KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 07.07.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2673 Haldusasi D. B. kaebus Põhja Politseiprefektuuri 22.09.2009 käskkirja nr 659p tühistamiseks. Menetlusvorm Suuline menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja D. B. ning vastustaja Põhja Politseiprefektuuri volitatud esindaja Aare Hõbe. Resolutsioon Rahuldada D. B. kaebus. Tühistada Põhja Politseiprefektuuri 22.09.2009 käskkiri nr 659p. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. võib esitada vahetult Tallinna Apellatsioonkaebuse Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates (HKMS § 31 lg 4). Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 04.09.2009 algatati Põhja Politseiprefektuuri käskkirjaga nr 601t distsiplinaarjuurdlus A. S.i avalduses toodud asjaolude kontrollimiseks, kuna isiku väitel 20.08.2009 helistas ta politsei lühinumbril 110, kuid tema väljakutsele ei reageeritud. Distsiplinaarjuurdluse algatamise ajendiks oli A. S.i 21.08.2009 pöördumine Siseministeeriumi poole. Siseministeeriumist edastati see pöördumine Politseiametisse ja sealt Põhja Politseiprefektuuri. 1 16.09.2009 koostati distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte nr 09-062, mille kohaselt D. B. pani toime distsiplinaarsüüteo, mis seisnes teenistuskohustuste süülises mittenõuetekohases täitmises vastavalt Avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-le 84 p.
- Põhja Politseiprefektuuri 22.09.2009 käskkirjaga nr 659p „Distsiplinaarkaristuse määramine“ Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna juhtimiskeskuse konstaabel D. B.le määrati distsiplinaarkaristuseks noomitus teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise eest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID Kaebaja ei nõustu sellega nagu oleks ta jätnud registreerimata ja korrektselt lõpuni lahendamata A. S.ilt laekunud süüteotunnustega teate. Kaebaja hinnangul on ilmne, et A. S.i tehtud esimeses telefonikõnes sisaldus süüteotunnustega teade. Kaebaja leiab, et seadusevastane ja seega õigustühine on väide, mille kohaselt ei ole ta teinud vajalikke järeldusi varasematest distsiplinaarrikkumistest analoogsetes asjades. Kaebaja viitab Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse §-le 15, mille kohaselt tööandja ei tohi distsiplinaarkaristuse määramisel, samuti töötaja iseloomustamisel viidata kustunud või ennetähtaegselt kustutatud distsiplinaarkaristusele. Kaebaja on seisukohal, et A. S.i tehtud telefonikõnedest saadud info sisestamata jätmine politsei infosüsteemis ei olnud vajalik, kuna kõnealusel aadressil toimunud sündmuste kohta on juba varasemast piisavalt informatsiooni. 02.03.210 toimunud kohtuistungil on kaebaja selgitanud, et 20.08.2009 võttis ta vastu telefonikõne eesti keelt kõnelevat naisterahvalt, kes soovis abi võõraste isikutega hakkama saamiseks, kes asusid maja hoovis. Esmane info oli see, et nad on võõrad ja ei lähe hoovist minema. Kaebaja tundis huvi, kas hoov on piiratud, samuti küsis helistaja nime, milles seisneb probleem ja miks ta soovib nende lahkumist. Sellel hetkel rikkumist ei olnud, oldi Gonsiori tn 5 majatagusel maal. Kaebaja selgitab ka, et ta küsis helistajalt, kas see on hooviala. Märgid, mis piirasid läbikäiku, olid ilmselt ära kisutud, nagu väitis helistaja. Hetkel vabu patrulle ei olnud. Oli keskpäev, aiaga piiratud see hoov ei olnud. Kaebaja selgitas, et tavaliselt, kui tuleb sedasorti kõne, et ollakse näiteks joobes või midagi muud sellist, alati saadetakse patrull välja. Sellel hetkel ei olnud tegemist rikkumisega. 15.41 oli esimene kõne ja 15.47 oli teine kõne samalt kodanikult. Kaebaja otsis, kas on vabu patrulle, teise kõne võttis vastu kolleeg. Kõnes teatati, et teda on ähvardatud ja kõne lõppes sellega, et helistaja tuleb siis välja, kui politsei tuleb. 15.51 helistas kaebaja tagasi, et olla kindel, kas ja millist abi helistaja veel vajab. Kaebaja oli enda sõnul korrektne ega solvanud mitte millegagi. Helistaja ütles, et ei ole politsei abi vaja, ju ta peab minema Kolde pst politseijaoskonda. Operatiivabi tegelikult ei vajatud. Helistaja pretensioonid olid, et politsei reageerib aeglaselt. Eriülesande patrulle reeglina väljakutsele ei saadeta. Kaebuse esitaja teadmisel helistamise hetkel reaalselt vabu patrulle ei olnud. Karistus on ebaproportsionaalne. Kaebaja möönab, et ei teinud infokaarti väljakutse kohta, kuid ei näe karistuse põhjendatust, ei näe, et helistaja huvid oleksid olnud kahjustatud. Karistuse määramisel ei ole arvestatud ka kaebaja eelnevat tööd ja iseloomustust. Kaebuse esitaja palub vaidlustatud käskkiri tühistada. 2 VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja põhjendab seda järgmiselt: Vastustaja märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et esimeses telefonikõnes kell 15.41 kaebaja lubas patrulli välja saata. Kaebaja väitis, et patrull jäi välja saatmata, kuna algselt ei olnud ühtegi vaba patrulli ning hilisemas telefonikõnes A. S. loobus sellest. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega, et A. S.i tehtud esimeses telefonikõnes sisaldus süüteotunnustega teade. KarS § 267 kohaselt on võõrast hoonest, ruumist, sõidukist või piirdega alalt selle valdaja poolt esitatud lahkumise nõude ebaseadusliku täitmata jätmine süütegu, mille eest karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga. 10.03.2010 toimunud paikvaatlusel selgus üheselt, et kõnealuse maja hoov on aiaga ümbritsetud kinnine territoorium. Registri andmetel on (ning oli ka 2009) A. S. korteriühistu Gonsiori 5 juhatuse liige. Seega alus patrulli saatmiseks oli olemas. Õige ei ole kaebaja väide nagu oleksid kõnealusel ajal vabad patrullid puudunud. Vastustaja on kohtule esitanud patrullilehed, millelt nähtub üheselt, et kõnealusel ajal olid vabad 4 patrulli, kelle patrulli marsruut kulges ca 100 meetri kauguselt sündmuskohast. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks vastupidist. On üheselt selge, et kaebaja ei üritanudki leida vaba patrulli väljakutse teenindamiseks. Nimelt nähtub teisest kaebaja ja A. S.i vahelise vestluse salvestusest (algus kl 15.51), et patrulli väljasaatmise asemel hakkas kaebaja uurima, kas ja mis põhjusel A. S. on varem politseisse helistanud. Seega ei olnud tal aegagi patrulli otsimisega tegeleda. Teate sisulise lahendamise asemel hakkas helistajaga vaidlema ning soovitas rahu ja vaikuse saamiseks muretseda eramaja. Vastustaja hinnangul on taoline käitumine lubamatu ega lähe kuidagi kokku kaebaja ametiülesannetega. Sellele ei kaebaja ka kordagi vastu vaielnud ning seega võib eeldada, et kaebaja seda eksimust tunnistab. Põhja politseiprefekti 11.02.2008 käskkirjaga nr 34 kinnitatud süüteoteadetele reageerimise korra punkt 1 sätestab, et juhtimiskeskuse jõudude korraldaja, selgitanud igakülgselt ning põhjalikult laekunud informatsiooni iseloomu, otsustab, milline politseiline sekkumine ja milliste politseiliste jõududega on süüteo lahendamiseks vajalik. Sisestab vastuvõetud teate politsei infosüsteemi ja edastab selle koos politsei infosüsteemi teate numbriga operatiivgrupile, kriminaalosakonna vastava talituse valvemenetlejale, patrulltoimkonnale või välijuhile. Korra punkt 43 järgi vastutab juhtimiskeskusele või osakonnale laekunud teate nõuetekohase vastuvõtmise ja menetlemise, detailse informatsiooni ja andmete kogumise, töötlemise, registreerimise, väljakutse sisu edastamise, väljakutse teenindamiseks korralduse andmise ning teatajale tagasiside andmise eest teate vastuvõtja või menetleja. Seega kaebajal ei olnud õigust jätta süüteoteade politseiinfosüsteemis registreerimata. Juhul, kui lähtuda kaebaja loogikast, mille kohaselt ei olnud sisestamine vajalik, kuna nimetatud aadressil toimuva kohta oli juba piisavalt infot, siis ei kannata nimetatud väide mittemingisugust kriitikat. Sama loogikat järgides võiksid ka teised juhtimiskeskuse töötajad sarnaselt reageerida, mis tähendaks, et infopilt oleks tegelikkust tugevasti moonutav. Eeltoodust lähtuvalt on vastustaja seisukohal, et kaebaja süü on üheselt tõendamist leidnud. Vastustaja esindaja palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud poolte suulisi selgitusi ja tunnistaja ütlusi, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada järgnevatel kohtu motiividel: Käesolevas haldusasjas on tuvastatud, et 20.08.2009 helistas kodanik A. S. politsei lühinumbrile 110 kahel korral, kell 15.41 ja 15.47, neist viimases rääkis ta väidetavast tapmisähvardusest mingi (alaealise) tütarlapse poolt, kes oli nende hoovist Gonsiori 5 lahkunud ja asus Narva mnt 2 sisehoovi 3 mänguplatsil, kus ta väidetavalt viibib iga päev. Esimese kõne võttis vastu D. B., teist teenindas S. K.. Esimese kõne ajal mingist konkreetsest rikkumisest juttu ei olnud, helistaja teatas, et hoiab „teda“ hoovis kinni ja ei lase mänguplatsile, keda nimelt ta kinni hoiab ja mis põhjusel, ta ei teatanud. Neid kahte kõnet ei registreeritud politsei andmebaasis ning patrullautot välja ei saadetud vajaduse puudumisel. 16.09.2009 A. S. esitas kaebuse Siseministeeriumile, kes edastas selle lahendamiseks Politseiameti kaudu Põhja Politseiprefektuurile. Kaebuses väitis A. S., et 20.08.2009 ähvardas alaealine (tütarlaps) teda ja tema last ära tappa, millest tulenevalt ta helistas politsei lühinumbrile 110 ja palus abi. Oma nime ta politseile ei teatanud, kuna ähvardaja oli väidetavalt tema lähedal ning ta ei soovinud, et isik saaks teada tema nime. Kui teda ähvardanud neiu oli lahkunud, teatas ta sellest politseile ning 5 minutit hiljem helistati talle politseist ja küsiti, miks ta ei teatanud sellest. Kaebuses väidab A. S., et politseitöötaja karjus temale, et olgu ta vait ja kuulaku teda. Viimane väide ei ole kohtumenetluses kinnitamist leidnud. Kohtus kuulati üle salvestused menetlusosaliste juuresolekul ning kohus ei tuvastanud nende kõnesalvestuste alusel D. B. poolt ebaviisakat käitumist või eetikanormide rikkumist vms, mida kinnitatakse ka distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes. Kohus veendus selles, et kõnealused telefonikõned olid oma sisult ebaselged ja raskesti arusaadavad, helistaja ise oli ärritunud seisundis, D. B. seevastu oli viisakas, rahulik ja kannatlik. Kohus toob alljärgnevalt ära kolm kõnealust telefonikõnet. I telefonikõne: kell 15.41 saabunud kõnes (3 min 34 sek) jutt käib kellestki, keda helistaja ei lase hoovis olla (taustal on kuulda tüdruku häält karjumas politsei). A. (nii ta end tutvustas politseile) teatas telefonikõnes, et ta ei lase teda (umbisikuliselt) hoovist kuhugi, laste mänguväljakule, ja et tal (helistajal) on see õigus, et hoovist kõik välja lüüa („Ta ei lähe mul siit hoovist kuhugi, ta ei lähe sinna laste mänguväljakule karjuma, kisendama, urineerima ja mida iganes tegema. Ma ei lase teda. Ja mul on see õigus, et oma hoovist kõik välja lüüa.“). Sellest kõnest jäi kõlama järgmine fraas vastuseks küsimusele, miks ta ei avalda oma perekonnanime: “/…/mul ei ole vaja, et ta kirjutab minu ees- ja perekonnanimega mingisuguse avalduse, et ma olen teda löönud või midagi sihukest/…/“. Kohtule jäi esimesest kõnest mulje, et tegelikult kannataja pooleks oleks nagu hoopis see isik (eeldatavasti alaealine tütarlaps), keda helistaja ei lase mänguväljakule ja hoiab hoovis kinni ning ei lase teda ka hoovist välja. D. B. vastas seepeale helistajale, et läheb aega, patrullid on hõivatud ning et ta paneb selle teate järjekorda. D. B. vestles helistajaga rahulikus ja viisakas toonis ning ta käitumine oli korrektne, mida kinnitab ka sellekohane järeldus distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes. Kohus leiab, et D. B. käitumine antud telefonivestluse käigus ning hetkeolukorra hindamine oli adekvaatne ning vastas situatsioonile. Sellise seosetu ja ebamäärase jutu peale ei pea küll politseiressurssi raiskama ja patrullautot välja saatma. Seega ei oma ka tähtsust, kas selle esimese kõne ajal oli mõni patrullauto vaba või mitte. II telefonikõne (02 min 04 sek) vaatluse all ei ole, kuna selles osas vaidlus puudub (selle võttis vastu kell 15.47 S. K., kelle käitumises distsiplinaarsüüteo tunnuseid ei tuvastatud). Lühidalt võib öelda, et sellest jutust saab aru selliselt, et helistaja pidas kinni ühe tüdruku, kes ähvardas teda hoovis kinnipidamise pärast, öeldes, et „ja tebja ubju“. Helistaja teatas, et tüdruk on ära läinud, ütles, et tüdruk on Narva mnt 2 hoovis laste mänguväljakul, ta olevat pidevalt seal (helistajale teadaolevalt). Helistaja oma kõne lõpus teatas, et läheb koju ning kui politsei tuleb, siis helistagu talle. S. K. andis tema poolt vastu võetud kõne edasi D. B.le. Kolmas kõne toimus kell 15.51 (04 min 22 sek). D. B. helistas tagasi A. S.ile. D. B. küsis, kas ta lahkus sealt hoovist ning kas probleem lahenes, mille peale helistaja vastas, et see inimene läks Narva mnt 2 sisehoovi, nende hoovist ta lahkus, kuid enne seda lubas tema ja ta lapse maha lüüa, ütles „ja tebja ubju“. Hetk hiljem helistaja räägib juba mitmuses isikutest, kes väidetavalt iga päev käivad seal (hoovis), karjuvad, kisendavad, tarvitavad alkohoolseid jooke…(sellest on ta juba varem korduvalt politseid teavitanud, kokku 6 korda). D. B. küsimusele, millist abi ta praegu politseilt vajab, vastas A. 4 S.: „No ma ei tea, las nad tulevad siis ma kirjutan kohapeal neile avalduse“. Selle peale D. B. vastas väga õigesti, et selleks ta patrulli välja ei saada, et ta kohapeal avalduse kirjutaks, mida ta võib teha Kolde pst 65 (politseiosakonna asukoht). D. B. küsis, et kas ta saab õigesti aru (väga õige küsimuse asetus), et helistaja on oma korteris ja teda ei ähvarda miski, mille peale helistaja vastas retoorilise küsimusega, et praegu on ta korteris, aga kui ta välja läheb ja ta maha lüüakse, mis siis saab? Seejärel läheb helistaja jutt alaealistele, kes väidetavalt iga päev joovad seal (arvatavasti hoovis) õlut. Helistaja püüab arendada diskussiooni teemal, kas avalikus kohas tohib alkoholi tarbida. D. B. vastab temale, et see diskussioon ei vii hetkel kuhugi…Lõpetuseks D. B. küsib helistajalt, et teda huvitab, kas tal on hetkel politsei abi vaja. Selle peale vastab A. S., et „Ei. Praegu hetkel ei ole vaja, sest ju ma siis pean jälle minema Kolde pst-le.“ Sellest nähtub, et A. S. on aru saanud, et ta võib vajadusel minna Kolde pst 65 politseiosakonda avaldust kirjutama, mis on talle juba tuttav koht. Sellest telefonikõnest saab aru selliselt, et politsei kohalekutsumiseks on vajadus ära langenud, mida väga täpselt kinnitab ka helistaja ise. Kohus kõiki neid telefonikõnesid kuulates ning lugedes nende väljatrükke, on üheselt jõudnud järeldusele, et D. B. on käitunud vastavalt olukorrale õigesti ning adekvaatselt hinnanud politsei väljakutse otstarbekust ja põhjendatust, ta on segaste asjaolude täpsustamiseks isikule tagasi helistanud ja kontrollinud hetkeolukorda ning politsei väljakutse reaalset vajadust. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et politseiressurssi ei tohi põhjendamatult kulutada nn tühikutsetele, millel puudub reaalne vajadus. Kui keegi kodanikest süstemaatiliselt tegeleb sellega, et helistab iga teda ärritava isiku puhul politseisse, kusjuures tema käitumine võib olla vägagi provotseeriv, siis ei pea sellisel juhul küll politseid nn tühikutse peale välja saatma. Samuti ei pea politsei selliste helistajatega pidama telefoni teel pikki debatte seaduste mõttest jne ning seda ajal, kui ootel võib olla põhjendatud ning kiireloomuline väljakutse. Nagu nähtub kolme telefonikõne väljatrükist on A. S.iga piisavalt põhjalikult ja kannatlikult vesteldud väljakutse asjaolude väljaselgitamiseks. Kohus kordab, et politsei patrullauto saadetakse välja siis, kui selleks on vajadus ning väljakutse on põhjendatud. Seda aga peab hindama politseitöötaja, kes võtab kõnesid vastu, tema peab ka vastustama selle eest, et patrullauto ei teeks nn tühisõitu, mistõttu ta peab adekvaatselt hindama igat väljakutset ning otsustama selle põhjendatuse üle, kusjuures piiratud aja vältel. D. B. seda tegigi ning temale ei ole selles osas midagi ette heita. Kohus kordab, et kaebuse esitaja hindas adekvaatselt olukorda ning käitus õigesti antud situatsioonis. D. B. ei laskunud ise diskussiooni helistajaga, vaid see oli A. S.i enda initsiatiiv, kes üritas D. B.ga diskuteerida õigusalasel teemal, mille kaebaja katkestas, öeldes, et see ei vii kuhugi. Nende telefonikõnede põhjal on kohus jõudnud järeldusele, et puudus objektiivne vajadus patrullauto väljasaatmiseks Gonsiori 5 hoovi. Igal juhul esimese kõne põhjal seda vajadust küll ei nähtu. Jutt käib selles üksnes kellestki, kes viibib hoovis ja keda helistaja ei lase laste mänguväljakule, ühtki sõna ei räägita selle kohta, et see isik (väidetavalt mingi tütarlaps), keda A. S. hoovis kinni hoiab, oleks joobes või rikuks avalikku korda vms. Jutt käib vaid sellest, et „ta“ viibib kortermaja hoovis, mis häirib helistajat. Sellele järgneb mingi seosetu üldistav jutt selle kohta, kes seal hoovis on varem käinud ja mida teinud. Sellise ebamäärase telefonikõne peale patrullauto saatmine kohale oleks olnud ilmne nn tühisõit ja politseiressursi raiskamine (see selgub ka kõigi kolme telefonikõne pinnalt). D. B. hindas õigesti olukorda ning vastas delikaatselt, et paneb selle teate järjekorda. Kohus ei loe sellest telefonikõnest välja, et helistajale oleks öeldud, et oodaku, patrullauto sõidab välja. Teine A. S.i kõne järgnes juba 3 minuti pärast, kus ta ütleb, et tegi väljakutse Gonsiori 5, mis võeti järjekorda ja et see tüdruk on nüüd nende hoovist ära läinud ja asub Narva mnt 2 sisehoovis laste mänguväljakul, kus ta istuvat iga päev (jutust jääb mulje, et helistaja pidevalt jälgib, kes viibib nende hoovis ja ühtlasi ka kõrvalhoovis). Helistaja ütles, et ta filmis seda tüdrukut digikaameraga (väidetavat ähvardajat). Alles teises kõnes on esmakordselt juttu n-ö tapmisähvardusest. Peale teist kõnet D. B. kohe (2 min pärast peale teise kõne lõppu) helistas A. S.ile, et välja selgitada, kas on vaja patrullauto välja saata. Kõne käigus selgus, et vajadus selleks puudub. 5 Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kohaselt A. S. tihti helistab politseisse analoogsete kutsetega ning politseile on see isik ja tema probleemid, mis on seotud Gonsiori 5 hoovis viibivate isikutega, väga hästi teada. Kohus omakorda märgib, et kuigi Gonsiori 5 hoov on kinnine, on selle väravad lahti (kohus ja menetlusosalised veendusid selles paikvaatluse ajal). Seega kui Gonsiori 5 elanikud (korteriühistu) ei soovi, et keegi võõrastest viibiks nende hoovis, siis tuleb värav, sh jalgvärav, lukustada ja probleem on lahendatud (langeb ära ka vajadus politseisse helistada). Haldusasja materjali hulgas on D. B. iseloomustus, mis on eranditult positiivne. Heade töötulemuste eest on teda korduvalt ergutatud rahaliste preemiatega. Distsiplinaarkaristusi tal ei ole. D. B. on kogenud politseitöötaja, ta on kohusetundlik, täpne ja korrektne teenistuja. Ta omab häid erialaseid teadmisi, mistõttu täidab temale pandud teenistusülesandeid oskuslikult ning võtab vastu juriidiliselt pädevaid otsuseid. Probleemsituatsioonide esinemisel suudab jääda rahulikuks ning lahendada tekkinud situatsiooni professionaalselt jne. Käesolevas haldusasjas viidi läbi ka paikvaatlus menetlusosaliste osavõtul. Paikvaatlus toimus 10.03.2010 hommikul kell 10.00 Tallinnas, Gonsiori tn 5 kortermaja hoovis. Paikvaatluse käigus tuvastati, et Gonsiori tn 5 hoov on kinnine (ei ole läbikäidav), selle värav aga on lahti, kust on võimalik hoovi pääseda ka autoga. Paikvaatluse toimumise ajal ilmus ootamatult hoovi A. S. (politseisse helistaja, kelle menetlusosalised ära tundsid), kes oli väga häiritud paikvaatlusel osalejate viibimisest Gonsiori tn 5 hoovis ning nõudis agressiivses toonis viivitamatut lahkumist, lubamata endale esitada mingeid selgitusi. Väljakutsuvalt käituv isik, kes ennast ei esitlenud, ähvardas politseiga ning sulges värava, teatades ülbelt, et autoga ei pääse enam hoovist välja sõitma. Tema käitumine oli arusaamatult agressiivne ja provotseeriv, kuigi tegu ei olnud korda rikkuvate isikutega, kes oleksid võinud häirida tema rahu. A. S.i ootamatust ja kiirest ilmumisest hoovi jäi mulje, nagu jälgiks ta pidevalt aknast hoovis liikumist ning et ta reageerib momentaalselt iga võõra isiku peale, olenemata sellest, kas rikutakse korda või viibitakse lihtsalt maja hoovis. A. S.i äärmiselt ebameeldivast käitumisest jäi mulje, et selline ongi selle isiku tavapärane käitumismall hoovis viibivate võõraste isikutega, mis teda eeldatavasti isiklikult häirib, seejuures ei oma tähtsust, kas isikud rikuvad korda või lihtsalt viibivad hoovis. Käesolevas asjas on tunnistajana vande all üle kuulatud distsiplinaarjuurdluse läbiviija A. B.. Tunnistaja A. B.i ütluste kohaselt distsiplinaarmenetluse käigus konkreetselt läbiviidud toiminguid ta ei mäleta, samuti ei mäleta, kelle poole ta menetluse käigus pöördus seletuste saamiseks. Salvestusi kuulas ta distsiplinaarmenetluse käigus. Tunnistaja väitel nii palju aega on mööda läinud ja tagantjärgi ei saa ta anda hinnangut, mis mulje salvestused talle jätsid. Vaidlustatud käskkirja koostas tema ise juhi otsuse alusel, distsiplinaarkaristuse määramise otsustajaks oli politseiprefekt. A. B.i koostatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes märgitakse, et on leidnud kinnitust, et korrakaitseosakonna juhtimiskeskuse konstaabel D. B., olles täitmas 20.08.2009 päevases vahetuses tööülesandeid operaatorina, jättis registreerimata kell 15.41 juhtimiskeskusesse telefoni teel A. S.ilt laekunud teate, minnes sellise tegevusega vastuollu Korrakaitseosakonna põhimääruse punktides 8.1, 8.3 ja 13.2; Korrakaitselise tegevuse juhendi punktis 18.3; Süüteoteadetele reageerimise korra punktides 1 ja 43, Juhtimiskeskuse operaatori ametijuhendi punktis 2.1; Politseiseaduse § 12 lg 1 p-des 1 ja 4 sätestatud teenistuskohustustega, millega läks omakorda vastuollu ATS §-ga 59 lg 1- teenistuja peab oma töökohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest tulenevate kohustustega. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes tsiteeritakse eelnimetatud õigusaktide sätteid, kuid ei kirjutata lahti, mida neist on D. B. rikkunud. Üksnes viidetest õigusaktidele ja nende sätete tsiteerimisest ei piisa distsiplinaarsüüteo koosseisu määratlemiseks, kokkuvõttes tuleb kirjeldada, mida isik on teinud ja siis viidata sättele, 6 millega on see vastuolus. Pelgalt sätete loetelust ei piisa konkreetse distsiplinaarsüüteo kirjeldamiseks. Nii näiteks kokkuvõttes viidatakse PolS §-le 12 lg 1 p 1-4, mille kohaselt politsei vastavalt oma ülesannetele: 1) abistab kodanikke oma pädevuse piires; 2) kaitseb kodanike elu, tervist, au ja väärikust, vara ning omandit õigusvastaste rünnete eest ja muu ohu korral; 3) tagab korra avalikes kohtades: õiguserikkumiste korral nõuab nende viivitamatut lõpetamist ning võtab tarvitusele vastavad meetmed; 4) võtab vastu ja registreerib õiguserikkumiste ning muude sündmuste kohta saabuvat informatsiooni, võtab viivitamatult tarvitusele abinõud õiguserikkumiste ärahoidmiseks, tõkestamiseks ning avastamiseks. Kokkuvõttest ei selgu, kas D. B. on rikkunud kõiki eelloetletud punkte korraga ja kogumis või mõnda neist, kuna ei ole lahti kirjutatud, mida nimelt viidatud sättest tulenevalt on D. B. rikkunud. Sama on ka ATS §-ga 59 lg 1, kuna selles on loetletud erinevad alused ning samuti on lahti kirjutamata, milliseid neist D. B. rikkus ning milles see rikkumine seisnes või on silmas peetud kõiki aluseid korraga ja kogumis, kuid ka sellisel juhul tuleb kirjeldada, mida ja kuidas rikuti. Haldusasja materjali hulgas on 22.09.2009 juhi otsus, millega loetakse distsiplinaarjuurdlus nr 09-062 lõpuleviiduks ning määratakse juhtimiskeskuse konstaabel D. B.le distsiplinaarkaristuseks noomitus. Otsuses märgitakse, et D. B. on lisaks teate politseiandmebaasides registreerimata jätmisele hakanud vaidlema ka teatajaga, suheldes temaga ametnikule sobimatult. Samas aga ei täpsustata, millist vestlust (telefonikõnet) silmas peetakse, neid oli kokku kolm, neist kaks tehti A. S.i poolt, samuti ei täpsustata, millises telefonikõnes nimelt leidis aset ametnikule sobimatu suhtlemine teatajaga (D. B. suhtles teatajaga telefoni teel 2 korda). Täiesti asjakohatu on aga otsuses sisalduv viide mingitele analoogsetele distsiplinaarrikkumistele, mis leidsid aset 2005 ja 2007 (sellest ei selgu, kas isikut karistati siis distsiplinaarkorras või mitte, aga igal juhul on need asjad juba ammu aegunud). Juhi otsusest loeb välja, et just need vanad asjad saidki määravaks D. B. karistamise otsustamisel. Samas öeldakse, et karistuse kohaldamata jätmist ei pea toimunu asjaolusid kaaludes siiski võimalikuks. Põhja Politseiprefektuuri 22.09.2009 käskkirjaga nr 659-p määrati Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna juhtimiskeskuse konstaabel D. B.le teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise eest distsiplinaarkaristuseks noomituse. Käskkirja kohaselt 20.08.2009 kell 15.41-44 (esimene telefonikõne) helistas politsei hädaabinumbrile 110 A. S., kelle väljakutset selle kohta, et alaealine vahetult ähvardas teatajat ja tema last Tallinnas, Gonsiori 5 juures, ei registreeritud politsei infosüsteemis Polis. Teatajale vastati, et kuna patrullid on hõivatud, pannakse teade järjekorda, millest teatajal tekkis ka põhjendatud ootus politseipatrulli saabumise osas. Kohus leiab, et selline tõlgendus on ebatäpne ning vastuolus faktiliste asjaoludega. Nimelt telefonikõnede väljatrükist on näha, millise kõne ajal ja mida A. S. politseile teatas. Esimese kõne ajal (kell 15.41-44), mida teenindas D. B., ei olnud mingit tapmise vm ähvardamise teadet, otse vastupidi, helistaja teatas, et hoiab oma hoovis kedagi kinni, jutt käib umbisikuliselt kellestki „temast“, helistaja isegi ei täpsusta, kes see „tema“ on, keda ta kinni hoiab. Valdavalt räägib helistaja, D. B. esitab selle ebaselge jutu vahele mõned täpsustavad küsimused, mis aga selgust ei too. Selle telefonikõne põhjal ei ole võimalik üheselt aru saada, mis on toimunud ja miks A. S. hoiab kedagi oma hoovis kinni. Kuid igal juhul ei ole ühtegi sõna mingist tapmisähvardusest või mingist konkreetsest avaliku korra rikkumisest või purjus isikust, kes rikuks rahu jne. Sellistele ebaselgetele ja sisututele kõnedele ei pea politsei reageerima. Telefonikõnes peab teataja arusaadavalt selgitama, mis juhtus, et politsei saaks veenduda, et tegu ei ole n-ö tühikutsega ning selge ja arusaadava jutu põhjal otsustama, kas on vajalik politseipatrull välja saata või mitte. Iga telefonikõne peale ei pea politseipatrulli tingimata välja saatma, selleks peab olema mõjuv põhjus, et vältida nn tühisõite. Selliselt D. B. ka hindas situatsiooni. Asjaolu, et teataja sai D. B. jutust aru selliselt, et politseipatrull saadetakse igal juhul välja, on tema subjektiivne arusaam vestlusest. Seda enam, et juba 3 min pärast peale esimest kõnet helistas A. S. uuesti (teenindas S. K.) ja alles siis tuli jutuks väidetav tapmisähvardus, aga selle kõne (teine kõne) võttis vastu ja vestles temaga S. K., kes oleks võinud selle teate vajadusel ka ise registreerida. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kohaselt S. K.u käitumises distsiplinaarsüüteo tunnuseid ei tuvastatud. Teine kõne, mille 7 vastuvõtjaks oli S. K., anti edasi D. B.le, kes koheselt helistas ka teatajale tagasi (kolmas kõne), et täpsustada väljakutse asjaolusid. Kolmanda kõne ajal selgus, et politseid kohale ei ole vaja saata. Käskkirjas märgitakse, et D. B. jättis registreerimata ja korrektselt lõpuni lahendamata kell 15.41-44 juhtimiskeskusesse telefoni teel A. S.ilt laekunud süüteotunnustega teate, samas aga distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes räägitakse lihtsalt teatest (süüteotunnustega teatest juttu ei ole). Kohtu arvates esimene teade (kell 15.41-44) oma sisult ei olnud süüteotunnustega teade, kuna sellest ei selgunud õigusvastane tegu, mis oleks tinginud patrullauto väljasaatmise vajaduse. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes on öeldud, et A. S.i kõne oli väga segane ja ühelt teemalt teisele hüplev ning A. S. ise on kohati vägagi provotseeriv ning närviline (milles kohus veendus ka paikvaatluse ajal). Kokkuvõttes öeldakse, et seevastu D. B. suhtles rahulikult ja ärritumata ning D. B. väidetavat karjumist kõnesalvestuste kuulamisel ei tuvastatud (milles kohus veendus kõnesalvestuste kuulamise ajal). Kokkuvõttes märgib juurdleja, et kontrollimisel infosüsteemist Polis selgus, et A. S.i näol on tõepoolest tegemist probleemse ja konfliktse persooniga ning et see isik on korduvalt helistanud politseisse ja teinud väljakutseid Gonsiori 5 ja Narva mnt 2 aadressile (ajavahemikus 11.07.-18.09.2009, kokku 6 korda). Väljakutsetele saabudes on politsei kohapeal kindlaks teinud, et hoovis viibivad noored inimesed olid kained ja läksid laiali, avaliku korra rikkumist ei tuvastatud (väljakutsetes seevastu räägitakse sellest, et alaealised lärmavad, suitsetavad ja tarbivad alkohoolseid jooke). Kokkuvõttes asub juurdleja seisukohale, et lähtudes eeltoodust on ilmselgelt tegemist järjest korduva samasisulise probleemiga, millest on tingitud ka arvukad väljakutsed antud aadressidele. Seega leiab kohus, et isegi kui üks sarnane väljakutse jäi registreerimata, ei muuda see oluliselt midagi, kuna politsei on asjaoludest, mis on infosüsteemis juba korduvalt kajastamist leidnud, teadlik ning väljakutsed on jätkuvalt samasisulised (väikeste erisustega). Põhja politseiprefekti 11.02.2008 käskkirjaga nr 34 kinnitatud süüteoteadetele reageerimise korra punkt 1 sätestab, et juhtimiskeskuse jõudude korraldaja, selgitanud igakülgselt ning põhjalikult laekunud informatsiooni iseloomu, otsustab, milline politseiline sekkumine ja milliste politseiliste jõududega on süüteo lahendamiseks vajalik. Sisestab vastuvõetud teate politsei infosüsteemi ja edastab selle koos politsei infosüsteemi teate numbriga operatiivgrupile, kriminaalosakonna vastava talituse valvemenetlejale, patrulltoimkonnale või välijuhile. Korra punkt 43 järgi vastutab juhtimiskeskusele või osakonnale laekunud teate nõuetekohase vastuvõtmise ja menetlemise, detailse informatsiooni ja andmete kogumise, töötlemise, registreerimise, väljakutse sisu edastamise, väljakutse teenindamiseks korralduse andmise ning teatajale tagasiside andmise eest teate vastuvõtja või menetleja. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et kaebajal ei olnud õigust jätta süüteoteade politseiinfosüsteemis registreerimata, kuna süüteoteadet kui sellist D. B.le esimese telefonikõne ajal ei laekunud (kell 15.4144). Teade, mis võis vastata süüteoteatele (väidetav tapmisähvardus), saabus teise kõne ajal (kell 15.47), mida teenindas teine töötaja (S. K.). Selle kõne täpsustamisel D. B. poolt aga selgus, et vajadus politsei kutsumiseks on ära langenud. Vastustaja oleks pidanud asja lahendamisel pöörama tähelepanu ühele olulisele asjaolule, nimelt erinevusele kahe telefonikõne sisu vahel (esimene neist oli ebamäärane ja ilma väidetava tapmisähvarduseta), aga just esimesele kõnele reageerimata ja registreerimata jätmist pannakse D. B.le süüks. Kohus selles vastustajaga ei nõustu eeltoodud põhjendustel. Samuti kohtu hinnangul ei ole D. B. toime pannud ka muid temale süüks pandud rikkumisi vastavalt käskkirjas sisalduvale loetelule. Ning täiesti asjakohatu on käskkirjas viide kahele varasemale distsiplinaarrikkumisele (juhi otsuses 2005 ja 2007), kuna need vanad asjad karistuse määramisel arvesse ei tule (samas ei loe juhi otsusest ega käskkirjast välja, kas isikut on väidetavate rikkumiste eest üldse distsiplinaarkorras karistatud). Iseloomustuses on märgitud, et D. B.l distsiplinaarkaristusi ei ole. Käesolevas asjas ei ole kohtu poolt tuvastamist leidnud, et D. B. oleks käitunud süüliselt ja õigusvastaselt esimese telefonikõne vastuvõtmisel ja veidi hiljem väljakutse asjaolude väljaselgitamisel, samuti selle ebamäärase ja arusaamatu väljakutse, mis ei olnud oma sisult 8 süüteotunnustega teade, registreerimata jätmisel ning jättes sellisele kutsele politseipatrulli välja saatmata, seda enam, et teataja ise sellest loobus. Kõiki neid asjaolusid kogumis hinnates asub kohus seisukohale, et kaebaja võeti distsiplinaarvastutusele ning teda karistati distsiplinaarkorras põhjendamatult. Kohus ei nõustu vastustajaga, et D. B. on rikkunud Korrakaitseosakonna põhimääruse punktides 8.1, 8.3 ja 13.2; Korrakaitselise tegevuse juhendi punktis 18.3; Süüteoteadetele reageerimise korra punktides 1 ja 43; Juhtimiskeskuse operaatori ametijuhendi punktis 2.1, Politseiseaduse § 12 lg 1 punktides 1 ja 4 sätestatud teenistuskohustusi; millega väidetavalt läks omakorda vastuollu ATS § 59 lõikes 1 tooduga - teenistuja peab oma töökohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest sätestatud kohustusega -, pannes toime ATS § 84 punkti 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo - teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise eest. Kohus D. B. tegevuses süülist eelloetletud õigusaktidest tulenevate teenistuskohustuste täitmata jätmist ei ole tuvastanud. Kohus juhib vastustaja tähelepanu vastuolule distsiplinaarsüüteo määratlemisel distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes, mis on aluseks distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjale ning käskkirjas endas, nimelt kokkuvõttes märgitakse, et D. B. on toime pannud ATS § 84 p.1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo- teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise, käskkirjas aga määratakse D. B.le distsiplinaarkaristus teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise eest. Need aga on erinevad alused, mis on toodud ATS §-s 84 p.
- Sellest võib järeldada, et vastustaja ise ei ole jõudnud selgusele, kas D. B. distsiplinaarsüütegu seisnes selles, et ta süüliselt jättis teenistuskohustused täitmata või pani toime teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise, mis on täiesti erinevad alused. Sellise vastuolu ilmnemisel ja selle kõrvaldamata jätmisel ei ole võimalik isikut distsiplinaarkorras karistada. Kohus ülalöeldut kokku võttes on jõudnud järeldusele, et vaidlustatud käskkiri, mille alusel D. B.le määrati distsiplinaarkaristus, tuleb tühistada. Vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitaja ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise nõuet. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Elle Kask Kohtunik 9 10