Obsah (5)

§ 30§ 32§ 34§ 27§ 6

3-04-383 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Ago Kutsar, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 9. märts 2006 Tartu Haldusasja number 3-04-383 Haldu

) § 29 (vaidlusalusel perioodil kehtiv) sätestab piirangud kaevandamisloa andmisel. Kaevatava haldusakti väljaandmisel

§-ist 29 tulenevaid piiranguid ei ole tuvastatud ning on leitud, et puudub ka vajadus keskkonnamõjude hindamiseks. Võrumaa KKT-l on olnud kasutada aruanne „Eesti märgalade inventeerimise kohta

1. a.“, mille koostajaks on Jaanus Paal ning inventeeritud oli Ess-soo edelaosa. Selle aruande põhjal Ess-soole erilist kaitseväärtust ei omistatud. OÜ Ketal Võru poolt taotletav mäeeraldis asub uuritud ala piirkonnas. Natura 2000 raames ei ole Ess-soo kohta toodud loodusväärtusi looduskaitse seisukohalt. Seega on kaebuse esitaja arvamus, et vaidlusalune ala võib olla kõrge loodusväärtusega, oletuslik ning pole kinnitust leidnud. Keskkonnamõjude hindamise eesmärgiks on selgitada, hinnata ja kirjeldada kavandatava tegevuse eeldatavat mõju keskkonnale, analüüsida selle mõju vältimise või leevendamise võimalusi ning teha ettepanek sobivama lahendusvariandi valikuks. Keskkonnamõju on oluline, kui see võib ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada pöördumatuid muutusi keskkonnas, seada ohtu inimese tervise või vara või kaasneb KeHAS §-is 6 lg 2 nimetatud tegevuste või nende kombinatsioonide elluviimisega. Tulenevalt KeHAS (vaidlusalusel perioodil kehtinud) §-ist 6 lg 2 p 26 on tegemist olulise keskkonnamõjuga, kui turba kaevandamine toimub suuremal maalala kui 150 ha, mis toob kaasa keskkonnamõju hindamise kohustuse. Lähtuma 3 peab nimetatud seadusesättest, sest asja sisuks on turba kaevandamine. Kuna OÜ Ketal Võru poolt taotletav maa-ala oli tunduvalt väiksem, siis puudus kohustus keskkonnamõju hindamist läbi viia. Kaebaja poolt välja toodud KeHAS § 6 lg 2 p 32, mille alusel tuleb keskkonnamõjude hindamine läbi viia üle 100 ha suuruse pindalaga metsamaa või märgala pöördumatu muutmise, nagu kuivendamine, raadamine, korral, ei ole asjakohane säte, kuna nimetatud säte ei reguleeri turbakaevandamisega seonduvat, mille kohta kehtib säte KeHAS § 6 lg 2 p
2. Keskkonnamõjude hindamisel on väga oluline hinnata asjaolu, kas teatud tegevusega ei ole ohtu seatud kellegi elu, tervist või vara. Antud juhul ei ole kaebust esitanud ükski kohalik elanik, kes võiks välja tuua asjaolusid, kuidas võib halvendada kaevandamine nende elukeskkonda või ohustada tervist. Kaebaja pool on esitanud korjatud allkirjade kogumi, mis kajastab vastuseisu turbamaardla rajamisele Ess-soos, kuid nimetatud allkirjad on kogutud aastal 2004 ning ei nähtu, millises piirkonnas on allkirjade kogumine läbi viidud, seega nimetatud asjaolu ei oma õiguslikku tähendust
3. aastal väljaantud haldusakti suhtes. Kaevatav haldusakt vastab HMS §-ide 54, 55 ja 56 nõuetele. Haldusakt on üheselt mõistetav ja põhjendatud, välja antud pädeva isiku poolt, korralduse juures olevas lisas on toodud ära kõik kaevandamisega seonduvad tingimused. Haldusmenetluses kehtivast uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada olulisi asjaolusid ja kaaluda põhjendatud huvi. Antud juhul ei ole tuvastatud, et vastustaja oleks teinud kaevatava korralduse väljaandmisel menetlusvigu või vormivigu, mis võisid mõjutada asja sisulist otsustamist. Kaevatav korraldus on kooskõlas vaidlusalusel perioodil kehtinud õigusnormidega ja õiguse üldpõhimõtetega. Kolmandal isikul on tekkinud põhiseadusest sätestatud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttest tulenev lootus saada
4. oktoobrist 2002 luba maavarade kaevandamiseks. Õiguskindluse põhimõte peab kaitsma isiku ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära seda õigust, mis talle on antud ja mida ta on hakanud realiseerima. Keskkonnateabe kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon (Arhusi konventsioon) ratifitseeriti Eesti poolt 06.06.
5. Konventsioon näeb ette laiaulatusliku kaebeõiguse ning kaebeõigus on nendel üldsuse esindajatel, kellel on küllaldane huvi asja vastu või kelle õigusi on rikutud. Antud juhul on kaebeõigus olnud kohtus tagatud seltsingul Roheline Urvaste, kelle ülesandeks on 03.09.2004 sõlmitud lepingule Ess-soo säilitamine loodusliku elu- ja puhkekeskkonnana. Konventsioon on rõhutanud üldsusele ulatusliku ligipääsu andmist õigusmõistmisele keskkonnaasjades ning on sätestanud ka ühtlasi põhimõtte, et keskkonnaasjades kaebuse esitamisel tuleb teatud keskkonnaorganisatsioonide põhjendatud huvi ja õiguste rikkumist eeldada. Antud juhul ei saanud seltsing olla see subjekt, kellele oleks saanud keskkonnateenistus vaidlustatud korraldusest teavitada, kuna korraldus on antud 14.10.2002 ja seltsinglased on oma jõupingutused ühendanud Urvaste valla looduskeskkonna säilitamiseks alles 03.09.
6. Eeltoodu alusel on võimalik eeldada, et kaebajal on tekkinud küllaldane huvi maavara kaevandamisega seonduva suhtes Ess-soo turbatootmisalal hilisemalt ning toonud välja asjaolusid, mis põhjusel 14.10.2002 välja antud haldusakt on õigusvastane. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7. Seltsing Roheline Urvaste esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
8. novembri 2005 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus halduskohtule rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 4 1) on vaidlustatud haldusakt õigusvastane, kuna selle andmisel on rikutud kaalutlusreegleid. Maavara kaevandamisloa väljaandmise otsuse puhul oli tegemist kaalutlusotsusega. Kaevatava haldusakti andmise hetkel kehtinud

§ 30

lg 1 kohaselt pidi kaevandamisluba määratlema mäeeraldise suuruse, kaevandamise tingimused, kestuse ning rekultiveeritava maa kasutamise otstarbe.

§ 32

kohaselt oli kaevandamisloa väljaandjal õigus kehtestada tingimusi, tagamaks maavara kõikide varude ratsionaalset kasutamist ning vähendamaks mäetööde kahjulikku mõju keskkonnale.

§ 34sätestas kaevandamisloa väljaandmisest keeldumise alused, s.

h asjaolud, et prognoositavad kaevandamise kahjulikud mõjutused või teistele isikutele tekitatav kahju on suurem kui saadav kasu (

§ 34

p 10) ning, et kaevandamine tekitab olulist kahju keskkonnale (

§ 34p 12).

Seega tuli kaevandamisloa väljaandmise otsuse tegemisel kaaluda vähemalt küsimusi, kas kaevandamisest saadav kasu on suurem kui tekitatav kahju ja/või kas tekitatavat kahju on võimalik leevendada kaevandamisloas vastavate tingimuste kehtestamisega. Antud asjas kaevandusloa väljaandmise otsustamisel sellist kaalumist ei toimunud. Haldusakt ei vasta HMS § 56 nõuetele. Kaevandamisloa väljaandmise otsuses puuduvad põhjendused. Eelduslikult negatiivse keskkonnamõjuga tegevuste puhul tuleb teatud juhtudel kaaluda ka keskkonnamõju hindamise algatamist, mille osas on samuti vajalik põhjenduste esitamine (iseäranis juhul, kui otsustatakse keskkonnamõju hindamist mitte algatada, nagu antud asjas). Kaalutlusreeglite rikkumisena on käsitletav ka asjaolu, et arvestamata on jäetud rajatava turbamaardla paiknemine avatud ja ammendamata aktiivse turbavaru ala (mahajäetud kaevandus) kõrvale. Asjas põhjendatud kaalutlusotsuse tegemiseks oleks Võrumaa KKT-l olnud vaja saada selge ülevaade sellest, millised on Ess-soo loodusväärtused, et oleks võimalik hinnata, kas võivad esineda

§-is 34 p 10 ja 12 sätestatud kaevandamisloa väljaandmist välistavad asjaolud. Võrumaa KKT on kasutanud vaidlustatud korralduse tegemisel ainult üht allikat - aruannet „Eesti märgalade inventeerimine 1997“, milles Ess-soole erilist kaitseväärtust ei omistatud. Kohus ei ole põhjendanud, miks on jäetud arvestamata apellandi poolt kohtule esitatud ekspertide arvamused, s. h E. Leibaku ekspertarvamuse Ess-soo looduskaitselise väärtuse kohta, millest ilmneb, et kavandatava kaevanduse alla jääv ala on keskmisest kõrgema kaitseväärtusega ning selle vahetusse lähedusse jääb kõrge looduskaitseväärtusega ala (tl 149-150 II kd, tl 164-171 II kd); samuti S. Põlme hinnangut selle kohta, et Ess-sood tuleks säilitada kui mitmete kaitsealuste linnuliikide elupaika (tl 90 II kd). Iseäranis oluline on asjaolu, et kohus on lugenud õigeks vastustaja väite selle kohta, et OÜ Ketal Võru taotletav mäeeraldis on selles piirkonnas, mis on uuritud ala, samas kui põhjendamatult on arvestamata jäetud kaebaja väited selle kohta, et uuritud on vaid väikest osa Ess-soost ning suur osa kavandatava kaevanduse alast on läbi uurimata. Seejuures kinnituse, et mitte kogu Ess-sood ei ole läbi uuritud, on andnud ka töö ,,Eesti märgalade inventeerimine 1997“ kaasautorid J. Paal ja E. Leibak (nende autorsust tõendab tl 6 II kd). Nende selgitustest ilmneb, et 90% mäeeraldisest ei asu inventeeritud alal (inventeeritud ala osas on 21.11.05 istungil esitatud kohtule J. Paali märkmed inventeerimisest koos vastava kaardiga (tl 174-176, II kd). Seega trükise „Eesti märgalade inventeerimine 1997“ sisu ei saanud kuidagi olla aluseks Võrumaa KKT seisukoha kujunemisele mäeeraldiseks kavandatava ala väärtuste suhtes. Järelikult on kohus andnud ühele tõendile põhjendamatult suure tähenduse ega ole kaebaja esitatud tõendite arvestamata jätmist põhjendanud, millega on rikkunud kohtumenetluse norme. Asjakohatu on vastustaja väide, et Natura 2000 raames ei ole Ess-soo kohta toodud loodusväärtusi looduskaitse seisukohalt. Vaidlustatud korralduse väljaandmist puudutavate materjalide hulgas puudub viide Natura 2000 inventuuridele; 2) on vääralt asutud seisukohale, et keskkonnamõju hindamise läbiviimise kohustus puudus. KeHAS § 6 lg 3 kohaselt on otsustaja väljaspool või täiendavalt KeHAS §-is 6 lg 2 sätestatud kohustusele kohustatud igakordselt analüüsima ja vajaduse korral lugema keskkonnamõju 5 oluliseks, lähtudes: 1) tegevuse eeldatava keskkonnamõju ulatusest; 2) asukohast ja selle keskkonnatingimustest; 3) tehnoloogilisest tasemest ning jäätme- ja energiamahukusest; 4) eeldatava keskkonnamõju tõenäosusest, kestusest, sagedusest, pöördumatusest ja toimest; 5) võimaliku riski ulatusest. Kuna vaidlustatud haldusaktis põhjendused puuduvad, ei ole võimalik kontrollida, kas vastustaja on keskkonnamõju nimetatud tingimustest lähtuvalt analüüsinud ning, millistel alustel on jõudnud järeldusele, et see ei ole oluline. Asja menetluse käigus on selgunud, et Ess-soos esinevad vägagi olulised loodusväärtused, samuti on selge, et turbakaevanduse rajamise mõju ulatuks kaevandusalast kaugemale ning mõju oleks pikaajaline. Riigikontrolli aruandes „Turbavarude kasutamine“ (tl 92-107 II kd) on välja toodud turbaga kaetud alade mõju keskkonnale (tl 96 pöördel ja 97 II kd) ja on selgelt kinnitatud, et turba kaevandamine ohustab loodusväärtuslikke soid (tl 102 II kd). Kohus on kaevatavas otsuses jätnud viidatud tõendi arvestamata, ent ei ole seda põhjendanud. Keskkonnamõju hindamise algatamise kaalumise aluseks ei pea sugugi olema vaid asjaolu, et kavandatava tegevusega seatakse ohtu kellegi elu, tervis või vara. KeHAS § 5 kohaselt on keskkonnamõju lisaks keskkonnaseisundi muutumise kaudu avalduvale mõjule inimese tervisele või varale ka keskkonnaseisundi muutumine iseenesest, kusjuures keskkonnamõju olulisuse üheks tingimuseks on KeHAS § 6 lg 1 kohaselt ka see, kui keskkonnamõju võib põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi. Antud asjas ei ole tõendatud, et turba kaevandamise mõju sookooslusele on ajutine; 3) on põhjendamatult leitud, et kuna kohalik omavalitsus on seisukoha võtnud, siis järelikult oldi taotlusest teadlik.

§ 27

lg 3 nägi ette, et kaevandamisloa taotleja on kohustatud saatma taotluse koopia kaevandamisala asukoha omavalitsusele. Asjas ei ole tõendatud, et kohalikule omavalitsusele oleks taotluse koopia saadetud. Urvaste Vallavalitsus on 19.12.2000 korraldusega nr 277 (tl 10 I kd) vastanud AS Kagu-Eesti Turvas 20.09.2000 avaldusele nr 82 (tl 9 I kd), milles puudub vähimgi selgitus, kus tulevane kaevandusala asuma hakkab, samuti ka muud tingimused, mille esitamine kaevandusloa taotluses oli kohustuslik. Seega sai Urvaste vallavalitsus anda vaid põhimõttelise seisukoha turba kaevandamise taastamise osas Ess-soos, ent mitte konkreetset nõusolekut. Kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata Urvaste Vallavalitsuse ja Vallavolikogu kirjalikud selgitused kaevandamisele nõusoleku andmise asjaolude kohta (tl 13 ja tl 14 I kd ning tl 9 II kd); 4) on asjakohatult käsitletud kaebeõiguse küsimust, kuna Tartu Halduskohus on ise tunnustanud seltsingu Roheline Urvaste kaebeõigust 04.03.2005 määruses; 5) on rikutud tõendite hindamise reegleid. Kohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt; 6) ei vasta otsus TsMS §-is 227 lg 1 sätestatud nõuetele, mille kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ning TsMS §-ile 231 lg 4, mille kohaselt kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu protsessi poolte väidetega. Samuti on rikutud samas sättes kehtestatud nõuet, mille kohaselt peab kohus esitama otsuses põhjenduse, kui ta mõnda tõendit ei arvesta. Kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata E. Leibaku ja J. Paali seisukohad, mis heidavad valgust töö ,,Eesti märgalade inventuur 1997“ tähendusele. Samuti ei saa kohtu selgitust tõendite arvestamata jätmise osas lugeda põhjendatuks nende tõendite puhul, mis on esitatud Ess-soo loodusliku väärtuse tõendamiseks, kuna tuleb eeldada, et Ess-soos esinesid ka 2002 üldjoontes samad väärtused nagu

2. Võrumaa Keskkonnateenistus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
3. novembri 2005 otsuse muutmata jätmist. 6 Vastuväidete kohaselt: 1) on vaidlustatud korraldus piisavalt põhjendatud ning vastab HMS §-le
4. HMS § 56 lg 4 tulenevalt ei pea haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi või vabadusi ei piirata. Antud juhtumil rahuldas Võrumaa KKT korraldust andes haldusakti adressaadi taotluse. Korraldusega ei piirata kolmandate isikute subjektiivseid õigusi ega vabadusi. Maardla vahetus läheduses ei asu elamuid, mis lubaks eeldada, et kaevandamine võiks maardla vahetus läheduses elavate isikute õigusi või vabadusi piirata. Vaidlustatud korralduse andmise ajal ei esitanud Urvaste vald mistahes vastuseisu kaevandamisele. Ebaõige on väide, et Võrumaa KKT oleks vaidlustatud korralduses pidanud käsitlema ka asjaolu, et uue kaevanduse rajamist taotleti alale, mille kõrval oli avatud ja ammendamata turbavaruga mahajäetud kaevandus; 2) on asjakohatu väide keskkonnamõju hindamisega seotud põhjenduste esitamise kohustuslikkuse kohta, kuna vaidlustatud käskkirja andmisel keskkonnamõjude hindamise läbiviimise kohustus KeHAS §-ist 6 lg 2, 3 tulenevalt puudus. Korralduse andmise ajal kehtinud KeHAS sätted ei näinud ette, et loa andja peaks tegema kirjalikult põhjendatud otsuse ka keskkonnamõju hindamise mittealgatamise kohta. Seaduse § 11 lg 3 kohaselt tuli põhjendada ainult keskkonnamõju hindamise algatamist seaduse § 6 lg 3 alusel. KeHAS § 6 lg 3 ei saa tõlgendada selliselt, et keskkonnamõju hindamist tuleks nõuda igasuguse tegevuse puhul. Ess-soos turba kaevandamise mõju keskkonnale on väike. Mäeeraldist ümbritsev botaaniline Ess-soo, mille pindala on üle 400 ha, säilib. Lähiminevikus 30 aastat toimunud Ess-soo vana tootmisala kaevandamine 55 ha-l ei mõjunud hävitavalt Ess-soole. Mäeeraldise ümber on ainult üksikud talud ning nad on tootmisalast piisavalt kaugel. Taludes kasutavate kaevude veekihid on soosetetest isoleeritud vettpidavate savi vahekihtidega, seega turba kaevandamisega seisnev veerežiimi muutus ei mõjuta kaevude veerežiimi. Talusid eraldab mäeeraldisest puhvrina mets, mis summutab traktori müra, isoleerib võimalikust turbatolmust. Ka mäeeraldise 84,8 hektaril toimuv turba kaevandamisega ei kaasne sellel alal pöördumatud muutused võrreldes algsega, sest pärast aiandusturba (vähelagunenud) kaevandamise lõppemist järgneb kaevandajale kohustus ala rekultiveerida, mille järgselt keskkonnamõju ei ole pöördumatu. 2002 kaalus Võrumaa KKT keskkonnamõju hindamise läbiviimise vajadust lisaks eelnevalt nimetatud aspekte arvestades ka muude sellel hetkel olemasolevate andmete põhjal. Võrumaa KKT-l oli kasutada aruanne „Eesti märgalade inventeerimine 1997“. 1997 inventeeriti Ess-soo edelaosa (nr 559). Tabeli kohaselt oli soovitatav majanduskategooria 1 (kasutamine lubatud eriliste piiranguteta - ehk siis kõige nõrgem kaitsekategooria majandustegevuse suhtes). Selles aruandes on Ess-soo kaitsevajadus üheselt välistatud. Riikliku maavarade registri Ess-soo registrikaardi (nr 0279) kohaselt ei selgunud uuringute käigus samuti keskkonnamõju hindamise vajalikkust. Registrikaardi „geoökoloogilised tingimused“ (punkt nr 021) kohaselt keskkonna- ja looduskaitselisi kitsendusi ei olnud. Ess-soo on ühtlasi „kasutatavate soode nimekirjas“. Eesti Maavarade Komisjon kinnitas 28.08.2001 Esso mäeeraldisel aktiivsed tarbevarud. Ka komisjon, mis koondab eksperte erinevatelt elualadelt, ei pidanud vajalikuks keskkonnamõju hindamist. Märgalade inventeerimise tulemusel antud ekspertarvamustes (mille tulemused on kokku võetud raamatus „Eesti märgalade inventeerimine
5. a.“) ei olnud korralduse andmise hetkel mitte mingisugust põhjust kahelda. Kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud ekspertarvamustes viidatud linnuliikide olemasolu on rabas tavapärane. Ehkki tegemist on linnudirektiivi lisasse I kuuluvate liikidega, on nad Eestis võrdlemisi laialt levinud ning pelgalt sookure ja metsise võimalik esinemine ei ole hetkel piisavaks aluseks majandustegevuse piiramisele. Nimetatud liikide kaitse on riiklikul tasandil korraldatud. Tuginedes eeltoodule ei olnud Võrumaa keskkonnateenistusel võimalik algatada keskkonnamõju hindamist, sest selleks puudusid põhjendused. Arusaamatuks jääb, millele tuginedes apellant väidab, et Ess-soos esinevad olulised 7 loodusväärtused ning selge on, et turbakaevanduse rajamise mõju on pikaajaline. Asja menetluse käigus on apellant esitanud rea kirjalikke arvamusi erinevatelt isikutelt. Ekspertide arvamustest ei nähtu Ess-soo edelaosa kõrget loodusväärtust. Küll aga on omistatud rabale rekreatiivset ja hariduslikku tähtsust. Paljud linnuliigid, millele viidatakse linnudirektiivis ja ekspertarvamustes, on Eestis laialt levinud ning nende kõigi elupaikade range kaitse igasuguse majandustegevuse piiramise näol ei oleks mõeldav. Riigikontrolli aruanne „Turbavarude kasutamine“ võib omada tähtusust turba kaevandamise üle otsustamisel riiklikul tasandil, kuid mitte konkreetses asjas. Oluline on ka märkida, et viidatud Riigikontrolli aruanne pärineb aastast 2005, kuid vaidlustatav korraldus anti välja
6. aastal; 3) on Urvaste vald andnud kaevandamiseks nõusoleku. 20.09.2000 esitas AS Kagu-Eesti Turvas Urvaste Vallavolikogule taotluse nõusoleku saamiseks turba kaevandamiseks „Essoo turbarabas kokku ca 140 ha metskonna maadest“. Urvaste Vallavalitsuse 19.12.2000 korraldusega nr 277 on antud nõusolek Ess-soo turbamaardlas turbatootmise taastamiseks ja AS-ile Kagu-Eesti Turvas kaevandamisloa väljastamiseks. Seltsingule Roheline Urvaste adresseeritud kirjas 18.10.2004 selgitab Urvaste Vallavalitsus oma korralduse sisu ning väidab, et lähtus otsuse tegemisel keskkonnaministri 05.09.1997 käskkirjast nr 228 ja keskkonnaministri 27.07.1999 käskkirjast nr 346, mille kohaselt arvati riigimetsa maast välja 73 ha suurune turbatootmisala, maa looduses eraldamise aktidest nr 50, 56 ja 57 26.10.1981 ja väljavõttest Urvaste valla üldplaneeringu I etapist. Nendest tulenevalt sai vallavalitsus oma sõnul loa anda vaid endisele turbatootmisalale pindalaga 73 ha. Vallavalitsuse väitel ei esitanud AS Kagu-Eesti Turvas mingeid materjale turbatootmise laiendamise kohta. Samas oli AS Kagu-Eesti Turvas taotlusesse märgitud 140 ha, mis ei saanud kuidagi olla seotud ainult juba kaevandatud alaga. Seda juba põhjusel, et taotluses märgitava ala suurus on ligi kaks korda suurem võrreldes endise turbatootmisala pindalaga. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud

§ 6

kohaselt on maardla geoloogiliste töödega uuritud ja piiritletud ning riiklikus registris arvele võetud maavara lasund. See ei tähenda, et tegemist peaks olema juba kaevandatud alal asuva maavaraga või aktiivse maavaravaruga. Keskkonnaregistri andmetel on maardlana arvele võetud 255,25 ha Esso soost, seega nõustus omavalitsus

1. a kaevandamise alustamisega kogu maardlal või vähemalt AS Kagu-Eesti Turvas taotluses märgitud 140 ha-l, kuna korralduses ei ole märgitud muud ala, millele nõusolek laieneks. Muuhulgas võib märkida, et Urvaste Vallavalitsuse 19.12.2000 korralduse nr 277 p-is 2 nähakse ette, et koopia korraldusest tuleb saata ka Võrumaa KKT-le. Ka sellest võib järeldada, et omavalitsuse arvates oli antud nõusoleku näol tegemist just maapõueseaduses nõutud omavalitsuse nõusolekuga. Antud asjas on oluline ka nimetatud korralduse hilisem muudatus, millega vormistati nõusolek ümber OÜ Ketal Võru nimele (Urvaste Vallavalitsuse 17.10.2002 korraldus nr 274). OÜ Ketal Võru oli kaevandamisloa taotluse esitanud Võrumaa KKT-le 09.09.
2. Kuna nõusoleku andmisel ei piiritletud varasemaga võrreldes erinevat kaevandamisala, võib järeldada, et nõusolek laienes jällegi kogu maardlale või vähemalt 140 ha-le sellest. Vallavalitsuse hiljem esitatud väited ei saa aluseks olla 2000 ja 2002 antud nõusolekute sisu määramisel, kuna vallavalitsus ei ole nõusolekute andmisel neid põhjendusi toonud. Ka nõusolekute tekstist ei nähtu, et see oleks piiratud mingi muu alaga kui Ess-soo maardla. Seetõttu ei saanud ega pidanud ka Võrumaa keskkonnateenistus nendest nõusolekutest pindalalisi ega muid piiranguid välja lugema. Kui Urvaste vald ei oleks mitte mingil tingimusel nõus turba kaevandamisega Ess-soos, siis oleks vallal võimalik looduskaitseseaduse § 43 alusel asutada soo säilitamiseks kohaliku omavalitsuse kaitseala. Vastava taotluse Urvaste vallale saaksid esitada ka seltsingu Roheline Urvaste asutajad.
3. Kolmas isik taotleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 8 1) ei asu Ess-soos selliseid loodusväärtusi, milliste mõjutatuse negatiivsed tagajärjed kaaluksid üles turbatootmise positiivse efekti; 2) ei tähenda asjaolu, et haldusaktis, millega otsustati turba kaevandamisloa väljastamine, ei sisaldunud apellandi esitatud kaalutlusi, iseenesest seda, et haldusorgan tegi otsuse puudulikule teabele tuginedes. Kui tühistada kaevatav haldusakt, tekib olukord, kus keskkonnateenistus peab kolmanda isiku taotluse lahendama uuesti. Mitte ükski apellandi esitatud väide ega tõend ei viita aga sellele, et keskkonnateenistus võiks (või peaks) taotluse uuel lahendamisel otsustama teisiti; 3) kui kaevandamisloa taotlus rahuldatakse, siis ei pea seda eraldi põhjendama, kui keegi ei ole otsuse tegemisele eelnenud aja jooksul esitanud vastuväiteid. Just vastuväidete esitamise võimaldamiseks toimubki taotluse avalikustamine 26.09.2002 Ametlikes Teadaannetes; 4) on õigesti leitud, et 2002 väljaantud haldusakti vaidlustamine 2004 ning selle tühistamine kohtu poolt 2006 oletuslikel alustel rikub kolmanda isiku usaldust haldusakti kehtimajäämise vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu
5. novembri 2005 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab seltsingu Roheline Urvaste kaebuse ja tühistab Keskkonnaministeeriumi Võrumaa keskkonnateenistuse 14.10.2002 korralduse nr
6. Õige on apellandi seisukoht, et Võrumaa Keskkonnateenistuse vaidlustatud korraldus ei vasta HMS §-ile 56 ning seetõttu on formaalselt õigusvastane. Vastavalt HMS §-ile 56 lg 1 kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud ning lg 4 kohaselt haldusakti andmise faktilist alust ei pea põhjendustes näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Antud juhul on vaidlustatud soodustavat haldusakti, kuid samas ei ole õige vastustaja seisukoht, et tegemist on HMS §-is 56 lg 4 nimetatud haldusaktiga ja see ei riku kolmandate isikute õigusi ega piira vabadusi. Tegemist on keskkonda mõjutava haldusaktiga ning sellised haldusaktid puudutavad laia avalikkust. Samuti on vaidlustatud korraldus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakt ning sellest peavad nähtuma kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huvi. HKMS §-st 19 lg 6 tulenevalt kontrollib halduskohus diskretsiooni alusel antud haldusakti puhul, kas akti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Otsustamaks Võrumaa KKT vaidlustatud korralduse õiguspärasuse üle, tuleb lähtuda sel ajal (s. o 14.10.2002) kehtinud õigusaktidest ning olemas olnud ja korralduse tegemisel ka arvestatud informatsioonist. Apellandi seisukoha kohaselt ei olnud Võrumaa KKT vaidlustatud korralduse tegemiseks piisavalt informatsiooni ning seetõttu on korraldus kaalutlusvigadega. 9 Antud juhul oli Võrumaa KKT poolt korralduse tegemisel määrava tähtsusega eelkõige otsustada, kas tegevusega, milleks luba taotleti, võivad kaasneda sellised tagajärjed, mis annavad aluse väita, et tegemist on olulise keskkonnamõjuga ning, mis tingib keskkonnamõju hindamise läbiviimise. Seega pidi Võrumaa KKT enne vaidlustatud korralduse tegemist omama piisavat teavet negatiivsete mõjutuste tõenäosuse ja ulatuse kohta. Samuti oli Võrumaa KKT-l vaja sellist teavet selleks, et hinnata, kas võivad esineda

§-is 34 p 10 ja 12 sätestatud kaevandamisloa väljaandmist välistavad asjaolud. Vastavalt

§-ile 34 p 10 tuleb kaevandamisloa väljaandmisest keelduda, kui prognoositavad kaevandamise kahjulikud mõjutused või teistele isikutele tekitatav kahju on suurem kui saadav kasu. Sama paragrahvi p 12 kohaselt tuleb kaevandamisloa väljaandmisest keelduda, kui kaevandamine tekitab olulist kahju keskkonnale. Vaidlustatud korralduses puuduvad kaalutlused selle kohta, kas prognoositavad kaevandamise kahjulikud mõjutused on (või ei ole) suuremad kui saadav kasu või, kas kaevandamine tekitab olulist kahju keskkonnale. Selliseid kaalutlusi ei ole lisatud ka vaidlustatud korraldusele ning seetõttu ei saa kohus kontrollida, kas korralduse väljaandmisel on arvestatud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning, et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Õige on apellandi seisukoht, et vaidlustatud korralduses puuduvad kaalutlused ka selle kohta, mis alusel Võrumaa KKT leidis, et puudub vajadus keskkonnamõju hindamise läbiviimiseks. Vastavad kaalutlused on esitatud 20.10.2004 vaideotsuses, samuti ka kohtumenetluse käigus, ning tulenevalt sellest saab kohus kontrollida, kas vaidlustatud korralduse andmise ajal oli (või ei olnud) Võrumaa KKT alust otsustada, et tegemist võib olla olulise keskkonnamõjuga ning seetõttu on vajalik läbi viia keskkonnamõju hindamine. Halduskohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et keskkonnamõju hindamise läbiviimise kohustus vaidlustatud korralduse andmisel puudus. Vastavalt KeHAS §-ile 6 lg 2 p 26 (korralduse andmise ajal kehtinud redaktsioon) on olulise keskkonnamõjuga tegevus karjääride rajamine, allmaakaevandamine suuremal kui 25 ha alal või turba kaevandamine suuremal kui 150 ha alal. Võrumaa KKT andis kolmandale isikule maavara kaevandamise loa turba kaevandamiseks üldpindalal 100 ha (s. h mäeeraldis 84,8 ha). Seega ei olnud tegemist olulise keskkonnamõjuga KeHAS § 6 lg 2 p 26 mõttes. KeHAS § 6 lg 3 kohaselt täiendavalt käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule on otsustaja kohustatud igakordselt analüüsima ja vajaduse korral lugema keskkonnamõju oluliseks, lähtudes tegevuse: 1) eeldatava keskkonnamõju ulatusest; 2) asukohast ja selle keskkonnatingimustest; 3) tehnoloogilisest tasemest ning jäätme- ja energiamahukusest; 4) eeldatava keskkonnamõju tõenäosusest, kestusest, sagedusest, pöördumatusest ja toimest; 5) võimaliku riski ulatusest. Seega, lähtudes KeHAS §-ist 6 lg 3, peab otsustaja igakordselt otsustama, kas on võimalik prognoosida olulise keskkonnamõju puudumist või mitte. Antud juhul on Võrumaa KKT vaidlustatud korralduse vastuvõtmisel leidnud, et kavandatav tegevus ei vaja keskkonnamõju hindamist. Sellisele seisukohale on Võrumaa KKT asunud vaideotsuses ja ka menetluse kestel esitatud põhjenduste kohaselt arvestades aruannet „Eesti märgalade inventeerimine 1997“. 1997 inventeeriti Ess-soo edelaosa (nr 559). Tabeli kohaselt oli soovitatav majanduskategooria 1 (kasutamine lubatud eriliste piiranguteta - ehk siis kõige nõrgem kaitsekategooria majandustegevuse suhtes). Riikliku maavarade registri Ess-soo registrikaardi (nr 0279) kohaselt ei selgunud uuringute käigus samuti keskkonnamõju hindamise vajalikkust. Registrikaardi „geoökoloogilised tingimused“ (punkt nr 021) kohaselt keskkonna- ja looduskaitselisi kitsendusi 10 ei olnud. Ess-soo on ühtlasi „kasutatavate soode nimekirjas“. Eesti Maavarade Komisjon kinnitas 28.08.2001 Ess-soo mäeeraldisel aktiivsed tarbevarud. Samuti arvestas Võrumaa KKT seda, et mäeeraldise ümber on ainult üksikud talud ning nad on tootmisalast piisavalt kaugel. Taludes kasutavate kaevude veekihid on soosetetest isoleeritud vettpidavate savi vahekihtidega, seega turba kaevandamisega seisnev veerežiimi muutus ei mõjuta kaevude veerežiimi. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud korralduse vastuvõtmise ajal Võrumaa KKT käsutuses olnud informatsioon ei andnud alust väita, et turba kaevandamine ei too kaasa olulist keskkonnamõju ja seetõttu ei ole vaja läbi viia keskkonnamõju hindamist. Aruanne „Eesti märgalade inventeerimine 1997“ ei sisalda informatsiooni keskkonnamõjutuste ulatuse kohta seoses turba kaevandamisega Võrumaa KKT poolt väljaantud loa alusel. Samuti ei teostatud inventuuri kõigi looduskaitseliselt oluliste aspektide osas. See, et tabeli kohaselt oli soovitatav majanduskategooria 1 (kasutamine lubatud eriliste piiranguteta - ehk siis kõige nõrgem kaitsekategooria majandustegevuse suhtes), ei tõenda seda, et on võimalik prognoosida olulise keskkonnamõju puudumist ning seetõttu võib lubada turba kaevandamist ilma keskkonnamõju hindamiseta. Samuti ei välista konkreetse kaevandamise loa alusel turba kaevandamise mõju hindamist keskkonnale see, et riikliku maavarade registri Ess-soo registrikaardi (nr 0279) „geoökoloogilised tingimused“ (punkt nr 021) kohaselt keskkonna- ja looduskaitselisi kitsendusi ei olnud märgitud ning Ess-soo on „kasutatavate soode nimekirjas“. Vastustaja väide, et turba kaevandamine ei mõjuta ümbritsevaid elanikke, sest üksikud talud on tootmisalast piisavalt kaugel, ning kuna taludes kasutavate kaevude veekihid on soosetetest isoleeritud vettpidavate savi vahekihtidega, siis turba kaevandamisega seisnev veerežiimi muutus ei mõjuta kaevude veerežiimi, on oletuslik. KeHAS § 5 kohaselt on keskkonnamõju lisaks keskkonnaseisundi muutumise kaudu avalduvale mõjule inimese tervisele või varale ka keskkonnaseisundi muutumine iseenesest, kusjuures keskkonnamõju olulisuse üheks tingimuseks on KeHAS § 6 lg 1 kohaselt ka see, kui keskkonnamõju võib põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi. Lähtudes eeltoodust on õige apellandi seisukoht, et Võrumaa KKT ei olnud vaidlustatud korralduse tegemiseks piisavalt informatsiooni ning seetõttu on korraldus kaalutlusvigadega ja õigusvastane. Võrumaa KKT ei olnud keskkonnamõju hindamiseks piisavalt andmeid ning seetõttu oleks ta pidanud nõudma keskkonnamõju hindamise läbiviimist. Olemasolevate andmete alusel ei olnud Võrumaa KKT alust arvata, et mõjutused keskkonnale oleksid tõepoolest minimaalsed. Ringkonnakohus leiab, et lähtudes eeltoodud põhjendustest, on Keskkonnaministeeriumi Võrumaa keskkonnateenistuse 14.10.2002 korraldus nr 56 õigusvastane ja tuleb tühistada. Teised apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei oleks aluseks kaebuse rahuldamisele ja halduskohtu otsuse tühistamisele. Ebaõige on apellandi seisukoht, et kaevandusloa väljaandmiseks puudus kohaliku omavalitsuse seisukoht. Selles osas on halduskohus õigesti leidnud, et Urvaste Vallavalitsus on andnud nõusoleku maavarade kaevandamise loa andmiseks 19.12.2000 korraldusega nr 277 ning 17.10.2002 korraldusega nr 274, millega ta muutis osaliselt 19.12.2000 korraldust nr 277. Urvaste Vallavalitsuse 19.12.2000 korralduses nr 277 nõustuti Ess-soo turbamaardlas turbatootmise taastamisega. Kuigi vallavalitsuse korralduses ei ole märgitud konkreetse maa-ala suurust, võib eeldada, et nõusolek anti AS Kagu-Eesti Turvas taotluses märgitud 140 ha suuruse maa-ala kohta. Vastasel juhul oleks pidanud vallavalitsuse korraldusest selguma, et ei antud nõusolekut kogu taotluses esitatud maa-alale, vaid ainult osaliselt. Apellatsioonkaebuses märgitud protsessinormi rikkumised ei oleks samuti apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks. Halduskohtu otsuse seaduslikkus ja põhjendatus ei olene sellest, et ta on käsitlenud vaidlustatud otsuses kaebeõigust. Halduskohus on põhjendanud, miks ta ei hinda 11 apellandi poolt esitatud arvamusi ja selgitusi, mis on koostatud hilisemate kuupäevadega kui vaidlustatud korraldus ning apellatsioonkaebus on selles osas alusetu. Kuna kaebus halduskohtule ja apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis tuleb vastavalt HKMS §-ile 93 lg 1 välja mõista vastustajalt apellandi kasuks menetluskulud. Esimese astme menetluskulud on apellandil olnud riigilõiv 10 krooni, muus osas kuludokumente ei ole esitatud. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulu on 10 krooni riigilõiv ja õigusabikulu 7500 krooni. Seega kokku tuleb menetluskuluna välja mõista vastustajalt apellandi kasuks 7520 krooni. Maili Lokk Ago Kutsar 12 Viivi Tomson