← Eesti

3-04-117/91

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. mai 2010. a, Tallinn Haldusasja number

) §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega; 5) puudub alus

§ 13lg 2 ja 3 kohaldamiseks.

Kahju ning kahju eest väljamõistmisele kuuluva hüvitise suuruse otsustas kohus vaheotsuse jõustumise korral kindlaks määrata asjas tulevikus tehtavas lõppotsuses. Vaheotsust põhjendas kohus järgmiselt: 5

(23)3-04-117 1) Kohus ei nõustu kaebajaga, et viimane on maa tagastamise nõudeõiguse omandanud alles
  1. a. Kuna I. K. oli 22.12.1992 Keila Vallavalitsusele tehtud avalduses loovutanud U. L.le maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse 10 ha osas Altpere talu maadest, saab I. K. poolt 10.01.1994 vallavalitsusele esitatud teistkordset maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avaldust vaadelda avaldusena, millega loovutatakse S. Maasikale Altpere 5 talumaade 10 ha-st ülejääva osa tagastamise või asendamise nõudeõigus. Neil asjaoludel tuleb nõustuda vastustajate seisukohaga, et U. L. ja S. Maasika vahel 18.11.2002 notariaalses vormis sõlmitud maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse loovutamise lepinguga omandas S. Maasikas nõudeõiguse 10 ha maa osas, kuivõrd ülejäänud osas oli ta nõudeõiguse omandanud juba varem. Nõudeõiguse ülemineku seisukohast ei oma tähtsust ei Keila Vallavalitsuse 23.10.2003 tõend nr 97 (maa tagastamise toimik (MTT) lk 71), mille kohaselt on Altpere 5 maa tagastamise õigustatud subjektiks tunnistatud I. K. loovutanud nõudeõiguse U. L.le ega ka asjaolu, et eelnimetatud, tegelikke õiguslikke asjaolusid vääralt kajastava tõendi alusel on U. L. ja S. Maasika vahelise lepingu esemena kirjeldatud maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõigust kogu Altpere 5 maale, suurusega 37,38 ha. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine toimub seaduses ettenähtud vormis tehtud tahteavalduste tegemisega, mitte kohaliku omavalitsuse organi poolt tahteavalduste kohta antud tõendi andmisega. Samuti on maa tagastamise nõudeõiguse loovutamist vääralt kajastatud Keila Vallavalitsuse 02.09.2003 korralduse nr 913 sissejuhatavas osas, ent sellestki ei saa teha järeldust, nagu olekski S. Maasikas kogu Altpere 5 maa tagastamise nõudeõiguse omandanud alles
  2. a. Õigusliku tähenduseta on I. K. poolt 12.07.2000 Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjonile esitatud avaldus, milles ta palub tühistada varasemad nõudeõiguse loovutamised Altpere maaüksuse osas. Selle avalduse esitamise ajal reguleeris maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse loovutamist MaaRS § 191, mille
  3. lõike kohaselt sai selline loovutamine toimuda notariaalses vormis lepinguga. Kuigi MaaRS ei reguleeri nõudeõiguse loovutamise tühistamist või tagasivõtmist, leiab kohus, et alates MaaRS § 191 lg 3 jõustumisest ei olnud võimalik ka varem lihtkirjalikus vormis (ÕVVTK komisjonile tehtud vormikohase avaldusega) loovutatud nõudeõigust tagasi võtta või loovutust tühistada lihtkirjalikus vormis avaldusega. Seega ei saanud I. K. 12.06.2000 ÕVVTK komisjonile esitatud lihtkirjaliku avaldusega varasemaid seaduses sätestatud vormis tehtud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamisi tühistada ega muuta. Õigus esitada nõudeõiguse loovutamisest loobumise avaldus oli sätestatud küll Vabariigi Valitsuse 29.01.1992 määruses “Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kohta“, ent seegi õigusakt
  4. a enam ei kehtinud; 2) Kohus loeb kohtumenetluses läbi viidud käekirjaekspertiisiga (IV kd tl 103-104) tuvastatuks, et Keila Vallavalitsusele 25.08.1995 esitatud maa asendamise avalduse teksti on koostanud ning sellele allkirja andnud S. Maasikas. Kaebaja vastupidine väide ja selgitus, et ta ei esitanud vallavalitsusele kunagi avaldusi vihikulehtedel, vaid alati valgetel paberitel, ei lükka eksperdi arvamust ümber. Eksperdi vilumust ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud ning ka kohtul pole põhjust selles kahelda. Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et avalduses nimetatud maatükkide tähistused ei ühti käesolevas kohtumenetluses vaidluse all oleva maatüki tähistustega. 25.08.1995 avalduses on soovitud asendusmaad spordiklubi EGK käsutuses olevate Altpere 5 (5,0 ha) ning Altpere 58 (3,7 ha) eest. Arusaadavalt on avalduses maatükkide tähistamisel lähtutud MTT lk 41 oleval kaardimaterjalil kasutatud tähistustest, seejuures avalduses ning eelnimetatud kaardil roheliseks värvitud ning märkega 58 3,7 tähistatud maatükk on nimelt seesama maatükk, mida käesolevas kaebuses tähistatakse kui Altpere 5 lahustükki (X) suurusega 4,13 ha. Selliseks seisukohaks annab alust võrdlus I kd lk 94-95 asuva kaardimaterjaliga ning 17.12.2008 kohtuistungil kaebaja esitatud joonisega vaidlusaluse lahustüki paiknemise kohta (IV kd tl 129). 6
(23)3-04-117 25.08.1995 avalduses nimetatud „Altpere 5 (5,0 ha)“ näol on aga arusaadavalt tegemist maatükiga, mis on kaebuse esitajale juba tagastatud ning mida Keila Vallavalitsuse 02.09.2003 korraldusele nr 217 lisatud kaardil (MTT lk 61) tähistatakse kui II maatükki katastritunnusega 29501:007:
  1. Kõrvutades eelnimetatud kaarti MTT lk 41 paikneva kaardiga, on tegemist sama kolmnurkse maatükiga, mida on viimasel kaardil tähistatud „Altpere 511 5,0“. Siiski on 25.08.1995 avaldus käesoleva vaidluse seisukohast õigusliku tähenduseta. Maa asendamist reguleerinud MaaRS § 11 kaotas kehtivuse 06.06.1996, kusjuures juba alates 29.12.1994, mil kaotas kehtivuse MaaRS § 11 lg 3, sai omandireformi õigustatud subjekt, kellele maad ei tagastatud, asendusmaaks nõuda talle Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad või maad, kus asuvad tema omandis olevad hooned. Samuti oli Vabariigi Valitsuse 11.04.1994 määrusega nr 131 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise ja maa ostueesõigusega erastamise korras sätestatud, et asendusmaa saamiseks peab õigustatud subjekt esitama asendusmaa asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse täitevorganile Vabariigi Valitsuse 08.05.1992 määrusega nr 143 kinnitatud "Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korras" sätestatud vormi kohase avalduse. Sellist vormikohast avaldust kaebaja esitanud ei ole. Kehtestatud vormikohases avalduses tuli muuhulgas näidata, millist maad ja millisel alusel isik asendusmaana saada soovib. Maa asendamise soov saanuks maa tagastamise küsimuse lahendamisel arvesse tulla vaid juhul, kui isikul oleks vastava soovi esitamise ajal olnud õiguslikult võimalik asendusmaad saada. Käesolevas asjas ei nähtu, et Keila Vallavalitsus oleks kontrollinud, kas kaebajal oli seadusest tulenevalt õigus asendusmaa saamisele. Liiatigi ei näi, et vallavalitsus oleks S. Maasika 25.08.1995 avaldusele tegelikult mingisuguse käigu andnud või sellest avaldusest mistahes viisil maa tagastamise küsimuse lahendamisel tegelikult lähtunud. Viite MaaRS § 6 lg 1 p-le 2 on vastustajad esmakordselt esitanud alles kohtumenetluses ning lahustüki X tagastamata jätmise otsustamisel ega ka ülejäänud Altpere 5 talumaade tagastamise küsimuse lahendamisel sellele sättele ega S. Maasika 25.08.1995 avaldusele ei viidatud. Et vastustajad pole eelnimetatud avaldusele õiguslikku tähendust omistanud, ilmneb ka sellest, et üks kahest selles avalduses ilmselt ära märgitud maatükist on kaebuse esitajale tagastatud. Neil asjaoludel leiab kohus, et kaebaja on omandanud Altpere 5 maa tagastamise nõudeõiguse ega ole loobunud maa tagastamisest ka käesoleval ajal vaidluse all oleva lahustüki X osas; 3) Vaidlus puudub selles, et Altpere 5 lahustükk X asus maa-alal, mille Keila Vallavalitsus otsustas 28.11.1994 korraldusega nr 217 jätta õigustatud subjektidele tagastamata ja määrata AS Spordiklubi EGK ehitiste teenindamiseks vajaliku maa hulka. Seega otsustas vallavalitsus selle korraldusega muuhulgas lahustüki X tagastamata jätmise kaebuse esitajale. Selle otsustuse tulemusena kaotas kaebuse esitaja võimaluse saada omandireformi käigus toimuva maa tagastamise teel lahustüki X omanikuks ning jäi seega ilma vara suurenemisest lahustüki X väärtuse võrra. Seega on kaebuse esitajale tekkinud kahju saamatajäänud tulu näol ning kahju tekkimisel on põhjuslik seos Keila Vallavalitsuse 28.11.1994 korraldusega nr
  2. Otsest põhjuslikku seost ei ole kaebajale tekitatud kahju ning Keila Vallavolikogu otsuste vahel, kuna nimetatud otsustega lõplikult kaebaja õigusi ei piiratud. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ p 49 kohaselt oli ka
  3. a maa tagastamise otsustamine valla- või linnavalitsuse, mitte kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses. Seega ei olnud Keila Vallavolikogu 21.09.1994 või 21.12.1994 otsustes võetud seisukohad Keila Vallavalitsusele õiguslikult siduvad ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise ja omandireformi õigustatud subjektile maa tagastamata jätmise otsustamisel; 4) Keila Vallavalitsuse 28.11.1994 korralduse nr 217 andmise ajal kehtinud MaaRS § 6 lg 2 p-s 3 sätestati, et maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui sellel maal asuvad teise isiku hooned või rajatised, vastavalt sama seaduse §-dele 7, 9 ja
  4. Seejuures sätestati MaaRS § 6 lg-s 3, 7
(23)3-04-117 et hoone või rajatisena käsitletakse ka ehitusloa alusel alustatud ehitist, samuti MaaRS vastuvõtmise ajaks antud ehitusluba. MaaRS võeti vastu 17.10.
  1. MaaRS § 10 lg-s 1 sätestati aga, et väljaspool linna või alevi piire ei tagastata riigi, kohaliku omavalitsuse või juriidilise isiku hoonete või rajatiste alust ning nende teenindamiseks vajalikku maad, kui õigustatud subjekt ning praegune ehitiste omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitiste omanikule või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile. AÕSRS § 14 lg 1 kohaselt on maaga püsivas ühenduses olev seadusliku maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis maa oluliseks osaks ning sama paragrahvi lg-st 3 tulenevalt ei ole sellise ehitise olemasolu aluseks selle maa tagastamata jätmisel vastavalt MaaRS § 6 lg 2 p-le 3; 5) Asjas kogutud tõendite pinnalt ei saa asuda seisukohale, et Altpere 5 lahustükil X oleks 28.11.1994, mil vallavalitsus tegi otsuse maa tagastamata jätmise kohta, paiknenud AS-le Spordiklubi EGK kuuluvaid mistahes ehitisi, mistõttu ei esinenud alust MaaRS § 6 lg 2 p 3 ning § 10 lg 1 kohaldamiseks. Ehitiste paiknemist lahustükil X ei tõenda AS Spordiklubi EGK poolt 14.03.1994 Keila Vallavalitsusele esitatud avaldus maa ostmiseks (MTT lk 100), 03.05.1994 Keila Vallavalitsusele esitatud maa erastamise taotlus-põhjendus (MTT lk 106) ega Vabariigi Valitsusele 13.02.1995 esitatud maa ostu-müügi loa taotlus (MROJT lk 4). Neis avaldustes kirjeldatakse küll üldsõnaliselt maakasutuse piires tehtud töid, ent kas või milliseid ehitistena kvalifitseeruvaid objekte konkreetselt lahustükile X ehitatud on, avaldustest ei selgu. Lisaks sellele tuleb arvestada, et avaldused on ajendatud AS Spordiklubi EGK soovist saada maa omanikuks ning seetõttu on ilmne ka avalduste esitaja huvi kajastada tegelikku olukorda endale võimalikust soodsana. Seetõttu ei saa ehitiste olemasolu lugeda tuvastatuks eelnimetatud üldsõnalistes avaldustes esitatud kirjelduste põhjal. Avaldused ei sisalda seejuures mistahes üksikasjalikku kirjeldust olemasolevate ehitiste kohta. 14.03.1994 avaldusse on lisana küll märgitud taotletava maa asukoha skeem mõõtkavas 1:10000, ent ei MTT-s ega ka kohtutoimikus nimetatud avalduse juures sellist lisa ei ole. Vastustaja on oma kirjalikus seletuses väitnud, et nimetatud lisaks on kohtutoimiku I kd lk 95 asuv plaan. Sellelt plaanilt ei nähtu aga mingisugust seost eelnimetatud 14.03.1994 avaldusega, samuti ei selgu sellelt plaanilt, millal ja millistel asjaoludel on see koostatud, millal on sellele kantud väidetavalt väljaehitatud väljaku piir ning millise aja faktilist olustikku nimetatud plaan kajastab. Kohus möönab, et I kd lk 95 asuval joonisel võivad jooned numbritega 6A, 7A ja 8A tähistada golfiradasid, kuna joonisele kantud märgistus sarnaneb II kd lk 28 oleval joonisel kasutatud märgistusega, kusjuures viimasena nimetatud joonise legendis on tingmärkide tähendus ka ära toodud. Lisaks asjaolule, et I kd lk 95 asuva joonise puhul ei ole teada, millise aja faktilist olustikku see kajastab, on oluline see, et isegi kui eeldada, et joonis kajastab olukorda
  2. a novembris, ei tõenda see kuidagi, et väidetavate golfiradade näol on tegemist ehitistega. On tõsi, et jooned 6A, 7A ja 8A läbivad lahustükki X, mille piirjooned on samal joonisel nähtavad, ent millegagi ei ole tõendatud, et joontega 6A, 7A ja 8A tähistatud alale on tegelikult rajatud mingisuguseid ehitisi. Ei ole põhjust eeldada, et golfirajana märgitud ala on tervikuna või osaliselt ehitis, mille olemasolu takistab maa tagastamist omandireformi õigustatud subjektile. Kohtu hinnangul pidanuks vallavalitsus ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramisel ja maa tagastamata jätmise otsustamisel tuvastama üksikasjalikult, kas ja milliste ehitistega on tegemist. Seda Keila Vallavalitsus aga teinud ei ole ning selle asemel on sisuliselt lähtutud maa erastamisest huvitatud isiku üldsõnalistest kirjeldustest ja eeldustest, et golfiradadena eristatavatel pindadel asuvad mingisugused ehitised. Siinjuures märgib kohus, et Vabariigi Valitsuse 16.07.1992 määruse „Hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise aluste kohta“ p 4 kohaselt pidi hajaasustuses paiknevate hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise aluseks olema ettevõtte või selle ehitusjärjekorra või hoone(te) ehitusprojekt, liini-, teede- või vesiehituse projekt. See tähendab, et teenindusmaa määramine eeldas igal juhul ehitusprojekti olemasolu ning seda, et haldusorgan tuvastaks, milliste konkreetsete ehitistega on tegemist. Ükski haldusas8
(23)3-04-117 ja materjalide juures olev dokument ei ole käsitatav ehitusprojektina, liini-, teede- ega vesiehitise projektina, kuivõrd ühestki vaidlusaluseid golfiradu puudutavast dokumendist ei nähtu, kas neil golfiradadel on mingisugused ehitisele omased tunnused. Ehitiste paiknemist lahustükil X ei tõenda ka õiend AS Spordiklubi EGK omandis olevate ehitiste ja rajatiste koosseisu ning omandiõiguse kuuluvuse kohta (MROJT lk 23). Selles loetletakse küll rida Niitvälja külas olevaid ehitisi ja rajatisi, mille hulgas nimetatakse ka golfiväljaku 18 raja kuivendus- ja niisutussüsteemi ja seadmeid, ent milliste süsteemide ja seadmetega on tegemist või kus need täpselt paiknevad, õiendist ei selgu. Seejuures on tähelepanuväärne, et eelnimetatud õiendiga samal päeval ning visuaalsel vaatlusel nähtuvalt ka sama isiku poolt koostatud ettepanekute ja tingimuste lehel (MROJT lk 27) on maatükil asuvate hoonete ja rajatiste kirjeldus eelnimetatud õiendiga võrreldes mõnevõrra erinev. Lisaks on õiendis viidatud ka Harjumaa Hooneregistri ja Informatsioonibüroo Teatisele nr 313 (MROJT lk 24), milles viidatakse ehitiste omandiõiguse osas mh küll ehitusloale nr 136/60, ent ehitiste loetelus golfiradasid esitatud ei ole. Needki asjaolud vähendavad veelgi eelnimetatud õiendi usaldusväärsust. Samuti on õiend koostatud AS Spordiklubi EGK kui maa erastamisest huvitatud isiku huvidest lähtudes, mistõttu selle pinnalt põhjapanevate järelduste tegemine oleks väär. Kaebaja on mh leidnud, et vaidlusaluste küsimuste lahendamisel ei pruukinud Keila Vallavalitsuse maanõunik Rein Lainevool olla erapooletu, olles ise AS Spordiklubi EGK asutajaks ja aktsionäriks. Kohtu hinnangul ei ole selline kahtlus ilmselgelt põhjendamatu ning kahandab R. Lainevoolu koostatud dokumentide usaldusväärsust. MROJT-s, mille on koostanud sama isik R. Lainevool, sisaldub ka AS Spordiklubi EGK asutamisleping, milles on ühe asutajana nimetatud R. Lainevool. Vastustaja vastuväide, et nimetatud dokument on tähtsusetu allkirjade puudumise tõttu, ei ole põhjendatud, kuna vallavalitsus on ise sellise dokumendi toimikusse lisanud ning arusaadavalt sellest ka juhindunud. Nõustudes väitega, et tegemist ei ole ärakirjaga AS Spordiklubi EGK asutamislepingust, tõusetub muuhulgas küsimus, mille alusel on vallavalitsus AS Spordiklubi EGK õigussubjektsuse tuvastanud. Seega tuleb lugeda tuvastatuks, et R. Lainevool kuulus AS Spordiklubi EGK asutajate hulka. Kohus möönab siinkohal, et kuulumine maa erastamisest huvitatud juriidilise isiku asutajate ja/või aktsionäride hulka ei tähenda iseenesest seda, et valla maanõuniku ülesannete täitmisel oleks R Lainevool käitunud õigusvastaselt, küll aga leiab kohus, et erapooletuse puudumise kahtluse tõttu ei saa nimetatud isiku poolt koostatud dokumentide pinnalt tõusetuvaid kahtlusi tõlgendada vastustajate kasuks, vaid kaebuse esitaja kasuks. R. Lainevoolu koostatud dokumendid AS Spordiklubi EGK hoonete ja rajatiste kohta ei sobi tõendama nende ehitiste olemasolu ennekõike seetõttu, et neilt ei nähtu, milliste ehitistega oli tegemist ja kus need täpselt paiknesid ning kahtlused R. Lainevoolu erapooletuse osas välistavad selliste asjaolude tuvastamise mingisugustele eeldustele tuginedes. 6) Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et AS-le Spordiklubi EGK oli 05. aprillil 1991 (enne MaaRS vastuvõtmist) välja antud ehitusluba, mis väljendub Harju Maakonnavalitsuse Arhitektuurinõukogu protokollis väljendatud heakskiidus ning selle heakskiidu kohta tehtud märkes golfiväljakute asendiplaanil (II kd tl 28). Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et Harju Maakonnavalitsuse Arhitektuurinõukogu protokollide registreerimise raamatul (väljavõte II kd tl 27) ei saa olla eraldivõetuna mingisugust õiguslikku tähendust ning tegemist on asjaajamise ja arhiveerimise hõlbustamiseks koostatud asutusesisese abivahendiga. Küll aga võivad sellesse tehtud kanded anda mõningast teavet arhitektuurinõukogu poolt vastu võetud otsuste kohta. Selles osas on märkimisväärne, et protokollide registreerimise raamatu väljavõttelt nähtuvalt on kinnitatud dokument Spordiklubi EGK Niitvälja golfiväljakud (gen. plaan) asendiplaan. Hoolimata eelnimetatud registreerimisraamatu õiguslikust tähendusest, leiab kohus, et asendiplaani kinnitamine ei saa olla samastatav ehitusloa 9
(23)3-04-117 andmisega. Siinkohal tasub tähele panna, et samalt registreerimisraamatu väljavõttelt nähtuvalt on muud kooskõlastused/kinnitused antud sellistele objektidele nagu eramu projekt, suvila projekt, kasvuhoone projekt ehk teisisõnu on heaks kiidetud mingisugune dokumentatsioon, mille puhul saab eeldada, et see kajastab rajatava ehitise tunnuseid. Golfiväljakute asendiplaani puhul see nõnda ei ole, kuna asendiplaanilt ei selgu, milliste ehitistega on tegemist ning seda ei saa käsitada loana mingisuguseid rajatisi püstitada. Eelviidatud joonistele on märgitud küll joontega väidetavad golfirajad, ent kas nende näol on tegemist ehitistega või mitte, jääb selgusetuks. Sõltumata sellest, kas või kuidas nõukogude õiguses ehitusloa mõistet täpselt kasutati, saab MaaRS § 6 lg 3 kohase ehitusloana käsitada üksnes sellist dokumentatsiooni, millest nähtub pädeva haldusorgani luba ehitada mingisse konkreetsesse kohta mingisugune konkreetsetele ehituslikele parameetritele ja tunnustele vastav hoone või rajatis. Seda seisukohta kinnitab MaaRS üldine loogika, mille kohaselt ei ole maa tagastamise takistuseks mistahes õiguspärasel alusel toimuv maakasutus, vaid ehitise olemasolu, kusjuures enne MaaRS vastuvõtmist välja antud ehitusloa näol on tegemist alternatiiviga juba olemasolevale ehitisele. Sellest järeldab kohus, et enne MaaRS kehtestamist välja antud ehitusluba saab õigustatud subjektile maa tagastamise takistuseks olla juhul, kui see on sedavõrd konkreetne, et selle pinnalt on tuvastatav, kuhu ja milliseid ehitisi selle alusel ehitada lubatud on. Teisisõnu saab ehitusloast rääkida juhul, kui selle loa realiseerimise tulemuseks oleks ehitis, mis välistab maa tagastamise. Käesoleval juhul ei ole võimalik 05.04.1991 antud kooskõlastusest ja seal juures olevatelt joonistelt tuvastada, et nende alusel oleks võimalik või õiguspärane mõne hoone või rajatise püstitamine. Enne MaaRS jõustumist antud ehitusloana ei saa käsitada ka ehitusluba nr 136/90 (MROJT lk 25). Sellelt dokumendilt ei selgu väljaandmise aeg. See, kas loa all paremal märgitud kuupäev 01.02.1994 on loa väljaandmise aeg või loa kehtivuse pikendamise aeg, on seejuures teisejärguline, ent dokumendilt ei nähtu, et see oleks antud välja enne MaaRS vastuvõtmist 17.10.
  1. Vastustajate väide, et luba on tõenäoliselt antud
  2. a, ei ole usutav, kuivõrd kohtuotsuse eelmises punktis käsitletud golfiväljakute asendiplaanile on maakonnavalitsuse arhitektuurinõukogu oma kinnituse andnud
  3. a aprillis ning ebatõenäoliseks tuleb pidada, et ehitusloa väljastamine toimus ajaliselt enne asendiplaani osas otsuste vastuvõtmist. On ka tähelepanuväärne, et kuigi loas nr 136/90 on viidatud tüüpprojektile 9502043, ei sisaldu seda projekti ei MTT-s ega MROJT-s. Seega isegi juhul, kui selline projekt olemas oli, ei nähtu, et Keila Vallavalitsus oleks oma otsuste tegemisel sellest vähimalgi määral lähtunud või selle alusel kontrollinud, kas vaidlusalusele lahustükile X on projekti järgi mingisuguste ehitiste püstitamist kavandatud. Kohus nõustub ka kaebuse esitajaga, et vallavolikogu maakomisjoni 19.09.1994 protokoll ei kinnita ehitusloa olemasolu, kuna kaks koosolekul osalenud isikut on protokolli kohaselt esitanud vastukäivaid väiteid, kusjuures vastustajate kirjaliku seisukoha kohaselt oli ehitusloa olemasolu kinnitanud R. Villo Spordiklubi EGK esindaja ehk isik, kelle huvides oli väita, et ehitusluba on olemas. Oluline on aga see, et ehitusloa puudumine on ära märgitud 20.07.1994 koostatud Harju Maakonnavalitsuse maa-ameti juristide arvamuses. See kinnitab pigem seisukohta, et asjakohast ehitusluba olemas ei olnud. Kohus nõustub kaebajaga, et ehitusloana ei saa vaadelda ka Harju Rajooni Keila Küla RSN 28.12.1989 otsust (I kd tl 39), kuna selles pandi küll Spordiklubile EGK kohustus organiseerida planeerimis- ja ehitusprojektide koostamine, ent ei antud luba mistahes ehitiste püstitamiseks. Samuti ei saa ehitusloana vaadelda Harju Maakonnavalitsuse 25.09.1990 määruses nr 202 Spordiklubile EGK pandud kohustust kindlustada Keila küla RSN 28.12.1989 otsuses nimetatud tööde teostamine, kuna eelnimetatud otsuses nimetatud kohustusteks oli kohustus organiseerida planeerimis- ja ehitusprojektide koostamine, mitte aga ehitiste püstitamine; 7) Eelnevast tulenevalt tuleb nõustuda kaebaja seisukohaga, et isegi kui eeldada, et maa mittetagastamise otsustamise ajal 28.11.1994 paiknesid lahustükil X mingisugused ehitised, siis tuleks 10
(23)3-04-117 neid käsitada õigusliku aluseta püstitatud ehitistena, mis ei saanud olla takistuseks maa tagastamisel. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ p-st 3 (kuni 28.04.1993 kehtinud redaktsioonis) tulenes, et pärast MaaRS vastuvõtmist võib õigusvastaselt võõrandatud maal uusi ehituslubasid anda ainult vastavuses MaaRS-ga, kusjuures sellisel maal võis erandeid ehituslubade andmisel teha kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel Vabariigi Valitsus. Sama otsuse alates 28.04.1993 kehtiva redaktsiooni p-s 9 sätestati, et õigusvastaselt võõrandatud maal, millele on esitatud tagastamise taotlus, on ehituslubade andmine keelatud kuni maa tagastamise küsimuse lahendamiseni. Tõendeid selle kohta, et Spordiklubile EGK oleks antud ehitusluba enne MaaRS vastuvõtmist või enne I. K. poolt maa tagastamise avalduse esitamist, ei ole. Hilisemad ehitusload ei saa muuta ehitisi õiguspärasteks ega takistada maa tagastamist õigustatud subjektile; 8) Tõendamiskoormuse ja tõendite hindamise küsimuses leiab kohus, et otsustades ehitiste ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise ning omandireformi õigustatud subjektile maa mittetagastamise üle, oleks haldusorgan pidanud tuvastama, millised ehitised vaatlusalusel maatükil täpselt paiknesid ja millised need ehitised olid. Nende asjaolude tõendamise kohustus on vastustajal ning käesoleval juhul ei ole vastustaja seda teinud usutavalt. Vastustaja etteheited selle kohta, et kaebaja on viivitanud kohtusse pöördumisega ebamõistlikult kaua, ei ole põhjendatud, kuna haldusakti andmise aluseks olevate asjaolude tuvastamine on haldusorgani kohustus. Kuna vallavalitsus oleks pidanud tuvastama asjas tähtsust omavad asjaolud hilisemat kontrollimist võimaldaval viisil, mida ta teinud pole, on teatud faktiliste asjaolude tuvastamine võimatuks muutunud mitte kaebaja viivitamise, vaid vastustaja ebakorrektse haldusmenetluse tulemusena; 9)

§ 7

lg-st 1 tulenevalt kuulub avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju isikule hüvitamisele, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada toimingu lõpetamise nõude, haldusaktist või toimingust hoidumise nõude või haldusakti või toimingu sooritamise nõude esitamisega. Sellest sättest tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-51-03).

§ 7

lg 1 võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimise ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-8-04). See põhimõte on kahju hüvitamise üldise põhimõttena kohaldatav ka enne

jõustumist tekitatud kahju puhul (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-14-02); 10) Kaebuse esitajale ei saa tema õigusi rikkuvate haldusaktide tühistamise nõudega kohtu poole pöördumata jätmist ette heita. Kaebaja väitel sai ta Keila Vallavalitsuse 28.11.1994 korraldusest nr 217 teada alles siis, kui Tallinna Halduskohtus arutati kaebuse esitaja poolt Keila Vallavalitsuse 02.09.2003 korralduse nr 913 peale esitatud kaebust. Vaidlust ei ole selles, et Keila Vallavalitsuse 28.11.1994 korraldust nr 217 ei ole kaebuse esitajale teatavaks tehtud. Kohus ei nõustu vastustajate seisukohaga, et kaebaja pidi vaidlustatud haldusaktidest teadlik olema märksa varem. Haldusasjas 3-03-84 vaidlustas S. Maasikas Keila Vallavalitsuse 02.09.2003 korralduse nr 913 ja 28.10.2003 korralduse nr 1196 just sel motiivil, et nende haldusaktidega ei olnud otsustatud 4,13 ha suuruse lahustüki X tagastamist. Kohus ei tuvastanud ka viimatinimetatud haldusasjas, et kaebuse esitaja oleks asjaolust, et kõnealune 4,13 ha suurune maatükk tagastamata jäetakse, teada saanud varem. Seejuures on Tallinna Ringkonnakohus 12.09.2006 haldusasjas 3-03-84 tehtud otsuses välja toonud asjaolu, et isegi korraldustes nr 913 ja 1196 ei olnud selgesõnaliselt märgitud, et vaidlusalune lahustükk jääb kaebajale tagastamata. Neil asjaoludel on usutav kaebaja väide, et varem ta 28.11.1994 korralduse nr 217 olemasolust teadlik ei olnud. Seejuures on vastustaja põhjendatult välja toonud, et eelnimetatud korralduse tühistamise nõude esitamine oleks kaebuse esitaja jaoks tõhusa õiguskaitsevahenina kõne alla tulnud enne AS-le Spordiklubi 11

(23)3-04-117 EGK erastatud maa kandmist kinnistusraamatusse, seega enne 18.03.1996. Millegagi ei ole tõendatud, et kaebaja oli selleks ajaks korralduse nr 217 olemasolust teadlik või et ta oleks pidanud sellest teadlik olema. Kohus nõustub kaebajaga, et Keila Vallavalitsuse 15.11.1994 kiri nr 208/54.6 ei saanud anda kaebuse esitajale teavet vallavalitsuse 28.11.1994 korralduse nr 217 kohta, kuna nimetatud kiri on saadetud enne haldusakti andmist. Kirjas on küll väljendatud seisukohta, et väljaehitatud golfiväljakute alla jäävaid maa-alasid ei ole võimalik õigustatud subjektidele tagastada, ent millele kirja koostaja selline seisukoht tugineb, kirjast ei selgu. Liiatigi mainitakse kirjas AS Spordiklubi EGK juhatuse nõusolekut maksta mittetagastatava maa eest kompensatsiooni, ilma et maareformi reguleerivad õigusaktid maa sellisel moel kompenseerimist ette oleksid näinud. Kohtu hinnangul võis kaebuse esitaja põhjendatult mõista eelnimetatud kirja kui ettepanekut loobuda maa tagastamisest AS Spordiklubi EGK poolt makstava hüvitise eest, ent ei pidanud sellest kirjast aru saama, et vallavalitsus otsustab talle maa tagastamata jätmise. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et ajendatuna Keila Vallavalitsuse 15.11.1994 kirjast, uuris ta vallavalitsusest, kas ja milliseid haldusakte on vastu võetud seonduvalt Altpere 5 maaüksuse lahustükiga, ent sellist teavet ta ei saanud. Kuigi kaebaja ei ole vallavalitsuse poole pöördumist tõendanud, leiab kohus, et antud väite ümberlükkamiseks peaks vastustaja tõendama, et ta on mingil ajal kaebajale korralduse nr 217 olemasolust teatanud sellisel moel, et kaebaja pidi aru saama, et selline haldusakt on välja antud ning et sellega on otsustatud lahustüki mittetagastamine. Vastustaja seda tõendanud ei ole. Kaebaja poolt kohtumenetluses varem esitatud väited asendusmaa küsimuses peetud läbirääkimiste kohta ei kinnita, et ta oli teadlik asjaolust, et omandireformi objektiks olev lahustükk X on määratud ehitiste teenindamiseks vajaliku maana AS-le Spordiklubi EGK erastamisele kuuluva maa hulka. Haldusorganil on haldusmenetluse läbiviimisel kohustus anda isikule selgitusi ja teda abistada ning hooletu suhtumise korral neisse kohustustesse ei saa haldusorgan hilisema vaidluse käigus tugineda väitele, et isik pidi ühest või teisest asjaolust teadlik olema. Käesoleval juhul ei ole vastustajad tõendanud, et kaebajale oleks lahustüki X saatusega seotud küsimusi selgitatud. Seega ei saanud kaebaja kahju tekkimist vältida. Vaidlust ei ole selles, et käesoleval ajal ei ole võimalik kahju kõrvaldada

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega; 11)

§ 13

lg 2 kohaselt ei hüvitata saamata jäänud tulu, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Keila Vallavalitsus ei ole tõendanud, et kahju ei ole tekkinud tema süül.

§ 13

lg 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Vallavalitsuse nõuetekohase hoolsuse korral oleks olnud võimalik õigusvastase korralduse nr 217 andmist ning sellega põhjustatud kahju tekkimist vältida. Seega puuduvad ka

§ 13lg-s 3 sätestatud vastutusest vabanemise alused.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Keila Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnustatakse kaebuse esitaja nõude põhjendamatust ja jäetakse kaebus rahuldamata. Väited: 1) Apellant nõustub halduskohtu käsitlusega sellest, kuidas, millal ja mis osades sai kaebaja Altpere 5 maa tagastamise nõudeõiguse omanikuks; 2) Samuti nõustub apellant halduskohtu järeldusega, et S. Maasikas isiklikult koostas ja allkirjastas Keila Vallavalitsusele adresseeritud 25.08.1995 avalduse, milles palus anda endale asendus12

(23)3-04-117 maad vaidlusaluse maatüki eest. Apellant ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et 25.08.2005 avaldus on vaidluse seisukohast õigusliku tähenduseta. 25.08.1995 avaldusest tuleb rõhutada järgmisi aspekte. Esiteks märgiti avalduses, et maatükid Altpere 5 ja 58 on Spordiklubi EGK käsutuses. Seega oli avaldaja teadlik, et spordiklubil on piiramatu võim neid maatükke käsutada ehk omandiõiguse alusel otsustada nende maatükkide õigusliku saatuse üle. Teiseks märkis kaebaja avalduses ära konkreetsed maatükid (Altpere 5 ja 58), mille eest ta asendusmaad palus. Järelikult oli avaldajale 25.08.1995 teada, et nende maade tagastamine talle on võimatu ja avaldaja aktsepteeris seda. Kolmandaks oli kaebaja avalduses ära näidanud ka konkreetsed maatükid (Tillu A53 ja nr 30), mida ta tagastamata jäävate maatükkide vastu soovis saada. Konkreetsete maatükkide, mida ta vastu soovis saada, väljavalimine näitab, et 25.08.1995 avaldus ja vaidlusaluse maatüki tagastamisest loobumine oli põhjalikult kaalutletud otsus. Neljandaks on kaebaja 25.08.1995 avalduses märkinud, et maatükkide Tillu A53 ja nr 30 kohta ei ole maade tagastamise, asendamise ega kompenseerimise avaldust. See tõendab, et ta oli nimetatud asjaolu Keila Vallavalitsusest uurinud ja Keila Vallavalitsus oli talle seda informatsiooni jaganud. See tõendab ka vallavalitsuse väidet, et ta suhtles kaebajaga pidevalt maade tagastamise küsimustes ning kaebajat teavitati suuliselt ka vaidlustatud haldusaktidest
  1. a lõpus või hiljemalt
  2. a alguses. On äärmiselt väheusutav, et kaebajale anti informatsiooni maatükkide Tillu A53 ja nr 30 omandireformi staatuse kohta, kuid varjati vaidlusaluse maatüki kohta käivat informatsiooni. Seega ei soovinud kaebaja maade tagastamist, vaid maade asendamist. Kaebaja ise tunnistab oma esialgses kaebuses, et toimusid läbirääkimised asendusmaa andmise osas. Samuti kinnitab kaebaja 05.05.2006 kaebuses, et talle lubati lahustüki asemel asendusmaad. MRS § 6 lg 2 p 1 kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui õigustatud subjekt ei nõua maa tagastamist, vaid soovib selle asendamist või kompenseerimist. Sellest tulenevalt ei riku nende maade erastamine kaebaja subjektiivseid õiguseid Kaebus on esitatud üheksa ja pool aastat peale haldusaktide andmist. Halduskohus on millegipärast põhjalikult analüüsinud küsimust, kas ja millistel tingimustel oleks kaebaja saanud nõuda maa asendamist. Selles poolte vahel vaidlust ei olnud. Apellant osundas 25.08.1995 avaldusele eelkõige näitamaks kaebaja teadlikkust, et vaidlusalust maatükki talle ei tagastata, kuna seda kasutab AS Spordiklubi EGK ja kaebaja on seda olukorda aktsepteerinud kuni kaebuse esitamiseni. Apellant osundas ka teistele tõenditele, mis sama järeldust kinnitavad. Nii on Keila Vallavalitsus teatanud 15.11.1994 kirjaga nr 208/54.6 kaebajale, et Altpere talu maadest jääb kaks maatükki pindalaga kokku 7,4 ha AS Spordiklubi EGK Niitvälja golfiväljakute alla ning neid maid pole võimalik talle tagastada. Kirjale oli lisatud ka määrus hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise aluste kohta ehk vaidlustatud korralduse projekt. Selle kirja kättesaamist kaebaja kinnitab. Selles kirjas sisaldus ühene palve kaebajale avaldada oma seisukoht küsimuses, et AS Spordiklubi EGK käsutuses olevaid maid, sh. vaidlusalust maatükki, kaebajale ei tagastata. Ilmselt reageeringuna sellele kirjale esitaski kaebaja 25.08.1995 (ehk peale vaidlustatud korralduste andmist) vallavalitsusele avalduse, millega soovis asendusmaad Spordiklubi EGK käsutuses olevate maatükkide eest. Samuti osundas apellant asjaolule, et kaebaja poolt omaksvõetuga ei lähe kokku tema väide, et ta ei olnud varem teadlik vaidlustatud haldusaktidest. Kaebaja ise tunnistab oma esialgses kaebuses, et toimusid läbirääkimised asendusmaa andmise osas. Samuti kinnitab kaebaja 05.05.2006 kaebuses, et talle lubati lahustüki asemel asendusmaad (seda lubadust saab anda üksnes Keila Vallavalitsus), millest nähtub, et kaebaja oli teadlik, et vaidlusalune lahustükk talle tagastamisele ei kuulu. Ka oma 17.10.2006 apellatsioonkaebuses lk 2 kinnitab kaebaja korduvalt, et „vallavalitsus pidas temaga läbirääkimisi asendusmaa vastuvõtmiseks”, „kaebaja siiski ei välistanud asendusmaa vastuvõtmist”. Kaebaja kinnitas Tallinna Halduskohtu istungitel, et on olnud alates
  3. a Keila Vallavalitsusega pidevas kontaktis seoses maade tagastamise küsimustega. 13
(23)3-04-117 Eeltoodust nähtub, et isegi kui apellant ei teavitanud kaebajat vaidlustatud haldusaktidest kirjalikult, siis kaebaja oli või vähemalt pidi olema olnud teadlik sellest haldusaktist. Kaebaja ei ole omaenda tegevusetuse tõttu palunud haldusakti õigeaegselt tühistada ja on ilma mõjuvate põhjusteta mööda lasknud haldusakti tühistamiseks halduskohtusse pöördumise tähtaja. Riigikohtu lahendite nr 3-3-1-52-00, 3-3-1-60-01, 3-3-1-70-06, 3-3-1-56-02 on avaldatud seisukohta, et kui haldusakti ei ole teatavaks tehtud, võib isikule muul viisil olla üheselt selgunud, et on olemas mingi teda puudutav haldusakt; kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks; olukorras, kus mõistlikul inimesel peab tekkima kahtlus, et haldusakt võib tema huve kahjustada, ei või see puudutatud isik jääda ootama asjaolude selginemist, et siis hiljem kasutada oma kaebeõigust, vaid ta peab asjaolud välja selgitama vaide- või halduskohtumenetluses. Apellant ei nõustu halduskohtu seisukohaga, justkui polnuks kaebajal haldusmenetluses mingeid kohustusi, sh hoolsuskohustust. Vaidlusalune haldusmenetlus toimus
  1. a ning haldusmenetluse praktika ja hea tava ei olnud välja kujunenud määral, et haldusaktist oleks pidanud teavitama kirjalikult. Seega ei nõustu apellant ka kohtuga, nagu poleks vaidlust selles, et 28.11.1994 korraldust nr 217 ei ole kaebuse esitajale teatavaks tehtud. Apellant on kogu kohtumenetluses olnud seisukohal, et nimetatud korraldusest oli kaebajat teavitatud. Kui kaebaja oleks õigeaegselt palunud haldusaktid tühistada, oleks ta saanud oma õiguseid efektiivselt kaitsta tühistamiskaebusega. Seetõttu tuleb kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata; 3) Keila Vallavalitsuse 28.11.1994 korraldus nr 217 oli õiguspärane. Apellant ei nõustu halduskohtuga, et vaidlusalusel lahustükil ehitiste (rajatiste) asumine ei olnud tõendatud. Tõendite kogumiga on tõendatud, et maa mittetagastamise hetkel asusid lahustükil ehitised. HKMS § 16 lg 3 sätestab, et ühelgi tõendil ei ole halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kaebuse esitamisega viivitamine üheksa ja pool aastat peale haldusakti vastuvõtmist muudab vastustajate jaoks nende seisukohtade tõendamise keerulisemaks. Kaebuse esitamisega viivitamist tuleb arvesse võtta ka tõendamiskoormise jaotamisel ning tõendite hindamisel, tõlgendades võimalikud kahtlused apellandi kasuks või vähemalt mitte tõlgendades neid apellandi kahjuks. Samuti peab arvestama, et haldusmenetluse tase ja kvaliteet
  2. a ei ole võrreldav
  3. või
  4. a omaga, mistõttu võis esineda minetusi dokumentide vormistamises või säilitamises. Halduskohtu etteheited apellandile haldusmenetluses hoolsuskohustuse rikkumise osas on vastuolulised – väidetakse, et apellant oleks pidanud üheselt tuvastama, kas ja milliste ehitistega on tegemist, ja leitakse, et seda apellant teinud pole, samas aga tuvastab kohus, et vallavalitsuse poolt on siiski koostatud õiend AS Spordiklubi EGK omandis olevate ehitise ja rajatiste kohta ja veel asjakohaseid dokumente. Seega on halduskohus väitnud alusetult, et apellant lähtus üksnes AS Spordiklubi EGK üldsõnalistest kirjeldustest ja eeldustest. Tegelikult on halduskohus otsuse p-s 44 ise tuvastanud, et apellant tuvastas eelnevalt tegeliku olukorra, olemasolevad ehitised, fikseeris ja dokumenteeris need kehtivas korras ja vastavalt väljakujunenud halduspraktikale. On mõistetav, et halduskohus aastal 2009 ei pea
  5. a koostatud dokumente piisavalt põhjalikeks ja täpseteks. Apellant vaidleb ka vastu halduskohtu seisukohale, et R. Lainevoolu koostatud dokumendid ei ole usaldusväärsed. R. Lainevoolu erapoolikuse tõendamise kohustus on kaebajal. Kaebaja vastavad väited on paljasõnalised ja tõendamata. Dokumendil, millele kaebaja viitab R. Lainevoolu aktsionäriks olemise kohta, pole ühtegi allkirja, seetõttu ei saa seda käsitleda tõendina. Apellant ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et R. Lainevool ei olnud aktsionär. Isegi kui R. Lainevool oli 14
(23)3-04-117 AS Spordiklubi EGK väikeaktsionär, ei anna see alust väita, et ta oli erapoolik. Lahustükil hoonete ja rajatiste asumist maa mittetagastamise hetkel tõendavad järgmised asja juures olevad dokumendid. 14.03.1994 esitas AS Spordiklubi EGK Keila Vallavolikogule maa ostmise avalduse, millega soovis osta maad Niitvälja spordiväljakute ja teenindava baasi alla praeguse maakasutuse piires 204,64 ha. Avaldusele oli lisatud taotletava maa asukoha skeem mõõtkavas 1:
  1. Nimetatud skeem nimetusega „Spordiklubi „EGK” Niitvälja golfiväljakud” on koostatud R. Lainevoolu poolt ning sellele on kantud väljaehitatud „A” väljaku piirid. Halduskohtu kahtlus (otsuse punktis 42), et I köite toimiku lk 95 plaan ei pruugi selleks lisaks olla, ei ole põhjendatud. Seega on I köite toimiku lk 95 plaaniga tõendatud, et vaidlusalune lahustükk jääb seisuga 14.03.1994 väljaehitatud „A-golfiväljaku“ piiresse, sealjuures läbivad seda lahustükki kolm golfirada (joonisel tähistatud kui rajad 6A, 7A ja 8A). Et tegemist on golfiradadega, on tõendatud kinnitatud golfiväljakute asendiplaaniga koos Harju Maakonnavalitsuse Arhitektuurinõukogu kooskõlastusega. Nimelt kattuvad kaks joonist sisuliselt ning nendes kasutatakse samu tingmärke. Golfiradade nimetustes tähistab täht A esimese järjekorra ehitusetappi ja täht B teise järjekorra ehitusetappi. Tingmärkide sellist tähendust on möönnud ka halduskohus otsuse punktis
  2. Tõendite kogumis hindamise seisukohast on oluline ära märkida ka järgmised dokumendid. Harju Rajooni Keila küla RSN XX koosseisu I istungjärgu 28.12.1989 otsusega, milles anti spordiklubile EGK nõusolek golfiväljaku rajamiseks, kohustati spordiklubi likvideerima eraldatavale maa-alale jäävad prügimäed, korrastama prügimägede ümbrus oma vahenditega, rekultiveerima ammendatud Niitvälja liivakarjäär, kindlustama eraldataval maa-alal õigeaegne heakorratööde ja umbrohutõrje teostamine, organiseerima eelpool nimetatud maa-alale kaasaegsetele rahvusvahelistele nõuetele vastava golfiväljaku planeerimis- ja ehitusprojektide koostamine; vastavalt uuele maksuseadusele kandma maksud tulevase Keila valla arvele. Harju Maakonnavalitsuse 25.09.1990 määruse nr 202 p-s 13.1 kohustati spordiklubi kindlustama Keila küla RSN 28.12.1989 otsuses nimetatud tööde teostamine. AS Spordiklubi EGK poolt esitatud kirjalikes dokumentides (vt 03.05.1994 taotluspõhjendus maa erastamiseks, 13.02.1995 maa ostu-müügi taotlus Vabariigi Valitsusele) on avaldatud, et nimetatud taotluste koostamise ajaks oli välja kujunenud järgmine situatsioon: kogu maakasutusel oli hulgaliselt tehtud kuivendus- ja maaparandustöid, heakorrastatud teeninduskompleksi maa-ala teenindus- ja kontorihoonega ning eraldatav on golfi- ja harjutusväljakute ala I ehitusjärjekord kogupindalaga 79,5 ha; rajatud oli rahvusvahelistele nõuetele vastav esinduslik 18-rajaline golfiväljak koos kaasaegse automaatikaga juhitava niisutussüsteemiga, käigus oli teenindus-kontorihoone, laohoone ja hooldustehnika hoiuplats; alustatud oli projektijärgse teise 18-rajalise golfiväljaku ehitustöödega; väljakute territoorium oli piiratud võrkaiaga; senine investeeringute maht ulatus ligi 30 miljoni kroonini.
  3. a. aprillis koostatud ettepanekute ja tingimuste lehel maa ostueesõigusega müügi tehingu korraldamiseks (maa riigi omandisse jätmise toimiku lk 27-28) nimetatakse maatükil asuvate hoonete ja rajatistena muuhulgas golfiväljaku 18 raja ja harjutusväljaku kuivendussüsteemide torustikke ning 18 raja kastmistorustikke ja – seadmeid. Keila Vallavalitsuse 15.11.1994 kirjas kaebajale mainitakse samuti golfiväljakute väljaehitatust. Kaebaja väide, et lahustükil ei asunud
  4. a. ühtki ehitist ning kogu lahustükk oli kaetud metsaga, on vastuolus kaebaja enda väitega, et sellel maatükil kasvanud kase- ja männimets raiuti ilma raieloata maha
  5. a. Kuna viimatinimetatud maatükk oli juba
  6. a. spordiklubi EGK kasutuses, sai see metsaraie toimuda just golfiväljaku rajamise ettevalmistamise käigus. See näitab ilmekalt, et kaebaja väited ei ole usaldusväärsed ning teenivad üksnes eesmärki iga hinna eest ja mistahes vahenditega saada vastustajatelt raha. Kinnitatud väljavõttega Harju Maakonnavalitsuse Arhitektuurinõukogu protokollide registreerimisraamatust ning kinnitatud golfiväljakute asendiplaaniga koos Harju Maakonnavalitsuse Arhitektuurinõukogu kooskõlastusega (protokoll nr 7/28 03.04.1991, märkusteta kooskõlastatud 05.04.1991), alla kirjutatud Harju Maakonnavalitsuse keskkonnahoiu nõuniku R. Rannamäe 15
(23)3-04-117 poolt, on tõendatud, et AS-le Spordiklubi EGK oli 05.04.1991, so enne ORAS ja MaaRS vastuvõtmist, väljastatud ehitusluba, mis oli õiguslikuks aluseks tagastamise õigustatud subjektidele maa osaliselt tagastamata jätmiseks ja maa müümiseks AS-le Spordiklubi EGK. Seega, isegi oletades, et maa mittetagastamise hetkeks ei olnud golfiväljaku rajamisega alustatud, oli lahustüki mittetagastamise õiguslikuks aluseks enne MaaRS vastuvõtmist ja jõustumist (01.11.1991) MaaK sätestatud alustel ja korras välja antud ehitusluba ehitamiseks nimetatud lahustükil. Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti poolt väljastatud loa nr 136/90, kehtivusega kuni 31.12.1993, toimikus olevalt koopialt ei nähtu loa väljastamise kuupäev, kuid kindlasti ei ole selleks kaebaja väidetav 01.02.1994, sest nimetatud kuupäeval on ehitusluba pikendatud kuni 31.12.
  1. Absoluutselt põhjendamatud on kaebaja kahtlused, et tegemist on tagantjärele antud loaga. Pigem, arvestades ülaltoodud kronoloogiat ja loa numbrit „136/90”, võib väita, et nimetatud luba on väljastatud
  2. a. Nimetatud seisukohta tõendab ka Keila valla volikogu maakomisjoni 19.09.1994 protokoll (MTT lk 127), milles spordiklubi EGK esindaja R. Villo teatab, et „maa on antud tähtajata kasutamiseks Harju Maavalitsuse määrusega
  3. a. Ehitusluba on antud
  4. a.” Halduskohtu viidatud Harju Maakonnavalitsuse juristi arvamusest nähtub üksnes, et talle esitatud materjalide hulgas ei esitatud talle ehitusluba, mitte et see puuduks üldse. Nimetatud arvamuses on hoopis märgitud, et kuni 01.11.1991 käis ehitusloa taotlemine ja maa kasutusse andmine paralleelselt, mis kinnitab apellandi seisukohti ehitusloa osas; 4) Apellant ei ole kaebajale kahju põhjustanud. AS-le Spordiklubi EGK maa ostueesõigusega erastamise otsustas Vabariigi Valitsus oma 31.10.1995 korraldusega nr 935-k. Seega ei saa kaebajale kahju tekitajaks olla apellant, vaid äärmisel juhul Eesti Vabariik Vabariigi Valitsuse kaudu.

§ 7

lg-s 1 väljendatud põhjusliku seose nõue tähendab, et tegu pidi tekitama kahju vahetult ja vältimatult, kuid selliselt ei saanud vallavalitsuse korraldus kahju tekitada. Seega oleks halduskohus pidanud menetlusse kaasama ka Eesti Vabariigi.

  1. Sirje Maasikas palub apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Vastuväited: 1) Vaatamata ekspertiisiakti järeldusele, rõhutab kaebuse esitaja, et tema ei ole 25.08.1995 avaldust kirjutanud ega allkirjastanud. Kõik apellandile ja Keila Vallavolikogule kirjutatud kirjad on kaebuse esitaja kirjutanud valgele A4 suurusega paberilehele, 25.08.1995 avalduse originaal on aga kirjutatud vihikulehele. Kaebuse esitaja nõustub halduskohtu seisukohtadega, et 25.08.1995 avaldus ei oma õiguslikku tähendust. Meelevaldsed on avalduse sõnakasutuse põhjal apellandi tehtud järeldused kaebuse esitaja teadlikkuse kohta. Kaebuse esitajal puudub juriidiline haridus ja sõna „käsutuses“ kasutamine tema poolt ei näita, nagu oleks ta aktsepteerinud AS Spordiklubi EGK omandit vaidlusalusele maatükile. Ka ei tähista termin „käsutama“ omandiõigust. Seisuga 25.08.1995 ei olnud AS Spordiklubi EGK ka vaidlusaluse maa omanik. Kaebuse esitaja on alati soovinud Altpere 5 maaüksuse lahustüki X tagastamist, vallavalitsus ja vallavolikogu on teda aastaid eksitanud ja teadmatuses hoidnud. Reaalne võimalus vähemkoormavaid õiguskaitsevahendeid kasutada tähendab, et selliste õiguskaitsevahendite kasutamise tulemuseks oleks kahju saabumata jäämine või saabumine väiksemas ulatuses. Kuna vaidlusalune maatükk oli 18.03.1996 kinnistatud AS-le Spordiklubi EGK, siis alates sellest kuupäevast ei oleks tühistamiskaebuse esitamine olnud õiguskaitsevahend, millega oleks saavutatud maatüki tagastamine kaebuse esitajale. Kaebuse esitaja kinnitab, et sai esmakordselt 28.11.1994 korraldusest nr 217 teada siis, kui Tallinna Halduskohtus arutati tema kaebust vallavalitsuse 02.09.2003 korralduse nr 913 peale. On õige, et alates
  2. a suhtles kaebaja aktiivselt apellandiga maa tagastamise küsimuses, kuid 16

(23)3-04-117 vallavalitsus eksitas kaebajat järjekindlalt ega teavitanud teda Altpere 5 lahustükiga X seonduva osas. Seda tõendab I kd lk 8 olev Keila Vallavalitsuse 23.10.2002 kiri nr 97, milles kinnitatakse, et Altpere 5 maaüksuse osas ei ole Keila Vallavalitsus võtnud vastu korraldusi maa tagastamise või kompenseerimise kohta. Samasugust infot jagas apellant kaebajale alates
  1. a, mistõttu oli kaebaja veendumusel, et Altpere 5 maaüksuse tagastamine viibib, kuid on võimalik. Keila Vallavalitsuse 15.11.1994 kirja kättesaamise ajal ei olnud 28.11.1994 korraldust veel vastu võetud. Samuti ei mainitud kirjas seda, nagu oleks apellandil kavatsus 28.11.1994 korraldus vastu võtta ning kirjale ei olnud lisatud ka selle korralduse projekti. Kirjast nähtus ainult see, et Altpere 5 maaüksus jääks golfiväljakute alla ning AS Spordiklubi EGK on nõus maksma orienteeruvalt 28 000 krooni, kui kaebaja on nõus maaüksuse jäämisega golfiväljakute alla. Ajendatuna sellest kirjast, uuris kaebaja vallavalitsusest, kas ja milliseid haldusakte on vastu võetud seonduvalt Altpere 5 maaüksuse lahustükiga X, kuid vallavalitsusest teatati alati, et küll kaebaja kunagi nimetatud lahustüki omanikuks saab. Siin tuleb arvestada ka R. Lainevoolu erapoolikust. Mingit kaebaja suulist informeerimist 28.11.1994 korraldusest nr 217 pole toimunud. Seetõttu ei ole õige väide kaebaja passiivsusest haldusaktide vastuvõtmise väljauurimisel. Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2004 määruses (I kd tl 63-64) leiti, et kaebus Keila Vallavalitsuse 28.11.1994 korralduse nr 217 peale ei ole esitatud hilinenult. Seetõttu ei ole apellandil võimalik uuesti tõstatada küsimust, millal kaebuse esitaja sai või pidi saama teada korraldusest nr
  2. 2) Vallavalitsusel ei olnud maa tagastamata jätmisel võimalik tugineda MaaRS § 10 lg-le
  3. Esiteks ei asunud Altpere 5 maaüksuse lahustükil X ühtki AS-le Spordiklubi EGK kuuluvat ehitist. Vastupidist ei nähtu ühestki tõendist. Oletuslik on apellandi väide, et I kd tl 95 paiknev skeem oli AS Spordiklubi EGK 14.03.1994 maa ostmise avalduse nr 44 lisaks, teadmata jääb, kelle poolt see oli koostatud, ja arusaamatu on, mida tähistavad skeemil paiknevad jooned. II kd lk 28-31 paiknevalt plaanilt ei nähtu, nagu oleks plaanil kajastatu ka tegelikult välja ehitatud. Kaebaja rõhutab, et Altpere 5 maaüksuse lahustükil X kasvas mets, mis 1992 või 1993 maha võeti. Kuna lahustükk on kõrge liivamaa, puudus seal vajadus mingeid kuivendustöid teostada. Isegi kui lahustükil oleks
  4. a asunud mingeid AS-le Spordiklubi EGK kuuluvaid ehitisi, siis puudub ehitusluba nende rajamiseks, mis oleks väljastatud hiljemalt 17.10.
  5. MaaRS § 6 lg 2 p-st 3 ja lg-st 3 ning AÕSRS § 14 lg-test 1 ja 3 nende koosmõjus tuleneb, et teisele isikule kuuluvad ebaseaduslikud ehitised ei takista maa tagastamist ning ehitis on ebaseaduslik ka siis, kui ehitusluba selle püstitamiseks õigusvastaselt võõrandatud maale on väljastatud pärast MaaRS jõustumist ning puudub õigustatud subjekti nõusolek sellise ehitusloa väljastamisega. Maareformi mõttega oleks vastuolus lubada, et pärast MaaRS vastuvõtmist väljastatakse ehitusluba, mis välistab maa tagastamise. R. Lainevoolu 13.04.1995 koostatud õiendis ehitiste ja rajatiste koosseisu ning omandiõigusliku kuuluvuse kohta (MROJT lk 23) on ehitiste ja rajatiste omandamise õigusliku alusena märgitud 31.12.1993 väljastatud ehitusluba nr 136/
  6. Nimetatud ehitusloa (MROJT lk 25) päisest nähtub, et ehitusluba kehtib kuni 31.12.1993, kuid alumisest vasakust nurgast nähtuvalt on ehitusluba väljastatud 01.02.
  7. Teiseks on ehitusloa kehtivust pikendatud kuni 31.12.
  8. Seega on ehitusluba väljastatud tagantjärele ning samaaegselt ehitusloa väljastamisega on pikendatud tema kehtivust. Väljavõttega Harju Maakonnavalitsuse Arhitektuurinõukogu protokollide registreerimisraamatust ja nõukogu kooskõlastusega golfiväljakute asendiplaaniga ei saa tõendada ehitusloa väljaandmist AS-le Spordiklubi EGK 05.04.
  9. Apellant ei ole viidanud õiguslikule alusele, millest tulenevalt oleks ehitusloa väljastamine saanud selliselt toimuda. Apellandi halduskohtus tehtud viide MaaK §-le 135 on eksitav ja ebaõige. See õigusakt ei reguleerinud ehitamisega seonduvat. 17
(23)3-04-117 Samuti ei olnud AS Spordiklubi EGK vaadeldav kolhoosi, sovhoosi vm põllumajandusliku ettevõttena, mille poolt maa kasutamist MaaK § 135 reguleeris. Harju Maakonnavalitsus ei ole vaadeldav küla RSN täitevkomiteena MaaK § 135 mõttes. Kuni 16.10.1993 kehtunud Eesti NSV kohaliku omavalitsuse aluste seaduse § 2 lg-st 2, § 6 lg 1 p-st 2 ja § 9 lg-st 1 ilmneb, et küla RSN täitevkomitee oli esimese tasandi omavalitsuse täitevorganiks. Protokollide registreerimisraamatul puudub õiguslik tähendus. Samuti nähtub sellest raamatust, et seal on tehtud mitmesuguseid parandusi ja täiendusi, mistõttu see ei ole usaldusväärne tõend. Golfiväljakute asendiplaanilt ei nähtu, kas ja milliseid ehitustöid võib käsitletud maa-alal asuda teostama, mistõttu pole ka see ehitusloana käsitatav. Apellandi viidatud Keila valla maakomisjoni 19.09.1994 protokoll on sisu poolest vastuoluline, sest kuigi R. Villo väitis seal, et ehitusluba olevat antud
  1. a, toob L. Teesalu esile, et ehitusluba puudub. Ehitusloa puudumine Harju Maakonnavalitsuse maa-ametile õigusarvamuse koostamiseks esitatud materjalide hulgas viitab samuti ehitusloa puudumisele. Sõltumata kaebaja halduskohtusse pöördumise ajast peab apellant avaliku võimu organina olema suuteline tõendama, et esinesid alused korralduse nr 217 väljaandmiseks, mis tõi kaasa lahustüki tagastamata jätmise; 3) Kuna kaebuse esitaja kahju seisneb maa tagastamata jäämises, maa tagastamine oli apellandi pädevuses ning apellant otsustas õigusvastaselt jätta maa kaebuse esitajale tagastamata, on kahju kaebuse esitajale tekitanud apellant. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kohtupraktikas on

§ 31

lg-t 1 tõlgendatud selliselt, et pärast selle seaduse jõustumist 01.01.2002 halduskohtule esitatud kaebuste läbivaatamisel, milles taotletakse enne selle seaduse jõustumist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist, kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid (vt. Riigikohtu 04.03.2002 määrus 3-3-4-1-02 p 9). Seega tuleb ka käesolevas asjas juhinduda enne riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud normidest ning riigivastutuse seadus kuulub kohaldamisele niivõrd, kuivõrd selle sätted sisaldavad neidsamu norme. Enne

  1. jaanuari 2002 haldusaktiga või toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist reguleerivad eelkõige TsK §-d 448-
  2. Nende sätete kohaselt on isikul õigus nõuda hüvitist, kui on tuvastatud varalise kahju tekkimine, haldusakt või toiming oli õigusvastane, haldusakti või toimingu ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos ning kahju tekitanud avaliku võimu kandja ei tõenda süü puudumist. Õige on halduskohtu viide

§ 7

lg-le 1, milles väljendatud hüvitise nõudeõiguse piirang on kahju hüvitamise üldise põhimõttena kohaldatav ka enne

jõustumist (01.01.2002) tekitatud kahju puhul. 8. Vaheotsusega luges halduskohus kahjunõude põhjendatuks, tuvastades, et S. Maasikale on tekkinud kahju, mis seisneb saamatajäänud tulus 4,13 ha suuruse Altpere 5 lahustüki (X) väärtuse ulatuses, kahju tekkimine on põhjuslikus seoses Keila Vallavalitsuse 28.11.1994 korraldusega nr 217, see korraldus on õigusvastane ning kohaldamisele ei kuulu

§ 7

lg-s 1 toodud kahju hüvitamise nõudeõiguse piirang ega § 13 lg-tes 2 ja 3 toodud kahju tekitaja vastutuse piirangud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt käib kahjunõude põhjendatuse osas vaidlus Keila Vallavalitsuse 28.11.1994 korralduse nr 217 õiguspärasuses, põhjuslikus seoses nimetatud korralduse ja kaebuse esitajale tekkinud kahju vahel ja

§ 7lg-s 1 toodud hüvitise nõudeõiguse 18

(23)3-04-117 piirangu kohaldatavuses. Neid küsimusi käsitleb ringkonnakohus kohtuotsuse põhjenduste I-III osas, otsustades lõpuks apellatsioonkaebuse rahuldamise üle (IV osa). I
  1. Endise Altpere 5 maaüksuse 4,13 ha suuruse lahustüki tagastamata jätmist pidas ringkonnakohus asja eelmisel läbivaatamisel õiguspäraseks põhjendusega, et vaidlusalusel maatükil asusid ehitised, millele oli väljastatud ehitusluba. Ringkonnakohus leidis siis, et sõltumata sellest, kas ehitusluba (milleks ringkonnakohus pidas MROJT lk 25 asuvat dokumenti) anti välja enne või pärast MaaRS vastuvõtmist, polnud nende ehitiste aluse maa tagastamine MRS § 6 lg 2 p-st 3 ja § 10 lg-st 1 tulenevalt võimalik, sest ehitusloa väljastamise tõttu ei saanud olla tegemist AÕSRS § 14 lg-s 1 toodud tunnustele vastava (seadusliku maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud) ehitisega, mille olemasolu ei saanud AÕSRS § 14 lg 3 kohaselt olla aluseks jätta ehitise alune maa MaaRS § 6 lg 2 p 3 alusel tagastamata. Riigikohus selle seisukohaga käesolevas asjas tehtud otsuses ei nõustunud, leides (p 11), et ehitiste olemasolu tuvastamisel tuleb kontrollida ka seda, kas neil oli õiguslik alus, eeskätt õiguspärane ehitusluba. Viitega enda 25.10.2007 määrusele haldusasjas nr 3-3-1-50-07, märkis Riigikohus, et kuigi maa tagastamata jätmise korral on õigustatud subjektile tekitatud kahju maa mittetagastamise korraldusega, tuleb kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel kontrollida ka nende haldusaktide õiguspärasust, mis viisid maa mittetagastamiseni, muu hulgas ka haldusakte, mis seadustasid tagastamisele kuulunud maal asuvad ehitised. Viimatinimetatud määruses (p 9) oli Riigikohus täpsustanud, et kui algsed haldusaktid osutuvad õigusvastasteks, tähendab see ka neile tuginenud haldusaktide, sh maa mittetagastamise korralduste õigusvastasust.
  2. Vaidlusaluse lahustüki tagastamata jätmine otsustati Keila Vallavalitsuse 28.11.1994 korraldusega nr
  3. Järelikult sõltub selle korralduse õiguspärasus eeskätt järgmistest asjaoludest: kas vaidlusalusel maatükil asusid golfirajad, kas nende näol oli tehnilist teostust ning muid olulisi asjaolusid arvestades tegemist maa tagastamist takistava rajatisega MaaRS mõttes ning kas nende rajamiseks väljastatud ehitusluba oli õiguspärane. Ehitusloa õiguspärasus sõltub omakorda sellest, kas ehitusluba väljastati enne või pärast MaaRS vastuvõtmist (17.10.1991). Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ redaktsiooni, mis kehtis maa tagastamata jätmise korralduse vastuvõtmise ajal, p-s 9 sätestati, et õigusvastaselt võõrandatud maal, millele on esitatud tagastamise taotlus, on ehituslubade andmine keelatud kuni maa tagastamise küsimuse lahendamiseni. Sama punkti kohaselt võis tagastamise taotlusega maal ehitusloa väljaandmist kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel erandina lubada Vabariigi Valitsus.
  4. Seega, isegi kui leiab tõendamist, et vaidlusalusel maatükil asusid Keila Vallavalitsuse 28.11.1994 korralduse nr 217 andmise ajal kolm ehitusloaga golfirada, nagu tuvastas ringkonnakohus 19.09.2006 otsusega, ei piisa sellest järeldamaks, et korraldus nr 217 oli õiguspärane.
  5. Menetlusosalised ei ole käesolevas asjas esitanud andmeid golfiraja tehnilise teostuse kohta. Erinevalt nt hoonest ei ole golfirada selline ehitis, mida saab ainuüksi tulenevalt tema olemusest pidada selliseks, mis MaaRS § 6 lg-st 3 tulenevalt välistab selle aluse maa tagastamise.
  6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et golfiradade rajamise aluseks oleva ehitusloana ei saa käsitada Harju Maakonnavalitsuse Arhitektuurinõukogu protokollis märgitud golfiväljaku asendiplaani kinnitamist (II kd tl 27) ning selle alusel Harju Maakonnavalitsuse keskkonnahoiu nõuniku poolt asendiplaanile (II kd tl 28) 05.04.1991 kantud pitsatijäljendit „kooskõ19
(23)3-04-117 lastatud“. Harju Maakonnavalitsuse Arhitektuurinõukogu või keskkonnahoiu nõunik ei olnud ehitusloa väljaandmiseks pädev organ. Eesti NSV Ehitusministeeriumi 05.02.1991 käskkirja nr 12 „Ehitusjärelevalve korrastamisest Eesti Vabariigis“ p-ga 1 tehti maakondade ja vabariiklike linnade valitsustele ettepanek lõpetada „Elamu-Tsiviilehituse Riikliku Arhitektuur-Ehitusliku Kontrolli kohalike organite“ tegevus ja moodustada „maakonna, vabariikliku linna ehitusinspektsioon või ehitusinspektori ametikoht“. Käskkirja p-ga 2 pandi Eesti Vabariigi Ehitusministeeriumi põhikirjast tulenevad riikliku ehitusjärelevalve funktsioonid: 1) Eesti Ehitusministeeriumi Ehitusinspektsioonile ja 2) maakondade, vabariiklike linnade ehitusinspektsioonidele (ehitusinspektoritele). Ehituslubade väljaandmine pandi käskkirja p 7.1 kohaselt maakonna või vabariikliku linna valitsuse ehitusinspektsiooni (inspektori) pädevusse. Käskkirja p-ga 10 pandi Eesti Ehitusministeeriumi Ehitusinspektsioonile ülesandeks kolme kuu jooksul välja töötada ja kinnitamiseks esitada Eesti Vabariigi ühtse ehitusjärelevalve põhimäärus, mis määratleb mh selle ministeeriumi ja maakonna või vabariikliku linna valitsuse ehitusinspektsiooni (-inspektori) ülesanded ja tegevuse. Eeltoodust nähtuvalt oli ehituslubade väljaandmiseks Harju maakonnas pädev Elamu-Tsiviilehituse Riikliku ArhitektuurEhitusliku Kontrolli kohalik organ (RAEK kohalik inspektsioon) või pärast viimase tegevuse lõpetamist maakonnavalitsuse ehitusinspektsioon või –inspektor. Ehitusprojekti või asendiplaani kooskõlastamist tuleb vaadelda kui üht kooskõlastust ehitusloa taotlemise menetluses.
  1. Golfiradade rajamiseks või seadustamiseks välja antud ehitusloana võib vaadelda ehitusluba nr 136/90 (MROJT lk 25, II kd lk 161). Õige on halduskohtu hinnang, et sellelt dokumendilt ehitusloa väljaandmise aeg ei selgu. Dokumendi väljastamise (või pikendamise) ajana märgitud 01.02.1994 on hilisem kui dokumendile märgitud kehtivuse aeg (31.12.1993). Põhjendatud on halduskohtu arvamus, et ehitusloa numbrist (136/90) ei saa järeldada, et luba anti välja
  2. a, sest
  3. a toimus golfiväljakute asendiplaani kooskõlastamine Harju Maakonnavalitsuse Arhitektuurinõukoguga, mis pidi eelnema ehitusloa väljaandmisele. MROJT muudes dokumentides (hooneregistri teatis MROJT lk 24 (II kd lk 160), õiend ehitiste ja rajatiste koosseisu ja omandiõigusliku kuuluvuse kohta MROJT lk 23 (II kd lk 159) on ehitusloa nr 136/90 väljastamiskuupäevana märgitud 31.12.
  4. Tähelepanu väärib ka see, et loa all paremal serval, kuhu tuli kanda Harjumaa Arhitektuuriameti pitsat, see puudub ning loa väljastaja nime toodud ei ole, väljastajat tähistab üksnes loetamatu allkiri. Loast jääb mulje, et see on vormistatud tagantjärele ning samaaegselt on selle kehtivust pikendatud. Ringkonnakohtu arvamust, et ehitusluba golfiradade rajamiseks on välja antud pärast MaaRS vastuvõtmist, süvendab asjaolu, et maa erastamise taotlemise menetluses on vald vahendanud AS Spordiklubi EGK poolse kompensatsiooni pakkumise maa tagastamise õigustatud subjektidele, kelle taotletud õigusvastaselt võõrandatud maa jääb golfiväljakute alla (vt Keila Vallavalitsuse 15.11.1994 kiri nr 208/546 S. Maasikale I kd tl 145). Kirjas toodud märkus, nagu puuduks vallal S. Maasika (kellele oli kirja kohaselt loovutatud Altpere talu maade tagastamise nõudeõigus) avaldus maade tagastamise või asendamise kohta, ning palve esitada kirjalik avaldus AS Spordiklubi EGK poolt pakutava kompensatsiooni küsimuses viitab sellele, et õigustatud subjekte püüti veenda maa tagastamise nõudest loobuma. Kui olnuks tuvastatud, et tegemist oli maaga, mis ei kuulunud sellel asuvate juriidilisele isikule kuuluvate hoonete ja rajatiste tõttu MaaRS kohaselt tagastamisele, puudunuks põhjus tagastamise õigustatud subjektidele kompensatsiooni pakkuda ja neid maa tagastamise nõudest loobuma veenda. Maa AS-le Spordiklubi EGK erastamise võimalikkus ei saanud sellises olukorras sõltuda õigustatud subjektide nõusolekust.
  5. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et isegi kui eeldada, et maa mittetagastamise otsustamise ajal 28.11.1994 paiknesid lahustükil X mingid ehitised, siis 20
(23)3-04-117 tuleks neid käsitada õigusliku aluseta püstitatud ehitistena, mis ei saanud olla takistuseks maa tagastamisel. Seetõttu oli Keila Vallavalitsuse 28.11.1994 korraldus nr 217 õigusvastane. II
  1. Riigikohus on korduvalt, sh ka käesolevas haldusasjas rõhutanud, et maa tagastamata jätmise korral on õigustatud subjektile tekitatud kahju maa mittetagastamise korraldusega (vt 25.10.2007 määrus nr 3-3-1-50-07, p 9, 13.12.2007 otsus nr 3-3-1-72-07, p 11). Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus apellandi väitega, et puudub põhjuslik seos kaebuse esitaja kahju ja Keila Vallavalitsuse 28.11.1994 korralduse nr 217 vahel ja kahju tekitati hoopis Eesti Vabariigi poolt Vabariigi Valitsuse 31.10.1995 korraldusega nr 935-k.
  2. Apellandi väide Eesti Vabariigi kaasamise vajadusest Vabariigi Valitsuse kaudu käesolevas haldusasjas on põhjendamatu. Apellant ei täpsusta, millisel menetlusseaduses sätestatud alusel Vabariigi Valitsus menetlusse kaasata tuleks. HKMS § 14 lg 3 p 1 alusel tuleks Eesti Vabariik kaasata menetlusse kolmanda isikuna juhul, kui asjas tehtav kohtuotsus võiks puudutada tema õigusi või panna talle kohustusi. Seda alust ei esine – kuna käesolevas asjas taotleb kaebuse esitaja kahju väljamõistmist Keila vallalt, ei paneks kaebust rahuldav kohtuotsus kohustusi Eesti Vabariigile. III
  3. Apellandi arvates puudub alus kahjuhüvitise väljamõistmiseks seetõttu, et kaebuse esitaja on jätnud kasutamata kahju vältimiseks kohased õiguskaitsevahendid – Keila Vallavalitsuse 28.11.1994 korralduse nr 217 vaidlustamine halduskohtus. Apellandi väitel on ta kaebuse esitajat Keila Vallavalitsuse 28.11.1994 korraldusest nr 217 suuliselt teavitanud kaebuse esitaja ja apellandi vahel maa tagastamise küsimuses 1990-ndatel toimunud suhtlemise käigus. Maa tagastamata jätmise korralduse olemasolu pidi kaebuse esitajale apellandi hinnangul teada olema hiljemalt Keila Vallavalitsusele 25.08.1995 maa asendamise avalduse (I kd tl 37, 147) esitamisel. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kas apellandi poolt kaebuse esitajale korralduse nr 217 suuline teatavakstegemine on tõendatud või kas esines olukord, kus kaebuse esitaja pidi aru saama, et maa tagastamata jätmise korraldus on vastu võetud, ning asuma seda vallavalitsusest välja nõudma.
  4. Ka ringkonnakohus peab tuvastatuks, et 25.08.1995 maa asendamise avalduse kirjutas Keila Vallavalitsusele kaebuse esitaja. Kuid ringkonnakohtu arvates ei saa sellest avaldusest järeldada, et kaebuse esitajale oli teada, et vaidlusaluse maa tagastamata jätmise kohta oli vallavalitsus haldusakti vastu võtnud. Kaebuse esitajale võis küll olla teada, et vallavalitsus kavatseb vaidlusaluse maa jätta kaebuse esitajale tagastamata. See pidi kaebuse esitajale ilmnema juba Keila Vallavalitsuse 15.11.1994 kirjast nr 208/54.6 (I kd tl 36). Viidatud 15.11.1994 kiri koosmõjus 25.08.1995 avaldusega näitab ringkonnakohtu arvates siiski vaid seda, et vaidlusaluse maa tagastamata jätmise küsimuses käisid kaebuse esitaja ja vallavalitsuse vahel läbirääkimised, mille käigus kaebuse esitajale pakuti vaidlusaluse maa tagastamise nõudest loobumise eest rahalist kompensatsiooni või asendusmaad. 25.08.1995 avaldusest ei saa järeldada ei seda, et kaebuse esitaja oleks maa tagastamata jäämisega nõustunud, sest avalduses väljendatud taotlus asendusmaa saamiseks on jäänud tagajärjetuks, ega ka seda, et kaebuse esitajale on maa tagastamata jätmise otsus teatavaks tehtud. 25.08.1995 avalduse sõnastuse põhjal apellandi tehtud vastupidised järeldused on meelevaldsed. Meelevaldne on ka apellandi järeldus, et kuna 25.08.1995 avaldusest nähtuvalt on kaebuse esita21
(23)3-04-117 jat asendusmaana märgitud maatükkide Tillu A53 ja nr 30 omandireformi staatuse kohta informeeritud, edastati talle ka vaidlusaluse maatüki kohta käivat samalaadset informatsiooni. Asendusmaade pakkumine samaaegselt vaidlusaluse maa tagastamata jätmise otsuse varjamisega oli sobiv meede, vältimaks olukorda, et kaebuse esitaja maa tagastamata jätmise otsust kohtus vaidlustab ja seeläbi maa AS-le Spordiklubi EGK erastamist takistab. Eksitav on apellandi väide, nagu oleks 15.11.1994 kirjale nr 208/54.6 lisatud „määrus hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise aluste kohta“ vaidlustatud korralduse projekt. Viidatud lisa näol oli selle 15.11.1994 kirjas kasutatud nimetusest tulenevalt tegemist ilmselt hoopis Vabariigi Valitsuse 16.07.1992 määruse nr 208 tekstiga.
  1. Arvamust, et vaidlusaluse maa tagastamata jätmise korraldust kaebuse esitajale teatavaks ei tehtud, kinnitavad ringkonnakohtu arvates järgmised asjaolud. Keila Vallavalitsuse 15.11.1994 kirjast kaebuse esitajale (I kd tl 36) nähtuvalt oli valla poolt kaebuse esitajale maareformi küsimuses teavet andvaks isikuks R. Lainevool. R. Lainevool oli aga ringkonnakohtu arvates maa tagastamise küsimuse lahendamisest isiklikult huvitatud. Ringkonnakohus peab MROJT lk 7577 (II kd tl 219-221) oleva AS Spordiklubi EGK asutamislepinguga tõendatuks, et R. Lainevool oli selle aktsiaseltsi asutajate hulgas. Dokumendi usaldusväärsust kinnitab asjaolu, et see on lisatud maa riigi omandisse jätmise toimikusse. Valla poolt kaebuse esitaja eksitamist maa tagastamise käigu suhtes näitab ka asjaolu, et maa tagastamise küsimuses antud Keila Vallavalitsuse 02.09.2003 korraldus nr 913 (I kd tl 81, 199) ja 28.10.2003 korraldus nr 1196 (I kd tl 79,202) ei sisaldanud teavet selle kohta, et maa osalise mittetagastamise suhtes on Keila Vallavalitsus varem otsuse langetanud. Keila Vallavalitsuse 02.09.2003 korraldus nr 913, millega tagastati osa endise Altpere 5 maaüksuse maast, ei sisaldanud mingit viidet ülejäänud Altpere 5 maaüksuse tagastamise küsimuse lahendamise kohta, samas kui selles korralduses peeti vajalikuks ära märkida Keila Linnavalitsuse 21.08.2003 korraldus nr 305, millega tagastati kaebuse esitajale Keila linna haldusalasse jäävat õigusvastaselt võõrandatud maad. 28.10.2003 korraldusega nr 1196 täiendati 02.09.2003 korraldust nr 913 märkega, et Altpere 5 ülejäänud 6,75 ha maa (mille hulka kuulus ka vaidlusalune lahustükk) „kompenseerimine lahendatakse maareformi käigus Keila Vallavalitsuse eraldi korraldustega vastavalt EV Maareformi seaduse § 6 lg 2“. Selline märge koos selgitava kirjaga (I kd tl 203), millega halduskohtule korraldus nr 1196 edastati, viitavad küll sellele, et endise Altpere 5 „ülejäänud“ maa ei kuulu kaebuse esitajale tagastamisele, kuid loovad mulje, et maa tagastamata jätmise kohta pole haldusakti seni vastu võetud.
  2. Eeltoodud asjaoludel nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebuse esitaja väide Keila Vallavalitsuse 28.11.1994 korraldusest nr 217 teadasaamisest siis, kui Tallinna Halduskohtus arutati kaebuse esitaja poolt Keila Vallavalitsuse 02.09.2003 korralduse nr 913 peale esitatud kaebust, on usutav. Puudub vaidlus, et sel ajal polnud tulenevalt vaidlusaluse maa edasivõõrandamisest maa erastamine AÕSRS § 11 lg 5 kohaselt enam tagasi pööratav ja seega polnud kahju enam kõrvaldatav. Seetõttu ei piira kaebuse esitaja õigust hüvitist nõuda ka

§ 7lg-s 1 väljendatud kahju hüvitamise põhimõte.

IV

  1. Eeltoodud põhjendustel pole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja Tallinna Halduskohtu 13.03.2009 vaheotsuse muutmiseks alust.
  2. Kaebuse esitaja esitas taotluse ka käesolevas apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks, mis seisnevad esindajatasus 7 222 krooni (vt 17.03.2010 esitatud menetluskulude nimekiri ja ringkonnakohtu istungil kaebuse esitaja esindaja esitatud taotluse täpsustus (istungi protokoll lk 3). 22

(23)3-04-117 Selle taotluse jätab ringkonnakohus lahendamata. TsMS § 173 lg 5 kohaselt ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses, kui kohus jätkab asja lahendamist; menetluskulude jaotus nähakse sel juhul ette lõppotsuses. Menetluskulude jagamine sõltub sellest, kui suures osas rahuldatakse kaebuse esitaja kahju hüvitise nõue asjas tehtava lõppotsusega. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 23
(23)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.