) lg 1 järgi enne selle seaduse jõustumist tekkinud maksukohustusega seotud maksusumma määramisel praegu kehtivas seaduses sätestatut. OÜ-le Z. on maksuotsusega määratud tasumisele kuuluv ettevõtte tulumaks aastate 1996, 1997 ja 1998 eest.
lg 1 järgi on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat, maksusumma tahtliku tasumata jätmise korral aga kuus aastat ja algab maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast.
lg 1 p 3 kohaselt peatub maksu määramise aegumine alates revisjoni alustamisest kuni selle tulemuste põhjal tehtud maksuotsuse kättetoimetamise päevani. OÜ Z. suhtes on maksuhaldur alates 19.03.2003 läbi viinud maksurevisjoni ja väljastanud selle alusel tehtud maksuotsuse posti teel 30.05.2005. Kuna aegumise peatumise põhjustanud maksurevisjon on alanud pärast maksukorralduse seaduse jõustumist, kuulub aegumise peatumine
lg 1 alusel kohaldamisele ning pole mingit õiguslikku alust väita, nagu oleks tulumaksu määramine aegunud ka aastate 1997 ja 1998 osas. Tuginemine haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud menetluse algust käsitlevale määratlusele ei ole asjakohane, sest HMS § 112 lg 2 lubab kohaldada eriseadusega reguleeritud menetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid ainult juhul, kui see on eriseaduses otseselt ette nähtud, maksukorralduse seadus sellist võimalust aga ei sätesta. 2 Maksuseadustes pole kehtestatud nõudeid tulumaksuga seonduvate dokumentide kohta, seepärast tuleb ettevõtlusega seotud kulutuste tõendamisel lähtuda raamatupidamise seaduse (RPS) üldnõuetest. Kuni 31.12.2002 kehtinud RPS § 7 lg 1 ja 2 kohustas raamatupidamiskohustuslast kõiki majandustehinguid dokumenteerima ja vastavates raamatupidamisregistrites kirjendama. RPS § 8 lg 1 sätestatu kohaselt sai majandustehingu toimumist kinnitada üksnes selline raamatupidamisarvestuse algdokument, mis sisaldas dokumendi nimetuse, numbri, koostamise kuupäeva, registreerimise numbri, tehingu sisu ja aluse, tehingu arvnäitajad, sealhulgas koguse, hinna ja summa, tehingu teiste poolte nimed ja asu- või elukoha aadressid ning allkirjad. Maksuotsuse aluseks olevatest Z. BBDO GmbH arvetest ei ole võimalik aru saada, millist konkreetset teenust on see äriühing OÜ-le Z. osutanud ja kuidas täpselt on saadu seotud tema ettevõtlusega. Lisaks puuduvad 08.08.1997 ja 10.12.1997 koostatud arvetel ka allkirjad, 30.09.1998 ja 31.12.1999 koostatutele aga pole märgitud ostetu kogust ja hinda. Vaidlusaluste tehingute kohta on revisjonitoimikus vaid tasumist tõendavad rahvusvahelised maksekorraldused, kust samuti ei selgu tehingute sisu. Maksuotsuses on maksuhaldur loetlenud kõik need asjaolud, mis viisid ta järeldusele, et tegelikult pole kaebaja Z. BBDO GmbH-lt teenuseid saanud ja on kasutanud seda äriühingut üksnes maksude tasumisest kõrvalehoidmise eesmärgil.
lg 1 kohaselt on maksumenetluse tõenditeks kõik kogutud andmed, sealhulgas ka kolmandatelt isikutelt ja riigiasutustelt saadud teave ja dokumendid. Seejuures pole seaduseandja kehtestanud konkreetseid nõudeid ning on jätnud maksuhalduri enda otsustada, milliseid tõendeid täpselt koguda. Samuti ei ole seaduseandja seadnud kolmandate isikute kohta vaja mineva teabe saamise ja arvesse võtmise tingimuseks, et selle isiku suhtes oleks läbi viidud maksumenetlus. Asjaolu, et kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud koolitusmaterjal tegelikult Z. BBDO GmbH osalust väidetavates tehingutes ei tõenda, on maksuotsuses märgitud.
lg 1 kohaselt on maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral tõendamiskoormus maksukohustuslasel. Kuna OÜ Z. ei ole ei maksu- ega ka kohtumenetluses kõrvaldanud kahtlusi maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil tegutsemise kohta, oli Ida maksu- ja tollikeskusel olemas piisav alus
MS § 13 lg 1 rikkumisele viidates OÜ Z. täiendavale tasumisele kuuluva ettevõtte tulumaksu määramiseks. Seega ei riku Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse 30.05.2005 maksuotsus nr 12-5/53 OÜ Z. õigusi. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED OÜ Z. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
§-d 99 lg 1 p 3 ja 165 lg 1 vastuolu tõttu põhiseaduse §-dega 10 ja 12 lg 1 ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Apellatsioonkaebuse kohaselt:
§-d 99 lg 1 p 3 ja 165 lg 1 tunnistada vastuolus olevateks PS §-dega 10 ja 12 lg 1, kui asja materjalidest saaks järeldada, et 1999. a D. i kontoris toimunud võetuse osas haldusmenetlust ei toimunud. Seega peab järeldama, et tõendid tekkisid kriminaalmenetluse käigus ja hiljem anti need kriminaalmenetlust läbi viinud haldusorgani poolt üle revisjoni läbi viinud haldusorganile, et viimane saaks neid käsutada haldusmenetluses. Tulenevalt eelnevast on avalikul võimul järelikult võimalus valida, kas koguda haldusakti andmiseks vajalikke tõendeid haldusmenetluse (s. o revisjoni) käigus, nagu see on sätestatud
-s, või valida tõendite kogumiseks märksa enam isiku õigusi riivav viis, milleks on kriminaalmenetlus. Mingeid kriteeriume kriminaal- või haldusmenetluse valimiseks sätestatud ei ole, mis tähendab, et paljuski on tegemist avaliku võimu suvaotsusega, mille tegemisel võidakse lähtuda näiteks menetluse efektiivsuse vms. kaalutlustest, mis ei tulene nende isikute spetsiifilistest omadustest, kelle kohta tõendeid kogutakse. See tähendab, et haldusvõim võib kahe erineva isiku puhul, kes on võrdsed (s. t nendega seoses esinevad täpselt samad elulised ja juriidilised asjaolud), viia tõendite kogumise läbi, käsutades omal äranägemisel erinevaid menetlusi ja riivates sellega seoses erineval määral isikute huve. Asetades eelnevalt toodud järelduse
t et maksusumma määramise aegumine ei peatu vaid siis, kui enne uue
-i jõustumist on maksu määramiseks vajalike toiminguid tehtud üksnes haldusmenetluses, mitte aga kriminaalmenetluses) tekiks olukord, kus avaliku võimu tegevus asetab võrdsed isikud täiesti ebavõrdsesse positsiooni. 4 Kui kahe võrdse isiku puhul ühel juhul viib avalik võim haldusakti (s. o maksuotsuse) andmiseks tõendite kogumise läbi haldusmenetluse (s .o revisjoni) käigus, teise puhul valib tõendite kogumise vahendiks kriminaalmenetluse ja eeldusel, et esimese isiku puhul jätkub haldusmenetlus pärast uue
jõustumist, teise isiku puhul alustatakse revisjoniga aga formaalselt pärast uue
jõustumist, siis järeldub, et võrdseid isikuid koheldakse avaliku võimu poolt ebavõrdselt, kuna esimese isiku puhul ei peatuks uue
raames maksusumma määramise aegumine, teise isiku puhul aegumine peatuks, kuna revisjon algas formaalselt pärast uue
jõustumist. Selline olukord oleks aga vastuolus PS §-ga 12 lg l. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamisel tuleb kontrollida, kas selline eristamine on põhjendatud. Käesoleval juhul esineb eristamise fakt, kuna kahe täpselt samas olukorras ning samade eeldustega isiku puhul võib avalik võim koguda tõendeid erinevate menetluste kaudu, mistõttu kulgeks võrdsete isikute suhtes erinevalt maksusumma määramise aegumine. Seega on vaja järgnevalt tuvastada, kas selline eristamine on põhjendatud. Nagu varem mainitud, ei ole sätestatud isikute spetsiifilistest omadustest lähtuvalt aluseid ega põhjendusi, millisel juhul peaks avalik võim otsustama ühe või teise menetluse kasuks ning seoses sellega põhjustama võrdsete isikute puhul maksusumma määramise aegumise erinevat kulgu. Seega võib avalik võim otsustada tõendite kogumise kasuks läbi kriminaalmenetluse üksnes põhjusel, et see aitab muuta menetlust avaliku võimu seisukohalt efektiivsemaks, kuid riivates samas märksa intensiivsemalt isiku huve. Selgitamaks välja, kas nimetatud põhjus on piisav, õigustamaks võrdsete isikute ebavõrdset kohtlemist, tuleb jõuda selgusele, kas isiku põhiõiguste riive sel ettekäändel on mõistlik ja proportsionaalne. Käesoleval juhul asuvad ühel pool isiku õiguspärane ootus, et avalik võim kohtleks kõiki võrdselt, samuti põhiõigused vabale eneseteostusele ja majandustegevusele, teisel pool avaliku võimu huvi viia kaks menetlust läbi üheaegselt, et hoida kokku teatud hulgal ressursse, kusjuures see kokkuhoid pole märkimisväärne. Sellest tulenevalt ei ole ebavõrdne kohtlemine põhjendatud. Juhul kui asuda seisukohale, et 05.07.1999 läbi viidud võetus ja vahetult sellele järgnenud dokumentide analüüsimiseks Tallinna Politseiprefektuuri poolt maksuhaldurile dokumentide üleandmine ei olnud revisjoni alguseks, tuleb
tõlgendada ikkagi nii, et tegemist oli uue
mõttes maksusumma määramise aegumise peatumist välistava asjaoluga, kuna vastasel juhul leiaks aset avaliku võimu poolne õigusvastane võrdsete isikute ebavõrdne kohtlemine. Seega tekkis apellandi suhtes aegumise peatumist põhjustanud asjaolu enne uue
jõustumist, mistõttu aegumise peatumist ei kohaldata ning seetõttu on maksusumma määramine aegunud nii 1996. kui ka 1997. aasta suhtes.
lg 1 p 3 ei vasta PS §-s 10 sisalduvale õiguskindluse printsiibile ning PS §-s 12 lg l esimeses lauses sisalduvale üldisele võrdsusõiguse printsiibile. PS §-s 10 sätestatud õiguskindluse printsiip on üheks õigusriigi põhimõtte osaks ning sisaldab samas ise alaprintsiipe. Üheks alaprintsiibiks on, et teatud tähtaja möödudes kaob võimalus õiguslikke otsustusi vaidlustada ning lõppenud menetlusi uuendada. See põhimõte väljendub muu hulgas selles, et teatud aja jooksul nõuded aeguvad. Maksuõiguses kajastub nimetatud põhimõte muuhulgas
§-s 98, mis sätestab maksusumma määramise tähtaja aegumise.
suhtes on erinormiks
Muuhulgas on üheks aegumise peatumise aluseks
Hindamaks, kas
lg l p 3 on kooskõlas õiguskindluse printsiibiga, on vaja jõuda selgusele, millist mõju revisjoni läbiviimine maksusumma määramise aegumisele avaldab. Vaadates aegumise regulatsiooni
ja § 99 lg l p 3 kontekstis, selgub, et maksumenetluses põhjustab revisjoni läbiviimine aegumise peatumise määramata ajaks, kuna revisjoni läbiviimiseks puuduvad seaduses sätestatud tähtajad ning sealjuures puudub lõpptähtaeg, pärast mida oleks maksusumma määramine igal juhul aegunud. See tähendab, et 5
lg l p 3 alusel võib avalik võim maksukohuslase suhtes maksusumma määramise aegumise tähtaega venitada omal äranägemisel ning kindel aegumise lõpptähtaeg puudub. Ehkki võib väita, et
lg 3 alusel peab maksuhaldur viima menetluse läbi võimalikult kiiresti ning
lg 3 alusel tuleb revisjonikorralduses näidata revisjoni tähtaeg, ei muuda need asjaolud käesoleval juhul asja sisu.
lg l p 3 ei ole põhiseadusega kooskõlas, kuna rikub PS §-st 10 tulenevat õiguskindluse põhimõtet läbi selle, et muudab maksusumma määramise aegumise peatumise maksuhalduri suvast sõltuvaks. Üldine võrdsusõiguse printsiip on sätestatud PS § 12 lg l esimeses lauses, mis ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed. Nimetatud põhimõtte alusel õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt.
regulatsioonist tulenevalt ei pea maksuhaldur revisjonikorralduses põhjendama revisjoniobjekti valikut, piisab vaid viitest
§-le 10, mis võimaldab kontrollida kõiki maksukohuslasi. Kui maksuhaldur pole revisjoni alustamisel teinud muid vigu, mis annaks maksukohustuslasele aluse revisjoni alustamise vaidlustamiseks, siis vaid sel põhjusel, et miks valis maksuhaldur revisjoniobjektiks just konkreetse maksukohuslase, pole võimalik revisjoni alustamist vaidlustada. Seega on võimalik, et kahe maksukohuslase puhul, kellel esinevad täpselt samasugused tunnused (kummalgi ei ole tegelikkuses eksimusi maksude arvestamisel või mõlema puhul esineb täpselt sama eksimus), ühe suhtes alustab maksuhaldur revisjoni ja teise puhul mitte. Tulenevalt
Võttes arvesse eelnevalt väljatoodut, järeldub, et
lg l p 3 võimaldab olukordade tekkimist, kus seadus kohtleb võrdseid isikuid ebavõrdselt. See tähendab, et võrdsete isikute puhul ühel juhul leiab aset maksusumma määramise aegumise peatumine ja sellest tulenevalt kogu aegumise pikenemine, teise isiku puhul aga maksusumma aegumise peatumist ei toimu. Kuna isikute ebavõrdne kohtlemine on tuvastatud, tuleb järgnevalt selgusele jõuda, kas selliseks eristamiseks on olemas mõistlik põhjus. Võib eeldada, et maksusumma määramise aegumise peatumise põhjuseks on see, et maksumaksjal ei oleks võimalik vabaneda oma maksukohustusest sel teel, et ta venitab tahtlikult revisjoni. Ebavõrdse kohtlemise eesmärgiks oleks siis olukordade vältimine, kus isik jätab tahtliku venitamise tulemusena täitmata oma kohustused riigi ees. Revisjoni läbiviimise tõttu maksusumma tähtaja määramise peatumine piirab ilma põhjuseta nende isikute õigusi, kelle puhul ei esine soovi takistada revisjoni läbiviimist või kelle puhul ei esine üldse eksimusi, mis põhjustaks maksusumma määramist.
näeb lisaks maksusumma määramise aegumise peatumisele revisjoni tõttu ette ka teisi vahendeid selle vältimiseks, et revisjoni venitamise tõttu ei saaks maksumaksaja maksukohustusest vabaneda (
Seega on avalikul võimul juba niigi mitmeid vahendeid maksusumma õigeaegse määramise tagamiseks. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1. On õigesti leitud, et kuna tegemist on maksude tasumisest tahtliku kõrvalehoidmisega, siis ei ole maksuotsuses esitatud maksunõue aegunud. Antud maksuasjas kuulub kohaldamisele
lg 1, mille kohaselt aegumise peatumise kohta sätestatut kohaldatakse enne
jõustumist (enne 01.07.2002) kulgema hakanud aegumise suhtes, kui aegumise peatumise või katkemise põhjustanud asjaolu tekkis pärast
jõustumist (pärast 01.07.2002). Teabe saamise hetk, mis võis olla ka üheks ajendiks kontrolli läbiviimisele, ei oma tähendust aegumise seisukohast. 6
§-de 99 lg 1 p 3 ja 165 lg 1 suhtes. Kuna Tartu Halduskohtu 05.01.2006 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis tulenevalt HKMS §-dest 5, 47 l3 ja TsMS §-st 654 lg 6 ei korda ringkonnakohus oma otsuses esimese astme kohtu otsuse motiive. Vastavalt HKMS §-le 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: 7 1. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et OÜ-le Z. täiendavalt tasumisele kuuluva tulumaksu määramine 1997. a osas on aegunud, kuna maksuhaldur tegi esimese menetlustoimingu OÜ Z. suhtes juba 1997. a juuli algul, kui toimus politsei poolt läbiviidud võetus AS D. kontoris. 01.07.2002 jõustunud
lg 1 p 3 kohaselt maksusumma määramise aegumine peatub revisjoni ajaks, alates revisjoni alustamise päevast kuni revisjonitulemuste põhjal tehtud maksuotsuse kättetoimetamise päevani, või kui revisjoni tulemusel haldusakti ei anta, siis maksukohustuslasele revisjoniakti tutvustamise päevani.
lg 1 järgi enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud maksukohustusega seotud maksusumma määramisel ja enammakse tagastamisel kohaldatakse käesolevas seaduses sätestatut ning
lg 1 järgi käesolevas seaduses aegumise peatumise (§ 99) ja katkemise (§ 132 lõiked 4–6) kohta sätestatut kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kulgema hakanud aegumise suhtes, kui aegumise peatumise või katkemise põhjustanud asjaolu tekkis pärast käesoleva seaduse jõustumist. Iseenesest on õige apellandi väide, et tulenevalt
§-dest 10 lg 3 ning 45 kohaldatakse maksumenetluses HMS-s sätestatut, s. o ka HMS §-st 35 tulenevat haldusmenetluse algust reguleerivat korda. See aga ei tähenda, et 1997. a juulis politsei poolt läbiviidud dokumentide võetuse tõttu
§-d 99 lg 1 p 3 ja 165 lg 1 antud asjas ei kohalduks, s. o, et aegumise peatumist enne 01.07.2002 kulgema hakanud aegumise suhtes rakendada ei saaks, kuna aegumise peatumise põhjustanud asjaolu ei ole tekkinud pärast 01.07.2002, vaid 1999. a juulis.
lg 1 reguleerib aegumise peatumise või katkemise põhjustanud asjaolusid ning
sätestab need asjaolud ja alused, mille tõttu maksusumma määramise aegumine peatub. Sellest loetelust on OÜ Z. osas kohaldatud p 3, mille järgi aegumine peatub revisjoni ajaks alates selle alustamise päevast.
ei sätesta, et maksusumma määramise aegumine peatuks mõnel muul alusel, kui on märgitud §-s 99 ning
-st ei tulene, et aegumise peatumise põhjustanud asjaoluks saaks näiteks lugeda maksumenetluse kui haldusmenetluse algust HMS § 35 mõttes. Antud juhul oli OÜ Z. suhtes maksusumma määramise aegumise peatumise aluseks revisjon, mille alustamise päevaks oli 19.03.2003 ja mis on seega tekkinud aegumise peatumise asjaoluna pärast 01.07.2002, mistõttu kuulusid kohaldamisele nii
lg 1 p 3 kui ka § 165 lg 1.
§-s 73-76 sätestavad revisjoni mõiste, sisu ja eesmärgi ning revisjoni läbiviija ja läbiviimise korra 01.07.2002 kehtimahakanud
mõttes. Kuna asja materjalidest ei nähtu, et 1999. a juulis toimunud võetus AS D. kontoris oleks olnud ühtlasi käsitletav ka revisjonina
mõttes, siis puudub alus seda toimingut revisjonina käsitleda ning asuda seisukohale, et revisjon maksumaksja suhtes viidi läbi enne 01.07.2002. Apellandi väited selle kohta, et tema suhtes
ja 165 kohaldades on maksuhaldur rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna on üldteada, et nn. D. i asjades tavaliselt ei kohaldata aegumise peatamist ka nende maksumaksjate suhtes, kelle osas revisjoni on alustatud pärast 01.07.2002, on paljasõnalised ja tõendamata. Apellant ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et OÜ-ga Z. samas olukorras olevat maksumaksjat (juriidilist isikut) oleks samadel asjaoludel koheldud maksuhalduri poolt teisiti. Apellandi viide 25.03.2003 tehtud otsusele nr 42-03/3 ei ole asjakohane, kuna apellandi tsiteeritud maksuotsuse lõigust on arusaadav, et nimetatud maksuotsus oli tehtud ettevõtjaks mitteoleva füüsilise isiku suhtes, kelle suhtes
kohaselt revisjoni läbi viia ei saa ning, kelle osas ei saa seega kohaldada ka aegumise peatumist revisjoni alustamise tõttu ja seepärast on igati põhjendatud nimetatud otsusest tulenev maksuhalduri seisukoht, et füüsilise isiku osas aeguks
H ei ole OÜ-le Z. tegelikult mingeid teenuseid osutanud, mille tulemusena on OÜ Z. rikkunud TuMS § 13 lg 1
§-d 99 ja 165 ei käsitle aegumise peatumise põhjustanud asjaoluna haldusmenetluse alustamise momenti HMS § 35 mõttes, vaid
§-s 99 loetletud aluseid, s. h ka revisjoni alustamist, milleks aga ei saa
-s välja toodud revisjoni mõiste, sisu, eesmärgi ning läbiviimise korra järgi lugeda politsei poolt
§-d 99 lg 1 p 3 ja 165 lg 1 on vastuolus PS §-dega 10 ja 12 lg 1. Arvestades seda, et
§-de 99 ja 165 kohaldamisel ei ole sisulist tähtsust sellel, millal ja kuidas on maksuhaldur tõendeid kogunud ning kogu maksumenetluse kui haldusmenetluse läbiviimist maksukohustuslase suhtes ei saa kokku võtta mõistega „revisjon“
mõttes, siis ei ole asjakohased ega põhjendatud ka apellandi väited, et
lg 1 on vastuolus PS §-st 12 lg 1 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna võimaldab tulenevalt tõendite kogumise menetluse liigist võrdsete isikute asetamist ebavõrdsesse positsiooni maksusumma määramise aegumise peatumise kohaldatavusest või mittekohaldatavusest tulenevalt. 10
lg 1 p 3 ei ole samuti vastuolus PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse printsiibiga ega ka võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12 lg 1), kuna vastupidiselt apellandi väitele sisaldab
aegumistähtaja peatumise lõppu
Nimelt sätestab
lg 2, et sama paragrahvi lg-s 1 p 3 nimetatud juhul lõpeb aegumine (revisjoni alusel aegumise peatumise lõpp) hiljemalt revisjoni lõppvestluse või viimaste revisjonitoimingute tegemise aasta 31. detsembril kui samal aastal möödub või on möödunud
§-s 98 nimetatud tähtaeg. Seega aegumise peatumine lõpeb
detsembril ja sellest kuupäevast edasi maksusumma määramise aegumine jätkub ning ei ole õige apellandi väide, et
lg 1 p 3 on vastuolus PS §-ga 10, kuna maksusumma määramise aegumise peatumise ja selle kestus on sõltuv maksuhalduri suvast.
lg 1 p 3 ei ole vastuolus ka PS §-ga 12 lg 1, kuna
§-s 10 sätestatud maksuhalduri õigus ja võimalus kontrollida maksukohustuslasi ning
§-st 99 lg 1 p 3 tulenev maksusumma määramise aegumise peatumise võimalus ei ole iseenesest aluseks isikute ebavõrdse kohtlemise tuvastamisele. See, et ühte maksukohustuslast otsustab maksuhaldur kontrollida ja teist sellega võrreldavat maksukohustuslast maksuhaldur ei kontrolli, ei tähenda seda, et tegemist oleks PS § 12 lg 1 rikkumisega isiku suhtes, kelle osas on maksuhaldur kontrolli teostanud. Kuna apellandi poolt viidatud
§-des 75 lg 1, 79 lg 1 ja 2 ning 81 lg 3 märgitud revisjoni läbiviimise kohta käivad sätted ( revisjonikorralduse mittekättetoimetamine enne revisjoni algust, õigus saada seletusi lisaks maksukohustuslasele ka tema poolt määratud isikult või töötajatelt jne.) ei taga oma sisult kuidagi seda, et maksukohustuslane ei saaks kasvõi revisjoni läbiviimise tahtliku venitamise kaudu maksukohustusest vabaneda, siis ei ole põhjendatud ka apellandi väited, et juba nende võimaluste olemasolust tulenevalt on
lg 1 p 3 kohaldamine maksumaksja suhtes ülemäärane ja võrdsuse printsiipi rikkuv. Arvestades seda, et ringkonnakohus ei ole tuvastanud
§-de 99 lg 1 p 3 ja 165 lg 1 vastuolu PS §-dega 10 ja 12 lg1, puudub ringkonnakohtul ka alus jätta nimetatud
sätted asjas kohaldamata ning alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust vastavalt HKMS §-le 25 lg 6. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 jäävad apellandi poolt kantud kohtukulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole ringkonnakohtule esitanud taotlust kohtukulude väljamõistmiseks ega ka kohtukulude nimekirja. Viivi Tomson Agu Timmi 11 Maili Lokk
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.