3-05-910 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 13. aprill 2006 Tartu Haldusasja number 3-05-910 Hald

) §-des 233 lg 2 ja 234 lg 2 sätestatud tingimustele. Kaebaja leidis, et haldusakt on õigusvastane, kuna ta on alusetult arvatud põllumajandusliku tootmisega mittetegelejaks. Kaebaja omab tootmiseks vajalikku põllumaad, mida ta on rentinud E.-M.I. , on põllumajandussaadusi tootnud, harinud ja lasknud harida põldu teenustööna OÜ-l M. , on registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjaks ning on tuludeklaratsioonis deklareerinud põllumajanduslikust ettevõtlusest saadud tulu 43 450 krooni. Samuti on kaebuse esitaja tõendanud põllumajandussaaduste müüki arvete ja saatelehtedega ning on põllutöömasinatega tehtavat tööd teenusena sisse ostnud, mille osas on arveldamine toimunud sularahas. E.I. on rentinud 10 ha põllumaad, on seda harinud ja tootnud põllumajandussaadusi ning tegelenud õunade ja mee müügiga ning on müünud ka kartuleid, rapsi, heina, kortslehti ja teelehti. Halliste Vallavolikogu vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on põllumajandusliku tootmisega tegeleja isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks maad või selle kasutamisõigust. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud tegelemist Halliste valla territooriumil põllumajandusliku tootmisega. M. maaüksusel on maa üles haritud OÜ M. poolt, ülejäänud maa on söötis. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus jättis 29. detsembri 2005 otsusega E.I. i kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebuse esitaja põllumajandusliku tootmisega tegeleja

§ 233

lg 2 mõistes.

§ 233

lg 2 kohaselt on vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandussaaduste tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil ning kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust.

§ 234

lg 2 kohaselt on metsamaa erastajaks isik, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega

§ 233lg 2 mõistes või metsamajandusega.

Metsamajandusega tegelev isik on maareformi seaduse tähenduses isik, kes omab metsamaad koos kasvava metsaga ja teostab selles metsaseaduse (MS) §-des 16-18 nimetatud hooldustöid. Kaebuse esitaja on küll maa õiguslikul alusel kasutaja ning on registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjaks, kuid ta ei ole tõendanud põllumajanduslikku tootmist sellises ulatuses, et ta vastaks

§ 233lg 2 nõuetele.

Sellest tulenevalt ei vasta E.I. ka

§ 234lg 2 tunnustele, samuti ei oma E.I.

metsamaad ega tegele metsamajandusega. Kuigi seaduses ei ole sätestatud, kui suures osas tuleb põllumajandussaadusi toota, selleks kulutusi teha ja tulu saada, et saaks isikut lugeda

§ 233lg 2 järgi põllumajandussaaduste tootjaks, ei tegele E.I.

sel viisil ja määral põllumajandussaaduste tootmisega ja realiseerimisega, et teda arvata põllumajandusmaa 2 kasutusvaldusesse saajate nimekirja. Samas ei saa kahtluse alla seada, et E.I. üldse ei tegele põllumajandusega ning pole müünud õunu, kartuleid, mett ja heina. Põllumajandusliku tootmisega tegeleja tunnuseks peaks olema sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle tegevuse vastavus eesmärgile - müüa põllumajandussaadusi. Seega on oluline, et kaebuse esitaja omaks ka vastavaid põllutöömasinaid, mida kasutades toodab põllumajandussaadusi. Tuludeklaratsiooni esitamine ei tõenda põllumajandustegevust. Ka ei saa lugeda omakäelist õiendit ja tasumata arvet põllumajandussaaduste müügi ja sellest saadud tulu kohta esitatud tõendiks. E.I. i väidet, et kogu põllumajandussaaduste müük on toimunud sularahas ning teiste teenuste katteks, ei saa lugeda tõendiks, kuna see on paljasõnaline. E.I. i väide rapsiseemne ostmise, selle kasvatamise ja müügi kohta on samuti paljasõnaline. Seega puuduvad tõendid selle kohta, kui suur on saak kokku ja sellest saadav tulu, puuduvad harimisele tehtavad kulutused saagi realiseerimise ja tulu jagamise kohta. Samuti ei ole asjakohane audiitor Lya Pähnapuu arvamus E.I. i kui füüsilisest isikust ettevõtja 2002. a aasta raamatupidamise korraldamise kohta, kuna audiitori arvamus ei tõenda kaebaja poolt põllumajandussaadustega tegelemist just sellel põllumajandusmaal, mis on tema omandis või, mille kasutamise õigust ta omab. OÜ M. juhatuse esimees A.L. on kinnitanud, et nende äriühing ei ole harinud E.-M.I. kuuluvat maad, ning tegelikkuses on M. maaüksuse põllumaa harimata ja võsastunud. E.-M.I. on rentinud 10 ha põllumaad poeg E.I. ile ning antud seletus on kogu M. talu maa kohta. Sama nähtub ka 05.06.2005 õiendist M. kinnistu ülevaatamise kohta, milles on leitud, et põllumaa on osaliselt võsastunud ja umbrohtunud ning põllul ei kasva kultuur- ega ravimtaimi. Seega ei ole E.I. i käsutuses olev maa haritud põllumajanduslik maa. PRIA käskkiri ühtse pindalatoetuse osalise määramise kohta ei tõenda põllumajandussaaduste tootmist. Nõuded ühtse pindalatoetuse saamise kohta tulenevad põllumajandusministri 06.04.2005 määruse nr 39 sätetest, mis puudutavad ühtse pindalatoetuse saamist ja selle menetlust. Seega ei ole tõendatud kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine ning vallavolikogu on õigesti lähtunud asjaolust, et E.I. ei ole

§-de 233 lg 2 ja 234 lg 2 kohaselt isik, kes kuuluks kandmisele vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate ja vaba metsamaa erastajate nimekirja. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED E.I. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu

1. detsembri 2005 otsuse ning teha uue otsuse, millega tühistada Halliste Vallavolikogu 30.08.2005 otsus nr 73 ja teha Halliste Vallavolikogule ettekirjutus, kohustamaks Halliste Vallavolikogu vastu võtma uue otsuse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate ja saajate ning vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt:
2. Ei ole OÜ M. juhatuse esimehe A.L. kirjalik seletus dokumentaalne tõend varem kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 117 lg 1 tähenduses. Samuti ei ole A.L. seletus käsitletav tunnistaja ütlustena varemkehtinud TsMS § 101 lg 1 tähenduses, kuivõrd isikule (kes ei ole protsessiosaline), kui tõendi allikale teadaolev informatsioon edastatakse kohtule tunnistaja poolt ütluste andmise teel. Tunnistaja kuulatakse kohtuistungil üle vahetult ja suuliselt. Seega ei ole A.L. seletus nõutavas protsessuaalses vormis varemkehtinud TsMS § 93 tähenduses ning sellega on oluliselt rikutud kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud TsMS §-s 93 sätestatud tõendi lubatavuse nõuet.
3. Ei ole analüüsitud tõendeid: V.Õ. rapsi müümist tõendav dokument 10.09.2003 arve nr 3; arved põllumajandussaaduste müügi kohta; Halliste Vallavolikogu maaja majanduskomisjoni 03.03.2004 kiri nr 5-9.1/88 ning OÜ-le M. 04.03.2005 saadetud kiri. 3 Nimetatud tõendite mittearvestamist ei ole ka põhjendatud. Tulenevalt kaevatava kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud TsMS §-st 231 lg 4 peab kohus otsuses kõiki kogutud tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seega on oluliselt rikutud kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud kohtumenetluse normi - TsMS § 231 lg
5. On tuvastatud sisuliselt kõik

§-s 233 lg 2 sätestatud vajalikud eeldused vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks, kuna otsuse kohaselt ei ole kahtluse alla seatud, et kaebaja üldse ei tegele põllumajandusega ning pole müünud õunu, kartuleid, mett ja heina.

§-s 233 lg 2 puuduvad kriteeriumid põllumajandusliku tootmise viisi, määra ja ulatuse kohta, seega on rikutud Põhiseaduse (PS) §-st 12 lg 1 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet.

§ 233

lg 2 mõtte kohaselt peab põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise õigus olema tagatud nii suurtootjatele kui ka isikutele, kes toodavad põllumajandussaadusi väiksemas mahus.

1. Ei tulene seadusest, et isik peab omama vastavaid põllutöömasinaid, mida kasutades toodab põllumajandussaadusi.
2. On jäetud selgitamata, miks omakäelised õiendid ja tasumata arve põllumajandussaaduste müügi ja sellest saadud tulu kohta ei ole käsitletavad dokumentaalsete tõenditena ning, millises osas on need tõendid vastuolus füüsilisest isikust ettevõtja raamatupidamisdokumentidele kehtestatud nõuetega. Audiitor L. Pähnapuu 12.01.2004 arvamuse kohaselt on apellandi kui füüsilisest isikust ettevõtja raamatupidamise korraldamise dokumendid aluseks põllumajanduslikust ettevõtlusest saadud tulu deklareerimisel ning kajastavad reaalseid müügitehinguid, mistõttu tõendavad need otseselt tulu saamist põllumajanduslikust tootmisest. Audiitori arvamuse kohaselt kajastuvad sularahas toimunud müügitehingud arvetel, saatelehtedel või raamatupidamisõienditel. Õiend vastab raamatupidamise algdokumendi nõuetele raamatupidamise seaduse (RPS) § 8 mõistes.
3. On põllumajandussaaduste müük sularaha eest tõendatud õiendite, arvete ja saatelehtedega, seega dokumentaalselt. Samuti kajastub põllumajandussaaduste müümise fakt nii
4. a kui ka
5. a tuludeklaratsioonides, millistes toodud summad tulenevad otseselt raamatupidamise dokumentidest.
6. On rapsi müümine tõendatud dokumentaalselt 10.09.2003 arvega nr 3 ning OÜ-le M. poolt osutatud kompleksteenusega, mis sisaldas rapsi seemet ja maa harimist. Maareformiseadus ei pane erastamist taotlevale isikule kohustust tõendada, kui suur on tema poolt kasvatatud põllumajandussaaduste saak kokku.
7. On M. kinnistu harimine tõendatud Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 17.11.2004 käskkirjaga nr 1-3.11/14 ja 01.12.2005 käskkirjaga nr 1-3.11/140, millega on määratud pindalatoetus. Pindalatoetusi saab taotleda vaid põllumajandusega tegelev füüsiline või juriidiline isik, seltsing ning muu juriidilise isiku staatuseta ühendus, kes harib maad õiguslikul alusel, s. t on maa omanik või omab kehtivat rendilepingut ja hoiab maad heades põllumajandus-ja keskkonnatingimustes. Ühtse pindalatoetuse määramisega on ümber lükatud ka väide, et M. kinnistut ei ole viimastel aastatel haritud. Maareformiseadus ei piiritle, kui suur peab olema isiku otseses põllumajanduslikus käsutuses olev maatükk.
8. On asjakohatu väide, et E.I. ei oma õigust erastada vaba metsamaad, kuna ta ei vasta

§-le 233 lg 2 ning ei oma metsamaad ega tegele metsamajandusega. Kuna apellant on põllumajandusliku tootmisega tegeleja

§ 233

lg 2 tähenduses, on õigus erastada ka vaba metsamaad just viimatinimetatud alusel. Halliste Vallavolikogu vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole apellant tõendanud, et ta oleks tegelenud Halliste valla territooriumil põllumajandusliku tootmisega. E.I. i poolt esitatud 2002. a tuludeklaratsioonist 4 nähtub, et ettevõtlusega seotud kulud puuduvad. PRIA käskkiri nr 1-3.11/140 ei tõenda, et apellant oleks tegelenud põllumajandussaaduste tootmisega. Nimetatud käskkirja alusel on vaid kindlaks tehtud, et E.I. ile määrati osaliselt pindalatoetust. Pindalatoetust võivad aga taotleda ka isikud, kes ei tooda põllumajandus-saadusi, kuid omavad (rendivad) põllumajanduslikku maad. Õigesti on leitud, et sisuliselt ei tõenda kaebaja poolt tulu saamist põllumajanduslikust tootmisest ka õiendid, arved ja saatelehed. M. maaüksus ei olnud haritud. Samuti ei leidnud tõendamist, et M. kinnistul oleks peetud mesilasi. Leesikas, kortsleht ja paiseleht on looduses kasvavad taimed ning nende müük ei ole vaadeldav omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügina

§ 233lg 2 tähenduses.

E.I. ei ole M. maaüksuse maad harinud, külvanud ja koristanud, samuti puuduvad tal igasugused põllumajandusliku ettevõtlusega seotud kulutused, mis tõendavad tema tegelemist põllumajandusliku tootmisega

§ 233

lg 2 tähenduses, seega oli vallavolikogul seaduslik alus tunnistada apellant vaba põllumajandusmaa käsutusõigust mitteomavaks isikuks. Audiitor L. Pähnapuu 12.01.2004 arvamus ei tõenda, et apellant oleks tegelenud põllumajandussaaduste tootmisega. Audiitor andis arvamuse, et FIE E.I. i raamatupidamisdokumentatsioon vastab kehtivale seadusandlusele. Samuti ei leidnud tõendamist, et E.I. tegeleks metsamajandusega

§ 234lg 2 tähenduses.

Seega ei saa apellanti käsitleda

§-de 233 lg 2 ja § 234 lg 2 tähenduses õigustatud subjektina. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

1. detsembri 2005 otsus muutmata. Kuna halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 ja HKMS §-de 5 ning 47 lg 3 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole aluseks halduskohtu otsuse tühistamisele.
2. Ebaõige on apellandi seisukoht, et halduskohus on rikkunud kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 231 lg
3. Vastavalt TsMS §-ile 231 lg 4 märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega; kohus peab kõiki kogutud tõendeid analüüsima. Halduskohtu vaidlustatud otsus vastab TsMS §-ile 231 lg
4. Menetlusnormide rikkumisena ei ole vaadeldav see, et halduskohus on teinud esitatud tõenditest teised järeldused kui kaebuse esitaja. Käesoleva asja juurde võetud toimikus nr 3-276/04 asuvad E.I. i poolt esitatud omakäeliselt kirjutatud õiendid ja väidetavalt eraisikutele esitatud arve-kviitungid selle kohta, et ta on müünud teatud ajal põllumajandussaadusi (perioodil 2002 - 2003), ei tõenda seda, et põllumajandussaaduste müük oleks toimunud reaalselt ja isegi kui müük toimuski, ei ole millegagi tõendatud see asjaolu, et apellant oleks tegelenud põllumajandusliku tootmisega Halliste valla haldusterritooriumil ning, et tema poolt esitatud õiendites ja arve-kviitungitel märgitud põllumajandussaadused oleks toodetud just Halliste valla territooriumil sellel põllumajandusmaal, mis on tema omandis või mille kasutamise õigust ta omab. 5 Arvestades eeltoodut, on halduskohus õigesti leidnud, et E.I. i poolt omakäeliselt kirjutatud õiendid selle kohta, et ta müüs kartulit, kapsast, heina jne. õiendis märgitud koguses ja hinna eest ning eraisikute nimel koostatud arved, millest nähtuvalt on E.I. väidetavalt eraisikutele müünud mett, kanamune, rediseid jne, ei tõenda seda, et E.I. saaks lugeda põllumajandusliku tootmisega tegelejaks

§ 233lg 2 mõttes.

Apellatsioonkaebuses viidatud 10.09.2003 arve nr 3, Halliste Vallavolikogu 03.03.2004 kiri ja E.I. i 04.03.2005 kiri OÜ-le M. (toimik nr 3-276/04, lk-d 22, 16 ja 162) ei tõenda samuti apellandi väidet, et teda tuleb lugeda põllumajandusliku tootmisega tegelevaks isikuks

§ 233lg 2 mõttes.

Asja nr 3-276/04 läbivaatamise käigus on muuhulgas tunnistajatena üle kuulatud V.Õ. ja A.L. (toimik nr 3-276/04, lk-d 113 ja 70). V.Õ. on vande all ütlusi andes kinnitanud, et kuigi 10.09.2003 arvel nr 3 on tema allkiri, ei ole ta tegelikult E.I. ilt 2002-2003 aastatel rapsi ostnud ning E.I. palus tal lihtsalt sellele arvele alla kirjutada, kuigi majandustehingut tegelikult ei toimunud. Seda, et OÜ M. ei ole

1. a E.I. ilt rapsi ostnud, kinnitas vande all antud ütlustega OÜ M. juhatuse liige A.L. . Ka vallavolikogu 03.03.2004 kirjast nähtuv asjaolu, et E.I. on suutnud rendilepingu alusel tema kasutuses olevast 10 ha-st maast üles harida vaid 1 ha, tõendab pigem seda, et E.I. ei ole alust pidada põllumajandusliku tootmisega tegelevaks isikuks, kui seda, et ta on Halliste vallas põllumajandusliku tootmisega tegelev isik, kellel oleks õigus selles vallas vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse saada. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ka apellandi väidet, et halduskohus on vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-s 93 sätestatud tõendi lubatavuse põhimõtet, arvestades vaidlustatud otsuse tegemisel OÜ M. juhatuse esimehe kirjalikku seletust Halliste Vallavolikogule (haldusasja nr 3-276/04 toimik, lk 44). Viidatud TsMS § 117 lg 1 kohaselt on dokumentaalseks tõendiks igasugused kirjalikud, pildistamisega või video, heli- või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokumendid, mis sisaldavad andmeid asja lahendamisel tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Sama paragrahvi lg 2 järgi on kirjalikuks dokumendiks nii ametlikud kui ka isiklikud kirjad. Viidatud TsMS § 90 lg 2 järgi võis ka dokumentaalne tõend olla asjas tõendiks. 15.03.2004 A.L. poolt Halliste Vallavolikogule antud kirjalikus seletuses on käsitletud vaidluse aluseks olnud teemat, s. o seda, kas ja millises ulatuses haris E.-M.I. kuuluvat M. talu maad OÜ M. ning, kas keegi nimetatud maa kasutajatest või maa omanik on sellist teenust tellinud ja, kas seda põllumaad tegelikult põllumajandussaaduste tootmiseks kasutatakse või kasutatud on. Samade asjaolude kohta on A.L. samasisulisi ütlusi andnud ka tunnistajana (toimik nr 3-276/04, lk 70). Seega ei ole asjakohased apellandi väited, et A.L. kirjalik seletus ei ole tõend TsMS mõttes, kuna see ei sisaldanud asja lahendamisel tähtsust omavaid andmeid ning ei ole esitatud nõutavas protsessuaalses vormis. See, et halduskohus ei kuulanud käesolevas asjas A.L. uuesti tunnistajana üle, ei ole samuti aluseks vaidlustatud kohtulahendi tühistamisele, kuna alates 01.01.2006 sätestab TsMS otsesõnu, et tunnistaja ülekuulamise võib asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega, kui kohus saab protokolli vajalikul määral hinnata ka tunnistaja vahetu ülekuulamiseta. Seega on ringkonnakohtul võimalik arvestada käesolevas asjas ka neid tunnistajate ütlusi, mis anti haldusasja nr 3-276/04 läbivaatamise käigus ja on kantud kohtuistungite protokolli ning nende ütluste valguses hinnata muuhulgas ka seda, kas halduskohtu poolt arvestatud A.L. kirjalikku seletust oli võimalik otsuse tegemisel tõendina arvestada või mitte. Kuna A.L. on haldusasjas nr 3-276/04 tunnistajana üle kuulatud kõiki menetlusreegleid järgides ja vande all, siis puudub ringkonnakohtul alus ja põhjus arvestada apellatsioonkaebuses esile toodud väiteid, et A.L. ütlusi ja kirjalikku seletust ei tuleks arvestada, kuna need on eeldatavalt ebaobjektiivsed. 6
2. Samuti on halduskohtu põhjendatult leidnud, et antud vaidluses ei ole asjakohane audiitor L. Pähnpuu arvamus apellandi kui füüsilisest isikust ettevõtja
3. aasta raamatupidamise korraldamise kohta, sest ka audiitori arvamus ega selles kirjeldatud vormis kohtule esitatud omakäelised õiendid ja eraisikute nimele väljakirjutatud arved ei tõenda apellandi poolt põllumajandusega tegemist Halliste valla haldusterritooriumil sellel põllumajandusmaal, mille kasutamise õigust ta omab ning seal õiendite ja arvete alusel väidetavalt müüdud põllumajandussaaduste tootmist.
4. Halduskohus on õigesti kohaldanud

§ 233lg 2 ja 234 lg 2 ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu.

Vastavalt

§-le 233 lg 2 esitab vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil või põllumajandusliku tootmisega naaberomavalitsuse territooriumil ja tema maaomand piirneb kasutusvaldusesse antava maaga, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil, omavalitsusele avalduse maa suuruse ja maatüki numbri(te) nimetamisega. Põllumajandusliku tootmisega tegeleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Põllumajandusmaa kasutamise õigusena käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse põllumajandusmaa tegelikku kasutamist õiguslikul alusel.

§ 234

lg 2 kohaselt võib vaba metsamaa erastamiseks kohalikule omavalitsusele avalduse esitada äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega käesoleva seaduse § 233 2. lõike tähenduses või metsamajandusega. Metsamajandusega tegeleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil omab metsamaad koos kasvava metsaga ning on teostanud selles metsas metsaseaduse §-des 16–18 nimetatud hooldustöid või asunud täitma sama seaduse §-s 11 sätestatud metsa uuendamise kohustust. Halduskohus on õigesti analüüsinud asjas olevaid tõendeid ja leidnud, et apellant ei ole põllumajandusliku tootmisega tegeleja

§ 233

lg 2 mõttes ning seetõttu on õigesti jäetud kaebus rahuldamata ja vallavolikogu otsus tühistamata. Kaebaja väitel tegeles ta põllumajandusliku tootmisega tema poolt rendilepingu alusel kasutuses olnud maal, s. o ta rentis põllumajandusliku tootmisega tegelemiseks E.-M.I. ilt 10 ha M. kinnistust. Kaebaja ei ole esitanud vallavolikogule ega ka esimese astme kohtule tõendeid selle kohta, et lisaks M. kinnistule oleks ta Halliste vallas veel mujal kasutanud põllumajanduslikuks tootmiseks põllumajandusmaad õiguslikul alusel. Haldusasjas nr 3276/04 on E.I. andnud seletuse (toimiku lk 67), et Halliste vallas asuvalt maalt niitis ta heina ja kasvatas seal

1. a ravimtaimi ning
2. a rapsi, pidas seal mesilasi ja müüs õunu. Samuti on E.I. halduskohtule selgitanud, et rendilepingu alusel tema kasutuses olevast 10 hast M. talumaast vastutas ta üksnes 1 ha eest ja see 1 ha oli ka
3. a üles haritud ning seal kasvas raps. Seda, et ta kasutas reaalselt tunduvalt väiksemat osa, kui 10 ha M. talumaad, kinnitas E.I. ka käesolevas asjas halduskohtule esitatud kaebuses, samuti jäi E.I. selle seletuse juurde, et M. kinnistul on ta kasvatanud ja müünud õunu, heina, ravimtaimi ja mett (väidetavalt oli E.I. il 1 mesipuu). Samasisulise seletuse on E.I. andnud ka 14.12.2005 toimunud halduskohtu istungil (haldusasi nr 3-471/05, uus nr 3-05-910 toimiku lk-d 46-49), märkides veel, et
4. a juunis oli maa mustas kesas, s. o maa kasutamise ettevalmistavas staadiumis. Arvestades eelmainitud seletusi ning E.I. i poolt väidetavalt põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavate omakäeliste õiendite ja eraisikute nimele väljakirjutatud 7 sularahaarvete sisu (müüdud saaduste – mesi, kanamunad, õunad, kapsas, kartul, hein, varemerohi, kortslehed, paiselehed, tomat, redis, hernes, porgand, pärnaõied – liike ja koguseid) nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et E.I. ei ole nimetatud tõendite põhjal võimalik lugeda põllumajandusliku tootmisega tegelejaks

mõttes. Kuna E.I. i kasutuses ega omanduses ei ole asja materjalidest nähtuvalt põllumajanduslikuks tootmiseks vajalikke seadmeid ja reaalselt on ta 2002-2003 aastatel põllumajandussaaduste tootmiseks kasutanud maksimaalselt 1 ha, millel 2003. a väidetavalt kasvas raps ning millegagi pole tõendatud, et just sellel Halliste vallas asuval M. talu maal on ta kasvatanud ka näiteks kartulit, kapsast, redist, hernest jne, siis viitavad E.I. i poolt esitatud tõendid pigem sellele, et E.I. kasvatab neid põllumajandussaadusi eelkõige enda tarbeks ning müüb neid siis, kui oma vajadused on rahuldatud, mida aga ei saa pidada põllumajanduslikuks tootmiseks

mõttes. See, et E.I. on väidetavalt korjanud M. talu maadel kasvavatelt õunapuudelt õunu ning neid müünud ja kogunud väidetavalt sealtsamast ka looduslikult kasvavaid ravimtaimi (paiselehed jne.) ning ka neid müünud, ei muuda teda samuti isikuks, keda saaks

mõttes lugeda põllumajandusliku tootmisega tegelevaks isikuks. Samuti ei muuda E.I. põllumajandusliku tootmisega tegelejaks väidetav mee müümine ja 1 mesilastaru omamine, kuna asjas pole tõendatud, et seegi üks mesilastaru tegelikult olemas oleks ja asuks E.I. i poolt kasutataval M. talu maal. Lähtudes

§ 233

sisust ja sõnastusest leiab ringkonnakohus, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise võimalus on eelkõige tingitud vajadusest anda nendele põllumajandusliku tootmisega tegelejatele, kelle omandis või õiguspärases kasutuses olev maa on täielikult kasutusse võetud ja maa puudumine on saanud takistavaks asjaoluks tootmise edasiarendamisel või laiendamisel, täiendav võimalus maa kasutamiseks oma majandustegevuse raames. Kuna asja materjalidest nähtuvalt ei ole tõendamist leidnud, et E.I. oleks põllumajandusliku tootmisega tegeleja, kes kasutaks reaalselt põllumajandusliku tootmisega tegelemiseks kogu tema omanduses või kasutuses olevat maad Halliste valla territooriumil ja vajaks seega võimalust oma tegevust laiendada

§-de 233 või 234 alusel, siis on halduskohus põhjendatult jätnud E.I. i kaebuse rahuldamata. Halliste Vallavolikogu 05.06.2005 õiendi (halduskohtu toimik nr 3-05-910, lk 12) kohaselt ei ole põllumaal, mis on E.I. i kasutuses rendilepingu alusel, võimalik tuvastada seda, et sellel maal oleks tegeletud põllumajandusliku tootmisega, s. o, et seal reaalselt mingeid põllukultuure, juurvilja vms. kasvaks või oleks viimaste aastate jooksul kasvatatud. Ka E.I. ise on halduskohtus selgitanud, et 2005. a juunis sellel maal mingit tootmist või põllumajandussaaduste kasvatamist ei toimunud ja maa oli lihtsalt mustas kesas. Seega on Halliste Vallavolikogu 30.08.2005 otsus nr 73, millega ei kantud E.I. Halliste valla vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate ning vaba metsamaa erastajate nimekirja, õige. Halduskohtus on põhjendatult leidnud ka seda, et E.I. i poolt esitatud PRIA käskkiri talle ühtse pindalatoetuse osalise määramise kohta ei tõenda, et E.I. oleks põllumajandusliku tootmisega tegeleja

mõttes. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga ja hindab samamoodi apellandi poolt ringkonnakohtule esitatud PRIA 01.12.2005 käskkirja pindalatoetuse osalise määramise kohta, kuna Põllumajandusministri 06.04.2005 määruse nr 39 § 2 lg 1 järgi võib ühtset pindalatoetust taotleda heas põllumajanduslikus korras põllumajandusmaa, püsirohumaa ja põllumajanduslikust kasutusest ajutiselt väljas oleva maa kohta, kusjuures seda pindalatoetust makstakse ka juhul, kui maa on mustkesas, s. o sellele ei ole midagi külvatud ja seal ei kasva ega kasvatata põllumajandussaadusi. Seega üksnes asjaolu, et E.I. ile on makstud 2004 ja 2005. a pindalatoetust, ei tähenda ega ka tõenda seda, et E.I. oleks põllumajandusliku tootmisega tegeleja

mõttes. 8 Iseenesest on õige apellandi väide, et põllumajandusliku tootmisega tegelemine ei välista töövõtulepingu kasutamist maa harimiseks, külvamiseks või saagi koristamiseks ning põllutöömasinaid ei pea tootja ka omama, vaid võib neid kasutada liisingulepingu vms. kasutuslepingu alusel, kuid antud juhul on apellandipoolne põllumajandusliku tootmisega tegelemine

mõttes M. kinnistul üldse puudunud. Samuti ei ole millegagi tõendatud see, et E.I. oleks M. kinnistul seoses põllumajandusliku tootmisega kasutanud teiste eraisikute või firmade põllumajandustehnikat, tööjõudu, jne. Kuigi asja materjalidega on tõendatud, et apellandil oli õiguslik alus (01.04.2002 rendileping E.-M-I. M. kinnistust 10 ha kasutamiseks) M. kinnistu kasutamiseks, loetakse

§ 233

lg 2 kohaselt põllumajandusmaa kasutamise õiguseks käesoleva seaduse tähenduses põllumajandusmaa tegelikku kasutamist õiguslikul alusel. Kuna on tõendatud, et apellant tema poolt renditud M. kinnistu maad ei kasutanud põllumajandusliku tootmisega tegelemiseks, siis ei toimunud tema poolt põllumajandusmaa tegelikku kasutamist ja seetõttu seaduse kohaselt ei olnud tal ka põllumajandusmaa kasutamise õigust ning õigust taotleda Halliste vallas kasutusvaldusse vaba põllumajandusmaad ning õigust erastada Halliste vallas vaba metsamaad. Tulenevalt

§ 233

lg 2 sisust peab äriregistrisse kantud FIE selleks, et teda saaks käsitada põllumajandusliku tootmisega tegelejana maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil, saama muuhulgas ka tulu selle kohaliku omavalitsuse territooriumil toodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist. E.I. ei ole esitanud ühtegi sellist tõendit, millest nähtuks, et ta on saanud tulu Halliste valla territooriumil toodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist. E.I. on haldusasjas nr 3276/04 küll esitanud

1. ja
2. a FIE ettevõtlustulu deklaratsioonid, milles on põllumajandusliku ettevõtlusega seotud tuludena deklareeritud vastavalt 43 450 ja 7321 krooni, kuid ringkonnakohtu arvates ei tõenda ka need deklaratsioonid seda, et E.I. saaks lugeda Halliste vallas põllumajandusliku tootmisega tegelevaks isikuks. Neist deklaratsioonidest ei nähtu, et deklareeritud põllumajandusliku ettevõtlusega seotud tulud oleks saadud Halliste valla territooriumil põllumajandusliku tootmisega tegeledes. Asja materjalidest nähtuvalt (toimik nr 3-276/04, lk 18) on FIE E.I. asukohaks Pärnumaal asuv XXX vald. Seega ei ole põhjendatud apellandi väited, et temal oli õigus saada kasutusvaldusesse vaba põllumajandusmaad, kuna ta oli kantud äriregistrisse FIE-na, omas õigust kasutada 10 ha M. talu maast ning tõendas esitatud õiendite, arvete ja tuludeklaratsiooniga ära selle, et ta on põllumajandusliku tootmisega tegelemisest tulu saanud.
3. Halduskohus on õigesti kindlaks teinud selle, et E.I. ei ole

§ 233

lg 2 tähenduses Halliste valla territooriumil põllumajandusliku tootmisega tegeleja ega isik, kes omaks Halliste vallas metsamaad koos kasvava metsaga ning oleks teostanud selles metsas hooldustöid, mistõttu on Halliste Vallavolikogu vaidlustatud otsusega põhjendatult jäetud E.I. kandmata vaba metsamaa erastajate nimekirja. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad HKMS § 92 lg 1 kohaselt apellandi poolt kantud kohtukulud tema enda kanda. Vastustaja on esitanud taotluse apellatsiooniastmes kantud õigusabikulu 4720 krooni väljamõistmiseks. HKMS § 93 lg 1 alusel mõistetakse poolele, kelle kasuks otsus tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Sama seadustiku §-is 87 lg 2 sätestatu kohaselt võib kohus asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulusid vähendada, 9 kui need on põhjendamatult suured. Isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas vaidluse iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus ja muud asjaolud tingisid asutuse poolt õigusabiteenuse ostmise ning kas kohtukulude väljamõistmine oleks proportsionaalne ja arvestaks kohustatud poole majanduslikku seisundit. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul, arvestades vaidluse iseloomu ja keerukust ning ka haldusorgani kaitsmise vajadust haldusakti põhjendamatu vaidlustamise eest ja seda, et juba esimese astme kohtuotsusega jäeti E.I. i kaebus rahuldamata, tuleb lugeda vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks 3000 krooni ning see tuleb apellandilt välja mõista vastustaja kasuks, olenemata sellest, et esimese astme kohus on jätnud esimeses astmes poolte poolt kantud kohtukulud nende endi kanda. Ringkonnakohus leiab, et arvestades vaidluse sisu ning vaidlustatud haldusakti väljaandmise õiguslikku valdkonda ja kohtupraktika olemasolu analoogsetes asjades ning ka kohtumenetluses osalevate poolte võrdsuse printsiipi, ei ole käesoleval juhul õiglane ja põhjendatud lugeda Halliste valla poolt apellatsiooniastmes kantud kohtukulusid tervikuna põhjendamatuteks. Samuti ei pea ringkonnakohus E.I. ilt Halliste valla kasuks väljamõistetavate kohtukulude suurust (3000 krooni) ebamõistlikult suureks ja isikule koormavaks kohustuseks, kuna asja materjalidest nähtuvalt on E.I. ka ise kasutanud kohtumenetluses advokaadi abi ning näiteks apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest on E.I. sularahas tasunud 12 744 krooni. Viivi Tomson Agu Timmi 10 Maili Lokk