← Eesti

2-09-2496/57

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-09-2496 Otsuse tegemise aeg ja koht 08. juuni 2010, Narva kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Iris Kangur-Gontšarov Kohtuasi D S hagi S S vastu v

§ 633

lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et menetlusabi taotluse esitamise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD Hagiavaldus Kohtule

  1. jaanuaril 2009.a. esitatud hagiavalduse kohaselt elasid pooled koos alates 2000.a. kuni 2007.a.
  2. juulil 2003.a. sündis pooltel tütar A S. 2008.a. sügisel sai hageja teada, et A ei ole tema tütar. Hageja küsimustele lapse isaduse kohta ei andnud kostja vastust, samas suurendas kostja oma käitumise ja suhtumisega hagejal kahtlusi. Hageja palub tunnistada tunnistada lapse sünniaktis isa kohta tehtud kanne ebaõigeks. Viru Maakohtu
  3. mai 2008.a. tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-08-12117 nõuti hagejalt kostja kasuks välja elatis tütre A S ülalpidamiseks 3 000 krooni igakuiselt kuni lapse täisealiseks saamiseni s.o. kuni 25.07.2021.a. Seisuga 16.01.2009.a. täitemenetluses nr 066/2008/2248 on hagejal kostja ees kohtu poolt väljamõistetud elatise osas võlgnevus summas 16 935.40 krooni. Hageja on jäänud ilma tööst ja tema materiaalne olukord ei võimalda elatist maksta. Hageja palub vabastada teda kohtu poolt väljamõistetud elatise võlgnevuse tasumisest täies ulatuses, kuna tema materiaalne olukord ei võimalda tekkinud võlgnevust kustutada. Hageja palub ka lõpetada Viru Maakohtu
  4. mai 2008.a. otsusega tsiviilasjas nr 2-08-12117 väljamõistetud elatise maksmine. Kostja vastus Vastuses hagiavaldusele kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud hagi aegumise aluseks olevat asjaolu, s.o millal sai hageja teada, et kostja ei ole lapse isa. Kostja on seisukohal, et hageja on kogu aeg olnud teadlik, et ta ei ole lapse isa. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Menetluse käik
  5. detsembri 2009.a. Viru Maakohtu määrusega määrati DNA ekspertiis isaduse tuvastamiseks. Ekspertiisiakti
  6. jaanuarist 2010.a. nr GE-1440-90/4838 järgi DNA analüüsi tulemusel on ekspert arvanud, et D S ei saa olla A S bioloogiline isa. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud tõenditega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. 2

(6)Põlvnemise vaidlustamine Hageja nõudeks on tunnistada lapse sünniaktis isa kohta tehtud kanne ebaõigeks, kuna laps ei põlvne kostjast. Kohus tuvastas, et A S sünniaktis on tema isana märgitud D S. Sünniakti nr 92 A S kohta on koostanud Ida-Viru Maavalitsus (Sillamäe) XXX a. (t.l. 136). Lapse isa kohta on sünniakti tehtud kanne
  1. detsembril 2006.a. vanemate ühise avalduse alusel (t.l. 141). Sünniakti alusel on välja antud lapse A S sünnitunnistus (t.l. 3). Perekonnaseaduse (PKS) § 44 lg 1, kohus võib tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande ebaõigeks, kui tuvastab, et laps ei põlvne sellest vanemast. Kostja ei vaidle, et hageja ei ole lapse A S isa, kuid kostja leiab, et hageja nõue on aegunud ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. PKS § 44 lg 3 kohaselt, kande ebaõigeks tunnistamise nõude aegumistähtaeg on üks aasta päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest. Hageja väitel asjaoludest, mis seadsid kahtluse alla lapse põlvnemise temast, sai ta teada alles 2008.a. sügisel ning seetõttu ei saa nõude osas aegumist kohaldada. Kostja on esitanud kohtule D S avaldused
  2. juulist 2006.a.,
  3. juulist 2006.a, kus D S on ise või on tema sõnadel kodust olukorda kirjeldatud järgmiselt, et S S jätab oma lapsi koos hagejaga ja sellest lausest järeldub, et D S on olnud avalduse kirjutamise ajal teadlik, et A ei ole tema tütar, sest muidu ei oleks ta kirjutanud, et S S jätab oma lapsi (t.l. 127-128, 132). Kui D S oli lapse sünniaktis märgitud A isaks s.o. detsembrikuus 2006.a., siis ta oma avalduses
  4. detsembrist 2006.a. laste hoolekandeasutusele kirjutab oma lapsest A S nagu teeb seda ka S S (t.l. 125-126, 133). Tunnistaja A S, kes on hageja ema, ütlustest nähtub, et ta on lapse A S sündimise hetkest arvanud, et A on tema poja laps ja et D S on A bioloogiline isa. Kui D S ja S S otsustasid hakata lahus elama ja S S esitas ka elatise nõude, hakkasid liikuma kuulujutud, et A ei olegi D S tütar. Tunnistaja hakkas kuulujuttude tõttu samuti kahtlema ja otsustati esitada avaldus kohtule DNA ekspertiisi tegemiseks. Kui tunnistaja sai posti teel DNA ekspertiisi tulemused aprillis 2010, oli tema see, kes pidi pojale, D S ütlema, et D ei olegi A S isa. Enne seda D S ei teadnudki, et ta ei ole lapse isa. Tunnistaja M S, kes on hageja õde, ütluste kohaselt on tema alati A pidanud oma vennatütreks ja tal ei olnud kahtlusi, et A ei ole venna laps. Temal tekkis kahtlus alles siis, kui ema teatas, et tehakse DNA ekspertiis. S So ei ole tunnistaja M S öelnud, et D S ei ole A isa, kõik arvasid, et ta on lapse isa. Ka tunnistaja M S oli kuulnud kuulujutte, et A ei ole D laps, seda peale elatise nõude esitamist, kuid tema ise ei ole kuulujuttudest vennale D S rääkinud. Kohus leiab, et tunnistajate ütlustega on tõendatud, et D S ei teadnud enne sügist 2008.a., et on võimalus, et ta ei olegi lapse A S isa. Tunnistajad kui D S lähedased perekonnaliikmed on alati teadnud, et A on D S laps ja, et neil ei olnud ka kunagi kahtlust, et D ei ole lapse A S isa kuni hakkasid liikuma kuulujutud peale elatise nõude esitamist (elatise osas on tagaseljaotsus tehtud
  5. mail 2008.a.) 2008.a. suvel-sügisel, millistest samuti tunnistajad ise hagejale D S ei rääkinud. Hageja on avaldanud, et tema kuulis kuulujuttudest 2008.a. sügisel-talvel, kuid ikkagi lootis, et laps on tema oma. Kohus leiab, et tunnistajate ütlustega saab lugeda tõendatuks, et kuulujutud hakkasid tekkima suvel-sügisel peale elatise otsust ja seega on hageja veenvalt kohtule põhistanud, et temani jõudsid jutud, et A võibolla ei olegi tema tütar sügisel 2008.a. Asjaolu kohta, et 2006.a. viis hageja lapsed sh. A lastekodusse, on hageja selgitanud, et tal ei olnud võimalik laste järgi 3
(6)vaadata, sest töötas, kostja on aga kinnitanud, et sel ajal kostja ise ei elanud korraliku naisterahva ja ema kombel, kohus arvab, et ei ole võimalik teha järeldusi, et D S ei oleks oma last viinud lastekodusse, sest samas on ka S S jätnud oma lapsed järelvaateta ja just usaldanud nad D S hoole alla. Kohus leiab, et D S avaldustes märgitud S S lapsed ja tema kui D S lapsed (alates detsembrikuust 2006.a.) ei lükka ümber D S väidet, et ta ei teadnud, et ta ei ole A isa. Hageja on kohtule veenvalt põhistanud, et ajani kuni ta ei olnud ametlikult lapse A sünnidokumentidesse kantud lapse isana, ei saanudki ta pöörduda ametiasutuste poole nimetades A oma lapseks. Tunnistjate ütlustega on tõendatud, et D S teadis, et ta on A isa. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et hageja teadis, et ta ei ole A S isa ja et seda teadsid ka hageja sugulased. Kohus tuvastas, et hageja sai lapse sünniakti isa kande ebaõigsusest teada sügisel 2008.a. Hagiavaldus on kohtule esitatud
  1. jaanuaril 2009, s.o vähem, kui aasta möödudes kande ebaõigsusest teadasaamisest. Seega hageja nõude osas ei ole võimalik kohaldada aegumist. Pooled ei vaidle, et laps ei põlvne hagejast. Vastavalt PKS § 38 lg 3, laps põlvneb isast, kes on tema eostanud ning lähtuvalt PKS § 42 lg 2, põlvnemise isast tuvastab kohus asjaolude alusel, mis võimaldavad meest lapse isaks pidada. Hageja ja kostja ning lapse kohta teostatud DNA ekspertiisi aktist selgub, et eksperdi arvamuse kohaselt ei saa kostja olla hageja lapse bioloogiline isa (t.l. 95-96). Seega järeldab kohus, et hageja ei ole kostja last eostanud. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kohus tuvastas, et kostja laps ei põlvne hagejast ning seega tuleb lapse sünniaktis isa kohta tehtud kanne tunnistada ebaõigeks. Elatise maksmise lõpetamine Hageja palub lõpetada Viru Maakohtu
  2. mai 2008.a. otsusega tsiviilasjas nr 2-08-12117 väljamõistetud elatise maksmine. Kohus tuvastas, et Viru Maakohtu
  3. mai 2008.a. kohtuotsusega nr 2-08-12117 on D S välja mõistetud elatis lapse A S ülalpidamiseks S S kasuks summas 3 000 krooni igakuiselt kuni lapse täisealiseks saamiseni s.o. 25.07.2021.a. (t.l. 4). PKS § 61 lg 6 alusel võib kohus elatise maksmise lõpetada, kui vanem, kellelt elatist nõutakse, on töövõimetu või lapsel on piisav sissetulek või ilmnevad muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused. Kuna kohus eelnevalt tuvastas, et A S ei põlvne isast s.o. hagejast D S ja vanema kanne isa kohta tuleb lugeda ebaõigeks, siis tuleb lõpetada ka hageja kohustus maksta lapsele elatist Viru Maakohtu
  4. mai 2008.a. kohtuotsuse nr 2-08-12117 alusel, sest D S ei ole A S isa ja tal ei ole seega lapse A ülalpidamiskohustust. Seega kohus leiab, et D S hagi S S vastu lapse A S suhtes elatise maksmise lõpetamise nõudes tuleb rahuldada. Elatise võlgnevuse tasumisest vabastamine Hageja palub vabastada teda kohtu poolt väljamõistetud elatise võlgnevuse tasumisest täies ulatuses. 4
(6)PKS § 71 järgi võib kohus elatist maksva isiku nõudel vabastada ta täielikult või osaliselt kohtu poolt väljamõistetud elatise võlgnevuse tasumisest, kui võlgnevus tekkis selle isiku haiguse või muudel kohtu mõjuvaks tunnistatud asjaoludel ja tema varaline seisund ei võimalda tekkinud võlgnevust tasuda. Viru tööpiirkonna kohtutäituri Andrei Kreki poolt võlgniku D S suhtes
  1. oktoobri 2008.a. sissetuleku ja vara arestimise aktide kohaselt on elatisraha võlgnevus 7 935.40 krooni seisuga 21.10.2008.a. (t.l. 5-6). D S arvelduskonto väljavõttest 01.06.2008.a. kuni 14.01.2009.a. on näha hageja pangatehingud (t.l. 7-9). Hageja on töötu ja otsib tööd individuaalse tööotsimiskava alusel (t.l. 10). Järelmaksu müügilepingu maksegraafikute alusel tasus hageja oma kohustusi siis kui tal olid sissetulekut (t.l. 11-13). Nende asjaolude üle pooled ei vaidle. Kohus leiab, et asjaolu, et hageja ei tööta ei ole iseenesest selliseks asjaoluks, mida kohus saab lugeda mõjuvaks põhjuseks, et vabastada vanem lapse ülalpidamiskohustuse täitmisest. Kohus selgitab, et PkS § 60 lg 1 sätestatud vanema kohustus oma alaealist last üleval pidada on sisult aktiivne kohustus, mille täitmiseks peab kohustatud vanem tegema kõik endast oleneva, et tagada lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite olemasolu. Hageja ei ole kohut veennud, et ta oleks teinud kõik endast oleva, et tagada lapse A S ülalpidamine alates
  2. aprillist 2008.a. Viru Maakohtu
  3. mai 2008.a. otsuse nr 2-08-12117 alusel. Samuti ei ole asjaolu, et hageja D S ei ole A S bioloogiline isa, selliseks mõjuvaks põhjuseks, et vabastada hageja elatise võlgnevuse tasumisest, sest lapse vanemana sünniakti kantud isik peab tagama lapse ülalpidamise kuni vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi lahendamiseni. Lapse ülalpidamiskohustuse täitmine on seadusest tulenev kohustus ja sätitud eelkõige lapse huvides lapse õiguses saada oma vanemalt ülalpidamist. Seega kohus leiab, et D S hagi S S vastu elatise võlgnevuse tasumisest vabastamiseks tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 173

lg 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtuvalt TsMS § 164 lg 1, hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus on hagi osaliselt rahuldanud ning jätab menetluskulud poolte endi kanda. Viru Maakohus 26.05.2009.a määrusega rahuldas D S menetlusabi taotluse ning vabastas ta osaliselt riigilõivu tasumisest. Määruse alusel maksis D S riigilõivu 2500 krooni. D S hagi hinnaks on 68935,40 krooni, sellest 25000 krooni vanema kande vaidlustamise nõude hind, 27000 krooni elatise maksmise lõpetamise nõude hind ja 16935,40 krooni elatise võlgnevusest vabastamise nõude hind. Riigilõivuseaduse § 56 lg 1 ja Lisast 1 tulenevalt kuulus hagihinnalt 68935,40 krooni tasumisele riigilõiv summas 8500 krooni. Riigilõivu tasumisest osaliselt vabastamise tagajärjel jäi tasumata riigilõiv summas 6000 krooni. Viru Maakohtu 30.09.2009.a määruse alusel oli D S vabastatud täielikult eksperdikulude 3600 krooni ettemaksu tasumisest. Viru Maakohtu 10.12.2009.a määruse alusel tehti Eesti 5

(6)Kohtuekspertiisi Instituudis kohtubioloogiaekspertiisi, mille maksumus moodustas 3600 krooni.

§ 138lg 1, 2 ja § 143 lg 1 eksperdikulud on menetluskulud. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, seega Ts

MS § 179 lg 1 alusel kuuluvad riigilõivu ja ekspertiisi kulud väljamõistmisele riigi kasuks hagejalt D S, kes oma majandusliku seisundi tõttu sai menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Kooskõlas TsMS § 190 lg 7 võib kohus mõjuval põhjusel vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Lähtudes D S majanduslikust seisundist ja tsiviilasja olemusest põlvnemisasi, millega seotud menetluskulud jäävadki reeglina poolte endi kanda ja põlvnemisasjaga seotud elatise maksmise lõpetamise nõue ja elatise võlgnevusest vabastamise nõue, mis omakorda on seotud eelkõige alaealise lapse huvidega, kohus vabastab D S menetluskulude (riigilõivu ja ekspertiisikulu) riigituludesse tasumise kohustusest. Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.