← Eesti

3-07-36/21

Obsah (11)§ 16§ 12§ 14§ 66§ 46§ 69§ 45§ 19§ 25§ 6§ 79

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 17. september 2009, Tallinn H

) § 16 lg 3 järgi on täitmiskava muutmise ja täiendamise ainus alus kinnipeetava areng. Pärnu Vanglast Tallinna Vanglasse ületoomise eesmärk oli nimelt võimaluste loomine kehtiva täitmiskava elluviimiseks ja hariduse omandamise võimaldamiseks (Justiitsministeeriumi 01.09.2005 otsus nr 4-1-04/9179). Uus täitmiskava annulleeris kaebaja ümberpaigutamise eesmärgi. Tallinna Vanglas koostatud uus täitmiskava piirab ebaseaduslikult kaebaja võimalust saada kooliharidust võrdsetel alustel teiste kinnipeetavatega, üksikkambrisse paigutamise tõttu vanglasisest liikumisõigust ning samal põhjusel võimalusi kehakultuuriga tegelemiseks, põhiseaduse §-dest 10, 12, 14, 19, 37 ja

§-dest 8, 34, 35, 36 ja 55 tulenevaid õigusi, rikub tema positiivse käitumise ajalugu. Tallinna Vangla on uue täitmiskava kinnitamisega rikkunud õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtteid. Kinnipeetav peab saama usaldada, et tema suhtes varasemalt koostatud täitmiskava hakatakse selliselt ellu viima. Täitmiskava on siduv mitte ühele konkreetsele vanglale, vaid riigile kui vangistuse täideviijale tervikuna. Kui ümberpaigutamine toob kaasa täitmiskava muutmise vajaduse, peab sellega olema üleviimise otsustamisel ka arvestatud. Tallinna Vanglas täitmiskava koostamisele kulutatud kolme kuu kestel ei olnud tegelikkuses midagi koostatud, kõik andmed olid kogutud juba Tartu Vanglas ning toimikusse lisatud. Vastuolus

§ 16

lg-ga 2 ei arutanud Tallinna Vangla täitmiskava muudatusi kinnipeetavaga sisuliselt läbi. Täitmiskava alusel lukustatud üksikkambrisse paigutamine tähendab kaebaja suhtes meelevaldselt teda diskrimineeriva ja tema õigusi piirava erirežiimi kehtestamist.

§ 12

lg 2 kohaselt võib vangla direktor erandkorras paigutada kinnipeetavaid eraldi ka

§ 12

lg-s 1 nimetamata tunnuste alusel, aga sellest ei tulene direktorile õigust teha seda ilma erandliku olukorda põhistamiseta. Kaebaja põhjendamatu eraldamise on kohtud tunnistanud õigusvastaseks ka varem (vt Tartu Ringkonnakohtu 10.05.2005 otsus nr 2-3-188/2005; Tallinna Halduskohtu 03.09.2003 otsus nr 3-1524/2003). Täitmiskava sisaldab ka väärinformatsiooni, et kaebaja ei ole informeerinud vangla juhtkonda olukorrast, kus tema isikuarvele laekunud summadest ei arvatud maha raha hagide katteks ning et kaebaja on olnud põgenemiskalduvusega ja kõrge vägivaldsuse ohuga. Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse osas ajavahemikul 14.09.2005 kuni 12.01.2006 märkis kaebaja, et teda hoiti vangla vastuvõtuosakonna režiimil eluruumi nõuetele mittevastavas täiendavate julgeolekuabinõudega lukustatud üksikkambris nr

  1. Kambri põrand ja seinad on pesuruumile omaselt kaetud kahhelkiviga ning ruumis asub ilma ukseta WC, mis on ebahügieeniline ning ei taga privaatsust. Kambrisse ehitatud trellsein (üks meeter enne kambriust) takistab lähenemast uksele ka siis kui tekib vajadus kutsuda arstiabi või suhelda töötajatega. Kõik teised elukambrid (kaasa arvatud vastuvõtuosakonnas) on ilma trellseinteta, värvitud, mitmekohalised, eraldatud ja uksega WC-ga. Kamber nr 402 asub vangla teises eelvangistustsoonis, mis Tallinna Vangla direktori 05.07.2005 käskkirjaga nr 28 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ p 2.1.
  2. kohaselt on täiendavate julgeolekuabinõudega osakond. Kaebaja suhtes erirežiimi kehtestamiseks puudus mõistlik põhjus ja

§-s 69 toodud aluseid ei esinenud. Administratsiooni põhjendus erikohtlemiseks tulenevalt kaebaja eluaegse kinnipeetava staatusest ei tugine seadusel. Vastuvõtuosakonda paigutamise tegelik eesmärk on individuaalse täitmiskava koostamine, kuid kaebajal oli täitmiskava olemas. Sulgemisega vangla vastuvõtuosakonna lukustatud üksikkambrisse nr 402 kaasnesid vangla territooriumil liikumise õiguse piiramine, hariduse õiguse omandamise piiramine, kultuurilis3

(18)3-07-36 sotsiaalsetest üritustest osavõtu piiramine, ebavõrdne kohtlemine värskes õhus viibimise õiguse kasutamisel (kaebaja sai jalutushoovi asemel viibida vaid jalutusboksis), õiguse piiramine kehakultuuriga tegelemiseks võrdsetel alustel teiste kinnipeetavatega (sarnased piirangud on tunnistatud õigusvastaseks Tartu Halduskohtu jõustunud otsustega nr 3-241/05 ja nr 3-360/05), isikliku riietuse kandmise keelamine kohustusega kanda vangla riietust.
  1. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri 01.09.2005 otsusega nr 4-1-04/9179 viidi R. Kalda Tartu Vanglas koostatud individuaalse täitmiskava elluviimiseks (hariduse omandamise võimaldamiseks) üle Tallinna Vanglasse 14.09.
  2. Vanglasse saabumise järgselt paigutati kaebaja vastuvõtuosakonda kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamiseks, mis kinnitati vangla direktori poolt 22.12.
  3. Koostatud individuaalse täitmiskava elluviimiseks viidi R. Kalda 12.01.2006 Murru Vanglasse (Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri 06.01.2006 otsus nr 4-1-04/124).

§ 14

lg 3 sätestab, et kinnipeetav, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühte aastat, paigutatakse vastuvõtuosakonda, kus tehakse kindlaks kinnipeetava eluloolised andmed, määratletakse tema sotsiaalpsühholoogiline prognoos ja selgitatakse välja muud andmed, mis on vajalikud kinnipeetava täitmiskava koostamiseks vastavalt

§-le 16. Kinnipeetava vastuvõtuosakonnas viibimise aeg ei tohi ületada kolme kuud (

§ 14lg 4).

Eesti vanglad on

§ 14

käsitlenud nõudena, mida kohaldatakse ka kinnipeetava tähtajatult ühest vanglast teise ümberpaigutamise puhul. Seega tuli R. Kalda Tallinna Vanglasse saabumisel kohaldada tema suhtes vastuvõtuosakonna režiimi. Ka Justiitsministeeriumi 21.12.2005 vaideotsuse nr 4-1-08/532 kohaselt tulenes R. Kalda vastuvõtuosakonda paigutamine

§-st 14. Kinnipeetaval ei ole õigust valida endale sobivat kambrit. Kinnipeetava järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangistuse täideviimist reguleerivate sätete täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (

§ 66lg 1).

Vanglaametnikul oli õigus vangla julgeoleku huvides paigutada kaebaja turvavõrega kambrisse. Kambri kahhelkividest sein ei saanud kahjustada isiku vaimset ja füüsilist tervist, samuti ei saanud WC ukse puudumine kahjustada üksi kambris viibiva isiku privaatsust. Kaebaja paigutamise kambrisse nr 402 on tunnistatud õiguspäraseks ka Justiitsministeeriumi 27.12.2005 vaideotsusega nr 4-1-08/532. Oluline on, et kamber vastaks justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSE) §-s 7 toodud nõuetele ning et täidetud oleksid

§ 14lg-tes 3 ja 4 ning VSE § 8 lg-s 1 sätestatud vastuvõtuosakonna tingimused.

Kuigi Tartu Vanglas koostatud individuaalne täitmiskava kehtis, tuli kaebaja suhtes koostada uus täitmiskava, sest Tallinna Vanglal on suures osas raske Tartu Vanglas koostatud täitmiskava järgida seoses kahe vangla erinevate võimalustega. R. Kalda poolt vaidlustatud ülejäänud toimingute kohta leidis vangla järgmist. VSE § 8 lg 1 kohaselt ei ole vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval õigust vabalt liikuda. Vanglal on õigus kaaluda, millises vormis õpet kinnipeetavale võimaldada. R. Kaldale pakuti võimalust alustada õpinguid Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi 10. klassis oma kambris juhiste ja tagasiside andmisega õpetaja poolt. Hariduse omandamise õigus jäi Tallinna Vanglas realiseerimata, sest täitmiskava kinnitati 22.12.2005 ja kaebaja etapeeriti 12.01.2006 Murru Vanglasse. Kaebuses väljatoodud ajavahemikul Tallinna Vanglas ühtki olulist sotsiaal-kultuurilis üritust ei toimunud, vangla kaplaniga kohtumist võis kaebaja taotleda ka vastuvõtuosakonnas viibides. Kõiki vastuvõtuosakonna režiimil viibivaid kinnipeetavaid koheldi jalutustingimuste osas ühetaoliselt. Vangla on kohustatud tagama kinnipeetavale vähemalt ühe tunni pikkuse jalutuskäigu värskes õhus. Seda, kas jalutuskäik toimub jalutusboksis, jalutusaedikus või muul viisil, otsustab vangla oma võimalustest lähtudes. VSE § 8 lg-st 1 tuleneb üldine liikumispiirang, mistõttu 4

(18)3-07-36 vastuvõtuosakonnas viibiv kinnipeetav ei saa osaleda kollektiivsetes sportmängudes ja kasutada spordisaali. Viide Tartu Halduskohtu lahendile ei ole asjassepuutuv, sest selles käsitleti kohtuistungite ajaks vanglasse saabunud kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemise võimaldamist. R. Kalda saabus aga Tallinna Vanglasse tähtajatult ja viibis vastuvõtuosakonnas.

§ 46lg 1 sätestab, et kinnipeetav kannab üldjuhul vangla riietust.

See, et praktikas oli

§ 46

lg-s 2 sätestatud igakordselt antav eriline õigus muutunud valdavaks, ei muuda iseenesest õigusvastaseks konkreetsele kinnipeetavale vangla riietuse kandmise kohustuse panemist (vt ka Tallinna Halduskohtu 08.08.2006 otsus nr 3-06-704). 3. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.06.2008 otsusega R. Kalda kaebuse osaliselt. Halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla direktori poolt 22.12.2005 kinnitatud „Kinnipeetava individuaalne täitmiskava“, kuid tunnistas õigusvastaseks järgmised Tallinna Vangla toimingud alates 14.09.2005 kuni 12.01.06:

  1. a)hoidmine vangla vastuvõtuosakonna režiimil täiendavate julgeolekuabinõudega lukustatud üksikkambris nr 402;
  2. b)vangla territooriumil liikumise õiguse piiramine;
  3. c)hariduse õiguse omandamise piiramine;
  4. d)kultuurilis-sotsiaalsetest üritustest osavõtu piiramine;
  5. e)ebavõrdne kohtlemine värskes õhus viibimise õiguse kasutamisel;
  6. f)õiguse piiramine kehakultuuriga tegelemiseks võrdsetel alustel teiste kinnipeetavatega;
  7. g)isikliku riietuse kandmise keelamine kohustusega kanda vangla riietust tunnistada õigusvastaseks kuni 21.12.2005. Kaebaja taotluse tunnistada lukustatud üksikkamber nr 402 eluruumi nõuetele mittevastavaks jättis halduskohus rahuldamata. Eluaegne kinnipeetav R. Kalda taotles Pärnu Vanglas karistust kandes enda ümberpaigutamist Murru Vanglasse, sest Pärnu Vanglas puudus võimalus hariduse omandamiseks, töötamiseks ja muude kinnipeetavale ettenähtud õiguste realiseerimiseks. Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri 01.09.2005 otsusega „Kinnipeetava ümberpaigutamine“ (tl 8) paigutatigi avaldaja individuaalse täitmiskava elluviimiseks (hariduse omandamise võimaldamiseks) tähtajatult edasise karistuse kandmiseks Tallinna Vanglasse. Kuigi R. Kalda viidi Tallinna Vanglasse üle selleks, et rakendada ellu Tartu Vanglas koostatud kehtivat täitmiskava eelkõige hariduse omandamise osas, selgus Tallinna Vanglas, kuhu R. Kaldat oli varemgi paigutatud, et seal on Tartu Vanglas koostatud individuaalset täitmiskava raske järgida seoses kahe vangla erinevate võimalustega (eelkõige osutusid takistuseks erinevad võimalused kinnipeetava vanglasiseseks paigutamiseks). Kohtu arvates pidi Tallinna Vanglale olema juba R. Kalda saabumisel äratuntav, et kinnipeetava ümberpaigutamise peamist eesmärki (võimaldada hariduse omandamise jätkamist kooskõlas kehtiva täitmiskavaga) ei ole Tallinna Vangla tingimustes võimalik täita, sest juba Tartu Vangla täitmiskavas oli kinnipeetava põgenemis- ja kallaletungiohtu prognoositud kõrgeks. Selle asemel, et kolm kuud koostada uut individuaalset täitmiskava, pidanuks vangla koheselt informeerima Justiitsministeeriumi asekantslerit kinnipeetava ümberpaigutamise otsuse täitmise võimatusest. Seda enam, et 12.01.2006 paigutati R. Kalda ikkagi ümber Murru Vanglasse, kus jällegi tegeldi esimesed kolm kuud kaebajale uue individuaalse täitmiskava koostamisega, mitte temale hariduse võimaldamisega, ning käesolevaks ajaks on R. Kalda jõudnud tagasi Tartu Vanglasse. Õiguskantsler on põhjendatult oma 11.12.2006 kirjas nr 7-1/051084/0608067 asunud seisukohale, et vangla ei tohi käituda kinnipeetava suhtes sõnamurdlikult ning kinnipeetav peab saama usaldada, et vangla peab täitmiskavast kinni. Seejuures on täitmiskava siduv mitte ühele konkreetsele vanglale, vaid riigile kui vangistuse täideviijale tervikuna. Kui kinnipeetav viiakse üle teise vanglasse, on vangla kohustatud arvestama varasema täitmiskavaga. Käesoleval juhul seisnes varasema täitmiskava arvestamise kohustus selles, et vangla pidanuks astuma koheselt samme kinnipeetava suunamiseks vanglasse, kus olemasoleva täitmiskava realiseerimine eelkõige hariduse andmise osas olnuks võimalik. Kinnipeetava teise vanglasse paigutamisel ei 5

(18)3-07-36 ole iga kord vajalik koostada uut täitmiskava. Tallinna Vangla pidi arvestama, et täitmiskava koostamiseks R. Kalda vastuvõtuosakonda paigutamine toob kaebajale kaasa mitmesuguseid piiranguid. Kuna aga Tallinna Vangla direktori 22.12.2005 kinnitatud täitmiskava kunagi ei rakendatud ega omanud see R. Kalda jaoks mingit reguleerivat tähendust seoses tema Murru Vanglasse ümberpaigutamisega, kus kohe hakati koostama uut järjekordset kava, jättis halduskohus rahuldamata R. Kalda taotluse selle täitmiskava õigusvastaseks tunnistamiseks. R. Kalda saabus Tallinna Vanglasse 14.09.2005 ja tema suhtes kohaldati

§ 14

lg 3 alusel vastuvõtuosakonna režiimi tema paigutamisega täiendavate julgeolekuabinõudega eriotstarbelisse lukustatud kambrisse. Halduskohtu hinnangul puudus vajadus paigutada R. Kalda vastuvõtuosakonda. Kaebaja oli selles vanglas varem karistust kandnud ning temale uue täitmiskava koostamine polnud antud hetkel ilmselgelt põhjendatud (tema ümberpaigutamise eesmärk oligi olemasoleva täitmiskava rakendamine). Lisaks vastuvõtuosakonna üldisele režiimile rakendati R. Kalda suhtes lukustatud kambrisse paigutamist ilma seda sanktsioneerivat haldusakti välja andmata.

§ 69

alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks peab olema motiveeritud haldusakt. Kuna selline haldusakt puudus ning samas puudus üldse vajadus paigutada kinnipeetav vastuvõturežiimile, tuleb kaebaja lukustatud kambris pidamine tunnistada õigusvastaseks. Kuna vastuvõtuosakonna lukustatud kambrisse paigutamisega kaasnes lahutamatult kaebaja vangla territooriumil liikumise õiguse piiramine, hariduse omandamise õiguse piiramine, kultuurilis-sotsiaalsetest üritustest osavõtu piiramine, ebavõrdne kohtlemine värskes õhus viibimise õiguse kasutamisel ning kehakultuuriga tegelemise õiguse piiramine, siis on R. Kalda vastuvõtuosakonna režiimile kambrisse nr 402 paigutamise õigusvastasuse kindlakstegemisega tuvastatud ka nende toimingute õigusvastasus. Isiklike riietuse kandmise keelamise õigusvastasus on kindlaks tehtud juba Justiitsministeeriumi 21.12.2005 vaideotsusega nr 4-1-08/532 ning seda käesoleva asja raames ümber ei vaadata. Kambris nr 402 teostatud mõõtmiste järgi olid õhutemperatuur ja niiskus normilähedased (vastavalt 24ºC ja 34%). Ka ei saanud WC ukse puudumine oluliselt häirida R. Kalda privaatsust, sest ta viibis kambris üksinda. Kuigi kahhelkivi ei ole eluruumis kohaseks viimistlusmaterjaliks, oli R. Kalda nimetatud kambrisse paigutatud ajutiselt (mitte kauemaks kui kolmeks kuuks) ning tingituna vangla ülerahvastatusest. Seetõttu olid kambri puudused väheolulised ning puudub alus tunnistada R. Kalda kirjeldatud tingimustes kinnipidamine õigusvastaseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. Romeo Kalda palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 30.06.2008 otsus osas, milles kohus jättis tema kaebuse rahuldamata ja teha selles osas uus otsus, millega kaebus rahuldada ning tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla direktori poolt 22.12.2005 kinnitatud „Kinnipeetava individuaalne täitmiskava“ ja kaebaja hoidmine nõuetele mittevastavas elukambris nr 402 ajavahemikul 14.09.2005 kuni 12.01.2006. Samuti tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus jättis vaatamata kaebuse osalisele rahuldamisele vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistmata osa tasutud riigilõivust. Menetluskulud (riigilõiv) mõista välja Tallinna Vanglalt. Tallinna Vangla direktori 22.12.2005 kinnitatud individuaalne täitmiskava kehtis kaebaja suhtes Tallinna Vanglas 22.12.2005 kuni 12.01.2006 ja Murru Vanglas kuni uue täitmiskava kinnitamiseni 28.04.2006. Seega on ebaõige halduskohtu seisukoht, et 22.12.2005 kinnitatud 6

(18)3-07-36 täitmiskava ei rakendatud kunagi ega hakanud see R. Kalda suhtes kehtima. Alates 22.12.2005 toimus kaebaja lukustatud kambrisse nr 402 eraldamine nimelt täitmiskava alusel. Kuna

§-s 69 sätestatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole võimalik täitmiskava alusel, siis on täitmiskava selles osas õigusvastane. Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks puudus ka sisuline alus,

§ 12lg 2 alusel kinnipeetava erandina eraldihoidmine peab olema põhistatud.

Tallinna Vanglas R. Kaldale uue individuaalse täitmiskava koostamine polnud vajalik ega eesmärgipärane, tema suhtes kehtis Tartu Vanglas 11.03.2005 kinnitatud täitmiskava (tunnistatud õigusvastaseks jõustunud Tartu Halduskohtu 20.04.2007 otsusega nr 3-07-404), mille elluviimiseks Justiitsministeerium ta 01.09.2005 otsuse alusel Pärnu Vanglast Tallinna Vanglasse ümber paigutas.

§ 14

lg 3 sätestab kinnipeetava paigutamise vastuvõtuosakonda ainult juhul, kui kinnipeetav saabub karistust kandma ja temale ei ole varem täitmiskava koostatud. Tallinna Vangla direktori 22.12.2005 kinnitatud täitmiskava on olnud aluseks kaebaja suhtes hiljem täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele (vt Tallinna Halduskohtu 10.11.2006 otsus nr 3-06-1893), mistõttu on tal põhjendatud huvi tuvastada selle õigusvastasus. Halduskohus asus ebaõigesti ise põhjendama kaebaja paigutamist kambrisse nr 402 Tartu Vanglas koostatud täitmiskavas märgitud turvalisusriskiga. Tallinna Vangla märkis 26.10.2005 vastuses R. Kalda selgitustaotlusele, et vangla ei ole tema suhtes kohaldanud mingeid täiendavaid julgeolekuabinõusid. Käesolevas asjas tehtud kohtuotsus on vastuolus ka Tallinna Halduskohtu 29.06.2007 otsusega haldusasjas nr 3-06-1133, milles kohus tunnistas Murru Vanglas 28.04.2006 kinnitatud R. Kalda individuaalse täitmiskava osaliselt õigusvastaseks (sh kinnipeetava vanglas paigutamise ja turvalisusriskide osas), sest selle eesmärk oli sisuliselt kaebaja suhtes varjatud kujul täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine. Halduskohus ei ole ka võtnud seisukohta täitmiskavas väljatoodud märkuste kohta, mis kaebajat alusetult süüdistavad (administratsiooni informeerimata jätmine, et kaebaja isikuarvele laekunud summadest ei arvata maha raha hagide katteks, ning viited tema põgenemiskalduvusele ja vägivaldsusele). Kohus pidanuks selgitama, milliste tõendite alusel Tallinna Vangla kaebajat ohtlikuna käsitas. Vangla ei ole esitanud ühtegi sellekohast tõendit, kaebaja isiklikku toimikusse ei ole üle 10 aasta jooksul ühtegi taolist märget tehtud. Kohus leidis ebaõigesti, et kamber nr 402 vastas eluruumile kehtestatud nõuetele. Vastustaja suusõnalised väited kambris mõõtmiste teostamise kohta ei saa olla tõendiks ja neid ei saanud arvestada. Samuti ei ole vangla pädev taolisi mõõtmisi läbi viima. Kohus ei ole näidanud, milliste tõendite alusel on ta vangla väited lugenud tõendatuks. Vastustaja võttis omaks, et kamber nr 402 oli eelnevalt olnud kasutuses pesuruumina ning WC oli eraldamata. Kaebaja hoidmisel

§ 45

nõuetele mittevastavas kambris rikuti põhiseaduse §-st 18 tulenevat keeldu, et kedagi ei tohi kohelda inimväärikust alandavalt. Kohus rikkus oluliselt HKMS § 92 lg-t 2, jättes kaebuse osalisele rahuldamisele vaatamata osa kaebaja tasutud riigilõivust vastustajalt tema kasuks välja mõistmata. Kuna kaebus rahuldati pooles ulatuses, tulnuks vastustajalt välja mõista pool tasutud 80-kroonisest riigilõivust ehk 40 krooni.

  1. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 30.06.2008 otsus osas, milles kohus R. Kalda kaebuse rahuldas ja teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Vangla leiab, et halduskohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud, tunnistades õigusvastaseks Tallinna Vangla toimingud ajavahemikul 14.09.2005 kuni 12.01.2006, mis tulenesid R. Kalda pidamisest vastuvõtuosakonna kambris nr
  2. R. Kalda paigutati vastuvõtuosakonda seoses vajadusega koostada uus individuaalne täitmiskava, sest Tartu Vanglas koostatud täitmiskava ei olnud võimalik Tallinna Vanglas ellu viia. 7

(18)3-07-36 Ümberpaigutamine kambertüüpi vanglast (Tartu Vangla) laagertüüpi vanglasse (Tallinna Vangla) toob iseenesest kaasa muudatuse kinnipeetava arengus, mistõttu tuleb

§ 16lg 3 kohaselt täitmiskava muuta.

Kinnipeetaval ei ole õigust valida endale sobiv kamber. Oluline on üksnes see, et kamber vastaks VSE § 7 nõuetele. Vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval ei ole õigust vanglas vabalt liikuda. R. Kalda suhtes otsustati rakendada iseseisvat õpet kambris tagasiside andmisega õpetaja poolt. Vanglal on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 6 ja

§ 66

koosmõjust tulenevalt õigus kaaluda, millises vormis õpet kinnipeetavale võimaldada. Kuna täitmiskava kinnitati 22.12.2005, mil Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis algas koolivaheaeg, ning kaebaja etapeeriti 12.01.2006 Murru Vanglasse, siis ei olnud Tallinna Vanglal võimalik realiseerida R. Kaldale kaugõppe vormis hariduse omandamise võimaldamist. Kultuurilissotsiaalsetest üritustest osavõtu piiramise osas tuleb märkida, et kinni peetava isiku huvid selguvad individuaalse täitmiskava koostamise käigus, kus tuuakse välja ka soovitused kavandatavate tegevuste osas. Üritustest osavõtt toimub vastavalt ürituse eesmärgipärasusele. Kaebajat koheldi värskes õhus viibimise osas võrdselt teiste vastuvõtuosakonnas viibivate kinnipeetavatega. Vangla on kohustatud tagama kinnipeetavale vähemalt ühe tunni viibimist värskes õhus. Seda, kas jalutuskäik toimub jalutusboksis, jalutusaedikus või muul viisil, otsustab vangla oma võimalustest lähtudes. Kuna vastuvõtuosakonnas viibivate kinnipeetavate liikumisõigus on piiratud ja spordisaal asub teises hoones, ei ole vanglal võimalik vastuvõtuosakonnas viibivaid isikuid spordisaali kasutama viia. Halduskohus jättis vangla riietuse kandmise kohustuse osas tähelepanuta Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2007 otsuse nr 306-704, milles vangla riietuse kandmise kohustus on tunnistatud õiguspäraseks. 6. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses R. Kalda apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse apelleeritud osas muutmata. Kaebuses toodud ajavahemikul liikus R. Kalda erinevates kinnipidamiskohtades järgnevalt: 14.09.2005– 28.09.2005 Tallinna Vanglas; 28.09.2005–05.10.2005 Tartu Vanglas; 05.10.2005–26.10.2005 Tallinna Vanglas; 26.10.2005–02.11.2005 Tartu Vanglas; 02.11.2005–04.11.2005 Tallinna Vanglas; 04.11.2005–18.11.2005 Pärnu Politseiosakonna arestimajas; 18.11.2005–09.12.2005 Tallinna Vanglas; 09.12.2005–16.12.2005 Pärnu Politseiosakonna arestimajas; 16.12.2005– 12.01.2006 Tallinna Vanglas.

§ 16

lg 1 p 2 alusel määratakse täitmiskavas kindlaks kinnipeetava vanglasisene paigutus. Tartu Vanglas ei ole võimalik ette näha, millisesse kambrisse tuleks kinnipeetav paigutada teises vanglas, mistõttu oli uue individuaalse täitmiskava koostamine vältimatu. R. Kalda ei viibinud kambris nr 402 julgeolekukaalutlustel, kuna vastavat käskkirja polnud tema suhtes vormistatud. Kamber nr 402 ei erine teistest Tallinna Vangla kambritest. Vastuvõtuosakonna kinnipeetavad on alati olnud ööpäevaringselt kambrisse lukustatud. Alles alates 01.02.2007 rakendatavad muudatused vangla sisekorraeeskirjas andsid kinnipeetavale õiguse liikuda vastuvõtuosakonna piires, kui see on vanglas võimalik tagada. Õhutemperatuur ja niiskus kambris nr 402 vastas igati eluruumile kehtestatud nõuetele. Kuna kaebaja viibis kambris üksinda, ei saanud WC ukse puudumine tema privaatsust oluliselt häirida. Kahhelkivide kasutamine viimistlusmaterjalina on väheoluline puudus. 7. Romeo Kalda vaidleb kirjalikus vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse apelleeritud osas muutmata. Puudus vajadus koostada uus täitmiskava ja paigutada selleks kaebaja vastuvõtuosakonda. Pärnu Vanglas piirdus kaebaja vastuvõtuosakonnas viibimine seevastu vaid kahe tunniga. Õppeaasta algusega seoses otsustati ta paigutada Tallinna Vanglasse, sest Pärnu Vanglas koolihariduse omandamise võimalus puudus. Hariduse omandamise võimaldamise asemel suleti kaebaja Tallinna Vanglas ligi neljaks kuuks lukustatud üksikkambrisse, piirates sellega ebaproportsionaalselt tema õigusi. Kuna õigusvastane oli R. Kalda paigutamine vastuvõtuosakonna režiimile kambrisse nr 402, olid õigusvastased sellest otseselt tulenevad piirangud kinnipeetava õigustele. Isiklike riiete kandmise keelamise õigusvastasuse on 8

(18)3-07-36 tuvastanud Justiitsministeerium ise 21.12.2005 vaideotsusega nr 4-1-08/532, mida käesolevas asjas vaidlustatud ei ole. Vastustaja viide kohtuotsustele haldusasjas nr 3-06-704 ei ole asjakohane, tegemist on erinevate vaidlustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus hindab esmalt R. Kalda suhtes uue individuaalse täitmiskava koostamise õiguspärasust (I), seejärel individuaalses täitmiskavas ettenähtu ja selle alusel R. Kalda eraldamise õiguspärasust (II) ning kambri nr 402 eluruumi nõuetele vastavust (III). Lisaks võtab kohus seisukoha lukustatud üksikkambris pidamisega kaasnevate piirangute õiguspärasuse suhtes (IV) ning viimasena lahendab kohus menetlusosaliste taotlused (V). I Kinnipeetava individuaalne täitmiskava ja selle muutmine 9.

§ 14

lg 3 sätestab, et kinnipeetav, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühte aastat, paigutatakse vastuvõtuosakonda. Vastuvõtuosakonnas tehakse kindlaks kinnipeetava eluloolised andmed, määratletakse tema sotsiaalpsühholoogiline prognoos ja selgitatakse välja muud andmed, mis on vajalikud kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamiseks vastavalt

§-le 16.

§ 14

lg 4 kohaselt ei tohi kinnipeetava vastuvõtuosakonnas viibimise aeg ületada kolme kuud.

§ 16

reguleerib kinnipeetava individuaalse täitmiskava sisu ning selle koostamise korda ja tingimusi.

§ 16

lg 1 kohaselt nähakse täitmiskavas muu hulgas ette kinnipeetava paigutamine vanglas (§ 16 lg 1 p 1), kinnipeetavale üldhariduse või kutsekeskhariduse või tööalase koolituse andmise vajadus (§ 16 lg 1 p 4), samuti muud vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks vajalikud abinõud (§ 16 lg 1 p 7).

§ 16

lg 3 kohaselt kinnipeetava individuaalset täitmiskava muudetakse ja täiendatakse vastavalt kinnipeetava arengule.

§ 19

lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Kuni 25.02.2007 kehtinud justiitsministri 29.11.2000 määruse nr 53 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 53) § 1 lg-te 1 ja 2 järgi on täitmiskava kinnipeetava karistuse täideviimise programm, milles sätestatakse kinnipeetava resotsialiseerimise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Määruse nr 53 § 2 kohaselt on täitmiskaval muude eesmärkide kõrval eesmärk ergutada kinnipeetavat seaduskuulekale käitumisele ning toetada tema arengut haridustaseme tõstmise ning kutse- ja sotsiaalsete oskuste täiendamise kaudu (p 1), samuti soodustada kinnipeetava otsustusvõime ning vastutustunde arenemist (p 2). Määruse nr 53 § 11 näeb ette, et täitmiskavas sisalduvad ettepanekud on soovituslikud, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuni individuaalse täitmiskava koostamiseni viibib vanglasse vastuvõetud isik vastuvõtuosakonnas (määruse nr 53 § 4 lg 1). Kinnipeetava vanglasse vastuvõtmisel läbiviidavate toimingute (

§-d 14-18) iseloomu arvestades eeldab vastuvõtuosakonna režiim kinnipeetavate eraldihoidmist, samuti ei võimaldata vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi (

§ 25lg 3).

VSE § 8 lg 1 kohaselt ei ole vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval õigust teiste kinnipeetavatega võrdsetel alustel äratusest kuni öörahuni vabalt liikuda oma osakonna territooriumil. VSE § 10 lg 4 näeb ette, et kinnise vangla vastuvõtuosakonnas olev kinnipeetav sööb kambris. 9

(18)3-07-36 10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kinnipeetava individuaalne täitmiskava on oma iseloomult suuresti universaalne, sest vanglakaristuse täideviimise eesmärk (

§ 6

lg 1 – kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine) ega ka selle saavutamisele suunatud täitmiskava eesmärgid ei sõltu konkreetsest kinnipidamisasutusest, kus isik parasjagu karistust kannab, vaid kinnipeetava isikust ja tema käitumisest vangistuses. Sellele osutab selgelt ka asjaolu, et täitmiskava ei koostata kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vabadusekaotuse tähtaeg on alla ühe aasta (määruse nr 53 § 1 lg 1), millest tulenevalt on täitmiskava vajalik esmajoones nende kinnipeetavate puhul, kelle kinnipidamisaeg on piisavalt pikk selleks, et tema arengut oleks võimalik põhjalikumalt jälgida ja suunata. 11. Kuna

§ 16

lg 1 p 1 kohaselt tuleb täitmiskavas siiski näha muu hulgas ette kinnipeetava paigutamine vanglas, samuti võivad muutuda muud asjaolud (nt saavutatakse varemseatud eesmärgid, aga ka perekondlikud muudatused vms), ei saa kinnipeetava teise vanglasse ümberpaigutamise korral varemkinnitatud täitmiskava muutmist või ulatusliku muutmise korral selguse huvides koguni uue täitmiskava koostamist pidada iseenesest õigusvastaseks.

§ 16

lg 3 näeb samuti ette, et kinnipeetava individuaalset täitmiskava muudetakse ja täiendatakse vastavalt kinnipeetava arengule. Samas tuleneb viimatinimetatud sättest, et uue täitmiskava koostamisel tuleb lähtuda ka varem koostatud täitmiskavast ning selles seatud eesmärkide saavutamisest. Seetõttu ei pea kinnipeetava, kelle suhtes on juba individuaalne täitmiskava koostatud, teise vanglasse ümberpaigutamise korral temale uut täitmiskava tingimata koostama ning lähtuda tuleks eelkõige juba olemasolevast täitmiskavast, seda vajalikus ulatuses muutes (nt kinnipeetava paigutamise osas, kui vanglate võimalused on erinevad). 12. Ringkonnakohus rõhutab aga, et kuigi

§ 14

lg 4 võimaldab vanglasse saabunud kinnipeetavat vastuvõtuosakonnas pidada kuni kolm kuud, ei tähenda see siiski, et kõigil tingimustel ja alati on kolmekuuline vastuvõtuosakonnas pidamine põhjendatud ja õiguspärane. Tallinna Ringkonnakohus on 24.05.2007 otsuses haldusasjas nr 3-06-1210 (vt p-d 7, 8) leidnud, et tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 p-des 2 ja 4 sätestatud kohustusest viia haldusmenetlus läbi võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule, ning viia menetlustoimingud läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses sätestatud tähtaja jooksul, võib menetlusosalise õigusi rikkuda ka seaduses sätestatud tähtaegade piiresse jääv menetlus, kui asutus on jätnud kasutamata reaalse võimaluse otsustada küsimus seaduses sätestatud menetlustähtajast kiiremini. Ehkki säärane viivitus tugineks seaduslikule alusele, ei oleks ta samaaegselt proportsionaalne. Õiguspärane saab olla vaid vajalik viivitus. Teiselt poolt tuleb siiski arvestada ka uurimispõhimõttega (HMS § 6) ning õigus kiirele haldusmenetlusele ei õigusta haldusorganit tegema otsust ilma asjaolude piisava uurimise ja kaalumiseta, mis võiks viia sisult väära otsuse tegemiseni. 13. Ringkonnakohtu arvates on viidatud käsitlus asjakohane ka käesoleval juhul. Halduskohus asus seisukohale, et R. Kalda Tallinna Vanglas vastuvõturežiimile paigutamine ei olnud üldse vajalik ega põhjendatud, kuid ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. Nõustuda ei saa halduskohtuga selles, et Tallinna Vanglale pidi viivitamata pärast R. Kalda ümberpaigutamist olema selge, et Tallinna Vangla temale keskhariduse omandamise võimalust tagada ei saa. Vaidlust ei ole selle üle, et üldjuhul on Tallinna Vangla kinnipeetavatel võimalik keskharidust omandada Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis. R. Kaldale hariduse andmist takistas aga asjaolu, et ta peeti vajalikuks paigutada teistest kinnipeetavatest eraldi üksikkambrisse ning täitmiskava kohaselt ei peetud rühmatööst osavõttu soovitavaks. Asjaolu, et sellistel tingimustel 10

(18)3-07-36 Tallinna Täiskasvanute Gümnaasium ei saa R. Kaldale hariduse omandamise võimalust pakkuda, ei pidanud olema Tallinna Vanglale selge juba kinnipeetava vanglasse saabumisel. R. Kalda paigutati Pärnu Vanglast Justiitsministeeriumi 01.09.2005 otsuse alusel ümber Tallinna Vanglasse selleks, et viia ellu tema suhtes Tartu Vanglas 11.03.2005 koostatud individuaalset täitmiskava (täpsemalt võimaldada kinnipeetavale hariduse omandamist). Tartu Vangla direktori 11.03.2005 kinnitatud täitmiskava (tl 45-46) R. Kalda üksikvangistusse paigutamist ette ei näinud, vaid pidas sobivaks eluaegsete kinnipeetavate elusektsiooni eelvangistushoones. Hariduse omandamise osas märgiti täitmiskavas järgmist: „Soovi korral keskhariduse omandamine vangla koolis vangla võimalusi arvestades, võimalusel individuaalõpe.“ Seega ei pidanud vastustajale olema koheselt ettenähtav, et R. Kaldale hariduse omandamine ei ole Tallinna Vanglas võimalik, vaid see selgus alles Tallinna Vanglas individuaalse täitmiskava koostamise käigus. 14. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa iseenesest õigusvastaseks pidada Tallinna Vangla tegevust, mis seisnes R. Kalda suhtes Tartu Vanglas 11.03.2005 kinnitatud individuaalse täitmiskava ümbervaatamises ja sellel ajal tema kinnipidamist vastuvõturežiimil, kuid samas tuleb õigusvastaseks pidada täitmiskava muudatuste või uuendatud täitmiskava koostamisega viivitamist seaduses ettenähtud maksimaalse tähtajani. R. Kalda viibis vaidlusalusel ajavahemikul Tallinna Vanglas 14.09.2005–28.09.2005 (15 päeva); 05.10.2005–26.10.2005 (22 päeva); 02.11.2005–04.11.2005 (3 päeva); 18.11.2005–09.12.2005 (22 päeva); 16.12.2005– 12.01.2006 (28 päeva). Kokku viibis kaebaja ligikaudu neljakuulise perioodi jooksul Tallinna Vanglas seega 90 päeva. Kuna R. Kalda suhtes oli individuaalne täitmiskava olemas ning R. Kalda paigutati Tallinna Vanglasse õppeaasta algusest nimelt selles täitmiskavas ettenähtud hariduse omandamise võimaldamiseks, siis tuli Tallinna Vanglal vaadata täitmiskava läbi ja teha selles vajalikud parandused viivitamata. Asjaolusid (R. Kalda suhtes oli olemas kehtiv täitmiskava ning ta paigutati Tallinna Vanglasse ümber nimelt selle täitmiseks ja seoses õppeaasta algusega) arvestades tuleb ka seaduses formaalselt lubatud kolmekuulist vastuvõtuosakonnas pidamist pidada ebaproportsionaalseks ja seetõttu õigusvastaseks. Vaidlust ei ole selle üle, et vastuvõtuosakonna kinnipidamistingimused on tavapärase režiimiga võrreldes oluliselt piiravamad. Kohtu hinnangul pidanuks Tallinna Vangla suutma hiljemalt kuu jooksul selgitada välja vajalikud asjaolud ning R. Kalda võimalused Tallinna Vanglas haridust omandada. Seda, et ühe kuu jooksul olnuks täitmiskava ülevaatamine mõistlikult võimalik, kinnitab kaudselt ka

§ 79

, mille kohaselt ei tohi noore kinnipeetava Vanglasse vastuvõtmisel tema vastuvõtuosakonnas viibimise aeg ületada kahte nädalalt. Seejuures pole nähtud ette erisusi noore kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise kohta, mistõttu tuleb see määruse nr 53 § 4 lg-s 1 sätestatut arvestades koostada kahe nädala jooksul. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et Tallinna Vangla tegevus, mille tagajärjel ei olnud R. Kaldal võimalik kogu

  1. aasta teise poolaasta jooksul haridust omandada, oli õigusvastane. Arvestades eeltoodut, oli ringkonnakohtu arvates õigusvastane Tallinna Vangla tegevus seoses R. Kaldale täitmiskava koostamisega ja tema vastuvõtuosakonna tingimustes kinnipidamine alates 20.10.2005, mil möödus 30 päeva R. Kalda Tallinna Vanglasse vastuvõtmisest, arvestamata tema vahepealset viibimist Tartu Vanglas, ning kuni täitmiskava kinnitamiseni 22.12.
  3. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et individuaalse täitmiskava koostamise / muutmisega viivitamine ei muuda iseenesest siiski sisuliselt õigusvastaseks täitmiskava kui 11

(18)3-07-36 sellist, sest vanglal oli õigus vajaduse korral muuta R. Kalda suhtes kehtivat täitmiskava. Täitmiskava sisulist õiguspärasust tuleb kontrollida eraldi. II Tallinna Vangla direktori 22.12.2005 kinnitatud täitmiskava
  1. R. Kalda on taotlenud Tallinna Vangla direktori poolt 22.12.2005 kinnitatud „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava“ õigusvastaseks tunnistamist. Halduskohus jättis selle taotluse rahuldamata, sest täitmiskava ei omanud kaebaja suhtes väidetavalt kunagi mingit reguleerivat tähendust. Ringkonnakohus nõustub R. Kaldaga selles, et Tallinna Vangla direktori 22.12.2005 kinnitatud individuaalne täitmiskava kehtis tema suhtes vähemalt Tallinna Vanglas 22.12.2005 kuni 12.01.2006 ja objektiivselt piiratud ulatuses ka Murru Vanglas kuni uue täitmiskava kinnitamiseni 28.04.
  2. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et täitmiskava kunagi ei rakendunud.
  3. Määruse nr 53 § 1 lg-st 1 ja §-st 11 tulenevalt ei ole kinnipeetava individuaalne täitmiskava üldjuhul haldusakt, sest programmilise ja soovitusliku iseloomu tõttu puudub täitmiskavas sätestatul iseseisev regulatiivsus ning see pole suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele (vt HMS § 51 lg 1). Täitmiskava on siiski halduskohtus vaidlustatav, kui on piisavalt ettenähtav, et täitmiskavas kirjeldatud programmi elluviimine võiks hakata kinnipeetava õigusi põhjendamatult piirama. Käesolevas haldusasjas vaidluse all oleval Tallinna Vangla direktori poolt 22.12.2005 kinnitatud R. Kalda individuaalsel täitmiskaval on aga osaliselt ka haldusakti tunnused. Seda eelkõige täitmiskava alajaotisel „Kinnipeetava paigutamine vanglas“, millega nähti ette paigutada R. Kalda kambrisse nr 402 ja kohaldada

§ 12lg-s 2 nimetatud võimalust erandkorras eraldi paigutamiseks.

Vaidlust ei ole selle üle, et R. Kalda viibis kogu kaebusega hõlmatud perioodi jooksul Tallinna Vangla kambris nr 402 ning ükski teine dokument tema nimetatud kambris ja vastaval režiimil pidamist ei reguleeri. Halduskohus tunnistas ajavahemikul 14.09.2005 kuni 12.01.2006 R. Kalda vangla vastuvõtuosakonna režiimil täiendavate julgeolekuabinõudega lukustatud üksikkambris nr 402 hoidmise õigusvastaseks, kuid jättis nimetatud kambrisse paigutamist ja eraldihoidmist ette näinud täitmiskava vastavas osas õigusvastaseks tunnistamata põhjusel, et täitmiskava oli faktiliselt õigusliku tähenduseta. Ringkonnakohus märkis juba eespool, et Tallinna Vanglas rakendati R. Kalda suhtes täitmiskava siiski ajavahemikul 22.12.2005 kuni 12.01.2006. 18. R. Kalda märgib õigesti, et

§ 12

lg 2 alusel erandkorras kinnipeetavate eraldi paigutamine peab olema põhjendatud ning

§-s 69 sätestatud täiendavaid julgeolekuabinõusid ei ole võimalik kohaldada üksnes täitmiskava alusel. Tallinna Vangla on asjas korduvalt rõhutanud, et R. Kalda suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid

§ 69

alusel ei kohaldatud ning tema hoidmine lukustatud üksikkambris nr 402 tulenes vastuvõtuosakonnas kehtivast režiimist. Ringkonnakohus leiab, et kuna Tallinna Vangla direktor ei ole andnud haldusakti R. Kalda suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks, siis hiljemalt 22.12.2005 kuni üleviimiseni Murru Vanglasse ei ole R. Kalda suhtes rakendatud režiimi võimalik õigustada tema vastuvõtuosakonnas viibimisega. 12

(18)3-07-36 19.

§-s 12 sätestatud eraldihoidmise printsiibi rakendamine ei tohiks kaasa tuua vangistustingimuste olulist halvendamist, mis sisuliselt võrduks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Kui mingitele tunnustele vastavaid kinnipeetavaid on vajalik eraldada ning see oluliselt piirab neile vangistust reguleerivate normidega ettenähtud õiguste kasutamist, siis tuleb kaaluda näiteks kinnipeetava ümberpaigutamist teise vanglasse või muude abinõude kohaldamist, et tagada talle nõuetekohased kinnipidamistingimused.

§ 12

lg 2 alusel kinnipeetava eraldi paigutamine ei ole võimalik

§ 69lg-s 1 nimetatud tingimustel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise asemel.

Viidatud sätetel on erinevad eesmärgid ja

§ 12alusel eraldihoidmise vajadus ei saa tuleneda kinnipeetava käitumisest vanglas.

Vaidlustatud individuaalses täitmiskavas ei ole

§ 12lg 2 alusel kinnipeetava eraldi paigutamise vajadust põhjendatud.

Täitmiskavast nähtub, et sisuliselt paigutati R. Kalda lukustatud üksikkambrisse alajaotises „Märkused turvalisusriski kohta“ toodud iseloomustust arvestades (kahtlused seaduskuulekuses, signaalid põgenemisohust, vägivallaoht), mis aga kirjeldavad nimelt

§ 69lg-s 1 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseid.

Samas on vastustaja korduvalt rõhutanud, sealhulgas ringkonnakohtu istungil, et R. Kalda suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ei kohaldatud. Eelnevast lähtudes oli ringkonnakohtu hinnangul õigusvastane R. Kalda paigutamine täitmiskava alusel ajavahemikul 22.12.2005 kuni 12.01.2006 Tallinna Vangla lukustatud üksikkambrisse (st õigusvastane pole mitte R. Kalda paigutamine kambrisse nr 402 iseenesest, vaid tema nimetatud kambrisse eraldamine), mis tähendas sisuliselt ilma asjakohase õigusliku aluseta ja korrektselt vormistatud haldusakti andmata tema suhtes

§ 69lg 2 p-des 1, 3 ja 4 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.

Seega on Tallinna Vangla direktori poolt 22.12.2005 kinnitatud „Kinnipeetava individuaalne täitmiskava“ vastavas ulatuses õigusvastane. III Kambri nr 402 vastavus eluruumi nõuetele 20. Vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis sätestas

§ 45

lg 1 esimene lause, et kinnipeetava eluruum peab vastama eluruumile kehtestatud ehitustehnilistele, tervisekaitse- ja hügieeninõuetele. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ näevad muu hulgas ette, et eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse (p 6); õhu temperatuur eluruumis peab olema optimaalne, looma inimesele hubase soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele, siseõhu temperatuur ei tohi inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18 ºC (p 7); õhu niiskus eluruumis peab olema piires, mis ei kahjusta inimeste tervist, väldib veeauru kondenseerumist ning ei tekita niiskuskahjustusi, eluruumi siseõhu optimaalne niiskus on 40–60% (p 8). 21. Kaebaja on väitnud ja vangla pole vastu vaielnud, et kamber nr 402 on varem olnud kasutusel pesuruumina, mistõttu on selle põrand ja seinad kaetud kahhelkividega. R. Kalda leiab, et kuna kahhelkivi ei lase niiskusel ruumist väljuda, siis ei vastanud õhuniiskus normidele. Ringkonnakohus nõustub, et kahhelkive ei saa pidada eluruumis sobivaimaks kattematerjaliks ning selle üle menetlusosalised ka ei vaidle. Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjust pidada kambrit nr 402 kasutatud kattematerjalide tõttu iseenesest veel elamiseks sobimatuks. Usutav on R. Kalda hinnang, et kuna kahhelkivi ei lase niiskust läbi, on sellise materjaliga kaetud ruum muude tingimuste võrdsuse korral ilmselt nt värvitud seintega ruumist niiskem. Samas aitab liigniiskuse vastu ka tõhusam ventilatsioon. Kuigi vastustaja ei ole esitanud vastavaid andmeid, on ringkonnakohtu arvates usutav, et juhul, kui kamber nr 402 oli varem 13

(18)3-07-36 kasutusel pesuruumina, siis oli see ka tavalise kambriga võrreldes tõhusama ventilatsiooniga, et tagada ülemäärase niiskuse ruumist väljajuhtimine. Lisaks on vangla esindaja halduskohtu istungil (vt istungi protokoll – tl 97) märkinud, et kamber on tavapärasest ruumikam ning R. Kalda viibis selles üksinda. R. Kalda ei ole nende väidete õigsust kahtluse alla seadnud ning on viidanud üksnes sellele, et õiguskantsleri
  1. aasta tegevuse ülevaates on tuvastatud, et Tallinna Vangla kambrid ei vasta õhuringluse osas eluruumi nõuetele. Ringkonnakohus leiab, et õiguskantsleri 10.08.2007 kontrollkäigul (asi nr 7-7/071234) tuvastatud asjaolud ei ole käesoleval juhul asjakohased ega saa kinnitada kambri nr 402 eluruumi nõuetele mittevastavust. Õiguskantsleri aastaraamatu1 (lk 121) kohaselt oli nimetatud kontrollkäik ajendatud sel ajal valitsenud kõrgest õhutemperatuurist ning kontrolliti, kas kinnipidamistingimused vastavad kambri temperatuuri ning õhuringluse osas õigusaktides sätestatud nõuetele. Kuigi õiguskantsler tuvastas mitmete probleemide olemasolu, märgitakse samas, et ühe kinnipeetavaga kambris olid temperatuur ja õhuringlus normaalsed. Kuna R. Kalda viibis Tallinna Vanglas septembri keskpaigast jaanuari keskpaigani, seega jahedal või külmal ajal, ning viibis tavalisest suuremas kambris üksinda, ei ole viide õiguskantsleri seisukohtadele asjakohane.
  2. Kohtuasja materjalide juures (tl 55, tl 95) on Tallinna Vangla 02.11.2005 (dokumendis ekslikult märgitud
  3. a) vastus nr 1-13/21029 R. Kalda selgitustaotlusele, milles vangla märgib, et on teostanud kambris nr 402 kontrolli nii õhutemperatuuri kui ka -niiskuse osas ja tulemuseks saadi vastavalt 24 ºC ning 34%. Ringkonnakohtul ei ole põhjust kahelda, et vangla nimetatud mõõtmised ka tegelikult läbi viis. Asjaolu, et pole esitatud üksikasjalikke andmeid, kes, millal ja milliste seadmetega mõõtmised teostas, ei anna veel alust järeldada, et mõõtmisi pole üldse tehtud. R. Kalda vaide alusel on kambri nr 402 vastavust eluruumile esitatavatele nõuetele kontrollinud ka Justiitsministeerium ning jätnud 27.12.2005 vaideotsusega nr 4-108/532 (tl 57) vaide rahuldamata. Ringkonnakohus märgib lisaks, et kuna Justiitsministeerium rahuldas 21.12.2005 vaideotsusega nr 4-1-08/532 (tl 27-30) R. Kalda vaide ja kohustas Tallinna Vanglat lubama vaide esitajal kanda Tallinna Vangla vastuvõtuosakonnas vangla riietuse asemel isiklikku riietust või otsustada tema suhtes

§ 69

lg 2 p-s 2 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine (keelata isiklike riiete kandmine), peab asja lahendamisel arvestama, et vähemalt kuni 21.12.2005 vaideotsuseni oli R. Kalda kohustatud kandma vangla riietust, mille korrashoiu eest hoolitseb vangla ja mille pesemine kambris ei olnud järelikult vajalik. Asjaolu, et R. Kalda eelistas pärast vaide rahuldamist kanda isiklikku riietust, mille puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse peab kinnipeetav kindlustama ise, oli tema enda vaba valik. Vangla kambrid ei ole nähtud ette pesupesemiseks, selleks on vanglas olemas pesuruumid / pesumaja. Seetõttu ei saa pesupesemisest tulenevat võimalikku ajutist liigniiskust pidada asjaoluks, mis kinnitaks kambri mittevastavust eluruumi nõuetele. 23. Probleemiks on olnud ka kambris nr 402 WC-ukse puudumine. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et kogu vaidlusalusel perioodil puudus kambri nr 402 tualettruumil uks. Vastustaja ja halduskohus on leidnud, et kuna R. Kalda viibis kambris üksinda, ei saanud ukse puudumine tema privaatsust kuigivõrd häirida. Samas on halduskohtu istungil R. Kalda märkinud, et tualetis käimine on valvurile nähtav läbi uksesilma ja koostoimes vastasseina paigutatud peegliga. Sellist võimalust möönis ka vangla esindaja, viidates samas järelevalve teostamise vajadusele ja üksikkambris barjääri rajamiseks rahaliste vahendite puudumisele (vt halduskohtu istungi protokoll – tl 97 pöördel). Ringkonnakohus on seisukohal, et kirjeldatud olukord võis R. Kalda 1 http://www.oiguskantsler.ee/public/resources/editor/File/Ylevaade_2007.pdf 14

(18)3-07-36 privaatsust küll häirida, kuid puuduvad andmed, et ta poleks saanud seda hõlpsasti vältida näiteks peegli ajutise kinnikatmisega. Ukse puudumist ei saa samuti pidada iseenesest ebahügieeniliseks, sest see sõltub esmajoones tualettruumi puhtusest.

§ 45

lg 2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud oma eluruumi ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. See kohustus laieneb ka kambrisse ehitatud tualettruumile. Kuna kaebajal oli endal kohustus hoida tualettruumi puhtana, ei saanud ukse puudumine kuigivõrd kahjustada eluruumi hügieenilisust. Eelnevat arvestades pole põhjust tunnistada Tallinna Vangla kambrit nr 402 eluruumi nõuetele mittevastavaks ka tualettruumi ukse puudumise tõttu. IV Eraldihoidmisega kaasnevate piirangute õiguspärasus

  1. Kuna R. Kalda õigusvastaselt vastuvõtuosakonna lukustatud kambrisse paigutamisega kaasnes lahutamatult kaebaja muude õiguste piiramine (õigus liikuda vangla territooriumil, õigus hariduse omandamiseks, õigus võtta osa kultuurilis-sotsiaalsetest üritustest, õigus viibida värskes õhus ja tegeleda kehakultuuriga võrdselt teiste kinnipeetavatega), tunnistas halduskohus ka need õigusvastasteks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuna tegemist on lukustatud üksikkambrisse paigutamisega lahutamatult kaasnevate piirangutega ja nende piiramist pole vangla administratsioon eraldi otsustanud, siis sõltub nende õiguspärasus või õigusvastasus kohtu hinnangust kinnipeetava eraldamise õiguspärasusele. Kuna ringkonnakohus asus eelnevalt erinevalt halduskohtust seisukohale, et Tallinna Vangla poolt kaebaja hoidmine vastuvõtuosakonna režiimil ei olnud mitte kogu ulatuses õigusvastane, tuleb ka loetletud toimingud tunnistada õigusvastasteks üksnes osaliselt, st perioodi osas, millal R. Kalda lukustatud üksikkambris pidamine oli õigusvastane ehk ajavahemikul 20.10.2005–12.01.
  3. Isikliku riietuse kandmise keelamise kuni 21.12.2005 tunnistas halduskohus õigusvastaseks viitega, et selle piirangu õigusvastasuse on kindlaks teinud juba Justiitsministeerium 21.12.2005 vaideotsusega nr 4-1-08/532 ning see ei kuulu käesoleva asja raames ümbervaatamisele. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus selles osas rikkunud menetlusõiguse norme, jättes sisuliselt kontrollimata vaidlustatud toimingu õiguspärasuse või õigusvastasuse. Halduskohus ei ole seotud Justiitsministeeriumi vaideotsuses väljendatud seisukohtadega, vaid peab kujundama esitatud kaebuse põhjal oma seisukoha. Lisaks saab HMS § 72 lg 1 p 3 ja § 85 p 2 kohaselt vaidemenetluse korras küll taotleda ettekirjutuse tegemist toimingu sooritamiseks, kuid HMS §st 85 tulenevalt ei ole vaideotsusega võimalik tunnistada varasemat toimingut iseseisvalt õigusvastaseks.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud R. Kaldale vangla riietuse kandmise kohustuse panemine õigusvastane. Vangla riietuse kandmise kohustus ei tulenenud otseselt tema vastuvõtuosakonnas viibimisest.

§ 46

lg 1 esimese lause järgi kannab kinnipeetav üldjuhul vangla riietust.

§ 46

lg 2 näeb ette, et vangla direktor võib lubada kinnipeetaval kanda isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse. Seega on isikliku riietuse kandmine erand, mitte reegel. Vastustaja viide Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2007 otsusele haldusasjas nr 3-06-704 (jõustus Riigikohtu halduskolleegiumi 03.05.2007 määrusega nr 3-7-1-3-79, millega jäeti otsuse peale esitatud kassatsioonkaebus menetlusse võtmata) on asjakohane. Nimetatud haldusasjas esitas samuti eluaegne kinnipeetav Rene Vainik kaebuse taotlusega tunnistada õigusvastaseks Tallinna 15

(18)3-07-36 Vangla toimingud, mis seisnesid temale muu hulgas isiklike riiete kandmise keelamises ajavahemikul 31.10.2005–07.11.2005. Seega oli tegemist sama perioodi kestel samas vanglas viibinud ning samasugust karistust kandva kinnipeetava kaebusega. Nimetatud otsusest nähtub, et Tallinna Vanglas kandis suur osa kinnipeetavatest isiklikke riideid põhjusel, et vanglal puudusid vajalikud vahendid kõigile kinnipeetavatele vangla riietuse muretsemiseks, kuid jõudumööda seda tehti ning vangla riietuse kandjate arv suurenes pidevalt. Ringkonnakohus jääb haldusasjas nr 3-06-704 väljendatud seisukohtade juurde ning leiab, et vangla riietuse kandmine ei ole iseenesest õigusvastane (nt on tagatud kinnipeetava tervise kaitse ja riietus ei ole kinnipeetava inimväärikust alandav), sellel on legitiimne eesmärk (aitab tagada vangla julgeolekut, muutes kinnipeetavad paremini märgatavaks ja eristatavaks) ning piirangut ei ole esitatud asjaoludel põhjust pidada ka ebaproportsionaalseks. R. Kalda on vangla riietuse kandmise kohustuse õigusvastasust põhjendatud üksnes viitega Justiitsministeeriumi 21.12.2005 vaideotsusele. Nimetatud vaideotsuse põhimotiivi – kinnipeetavate ebavõrdne kohtlemine – ringkonnakohus ei jaga. Haldusasjas nr 3-06-704 märkis ringkonnakohus, et kui Tallinna Vanglal puuduvad piisavad rahalised vahendid, et tagada kõigile kinnipeetavatele korrastatud ja puhas vangla riietus, siis ei ole võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus, kui vangla direktor ei võimalda

§ 46

lg 2 ettenähtud kaalutlusõiguse alusel isikliku riietuse kandmist sellisele hulgale kinnipeetavatele, kellele vanglal on võimalik anda vangla riietus. Seejuures võib vangla kinnipeetavate valikul tugineda mistahes asjaoludele, mis ei ole õigusvastased. Ringkonnakohus on samal arvamusel ka käesolevas asjas. V Menetlusosaliste taotluste lahendamine

  1. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus nii Romeo Kalda kui ka Tallinna Vangla apellatsioonkaebused osaliselt.
  2. R. Kalda apellatsioonkaebuse alusel tuleb Tallinna Halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis rahuldamata R. Kalda kaebuse tunnistada õigusvastaseks tema suhtes Tallinna Vanglas 22.12.2005 kinnitatud individuaalne täitmiskava osas, milles see nägi ette kaebaja paigutamise lukustatud üksikkambrisse. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldab kaebuse nimetatud ulatuses ja tunnistab õigusvastaseks Tallinna Vangla direktori poolt 22.12.2005 kinnitatud „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava“ osas, milles see nägi ette kinnipeetav R. Kalda erandkorras eraldi paigutamise

§ 12lg 2 alusel.

Ülejäänud osas jääb R. Kalda apellatsioonkaebus rahuldamata. 28. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse alusel tuleb Tallinna Halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus tunnistas õigusvastaseks Tallinna Vangla toimingud ajavahemikul 14.09.2005 kuni 19.10.2005, mis seisnesid järgmises:

  1. a)R. Kalda hoidmine Tallinna Vangla vastuvõtuosakonna režiimil;
  2. b)vangla territooriumil liikumise õiguse piiramine;
  3. c)hariduse õiguse omandamise piiramine;
  4. d)kultuurilis-sotsiaalsetest üritustest osavõtu piiramine;
  5. e)ebavõrdne kohtlemine värskes õhus viibimise õiguse kasutamisel;
  6. f)õiguse piiramine kehakultuuriga tegelemiseks võrdsetel alustel teiste kinnipeetavatega. Loetletud toimingud on käesoleva otsuse kohaselt õigusvastased üksnes ajavahemiku 20.10.2005 kuni 12.01.2006 osas ning selles ulatuses jääb halduskohtu otsus muutmata. Varasemat perioodi puudutavas osas jääb kaebuse taotlus nimetatud toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks rahuldamata. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldatakse ka osas, millega halduskohus tunnistas õigusvastaseks Tallinna Vangla poolt R. Kaldale isikliku riietuse kandmise keelamise kohustusega kanda vangla riietust ajavahemikul 14.09.2005 kuni 21.12.2005. Selles osas tuleb 16

(18)3-07-36 asjas teha uus otsus, millega jätta kaebus vastavas ulatuses rahuldamata. Ülejäänud osas jääb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
  1. Kuna ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, tuleb otsustada ka menetluskulude jaotus. R. Kalda on Tallinna Vangla vahendusel tasunud halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 80 krooni (maksekorraldus tl 58). Apellatsioonkaebuse esitamisel on R. Kalda eest tasunud riigilõivu 80 krooni Margus Unt (maksekorraldus tl 118). Tallinna Vangla on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 80 krooni (maksekorraldus tl 123). Muude menetluskulude kohta andmeid esitatud ei ole. HKMS § 92 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas R. Kalda kaebus rahuldatud ligikaudu kahe kolmandiku ulatuses ning vastavalt tuleb jagada ka menetluskulud. Kuigi halduskohus rahuldas R. Kalda kaebuse osaliselt, jättis kohus ebaõigesti välja mõistmata osa tasutud riigilõivust. Nimetatud taotlus tuleb lahendada ringkonnakohtul. Ringkonnakohus mõistab Tallinna Vanglalt R. Kalda kasuks välja esimeses ja teises astmes tasutud riigilõivu kokku 110 krooni ulatuses. Tallinna Vangla menetluskulud tuleb HKMS 92 lg 10 alusel jätta tema enda kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 17 06 2010 otsusega nr 3-3-1-95-09 RESOLUTSIOON
  2. Rahuldada Romeo Kalda ja Tallinna Vangla kassatsioonkaebused osaliselt.
  3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  4. septembri
  5. a otsus ja Tallinna Halduskohtu
  6. juuni
  7. a otsus haldusasjas nr 3-07-36 osas, mis puudutab Tallinna Vangla direktori
  8. detsembril 2005 kinnitatud "Kinnipeetava individuaalse täitmiskava" õigusvastaseks tunnistamist. Saata selles osas asi Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
  9. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  10. septembri
  11. a otsus ja Tallinna Halduskohtu
  12. juuni
  13. a otsus haldusasjas nr 3-07-36 osas, milles tunnistati õigusvastaseks Tallinna Vangla toimingud ajavahemikul
  14. detsembrist 2005 kuni
  15. jaanuarini 2006, mis seisnesid Romeo Kalda hoidmises eraldatud lukustatud kambris, ning sellega lahutamatult seotud piirangud, millega piirati Romeo Kalda õigust liikuda vangla territooriumil, õigust omandada haridust, õigust võtta osa kultuurilis-sotsiaalsetest üritustest, õigust kasutada värskes õhus viibimise õigust ja kehakultuuriga tegelemise õigust võrdsetel alustel teiste kinnipeetavatega. Saata selles osas asi Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
  16. Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõusse, muutes otsuse motiive vastavalt käesoleva otsuse motiividele.
  17. Tagastada Tallinna Vangla tasutud kautsjon. 17
(18)3-07-36 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.