3-09-737/19

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. juuni 2009, Jõhvi 3-09-737 H. L kaebus Viru Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks
2. juuni 2009 H. L ning Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa Resolutsioon 1.Jätta H. L kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 08.04.2009 esitas H. L Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-4) ja palus, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Viru Vangla tegevuse tema poolt 16.02.2009 esitatud vaide menetlemisel, õhusaaste tekitamisel ja arstiabi mittevõimaldamisel. Haldusmenetluse seaduse § 78, § 80 lg 1 ja vangistusseaduse § 1’ lg 5 tuginedes leidis kaebaja, et vangla pidi tema vaide edastama seitsme päeva jooksul, kuid hoidis seda üle kuu aja kinni, andis alles siis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ega abistanud teda selles. Õhusaaste tekitamise ja arstiabi mitteosutamise osas kirjeldas kaebaja 15.12.2008 sektsioonis E 7 toimunut ning väitis põhiseaduse § 18 lg 1 ja § 24 lg 1, mitmetele rahvusvaheliste konventsiooni sätetele ning vangistusseaduse § 4’ lg 1, § 52 lg 2 ja § 53 lg 1 tuginedes, et remonditööde käigus piinas vangla teda meelevaldselt, kohtles ebainimlikult ja väärikust alandavalt, ei täitnud vaatamata korduvatele pöördumistele arstiabi võimaldamise kohustust, andis enda oletustel põhineva hinnangu tema terviseseisundile, käsitles esitatud kaebust selgitustaotlusena ega algatanud menetlust süüdlaste väljaselgitamiseks. Oma huvi põhjendas ta sooviga tuvastada vaidlustatud toimingute õigusvastasus ja esitada nõue nendega tekitatud kahju hüvitamiseks. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 11-12) paluti kaebust mitte rahuldada, selgitati oma seisukohti kaebaja vaide sisu suhtes ning võeti omaks, et vaiete suure hulga tõttu ei jõuta neid alati tähtaegselt menetleda. Seejuures väideti, et tegemist ei olnud kaebaja vaide tahtliku kinni hoidmisega, mis 1 1 saanuks tema olukorda halvendada ning märgiti ära, et vaides esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmiseks polegi otseselt tähtaega määratud. Õhusaaste tekitamise ja arstiabi mittevõimaldamise osas kirjeldati remonditööde sisu ja nende teostamise ajal osakonnas valitsenud olukorda, juhiti tähelepanu teiste samalaadsete kaebuste puudumisele, kaebaja käitumist peale meditsiinitöötaja vastuvõtule nõudmist ning leiti, et kuigi kaebaja ei saanud koheselt meditsiinilist abi, oli see talle hiljem tagatud ja mingeid negatiivseid tagajärgi tema tervisele ei ole saabunud. Kohtuistungil jäi H. L kõigi kirjalike väidete ja nõuete juurde, palus hüvitada riigilõivu tasumisega kantud kohtukulu ning selgitas, et kahju oli mittevaraline, vaimne ja hingeline. Ka Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa jäi kirjalikult esitatu juurde ega lisanud sellele olulisi täiendusi KOHTU PÕHJENDUSED Kinnipeetavate poolt esitatud vaide menetlemise kord on reguleeritud vangistusseaduse § 1’ lg 4, 5, 6 ja 7 ning haldusmenetluse seaduse vaidemenetlust käsitlevas osas. Viru Vangla on leidnud, et H. L 18.02.2009 vaide (tl. 15-18) taotlused pole sellised, mida saaks vaidemenetluses esitada, talle on antud tähtaeg nende muutmiseks (tl. 26) ja vaie selle möödumisel vangistusseaduse § 1’ lg 6 kohaselt tagastamiseks edastatud (tl. 13-14). Taotlused, mida üldse saab vaides esitada on loetletud haldusmenetluse seaduse § 72 lg 1 ning vaide esitaja selgelt väljendatud taotlus on selle seaduse § 76 lg 2 p 5 tulenevalt üks vaidele esitatavatest nõuetest. Sama seaduse § 78 kohaselt peab haldusorgan nõuetele mittevastava vaide saamisel aitama puudused kõrvaldada või andma 10päevase tähtaja selle tegemiseks. Asjaolu, et Viru Vangla vaiet koheselt tagastamiseks ei edastanud, vaid selgitas H. L vaide esitamise võimalusi ja andis talle aega taotluste muutmiseks, saab käsitleda seadusest tulenevate asjaolude väljaselgitamise ja abistamise kohustuste täitmisena. Nõue edastada vaie selle saamisest seitsme päeva jooksul kehtib haldusmenetluse seaduse § 80 lg 1 kohaselt ainult kõigile nõuetele vastava vaide suhtes, tähtaega vaide puudustes selgusele jõudmiseks ja nende kõrvaldamise tähtaja määramiseks pole seaduseandja aga üldse kehtestanudki. Käesoleval juhul möönab Viru Vangla, et ei jõua vaiete suure arvu tõttu neid alati koheselt menetleda, kuid eitab kaebaja vaide tahtlikku kinnihoidmist (tl. 11-12). Isegi juhul kui asuda seisukohale, et kuu aega oli ebamõistlikult pikk aeg selleks, et vaie läbi vaadata ja selle edasise menetlemise suhtes selgusele jõuda, on vähetõenäoline, et lahenduse ootamine sai kinnipeetava tervisele tekitada sellist mittevaralist kahju, mille rahalist hüvitamist saab kohtu vahendusel nõuda. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 kehtestatu võimaldab haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamise nõuet esitada ainult juhul, kui selleks on põhjendatud huvi ning sama seadustiku § 26 lg 1 p 3 kohaldamiseks peab see huvi leidma kohtumenetluses ka tuvastamist. Käesoleval juhul ei kinnita miski, et H. L poolt viidatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudel võiks olla perspektiivi ja seega ei anna tema selline põhjendus ka piisavat alust tuvastamisnõude rahuldamiseks. Ühtegi muud põhjendust peale tervisekahju kaebaja ei nimetanud (tl. 66) ja neid pole halduskohus ka iseseisvalt leidnud. Tuvastamisnõude rahuldamise kohustuslikuks eelduseks olevat põhjendatud huvi ei nähtu ka õhusaaste tekitamise ja arstiabi mittevõimaldamisega seotud taotluste puhul. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 võimaldab avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda vaid süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral, lisaks õiguste rikkumisele on vajalik veel ka kahju tekitaja süü ning põhjuslik seos kahju tekkimise ja seda põhjustanud õigusvastase tegevuse vahel. Viru Vanglas 15.01.2009 vormistatud tõendi (tl. 31) kohaselt ei esitanud H. L kolmandal päeval pärast väidetavat tervise kahjustamist mingeid kaebusi vingumürgituse kohta ning kohtuistungil möönis ta ka ise, et ei saa oma tervisele tekkinud kahju tõendada (tl. 67). Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 sätestatud igaühe õigus tervise kaitsele ja vangistusseaduse § 53 lg 1 kohustus tagada ööpäevaringne vältimatu abi, et tähenda seda, et kinnipeetavale peab iga tema nõudmise peale tingimata arsti kutsuma. Aleksandr Korjus tunnistas 2 2 kohtuistungil, et H. L sai vanglaametnikelt veel samal õhtul ravimit (tl. 70-71). Seega ei saa kaebaja väita, et abi üldse puudus. Seda aga, et tegemist olnuks olukorraga, mis nõudis meditsiinilise haridusega spetsialisti sekkumist, ei tõenda ükski kohtule esitatud dokument, seletus või ütlus. Kinnitust ei ole leidnud väited ka väärikuse alandamise ja piinamise kohta. Sel puhul saaks hüvitus olla põhjendatud vaid siis, kui kohtumenetluses leiab tuvastamist mõne ametiisiku süü isiku sellises kohtlemises, mis seisneb tema teadlikus panemises alandavatesse või teotavatesse oludesse või muudes tegudes, mille eesmärk on inimese piinamine, alandamine, kahjustamine või teotamine, tema au ja väärikustunde riivamine. Käesoleval juhul ei nähtu, et Viru Vanglas aset leidnud remonditööd teenisid H. L tervise halvendamise või väärikuse alandamise eesmärki ja olid ette võetud just tema tahtlikuks alandamiseks, kahjustamiseks või piinamiseks. Kohtuistungil möönis kaebaja seda ka ise (tl. 66) ning kaebusele antud vastuse ja sellele lisatu (tl. 11-12, 19-26 ja 34-37) kohaselt olid temaga samas olukorras kõik osakonnas E7 viibinud kinnipeetavad ja vanglaametnikud. Lisaks kõigele eeltoodule on H. L märkinud ära veel ka Viru Vangla tegevuse tema kaebuse selgitustaotlusena käsitlemisel ja süüdlaste karistamata jätmisel. Kuna vastavate väidete juurde pole ühtegi nõuet esitatud, jätab kohus need tähelepanuta ja märgib üksnes seda, et vangistusseaduse § 148 ja 149 lg 1 kohaselt saab vanglaametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatada vaid ametiisik, kellel on tema ametisse nimetamise õigus ning justiitsminister või tema poolt volitatud ametiisik. Kinnipeetavatele pole seaduseandja andnud õigust nõuda vanglaametnike karistamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohus tuvastanud, et H. L saaks olla käesolevas kaebuses esitatud tuvastamisnõuete rahuldamiseks vajalikku huvi. Seega pole kaebus põhjendatud ja tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Kuna Viru Vangla esindaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (tl. 71), jäävad kaebaja poolt tasutud riigilõiv (tl. 5) ja vastustaja võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3