Obsah (5)

§ 69§ 67§ 66§ 2§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2006 Tartu Haldusasja number 3-05-868 Haldusasi Enn

) § 69 lg 1, 2 p 1, 3, 4, lg 3, 4 alusel eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist kuni asjaolude äralangemiseni, mille ülevaatamine toimub üks kord kuus. Tartu Vangla lõpetas 30.11.2005 kinnipeetav E. Sootsi suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, mil E. Soots paigutati kambrist 1080 kambrisse

1. E. Sootsi suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid 21.09.2005 kuni 30.11.2005, seega 70 päeva. Kaebuse kohaselt on kaebajat karistatud alusetult, talle pole antud võimalust anda selgitusi enne karistamisotsuse tegemist. Kontaktisik T. Ude, kasutades ära E. Sootsi abitut seisundit ja oma ametiseisundit, sundis E. Sootsi allkirjastama Tartu Vangla direktori 20.09.2005 käskkirja. Kaebaja paigutati lukustatud kambrisse kättemaksuks selle eest, et ta palus ametnikelt abi Margus Kalderi provokatsioonide vastu. Tartu Vangla toiming, mis seisnes kinnipeetav E. Sootsi alusetus paigutamises lukustatud lämbesse ja õhupuudusega kambrisse, on seadusevastane. Kaebaja on südamehaige, astmaatik ja põeb tuberkuloosi ning nende haiguste olemasolu tõttu kannatab liigselt kambris, kus ei ole värsket õhku. Tartu Vangla 20.09.2005 käskkiri nr 1-4/1258 on vastuolus Riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamise ja registri pidamise põhimääruse §-ga 4 lg 2, kuna toob välja E. Sootsi varasemad distsiplinaarandmed ja tugineb neile. Kaebaja paigutati kambrisse nr 1080 vanglaametnike kättemaksu eesmärgil omakohtu pidamiseks. Kaebaja peaks viibima Tartu Vangla
2. tsoonis, kuna oli riigiteenistuses, aga Tartu Vangla hoiab teda n. n julgeolekukaalutlustel kinnises kambris. Kõige olulisem taotlus kaebaja jaoks on, et oleksid tagatud tema õigused ja võimaldatakse meditsiinilised uuringud. Vaidlustatav käskkiri on tehtud hilinemisega ja ei vasta tegelikkusele. Kaebaja paigutamine kinnisesse kambrisse ettekäändel, et ta on ohtlik kaaskinnipeetav M. Kalderile, ei vasta tegelikkusele, kuna E. Soots paigutati kinnisesse kambrisse nr 1080 21.09.2005, aga M. Kalder vabanes vanglast ennetähtaegselt 20.09.2005 hommikul. Kambris 1080 viibis E. Soots õhupuuduses, seal ei ole võimalik pesu pesta, televiisorit vaadata, see on ööpäevaringselt lukustatud kamber, öösel ventilatsioon ei tööta. Kambris nr 1080 viibis kaebaja 70 päeva.
3. Vastustaja Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt kohaldati vaidlusaluse käskkirjaga kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, mitte ei karistatud teda distsiplinaarkorras.

§ 69

lg 1 kohaselt on vanglal õigus kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes muuhulgas süstemaatiliselt rikub vangla sisekorda reguleerivaid õigusakte või on vägivaldne teiste isikute suhtes.

§ 67

p 1, samuti Tartu Vangla kodukorra p 7.1.1 kohustavad kinnipeetavat täitma vangla sisekorda reguleerivaid õigusakte ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Kaebaja on nimetatud nõudeid korduvalt rikkunud oma süülise käitumisega, mida tõendab asjaolu, et teda on distsiplinaarkorras karistatud Tartu Vangla direktori 01.10.2004 käskkirjaga nr 1-4/1347; 11.11.2004 käskkirjaga nr 1-4/1512; 02.12.2004 käskkirjaga nr 1-4/1629; 16.12.2004 käskkirjaga nr 1-4/1726; 08.03.2005 käskkirjaga nr 1-4/214. Kaebaja tarvitab vanglaametnike ja kaaskinnipeetavatega suhtlemisel pidevalt ähvardavat kõnetooni ning ähvardavaid ja solvavaid väljendeid. Oma 19.08.2005 Justiitsministeeriumi vanglate osakonnale adresseeritud kaebus-taotluses väljendas kaebaja ka kirjalikult oma valmidust tarvitada kaaskinnipeetava suhtes elule ohtlikku vägivalda. Tartu Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialist A. Ahi tegi Tartu Vangla direktorile ettekande kaebaja käitumise kohta ning pidas 2 vajalikuks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ja kaebaja isikliku toimiku märgistamist sinise joonega. Vastavalt

§-ile 6 lg 1 on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Nimetatud eesmärkide nõuetekohaseks täideviimiseks on vajalik agressiivsete ja ettearvamatu käitumislaadiga kinnipeetavate suhtes täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine, milliste loetelu annab

§ 69

. Vangla ei pea ootama ähvarduste täideviimist, vaid on kohustatud võimalikke õigusrikkumisi ennetama. Arvestades kaebaja poolt väljendatud ähvarduse tõsidust, lasus Tartu Vanglal kohustus piirata kaebaja kokkupuuteid kaaskinnipeetavatega. Seetõttu rakendas Tartu Vangla direktor kaebaja suhtes ülalnimetatud paragrahvi punktis 1 märgitud vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, punkti 3 alusel kehakultuuriga tegelemise keelamist ja punkti 4 alusel eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Kaebuses toodud väide, et kaaskinnipeetav M. Kalder on käesolevaks ajaks vanglast vabanenud, vastab tõele, kuid see ei anna alust täiendavate julgeolekumeetmete rakendamise koheseks lõpetamiseks. Vastavalt

§-ile 69 lg 3 lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kohaldamise aluseks olnud asjaolude äralangemisel. Võttes arvesse kaebaja korduvalt nii kirjalikult kui suuliselt väljendatud seisukohta, et vanglaametnikud paigutavad ta ühte kambrisse kinnipeetavatega, kes ametnike nõudel provotseerivad kaebajat õigusvastaselt käituma ning ennast ründama, ei ole Tartu Vangla direktoril käesoleval ajal alust arvata, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused oleksid ära langenud. Seletuses nimetatud asjaolud on tõendatud Tartu Vangla poolt 14.10.2005 kohtule saadetud dokumentidega. Tartu Vangla direktori 20.09.2005 käskkiri nr 1-4/1258 on koostatud kooskõlas haldusaktile esitatavate nõuetega. HALDUSKOHTU LAHEND

1. Tartu Halduskohus jättis
2. detsembri 2005 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt puudub kaebuse rahuldamiseks alus. Kaebaja poolt kirjeldatud toimingud ja vaidlustatud haldusakt ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi, mistõttu ei ole põhjendatud haldusakti tühistamis- ega õigusvastasuse kindlakstegemise nõue, toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise nõue, vastustajat kohustavate ettekirjutuste tegemise nõue ja kahjunõue. Ükski kaebaja poolt väljatoodud asjaolu ei ole aluseks kaebuse rahuldamisele. Vaidlustatud käskkirja motiivide kohaselt on kinnipeetav E. Soots süstemaatiliselt rikkunud vangistusseadust ja vangla sisekorraeeskirja (eiras vanglaametniku korraldusi, ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele, sõimas vanglaametnikku ebatsensuursete sõnadega, on omanud keelatud esemeid, väljendanud kirjalikult valmidust tappa kaaskinnipeetav). Kinnipeetav E. Sootsil on viis kehtivat distsiplinaarkaristust. HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sama paragrahvi lg 3 alusel tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas kaalutlused esitanud põhjendatult ja arusaadavalt ja täitnud seega kehtivas õiguses sätestatud nõuded. Käesolevas haldusasjas on vaidlusaluseks küsimuseks kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käigus tekkinud kaebaja ja vastustaja vahelised õigussuhted. Vastavalt

§-ile 69 lg 1 kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetava suhtes, kes süstemaatiliselt rikub käesolevat seadust või vangla sisekorraeeskirju, tahtlikult kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on vägivaldne teiste isikute suhtes. 3 Asjas kogutud tõenditele tuginedes ei saa väita, et vastustaja vaidlustatud käskkiri sisaldaks kaalutlusviga, kuna E. Sootsi 19.08.2005 kaebus-taotlus Justiitsministeeriumile tõendab, et vastustaja poolt on kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud põhjendatult. Selles situatsioonis oli vastustaja poolt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine asjakohane ja vastustaja tegevusetus antud situatsioonis viitaks pigem vastustaja õigusvastasele tegevusetusele. Vaidlustatud käskkiri on ka täiendavate julgeolekuabinõude valiku aspektist õiguspärane ja kaalutlusvigadeta, kuna vastustaja poolt kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud on eesmärgipärased ja kasutatud täiendavaid julgeolekuabinõusid ei saa pidada õigusvastaselt koormavaks. Vastustaja kaalutlusõiguse piirid sätestab

§ 66

lg 1, mille kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vangla direktor. Eelpool käsitletud faktilistest asjaoludest lähtudes saabki asuda seisukohale, et vaidlustatud haldusakt on kooskõlas

§-is 66 lg 1 ja 2 sätestatuga. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal oli vaidlustatud korralduse andmise ajal viis kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on tõendatud Tartu Vangla direktori 01.10.2004, 11.11.2004, 02.12.2004, 16.12.2004 ja 08.03.3005 käskkirjadega. Nimetatud käskkirjade motiveerivatest osadest ja E. Sootsi 11.02.2005 selgitusest nähtuvad ka need kaebajat iseloomustavad asjaolud, millele on vastustaja osundanud vaidlustatud käskkirja motiveerivas osas. Seega on tõendamist leidnud vaidlustatud käskkirja andmist tinginud n. n teisesed asjaolud, mis viitavad aga koostoimes käskkirja andmise aluseks olnud faktilise asjaoluga vastustaja kaalutluste õiguspärasusele. Vastustaja süüdistamine tõendite fabritseerimises on alusetu, kuna asja võtmetõendiks on kaebaja enda poolt kirjutatud kaebus-taotlus Justiitsministeeriumile. Isegi kui M. Kalder provotseeris kaebajat, pidi kaebaja võimalikke provokatsioone lahendama õiguspäraste vahenditega. Vastustaja ametnike pahatahtlikkust ei ole kaebaja tõendanud, samuti ei ole ta esitanud taolisi asjaolusid, mis annaksid aluse käsitleda ametnikke kaebaja suhtes pahatahtlikena. Vaidlustatud käskkirja puhul ei ole tegemist karistuslikku sanktsiooni kohaldava haldusaktiga, mille tõttu ei olnud vastustajal kohustust tagada kaebajale ärakuulamisõigus enne käskkirja andmist. Vastustaja on vajalikul määral jälginud selgitamiskohustust, kaebaja vastupidised väited on alusetud. Kaebajale käskkirja tutvustamine on menetluslik toiming, mis ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja ei ole osundanud ühelegi sellisele tema tervislikku seisundit iseloomustavale asjaolule, mis välistaks tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise. Kaebaja ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal pöördunud kaebustega tervisliku seisundi halvenemisest vangla meditsiiniteenistuse poole, mis annab alust seisukohaks, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole ka meditsiinilisest aspektist vastunäidustatud. Vaidlustatud haldusakt ei ole vastuolus ka kaebaja poolt osundatud Vabariigi Valitsuse 13.07.2004 määruse nr 246 Riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamine ja registri pidamise põhimääruse §-iga 4 lg 2, mis sätestab, et kinnipeeturegistri andmed on ette nähtud ametialaseks kasutamiseks ja neil ei ole õiguslikku tähendust, kuna käesoleval juhul ei ole kinnipeeturegistri andmeid üldse kasutatud. Samuti ei esine vastuolu samasisulise regulatsiooniga

§-is 51. Vastustaja on kaebaja isiku iseloomustamiseks kasutanud oma varasemaid käskkirju, mille kasutamist ei reguleeri kaebaja poolt osundatud määrus. Kaebaja on tähelepanuta jätnud nimetatud määruse § 4 lg 1, mis sätestab kinnipeeturegistri kasutusele võtmise eesmärgi ja olemuse: vanglatele ja arestimajadele pandud ülesannete täitmiseks töödelda kinnipeetavate, 4 arestialuste ja vahistatute andmeid; võimaldada kiiresti leida andmeid vähemalt teist korda arestimajja või vanglasse sattunud isiku kohta; vähendada volitatud töötlejate töökoormust andmete salvestamisel ja otsimisel; kergendada statistiliste ülevaadete tegemist. Määruse § 4 lg 1 välistab seega määruse toimealast täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega seonduvad õigussuhted. Kuivõrd Tartu Vangla direktor on vaidlustatud käskkirja andmisel järginud talle vangla julgeoleku tagamiseks antud diskretsiooni piire, eesmärki ning kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud on proportsionaalsed, siis puudus alus nii käskkirja õigusvastasuse kindlakstegemiseks kui ka käskkirja tühistamiseks käskkirja kehtivuse ajal.

§-id 11 ja 12 ei anna kohtule vahetut pädevust kinnipeetava paigutamise ja eraldihoidmise printsiibi tagamisel. Kohus saab kohustuslikke ettekirjutusi teha ainult vastustaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamise raames. Kuna käesoleval juhul ei ole vastustaja tegevuses õigusvastasuse tunnuseid, siis puudus alus rahuldada ka kaebaja nõudeid seoses 7. tsooni tagasi paigutamisega, kuna asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks vastava nõude esitanud vahetult vastustajale ning, et see nõue oleks jäetud nõuetekohaselt läbi vaatamata. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise (moraalse) kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 128 lg 5 järgi mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused: kahju olemasolu, vastustaja tegevuse õigusvastasus ja põhjuslik seos kahju tekkimise ja vastustaja õigusvastase tegevuse vahel ning kahju tekitaja süü olemasolu. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise taotlus rahuldamisele. Põhiseaduse (edaspidi PS) § 20 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ning vabadust võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Asja materjalidest nähtuvalt on E. Soots kinnipeetav, s. o

§ 2kohaselt vanglas vangistust kandev süüdimõistetu.

Kuna E. Soots on kinnipeetav, siis oli temalt PS §-ist 20 tulenev õigus vabadusele juba seaduse alusel võetud ja tema paigutamist eraldatud lukustatud kambrisse ei saa võrdsustada vabaduse võtmisega PS § 20 ega ka RVastS § 9 lg 1 mõttes. Asjaolu, et kinnipeetav ei saanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal viibida n. n tavakambris (

§ 7

lg 2), ei ole võimalik käsitleda isiku subjektiivse õiguse rikkumisena, millega oleks tekitatud isikule mittevaralist kahju. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. E. Soots esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
2. detsembri 2005 otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks teisele kohtukoosseisule või uue otsuse tegemist, millega tühistada Tartu Vangla direktori 20.09.2005 käskkirja nr 1-4/1258 ja mõista vastustajalt apellandile välja rahaline hüvitis RVastS § 9 lg 1 alusel. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõigesti jäetud kaebaja tõendid tagamata ja hinnatud asjas kogutud tõendeid valikuliselt, eelistades vastustaja tõendeid kaebaja poolt esitatutele, mistõttu ei vasta kohtu järeldused faktilistele asjaoludele. Kohus on põhjendamatult jätnud kõrvale kõik asjas olulist tähtsust omavad tõendid apellandi tervisekahjustuse aja ja iseloomu kohta; 2) on Tartu Vangla direktori 20.09.2005 käskkiri nr 1-4/1258 õigusvastane põhjusel, et käskkirja väljaandmise päeval lahkus vanglast apellandi kambrikaaslane M. Kalder ning vajadus apellandi suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada oli seetõttu ära langenud. Kaebaja 5 paigutamine kinnisesse lämbesse kambrisse nr 1080 otsustati alles pärast M. Kalderi vangist vabanemist. Vastustaja on rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet ja oluliselt piiranud kaebaja õigusi kinnipeetavana. Tegemist on julgeolekuametniku isikliku kättemaksuga omakohtu eesmärgil apellandi suhtes; 3) ei ole arvestatud, et vaidlustatud käskkirjas ei ole märgitud täiendavate julgeolekuabinõude

§ 69

lg 1, 2 p 1, 3, 4, lg 3, 4 alusel kohaldamise tähtaega, seega võiks lugeda, et kaebaja suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõud on määratud tähtajatult. Järelikult on julgeolekuabinõude kasutamise kestus otsustatud ebaõigesti, mistõttu vaidlustatud käskkiri on õigustühine; 4) on ebaõigesti jäetud rahuldamata kaebaja taotlus kohtu taandamiseks ning kaebajale kaitsja määramiseks. Halduskohtu koosseisus olid asjast huvitatud isikud HKMS § 45 lg 1 p 1; § 17 lg 1 alusel. Asja arutanud kohtunik R. Koigil on isiklik viha kaebaja vastu. Halduskohtu otsusest huvitatust tõendas otseselt asjaolu, et kohus keeldus ja vältis asjas olulist tähtsust omavaid tõendeid tagamast; 5) on ebaõigesti jäetud rahuldamata kaebaja taotlused määrata talle ekspertiis sõltumatu kardioloogi poolt.

1. Vastustaja Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
2. detsembri 2005 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) oli antud juhul julgeolekuabinõude rakendamiseks piisavalt alust. Vaidlusalusest käskkirjast nähtub, et apellandi näol on tegu isikuga, kes süstemaatiliselt rikub vangistust reguleerivaid seadusesätteid ja kaaskinnipeetava ähvardamine ei olnud ainsaks täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise põhjuseks. Arvestades varasemate rikkumiste iseloomu, oli piisavalt alust karta, et apellant võib oma ähvarduse täide viia mitte niivõrd M. Kalderi, kui ükskõik millise teise kaaskinnipeetava suhtes, kellega apellant kokku puutub. Asjaolu, et seekord oli apellandi poolt kirjalikult väljendatud tapmiskavatsus suunatud nimeliselt M. Kalderi vastu, ei ole antud juhul oluline - oluliseks tuleb pidada apellandi sellist mõttekäiku ja valmisolekut rünnakuks. Et apellandi ähvardustesse ei tohi suhtuda kergekäeliselt, näitab tema varasem käitumine. Apellanti on korduvalt paigutatud ühest kambrist teise ning ta ei ole sobinud ühegi kambrikaaslasega, nähes kaaskinnipeetavates (aga ka vanglaametnikes) provokaatoreid ja/või kättemaksjaid. Ähvardusi kaaskinnipeetavate või vanglaametnike aadressil on olnud korduvalt, sel korral väljendas E. Soots kirjalikult oma valmisolekut kaaskinnipeetava suhtes elule ja tervisele ohtliku vägivalla tarvitamiseks. Vangla ei pea ootama, millal ähvardaja oma kavatsuse ka tegelikult täide viib - piisab, kui on alust uskuda, et ta seda teha võib; 2) on ebaõige väide, nagu oleks kaebaja suhtes kohaldatud eraldi lukustatud kambrisse paigutamist määramatuks ajaks - vaidlusalusest käskkirjast nähtub, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kuni kohaldamise aluseks olnud asjaolude äralangemiseni, mille ülevaatamine toimub üks kord kuus. Täiendavate julgeolekuabinõude vajalikkus vaadatakse üle vähemalt üks kord kuus; 3) ei ole apellandi suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekumeetmete näol tegu apellandi õigusi oluliselt piirava abinõuga. Eraldatud lukustatud kambris on kinnipeetavale tagatud samad õigused, mis avatud sektsiooniski (s. h jalutuskäigud, kirjavahetus, meditsiiniline abi, hügieen, isiklike asjade kasutamine jms). Piiratud on üksnes kokkupuuted kaaskinnipeetavatega. Seega ei saanud eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine halvendada apellandi tervislikku seisundit, põhjustada tervisekahjustusi või muid füüsilisi üleelamisi. Antud haldusasjas ei ole vajalik läbi viia apellandi suhtes kardioloogilisi uuringuid või meditsiinilisi ekspertiise; 6 4) on ekslik arvamus, et kõnealust kaebust menetlenud kohtukoosseis oleks pidanud taanduma. Asja arutanud kohtukoosseisu kuulunud kohtunike taandamise põhjusena ei ole apellant nimetanud ühtki seaduslikku alust ega muud menetluses osalemist välistavat mõistlikku põhjendust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
4. detsembri 2005 otsus muutmata. Vastavalt HKMS §-ile 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Ebaõige on apellandi seisukoht, et halduskohus on hinnanud asjas kogutud tõendeid valikuliselt, eelistades vastustaja tõendeid kaebaja poolt esitatutele. Halduskohus on hinnanud asjas olevaid tõendeid kogumis ning õigesti jõudnud järeldusele, et vangla direktori vaidlustatud käskkiri ei ole õigusvastane ja seetõttu puudub ka alus selle tühistamiseks. Vaidlustatud käskkirja kohaselt tingis E. Sootsi suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise see, et ta süstemaatiliselt on rikkunud

sätteid ja vangla sisekorraeeskirja (eiras vanglaametniku korraldusi, ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele, sõimas vanglaametnikku ebatsensuursete sõnadega, on omanud keelatud esemeid, väljendas kirjalikult valmidust tappa kaaskinnipeetav). Seega on direktor käskkirja andmisel arvestanud E. Sootsi enda käitumist ja temast lähtuvat võimalikku ohtu teistele isikutele, kuid lähtutud ei ole ainuüksi E. Sootsi ähvardusest M. Kalderi suhtes (sisaldub E. Sootsi kaebus-taotluses tl 34 – 35). Seetõttu ei ole Tartu Vangla direktori vaidlustatud käskkirja tühistamise aluseks see asjaolu, et E. Sootsi väitel käskkirja andmise päeval M. Kalder vabanes vanglast. E. Sootsist lähtuv oht teistele isikutele (võimalik vägivaldsus teiste isikute suhtes) ei kadunud M. Kalderi vabanemisel. E. Soots on ise juba eelnevalt viidatud kaebus-taotluses märkinud, et „…olen pidevas pinges ja ei tea, kuna võivad närvid üles ütelda ja ei suuda ennast valitseda ja endised instinktid võivad välja lüüa …“. Ebaõige on apellandi väide, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane seetõttu, et selles ei ole märgitud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tähtaega. Käskkirjast nähtuvalt kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid kuni asjaolude äralangemiseni, mille üle vaatamine toimub üks kord kuus. Seega on käskkirjas märgitud julgeolekuabinõude kohaldamise tähtaeg ja tegemist ei ole tähtajatu kohaldamisega. Alusetu on apellandi väide, et halduskohtu kohtukoosseis oleks pidanud taanduma asja arutamisest. Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt soovis apellant kohtukoosseisu taandamist seetõttu, et jäeti tagamata asjas tähtsust omavad tõendid (apellandi arvates oleks pidanud kohus määrama talle meditsiinilise ekspertiisi) ja hinnati tõendeid valikuliselt. Kohtuniku taandamise alused on sätestatud TsMS §-s 23 ning apellandi poolt esitatud väited ei ole seaduse kohaselt kohtuniku taandumise alusteks. Asja läbivaatamise käigus lahendab kohus menetlusosalise taotlusi ning otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid. See asjaolu, et menetlusosalise arvates jättis kohus mõne tema taotluse alusetult rahuldamata või hindas ebaõigesti asjas olevaid tõendeid, ei ole kohtuniku taandamise aluseks, vaid tal on õigus esitada 7 kohtuotsuse peale edasikaebus. Samuti on alusetu apellandi väide selle kohta, et kohtunik R. Koik isiklikust kättemaksust ajendatult on moonutanud haldusasja materjale ning ka kohtunik R. Koigi suhtes ei esine TsMS §-is 23 sätestatud taandamise aluseid. Ebaõige on apellatsioonkaebuses esitatud väide selle kohta, et halduskohus on jätnud tõendid tagamata. Apellandi seisukoha kohaselt seisnes tõendite tagamata jätmine selles, et tema suhtes ei tehtud ekspertiisimäärust südameuuringute läbiviimiseks. Apellandi poolt halduskohtule ja ka ringkonnakohtule esitatud taotlus meditsiinilise ekspertiisi tegemiseks ei ole tõendite tagamise küsimus, vaid tegemist on menetlusosalise taotlusega. Halduskohus on taotluse jätnud rahuldamata, leides, et selle rahuldamiseks ei ole alust (tl 122). Ka ringkonnakohus jättis taotluse rahuldamata, sest puuduvad sellised asjaolud, mis tingiksid apellandi poolt taotletava ekspertiisi tegemise. Apellandi taotlus riigi õigusabi saamiseks on lahendatud ringkonnakohtu 29. märtsi 2006 määrusega. Halduskohus on õigesti jätnud rahuldamata E. Sootsi nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks ning apellatsioonkaebusest ei tulene ühtki põhjendust, mis annaks aluse asuda teisele seisukohale kui halduskohus. RVastS § 7 lg 1 alusel isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on sätestatud RVastS §-is 9 lg 1 ning selle kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega lahendades kahju hüvitamise kaebust, tuleks eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas kaebaja poolt nimetatud haldusakt või toiming (s. h ka tegevusetus), millega talle väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos väidetavalt tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti (toimingu) vahel. Antud asjas ei ole kaebaja tõendanud ühegi mittevaralise kahju hüvitamise aluseks oleva asjaolu olemasolu. Samuti ei ole olnud Tartu Vangla direktori vaidlustatud käskkiri õigusvastane ja seetõttu on õigesti jäetus kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt kantud kohtukulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja kohtukulude taotlust ei ole esitanud. Maili Lokk Agu Timmi 8 Viivi Tomson