MS § 12 lg 3, mis ütleb, mis ei ole maksustatav tulu, viitab vajadusele sisustada tulu mõistet selle majanduslikust olemusest lähtudes. Käesolevas asjas on võimalik tuvastada tegelikud asjaolud, mis kaebaja maksukohustust välistavad, sest sisuliselt on tegemist mitte kaebaja saadud müügituluga, vaid arveldamisega teise isiku eest, mille tulemusel kaebaja vara ei ole suurenenud. PMTK ei ole kaebaja maksukoormuse suurendamise otsuse tegemisel piisavalt uurinud ja arvesse võtnud kõiki võimalikke maksukohustust vähendavaid asjaolusid, mistõttu ei ole PMTK nõutaval määral järginud
Kaebaja
Vastustaja on oma tegevusega loonud maksumaksjale suurt segadust ja kahju, mis on tinginud nii maksuvõla avaldamise maksukohustuslaste registris kui ka toimuva kohtumenetluse käigus kaebuse täienduste ja muutmiste tegemise vajaduse, mis omakorda on kulutanud kaebaja aja- ja raharessursse. Maksuotsus rikub ka PS § 13 (vajadus kaitsta end riigivõimu omavoli eest ning elementaarselt õiguspärane soov saada koheldud kooskõlas hea halduse tavadega) ning PS § 32 (omandiõiguse ebaproportsionaalne riive). Vastustaja vaidles kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Maksuhaldur määrab tasumisele kuuluva maksusumma
lg-s 1 nimetatud juhtudel, kui maksudeklaratsiooni andmed osutuvad ebaõigeks ning maksukohustuslane ise ei paranda deklaratsiooni. Eelviidatud juhtudel määrab maksuhaldur maksusumma maksuotsusega vastavalt
§-le 95. Praegusel juhtumil nõustus maksukohustuslane kontrolli käigus tuvastatud asjaoludega ning tulenevalt
lg-st 1 esitas sellele vastava parandusdeklaratsiooni (13.05.2008), mistõttu puudus maksuhalduril vajadus maksusumma määrata maksuotsusega. 30.05.2008 esitas kaebaja eriarvamuse kontrollaktile koos uue parandusdeklaratsiooniga, mida maksuhaldur ei arvestanud ja selgitas mittearvestamise põhjusi kaebajale saadetud kirjas. Kuna maksumenetlus oli lõppenud ja maksumenetlust ei 3 uuendatud, siis puudus maksuhalduril seaduslik alus vastu võtta maksukohustuslase 30.05.2008 parandusdeklaratsiooni. Vaidlusaluse maksuotsusega on kaebaja maksukohustus õigesti määratud, sest kaebaja oli kinnistusraamatu järgi XXXXX kinnistu omanik ning seega, võõrandades kinnistu soetushinnast kõrgema hinnaga, on ta saanud kinnistu võõrandamisest kasu TuMS § 12 lg 1 p 3 ja § 15 lg 1 tähenduses. TuMS ei näe ette maksuvabastust isikule, kes enda omandis oleva kinnistu võõrandamisest saadud kasu laseb notariaalse lepingu alusel suunata kolmandate isikute kohustuste katteks. Kinnistu soetamisel kaebaja vara suurenes, ta ei pidanud seda tagasi andma müüjale ning seega on XXXXX kinnistu kaebajale tagastamatuks sissetulekuks. Maksukohustuse tekkimiseks tulumaksuga maksustamisel pole oluline, mida maksukohustuslane saadud kasuga (rahaga) peale hakkab või kuhu suunab, st kas raha laekub vahetult tulu saajale või kantakse tema taotlusel edasi teistele isikutele. Kaebajal oli õiguslik alus kasutada ja käsutada kinnistu müügist saadud kasu oma äranägemise järgi (oma tuttavate huvides). L. Lambingu kasu tekkis momendist, millal XXXXX kinnistu võõrandamisest saadud raha 2 500 000 kr kanti müüja (so kaebaja) palvel HL Eesti arvelduskontole – s.o 12.05.2006. Kaebaja viidatud TuMS § 12 lg 3 (jõustus 01.01.2004) käesolevas asjas ei kohaldu. Selle normi kohaldamine võiks kõne alla tulla juhtumil, kui kolmas isik kannaks enda kinnistu müügist laekuva summa kaebajale, et katta kaebajale võlgu olevat summat; sellisel juhul ei kuuluks vastav summa kaebaja tuluna maksustamisele. Käesoleval juhul ei ole aga tegemist sellise juhtumiga. Asjakohaseks sätteks pole ka
. Maksuhalduril pole mingit põhjust arvata, et kõnealuse kinnistu ostu-müügitehingud on tehtud maksukohustusest kõrvalehoidumise eesmärgil. Tulumaks kuulub riigile ja kui vara võõrandaja kulutab selle ära ja ei suuda seetõttu oma maksukohustust täita, siis on tegemist mitte isiku maksevõime, vaid tema käitumise ratsionaalsuse küsimusega. Pealegi on kaebaja
lg-ga 2 vastava teate nr 12-5/418, mille kättesaamist 20.05.2008 kaebaja ei eita, ja milles oli sõnaselgelt märgitud, et PMTK on lõpetanud L. Lambingu maksustavate kulude 4 kontrollimise. Seega märgib vastustaja põhjendatult, et edasine segadus oli tingitud kaebajast endast, kes pärast maksumenetluse lõppemist esitas eriarvamuse kontrollaktile ja parandas parandatud deklaratsiooni algsele kujule tagasi. PMTK 20.06.2008 vastuses selgitati kaebajale, miks esitatud dokument ei ole käsitletav eriarvamusena
lg 2 ega vaidena
Arusaamatu on, et 02.06.2008 saatis maksuhaldur kaebajale teate 08.08.2007 maksuteate kehtetuks tunnistamise ja uue maksuteate 2006. a deklaratsiooni alusel juurde määratud tulumaksu kohta lihtkirjana aadressile, kus kaebaja tegelikult ei ela, kuid ka eeltoodu ei anna alust väita, et maksumenetlus kestis põhjendamatult kaua, oli vastuolus hea haldustavaga ja kaebajat koormav. Maksuotsus on tehtud lähtudes
lg-st 6, mis näeb ette, et maksuteate muutmiseks maksukohustust suurendava asjaolu tõttu tunnistab maksuhaldur selle kehtetuks ning teeb maksuotsuse. Põhjendatud pole kaebaja väide, et maksuhaldur oleks pidanud lähtuma kaebaja maksukohustuse määramisel tehingute majandusliku sisu tõlgendamise printsiibist.
sätestab, et kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule. Seega viidatud sätte kohaldamise eelduseks on tuvastada kõigepealt maksudest kõrvalehoidumise tahe. Kaebaja pole tehingute teostamist maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil väitnud ning sellist tahet pole ka maksuhaldur tuvastanud. Seega ei ole käesoleval juhtumil tegemist asjassepuutuva sättega. Asjassepuutuvaks normiks pole ka TuMS § 12 lg 3, mis sätestab, et füüsilise isiku maksustatavaks tuluks ei loeta teise isiku kasuks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulude hüvitisi, samuti kohtu välja mõistetud varalise kahju hüvitisi. Sättes on peetud silmas nt sellist olukorda, kus töötaja soetab enda arvel tööandja tegevuseks vajaliku eseme ning tööandja hüvitab selle töötajale vastava kuludokumendi alusel ja tehtud kulutuse piires. Olukord aga, kus kaebaja võõrandab talle kuuluva kinnisasja soetusmaksumusega võrreldes kasudega (kaebaja ostis XXXXX kinnist 540 000 kr ja müüs 2 500 000 kr eest) ja kannab raha äriühingule oma tuttavate J. N. ja M. R. vastu esitatavate võimalike nõuete katteks, ei vasta TuMS § 12 lg 3 eesmärgile ega mõttele. Arusaamatuks jääb, kuidas rikub maksuotsus kaebaja põhiseaduslikke õigusi ja milles seisneb riigivõimu omavoli ja kaebaja omandiõiguse ebaproportsionaalne riive. Vastustaja on õigesti märkinud, et kuna tulumaks on seaduses ettenähtud protsent vara võõrandamisest saadud kasust ehk vaid osa tervikust, siis ei saa maksukoormus tegelikult ületada vara võõrandaja maksevõimet, liiatigi nii paljude kinnistute omaniku maksevõimet nagu seda kaebaja. Lisaks on PMTK õigesti rõhutanud, et tulumaks osana vara võõrandamisest saadud kasust ei kuulu nimetatud vara võõrandajale, vaid kuulub TuMS alusel riigile. Vastavalt TuMS § 12 lg 1 p-le 3 tulumaksuga maksustatakse residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas kasu vara võõrandamisest (§ 15). TuMS § 15 lg 1 kohaselt tulumaksuga maksustatakse kasu (§ 37) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnis- või vallasasja müügist või vahetamisest. Tulenevalt § 37 lg-st 1 kasu või kahju vara müügist on müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. Nähtuvalt esitatud lepingutest ja kinnistusregistri väljavõttest kuulus XXXXX kinnistu kaebajale ja ta võõrandas selle, saades müügilt kasu, st kaebaja rahaliselt hinnatav vara suurenes. TuMS § 15 lg-tes 4 ja 5 sätestatud maksuvabastused käesoleval juhul ei kohaldu. Maksuotsuses on õigesti leitud, et sõltumata kinnistu võõrandamisest saadud raha kandmisest liisingufirma arvele, on see kaebaja saadud kasu ning tema vaba tahe oli kuidas ja mil viisil seda kasutada. TuMS § 15 lg 1 alusel maksukohustuse tekkimiseks tulumaksuga maksustamisel pole oluline, kas raha laekub vahetult tulu saajale või kantakse tema sõprade võlgade katteks kolmandale isikule. 5 Kaebaja oli XXXXX kinnistu omanik, tasus maamaksu ning asjaolu, et tema sügavam eesmärk oli kinnistuga äri teha ja nimelt kasu teenida, ilmnes selgelt tema poolt kohtuistungil antud selgitustest detailplaneeringu algatamise soovi kohta, mis jäi realiseerimata maa hinna kerkimise tõttu. Samuti märkis kaebaja, et kaotas maa müümisega ca 5 milj kr ning ka kaebaja esindaja kinnitas, et „Kaebaja plaanis sinna tööstuspargi osa jms ning oli maaga emotsionaalselt seotud“. Paljasõnaliseks on jäänud kaebaja väited, et XXXXX kinnistu on soetatud J. N. ja M. R. laenuks saadud raha eest. Kirjalike lepinguid selle kohta esitatud pole, väidetavate lepingupoolte kinnitused lepingu olemasolust ei ole eriti usaldusväärsed (väidetavalt need isikud kartsid, et nende vara arestitakse, neil olid keelud peal äritegevuse osas ning nad ei soovinud enda nimel näidata mingit vara, st käis riigi ja võimalike sissenõudjate juriidiline ülekavaldamine, milles kaebaja oli valmis osalema). Kuid isegi kui mingid kokkulepped olid ja HL Eesti on kaebajat millegagi eksitanud, siis on kaebajal võimalik esitada nõue HL Eesti vastu, kuid see ei muuda tema maksukohustust riigi ees. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES L. Lambingu apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus ning menetluskulude hüvitamise taotlus rahuldada. Apellant jäi halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ning leidis, et kohus rikkus menetlusnorme ja kohaldas vääralt materiaalõigust. Menetlusnormide rikkumine seisnes selles, et kohus jättis analüüsimata kaebaja seisukohad majandusliku tõlgendamise printsiibi ning nn hindamise kohaldamise kohta, aga samuti ei ole halduskohus hinnanud kaebaja seisukohti maksevõimelisuse printsiibi ning tulu tagastamatuse ja realiseerimise kohta. Põhjendatud pole halduskohtu seisukoht, et maksumenetlus ei kestnud vastuolus hea halduse tavaga ebaproportsionaalselt kaua ning et selles ei ole toimunud apellandi reaalset koormamist aasta ja kolme kuu vältel. Apellandi tegevus (eriarvamus ja 30.05.2008 deklaratsiooni muutmine) pikendas maksumenetlust vaid veidi enam kui kuu võrra. Alates 20.06.2008 (mil maksuhaldur saatis kaebajale oma vastuse) kuni maksuotsuse tegemiseni 15.05.2009 maksumenetlust sisuliselt ei toimunud. 02.06.2008 maksuteade saadeti kaebajale valel aadressil ja maksuotsust õigeaegselt ei koostatud. See tingis kaebaja kohtusse pöördumise erinevate taotlustega ning apellanti koormati asjatult. Kaebaja märkis oma kohtuteesides, et
vahetu kohaldamine ei pruugi käesolevas asjas olla tõepoolest võimalik, sest nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on maksude tasumisest kõrvalehoidumine. Samas ei saa sättes käsitletud majandusliku tõlgendamise printsiipi kohaldada ühepoolselt ainult maksuhalduri kasuks. Samast printsiibist tuleb lähtuda ka siis, kui see kohaldub maksukohustuslase kasuks. Maksustamisel saaks lähtuda nt
Kohus ei ole kaebaja seda argumenti käsitlenud. Samuti on kohus jätnud käsitlemata kaebaja seisukoha, et käesolevas asjas saaks maksuhaldur menetluslikult kohaldada
Riigikohus on asjas nr 3-3-169-08 leidnud, et seda sätet tuleb kohaldada ka maksukohustuslase kasuks. Hindamist on võimalik rakendada juhul, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud/ebapiisavad/mitteusaldusväärsed. Käesolevas asjas ei ole kõnealuse kinnistu soetamise/võõrandamise lepingud usaldusväärsed, sest need ei kajasta tõeselt tehingute tegelikku sisu ja eesmärki.
lg 3 sätestab muuhulgas, et kui isikul on tegelik võim teise isiku vara üle ning ta kasutab selle varaga seotud majanduslikke hüvesid viisil, mis välistab nende kasutamise vara omaniku poolt, loetakse maksusumma määramisel majanduslikud hüved valdaja omandis olevaks. Seega kui tõendite kohaselt ei olnud apellandil tegelikku võimu XXXXX kinnistu ega ka selle võõrandamisest saadud raha üle, tuleks nimetatud hüved selle isiku omandis olevaks lugeda, kellel oli tegelik võim asja ja 6 hüvede üle (so HL Eesti või M. R. või J. N.). Sel moel täidaks maksuhaldur
§-s 11 sätestatud kohustust võtta arvesse ka maksukohustust vähendavaid asjaolusid. Kohus on eksinud maksevõimelisuse printsiibi kohaldamisel samuti nagu vastustajagi, olles sisuliselt seisukohal, et kuna apellandil on piisavalt vara või kuna XXXXX kinnistu eest saadi tulu, siis on olemas ka summa tulumaksu maksmiseks. Viidatud printsiibi kohaselt on tulumaksu võtmine õigustatud aga vaid sellises olukorras, kus isik on saanud tulu, millega kaasneb isiku võime maksta saadud tulult makse, ilma, et tema varanduslik olukord väheneks. Kuna kaebaja ei saanud XXXXX kinnistu eest saadud tulu ise käsutada ega saanud sellest ka muud kaudset kasu (sh kohustuse vähenemise või säästmise kaudu), siis ei kaasnenud tulu saamisega võimet sellest makse maksta, ilma, et apellandi varanduslik seis väheneks. Maksuotsuse täitmiseks peaks kaebaja maksma vaidlusalust maksu oma muu vara arvel. Ekslik on kohtu seisukoht, nagu oleks XXXXX kinnistu võõrandamisel ja selle eest saadud tasu käsutamisel apellant olnud oma otsustes vaba. Vaidlus keskendub TuMS § 15 lg 1 tõlgendamisele ehk tulu mõiste sisustamisele. Käesoleval juhul näitavad asjas kogutud tõendid, et vaidlusaluse kinnistu omandamisel oli algusest peale kokku lepitud, et sellest saadav tulu makstakse AS-le HL Eesti kolmandate isikute poolt AS-le HL Eesti tekitatud kahju hüvitamiseks, ning tegelikkuses nõnda ka toimiti. Apellant omandaski kinnistu üksnes kolmandate isikute kohustuste täitmise eesmärgil ja nende arvel; kinnistu müügi tingis asjaolu, et algne kokkulepe kinnistu müügitulu tasumiseks AS-le HL Eesti vajas täitmist ning liisingufirma avaldas kaebajale märkimisväärset survet kinnistu müügiks, kuigi müügiks polnud aeg sugugi soodne. Apellant ei olnud seega vaba otsustamaks, kas kinnistu müüa või mitte, ega vaba otsustamaks, kuidas käsutada kinnistu müügist saadavat raha. Kinnistu ostja kandis ostuhinna 2,5 milj kr otse HL Eesti deposiiti ning sellist raha liikumist käsutas mitte apellant, vaid HL Eesti. Seega lähtudes tehingu majanduslikust sisust ja tulu tekkimise kassapõhisest printsiibist, ei saa lugeda kinnistu müügisummat apellandi tuluks. Apellant on tasunud mitte enda, vaid kolmandate isikute võlgnevused, saamata selle eest ise rahalist kasu - selles tähenduses tuleb kinnistu müügisummat käsitleda tagastamisele kuuluva tuluna, millega on langenud ära ka üks oluline maksustatava tulu komponente. Lisaks on füüsilise isiku tulu maksustamise eelduseks ka asjaolu, et saadud tulu realiseeritakse. Realiseeritud tulu tähendab seda, et tulu saajal on võimalus saadud tulu oma huvides kasutada. Kaebajal käesoleval juhul see võimalus puudus, mistõttu on ebaõige rääkida XXXXX kinnistu ostja poolt tasutud ostusummast kui kaebaja realiseeritud tulust. Kaebaja eelpoolnimetatud väidetele mittevastamisega rikkus kohus HKMS § 442 lg-t 8. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, leidis halduskohtu otsuse seadusliku ja põhjendatud olevat ning jäi esimese astme kohtule esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja apelleeritud kohtuotsuse muutmiseks pole alust. Apellandi arvamust, et kohus kohaldas vääralt materiaalõigust ja rikkus oluliselt kohtumenetluse normi, ringkonnakohus ei jaga. Ringkonnakohtu hinnangul on maksuhaldur õigesti tuvastanud, et XXXXX kinnistu müügist saadud kasu, millest on maha arvestatud tehtud kulutused, on tulumaksu objektiks ning selle tasumise kohustus lasub kaebajal kui kasu saajal. Riigikohtu lahenditega (22.10.2007 otsus nr 3-1-1-57-07, 17.12.2009 otsus nr 3-3-1-72-08) kooskõlas on kaebaja seisukoht, et füüsilise isiku maksustatava tuluna TuMS § 12 lg 1 tähenduses saab käsitada üksnes sellist rahaliselt hinnatavat, tagastamatut ja realiseeritavat sissetulekut, mis tekib tulu saamise eesmärgil toimuva majandustegevuse tulemusena. Veel leidis Riigikohus lahendis nr 3-3-1-72-08, et juhuslikku laadi sissetulekuid, mis ei ole 7 tekkinud isiku tavapärase tegevuse tulemusena, ei ole õige lugeda tuluks ja tuluga maksustada. Käesoleval juhul on tegemist kinnisasja müügiga ning kinnisvaratehingust saadu on rahaliselt hinnatav hüve, mida ei saa käsitada juhusliku laadi sissetulekuna. Kaebaja väidetest, et kinnistu omandamisel oli algusest peale kokku lepitud, et sellest saadav tulu makstakse AS-le HL Eesti kolmandate isikute poolt liisingufirmale tekitatud kahju hüvitamiseks, et kaebaja polnud vaba kinnistu ja selle müügisumma käsutamisel ning et kaebaja on kinnistu müügisummast tasunud kolmandate isikute võlgnevused, järeldub, et XXXXX kinnistu soetamist tulu saamise eesmärgil ja kinnistu võõrandamisel soetamismaksumuse ja müügihinna vahena tulu tekkimist kaebaja ei eitagi, kuid ta leiab, et tulu saajaks polnud tema, müügisummat tuleb käsitleda tagastamisele kuuluvana ja ostja tasutud ostusummast ei saa rääkida kui apellandi realiseeritud tulust. Ringkonnakohus nõnda ei leia. Tagastamatu sissetulek tähendab, et tulu saaja vara peab sissetuleku saamisel suurenema ning realiseeritud tulu tähendab seda, et saajal on võimalik sissetulekut oma huvides kasutada. Kaebaja ostis XXXXX kinnistu 540 000 kr eest ja müüs viis aastat hiljem edasi 2,5 miljoni kr eest ning ostja poolt ostusumma 2,5 milj kr on ka tasutud. Seega ostja poolt kinnistu eest 2,5 milj kr tasumisega kaebaja vara suurenes selle soetamismaksumuse ja müügihinna vahe võrra. Kaebaja on saanud seda sissetulekut käsutada ja oma huvides kasutada, milleks käesoleval juhul oli huvi maksta saadud sissetulekuga kinni oma tuttavate võlgnevused liisingufirma ees. Oma vara võõrandamisest laekunud sissetuleku kohest pööramist kolmandate isikute kasuks ei saa vaadelda kui tulu tagastamist või realiseerimata jätmist, nagu õigesti märgib maksuhaldur. Ning tähendust ei oma seejuures, kas vara ostja kannab ostusumma vara müüjale või müüja korraldusel notari deposiiti või kolmanda isiku arvele. Kaebaja väide, et ta ei olnud vaba otsustamaks vara müüki ja sellest saadava raha käsutamist, on otsitud ega ole tõsiselt võetav. Tsiviilõiguses kehtib lepinguvabadus ning tsiviilõigusliku lepingu pooltel on õigus ise kujundada omavahelisi suhteid nii, nagu nad heaks arvavad. Omanikuna oli kaebajal kinnisasja käsutamise õigus ning tal puudus kohustus teha kokkuleppeid kinnistule hüpoteegi seadmiseks oma tuttavate huvides ja kinnistu võõrandamisest saadava raha edasi kandmiseks kolmandatele isikutele. Kui kaebaja tahet suunati ebaseaduslikult, saab ta tarvitusele võtta kohaseid õiguskaitsemeetmeid, kuid sellest ei järeldu kaebaja poolt maksustatava tulu mittesaamine. Kaebaja väidab õigesti, et isikule saab maksu määrata ainult maksususeaduse sätete alusel lähtuvalt tehingu tegelikust majanduslikust sisust ning et uurimisprintsiipi tuleb kohaldada mitte üksnes maksukohustuslase kahjuks, vaid ka kasuks. Põhjendatud pole aga kaebaja etteheide, et maksuhaldur on selle printsiibi vastu eksinud, tõlgendanud tehinguid formaalselt ega selgitanud objektiivselt välja kaebaja kasuks kõnelevaid asjaolusid. Nagu eespool märgitud, väidet, et XXXXX kinnistuga seotud tehingutel on juriidilisele vormile mittevastav majanduslik sisu selgitas kaebaja selliselt, et ostis kinnistu M. R. ja J. N. laenatud raha eest eesmärgiga tasuda saadud tulust laenuandjate võlad ning et tegemist on laenusuhtega või arveldamisega teise isiku eest. Seega väidab kaebaja sisuliselt, et tegemist on TuMS § 12 lg-s 3 nimetatud olukorraga, millise järelduseni oleks pidanud maksuhaldur
Kontrollaktist nähtuvalt on maksuhaldur kaebaja väiteid väidetavast laenusuhtest ja arveldamisest kolmandate isikute kasuks kontrollinud ning asunud vaidlusaluses maksuotsuses seisukohale, et TuMS § 12 lg 3 käesolevas vaidluses ei kohaldu. Sama leidis ka esimese astme kohus, oma seisukohta piisavalt motiveerides, ning apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtule alust asuda maksuhaldurist ja halduskohtust erinevale seisukohale. Kohus on põhjendatult viidanud ka kaebaja seisukohtade ebajärjepidevusele kinnistu soetamise ja võõrandamise motiivide kohta – väites tehingute eesmärgiks olevat üksnes väidetavate laenuandjate võlgade tasumine, selgitas ta 8 kohtumenetluses emotsionaalset sidet kõnealuse maaga ja kinnistule tööstuspargi rajamise kavatsust. Kohus ei ole eksinud maksevõimelisuse printsiibi kohaldamisel. Maksu tasumise kohustust ei muuda maksevõimelisuse põhimõttega vastuolus olevaks asjaolu, et isik on realiseerinud saadud tulu kolmandate isikute huvides ja sunnitud seetõttu hiljem maksu tasumiseks leidma vahendeid mujalt.
sätestab maksu määramise hindamise teel ning näeb ette, et hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Põhjendatud on maksuhalduri seisukoht, et apellandi kasu kajastavad kirjalikud tõendid on piisavad ja usaldusväärsed, andes objektiivse aluse maksu määramiseks. Seetõttu ei ole
Kohus leidis õigesti, et maksuotsus on sisuliselt õiguspärane ning selle tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väidetud minetused maksumenetluse läbiviimisel. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata, halduskohtu otsus muutmata ja apellandi menetluskulud tema enda kanda. Kohtunikud Silvia Truman Viive Ligi Kaire Pikamäe 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.