) § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Murru vangla direktori 22.04.2005 käskkirjaga nr 42 kinnitatud "Murru vangla kodukorra" punkti 29 alapunkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud käituma vastavalt kõigi vangistust reguleerivate õigusaktide nõuetele ja alluma vangla teenistujate seaduslikele korraldustele. Sama korra punkti 33 kohaselt peab kinnipeetav suhtlema vanglateenistujatega nii suulises kui kirjalikus pöördumises viisakalt. Suhtlemisel vangla töötajate ja teiste isikutega ei või kinnipeetav kasutada ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid ja laimavaid väljendeid. Tulenevalt
lgst 1 on antud seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada distsiplinaarkaristusi, milledeks on: 1) noomitus; 2) ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Murru vangla vangistusosakonna juhataja 25.08.2009 käskkirjaga nr 51-dm määrati A. J.ale vanglaametnikuga ebatsensuursete sõnade suhtlemise (karistamise aluseks olevad väljendid on välja toodud distsiplinaarmenetluse protokollis) eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 10 (kümneks) ööpäevaks. Rikkumise osas viidi läbi distsiplinaarmenetlus, kaebajat teavitati menetluse alustamisest, koguti asjas olulised tõendid ja koostati kõiki olulisi asjaolusid arvestades distsiplinaarmenetluse protokoll. Karistuse määramisel on arvestatud nii rikkumise raskusega, kaebaja varasema karistatusega kui ka eesmärgiga mõjutada kaebajat edaspidi õiguskuulekalt käituma. Seega on määratud karistus õiguspärane ja proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Ennastõigustav ja tõendamata on ka A. J.a väide, mille kohaselt vangistusosakonna 2 inspektor-kontaktisik A. O.il on isiklik viha kaebaja vastu. Väite esitaja ei ole eeltoodud väite tõendamiseks ühtegi tõendit esitanud. Vanglaametnik A. O. kinnitas inspektor-kontaktisik G. T. poolt 10.08.2009 läbiviidud telefonivestluses, mis viidi läbi 27.07.2009 toimunud A. J.a teise intsidendi asjaolude väljaselgitamiseks, antud selgituste käigus, et tal ei ole eelnimetatud kinnipeetava suhtes mingisugust isiklikku viha.
lg 2 esimeses lauses on sätestatud, et kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt A. J.a kohe rikkumisest ei teavitatud, vaid seda tehti alles 05.08.2009, s.o 9. päeval pärast süüteo toimepanemist. Eeltoodust nähtuvalt on distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikutud menetlusnorme. Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 58 tuleneb, et distsiplinaarmenetluses tehtud menetlus- ja vormivead ei too kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.
A. J.al oli võimalus anda distsipliinirikkumise kohta selgitusi küll hiljem, kuid eelnimetatud menetlusnõuete rikkumine ei ole kaasa toonud A. J.a õiguste rikkumist. Asjaolu, et kaebuse esitajat tähtaegselt tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusest ei teavitatud, ei mõjutanud mingilgi moel asja otsustamist. Vastustaja ei eita, et kaebaja soovis juba enne intsidendi toimumist enda ümberpaigutamist 1-1 osakonnast. Julgeolekuosakonna spetsialist A. A.e 18.11.2009 (esitatud halduskohtusse ka haldusasjas nr 3-092249) ettekandest nähtuvalt on perioodil juunist-juulini kaebajaga läbi viidud mitmeid vestlusi, mille käigus on kaebaja avaldanud soovi asuda karistuse edasiseks kandmiseks 3-1 või 3-2 osakonda põhjendades seda osakonnas oleva parema suhtlusringkonnaga ning väidetavate arusaamatustega 1-1 osakonna administratsiooni esindajatega. Julgeolekuosakonna spetsialist A. A. on viibinud A. J.a ja 1-1 osakonnas töötavate ametnike vestluse juures ning kinnitab, et kaebaja poolt väidetavalt tekkinud probleemid ametnikega olid põhjustatud kaebaja enda üleolevast käitumisest. Ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust tuba või kambrit valida ning kinnipeetav peab karistust kandma talle määratud toas või kambris. Kinnipeetavate vanglasisese paigutamise otsustab julgeolekuosakond, paigutamise otsused on põhjalikult läbi kaalutud ning isiklike tunnete põhjal otsuseid ei langetata. Seega kuna kaebaja oli karistuse kandmiseks paigutatud 1-1 osakonda ning ei olnud mingeid mõjuvaid põhjuseid tema ümberpaigutamiseks, puudus vajadus tema paigutamiseks 3-sse osakonda. Eeltoodust lähtuvalt leiab vastustaja, et vaidlustatud käskkiri on kooskõlas seadusandlusega ning kaebaja suhtes ei ole õigusvastaselt käitutud. Kaebaja rikkus
p 1, Murru vangla kodukorra p 29 ap 2 ja p 33 oma süülise käitumisega, mis on
Vastustaja leiab, et kõik distsiplinaarmenetluse olulised asjaolud on välja selgitatud ja karistus on proportsionaalne. Seega oli vastustajal õigus kaebaja suhtes kohaldada kartserisse paigutamist kümneks ööpäevaks. Distsiplinaarmenetluste käigus on piisavalt tõendatud kaebaja süü ning tema teo õigusvastasus ning süü rikkumiste toimepanemisel, distsiplinaarmenetlused on läbi viidud seadust järgides ning distsiplinaarkaristused on kohaldatud õigesti. Distsiplinaarmenetluse käigus on tõendatud kaebaja teo õigusvastasus ja süü rikkumise toimepanemises. Kuna tegemist oli vangistusalaste õigusaktide süülise rikkumisega, võis kaebuse esitajat distsiplinaarkorras karistada. Distsiplinaarkaristuse määramine on karistuse määramise õigust omava isiku diskretsiooniotsus. Käskkirjast nähtuvalt lähtuti A. J.ale karistuse määramisel tavapäraselt analoogiliste distsipliinirikkumiste eest määratavast karistusest, arvestati kaebaja eelnevat käitumist vanglas ning toime pandud distsipliinirikkumise asjaolusid. Kaebuse esitajale kohaldatud karistus vastab rikkumise raskusele, distsiplinaarsüüteo iseloomule ja toimepanemise asjaoludele. Kaebaja on asunud seisukohale, et pikaajalisest kokkusaamisest ilmajäämine on käsitletav topeltkaristamisena. Lisaks eelnevale on kaebaja seisukohal, et kokkusaamisest ilmajäämine tõi kaebajale kaasa pereelu purunemise.
lg kohaselt ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi vangla vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale, avavanglas viibivale kinnipeetavale ja distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale.
lg 3 sätestab, distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Kollektiivsed distsiplinaarkaristused on keelatud. Sama seaduse § 65 lg 1 sätestab, et üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe.
lg 6 kohaselt tuleb 3 kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristus määramisest alates pöörata täitmisele kaheksa kuu jooksul, vastasel juhul distsiplinaarkaristust ei täideta. Nimetatud nõude täitmiseks edastatakse osakonda, kus asuvad kartserikambrid, kinnipeetavale määratud karistuse käskkirja koopia ning kõnealune osakond võtab kinnipeetavad kartserisse karistuse määramise järjekorras jälgides seaduses sätestatud täide pööramise tähtaega. Kui järjekorras on kätte jõudnud kinnipeetava kord, siis võetakse ta kartserisse. Järjekorrast kaldutakse kõrvale väga harva ja mõjuvatel põhjustel nt kinnipeetava haigus või kooliga seotud mõjuvad põhjused (mis on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega). Kuid sellistel juhtudel pöördub kinnipeetav ise osakonna inspektor-kontaktisiku poole, kes aitab vajadusel edasiste toimingutega. Pikaajaline kokkusaamine ei ole üldjuhul kartserikaristuse täideviimise edasilükkamiseks mõjuv põhjus. Kaebaja väidab, et Murru vangla on põhjustanud kaebaja perekonna purunemise. Murru Vangla ei saa kaebaja sellkohase väitega nõustuda kuna ei ole usutav, et kaebaja pereelu lõppemise määrab ära vaid üks sündmus. Kindlate sidemete korral ei katkesta suhteid ühe kokkusaamise ärajäämine, kuivõrd vanglasuhetest kasvanud pereelus tuleb arvestada, et nii kokkusaamise võimalused kui ka muu suhtlus võimaldatakse piiratud tingimustes. Kaebaja leiab, et tema pikaajalisest kokkusaamisest ilmajäämine oli temale seadusega antud õiguse piiramine kuna kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine kord poole aasta jooksul. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastuvõetud «Vangla sisekorraeeskirja" (VSkE) § 45 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Kaebajale võimaldati aastal 2009 pikaajalisi kokkusaamisi; I poolaasta 12.06.2009 ja II poolaasta 02.07.2009. Kaebajale võimaldati vähemalt kord pool aastas pikaajaline kokkusaamine. Kaebaja esitas kohtule tõendina SA. Maavalitsuse kirja, mis tõendab vaid seda, et kaebaja ja tema abikaasa soovisid lahutust juba augustis 2009 peale kaheksakuulist abielu. Kuidas esitatud kiri tõendab Murru vangla vastutust kaebaja abielu lõppemise faktis on kaebaja jätnud selgitamata. Kaebaja väited justkui oleks vastustaja seotud kaebaja abielu lõppemisega on ilmselgelt alusetud ning kohtul tuleks jätta need tähelepanuta kuna kaebaja ei ole oma väited millegagi tõendanud. Kaebaja endine abikaasa ei ole pikaajalise kokkusaamise ära jäämise tõttu Murru vanglale pretensiooni esitanud, samuti ei ole kaebaja endine abikaasa vastustaja poole pöördunud oma pereelu lõhkumise väitega. Kuna kaebaja abikaasa on/oli osaline kaebaja abielust, siis on mõistlik eeldada, et endine abikaasa oli või pidid olema huvitatud pikaajalisest kokkusaamisest ning pereelu jätkamisest, kuid kaebaja ei ole kohtule ega ka vanglale sellekohased tõendeid esitanud, mistõttu võib asuda seisukohale, et tegemist on kaebaja ühepoolse ja omaalgatusliku initsiatiiviga. Samuti ei ole kaebaja selgitanud, miks selgus Murru vangla poolt määratud distsiplinaarkaristuse mõju kaebaja pereelule alles kohtumenetluses aga mitte kohustusliku kohtueelse menetluse staadiumis. Kulusid, mis kaebajal seoses ära jäänud kokkusaamisega tekkisid kaebaja tõendanud ei ole. Külastajal tekkinud kahjude osas peab külastaja vanglaga ise ühendust võtma ning tekkinud kahjude hüvitamiseks nõuetekohase avalduse esitatama, mida külastaja aga teinud ei ole. Kaebaja väidab, et Murru vangla ametnikel on tema vastu vihavaen ning seetõttu koostati tema suhtes alusetuid ettekandeid. Murru vangla selle kohase väitega nõustuda ei saa. Kaebaja ei ole tõendanud väidetavat vihavaenu ega ka seda milles see väljendus. Kui kaebaja tunneb, et vanglaametnik tunneb temas uhtes vihavaenu siis peab ta olema võimeline kirjeldama milles see väljendub ning miks kaebaja arvab, et ametnik tunneb tema suhtes vihavaenu. Lisaks veel mõiste vihavaen. Tegemist on tugeva emotsiooniga ning on vähe tõenäoline, et isik, kes kaebajat praktiliselt ei tunne ning kaebaja suhtes mingeid tundeid ei oma võiks kaebaja suhtes tunda nii tugevat tunnet kui see on vihavaen. Vastustaja teada puuduvad kaebajal ja temaga igapäevaselt kokku puutuvatel vanglaametnikel varasemalt sellised kokkupuuted, mille põhjal võiks vihavaenu eeldada. Kinnipeetava ja vanglaametniku vahel peab olema rangelt ametlik suhe, mis väljendubki ametniku poolses jahedas ning emotsioonivabas suhtlemises. Vastustaja esindaja palub kaebuse jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED 4 Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi ja tunnistajate ütlusi, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Murru vangla 25.08.2009 käskkirjaga nr 51-dm määrati A. J.ale vanglaametnikega suhtlemisel ebatsensuursete sõnade kasutamise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine kümneks ööpäevaks. Vaidlustatud käskkirjas on asutud seisukohale, et võttes arvesse juhtumi asjaolud ning rikkumise iseloomu, tuleb kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada. Käskkirja kohaselt teeb antud rikkumise raskeks asjaolu, et kinnipeetav solvas teenistusülesandeid täitvaid vanglaametnikke. Käskkirjas märgitakse, et tegemist on väga tõsise distsipliinirikkumisega, mille eest üldjuhul karistatakse kartserikaristusega. Karistuse määramisel on käskkirja kohaselt arvestatud kinnipeetava senist käitumist karistuse kandmise ajal ja seda, et distsipliinirikkumist kergendavaid asjaolusid menetluse käigus ei tuvastatud ning motiveerimaks kinnipeetavat käituma õiguskuulekalt on käesoleval juhul otstarbekas kohaldada karistusena kartserisse paigutamist kümneks ööpäevaks. Käskkirjas leitakse, et lähtudes kinnipeetava poolt toime pandud rikkumisest ja distsiplinaarmenetluse käigus selgunud asjaoludest on määratav kartserikaristus proportsionaalne toimepandud distsiplinaarsüüteoga. Kaebuse esitaja on seisukohal, et antud juhul on talle määratud sisuliselt kaks karistust, kuna lisaks distsiplinaarkaristusele võeti ära võimalus pikaajaliseks kokkusaamiseks. Kaebuse esitajale ei ole arusaadav, mille eest talle määrati Murru vangla 25.08.2009 käskkirja nr 517-dm alusel karistuseks 10 päeva kartserit. Samuti leiab kaebaja, et selle asemel, et teda siis kohe kartserisse paigutada, venitati asjaga. Kohus kaebaja sellekohaste väidetega ei nõustu. Käesoleva haldusasja materjali hulgas ei ole ühtegi menetlusdokumenti, mis viitaks kaebaja topeltkaristamise asjaolule. Kohtule esitatud vaidlustatud käskkirjas on A. J.ale määratud 1 distsiplinaarkaristus (kartserisse paigutamine). Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast ei nähtu, et A. J.ale oleks karistusena määratud lisaks kartserikaristusele veel ka pikaajalise kokkusaamise keelamine iseseisva karistusena. See asjaolu, et temale lubatud pikaajaline kokkusaamine jäi ära seoses distsiplinaarkaristuse määramisega, ei ole tõlgendatav teise karistuse määramisena. Lisaks on vaidlustatud käskkirjas selgelt välja öeldud, mille eest võeti isik distsiplinaarvastutusele ning määrati temale distsiplinaarkaristus, käskkirjas muuhulgas põhjendatakse ka karistuse valikut. Kohus möönab, et kuigi pikaajalise kokkusaamise keelamist iseseisva karistusena kaebajale määratud ei olnud, langes talle määratud distsiplinaarkaristuse kandmise aeg ajale, mil talle oli lubatud pikaajaline kokkusaamine, kuid see ei ole käsitletav iseseisva distsiplinaarkaristuse määramisena, see oli lihtsalt juhuslik kokkusattumus. Vastustaja selgitas kohtus, et kartserikambrid olid täis ning kaebaja pidi ootama kambrikoha vabanemist. Kohus ei ole käesolevas asjas tuvastanud vastustaja poolt tahtlikku venitamist A. J.a karistuse kandmiseks kartserisse paigutamisel.
Julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav muuhulgas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele (p.1) ning mitte takistama vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid (p.2). Murru vangla direktori 22.04.2005 käskkirjaga nr 42 kinnitatud "Murru vangla kodukord" punkti 29 alapunkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud käituma vastavalt kõigi vangistust reguleerivate õigusaktide nõuetele ja alluma vangla teenistujate seaduslikele korraldustele. Sama korra punkti 33 kohaselt peab kinnipeetav suhtlema vanglateenistujatega nii suulises kui kirjalikus pöördumises viisakalt. Suhtlemisel vangla töötajate ja teiste isikutega ei või kinnipeetav kasutada ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid ja laimavaid väljendeid. Käesoleval juhul kinnipeetav A. J. suhtlemisel vanglaametnikega kasutas ebatsensuurseid väljendeid, mida kohus ei hakka kohtuotsuses üle kordama ning mis on fikseeritud distsiplinaarmenetluse materjalides. A. J.a poolt ebatsensuursete väljendite kasutamist kinnitas ka kohtus vande all üle kuulatud tunnistaja A. O.. 5
lg 1 kohaselt võib käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada järgmisi distsiplinaarkaristusi: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.
lg 3 näeb ette, et distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Raske distsipliinirikkumise korral on
lg 4 alusel vanglateenistusel õigus paigutada distsipliinirikkuja eraldi kambrisse enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist. Murru vangla 10.08.2010 distsiplinaarmenetluse protokollis on selle koostaja inspektor-kontaktisik Gea T. karistuseks ettepanekut tehes leidnud, et vangla töötajate ja teiste isikutega suhtes ebatsensuursete väljendite kasutamine on väga raske distsipliinirikkumine, mille eest üldjuhul määratakse kartserikaristus ning teinud lähtudes
§-st 63 lg 1 p 4 ettepaneku määrata kinnipeetav A. J.ale kümme ööpäeva kartserit. Ettepaneku tegemisel on rõhutatud, et arvestades seejuures distsiplinaarmenetluse asjaolusid ja toimepandud rikkumise raskust (ebatsensuursete väljendite kasutamine ja ebaviisakas käitumine on väga rasked distsipliinirikkumised) siis ei ole leebema karistuse kohaldamine proportsionaalne ega mõjus. Vaidlustatud käskkirjas leitakse samuti, et kinnipeetavat tuleb distsiplinaarkorras karistada, kuivõrd ebatsensuursete väljendite kasutamisega rikkus A. J. Murru vangla kodukorra p.
Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vanglateenistuse ametnik võib distsiplinaarkaristuse või selle osa täitmisele pööramise edasi lükata tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Vastustaja on märkinud, et
lg 6 kohaselt tuleb kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristus määramisest alates pöörata täitmisele kaheksa kuu jooksul, vastasel juhul distsiplinaarkaristust ei täideta. Nimetatud nõude täitmiseks edastatakse osakonda, kus asuvad kartserikambrid, kinnipeetavale määratud karistuse käskkirja koopia ning kõnealune osakond võtab kinnipeetavad kartserisse karistuse määramise järjekorras, jälgides seaduses sätestatud täidepööramise tähtaega. Kui järjekorras on kätte jõudnud kinnipeetava kord, siis võetakse ta kartserisse. Järjekorrast kaldutakse kõrvale väga harva ja mõjuvatel põhjustel, nt kinnipeetava haigus või kooliga seotud mõjuvad põhjused vms, mis on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Pikaajalist kokkusaamist ei saa võimaldada kinnipeetavale, keda on distsiplinaarkorras karistatud ning varasem pikaajalise kokkusaamise luba ei ole üldjuhul kartserikaristuse täideviimise edasilükkamise mõjuvaks põhjuseks. Vastavalt
§-le 25 lg 3 pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata vangla vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale, avavanglas viibivale kinnipeetavale ja distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale.
lg 2 kohaselt pikaajaliste kokkusaamiste kord, sagedus ja kokkusaajatele lubatud asjade loetelu sätestatakse vangla sisekorraeeskirjas. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole selgitanud, miks kaebaja tõi välja asjaoluna Murru vangla poolt määratud distsiplinaarkaristuse mõju kaebaja pereelule alles kohtumenetluses, mitte aga kohustusliku kohtueelse menetluse staadiumis, mil sellest juttu ei olnud. Käesoleva haldusasja materjali põhjal ei saa järeldada, et kaebaja pereelu oleks purunenud seetõttu, et temale määratud distsiplinaarkaristuse tõttu jäi ära pikaajaline kokkusaamine abikaasaga. Kaebaja väitel ta lootis suhete paranemisele abikaasaga pikaajalise kokkusaamise toimumisel, samas aga ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et ta abikaasa oleks tingimata sellele kokkusaamisele sõitnud või oli juba teel vms. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 15 lg 3 kaebaja on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega (tõendamiskoormus lasub menetlusosalistel). Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa ja teatada, kus nad asuvad. Kaebaja ei ole ka taotlenud endise abikaasa kohtus tunnistajana ülekuulamist (kohtus vande all antud tunnistaja ütlused on suulised tõendid) eelnimetatud asjaolude kinnitamiseks. Kohtus vande all üle kuulatud tunnistaja D. B.i ütluste kohaselt vanglas kinnipeetavate kokkusaamistega tegeleb tema. Tunnistaja mäletas, et A. J.a poolt oli esitatud mitu taotlust kokkusaamisteks, graafikus olid ajad märgitud. A. J.al ei ole ühtegi korda olnud kokkusaamist abikaasaga. A. B. kandis registrisse, et kokkusaamist ei toimunud, kindlasti oli seda 4 korda sel ajal, kui tema registrit pidas ja vastutas selle eest. A. J.a abikaasa kokkusaamistele nendel 4 korral kordagi ei tulnud ega ka helistanud. Kinnipeetav A. J. esitas avalduse, et tahab kohtuda oma endise elukaaslasega, mitte abikaasaga, tunnistaja kontrollis rahvastikuregistrist, kust selgus, et kinnipeetav on abielus. See isik, kellega J. soovis kohtuda, ei olnud tema seaduslik abikaasa. Kinnipeetav A. J. ütles, et soovib elukaaslasega kokku saada. Viimane kokkusaamine pidi olema abikaasaga. Kokkusaamise päeval ei olnud vanglas tehtud märget, et keegi oleks pöördunud vangla poole kokkusaamise asjus. 7 Kohus siinkohal märgib, et
lõike 1 kohaselt kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Tunnistaja A. B. ütles, et A. J.a väidetav elukaaslane, keda ta soovis pikaajalisele kokkusaamisele, ei vastanud eelnimetatud sättes toodud nõuetele. A. J.a endine abikaasa pikaajalistele kokkusaamistele ei ilmunud, mida kinnitas tunnistaja A. B., kes peab kinnipeetavate kokkusaamiste arvestust, samuti tunnistajal puudusid andmed selle kohta, et A. J.a endine abikaasa oleks tulnud (või olnud teel) viimasele vaidlusalusele pikaajalisele kokkusaamisele. Kinnipeetav ise peab hoolitsema selle eest, et isik, keda soovitakse pikaajalisele kokkusaamisele, oleks õigeaegselt informeeritud kokkusaamise ärajäämisest. A. J. teadis, et temale on määratud kartserikaristus, seega oli ta teadlik sellest, et pikaajalist kokkusaamist temale võimaldada ei saa ning see jääb ära. Seega A. J. pidi ise astuma samme teavitamaks pikaajalisele kokkusaamisele kutsutud isikut kokkusaamise ärajäämisest, et vältida kutsutud isiku poolt põhjendamatute kulutuste kandmist. Kohus ülalöeldut kokku võttes leiab, et puudub alus kaevatava käskkirja tühistamiseks ning vaidlustatud toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks. Kohus leiab, et kaevatav käskkiri on piisavalt motiveeritud, üheselt arusaadav ja kontrollitav, selles on toodud nii faktiliste asjaolude kirjeldus kui ka õiguslikud alused ning karistuse valiku põhjendus. Samuti leiab kohus, et vaidlustatud toiming on kooskõlas seadusega, kohus ei hakka ülaloodud põhjendusi üle kordama. Vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise nõuet. Menetluskulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda. Elle Kask Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.