Obsah (4)

§ 61§ 70§ 63§ 60

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 12. aprill 2010. a.,

) § 60 lg. 2 ja § 63 lg. 1 kohaselt on vanem kohustatud last ülal pidama, kui laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkab neis õppimist täisealiseks saamisel. Sama seaduse § 61 lg. 2 kohaselt määratakse elatusraha suurus, arvestades vanemate varalist seisundit ning lapse vajadusi, igakuise elatusrahana.

§ 61lg.

4 järgi ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi 4 Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Sama paragrahvi lg. 5 alusel võib kohus elatise suurust vähendada alla

1. lõikes nimetatud suuruse, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Elatusraha suuruse määramisel tuleb arvestada, et kostja teised lapsed on nooremad kui on K. K. ning kulutused vanemate laste osas on üldiselt suuremad. Ei saa rääkida ebavõrdsest kohtlemisest, kui elatis mõistetakse välja lapse vajadusi arvestades. 2000-kroonine elatusraha on vähem kui elatusraha alammäär, mis käesoleval ajal on 2175 krooni. Ärakuulamise käigus nõustus kostja 2000-kroonist elatusraha maksma. Kostja väidetel saab ta palka 11.000 krooni kuus. Nähtuvalt palgatõendist oli kostja palga väljamakse
2. a. mais 13.884 krooni, juunis 11.416 krooni ja juulis 10.903 krooni. Kostja praeguse abikaasa R. K.´i, kellega kostjal on 2 alaealist last, pangakonto väljavõttest nähtub, et selle igakuine jääk on positiivne. R. K. on registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjaks, mis viitab võimalusele sissetulekut teenida ning ühiste laste ülalpidamises osaleda. Oma kolmanda lapse ülalpidamiseks on kostja kohustatud tasuma 750 krooni igakuist elatusraha. Kostjal on mitmeid võlakohustusi ning ta tasub liisingumakseid. Kostja pidanuks võlakohustuste võtmisel laste ülalpidamiskohustustega arvestama. Samuti otsustuse vastuvõtmisel, et oma haridusteed ülikoolis jätkata ning sellega seoses täiendavaid kulutusi kanda. Vanem ei täida ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta teeb seda ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest ei ole elatusraha alammäära väljamõistmiseks vaja lapse kulutusi tõendada. P. tõendi kohaselt jätkab hageja oma õpinguid selles õppeasutuses ning seaduses sätestatud eeldused elatusraha saada on sellega täidetud. Vastavalt

§ 70

lõikele 1 mõistetakse elatusraha üldjuhul välja päevast, mil hageja pöördus hagiga kohtusse, lg. 2 järgi võib kohus hageja nõudel mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud sama seaduse § 61 lõikes 6 nimetatud asjaolusid.

§ 70

lõikes 2 sätestatud elatise tagasiulatuvalt väljamõistmise piirang on juhuks, kui kohus tuvastab

§ 61lõikes 6 nimetatud asjaolu, mis vaidlusaluses asjas tuvastamist ei leidnud.

Eeltoodut arvestades on 2000-kroonine elatusraha mõistlik, põhjendatud ning 500krooniste osamaksete kaupa tasutuna ka jõukohane, olemata ebamõistlikult koormav ja panemata vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada oma minimaalselt vajalikku elustandardit. Nähtuvalt kostja pangakonto väljavõttest on ta vaidlusalusel perioodil 2000 krooni hageja arvele kandnud. Seega on nimetatud osas ülalpidamiskohustus täidetud. Summad, mis on kantud hageja ema arvele, ei seostu kohtu hinnangul menetletava tsiviilasjaga, sest nõude esitajaks on K. K., mitte tema ema. Hageja apellatsioonkaebus Hageja palub muuta Harju Maakohtu otsust osas, millega kohus määras otsuse täitmise 500-krooniste osamaksetena. Hageja nõustub võlgnevuse summaga, milleks on 22.000 krooni, ei nõustu aga, et seda võlgnevust tasutakse 500-krooniste osamaksete kaupa, kuna hageja huve oleks tulnud suuremal määral arvestada. Kohus arvestas osamaksete suuruse määramisel vaid kostja ütluste ja minimaalsete soovidega, jättes arvestamata selle, et 500 krooni kuus ei taga kuidagi sellises vanuses lapse vajaduste rahuldamist. Sellest rahast peaks hageja elatuma ka praegu, kuna kostja talle jooksvalt elatist ei maksa ja hagejal tuleb ajavahemikul

1. juulist
2. a. kuni
3. a. maini tekkiva elatise võla kohta esitada uus hagi. Kostja sissetulek on alates
4. augustist
5. a. olnud vähemalt 25.862 krooni, seega ei oma otsuses aluseks võetud varasemad mai - juuni
6. a. sissetulekud kohtuotsuse jõustumise ajal tehtavate väljamaksete suuruse üle otsustamisel tähtsust. Kostja teised lapsed on oluliselt nooremad kui hageja ja seetõttu on kulud väiksemad, samuti jagunevad ka nende 5 kulud nii ema kui isa vahel. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et kostja on eelmiste elatuserahade täitemenetluste kestel oma tulusid varjanud ja soovib pääseda lapse ülalpidamiskuludest. Kostja tegelik elatustase on ilmselt kõrgem, kui kohtule näidatud. Seda näitab ka rida otsuseid tema materiaalsete vahendite jagamisel. Minimaalselt vajaliku elustandardi juurde ei kuulu keskmisest kallima auto liisimine, kahe eluasemelaenu või magistriõppe rahastamine. Kostja väited tema võimaluste kohta hagejale elatist maksta on olnud menetluse kestel vastuolulised. Kostja apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja lõpetada asjas menetluse või teha uus otsus, millega vähendada väljamõistetava elatise suurust 4000 krooni võrra ja kuumakse osas 2000 kroonilt 1000 kroonile. Maakohus rikkus menetlusnorme, jättes kõrvaldamata kostja põhjendatud kahtlused selle kohta, et väidetav hageja K. K. ei ole ise hagiavaldust allkirjastanud ja kohus ei kohustanud hagejat kohtusse ilmuma menetlusosalise ülekuulamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 267 alusel, kuigi sisuliselt oli kostja taolise taotluse esitanud. Kohus on rikkunud ka TsMS § 442 lg. 7 nõudeid. Kostja väljendas korduvalt, et täisealiseks saanud laps ei saa nõuda vanemalt elatist ainult tagasiulatuvalt. Kohus jättis kostja väited, mis tuginevad

§ 63lg.

1, § 61 lg. 1 ja § 60 lg. 2 analüüsile nende koostoimes ja nende põhjenduse, üldse otsusest välja ja ei ole esitanud põhjendusi, miks kostja seisukohad on ebaõiged. Kostjal puudus hagejaga vaidlus selles osas, et ta on lisaks 2000 kroonile tasunud hagejale 4000 krooni. Kohus neid makseid ei arvestanud, mistõttu kostja palub võtta asja juurde neid makseid tõendavad konto väljavõtted. Kui lähtuda eeldusest, et elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt on põhjendatud ja seaduslik, on kohus ebaõigesti otsustanud elatise väljamõistmise alates 10. juulist 2008. a. Lähtuda tuleb hagiavalduse kohtusse laekumise kuupäevast, selleks on aga 13. juuli 2009. a., seetõttu võib olla põhjendatud elatise väljamõistmine alates 13. juulist 2008. a. Väljamõistetud kuumakse suurus on vastuoluline ja põhjendamata. Kohus konstateeris, et

§ 61

lõikes 1 nimetatud asjaolusid ei ole tuvastatud, märkides seda seonduvalt

§ 70lg.

2 alusel väljamõistetava elatise suurusega. Kostja leidis, et nimetatud säte ei kuulu üldse kohaldamisele. Kostja taotles kuumakse vähendamist 1000 kroonile, esitades ka rea kirjalikke tõendeid oma materiaalse olukorra ja kohustuste kohta. Maakohus jättis need tõendid hindamata. Poolte seisukohad vastastikuste kaebuste kohta Kumbki pool vaidleb vastaspoole kaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada elatise väljamõistmise algusaja ja elatisekohustuse täitmise ulatuse arvessevõtmise ning kohtuotsuse täitmise korra, samuti menetluskulude jaotuse osas. Elatis kostjalt hageja kasuks tuleb välja mõista alates

1. juulist
2. a. kuni
3. juulini
4. a. summas 2000 krooni kuus, arvestades elatise maksmise kohustuse täidetuks 6000 krooni ulatuses. Kostja taotlus otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks tuleb jätta rahuldamata. Menetluskuludest tuleb hageja kanda jätta 1/3 ja kostja kanda 2/
5. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kostja täisealine poeg, kes täisealiseks saamisel jätkas õppimist gümnaasiumis, ning et elatisehagi on esitatud ajavahemiku eest, mil hageja selles õppeasutuses õppis.

§ 60lg.

2 kohaselt, kui laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkab neis õppimist täiesealiseks saamisel, on vanem kohustatud teda õppimise ajal ülal pidama. Eespooltoodud vaidlustamata asjaoludest nähtub, et osundatud 6 normi kohaldamise eeldused on täidetud ning seega on kostjal kohustus hagejat ülal pidada ka pärast täisealiseks saamist seni, kuni hageja gümnaasiumis õppimist jätkab.

§ 63lg.

1 kohaselt mõistab kohus elatise sama seaduse §-s 60 nimetatud täisealisele isikule vanemalt välja selle isiku nõudel, lähtudes sama seaduse §-s 61 sätestatust.

§ 61lg.

1 kohaselt, kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema või eestkostja kasuks, kelle huvides on eestkosteasutus nõude esitanud. Osundatud norme koosmõjus tõlgendades tuleb täisealise gümnaasiumis õppimist jätkava lapse nõudel mõista talle välja elatis vanemalt, kes ülalpidamiskohustust ei täida. Maakohus on õigesti leidnud, et vanem ei täida ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta elatist on andnud lapsele ebapiisavalt. Asjaolu, et ta vaidlusalusel ajal hagejale piisavat ülalpidamist ei ole andnud, ei ole kostja vaidlustanud. See nähtub ka kostja väitest, et vaidlusaluse aja kohta (aasta jooksul enne hagi esitamist) on ta andnud pojale kokku 6000 krooni, ja selle väite õigsust eeldades ei saa taolist summat pidada täisealise õppiva isiku ülalpidamiseks pea aasta pikkuse ajavahemiku jooksul piisavaks, eriti kui arvestada

§ 61lõikes 4 sätestatud elatise miinimummäära, mis sama seaduse § 63 lg.

1 kohaselt kohaldub ka täisealisele lapsele makstava elatise suhtes ja mis nii hagi esitamise kui kohtuotsuse tegemise ajal oli 2175 krooni kuus. Seega on hageja nõudel

§ 63lg.

1 ja § 61 lg. 1 koosmõjust tulenev alus. Hagi on esitatud

1. juulil
2. a. ning elatist on hageja nõudnud kostjalt tagasiulatuvalt enne hagi esitamist ajavahemiku eest
3. juulist
4. a. kuni
5. juulini
6. a.

§ 70lg.

2 kohaselt võib kohus hageja nõudel mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud sama seaduse § 61 lõikes 6 nimetatud asjaolusid. Ajavahemik, mille eest hageja elatist taotleb, ei ületa

§ 70

lõikes 2 sätestatud ajavahemiku kestust ega algusaega ning eespool on kohus põhjendanud, et vaidlusaluse ajavahemiku jooksul ei ole kostja andnud hagejale piisavat ülalpidamist. Seega esinevad

§ 70lõikes 2 sätestatud asjaolud kostjalt elatise tagasiulatuvalt väljamõistmiseks.

Kostja oleks saanud taolise hagi rahuldamist vältida, kui ta oleks põhjendanud ja tõendanud, et vaidlusalusel ajavahemikul esinesid

§ 61

lõikes 6 märgitud asjaolud ehk asjaolu, et vanem, kellelt elatist nõutakse, on töövõimetu (punkt 1), lapsel on piisav sissetulek (punkt 2) või ilmnevad muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused (punkt 3). Apellatsioonimenetluses ei ole kostja tuginenud mingitele faktilistele asjaoludele, mis võimaldaksid järeldada, et ajavahemikul

1. juulist
2. a. kuni
3. juulini
4. a. esines ükski eespoolnimetatud asjaoludest. Nõustuda ei saa kostja apellatsioonkaebuse väitega, nagu ei saaks täisealine laps iseenesest esitada elatisenõuet tagasiulatuvalt, sest taoline väide ei põhine seadusel. Nii ei ole

§ 70

lõikes 2 endas piiratud taolise nõude esitamise võimalust üksnes alaealise lapse ülalpidamiseks nõutava elatisega, taoline piirang ei tulene aga ka koomõjust teiste sätetega. Seadusel ei põhine ja ekslik on kostja seisukoht, nagu tekiks vanemal kohustus täisealist last ülal pidada alates täisealise lapse poolt vastava hagi esitamisest. Eespool on kolleegium põhjendanud, et taoline kohustus tekib täisealise õppiva lapse vanemal

§ 60lg.

2 eelduste täitumise korral ehk siis, kui faktilised asjaolud vastavad osundatud õigusnormi abstraktse koosseisu elementidele – kui laps jätkab täisealiseks saamisel õppimist sättes nimetatud õppeasutuses. Õige on kostja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on ekslikult mõistnud temalt välja elatise tagasiulatuvalt alates

1. juulist
2. a., samas kui hagi esitati
3. juulil
4. a. ja ka hageja on taotlenud elatise väljamõistmist just sellest ajast. Maakohtu otsuses sisalduv viga tuleb parandada ja mõista kostjalt elatis hageja kasuks välja ajavahemiku eest
5. juulist
6. a. kuni
7. juulini
8. a. Hageja on nõudnud elatist summas 2000 krooni, mis on vähem kui

§ 61lõikes 4 sätestatud elatise miinimumsuurus.

Maakohus on õigesti leidnud, et kui elatisehagis nõutakse 7 elatist suuruses, mis ei ületa elatise seaduses sätestatud miinimumsuurust, ei ole hagejal vajalik oma vajadusi põhjendada ja tõendada, küll on kostjal siis võimalus põhjendada ja tõendada, et ta ei ole objektiivsetel asjaoludel võimeline elatist nõutud ulatuses maksma. Seejuures on kohtul võimalik kohustatud vanemalt väljamõistetavat elatist vähendada alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes

§ 61lõigetes 5 ja 6 sätestatud alustel.

Apellatsioonkaebuses on kostja küll üldsõnaliselt taotlenud temalt väljamõistetud elatisesumma vähendamist, ei ole aga esitanud mingeid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid osundatud lõigetes sätestatud aluste olemasolu hinnata. Apellatsioonkaebuses on apellant vaid viidanud oma varasemale,

1. detsembri
2. a. kuupäeva kandvale menetlusdokumendile, selles on kostja aga samuti üksnes üldsõnaliselt palunud arvestada kohustusi teiste alaealiste laste ees ning tema majanduslikku ja elu-olulist olukorda, ilma et ta oleks sellekohastele elulistele asjaoludele tuginenud (tl. 59). Ka ei ole kaebuses vastuolus TsMS § 633 lg. 3 punktides 2 ja 3 sätestatud nõuetega märgitud, milliste tõendite hindamist apellatsioonikohtu poolt kostja taotleb ning millised järeldused tuleks tema poolt esitatud tõenditest teha. Lisaks sellele on kostja elatise summat puudutavas osas maakohtu menetluses teinud vastuolulisi tahteavaldusi, nõustumata alul hageja nõutava summaga, kinnitades
3. novembri
4. a. kohtuistungil, et võtab hagi õigeks ja on nõus maksma 2000 krooni kuus vaidlusaluse perioodi ulatuses, arvestades täitmist 6000 krooni ulatuses (tl. 45), ning paludes seejärel varasemale õigeksvõtule vaatamata
5. detsembri
6. a. kuupäeva kandvas menetlusdokumendis vähendada elatisesummat 1000 kroonile kuus, ilma et ta oleks oma vastuolulisi tahteavaldusi selles osas kuidagigi selgitanud (tl. 59). Maakohus on otsuse kohaselt elatise suuruse määramisel muuhulgas arvestanud sellega, et kostja nõustus maksma pojale elatist 2000 krooni kuus, apellatsioonkaebus ei sisalda aga mingeid selgitusi kostja vastuolulise käitumise ega selle kohta, miks tema hagi õigeksvõtuga selles osas ei saaks arvestada. TsMS § 440 lg. 1 kohaselt on kostja poolt hagi õigeksvõtt kohtule siduv ja kohus ei saa jätta seda arvestamata. Apellatsioonkaebusele on kostja lisanud maksekorraldused, mille vastuvõtmisega apellatsioonimenetluses on hageja kostja kaebusele esitatud vastuses nõustunud ja mille kolleegium sellest tulenevalt peab võimalikuks vastu võtta. Nende tõendite kohaselt on kostja kandnud hagejale vaidlusalusel ajavahemikul üle 4000 krooni (
7. novembri
8. a. maksekorraldus nr. 320 summas 1000 krooni,
9. detsembri
10. a. maksekorraldus nr. 311 summas 1000 krooni,
11. jaanuari
12. a. maksekorraldus nr. 319 summas 100 krooni,
13. jaanuari
14. a. maksekorraldus nr. 320 summas 900 krooni ja
15. märtsi
16. a. maksekorraldus summas 1000 krooni). Nimetatud summade tasumise kostja poolt on hageja ka kohtumenetluses omaks võtnud, on need summad aga arvestanud varasema võla katteks. Kolleegium leiab, et seda ei saanud hageja teha. Nii ei ole kostjalt hageja kasuks kohtuotsusega välja mõistetud elatist ajavahemiku eest alates hageja täisealiseks saamisest
17. aprillil
18. a. kuni
19. juulini
20. a., millest alates nõuab hageja elatist vaidlusaluses asjas. Seega ei ole vahepealse aja kohta kohtuotsust, mille täitmata jätmisest oleks kostjal saanud tekkida elatisevõlg, mille katteks oleks tasutud summade arvestamine üldse kõne alla tulnud. Hageja ei ole tuginenud ka sellele, nagu oleks elatisevõlg saanud tekkida muul, näiteks pooltevahelise elatisekokkuleppe alusel. Seega ei olnud eespoolnimetatud summade arvestamine võla katteks juba iseenesest võimalik, sest vaatamata eespooltoodud käsitlusele, mille kohaselt kohustus täisealisele lapsele elatist maksta tekib

§ 60

lõikes 2 sätestatud asjaolude tekkimisest, ei võimalda

§ 70lg.

2 nõuda elatisekohustuse täitmist rohkem kui aasta eest tagantjärele. Ka ei saanud kostja poolt hagejale makstud elatist lugeda tasutuks selle elatise katteks, mida kostja pidi tasuma hageja emale aja eest, mil hageja oli alaealine. Seega tuleb kostja kohustus eespoolmärgitud summa ulatuses lugeda täidetuks. Maakohus on ka kostja poolt kohtumenetluse käigus hagejale tasutud 2000 krooni (tl. 63 või tl. 34) võtnud arvesse vaidlusaluse ajavahemiku elatisekohustuse täitmisena ning et hageja ei ole otsust selles osas vaidlustanud, tuleb kostja poolt vaidlusalusel ajavahemikul 8 tasutud elatisena arvesse võtta kokku 6000 krooni. Selles ulatuses on kostja oma elatisekohustust täitnud ega pea seda uuesti tegema. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista elatis 2000 krooni kuus, alates

1. juulist
2. a. kuni
3. juulini
4. a., arvestades elatisekohustuse täidetuks 6000 krooni ulatuses. Maakohus rahuldas kostja taotluse elatise maksmise korra kindlaksmääramiseks, otsustades, et elatist tuleb kostjal maksta 500 krooni suuruste osamaksete kaupa. Samas ei määranud maakohus osamaksete tasumise tähtaega ja sellisel viisil otsuse täitmise korra määramisel ei oleks selge, millistel tähtaegadel tuleb kostjal maksed teha. See võimaldaks kostjal teha makseid temale sobival suvalisel ajal, see läheks aga vastuollu elatise olemusega, milleks on regulaarne, igakuuliselt ülalpidamiseks antav raha. Seega ei ole esitatud taotlust juba ainuüksi eespooltoodust tulenevalt võimalik rahuldada. Lisaks sellele ei sisalda aga kohtuotsus selles osas ka mingit faktilistel asjaoludel põhinevat põhjendust. Nii ei ole otsuse põhjal võimalik mõista, millised olid need elulised asjaolud, mille tõttu elatise maksmine tavalises korras võiks olla kostjale ebamõistlikult koormav või panna ta olukorda, kus tal ei oleks võimalik säilitada oma minimaalselt vajalikku elustandardit. Seega ei vasta otsus selles osas TsMS § 442 lg. 8 nõuetele. TsMS § 445 lg. 1 võimaldab küll kohtul poolte taotlusel otsuses muuhulgas kindlaks määrata otsuse täitmise korra, ei kohusta seda aga tegema. Kui kohtuotsuse täitmise korda ei ole kohtuotsuses kindlaks määratud, et takista see siiski võlgnikku täitemenetluse käigus täitemenetluse seadustiku (TMS) § 45 alusel taotlemast, et kohus otsuse täitmise peataks või täitmise pikendaks või ajataks, kui menetluse jätkamine võlgniku suhtes oleks ebaõiglane. Seejuures kohustab osundatud säte arvestama sissenõudja huvisid ja muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda. Kolleegium leiab, et ka vaidlusaluses asjas kohtuotsuse täitmiseks tavapärasest erineva korra kindlaksmääramine oleks eeldanud kostja poolt taoliste eluliste asjaolude esiletoomist, mille kogumist võiks järeldada, et otsuse täitmine tavapärases korras on kostja suhtes ebaõiglane. Kostja ei ole taolisi faktilisi asjaolusid esile toonud. Kostja on küll väitnud, et tal on kolm alaealist last, kellele ta peab elatist andma, ei ole aga esitanud mingeid konkreetseid arvestusi selle kohta, millised on neist igaühe vajadused, millisel määral peab nende laste ülalpidamises osalema teine vanem või milline on kostja varaline olukord lisaks igakuuliselt teenitavale palgale summas 11.000 krooni. Seega ei ole alust rahuldada kostja taotlust kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus rikkunud menetlusõiguse normi, kui ei kohustanud hagejat isiklikult kohtusse ilmuma. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja märkinud, millal ta esitas kohtule TsMS § 267 lg. 1 alusel taotluse hageja vande all ülekuulamiseks, tsiviilasja materjalide hulgast kolleegium niisugust taotlust ei leidnud. Et taolist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole vajadust käsitleda seda, millistel juhtudel on osundatud norm üldse kohaldatav. Kostja vastuse kohta on hageja oma seisukoha kirjalikult avaldanud. Hageja ei ole vaidlustanud seda, et maakohus menetles asja pärast poolte kohtuistungil ärakuulamise edasi kirjalikus menetluses, seega on asjakohatu kostja viide TsMS § 363 lg. 1 p. 4 rikkumisele. Hageja allkirja vaidlustamisest hagiavaldusel loobus kostja
5. novembri
6. a. kohtuistungil (tl. 45). Samas ei saa nõustuda ka hageja apellatsioonkaebuse väitega, nagu saaks vaidlusaluses asjas arvestada kostja sissetulekutega, mida kostja saab pärast selles tsiviilasjas vaidluse all olnud ajavahemikku. Et vaidlusalune hagi on esitatud elatise saamiseks üksnes tagasiulatuvalt, siis ei ole korrektne ka väide, nagu tuleks selles asjas tehtud kohtuotsusega väljamõistetud elatise puhul arvestada asjaoluga, et kostja ei maksa hagejale elatist ka pärast vaidlusalust ajavahemikku.

sätted, mida kolleegium on eespool käsitlenud, ei takista täisealist last nõudmast vanemalt elatist etteulatuvalt, kui vanem vabatahtlikult lapsele elatist ei maksa. Siiski ei saa vaidlusaluses tsiviilasjas otsustada selle üle, kas kostjal on kohustus 9 maksta hagejale elatist pärast

1. juulit
2. a. ning kas kostja seda kohustust nõuetekohaselt täidab, sest pärast seda tähtpäeva elatise väljamõistmiseks kostjalt ei ole vaidlusaluses asjas nõuet esitatud. Menetluskulude jaotuse on maakohus ekslikult jätnud otsuse resolutsiooni märkimata. Kolleegium leiab, et menetluskulud poolte vahel tuleb jaotada TsMS § 163 alusel, arvestades hagi rahuldamise ulatust, nii et hagejal tuleb kanda menetluskuludest 1/3 ja kostjal 2/3 osa. Samades osades tuleb poolte vahel jaotada ka apellatsioonimenetluse menetluskulud. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik