← Eesti

3-09-1474/56

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 06.07.

  1. a Tallinn Haldusasja number 3-09-1474 Haldusasi A. M.e kaebus Tallinna Vangla toiminguga (füüsilise valu põhjustamine) tekitatud kahju hüvitamiseks summas 30 000 krooni. RESOLUTSIOON
  2. Jätta rahuldamata A. M.e kaebus Tallinna Vangla arsti toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks summas 30 000 krooni.
  3. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus: - kaebuse esitajale: A. M. - vastustajale: Tallinna Vangla Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 06.07.2010, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. A. M. esitas 02.04.
  5. a Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses väidetavalt üldarst I. K. poolt füüsilise valu tekitamisega. Vangla leidis, et kaebuse esitaja kahju hüvitamise taotlus on puudustega ning palus 20.04.
  6. a kirjaga nr 1-13/17136-1 nimetatud taotluses puudused kõrvaldada. 1
  7. Kuna kaebaja oli esitanud 9 kahjunõuet, siis nende paremaks eristamiseks numereeris ta nõuded, vastavat süsteemi järgis vastamisel ka vangla, mistõttu kohus seda kokkuleppelist süsteemi kohus ei muuda.
  8. 24.04.
  9. a kõrvaldas kaebaja kahju hüvitamise taotluses nr 1 puudused. Kaebaja nõudis moraalse kahju hüvitamist summas 100 000 kr. Tallinna Vangla vastas kaebuse esitaja eelpoolnimetatud kahju hüvitamise taotlusele 03.07.
  10. a kirjaga nr 1-13/17136-3 ning jättis kaebuse esitaja taotluse rahuldamata. Seoses eelpoolnimetatud Tallinna Vangla vastusega kahju hüvitamise taotlusele esitas kaebuse esitaja 07.07.
  11. a kaebuse Tallinna Halduskohtule. Tallinna Halduskohus võttis 09.11.
  12. a määrusega haldusasjas nr 3-09-1474 kaebuse Tallinna Vangla õigusvastase käitumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 30 000 krooni menetlusse, kuna kaebaja oli nõustunud, et kahjusummat võib vähendada. A. M.E SEISUKOHAD
  13. 25.07.2008 A. M. vahistati ning augustis 2008 viidi ta üle Tallinna Vanglasse. Saabudes Tallinna Vanglasse vaatas A. M.e üle vangla meditsiinitöötaja, samuti paluti kaebajal täita meditsiiniline kaart, kuhu pidi märkima varasemalt saadud vigastused ja muud terviseprobleemid. Kaebaja väidab, et ta teavitas vanglat asjaolust, et käte ristamisi seljal hoidmine tekitab talle füüsilist valu ning oleks vajalik talle ravi võimaldamine, mida ei ole võimaldatud käesoleva ajani. 12.08.2008 viis Tallinna Vangla kontaktisik V. J. kaebaja üldarst I. K. juurde, et välja selgitada, kas käte ristamine seljal tekitab kaebajale füüsilist valu. A. M. märgib kohtule, et ta on endine motosportlane ning on saanud palju vigastusi. 04.06.2006 sai tõsiselt vigastada selgroo 8-as ja 9-as lüli. Pidevate valude pärast pöördus arsti poole juba 1998, kus kõik tema vigastused on ka registreeritud. 12.08.2008 läbivaatlusel palus Tallinna Vangla üldarst I. K. tõsta käed üles, seistes ise kaebaja ees. A. M. tegi, mida arst palus ning seejärel palus panna käed külgedele sirgelt. Siis palus arst panna käed ristamisi selja taha, mida kaebaja ei teinud, vaid selgitas, et ei saa sellist liigutust teha, kuna see on füüsiliselt valus. I. K. võttis ootamatult kaebaja kätest kinni ja väänas need jõulise liigutusega selja taha. Sellega tekitas I. K. A. M.ele teravat füüsilist valu. Arst ja kontaktisik mõnitasid ja alavääristasid kaebajat. V. J., kes viibis samas ruumis, naeris selle peale. Arstil ei ole õigus väänata tema käsi tema tahte vastaselt ega öelda talle alavääristaval viisil väljendeid, mis haavavad mehe au. Seda ei tohi teha ei omavahel olles, ega ka vangla ametnike juuresolekul. A. M. märgib, et ta ei ole sellest tänaseni üle saanud ning kannatab selle pärast siiani. 13.08.2008 esitas kaebaja teabenõude vangla direktorile, kuid sellele ei vastatud. Väidetavalt ei registreeritud seda kaebust, kaebuse esitas ta kontaktisik V. J. kaudu. Vastuse toimunu kohta sai siis, kui esitas sama küsimuse Justiitsministeeriumi kaudu. Vastus toimunu kohta saabus vanglalt 14.01.2009 nr 1-13/1948-2, kus eitati nimetatud sündmuse toimumist. 17.11.2008 esitas kaebaja teabenõude vanglale, milles soovis teada, miks ei vastata tema küsimustele. Sellele vastas vangla 08.122008 vastusega nr 113/42582-
  15. Tallinna Vangla üldarsti I. K. tegevus oli õigusvastane ja vastuolus VangS § 41 lg 1 ja PS § 12, 18, 22 ja
  16. Esitatud kahjunõue tema suhtes kasutatud moraalse ja füüsilise terrori puhul on minimaalne. Kaebus tuleb rahuldada ning Tallinna Vanglalt välja mõista tekitatud mittevaraline kahju summas 30 000 krooni. 2
  17. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et esitas moraalse kahju nõude seotult arsti õigusvastase tegevusega. J. K. juures tervisekontrollis kästi tal asetada käed erinevatesse asenditesse ja kui ta oli käsi tõstnud ülesse, kõrvale, siis seda sai ta teha. Arst käskis panna käed ka selja taha aga seda ta ei teinud ning vastavalt ka selgitas, et ta ei saa seda teha. Arst väänas aga käed selja taha ja kaebaja tundis suurt valu. J. K. ütles talle, et „oled ikka nõrguke“ ja V. J. irvitas selle üle. Arst peab jälgima, mida patsient ütleb ja ei tohi siis käsi väänata, kui teda on hoiatatud, et see teeb valu. Vigastusi see küll ei tekitanud, aga põhjustas sellel hetkel valu. Tegemist on moraalse kahjuga. J. K. põhjustas valu, alavääristas teda ja avaldas tema kohta valet, kuna väljastas med-tõendid, mis ei vasta tõele. Kinnitab, et tegemist on moraalse kahju nõudega. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
  18. Tervisekaardist nähtub, et kaebuse esitaja on peale 30.07.
  19. a Tallinna Vanglasse paigutamist viibinud korduvalt nii Tallinna Vangla meditsiiniosakonna spetsialist-perearsti kui spetsialist-üldarsti vastuvõtul. Samuti nähtub tervisekaardist, et kaebaja on viibinud neuroloogi, hambaarsti, röntgenoloogi vastuvõtul. Lisaks on A. M. viibinud uuringutel Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Tulenevalt eelpooltoodust leiab vangla, et kaebuse esitaja väide, et talle ei ole võimaldatud ravi, on alusetu. Vanglasse sattumisel on vanglal positiivne kohustus kaitsta kinnipeetavate tervist ja võimaldada ravi, kuid see ei tähendada alati seda, et vanglal tuleb ületada reaalseid võimalusi. Vangla tingimustes tuleb paratamatult arvestada ka sellega, et alati ei toimu ravi saamine ja ravi saamise korraldamine samaväärselt, kui see toimub vangistusest väljaspool, kuna vangla võimalused tagada ravi on piiratumad, kui vabaduses. Samas leiab Tallinna Vangla, et on taganud kaebuse esitajale tervishoiuteenuste kättesaadavuse vastavalt VangS §-dele 52 ja
  21. Kaebuse esitajat on korduvalt karistatud distsiplinaarkorras vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest. Distsipliinirikkumised seisnevad selles, et ta keeldub VangS § 67 p-i 1 alusel täitmast Tallinna Vangla kodukorra p-st 14.2.2 tulenevat kohustust asetada saatmisel käed ristatult seljale. Kaebuse esitaja on distsiplinaarmenetluste läbiviimise ajal korduvalt väitnud, et tal ei ole võimalik panna käsi seljale tulenevalt tema tervislikust seisundist. Väite kontrollimiseks viis Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik kaebuse esitaja 12.08.2009.a üldarst I. K. vastuvõtule, kes tuvastas, et kaebuse esitajal ei esine selliseid terviseprobleeme, mis takistaks tal käte seljale asetamist. Tervisekaardist nähtub, et 12.08.
  22. a on üldarst I. K. teinud tervisekaarti sissekande, mille kohaselt 12.08.
  23. a kell 15.30 tõi inspektor-kontaktisik V. J. A. M.e arsti juurde seoses distsiplinaarmenetlusega. Arst tegi kande: „Kaebab kr käteliigeste ja selja valu. Obj liigese liikumisulatus normi piires, liigeste turset ei esine.“ Nimetatud tervisekaardi sissekandest nähtub, et kaebuse esitajale teostati meditsiiniline üldläbivaatus. Lisaks on I. K. tervisekaarti märkinud, et tervise seisund lubab panna käed selja taha. Seega ei olnud tegemist kaebuse esitajale füüsilise valu tekitamise, vaid meditsiinilise üldläbivaatusega. Ühtlasi on Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja Ene K. kaebuse esitaja avaldusele seoses talle väidetavalt füüsilise valu tekitamisega vastanud 14.01.
  24. a kirjaga nr 1948-
  25. E. K. on nimetatud kirjas kaebuse esitajale selgitanud järgnevat: 12.08.
  26. a toodi Teid inspektorkontaktisiku poolt arsti vastuvõtule, et teha kindlaks Teie käte selja taga hoidmise võimalus. Arst, kui spetsialist, peab objektiivse hinnangu andmiseks teostama vastava läbivaatuse. Läbivaatuse käigus hindas arst Teie käte liikumise ulatust. Objektiivsel läbivaatusel selgus, et käte liigeste liikumisulatus on normi piires ja liigesteturset ei esine. Järelikult käte selja taha viimine ei ole takistatud. 3 Lisaks on Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja R. K. kaebuse esitajale 25.03.
  27. a märgukirjale vastamise kirjas nr 1-13/40430-5 märkinud: Teie tervisekaardist selgub, et 12.08.
  28. a toodi Teid inspektor-kontaktisiku poolt arsti vastuvõtule, et teha kindlaks Teie käte selja taga hoidmise võimalus. Arst, kui spetsialist, peab objektiivse hinnangu andmiseks teostama vastava läbivaatuse. Läbivaatuse käigus hindas arst Teie käte liikumise ulatust. Objektiivsel läbivaatusel selgus, käte liigeste liikumisulatus on normi piires ja liigesteturset ei esine. Tulenevalt eelpooltoodust leiab Tallinna Vangla, et 12.08.
  29. a teostas I. K. kaebuse esitajale meditsiinilise üldläbivaatuse ning tema väide füüsilise valu tekitamise kohta arsti poolt, on alusetu. Juhul, kui kinnipeetav leiab, et vanglaametnik käitub ebaõigesti, on tal õigus pöörduda märgukirjaga vangla poole ja juhtida vangla direktori tähelepanu ametniku ebaõigele käitumisele. Vanglaametniku väidetav ebaõige käitumine ei saa kinnipeetavale alati tekitada kahju, mille eest on kinnipeetaval õigus vanglalt nõuda kahju hüvitamist. Ametnikud ei ole käitunud ebaõigesti ning seega puudub kaebuse esitajal üleüldse õigus nõuda kahju hüvitamist. Vastuseks kaebuse esitaja väitele, et 12.08.
  30. a arsti vastuvõtul viibimise ajal alandati tema väärikust, märgib vastustaja, et väärikuse alandamise alla ei asetu igasugused hingelised läbielamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Käesoleval juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita. Kaebuse esitajat ei ole karistatud mitte spetsialist-üldarsti I. K. tõendi alusel, vaid kaebuse esitajat on karistatud distsipliinirikkumise toimepanemise eest. I. K. on väljastanud tõendi, millest nähtub, et kaebuse esitaja tervislik seisund võimaldab tal asetada käed selja taha. Seega on alusetu väide, et teda karistati I. K. poolt väljastatud tõendi alusel.
  31. Väidetav mittevaraline kahju on tekkinud seoses tervise halvenemisega põhjusel, et Tallinna Vangla spetsialist-üldarst I. K. väänas 12.08.
  32. a väidetavalt kaebuse esitaja käed ristamisi selja taha. Tallinna Vangla selgitas kaebuse esitajale 14.01.
  33. a kirjas nr 1-13/1948-2, et 12.08.
  34. a viidi kaebuse esitaja spetsialist-üldarsti I. K. vastuvõtule, et teha kindlaks, kas tal on võimalik käsi selja taga hoida. I. K. teostas objektiivse hinnangu andmiseks kaebuse esitaja läbivaatuse, mille käigus ta hindas kaebuse esitaja käte liikumise ulatust. Seega ei olnud tegemist kaebuse esitaja käte väänamisega füüsilise valu tekitamiseks, vaid terviseuuringuga. Tallinna Vangla leiab, et kaebuse esitaja ei ole Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ega kohtule esitatud kaebuses selgitanud, milles seisneb talle tekitatud mittevaraline kahju. Samas ei ole kaebuse esitaja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tal üldse seoses vangla tegevusega mittevaraline kahju on tekkinud, täitmata on kahju hüvitamise nõude esimene eeldus.
  35. Mittevaralise kahju tekkimist peab tõendama kannatanu ja enamasti on see keerulisem kui varalise kahju tõendamine. Kohtud on väljendanud mõlemat: nii seda, et mittevaralise kahju tekkimist peab olema võimalik objektiivselt hinnata kui ka seda, et hinnang mittevaralise kahju olemasolule jääb vaidlusaluses olukorras paratamatult tõenäoliseks, seega kohtu diskretsiooni. Igal juhul tuleb kaebuses märkida, millise konkreetse RVastS § 9 Ig-s 1 sätestatud õigusvastase toiminguga seoses on kahju tekitatud ja milline on kahju olemus. Seepärast ongi kohtud jätnud rahuldamata peamiselt just sellised mittevaralise kahju hüvitamise nõuded, milles mittevaralise kahju olemust ei ole piisavalt kirjeldatud. Nendel juhtudel oleks kaebajad justkui jäänud lootma kergele võimalusele saada ka lisahüvitis, kui väidavad, et lisaks materiaalsele kahjule on tekkinud ka mittevaraline kahju: enamasti pettumustunne ning tervise halvenemine. Riigikohtu halduskolleegiumi 30.11.
  36. a lahendis nr 3-3-1-64-02 on märgitud, et kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu 4 rikastumiseni, so olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Tuginedes eeltoodud faktoloogiale leiab vastustaja, et kaebuse esitaja väide, et spetsialist-üldarst I. K. tekitas talle füüsilist valu, on ümber lükatud. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et Tallinna Vangla tegevuse tulemusel talle üldse kahju tekkis ning seega on kaebuse esitaja taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks paljasõnaline ning alusetu.
  37. Kohtuistungil jäi vastustaja esitatud seisukohtade juurde ja palus jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU SEISUKOHAD
  38. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud toimikusse esitatud materjale, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised: 12.
  39. Kohus oli kaebajale selgitanud, et kaebuse saab esitada kohtule kahjunõudes osas, milles on läbitud kohtueelne menetlus ehk VangS § 1.1 lg 8 kohaselt tuleb kinnipeetaval esitada kahjunõude vanglale ja alles sellele järgnevalt saab kaebaja pöörduda kohtusse. Kohus oli selgitanud, et kahjunõuet saab vaadata kohus läbi selles ulatuses, mis see oli esitatud vanglale. Kohus kontrollis, missugused nõuded esitas kaebaja vanglale ja kohtule ja asjaolude täpsustamiseks määras asja suulisele kuulamisele, kuna kaebaja üldsõnalised või eksitavad vastused ei võimaldanud kaebaja kaebuse väiteid kontrollida. 12.
  40. Kahjunõudes vanglale 02.04.09 on kaebaja märkinud, et arst I.K. tekitas temale füüsilist valu ja väänas tema käed 12.08.09 selja taha. See on vastuolus VangS § 4.1 lg 1, PS § 12, 18, 22, 28 ning Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee vangla reeglistikuga Rec

(2006)2 § 48.1 ja 48.
  1. Kaebaja soovis moraalse kahju hüvitamist summas 100 000 kr. 24.04.09 täpsustatud nõudes märkis, et arst tekitas temale füüsilist valu, alavääristas teda ja ta tänaseni tunneb end vaimselt alavääristatuna. Ta väljastas sellele päeval kaebaja kohta ka tõendi, mis ei vasta tõele. Selle tõendi alusel on teda korduvalt karistatud distsiplinaarkorras. Korduvatele päringutele vastas vangla alles 14.01.09 ja vangla eitas seda sündmust. Õiend on alusetu ja läbiviidud toiming ei ole terviseuuring; senimaani on ta tervis kontrollimata. Leiab, et kasutati füüsilist ja moraalset terrorit, rikuti põhiõigusi ja tervist ning tekitati kannatusi, koheldi alavääristavalt; ametnikud oma tegevusega/tegevusetusega teevad ta vangis olemise raskemaks, kui see on vajalik. Kaebaja ei märkinud enam täpselt, kas tegemist on moraalse või muu kahjuga. 12.
  2. Vangla lahendas taotluse 03.07.09 ja leidis, et ei tekitanud mittevaralist kahju, kaebajale ei põhjustatud tervisekahju ja teda ei alavääristatud, kui teostati arstlik läbivaatus; tervise halvenemine seotult väidatava väänamisega ei ole tõendatud, arst teostas läbivaatuse ja selle eesmärgiks oli teha kindlaks, kas A. M. saab asetada Kodukorra kohaselt ettenähtud liikumiseks käed ristatult selja taha. Arst teostas läbivaatuse ja hindas käte liikumise ulatust, mitte ei väänanud kaebaja käsi selja taha füüsilise valu tekitamiseks. Vanglale ei esitanud M. tõendeid, et talle tekitati tervise kahjustusi. Kuna arst tegi oma tööd, ei saa süüdistada vanglat õigusvastases käitumises. Vangla ei alandanud kaebaja väärikust ja kaebusest ka ei nähtu, kuidas vangla tegevus alandas intensiivselt isiku põhiõigusi. Faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita. Viitamine PS § 12, 18, 22 ja 28 on asjakohatu, vanglareeglistik ei ole täitmiseks kohustuslik, kuid sellest juhindutakse. 5 12.
  3. Kohtukaebuses märkis kaebaja, et arst tekitas talle füüsilist valu; kuna tekkis füüsiline valu, siis arst alavääristas teda. Ta tunneb end tänaseni alavääristatuna. Arst väljastas tõele mittevastava tõendi ja selle tõendi alusel karistati teda korduvalt distsiplinaarkorras, osa karistusi on tühistatud. Soovib saada moraalset hüvitist summas sada tuhat krooni. Kuna kaebuse esitaja ei saa oma kaebuses vanglale esitatud kahjunõudest väljuda, siis jäi kaebaja selle juurde, et talle ei põhjustatud tervisekahju, vaid teda alavääristati ja ta oli esitanud moraalse kahju nõude. Vaidlust selles küsimuses ei jäänud. Kaebaja ei olnud märkinud, mis nimelt ta peab silmas alavääristamise all. Kohtul tuleb jälgida, missuguse tegevusega kaebajat alavääristati, kui ta esitas kahjunõude vanglale. Kohus palus kaebajal on väiteid selgitada, kuna ei olnud selge, missugune tegevus/tegevusetus põhjustas kahju. Kohtuistungil kaebaja seletas kohtu arvates kahjunõuet hoopiski seni esitamata motiivil.
  4. RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. A. M. väidab kohtukaebuses ja väitis ka istungil, et arstliku läbivaatuse käigus tekitati talle valu ja teda mõnitati, mis teda alavääristas. Kaebaja soovib hüvitist seoses füüsilise ja moraalse terroriga. Lahendades kahju hüvitamise kaebust, tuleks eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas kaebaja poolt avalik-õiguslikus suhtes tehtud toiming, millega talle väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.
  5. Kaebaja märkis vanglale kahjunõude esitamisel, et arst I. K. põhjustas talle tahtlikult valu, kui väänas käed selja taha, see ei olnud arstlik läbivaatus ning et selle tulemusel ta tundis ja tunneb end alavääristatult. Ka vangla lahendas selle küsimuse. Nähtub, et kaebaja ei olnud midagi märkinud, et arst põhjustas talle alavääristuse tunde sellest, et ütles talle, et „küll ta on ikka nõrguke“ ja et seda ka kuulis V. J. ja irvitas tema üle, siis ongi teda alavääristatud ja ta ei ole senimaani sellest üle saanud. Seega ei ole enne kohtukaebust kaebaja märkinud tema au teostamist ja et alavääristamine toimus läbi arsti sõnade ning arsti ja V. J. irvitamise. Kohus leiab, et kuna kaebaja ka ei esitanud lisatõendeid, et niimoodi tema suhtes talitati, siis on kaebaja kohtukaebuses liialdanud ja kui see oleks niimoodi olnud, oleks kaebaja seda märkinud juba kaebustes ja kahjunõudes vanglale. Kaebaja oma käitumisega muudab tema ütlused mitteusaldusväärseteks, seda enam, et puuduvad igasugused tõendid ja viited, et kaebajat alavääristati hoopiski sõnadega. Kui kaebajal on selline pretensioon, siis tuleb tal pöörduda sellise kahjunõudega vangla poole. Kaebaja märkis kahjunõudes, et arst põhjustas talle käte väänamisega füüsilist valu ja ei teostanud arstlikku läbivaatust, tal ei olnud õigust väänata kaebaja käsi, siis see alavääristas teda. Kohus uurib märgitud seisukohta. Kohus leiab, et arstlik läbivaatus, millega väidetavalt tekitati kaebajale kahju, toimus õiguspäraselt. A. M.e väitel viidi ta 12.08.
  6. a kontaktisiku (V. J.) saatel tervisekontrolli, kuna kaebaja väitis, et ta ei saa asetada käsi selja taha. A. M. oli korduvalt keeldunud asetamast käsi ristuvalt seljale, kui kodukorra kohaselt vangla üldise korra tagamiseks peab kinnipeetav liikuma saatmisel käed ristatult seljal. Kontrolli teostas arst J. K., kes kaebaja väidetel põhjustas talle füüsilist valu arstliku läbivaatuse käigus ja A. M. leiab, et ta tegi seda meelega. 6 Kaebaja selgitus, et 04.07.06 toimus raske autoõnnetus, mille tagajärjel tekkisid tal tõsised vigastused, vastavad tervisekaardi andmetel tõele, kuid samas kinnitavad korduvad arstilikud läbivaatused, et käte selja taha panemine ei saa põhjustada füüsilist valu ja takistada kodukorra nõuete täitmist. Vangla ei ole eitanud, et kaebaja tervis sai liiklusavariis kannatada. J. K. vastu on kaebaja esitanud süüdistusi ka teistes kaebuses, nt haldusasi 3-08-2306, milles kohus kontrollis juba aprillis 2009, et kaebaja väited ei ole tõesed. Selle otsuse alusel on teinud kontrolli ka Tallinna RK ja otsusega 18.12.09 jäeti kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna kaebaja oli märkinud vangla direktori 05.09.08 käskkirja nr 813k tühistamise nõudes, et arst andis välja õigusvastase tõendi ja põhjustas talle füüsilist valu 12.08.08, siis kontrollis kohus seda väidet ja tuvastas, et käte selja taha panemiseks ei ole takistusi, kuna arst I. K. samal päeval antud tõend on õiguspärane, ka ei tuvastanud kohus, et kaebaja ei tõendanud arsti poolt jõu kasutamist. Kohtule jääb kaebaja käitumine arusaamatuks. Kuna kaebajal oli võimalus kontrollida, kas kohus tuvastab arsti antud tõendi nt haldusasjas nr 3-09-373 sobimatuks või mitte, siis tulnuks tal ära oodata kohtuvaidluse lõppresultaat ning juhul, kui oleks tuvastatud arsti tegevuses midagi sobimatut, saanuks kaebaja otsustada, kas tal on vajadust pöörduda vangla poole kahjunõudega või mitte. Käesolevaks ajaks ei ole kaebajal esitada uusi tõendeid, mis saaksid puudutada tollase sündmuse asjaolusid. A. M. esitas kohtuistungil küll E. K. väljastatud tõendid 29.04.2010.a. (tlk 185), kuid selles ei ole midagi märgitud seotult arst I. K. tegevusega ega lisatud lisateavet haiguse kohta 12.08.2008.a. Kuivõrd vangla arst J. K. andis välja arstliku tõendi 12.08.08 ja teostas kaebaja läbivaatuse sellel ajal, siis arst oli märkinud arstliku läbivaatuse tulemusel, et kaebuse esitaja tervisliku seisundi tõttu ei ole vastunäidustatud täita vangla kodukorra nõuet hoida käed ristatult seljal liikumisel väljaspool kambrit. A. M. on saanud korraldustele mitteallumise eest distsiplinaarkorras karistada, kuid kaebaja seisukoht, et seda põhjustas vale sisuga tõend on ekslik. Kaebajale määratakse ja määrati distsiplinaarkaristusi tulenevalt seadusest. Kaebaja sedasama väidet, et arst I. K. põhjustas talle füüsilist valu ja väljastas vale tõendi, on kaebaja korranud mitmes kohtuasjas. 22.05.09 on Tallinna HK haldusasjas nr 3-09-373 vangla vastanud juba, et A. M.e käte liikuvust kontrollis arst I. K. ja ta käsi ei ole jõuga väänanud, kuna käte liikuvust sai kontrollida nende asetamisega vastavasse asendisse, kuna A. M. kurtis iga liigutuse pale valu, siis kontrollis arst teda röntgenis ja selle tulemusel nähtus, et luumurdusid, liigeste ja lihaste turseid ei esinenud. Haldusasjas nr 3-09-2203 kontrollis Tallinna HK 20.01.2010 otsuses vangla direktori käskkirjade nr 512-d, vangistusosakonna juhataja käskkirjade nr 542-d, 576-d, 614-d, 615-d, 599-d õiguspärasust ja kohus leidis, et karistused distsiplinaarkorras määrati õigesti. Kohus tõi esile, et vangla arsti väljastatud I. K. tõend vastab kaebaja tervislikule seisundile ja kohus on kaebajale teadaolevalt toonud välja, et meditsiinikaardi andmetel ja ka haigusloo väljavõtetel SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglast, ei ole kaebajal tuvastatud sellist terviseriket, mis ei võimaldaks tal käsi selja taha panna. Tallinna HK 17.04.09.a. otsuses nr 3-08-2306 leidis kohus, et I. K. väljastatud tõendi andmed vastavad asjas kogutud teiste tõendite andmetele ja ükski arst ei ole kinnitanud, et kaebajale võiks tekkida füüsiline valu käte selja taha panemisest. Kaebuse esitaja ei esitanud vanglale kahjunõude esitamise ajaks ega ka käesolevalt kohtule, et tema tervislik seisund oli hinnatud valesti. Kui peale kahju esitamise nõuet midagi muutub, siis hilisem sündmus varasemat automaatselt ümber lükata ei saa. Kohus nõustub kokkuvõtteks vangla järeldusega, et arsti vastu süüdistuste esitamine on ilmselgelt põhjustatud soovist tekitada J. K.le ebameeldivusi, kuna muid selgitusi A. M.e käitumisele ei ole. Kaebuse esitaja oli seejuures nähtuvalt otsusest nr 3-08-2306 hakanud esitama sellekohast süüdistust alles 15.12.08, kohtule mainis kaebaja jõu kasutamist esmakordselt 17.03.
  7. 7 Kuna kohus juba märkis, et kaebaja kurtmised selja-ja liigesevalude üle on pidevalt kontrollitud, kaebaja on med-kaardi andmetel saanud ka ravi, siis jääb ebaselgeks, mis vangla on jätnud ravi osas veel tegemata. Kaebaja kinnitas, et arsti tegevus tekitas hetkelist valu, seega ei saa kaebaja ka väita, et tal tekkis tervisekahju või et selle tagajärjed annavad tunda. Kuna kaebaja suhtes on med-kaardi andmetel ja arst I. K. arstliku läbivaatuse tulemusel tuvastatud, et käte selja taha viimine ei ole takistatud, käte liikumisulatus on normi piires, liigeseturset ei ole diagnoositud, siis puudub põhjus arvata, et käte asendi muutmine põhjustab valu. A. M.e on kontrollinud tema nõudmisel ka neuroloog. SA Põhja Regionaalhaigla on esitanud seisukoha 04.06.06 juhtunud õnnetuse haigusloost ja selles kinnitatakse, et vigastuste iseloomu ja kliiniliste leidude alusel ei ole A. M.el takistusi käte selja taha viimiseks. Seega saab järeldada, et vahetult peale õnnetust ei olnud A. M.el käte liigutusulatuse tõttu probleeme. Peale õnnetust on kaebuse esitaja tegutsenud kuni tema kinnipidamiseni ja kaebaja ei ole tõendanud, et märgitud ajal oleks olnud ta liikumine takistatud ehkki ta oleks pidanu jätkama ka taastusravi, ta seda ei teinud. Muuhulgas nähtub OÜ Kraft-Jaaksoo raviloost nr 2 26.06.06, et kaebaja oli haiguslehel peale avariid 26.06.06- 09.11.06, ravi tulemus oli edukas, kaebaja sai taastusravi ning isegi hakkas ujuma selili, soovitatud oli ka ravivõimlemist. Seega saab kohus järeldada, et liiklusõnnetus, mille kaebaja toob vigastuste ja valude põhjuseks, ei saanud põhjustada temale selliseid tagajärgi, et ta ei saa käsi asetada seljale, mistõttu oli ka kahjunõude esitamise ajaks kummastav, et kaebaja jätkuvalt väitis, et arsti tõend on vale ja tõendi andmed teda kahjustavad. Kuivõrd kaebaja ei kurda seda, et tal tekkis peale arsti I. K. juures viibimist täiendavaid füüsilisi valusid või tervise kahjustusi, siis ei ole kohtul põhjust märgitul rohkem peatuda. Kaebaja on aja muutudes väitnud, et arst põhjustas talle hetkelise valu. A. M.e väited, et kohe kui ta saabus vanglasse, avaldas ta, et ei saa käsi asetada seljale, ei tõenda, et ta ka tegelikult kannatas valu, kui ta suhtes teostati arstlik kontroll. Mida kaebaja tegelikult arsti juures avaldas, seda kohus ei tea, kuna kaebaja selles osas tõendeid ei esitanud ja sündmuse tagantjärgi taastamine ei ole võimalik. Kohus leiab, et vangla on õigesti märkinud, et kaebaja suhtes viidi läbi arstlik kontroll, mitte ei soovitud teda alandada ja väänata tema käsi selja taha. Arstlik läbivaatus viidi läbi mitte eesmärgiga põhjustada kaebajale valu või kannatusi. Kaebaja märgib ka ise, et kontaktisik V. J. viis ta arsti juurde, et selgitada välja, kas ta saab asetada liikumisel käed seljale. Arst on läbivaatuse fikseerinud ja vastavalt tehti ka kanne tervisekaarti 12.08.
  8. Kaebaja väide, et hiljem sündmust eitatakse, on alusetu, kuna kaebaja tegi vanglale päringu ja vangla sellele ka vastas ega eita kaebaja suhtes kontrolli läbiviimist. Kui arst oleks tahtnud varjata seda sündmust, siis oleks olnud lihtsam jätta tal kanne med-kaarti tegemata. Kaebaja arstlik läbivaatus on arsti poolt fikseeritud, sj arst koostas ka õiendi sama kuupäevaga. Arst ja vangla ei ole püüdnud seda sündmust teha olematuks nagu kaebaja eksitavalt väidab. Arst ei tohi ülevaatuse käigus põhjustada ülemäärast valu või tekitada vigastusi, kuid kaebaja on kohtule ise kinnitanud, et tekkis hetkeline valuaisting, sellele ei järgnenud füüsilist vigastust, seega ei saa ka kohus järeldada, et kaebaja tervis kahjustus. Kohus märkis ära teise kohtuasja andmetest, et A. M. iga liigutuse kohta väitis valu, seega mitte üksnes käte tahaviimise osas, millest saab järeldada, et kaebaja on hilisemalt asunud liialdama, et vaid see üks liigutus tekitas valu ja ka selle, et tal väänati jõuga käed selja taha. Kui arst kontrollib käte liigutuste ulatust, siis avalduvad liikumispainduvuse nähud ka muude liigutuste kaudu, kui seda on käte tahaviimise asend. Arst tegi samas kindlaks, et puuduvad tursed, vigastused jms asjaolud, mis võiksid põhjustada valu. Kuigi kaebaja on nt haldusasjas nr 3-09-373 pidanud asjakohatuks röntgenit ja kohtuistungil märkis, et röntgen ei kajasta valu (istungiprotokoll 08.05.09), ei kinnita ka selline kaebaja seisukoht, et arst oleks eksinud. Kuna kaebaja on käesolevaks ajaks ilmselt ka ise mõistnud, et alusetu on süüdistada arsti küll valu tekitamises, tervise kahjustamises jms, siis ongi ta järgnevalt asunud väitma hoopis, et arst ja V. J. sõnadega alavääristasid teda. 8 Selliselt nähtub kohtule, et tegelikult on kaebaja väited otsitud ja kaebaja kaebuse põhistus mitteusaldusväärne. Kui kaebaja väidab, et arst ja kontaktisik mõnitasid ja alavääristasid kaebajat sõnadega ja kui A. M. märgib, et ta ei ole sellest tänaseni üle saanud ning kannatab selle pärast siiani, siis ei ole väidetav kahjutekitamise põhjus arstlikus kontrollis ja väljastatud tõendis ega ka hetkelises füüsilises valus. Kui tavalise arstliku läbivaatuse ja käte painduvuse kontroll ei olnudki nn alavääristuse põhjuseks, siis kaob ära põhjus, mis oli kaebaja kahjunõude aluseks, mis esitati vanglale. Kaebuse esitaja sellest väitest saab juba järeldada, et arsti poolt käte liikuvuse kontrollimine ei põhjustanud talle moraalset kahju. Kuna vastustaja kontrollis kaebaja kahju tekitamise väited vanglale esitatud kahjunõude ulatuses, siis kohus nõustub vastustajaga, et tavapäraselt kontrollib arst liigeste painduvust kuni asendini, mil patsient teatab valuaistingust. Kohtul ei ole alust arvata, et kaebuse esitaja suhtes läbivaatusel väänati tal jõuga käed selja taha, sj eesmärgiga põhjustada füüsilist valu. Kaebaja moraalne kahju ei ole tõendatud. Siiski märgib kohus veelkord, et kuna A. M. on peaaegu kõigi temaga seotud juhtumustel esitanud kaebusi ja märgukirju, siis nähtub, et J. K. vastu ei olnud ta süüdistust esitanud vahetult peale väidetud sündmust. Kui väidetav jõu kasutamine leidis aset 12.08.2008, siis on ta päringu teinud vanglale alles 15.12.08, so ajaks, mil arutati tema arvukaid distsiplinaarrikkumisi ja kui võeti arvesse J. K. väljastatud tõend kooskõlas teiste arstlike tõenditega. Väheusutav on, et A. M. oleks jätnud kasutamata võimaluse kaevata arsti tegevusele, kui arst ka tõepoolest oleks ületanud oma tegevuses meditsiinilisi meetmeid või veelgi ebausutavam on, et ta oleks jätnud kaebamata au ja väärikuse solvamises. Jõukasutamist mistahes isiku poolt või au ja väärikuse solvamist, tuleb ja saab uurida sellistele juhtumitele vahetult reageerides. 14.01.09 on kaebaja süüdistust kontrollinud Tallinna Vangla med-osakonna juhataja E. K., 25.03.09 vastab samal teemal vangistusoakonna juhataja R. K.. Kuivõrd vangla ei tuvastanud muud, kui meditsiinilise üldläbivaatuse toimingu läbiviimist, siis ei ole kohtule käesolevalt ka esitatud tõendeid, mis võimaldaksid asuda teistsugusele seisukohale. Kokkuvõtvalt märgib kohus siinkohal, et samas märgib kaebaja oma kaebuses, et arst ja kontaktisik mõnitasid ja alavääristaid teda. See aga on hoopiski muu süüdistus, kuivõrd väljendite avaldamine, mis väidetult haavas tema au, ei ole seotud füüsilise valu tekitamisest tekkinud kahjunõudega. Seega on kaebaja asunud sisustama oma kaebust teistmoodi, kui seda sai lahendada vangla. Samas nähtub, et kaebaja ei ole kaebuses kordagi selgesõnaliselt märkinud, et talle oli sõnaliselt tekitatud kahju, selle avaldas ta alles kohtus suulisel küsitlusel. Kuigi kaebuses märgitakse, et ta ei ole sellest tänaseni üle saanud ja kannatab siiamaani, ei ole sellel määravat tähendust, kuna kohus saab järeldada, et kaebaja kannatused ei ole põhjustatud füüsilise valu tekitamisest ja kahjunõue on alusetu. Haldusasjas nr 3-09-373 ja nr 3-08-2306 ja 3-09-2203 on A. M. samal moel õigustanud oma allumatust J. K. peale süüdistuse esitamisega. Kuna kaebaja oli kahjunõudes vanglale veel märkinud, et ta on jäetud arstiabita, siis vangla ka lahendades küsimust vastas kaebajale, et tervislik uuring ei ole jäänud tahtlikult teostamata, vaid kaebaja tervisekaart tõendab pidevat kontrolli. Käesolevalt on kohus võtnud kaebaja tervisekaardi toimikusse ja sealt nähtub, et kaebaja on saanud hambaravi, samas on kontrollitud pidevalt tema kaebusi selja ja muude valude kohta. 01.04.09 kontrollis tervist spetsialist neuroloog R. Valvur, sj olid kaebaja aktiivsed liigutused kõik vabad; luud, liigesed deformatsioonideta, neuroloogilisi ärajäämanähtusid ei esinenud, valuravi patsient ei soovinud. Ükski uuring ei märgi ära, et A. M.e käte liikuvus oleks piiratud. Seega ka vahetult enne kahjunõude esitamist oli kaebaja kontrollitud, kuid käteliikuvuses mingit taandarengut ei tuvastatud. Üksikasjalised medandmed on saanud vanglale ja kohtule teatavaks Tallinna Halduskohtule erinevate kohtuasjade arutamise kestel, sama saab väita ka kaebaja kohta. A. M. on tervise kohta kogutud andmetest teadlik ja piisava ülevaate saanud juba nt haldusasjas nr 3-09-2203 tehtud otsuse ja selle alusmaterjali kaudu. 9 Kohtud on esitlenud kaebuse esitajale üksikasjalised med-kaardi andmeid, vastuseid SA Põhja Eesti Regionaalhaigla arstidelt, oma järelduses ja seisukohad on esitanud ka vangla arstid. Kohus on ka käesoleva kaebuse toimikusse kogunud haigusloo väljavõtted, mis kinnitavad A. M.e käte liikuvust ja valu suhtes esitatud väidete alusetust. Seejuures nähtub med-kaardist, et kontrolliti A. M.e väiteid nt seljavalu kohta. Väidetav seljavalu kadus, kui kaebaja sai oma teadmisel valuvaigistit, kuid tegelikult ei olnud talle seda antud ja tehti NaCl süst. Nii kadus väidetav seljavalu nt 19.08.
  10. Kuna kaebaja väitis, et kahju tekkis arsti süülisest tegevusest, st arst väänas jõuga tema käed selja taha ja põhjustas talle füüsilisi kannatusi, siis eelnevast nähtub, et sellist kahju talle ei ole põhjustatud. Arsti tõendi osas on tuvastatud, et see vastab kaebaja terviseandmetele, kuid alusetu on väide, et tõendi väljastamine põhjustas kahju ja teda karistatakse selle alusel; kohus juba märkis, et karistused määratakse seaduse alusel ja distsipliinirikkumise eest. Kaebaja veel märkis ära vangla tegevusetuse/tegevuse ravi mittevõimaldamises, kuid ka selles osas on tõendatud, et kaebaja on saanud ravi, kui see on olnud vajalik ja teda on korduvalt arstlikult kontrollitud, mistõttu ka selles osas vangla õigesti leidis, et kaebajale ei ole sellel põhjusel kahju tekitatud. Kaebaja on saanud vanglalt vastused ja keegi ei avalda tema suhtes kaebaja esiletoodud asjaoludel moraalset terrorit. RVastS § 9 lg 1 järgi peab mittevaralise kahju hüvitamiseks olema tegemist süülise õigusvastase tegevusega. Halduskohtumenetluses üldiselt lasub tõendamiskoormis poolel, kes vastavale asjaolule tugineb. Selle sätestab HKMS § 16 lg 2 ja § 15 lg 3, millest tulenevalt lasub halduskohtusse pöördujal kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited ja põhjendada oma väiteid vastavate tõenditega s.t kaebaja peab näitama, et just tema on asjas kannatanu, samuti tõendama kahju olemasolu ja selle suurust. Kohus leiab, et kaebuse esitaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis kinnitaksid talle tahtliku füüsilise valu tekitamist, samas nähtus med-kontroll on olnud pidev, kaebuse esitaja on ka simuleerinud valusid, mistõttu ei ole kaebaja vastupidised väited usutavad. Kohus nõustub vastustajaga, et M. ei ole tõendanud kahju/kahjuliku tagajärje olemasolu ega selle saabumist. Arstlik läbivaatus mis viidi läbi kaebaja õigusi rikkumata ei saa alandada tema väärikust ega põhjustada mittevaralist kahju. Isegi kui arstlik ülevaatus põhjustas hetkelise füüsilise valu, siis selle asjaolu pinnalt leiab kohus, ei ole põhjust järeldusteks, et see tõi kaasa väärikuse alandamisena käsitatavaid kannatusi. Kohus leiab, et vangla lahendas kahjunõude õigesti. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
  11. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja on taotlenud kohtukulude kaebaja kanda jätmist, kuid pole esitanud kohtukulude nimekirja. Seega tuleb menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda. Kohus oli määrusega vabastanud kaebaja riigilõivu tasumisest. Karin Kalmiste Kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.