Obsah (4)

§ 23§ 14§ 2§ 28

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht 06. august 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-1995 Haldusasi Põhja Prefektuuri kodakondsus- ja migratsioonibü

§ 23, § 14 lg 2/.

1. Sekretäril anda/saata käesoleva kohtumääruse ärakiri menetlusosalistele ja väljasaatmiskeskusele. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale on menetlusosalistel õigus esitada määruskaebus 10 päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest, Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu /HKMS § 30 lg 2, § 471/. ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
2. 03.08.2010 esitas Põhja Prefektuuri kodakondsus- ja migratsioonibüroo migratsioonijärelevalve talitus (edaspidi - PP KMB MJT) Tallinna Halduskohtule taotluse vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi -

) § 23 lg-le 1 paigutada Venemaa Föderatsiooni kodanik V. K., sündinud XX.XX.XXXX Venemaal, Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi - PPA) kodakondsus- ja migratsiooniosakonna väljasaatmiskeskusse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist. Kohus võttis taotluse menetlusse 03.08.2010 määrusega.

1. Taotlusest nähtuvad järgmised asjaolud: - Harju Maakohtu 29.03.2007 otsusega kriminaalasjas nr 1-05-294 mõisteti V. K. süüdi karistusseadustiku (edaspidi - KarS) § 200 lg 2 p 7 (võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga ning grupi või kuritegeliku ühenduse poolt) ja KarS § 257 (oma tõelise või oletatava õiguse teostamine ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävimise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega) järgi ning talle on mõistetud KarS § 64 lg 1 alusel lõplikuks karistuseks 4 aastat vabadusekaotust. V. K. vabaneb Tallinna vanglast 06.08.
2. - Pärast vabanemist puudub isikul Eesti Vabariigis viibimiseks seaduslik alus: siseministri 10.06.2008 käskkirjaga nr 70 kohaldati V. K.i suhtes sissesõidukeeld Eesti Vabariiki kehtivusega 10 aastat alates tema kinnipidamisasutusest vabanemisest ning PPA 22.12.2009 otsusega nr 15.3-22/932009-K keelduti talle tähtajalise elamis- ja tööloa andmisest. - V. K.il on lapsed - täisealine tütar A. K. (sünd ZZ.ZZ.ZZZZ) on Eesti kodanik ja elab Eestis ning T. K. (sünd YY.YY.YYYY), kes ei ole Eesti kodanik ega oma kehtivat elamisluba, isiku tegelik elukoht on teadmata. V. K.’i väidetav elukaaslane, T. K. ema, V. P., (sünd QQ.QQ.QQQQ), omab Eestis tähtajalist elamisluba. Tallinna vangla sotsiaalosakonna andmetel ei ole V. K. vangistuses viibitud aja jooksul oma tütardega kohtunud ning isikul puuduvad Eestis elukoht ja perekondlikud sidemed. Tallinna vangla poolt edastatud andmetel andmetel on V. K. enda lähedase isikuna maininud õde N. G., kes elab Venemaa Föderatsioonis xxxxxxxxxxx oblastis xxxxxx xxxxx linnas xxxxxxxxx rajoon x-xx, millest tulenevalt võib eeldada, et isikul on väljasõidukohustuse korral Venemaa Föderatsioonis olemas toetav isik ning esialgne elukoht. - PP KMB MJT väitel isiku kodakondsusjärgse riigi asukoha (isikut tõendava dokumendi vormistamine, pileti broneering, konvoeerimismeeskonna tagamine) ja isiku rahaliste vahendite puudumise tõttu ei ole väljasaatmist võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul. Taotleja leiab, et V. K.i paigutamine väljasaatmiskeskusesse on proportsionaalne, kohane ja vajalik sunnivahend isiku väljasaatmiseks Eesti Vabariigist, kuna isik kujutab ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ning sellega võib ta takistada väljasaatmismenetluse lõpuleviimist. PP KMB MJT ei pea vajalikuks vormistada isikule lahkumisettekirjutust ega kohaldada täiendavaid järelevalvemeetmeid. Väljasaatmiskeskusesse paigutamine ei ole isiku karistamine, vaid haldussunni kohaldamise vahend, mille eesmärgiks on kehtiva haldusakti täitmise tagamine.
3. Kohtuistungil: PP KMB MJT esindaja toetas esitatud taotlust. Uute/täiendavate asjaoludena märkis esindaja, et 06.08.2010 koostati V. K.ile PP KMB MJT poolt isiku tuvastamise akt ja illegaali arvestuskaart ning vormistati isiku kinnipidamise protokoll ja väljasaatmisotsus

§ 14lg 2 alusel.

V. K. mõistab taotluse esitamise aluseid, vastavat seadust ja oma olukorda. Samas ei ole ta rahul sellega, et teda nagu ei peeta vanglas viibimise tõttu inimeseks ja tal puuduvad väidetavalt igasugused õigused. Tütardega ei ole ta suhelnud oma sõnul seetõttu, et ta viibis vanglas. KOHTU PÕHJENDUSED 4. Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad, hinnanud tõendeid ja kaalunud faktilisi asjaolusid, leiab, et KMA taotlus V. K.`i Eesti Vabariigist väljasaatmiseks ja tema väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks on ülaltoodut arvestades

§ 2

lg 1, § 14 lg 2, § 15 lg 2, § 18 lg 1 ja § 23 lg 1 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 5.

§ 2lg 1 kohaselt peab välismaalasel olema Eestis viibimiseks seaduslik alus.

Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. V. K.il puuduvad välismaalaste seaduse (edaspidi – VMS) § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks. Ta ei ole seaduses ettenähtud korras vaidlustanud ka ei talle Eesti Vabariiki sissesõidukeelu kehtestamise otsust ega talle tähtajalise elamis- ja tööloa andmisest keeldumise otsust. Vastavalt

§ 14

lg-le 2 enne lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumist või vaidlustamise tähtaja lõppemist või ilma eelneva ettekirjutuseta võib välismaalase välja saata halduskohtu loal, kui see on vajalik avaliku korra, julgeoleku, tervise või kõlbluse kaitse tagamiseks või kuriteo ärahoidmiseks, samuti käesoleva seaduse § 10 lõikes 2 sätestatud järelevalvemeetmetele mitteallumisel. Halduskohus annab loa halduskohtumenetluse seadustiku 4. peatükis sätestatud korras.

§ 28

lg 2 ja 3 järgi välismaalasele, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld, ei anta ja ei pikendata sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul viibimisalust, samuti ei ole tal lubatud Eestis viibida sõltumata viibimisaluse omamisest. Seega kuulub V. K., 2 kelle varasema mitteõiguskuuleka käitumise tõttu peab Eesti riik teda ohuks avalikule korrale ja julgeolekule, Eestist väljasaatmisele. Kohus ei ole tuvastanud isiku väljasaatmist välistavaid seaduses sätestatud asjaolusid, samuti ei ole alust pidada tema väljasaatmist perspektiivituks. 6. Vastavalt

§ 23

lg-le 1, kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia selles seaduses sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Kohus ei ole tuvastanud V. K.il erilist kaitsmist väärivaid isiklikke, majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga (vanglas viibimine ei pea tähendama perekondlike ja sotsiaalsete sidemete katkestamist, sest seadus näeb ette kinnipeetavale võimaluse nii kohtumisteks, telefoniliseks kui ka kirja teel suhtlemiseks). Kuivõrd eelmärgitud asjaoludel on alust ka arvata, et isik võib takistada väljasaatmismenetluse lõpuleviimist, peab ka kohus õigeks ja proportsionaalseks haldussunni meetmeks isiku paigutamist väljasaatmiskeskusesse. 7. Neil asjaoludel annab kohus loa V. K. Eesti Vabariigist välja saata ja paigutada isik väljasaatmiskeskusesse kuni tema Eestist väljasaatmise lõpuleviimiseni. Kohus märgib täiendavalt, et politsei saanuks V. K.i Eestist välja saata ka ilma halduskohtu loata, nt

§ 14

lg 31 alusel (Välismaalasest kinnipeetav, kellel ei ole elamisluba või elamisõigust, saadetakse vabastamise või tingimisi enne tähtaega vabastamise korral Eestist välja ilma ettekirjutust tegemata ja halduskohtu loata). Hurma Kiviloo Kohtunik 3