← Eesti

3-06-801/2

Obsah (6)§ 2630§ 12§ 27§ 57§ 63§ 812

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuni 2006 Tartu Haldusasja number 3-06-801 Haldusasi Ü.L.

§ 2630kohaselt.

Pärandi vastuvõtmisega loetakse pärandi vastuvõtjad kinnistu omanikeks. Väär on ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni seisukoht, et Ü.L. oleks pidanud õigeaegselt esitama täiendava avalduse emale kuulunud maa tagastamiseks. Kui abielunaine omandab pärimise teel kinnisvara, muutub see abikaasade ühisvaraks ja läheb abielumehe valitsemise alla

§ 12kohaselt.

Ü.L. on esitanud õigeaegselt avalduse isale kuulunud maa tagastamiseks, mis peaks hõlmama nii mehele kui ka naisele ühisvarana kuuluvat vara. Maakonnakomisjoni otsus siduda Ü.L. avalduse lahendamine otsusega, mille kohaselt on kinnistu kompenseeritud A.K. , ei ole Ü.L. avalduse rahuldamata jätmise aluseks. Eestis kehtiva õigusriigi põhimõtte kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada selle omanikule või õigusjärgsele pärijale, kelleks on Ü.L. . Ü.L. ei ole süüdi selles, et ei saanud arhiividest õigeaegselt vajalikke dokumente ja paljud dokumendid on hävinenud.

  1. Vastustaja ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon vaidles kaebusele vastu. Otsuse tegemisel lähtus maakonnakomisjon asjaolust, kas tal on õigust ennistada Ü.L. le omandireformi aluste seaduses sätestatud avalduse esitamise tähtaega XXX õigusvastaselt võõrandatud talumaa osas. Kuna Ü.L. avaldus S.-M.L. kuulunud XXX talumaa osas ei olnud esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul, jättis maakonnakomisjon Ü.L. taotluse talumaa osas rahuldamata. Ü.L. taotleb otsuse tühistamist uutel asjaoludel ja uute põhjendustega, vaidlustades asjaolusid, mille suhtes maakonnakomisjon ei ole otsuses seisukohta võtnud. HALDUSKOHTU LAHEND
  2. Tartu Halduskohus jättis 06.09.2004 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt esitas Ü.L. 22.09.2003 ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjonile avalduse tema tunnistamiseks õigustatud subjektiks emale kuulunud Karksi valla XXX talu suhtes. Kuna Ü.L. esitas ÕVVTK Valga maakonnakomisjonile 09.04.1990 avalduse, milles taotles XXX 2 taluhoonete ja vara kompenseerimist, siis Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (edaspidi Kord) p 4.3 kohaselt ei pidanud ta selle vara osas uut avaldust esitama. Omandireformi aluste seadus (ORAS), mille § 11 lg 1 sätestas maa omandireformi objektina ning mis kohustas avaldajat maa osas uut avaldust esitama, jõustus 20.06.
  3. Õige on vastustaja seisukoht, et kuna Ü.L. jättis avalduse XXX talumaa tagastamiseks või kompenseerimiseks Valga Maavalitsusele tähtaegselt esitamata, siis puudub ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjonil seadusest tulenevalt õigus avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks, mistõttu ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon jättis Ü.L. avalduse tema tunnistamiseks õigustatud subjektiks Karksi valla XXX õigusvastaselt võõrandatud talumaa osas rahuldamata. Kaebuses esitatud uued asjaolud ja põhjendused ei anna alust ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 11.02.2004 otsuse nr 125-10078 tühistamiseks, kuna maakonnakomisjonile ei ole antud seadusega õigust avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks, olenemata kaebaja uuest seisukohast, et XXX talu oli

§ 12

mõttest tulenevalt tema vanemate ühisvara ja seetõttu tuleb talu õigusvastase võõrandamise aegseks omanikuks lugeda isa E.L. ja ema S.-M.L. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. Ü.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
  2. septembri 2004 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldatakse. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ORAS § 2 järgi omandireformi eesmärk omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. Kaebuse esitaja ja ta vanemad on represseeritud ning neile kuulunud varad ära võetud ilma õigusliku aluseta. ORAS kohaselt kuulub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele selle seaduslikule omanikule või pärijatele; 2) on ebaõige seisukoht, et kaebaja oleks pidanud tähtaegselt esitama maakonnakomisjonile täiendava avalduse XXX maa tagastamiseks. Valga Rajooni RSN Täitevkomitee teatas Ü.L. le 1991, et Eesti Riigiarhiivist pole õnnestunud leida andmeid avaldaja emale kuulunud vara omandiõiguse kohta; 3) on alusetult jäetud tähelepanuta väide, et kui avaldaja on esitanud avalduse ühele vanematest (isale) kuulunud varade tagastamiseks ja hiljem selgub, et vanematele kuulus veel üks kinnistu, mis oli omandatud abielu kestel avaldaja ema poolt, siis avaldaja ei pea esitama tähtaegselt teist avaldust emale kuulunud vara tagastamiseks. See seisukoht tuleneb ORAS mõttest ja Korra p-ist
  3. Antud juhul leidis Ü.L. dokumendid, mille kohaselt kuulus tema vanematele veel XXX talu. Seega oleks pidanud maakonnakomisjon võtma esitatud dokumendid aluseks Ü.L. tunnistamisel ka XXX maa õigustatud subjektiks. Ei ole loogiline, et avaldaja soovis ainult abielu kestel isa poolt omandatud vara tagastamist ja ema poolt abielu kestel omandatud talu vallasvara kompenseerimist, jättes tähelepanuta maa. Ü.L. on algusest peale avaldanud soovi vanematele kuulunud varade tagastamiseks ja hävinenud vara kompenseerimiseks. Kui kohus asub seisukohale, et Ü.L. oleks pidanud esitama täiendava avalduse ema poolt abielu ühisvarasse toodud maa tagastamiseks, siis on alus avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks. Dokumentidest nähtub, et Ü.L. on alates
  4. a kogunud dokumente, mis tõendavad tema vanematele kuulunud XXX talu; 4) puudub Ü.L. l võimalus esitada avaldus tähtaja ennistamiseks ÕVVTK keskkomisjonile, kuna see on likvideeritud. Juhul, kui avalduste esitamise tähtaja ennistamine ei kuulu ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni kompetentsi, siis oleks pidanud maakonnakomisjon oma otsuses seda selgelt väljendama. Kuna maakonnakomisjon jättis põhjendamatult rahuldamata kaebuse esitaja avalduse ja jättis ka avalduse esitamise tähtaja alusetult ennistamata, oleks pidanud 3 halduskohus andma põhjaliku õigusliku analüüsi ja hinnangu kaebuse väidete osas.
  5. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse tühistamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) lähtus maakonnakomisjon otsuse tegemisel Korra p-ist 4.
  6. Kui taotlejal on vastavalt ORAS sätetele õigus sellise vara tagastamisele või kompenseerimisele, mida tal ei olnud õigust taotleda viidatud määruse järgi, siis tuleb tal selle vara osas esitada uus avaldus. Kuna Ü.L. taotles 09.04.1990 avalduses XXX taluhoonete ja põllumajandusinventari kompenseerimist, ei pidanud ta selle vara osas uut avaldust esitama. Küll aga oleks Ü.L. pidanud esitama tähtaegselt avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa kohta, kuna 20.06.1991 jõustunud ORAS sätestas maa omandireformi objektina ning kohustas taotlejat maa osas uut avaldust esitama. Ü.L. ei esitanud seaduses sätestatud tähtaegadeks, 17.01.1992 Valga Maavalitsusele ega 31.03.1993 ÕVVTK keskkomisjonile, avaldust maa kohta ning ta loeti Korra p-ist 4.4 tulenevalt vara tagastamise ja kompenseerimise nõudmisest loobunuks. Kohus jõudis õigele järeldusele, et maakonnakomisjonile ei ole antud õigust avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks; 2) on paljasõnaline apellandi väide, et XXX talu oli abikaasade S.-M. ja E.L. i ühisvara. Asjaolu, et

§ 12kohaselt oli mees ühendatud varanduse valitseja, ei muutnud E.L.

i naisele pärandatud vara omanikuks.

§ 27

nägi ette, et naisel võib olla ka erivara, mis ei kuulunud mehe valitsemise alla. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi dokumentaalset tõendit selle kohta, et vastupidiselt H.K. 28.04.1938 testamendis väljendatud tahtele pärandada XXX talu tütrele S.M.L. , oleks talu omanikuks saanud tütremees E.L. . Kuni apellant ei ole arhiividokumentidega tõendanud vastupidist, tuleb XXX talu õigusvastase võõrandamise aegseks omanikuks lugeda S.-M.L. EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

  1. Ringkonnakohus rahuldas
  2. veebruari 2005 otsusega Ü.L. kaebuse, tühistas ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni
  3. veebruari 2004 otsuse p-d 2 ja 3 ning kohustas maakonnakomisjoni Ü.L. taotluse uuesti läbi vaatama.
  4. Riigikohtu halduskolleegium rahuldas
  5. aprilli 2006 otsusega M.J. avalduse kohtuvigade parandamiseks ja tühistas Tartu Ringkonnakohtu
  6. veebruari 2005 otsuse ning saatis asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Otsuse kohaselt otsustab HKMS § 12 lg 2 p 4 kohaselt halduskohus eelmenetluses HKMS §-is 14 lg 3 nimetatud isikute kaasamise. HKMS § 14 lg 3 p 1 kohaselt on kaasatud isikuks ka kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. HKMS § 14 lg 3 p 1 on imperatiivne norm ega anna kohtule võimalust kaaluda, kas isik menetlusse kaasata või mitte. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise vaidlustes ühe õigustatud subjekti kohta tehtud lahend mõjutab reeglina teiste õigustatud subjektide õigust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele. Selles asjas on ilmselge, et Ü.L. õigustatud subjektiks tunnistamine mõjutas M.J. õigust maa tagastamisele. Toimiku materjalidest nähtub, et haldus- ja ringkonnakohus jätsid M.J. kaasamata. M.J. l puudus võimalus oma õigusi ja huve kohtus kaitsta, mistõttu ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada.
  7. 16.05.2006 esitas kolmas isik M.J. vastuse Ü.L. apellatsioonkaebusele. Kolmas isik vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
  8. septembri 2004 otsuse muutmata jätmist. 4 Vastuväidete kohaselt: 1) on apellant taotlenud 09.04.1990 avaldusega Valgamaal XXX vallas asunud ja seoses küüditamisega mahajäänud XXX nr 27 talu hoonete ja muu vara kompenseerimist ning hilisema avaldusega XXX talu võõrandatud maa tagastamist, mille võõrandamisaegne omanik oli tema isa E.L. , mitte aga Viljandimaal Karksi vallas asunud ja väidetavalt emale kuulunud XXX talu vara. Seega puudub reaalselt ja sisuliselt ORAS §-is 16 lg 1 ja Korra p-is 4.1 sätestatud tähtajaks, s. o nii 17.01.1992 Viljandi maavalitsusele kui ka hiljemalt 31.03.1993 keskkomisjonile avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks, Ü.L. avaldus Viljandimaal Karksi vallas asuva XXX talu maa (ja ka eelnevalt küüditamisel mahajäänud vara) tagastamise kohta; 2) ei esitanud Ü.L. nõuetekohast avaldust XXX talu osas tähtaegselt ning asus vajalikke dokumente koguma alles ligi 6 aastat avalduste esitamise lõpptähtajast hiljem. Kuna puudus apellandi sellekohane avaldus, polnud ka maakonnakomisjonil võimalik osutada kaasabi nende saamiseks. Samas oli aga XXX maa juba tagastatud tähtajaks avalduse esitanud õigustatud subjekti A.K. pärijale M.J. le. Seadusandja nägi ORAS-es ja selle täitmiseks antud õigusaktides ette, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine toimub üksnes õigustatud subjektide nõuetekohaste avalduste alusel ja sätestas ka tähtajad nende esitamiseks, andes nii kõigile endistele omanikele ja nende õigusjärglaste võrdse ja ühesuguse võimaluse taotleda vara tagastamist või kompenseerimist; 3) on ekslik seisukoht, et tulenevalt Balti Eraseaduse (edaspidi

) §-ist 12 oli E.L. abikaasade ühisvara valdajaks ja valitsejaks ning ka XXX talu maa kuulus ühisvarasse. Valgamaa ja Viljandimaa kuulusid Liivimaa maaõiguse mõjupiirkonda ja kohaldamisele kuulus

§-ides 41 - 66 sätestatud abikaasade varaühenduse süsteem.

sätete kohaselt valdab ja kasutab abielumees enda ja naise vara.

§ 57

kohaselt ei kuulunud mehe omandisse naise erivara, naise poolt abiellu kaasa toodud vara ning vara, mis naine abielu kestel oli saanud.

§ 63

kinnitab, et varaühenduse korral ei kuulu naise nimel olev kinnisvara mehele, järelikult oli naise nimel olev vara mehe valitsemise all, kuid naise omandis. Maa õigusvastase võõrandamise ajal kehtis

§ 812

, mis sätestas, et kinnisvara omanikuks kuuluvuse järgi tunnistatakse ainult isik, kes on sisse kantud avalikesse kohturaamatutesse. Asja materjalidele apellandi poolt lisatud arhiividokumentidest nähtub, et Viljandi kinnistusametis oli XXX talu, kinnistu nr 705 omanikuna sisse kantud H.K. . H.K. oli surnud 14.06.1938 ja teinud testamendi tütre S.-M.L. kasuks. Testamenti aga leitud pole. Lisatud arhiividokumentidest nähtub, et S.-M.L. on tasunud vaid pärandimaksu ja trahvi. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, millest nähtuks, et pärast H.K. surma oleks tehtud kandeid kinnistusameti dokumentatsiooni maa omandiõiguse muutmise kohta. Ainuüksi S.-M.L. poolt pärandimaksu tasumisega ei muutunud ta

§ 812sätete kohaselt XXX talu omanikuks ning E.L.

abikaasana selle talu vara ühisomanikuks. Isegi juhul, kui omanikuna oleks kinnistusraamatusse kantud S.-M.L. , poleks

sätete kohaselt muutunud omanikuks tema abikaasa E.L. ; 4) võttes aluseks Korra p.21 loetletud tõendid, mille alusel ÕVVTK maakonnakomisjon teeb kindlaks maa kuuluvuse selle õigusvastase võõrandamise hetkel, oli õige 22.09.1993 otsus nr 15-5053, et XXX maa võõrandamisaegseks omanikuks oli H.K. ja põhjendatud A.K. (vennatütar) tunnistamine selle maa tagastamise õigustatud subjektiks; 5) oli Valga Rajooni RSN TK lahendanud Ü.L. avalduse taotleja poolt esitatud andmeid aluseks võttes. Korra p 4.3 kohustas sõnaselgelt taotlejat uut avaldust esitama vara osas, mida tal ei olnud õigust nõuda varasemate määruste alusel. Kuna ENSV MN 20.02.1989 määruse nr 81 p 5 sätestas sõnaselgelt, et represseeritutele ei tagastata natsionaliseeritud vara ja alles ORAS § 11 sätestas maa omandireformi objektina, oleks apellant pidanud esitama seadusandja poolt sätestatud tähtajaks nõuetekohase avalduse. Selle nõude mittejärgimine toob kaasa seaduses sätestatud tagajärje - maa tagastamise või kompenseerimisest loobunuks lugemise; 5 6) on maakonnakomisjoni otsuse p 2, millega jäeti rahuldamata Ü.L. taotlus avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks XXX talumaa osas, põhjendatud ja seaduslik, kuna vastavalt seaduse „Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel“ §-ile 1 lg 1 kuulub tähtaja ennistamine ÕVVTK keskkomisjoni pädevusse. § 2 lg 3 kohaselt võetakse taotlusi koos lisadega avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks vastu kuni 31.03.

  1. § 3 kohaselt võis keskkomisjon rahuldada taotluse tähtaja ennistamiseks, kui tähtaja möödalaskmiseks oli mõjuv põhjus ja vara, mille tagastamist või kompenseerimist taotletakse, ei ole juba tagastatud või kompenseeritud tähtaegselt avalduse esitanud endistele omanikele või nende pärijatele. Seega puudus igasugune seaduslik alus Ü.L. poolt alles 2003 esitatud avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
  3. septembri 2004 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Ebaõige on apellandi seisukoht, et tema poolt Valga Maavalitsusele esitatud avaldus (kuupäevata) tema isale kuulunud XXX talumaa tagastamiseks hõlmab ka tema tahet tagasi saada XXX nr XX talu maa. Siinkohal on apellant viidanud Korra p-ile
  4. Vastavalt Korra p-ile 36 kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud (taotletakse vara, mida ei olnud esialgu märgitud, esitatakse uusi tõendeid jms.), mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise, esitab avalduse vastuvõtja materjalid ilmnenud asjaolude kohta kohalikule komisjonile, kes vaatab need läbi ühe kuu jooksul avalduse saamise päevast arvates. Antud juhul esitas apellant viidatud avalduse XXX talumaa tagastamiseks. Apellant ei ole väitnudki, et tal esineb uusi asjaolusid, mis tingiksid XXX talumaa kohta tehtud komisjoni otsuse muutmise. Lähtudes eeltoodust, ei ole asjakohane apellandi viide Korra p-ile
  5. Apellandi avaldus XXX talumaa tagastamiseks ei saa hõlmata tema tahet tagasi saada XXX nr 25 talu maa ning seetõttu on õige ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni seisukoht, et Ü.L. ei ole esitanud tähtaegselt XXX talu maa tagastamiseks või kompenseerimiseks avaldust Valga Maavalitsusele. Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka apellandi poolt 09.04.1990 Valga Maavalitsusele esitatud avaldus, mille kohaselt ta taotles XXX taluhoonete eest rahalist kompensatsiooni. Vastavalt korra p-ile 4.3 taotleja, kes oli Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse jõustumise hetkeks esitanud avalduse vara tagastamiseks või kompenseerimiseks Eesti NSV Ministrite Nõukogu
  6. veebruari
  7. a. määruse nr. 81 "Massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra kohta" või Eesti Vabariigi Valitsuse
  8. mai
  9. a. määruse nr. 98 "Endiste omanike ja nende pärijate avalduste vastuvõtmise korra kohta" alusel, ei pea esitama uut avaldust, vaid on kohustatud esitama "Omandireformi alustest" ja käesolevast korrast tulenevaid andmeid või tõendeid; kui taotlejal on vastavalt "Omandireformi alustele" õigus sellise vara tagastamisele või kompenseerimisele, mida tal ei olnud õigust taotleda nimetatud määruste järgi, tuleb tal selle vara osas esitada uus avaldus. 6 Apellandi 09.04.1990 avaldus oli esitatud enne ORAS jõustumist (jõustus 20.06.1991) ning kuna alles ORAS § 11 lg 1 sätestas õigusvastaselt võõrandatud maa omandireformi objektina, siis tuli tal esitada õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks või kompenseerimiseks uus avaldus. Apellant ei ole esitanud tähtaegselt avaldust XXX talu maa tagastamiseks või kompenseerimiseks. Asjaolu, et apellant (ega ka Valga Maavalitsus) ei olnud saanud Eesti Riigiarhiivist andmeid S.-M.L. omandiõiguse kohta XXX talule, ei saanud olla takistuseks tähtaegse avalduse esitamiseks, sest see ei olnud mõjutanud teda avalduse esitamisel XXX taluhoonete kompenseerimiseks. Samuti nähtuvalt asja materjalidest, ei ole dokumentide puudumine S.-M.L. omandiõiguse kohta XXX talule takistanud apellandi esitamast 22.12.1997 avaldust ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjonile XXX talu suhtes. Vastavalt ORAS §-ile 16 lg 1 tuli avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitada hiljemalt
  10. jaanuaril
  11. Seaduse "Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel" § 2 lg 2 ja 3 kohaselt võis selle tähtaja ennistada vaid ÕVVTK keskkomisjon tingimusel, et ennistamise taotlus on esitatud hiljemalt
  12. märtsil
  13. Seega ei näinud õigusaktid ette tähtaja ennistamise võimalust 22.12.1997, (korduv avaldus esitatud 22.09.2003), mil Ü.L. esitas avalduse ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjonile XXX 25 talu suhtes. Pärast tähtaja möödumist esitatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse rahuldamine kujutaks käesolevas asjas endast olulist menetlusnormi rikkumist, sest vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamise tähtaja eesmärk oli välistada tagastamist või kompenseerimist juhtudel, kui õigustatud subjekt ei esitanud avaldust õigeaegselt. Antud juhul ei ole Ü.L. esitanud XXX talu maa tagastamiseks või kompenseerimiseks avaldust õigeaegselt ning seetõttu vastavalt korra p-ile 4 loetakse ta vara tagastamise või kompenseerimise nõudmisest loobunuks. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni otsusest nähtub, et komisjon on põhjendanud seda, miks ei ole võimalik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamise tähtaja ennistamine ning seetõttu on alusetu apellatsioonkaebuses esitatud väide, et komisjon ei ole otsuses põhjendanud seda, et avalduse esitamise tähtaja ennistamine ei kuulu komisjoni pädevusse. Lähtudes juba eelnevalt viidatud õigusaktidest, on õige maakonnakomisjoni seisukoht, et komisjonil puudub seadusest tulenevalt õigus ennistada avalduse esitamise tähtaega. Samuti ei ole kohtute pädevuses õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamise tähtaja ennistamine. Maakonnakomisjon on põhjendatult vaidlustatud otsuses käsitlenud seda asjaolu, et A.K. esitas XXX talu kohta tähtaegselt avalduse ja ta on tunnistatud XXX talumaa osas õigustatud subjektiks komisjoni 22.09.1993 otsusega, Karksi valla XXX maaüksus kinnistati 24.10.1997 ning tagastamisele mittekuulunud maa eest on kompensatsioon välja makstud. Ü.L. õigustatud subjektiks tunnistamine XXX talumaa osas tooks kaasa vältimatult komisjoni 22.09.1993 otsuse tühistamise ning seetõttu oleks tegemist haldusakti kehtetuks tunnistamisega isiku kahjuks ja tuleks arvestada tema õiguspärase ootuse põhimõttega. Asjakohased ei ole apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused seoses sellega, et XXX talu oli E.L. i ja S.-M.L. ühisvara ning ringkonnakohus jätab need tähelepanuta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja kohtukulude taotlust ei ole esitanud. Maili Lokk Agu Timmi 7 Viivi Tomson 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.