enne müüki
  3. aastal (elas seal aastail 1999−2000). Nii TuMS § 15 lg 5 p 1 kui asjaomane kohtupraktika on üheselt määratlenud, et selleks, et ei maksustataks kasu kinnistu võõrandamiselt, peab see olema olnud enne võõrandamist isiku eluruum. Mõeldav on olukord, kus isik ostab endale uue kodu ja asub alles pärast seda eelmist eluaset müüma, kuid sellisel juhul peaks aktsepteeritavaks ajavahemikuks olema tavaline müügiperiood, mitte 6 aastat nagu käesoleval juhul. S. Odar võõrandas vaidlusaluse 28/415 mõttelise osa kinnistust XXX XX X/XXXXXXX XX X A. P.ile 16.02.2006 sõlmitud notariaalse müügilepinguga. Asjas kogutud tõendite põhjal tuleb järeldada, et tegemist oli müügi, mitte kinkega ja tehingu väärtuseks oli 1 000 000 krooni. Seejuures tõenäoliselt ei tasutud raha tegelikkuses sularahas, vaid toimus tasaarveldus ostja A. P.i ja müüja endise elukaaslase A. M. vahelises laenusuhtes. Kinnistu müüdi elukaaslaste kooselu lõppemise järgselt sisuliselt vara jagamise faasis. Ehkki S. Odar ilmselt ei saanud müüdud kinnistu eest 1 000 000 krooni sularahas, vähendati selle summa võrra A. M. võlga A. P.i ees, mis omakorda andis ilmselt S. Odarile samaväärse rahalise eelise muude varaliste suhete korrastamisel A. M.ga. Seetõttu tuleb lepingus märgitud summat siiski pidada S. Odari tuluks. Kohus leidis, et korteri või kinnistu mõttelise osa (millele vastab konkreetse korteri kasutusõigus) soetusmaksumuse kindlaksmääramisel ei ole maksustamise mõttes põhimõttelist erisust. Kasutuskorra kokkuleppe kohaselt vastas vaidlusaluse 28/415 mõttelisele osale XXX XX X asuva elumaja korterite nr 1 ja 2 kasutusõigus. Vaidlust ei ole selles, et ka enne 16.05.2005, kui sõlmiti kasutuskorra kokkulepe, oli korterite kasutusõigus faktiliselt sama. Kaasomandis oleva hoone mõttelise osa müük on majanduslikus mõttes eluruumi müük. Eluruumi soetusmaksumuses saab arvesse võtta kulud, mille tõttu paranes see konkreetne müüdav eluruum või siis kinnisasi ulatuses, mis sarnase kinnistu korteriomanditeks jaotamise korral jääks korteriomanike kaasomandisse ehk siis nö hoone / kinnistu üldkasutatavale osale tehtavad kulutused. Viimatinimetatud kulutused saab iga korteriomanik seejuures oma korteri parenduskulutustena lugeda ulatuses, mis vastab tema kaasomandiosale. OÜ Vindento 30.12.1999 sularahaarve nr 311 ning 12.04.2000 sularahaarve nr 402 krooni XXX XX X korterite nr 1 ja 2 kasutusõigust andva kinnistu 28/415 mõttelise osa soetusmaksumuse hulka ei kuulu. Eelnimetatud arvetel kajastuv remont on tehtud üksnes aadressil XXXXXXX XX X asuvas elumajas. Korteri / eluruumi soetamismaksumuse hulka 5
(17)3-09-652 saab lugeda vaid neid kulutusi, mis on seotud reaalse korteriga / eluruumiga, olenemata sellest, et asjaõiguslikult on tegemist mõtteliste osadega kinnistust. Kuigi XXX XX X majas eluruume omavatelt kaasomanikelt oleks olnud võimalik nõuda teatud hüvitust XXXXXXX XX X elamu parendamisel, kuna ka nende veemõõtjad, veesõlm, sidekaablid ja keldrid asuvad XXXXXXX XX X majas, kuid selleks oleks pidanud olema kaasomanike otsus, mida aga ei ole. XXXXXXX XX X katuse kui terviku ainult XXX XX X korterite nr 1 ja 2 eluruumide soetusmaksumusse arvestamine ei ole kuidagi põhjendatud ja maksuotsus on selles osas õiguspärane. Kasutamaks tulumaksuseaduses antud soodustusi (maksustavava tulu vähendamist) peab maksukohuslane suutma nende soodustuste kasutamise õigust ka tõendada. Kui kulutused seoses veetorustiku, sidekaablite ja veesõlme paigaldamisega on ka tehtud, siis nende aluseks olevaid dokumente kohtutoimikus ei sisaldu. Seega ei ole tõendatud, et kaebaja on nimetatud kulutusi kandnud. S. Odar arvestas tuludeklaratsioonides maksustatavast tulust maha XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX kinnistu ostmiseks võetud laenult tasutud eluasemelaenu intressid:
  1. aastal summas 19 119 krooni,
  2. aastal summas 31 467 krooni ja
  3. aastal summas 35 317 krooni. Kaebaja ei vaidlusta
  4. ja
  5. aastal tasutud intresside mahaarvamise õiguse puudumist. Samas ei ole vaidlust, et S. Odar elas alates
  6. aastast tegelikult aadressil XXXXX XX X ega ole kunagi kasutanud XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX asuvat kinnistut oma eluasemena. Miski ei viita ka sellele, et kaebaja soovis sinna elama asuda, sest S. Odar ostis 1/3 mõttelise osa XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX kinnistust M. K. 12.05.2004 ning juba 08.06.2004 sõlmis ta kinnistu osas notariaalse võlaõigusliku müügilepingu A. K., notariaalne asjaõigusleping sõlmiti 27.09.
  7. Seega puudus S. Odaril soov kasutada kinnistu osa eluruumina. Samas nõustus kohus kaebajaga, et maksusumma määramine
  8. aasta eest õigusliku aluseta tulumaksust mahaarvatud eluasemelaenu intresside eest oli aegunud.
  9. aasta füüsilise isiku tuludeklaratsiooni esitamise tähtaeg oli 31.03.2005, seega möödus maksusumma määramise aegumistähtaeg 31.03.
  10. Ainus eluasemelaen (kui laenuliik), mida S. Odar 2004 aastal tasus, oli vaidlusalune XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX kinnistu 1/3 osa eest makstav. Neil asjaoludel arvas S. Odar eluasemelaenu 2004 aasta nende kuude eest, mil ta oli eluaseme omanik, maha teadmatusest, mitte tahtlikult ja kohaldamisele kuulub 3-aastane aegumistähtaeg. Maksusumma on seega vastavas osas määratud aegunult ja maksuotsus tuleb selles osas tühistada. Pärast kinnistu võõrandamist (asjaõiguslepingu sõlmimist) ei olnud S. Odaril aga mingit põhjust arvata, et tasutud eluasemelaenu intresse saab tulumaksust maha arvata, seega kohaldub alates 28.09.2004 tasutud eluasemelaenu intresside osas 6-aastane aegumistähtaeg ja maksuotsus tuleb selles osas jätta jõusse. Asjas ei ole vaidlust selles, et XXXXX XX X-X üüritulu kuulub tulumaksuga maksustamisele, et tulumaksu oleks pidanud maksma S. Odar kui üürileandja ja ta seda ei teinud. Vaidlus on selle üle, kas maksusumma määramine on vastavas osas aegunud või mitte. Kohus leidis, et kaebaja (sh arvestades, et tegemist on ettevõtjaga) pidi teadma, et üüritulult tuleb maksta tulumaksu ja tal ei olnud mingit põhjust eeldada, et lepingus märgitud summalt on maksud tasutud, seega on S. Odar esitanud teadlikult deklaratsioonis valeandmeid ja maksu määramise aegumisele kohaldub 6-aastane tähtaeg. Järelikult ei ole maksuotsusega üüritulult tulumaksu määramine aegunud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6
(17)3-09-652
  1. Signe Odar palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis kaebuse rahuldamata ning teha selles osas uus otsus, millega kaebus rahuldada. S. Odar ei ole XXX XX X/XXXXXXX XX X kinnistu 28/415 mõttelise osa võõrandamisel raha saanud ning seetõttu pole tulu tekkinud. Kinnistu mõttelise osa 16.02.2006 müügilepingus ja asjaõiguslepingus oli ebaõigesti märgitud, nagu oleks S. Odar saanud 1 000 000 krooni, tegelikkuses raha liikumist ei toimunud ning pooled seda ka kinnitavad. Seega puudub maksustamiseks alus. A. M. ja A. P.i tädi V. L. elab XXX XX X korteris nr 1 alates
  2. aasta suvest ning tal on A. M. ja A. P.iga kokkulepe korteri kasutamiseks ilma üüri maksmata. On igati loogiline, et perekonnas omavahel rahalisi tehinguid ei tehta. Lepingus ekslikult raha maksmise märkimine ei saa olla maksustamise aluseks. Kinnistu mõttelise osa võõrandamine vormistati müügilepinguna selleks, et vältida kaasomanike ostueesõigust. S. Odar ja A. M. ei teadnud, et kinke puhul poleks kaasomanikud samuti saanud kasutada ostueesõigust. S. Odari selgitused XXXXXXX XX X/XXX XX X kinnistu võõrandamise asjaoludest võisid olla ebatäpsed, sest ta on mõttelisi osasid võõrandanud kahel korral, millest esimene tehing oli rahaline ja teine mitte. Asjaolu, et kaebaja ei ole raha mittesaamist oma seletustes ega kontrollaktile esitatud eriarvamuses maininud, ei tõenda raha saamist. Apellant lähtus ka sellest, et kuna remondikulude tõttu oli soetamismaksumus suurem, ei kuuluks tehing niikuinii tulumaksuga maksustamisele, lisaks oli tegemist S. Odari elukohaks oleva kinnistuga ja apellandi arvates ei pidanud ta tulumaksu tasuma. A. M. ei ole kinnitanud müügihinna ulatuses tema ja A. P.i vahelise laenu tasaarvestuse toimumist. Lisaks ei saa A. P.i nõudeid A. M. vastu tasaarvestada S. Odari varaga. Kohtu järeldused nn perekonnasuhte lõppemise ja vara jagamise kohta on meelevaldsed ja oletuslikud. Käesolevaks ajaks on algne olukord taastatud (kohus on jätnud selle põhjendamatult arvestamata) ja S. Odar on 25.03.2009 kinkinud kinnistu kogu 28/415 mõttelist osa V. L., mis oli ka vaidlusaluse tehingu tegelik eesmärk ning tõendab tehingu rahatust. Isegi kui tasaarvestus toimus, pole selge, millise hinnaga see on toimunud. Korteri tegelik turuväärtus oli kordades väiksem kui lepingus märgitud 1 000 000 krooni, mis kinnitab, et tegemist ei olnud reaalse hinnaga. Maksuotsus kuuluks motiveerimatuse tõttu tühistamisele ka juhul, kui oleks tuvastatud tasaarvestuse toimumine, sest maksuhaldur on järjekindlalt väitnud, et S. Odar sai raha. Kuna füüsilise isiku tulu maksustatakse kassapõhiselt, siis on tulumaksuga maksustamine ebaõige. Maksu määramine ei saa olla karistusliku iseloomuga. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg-s 3 sätestatud kaasomandi (mõttelise osa) mõistet ning teinud seetõttu soetamismaksumusest ebaõiged järeldused. Maksu määramisel peab lähtuma sellest, et tegemist on ühe kinnistuga, millest erinevatele isikutele kuulub mõtteline osa. Tegemist oli kinnistu mõttelise osa võõrandamisega, mitte XXX XX X korterite nr 1 ja 2 võõrandamisega. Kasutuskord ei oma omandiõiguse ega maksustamise asjaolude suhtes õiguslikku tähendust. Kuna tegemist on ühe kinnistuga, siis remondi tegemine ükskõik millises kinnistu osas suurendab kõikide mõtteliste osade soetamisväärtust. S. Odar on teinud kulutusi kinnistule, mida teised kaasomanikud ei ole talle hüvitanud ning seega on S. Odaril õigus arvestada need oma mõttelise osa soetusmaksumuse hulka. Maksuhaldur on võtnud omaks, et remonti on tehtud ning kulud kandis S. Odar. Halduskohus rikkus uurimispõhimõtet, jättes välja selgitamata, milliseid XXXXXXX XX X remondikulusid saaks lugeda XXX XX X soetusmaksumuse hulka, kuigi kohus samas möönis selliste kulutuste võimalikkust. Oluliste asjaolude väljaselgitamata jätmine on oluline menetlusnormi rikkumine, mis on juba iseenesest piisav alus kohtuotsuse tühistamiseks. Halduskohus leidis ebaõigesti, et XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX kinnistu 1/3 mõttelise osa soetamiseks võetud eluasemelaenu intresside maksustatavast tulust mahaarvamisel kohaldub alates 28.09.2004 maksu määramise 6-aastane aegumistähtaeg. Kohus oleks pidanud tühistama maksu määramise kogu
  3. aasta maksusummalt, sest maksusumma 7
(17)3-09-652 määramine
  1. aasta eest oli aegunud (aegumistähtaeg möödus 31.03.2008). Kuivõrd maksuotsus on tahtluse osas põhjendamata (S. Odari teo subjektiivset külge ei ole maksuhaldur üldse tuvastanud), ei saa kohaldada pikemat aegumistähtaega. Haldusaktist, millega maksusumma määratakse, peavad tulenema kõik asjaolud. Kuna tahtlust ei ole maksuotsuses põhjendatud, on see iseseisvaks maksuotsuse tühistamise aluseks. Üüritulu osas käitus S. Odar heauskselt, sest ei teadnud ega pidanud teadma, et üürnik TuMS § 40 lg 1 kohaselt tulumaksu ei tasu ning tal oli varem sõlmitud üürilepingut üle võttes põhjust eeldada, et Poola Vabariigi Suursaatkond on mitteresidendist juriidiline isik.
  2. ja
  3. aastal ei tegelenud S. Odar veel ettevõtlusega ega pidanud seetõttu eeldama, et üürnik tulumaksu ei tasu. Maksuotsuses ei ole märgitud, milline konkreetne asjaolu ja millised tõendid kinnitavad S. Odari tahtlust. Kohus on selles osas asunud haldusakti ise motiveerima, mis on iseseisvaks kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kuna maksukohustus üüritulult oli ja on ebaselge ning S. Odar eeldas põhjendatult, et tulumaksu tasub üürnik, ei olnud maksuotsusega S. Odarile tulumaksu määramine põhjendatud.
  4. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb kirjalikus vastuses S. Odari apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. XXXXXXX XX X/XXX XX X kinnistu mõtteline osa võõrandati notariaalse tehinguga. Maksuhaldur on kindel, et notar selgitas S. Odarile tema võimalusi, kuidas vältida kaasomanike ostueesõigust, seda eriti juhul, kui tehingupoolte tegelikuks tahteks oligi kinnistu kinkida. Ka müügilepingu puhul välistaks kaasomanike ostueesõiguse üksnes müük alanejale sugulasele või vanemale. S. Odar ei saanud XXXXXXX XX X/XXX XX X mõtteliste osade võõrandamistehinguid segamini ajada, sest need toimusid eri aegadel ja on ebausutav, et isik eksitusest samastaks rahalise ja väidetavalt rahatu tehingu. A. M. tunnistused ei ole usaldusväärsed ega tõenda tulu mittesaamist. On täiesti võimalik, et S. Odaril oli võlgnevus või kokkulepe pikaaegse elukaaslase A. M.ga, et XXXXXXX XX X/XXX XX X kinnistust saadav tulu tasaarveldatakse A. M. ja A. P.i vaheliste laenude vähendamisena. Sellise skeemi kasutamist on S. Odar teiste tehingute puhul ka ise möönnud. Kuna müügihind oli lepingus kindlaks määratud, siis pole võõrandatud mõttelise osa tegelik turuväärtus antud juhul oluline. Korteri / eluruumi soetamismaksumuse hulka saab lugeda vaid neid kulutusi, mis on seotud reaalse korteri / eluruumiga, vaatamata sellele, et asjaõiguslikult on tegemist mõttelise osaga kinnistust. Antud juhul ei olnud tegemist remonttöödega, mis tooksid reaalset kasu võõrandatud osale, seega ei saanud neid kulutusi lugeda ka soetamismaksumuse hulka. Ei ole tõendatud, et XXXXXXX XX X majas asub mõlemat hoonet ühendav veesõlm ning apellant oleks teinud kulutusi veesüsteemi parandamiseks. Kohtul on küll uurimiskohustus, kuid sellele vastab ka menetlusosalise kaasaaitamiskohustus. Apellant ei ole oma väidete kinnitamiseks esitanud mingeid tõendeid. Üüritulu osas viitab S. Odari tahtlusele juba ainuüksi see, et kaebaja tegelikkuses ei kontrollinud, kas üürnik tulumaksu tasub või kes peaks seda tegema. Apellant üksnes põhjendamatult eeldas, et seda teeb saatkond. S. Odaril oleks võinud tekkida kahtlus tulumaksu mittemaksmisest juba sellest, et üüritulu, mis saatkonnalt saadi, oli täpselt lepingus märgitud summa.
  5. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebus rahuldati ja teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. PMTK leiab, et halduskohus on tahtluse mõistet sisustanud ebaõigesti ning see on kokkuvõttes viinud maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lg 1 ebaõigele kohaldamisele. Halduskohus nõustus otsuses maksuhalduriga, et XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX kinnistu 1/3 mõtteline osa ei olnud S. Odari elukohaks ja kaebajal 8
(17)3-09-652 puudus ka soov seda oma eluruumina kasutada. Tallinna Ringkonnakohus on 06.11.2006 otsuses haldusasjas nr 3-06-1382 märkinud, et kaudse tahtluse korral on piisav see, kui maksuõigusrikkumisena käsitatavat tegu toime pannes oli maksukohustuslane teadlik teo õigusvastasusest või pidi olema teadlik. See seisukoht on asjakohane ka käesolevas vaidluses. Seda, et isik oli teadlik, et ta võõrandab kinnisasja, mis ei ole tema elukoht ning millelt tekib tulumaksukohustus, on halduskohus ka möönnud. Samuti on sarnast mõttekäiku tegelikult XXXXX XX X-X üürituludega seoses käesolevas asjas jaganud ka halduskohus ise.
  1. aastal tasutud eluasemelaenu intresside mahaarvamise osas ei ole maksusumma määramine aegunud, sest juba tehingute tegemise ajal pidi S. Odarile olema selge, et tegemist ei ole talle alalise või peamise eluaseme soetamiseks võetud laenuga. Intresside deklareerimine juba pärast kinnistu võõrandamist S. Odari tulust mahaarvatavate intressidena saab õigusrikkumise iseloomust ja kogutud tõenditest lähtudes käsitada üksnes teadliku ja tahtliku tegevusena ning erandliku kuueaastase aegumistähtaja kasutamine on igati põhjendatud.
  2. Signe Odar vaidleb kirjalikus vastuses PMTK apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Halduskohus leidis õigesti, et S. Odari tegevust ei tule käsitada tahtliku maksudest kõrvalehoidumisena. S. Odar arvas eluasemelaenu intressid
  3. aasta tuludest maha nende kuude eest, mil ta oli eluaseme omanik, teadmatusest, seega hooletult, mitte tahtlikult. Seega kuulub kohaldamisele 3-aastane aegumistähtaeg ja maksusumma on eluasemelaenu intresside osas määratud aegunult, mistõttu tühistas kohus maksuotsuse selles osas põhjendatult. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et S. Odar apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. PMTK apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
  5. Ringkonnakohus võtab kõigepealt XXX XX X/XXXXXXX XX X kinnistu mõttelise osa müügist tuleneva tulumaksukohustuse osas (I), seejärel analüüsib XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX mõttelise osa ostmiseks võetud eluasemelaenu intresside tulust mahaarvamist (II) ja XXXXX XX X-X üüritulu deklareerimata jätmist (III). Viimasena lahendab ringkonnakohus menetlusosaliste taotlused (IV). I
  6. XXXXXXX XX X/XXX XX X kinnistu 28/415 mõttelise osa müügiga seoses ei ole vaidlust, et 16.05.2005 notariaalse kasutuskorra kokkuleppe (II kd, tl 48-59) kohaselt vastas vaidlusalusele mõttelisele osale XXX XX X aadressiga elumaja korterite 1 ja 2 kasutusõigus. Samuti ei vaielda selle üle, et S. Odar ei kasutanud kinnistu 28/415 mõttelise osa müügi ajal seda oma elukohana ega ole mõttelise osa müügilt tulu deklareerinud ega tulumaksu tasunud. Vähemalt apellatsiooniastmes ei ole kaebaja esitanud vastuväiteid ka sellele maksuhalduri ja halduskohtu käsitlusele, et TuMS § 15 lg-s 5 sätestatud erandid ei ole käesoleval juhul asjakohased, mistõttu ringkonnakohus seda küsimust täiendavalt ei analüüsi (vt selle kohta ka Tallinna Ringkonnakohtu 11.12.2009 otsus haldusasjas nr 3-08-1798, p 16). Ringkonnakohtus on vaidlus esmajoones selle üle, kas S. Odar on kinnistu mõttelise osa müügist üldse tulu saanud. Ühelt poolt tuleb selleks analüüsida, kas vaidlusalune tehing oli rahatu või kui ei olnud, siis kas S. Odaril oleks õigus arvata saadud summast maha XXXXXXX XX X/XXX XX X kinnistule tehtud parendused. 9
(17)3-09-652
  1. Maksuhaldur ja halduskohus on leidnud, et S. Odari ja A. P.i vaheline 16.02.2006 müügitehing (I kd, tl 247-249) leidis aset lepingus märgitud tingimustel. Kuigi kohus on möönnud, et S. Odar ei pruukinud müügist reaalselt raha saada, vähendati selle võrra ilmselt tema endise elukaaslase A. M. kohustusi A. P.i ees ja S. Odar sai selle eest samaväärse rahalise eelise elukaaslaste vahelise kooselu lõppemisel varaliste suhete korrastamisel A. M.ga. Kaebaja on olnud kohtumenetluses seisukohal, et tehing oli rahatu ning lepingus märgiti müügihinnaks ebareaalne 1 000 000 krooni üksnes selleks, et kindlustada end kaasomanike võimaliku soovi vastu kasutada oma ostueesõigust. Samuti on kaebaja korduvalt rõhutanud, et sugulaste vahel ei ole rahaliste tehingute tegemine tavapärane. Lisaks on müügitehing A. P.i 15.12.2008 avalduse alusel tühistatud ja 25.03.2009 vormistatud notariaalne kinkeleping S. Odari ja V. L.i vahel sama 28/415 mõttelise osa suhtes (I kd, tl 39-45).
  2. Ringkonnakohus on erinevalt vastustajast ja halduskohtust seisukohal, et kaebaja väiteid selle kohta, et vaidlusalune müügitehing oli tegelikult rahatu ja S. Odar sellelt tulu ei saanud, tuleb pidada usutavaks. Toimikus olevate materjalide kohaselt on S. Odar avaldanud XXXXXXX XX X/XXX XX X kinnistu 28/415 mõttelise osa müügi kohta järgmisi seisukohti ja seletusi (kronoloogilises järjestuses): 12.02.2008 suuline seletus maksuhaldurile (I kd, tl 146): „P. raha saamist tõendavat dokumenti ei ole, arvan, et ta maksis mulle sularahas.“; 11.04.2008 kirjalik seletus maksuhaldurile (I kd, tl 150): „Olen seisukohal, et müügile laieneb maksuvabastus, sest tegu oli alalise elukoha müügiga.“; 02.06.2008 seletus maksuhaldurile (I kd, tl 155 pöördel): „Kuna minu elukaaslane A. M. oli laenanud A. P.ilt raha, siis vastavalt meie kolmepoolsele kokkuleppele toimus A. M. laenusumma vähendamine müügihinna võrra.“; 05.06.2008 seletus maksuhaldurile (I kd, tl 153): raha XXXXXXX XX XX korterite eest tasumiseks pärineb XXXXXXX XX X/XXX XX X osade müügist ja säästudest; 11.08.2008 vastuväited kontrollaktile (I kd, tl 70-71): vaidles üksnes vastu maksuhalduri kasutatud soetus- ja müügihinna vahe väljaselgitamise metoodikale (arvestamata olid kulutused kinnisasja parendamiseks); 08.09.2008 kirjalik seletus maksuhaldurile (II kd, tl 27): „Võõrandatud 28/415, tehingu väärtus 1 milj. EEK.“, kuid lisas, et sellest tuleb maha arvata kulutused kinnisasja parendamiseks; 16.12.2008 vaie (I kd, tl 329-333): kinnitas, et tegelikult kinnistu müügist raha ei saanud ning A. P. on teinud avalduse ostu-müügilepingu tühistamiseks; 03.09.2009 vande all antud seletus halduskohtus (II kd, tl 35-38): kinnitas, et reaalselt võõrandamise tehingu pealt mingit raha ega kasu ei saanud, tehing oli rahatu ja eesmärk oli üksnes anda omandiõigus üle seoses A. M.ga kooselu lõppemisega, lepingus märgiti üksnes kokkuleppeline summa, sest ei osatud arvestada maksuriski. A. M. on halduskohtu 04.09.2009 istungil tunnistajana antud ütlustes (II kd, tl 81-84) väitnud samuti, et suur müügihind märgiti lepingusse üksnes selleks, et vältida teiste kaasomanike poolt ostueesõiguse kasutamist, kuid raha maksmist tegelikult ei toimunud. Tehing tühistati, sest vormistati ekslikult ostu-müügitehinguna ja keegi ei olnud raha saanud.
  3. Ringkonnakohus märgib esmalt, et halduskohus on õigesti viidanud, et kuna S. Odar võõrandas XXXXXXX XX X/XXX XX X kinnistust 58/415 mõttelist osa 29.08.2000 A. E., siis võis ta XXXXXXX XX XX korterite ostmiseks kasutada nimetatud tehingust saadud 10
(17)3-09-652 summasid, mistõttu tema 05.06.2008 seletus käesolevas asjas vaidluse all olevast tehingust raha saamist ei kinnita. Kuigi haldusasja materjalide juures ei ole S. Odari poolt XXXXXXX XX XX korterite soetamist kajastavaid dokumente, nähtub asja materjalidest (nt PMTK 03.07.2008 kontrollaktist nr 12-3/544 – I kd, tl 65-69) siiski, et S. Odar võõrandas enamiku XXXXXXX XX XX korteritest OÜ-le Patika Hooldus juba 22.11.2004, seega oluliselt enne XXXXXXX XX X/XXX XX X kinnistu 28/415 mõttelise osa müügilepingu sõlmimist (16.02.2006). Seega pidi korterite soetamine toimuma juba varem ning S. Odaril ei olnud juba objektiivselt võimalik kasutada XXXXXXX XX XX korterite soetamiseks käesolevas asjas vaidluse all oleva tehingu alusel väidetavalt saadud raha.
  1. Kokkuvõtvalt on S. Odar asunud tehingu rahatust väitma alates maksuotsuse peale 16.12.2008 vaide esitamisest, kusjuures vaid päev varem oli A. P. esitanud avalduse ostumüügilepingu tühistamiseks. Ringkonnakohus peab võimalikuks, et alles vaides avaldas S. Odar vaidlusaluse tehingu tegeliku majandusliku sisu, sest selleks ajaks oli talle saanud selgeks, et väidetava müügitehingu pealt tuleks tal vastasel korral igal juhul tasuda tulumaksu. Eelnevalt oli S. Odar maksumenetluses tulumaksukohustuse puudumist püüdnud põhjendada nii TuMS § 15 lg 5 p-ga 1 ehk oma väidetavalt alalise või peamise elukoha müügiga (11.04.2008) ning hiljem väitega, et soetusmaksumuse hulka tuleb arvestada ka XXXXXXX XX X/XXX XX X kinnistu parendamiseks tehtud kulutused (11.08.2008 ja 08.09.2008). Asjaolule, et S. Odar ei avaldanud maksumenetluse käigus algselt maksuhaldurile tehingu tegelikku majanduslikku sisu, viitab ka tema seletuste vastuolulisus müügihinna tasumise osas – sularahas või laenusumma tasaarvelduse teel (vt 11.04.2008 ja 02.06.2008 seletusi).
  2. Ringkonnakohus leiab, et 16.02.2006 tehingu rahatuse kasuks räägib ka asjaolu, et lepingus märgitud ostuhind oli ilmselt kõrgem kui võõrandatud kinnistu mõttelise osa turuväärtus. Kuigi maksumenetluses pole kohtutoimiku materjalide põhjal otsustades kogutud andmeid selle kohta, milline oli XXXXXXX XX X/XXX XX X kinnistu 28/415 mõttelise osa hinnanguline turuväärtus 16.02.2006 tehingu tegemise ajal, on kaebaja apellatsioonkaebuses viidanud, et lepingus märgitud hind ületas oluliselt (kuni kolmekordselt) lepinguobjekti tegelikku turuväärtust tollel ajal, mis nähtub Maa-ameti tehingute andmebaasi kokkuvõtetest vastaval perioodil. Ringkonnakohus märgib, et Maa-ameti ülevaatest „Eesti kinnisvaraturg
  3. a I kvartalis“ (http://www.maaamet.ee/docs/kinnisvara/Eesti_kinnisvaraturg_2006_I_kvartalis.pdf) ning ka kinnisvara hinnastatistika päringust lähedase perioodi kohta nähtub tõepoolest, et keskmiseks korteriomandi turuhinnaks vaadeldaval perioodil Tallinnas Nõmme linnaosas saab pidada ca 19 000 – 21 000 kr/m
  4. Samas on apellant oma arvutustes lähtunud ainuüksi XXX XX X-X korteri pinnast ja jätnud arvestamata, et lepinguobjektiks oli kogu 28/415 mõttelist osa, mis hõlmas ka XXX XX X-X korteri. Notariaalse 16.05.2005 kaasomandis oleva asja valdamise ja kasutamise korra kokkuleppe (II kd, tl 48-59) p 3.5 kohaselt olid S. Odari valduses ja vastasid tema 28/415 mõttelisele osale XXX XX X korterid 1 ja 2 (lepingu lisaks 3 oleval plaanil esimese korruse ruumid nr 4-8 – II kd, tl 59), mille suurus kokku on ligikaudu 40 m
  5. Kui võtta aluseks apellandi väljatoodud keskmine pinnaühiku hind 19 929,29 kr/m2, siis tuleks mõttelise osa turuväärtuseks pisut vähem kui 800 000 krooni, mis erineb lepingus märgitud müügihinnast vaid mõõdukalt. Siiski tuleb arvestada, et puudub vaidlus selle üle, et XXX XX X elamu ja korterid olid halvas seisukorras ja remontimata, mistõttu on tõenäoline, et nende tegelik väärtus oli keskmisest madalam ja lepingus märgitud müügihinda saab pidada tegelikkusele mittevastavaks. Puuduvad ka igasugused andmed selle kohta, et A. P.il oleks olnud eriline põhjus maksta mõttelise osa eest turuhinnast märkimisväärselt kõrgemat hinda või et S. Odar poleks olnud teistel tingimustel nõus nimetatud mõttelist osa võõrandama. Kõik 11
(17)3-09-652 asjaosalised on selgitanud, et sisuliselt oli tehingu eesmärk üksnes S. Odarilt omandiõiguse ülekandmine, sest nende kooselu A. M.ga oli lõppenud.
  1. Samuti peab ringkonnakohus võimalikuks, et lepingus märgitud suuruses tehinguväärtuse näitamine oli tingitud poolte tahtest vältida kaasomanike võimalikku soovi kasutada neile kuuluvad ostueesõigust. S. Odari ja A. P.i vahel sõlmitud notariaalse kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepingu p-st 5.14 (I kd, tl 248 pöördel) nähtub küll, et notariaalakti tõestaja on osalejatele selgitanud AÕS § 73 lg-st 2 tulenevat kaasomanike ostueesõiguse olemasolu, kuid puuduvad igasugused viited sellele, et notar oleks selgitanud, et kinkelepingu sõlmimise puhul kaasomanikel ostueesõigus puudub. Olukorras, kus pooled on tulnud notari juurde sooviga sõlmida müügileping, ei saaks notarilt asjassepuutumatute selgituste andmist ka eeldada. Tõestamisseaduse (TõS) § 18 lg 1 kohaselt peab notar selgitama välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud, samuti selgitama osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. TõS § 18 lg 2 näeb ette, et notar peab tehingu osalejatega läbi arutama üksnes juhul, kui tal tekib kahtlus, et tehing ei vasta osalejate tegelikule tahtele. Kahtlused tuleb märkida notariaalakti, kuid vaidlusaluse tehingu puhul notariaalaktis mingeid sellekohaseid selgitusi ei sisaldu. Maksuriskide teadmatusest arvesse võtmata jätmise usutavuse osas võib lisaks viidata, et 08.06.2009 jõustunud TõS § 18 lg 5 näeb käesoleval ajal sõnaselgelt ette, et notar ei pea tehinguosalistele selgitama tehingu maksuõiguslikke tagajärgi. Sisuliselt kehtis sama põhimõte ka varem. Kuigi A. P.i 15.12.2008 avaldus ostu-müügilepingu tühistamise kohta ning S. Odari ja V. L.i vahel 25.03.2009 sõlmitud kinkeleping (I kd, tl 39-45) ei tõenda tõepoolest iseenesest veel seda, et ka 16.02.2006 tehingu puhul oli tegemist kinkega, saab seda järeldada kogumis teiste asjas olevate tõendite ja põhjendustega.
  2. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et sugulaste vahel tehingute tegemise korral ei ole sugugi põhjust eeldada tehingute rahatust, seda eriti käesoleva juhtumi puhul, kus tehingut pole tehtud ka perekonnaliikmete vahel, vaid ostjaks oli müüja endise elukaaslase tädipoeg. Samuti osutavad A. M. enda halduskohtu istungil antud ütlused (II kd, tl 83) selgelt sellele, et tema ja A. P.i vahel oli rahaliste tehingute tegemine tavapärane. Eelkõige on nende vahel olnud pikaajalised laenusuhted, kuid A. M. on ostnud ka sõiduauto ja selle hiljem A. P.ile edasi müünud laenusumma vastavas ulatuses tasaarveldamise teel. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et halduskohtu istungi protokolli (II kd, tl 83) kantud A. M. ütlustest ei järeldu erinevalt halduskohtu otsuses märgitust, et A. M. võlakohustust A. P.i ees oleks vähendatud vaidlusaluse mõttelise osa müügi arvelt, vaid ütlustest nähtub laenusumma osaline tasaarveldamine hoopis A. M. soetatud sõiduauto A. P.ile üleandmisega. Samuti puuduvad asjas täpsemad selgitused selle kohta, milliseid rahaliselt hinnatavaid eeliseid sai S. Odar kooselu lõppemise järel toimunud n-ö varajagamise käigus. Vastavaid asjaolusid ei ole maksu- ega kohtumenetluses välja selgitatud, mistõttu on tegemist pelgalt oletustega. Seda enam, et A. M. on halduskohtu istungil kinnitanud (II kd, tl 81), et tema kooselu S. Odariga lõppes juba
  3. aasta alguses, käesoleval juhul vaidluse all olev ostumüügileping sõlmiti aga alles 16.02.
  4. Tehingu alusel raha liikumist või S. Odari poolt kasu saamist ei kinnita tõsikindlalt ka A. M. võimalik ebamugavustunne kohtuistungil sellekohaseid ütlusi andes, sest see võis ratsionaalselt olla põhjustatud muu hulgas A. M. kartusest, et tema võetud laenude tasaarvestamist puudutavatest ütlustest võib tuleneda võimalik maksurisk talle endale. 12
(17)3-09-652
  1. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et asjas kogutud tõendite põhjal tuleb asuda seisukohale, et S. Odar ei ole 16.02.2006 müügilepingust tegelikult tulu saanud ning maksuotsus on vastavas osas (maksuhaldur luges müügist saadud kasuks 866 573 krooni ja sellelt tasumisele kuuluva tulumaksu summaks 199 311 krooni) tulumaksu määramise osas ebaõige ja tuleb tühistada. Kuna S. Odar ei ole ringkonnakohtu hinnangul tehingust üldse tulu saanud, ei oma käesoleva asja lahendamisel enam tähtsust, kas S. Odaril oleks olnud võimalik arvata vaidlusaluse mõttelise osa müügil soetusmaksumuse hulka XXXXXXX XX X/XXX XX X kinnistule tehtud parendused või mitte. Samas märgib ringkonnakohus obiter dictum korras, et nõustub halduskohtu otsuse p-des 36–38 toodud TuMS § 38 lg 1 tõlgendusega, et S. Odaril olnuks õigus arvata soetusmaksumuse hulka üksnes need parendused, mis on tehtud konkreetsele mõttelisele osale vastava reaalosa või sellele vastavas ulatuses kinnistu ühiskasutatava osa parendamiseks, sõltumata kaasomandis oleva kinnisasja kasutuskorra olemasolust või puudumisest. II
  2. S. Odari poolt XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX 1/3 mõttelise osa ostmiseks 11.05.2004 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalilt võetud laenult (I kd, tl 240-242) tasutud intresside oma maksustatavast tulust mahaarvamise osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohtadega. Vaidlus puudutab seejuures üksnes
  3. aastal maha arvatud 19 119 krooni. Vaidlust ei ole olnud ka selle üle, et S. Odar arvas sel perioodil oma tulust maha üksnes XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX mõttelise osa soetamiseks võetud laenult tasutud intressid ning pole nimetatud kinnistut kunagi oma eluasemena kasutanud.
  4. TuMS § 25 lg 1 andis
  5. aastal kehtinud sõnastuses residendist füüsilisele isikule õiguse arvata oma maksustamisperioodi tulust maha endale, oma abikaasale, vanematele või lastele eluasemeks elamu või korteri soetamiseks võetud laenu või liisingu intressid. Kuigi alates
  6. aastast laieneb eluasemelaenult või -liisingult tasutud intresside tulust mahaarvamise võimalus üksnes endale eluasemeks elamu või korteri soetamisele, näeb TuMS § 61 lg 20 teine lause ette, et enne 01.01.2005 võetud eluasemelaenult või -liisingult tasutud intresse saab füüsiline isik oma tulust maha arvata ka juhul, kui laen või liising on võetud tema abikaasale, vanematele või lastele eluaseme soetamiseks.
  7. Seega isegi juhul, kui S. Odar ei oleks soovinud XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX kinnistu mõttelist osa soetada endale eluasemeks, oli tal õigus arvata eluasemelaenu intressid oma maksustamisperioodi tulust maha olukorras, kus tegemist olnuks eluaseme soetamisega oma abikaasale, vanemale või lapsele. Käesolevas asjas selliseid väiteid siiski esitatud ei ole, mistõttu on oluline eelkõige see, kas S. Odar võis asjaoludest tulenevalt soovida soetada XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX kinnistu mõttelist osa eluasemeks endale või tal tegelikkuses selline soov puudus. Maksuhaldur ja halduskohus on ühtmoodi leidnud, et tehingute tegemise asjaoludest tulenevalt ei viita miski sellele, et S. Odar oleks soovinud asuda elama XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX, vaid sisuliselt oli kinnistu mõttelise osa ostu-müügi näol tegemist kaebaja ja tema elukaaslase majandustegevusega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et S. Odaril puudus XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX mõttelise osa soetamisel eesmärk kasutada tulevikus nimetatud kinnistut oma eluasemena. Seda kinnitavad 12.05.2004 M. K. tagasiostetud kinnistu mõttelise osa (I kd, tl 165-175) edasimüümiseks juba 08.06.2004 A. K. notariaalse võlaõigusliku müügilepingu (I kd, tl 176-181) sõlmimine (tehing 13
(17)3-09-652 viidi lõpule 27.09.2004 notariaalse asjaõiguslepingu sõlmimisega – I kd, tl 158-163) kui ka M. K. (I kd, tl 273-274) ja A. K. (I kd, tl 251-253) usutavad seletused nende tehingute asjaolude kohta (arvestades seejuures asjaolu, et XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX maa tagastati Tallinna Linnavalitsuse 19.02.2003 korralduse nr 387-k alusel omandireformi käigus A. M.le ning viimane võõrandas 27.08.2003 sellest 1/3 mõttelise osa M. K.le – I kd, tl 282283, tl 287-291), millest järeldub selgelt, et kinnistu mõttelise osa ostmine S. Odari poolt toimus üksnes selle edasimüümise eesmärgil. Järelikult on S. Odar XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX ostmiseks võetud eluasemelaenult tasutud intressid summas 19 119 krooni oma
  1. aasta tulust maha arvanud ebaõigesti (
  2. a tuludeklaratsioon – I kd, tl 304-307).
  3. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et ei saa nõustuda halduskohtuga selles, et TuMS § 25 lg 1 eeldab igal juhul seda, et isik ostetud eluaseme ka tegelikkuses kasutusele võtab ehk peab sinna mõistliku aja jooksul sisse kolima. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eluasemelaenu intresside tulumaksuvabastuse kasutamiseks pidada piisavaks juba ainuüksi isiku tegelikku eesmärki parandada enda elamistingimusi, sõltumata sellest, kas sissekolimine mõistliku aja jooksul tegelikult aset leiab või mitte. Eluaseme soetamiseks võetud laenult või liisingult tasutud intresside füüsilise isiku maksustamisperioodi tulust mahaarvamise piiramine oleks õigustatud üksnes juhul, kui on selge, et isikul ei olnud eluaset ostes kunagi kavatsust sinna elama kolida ja eluase osteti üksnes näiteks edasimüümise eesmärgil nagu käesoleval juhul. Halduskohtu tõlgenduse korral laieneks eluasemelaenu intresside tulust mahaarvamise keeld ka juhtumitele, kui isik näiteks enne ostetud eluasemesse sissekolimist leiab endale veelgi parema eluaseme või puudub tal muutunud perekondlikel või muudel põhjustel vajadus soetatud eluaset tegelikkuses kasutusele võtta. Selline tõlgendus ei oleks aga kooskõlas seaduse eesmärgiga, milleks on soodustada isikute elutingimuste parandamist ehk oma kodu soetamist.
  4. Apellatsiooniastmes on asjas vaidlus eelkõige selle üle, kas
  5. aastal tasutud eluasemelaenu intresside maksustamisperioodi tulust ebaõige mahaarvamise suhtes kuulub kohaldamisele kolme- või kuueaastane aegumistähtaeg. MKS § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat, kuid maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. MKS § 98 lg 4 näeb ette, et pärast aegumistähtaja möödumist ei või selles asjas enam maksuotsust teha ega muuta. Vaidlust ei ole selles, et füüsilise isiku
  6. aasta tulude deklareerimise tähtaeg oli 31.03.2005 (TuMS § 44 lg 1) ning kolmeaastane aegumistähtaeg möödus 31.03.
  7. Kuna vaidlustatud maksuotsus on tehtud 22.10.2008, siis kolmeaastase aegumistähtaja puhul poleks maksuotsust vastavas osas enam teha saanud ja see tuleks tühistada. Kuueaastase aegumistähtaja korral on maksuotsus aga tähtaegne ja ringkonnakohtu poolt eespool märgitud põhjendusi arvestades õige.
  8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuni S. Odari poolt XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX mõttelise osa lõpliku võõrandamiseni A. K.le (27.09.2004) ei saa tema poolt tasutud eluasemelaenu intresside maksustamisperioodi tulust mahaarvamist pidada tahtlikuks tegevuseks. Maksuotsuses (lk 12 – I kd, tl 26) on küll leitud, et S. Odar oli
  9. aasta tuludeklaratsiooni esitades teadlik, et juba edasi müüdud XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX kinnistu mõtteline osa ei olnud tema peamiseks elukohaks ja seetõttu puudub tal nimetatud mõttelise osa ostmiseks võetud eluasemelaenu intresside tulust mahaarvamise õigus, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole TuMS § 25 lg 1 sedavõrd üheselt mõistetav säte, 14
(17)3-09-652 et S. Odar poleks tuludeklaratsiooni esitades saanud tahtmatult eksida. Sellel põhjusel jääb PMTK apellatsioonkaebus rahuldamata. Pärast XXXXXXX XXX XXXXXX XX XX kinnistu mõttelise osa müüki ei saanud S. Odaril samas olla enam mingit põhjust eeldada, et ta võib tasutud laenuintressid oma tulust maha arvata, mistõttu on halduskohus selles osas õigesti kohaldanud kuueaastast aegumistähtaega ja jätnud kaebuse nimetatud ulatuses rahuldamata. III
  1. S. Odar võttis A. M.lt 18.03.2003 XXXXX XX X-X korteriomandi soetamisel üle 26.10.2001 Poola Vabariigi Suursaatkonna Majandus- ja Kaubandusosakonnaga sõlmitud üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et S. Odar on rikkunud
  2. aastal saadud üüritulult tulumaksu tasumata jätmisega maksukohustust. Vaidlus on aga selle üle, kas S. Odar tegutses tahtlikult või mitte, millest sõltub, kas maksusumma määramine on aegunud (kui kohaldamisele kuulub kolmeaastane aegumistähtaeg) või mitte (kui kohaldamisele kuulub kuueaastane aegumistähtaeg). Kuigi formaalselt on S. Odar kaebuses maksuotsuse vaidlustanud ka
  3. ja
  4. aastal saadud üüritulult tulumaksu määramise osas, ei ole kaebaja haldusasja menetluse käigus selle õigsuse kohta sisulisi vastuväiteid esitanud, vaid üksnes rõhutanud, et S. Odar ei pidanud teadma, et Poola Vabariigi Suursaatkond tulumaksu ei tasu. S. Odari esindaja märkis ka ringkonnakohtu istungil, et rikkumine küll esines, kuid see polnud tahtlik. Kuivõrd
  5. ja
  6. aasta kohta tuludeklaratsioonide esitamise tähtpäevad saabusid vastavalt 31.03.2006 ja 31.03.2007, siis on maksuotsus nimetatud aastate osas tehtud igal juhul aegumistähtaja jooksul, sõltumata S. Odari tahtlusest või selle puudumisest. Seega on sisuliselt vaidlus üksnes selle üle, kas
  7. aastal saadud üüritulult tulumaksu määramise suhtes kohaldub kuue- või kolmeaastane aegumistähtaeg, millest sõltub vastavas osas maksuotsuse õiguspärasus.
  8. Ringkonnakohus nõustub selles küsimuses halduskohtuga, et S. Odaril puudus igasugune mõistlik põhjus eeldada, et üüritulult peab tulumaksu kinni Poola Vabariigi Suursaatkond. Asjakohane ei ole kaebaja viide sellele, et üürileping oli sõlmitud enne tema poolt XXXXX XX X-X korteriomandi ostmist, sest üürilepingut üle võttes on igati põhjendatud eeldada, et üürileandja teeb lepingu tingimused endale põhjalikult selgeks. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata selles osas halduskohtu seisukohti, kuid märgib täiendavalt, et Poola saatkonna poolt üüritulult tulumaksu mittekinnipidamine pidi S. Odarile muu hulgas üheselt selguma ka
  9. aasta kohta eeltäidetud tuludeklaratsioonist (I kd, tl 304-307), sest deklaratsiooni punktist 5.1 nähtub üheselt, et selle kohaselt on S. Odarile maksustamisperioodil väljamakseid teinud ja tulumaksu kinni pidanud üksnes tema tööandja, aga mitte Poola saatkond. TuMS § 44 lg 11 teise lause kohaselt on maksumaksja eeltäidetud tuludeklaratsiooni kasutamisel kohustatud kontrollima selles toodud andmete õigsust ning nende ebaõigsuse või puudulikkuse korral esitama parandatud ja täiendatud tuludeklaratsiooni. Kuivõrd S. Odar pidi teadma, et ta esitab
  10. aasta tuludeklaratsioonis valeandmeid, jättes deklareerimata maksustamisperioodil saadud üüritulu, tuleb tema tegevust lugeda tahtlikuks maksukohustusest kõrvalehoidumiseks ja maksusumma määramisel kuulus MKS § 98 lg 1 teisest lausest tulenevalt kohaldamisele kuueaastane aegumistähtaeg. XXXXX XX X-X üüritulult tulumaksu määramise osas on maksuotsus õige, põhjendatud ja tähtaegne, mistõttu jääb S. Odari apellatsioonkaebus selles osas rahuldamata. IV 15
(17)3-09-652 32. Eelneva põhjal ja

§ 46

lg 1 p 2 alusel tuleb Tallinna Halduskohtu 14.09.2009 otsus tühistada osas, milles kohus jättis rahuldamata S. Odari kaebuse PMTK 22.10.2008 maksuotsuse tühistamiseks seoses tulumaksu määramisega XXXXXXX XX X/XXX XX X kinnistu 28/415 mõttelise osa võõrandamisest väidetavalt saadud kasult. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse, millega rahuldab S. Odari kaebuse ja tühistab vaidlustatud maksuotsuse viidatud tehinguga seonduvalt tulumaksu summas 199 311 krooni määramise osas. Ülejäänud osas jääb S. Odari apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.09.2009 otsus vastustaja poolt vaidlustatud osas muutmata. 33.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 92

lg 2).

§ 93

lg 1 näeb ette, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

§ 93

lg 4 kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (

§ 93lg 5).

S. Odar on esimese astme kohtus kandnud menetluskulusid kokku 36 756,76 krooni (õigusabikulud 21 867,76 krooni ja riigilõiv 14 889 krooni – vastavalt II kd, tl 60-65 ja I kd, tl 14). Halduskohus rahuldas kaebuse 2,35% ulatuses ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 865 krooni. Apellatsiooniastmes on S. Odar esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kantud menetluskulud kokku 18 794 krooni (sh õigusabikulud 4000 krooni ja riigilõiv 14 794 krooni). Lisatud on advokaadibüroo arved ja tõend S. Odari poolt 4000 krooni ulatuses õigusabikulude tasumise kohta. Vastustaja on S. Odari poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulude suuruse hinnanud mõistlikuks. 34. Kuna ringkonnakohus rahuldab S. Odari apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab osaliselt halduskohtu otsuse, tehes selles osas asjas ise uue otsuse, millega rahuldab S. Odari kaebuse ja tühistab vaidlustatud maksuotsuse XXXXXXX XX X/XXX XX X kinnistu 28/415 mõttelise osa võõrandamisega seoses tulumaksu määramist puudutavas osas, tuleb vastavalt muuta ka menetluskulude jaotust. Pärast ringkonnakohtu otsust saab kaebuse lugeda rahuldatuks 69,3% ulatuses (kaebuses vaidlustati maksuotsus 297 765 krooni ulatuses, halduskohus rahuldas kaebuse ca 7000 krooni ulatuses, ringkonnakohus tühistab maksuotsuse lisaks 199 311 krooni ulatuses) ja vastavas proportsioonis kuuluvad väljamõistmisele ka menetluskulud. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja kulud esimese astme kohtus põhjendatud ja mõistliku suurusega, samuti pole olnud vaidlust nende kantuse üle. Kuna S. Odari apellatsioonkaebus rahuldatakse ligikaudu 68,5% ulatuses, tuleb kaebaja kasuks välja mõista vastav proportsioon ka ringkonnakohtus kantud menetluskuludest. Eelnevat arvestades mõistab ringkonnakohus PMTK-lt S. Odari kasuks välja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus kokku 38 346,30 krooni. Ülejäänud osas jäävad S. Odari menetluskulud tema enda kanda. Kuivõrd PMTK menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole ja rahuldamata jääb ka PMTK apellatsioonkaebus, jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. 16

(17)3-09-652 Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 17
(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.