← Eesti

3-09-349/20

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 05. juuni 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-349 Haldusasi AS Tallink Grupp kaebus Ve

§ 952

on esiteks vastuolus põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega, kuna sisuliselt kehtestatakse sellega tagasiulatuvalt alus kaubandusliku meresõidu koodeksi (edaspidi KMSK) alusel teede- ja sideministri

  1. detsembri 2001 määrusega nr 113 “Tuletorni- ja jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ (edaspidi TSM määrus nr 2001/113) kehtestatud tuletorni- ja jäämurdetasude sissenõudmiseks. Seejuures on kaebuste esitajad seisukohal, et tasude kehtestamine eelnimetatud määrusega oli vastuolus põhiseaduse §-ga 113 ning kuivõrd riigil ei ole õigust nõuda põhiseadusevastaselt kehtestatud tasude maksmist, siis ei ole lubatud kehtestada ka mehhanismi selliste põhiseadusevastaselt kehtestatud tasude tagasiulatuvaks sissenõudmiseks. Kaebuse esitajad leiavad, et kuna MSOS §-ga 95² muudab sissenõutavaks põhiseaduse § 113 rikkumisega kehtestatud tasud, on MSOS §-ga 95² ka ise vastuolus Põhiseaduse §-ga
  2. Kaebuse esitajad leiavad samuti,

§-i 95² lisamisega tekitati olukord, mis võimaldas formaalselt minna mööda ka põhimõttest, et ühte vaidlust ei saa mitu korda kohtus pidada, kuivõrd säte lisati seadusesse pärast seda, kui riigil ei õnnestunud tasusid sisse nõuda tsiviilkohtumenetluse korras.

  1. Teiseks viitavad kaebuste esitajad Riigikohtu otsusele nr 3-4-1-15-07 ja leiavad, et avalikõigusliku rahalise kohustuse sissenõudmise menetlus peab vastama hea halduse põhimõtetele ning vastava menetluse puudumine seaduses on piisav alus sellise avalik-õigusliku rahalise kohustuse põhiseadusevastaseks tunnistamiseks. Kaebuste esitajad märgivad, et kuivõrd ei KMSK ega ka enne
  2. novembrit 2008 kehtinud MSOS-i redaktsioon ei sätestanud tuletorni, jäämurde- ja navigatsioonitasude määramiseks ja sissenõudmiseks kohast menetlust, siis olid need aktid vastavate tasude kehtestamist puudutavas osas samuti põhiseadusega vastuolus. Kaebuste esitajad on aga seisukohal, et põhiseaduse §-s 10 sätestatud õiguskindluse põhimõttest tulenevalt ei saa riik tagasiulatuvalt kehtestada protseduuri, nõudmaks ettevõtjatelt sisse avalik-õiguslikke tasusid möödunud perioodide eest. Kaebuste esitajad ei nõustu seejuures vastustaja seisukohaga, et vastavate tasude tagantjärgi nõudmist õigustab see, et kaebuste esitajad on reaalselt tuletorni- ja jäämurdeteenuseid kasutanud, kuna Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-55-08 tuleneb, et vastavatel tasudel on fiskaalne eesmärk ning need ei ole teenustega seotud.
  3. Kolmandaks ei ole kaebuste esitajad rahul sellega,

§-ga 95² kehtestatakse tagasiulatuvalt tuletorni-, jäämurde- ja navigatsioonitasude kohta esitatud makseteatiste sundtäidetavus, kuna enne

  1. novembrit 2008 kehtinud MSOS redaktsioon ega KMSK või selle rakendusaktid nende tasude sundtäitmise võimalust ette ei näinud. Ka viitavad kaebuste esitajad sellele, et täitemenetluse seadustik (TMS), millele viidatakse MSOS § 507 lõikes 2, jõustus alles
  2. jaanuaril 2006, ning enne seda kehtinud TMS sarnase makseteatise täitedokumendiks lugemise ja selle sundtäitmise võimalust üldse ette ei näinud. Kaebuste esitajad leiavad, et riik ei saa tagasiulatuvalt luua võimalust selliste tasunõuete sundtäitmiseks, mida nõuete tekkimise ajal ei saanud seaduslikult sundtäita. Kaebuste täpsustuses toovad kaebuste esitajad välja veel selle, et juhul, kui materiaalõiguslikku tasu kohustust ei saa menetlusõiguslikult rakendada ja sundtäita, tähendab see, et vastavat tasu maksavad ainult need, kes seda vabatahtlikult millegipärast maksavad, ent selline kohustus on iseenesest põhiseadusevastane, kuna maksu või muu avalik-õigusliku tasu olemuslikuks tunnuseks on selle rakendatavus ja sissenõutavus. 3
  3. Kaebuste esitajad leiavad ka, et kõigi turuosaliste võrdse kohtlemise argumendiga ei saa õigustada kaebuste esitajate õiguste rikkumist. Seetõttu leiavad kaebuste esitajad, et asjakohatud on ka vastustaja viited vajadusele arvestada kujunenud majandusliku olukorraga ja sellega, et teised laevandusettevõtjad vaidlusaluseid tasusid maksid.
  4. Kaebuste esitajad leiavad samuti, et isegi kui pidada makseteatiste aluseks olevaid norme põhiseadusega kooskõlas olevaiks, oleks makseteatised väljastatud pärast selleks seaduses antud tähtaja möödumist. Kaebuste esitajad on seisukohal, et kuivõrd MSOS § 95² lg 1 ei sätesta otsest tähtaega, millise aja jooksul tuleb sellised makseteatised esitada, lähtuda tuleb MSOS § 504 lõikest 2 ning seal sätestatud tähtaega tuleks §-ga 95² lg 1 alusel esitatavate makseteatiste esitamisel hakata lugema MSOS § 95² lg 1 jõustumisest ehk
  5. novembrist
  7. Kaebuste esitajate hinnangul on makseteatistes nr 2 ja nr 8 arvestatud õigusvastaselt viivist, kuna isegi eelpoolkäsitletud normide põhiseaduspärasuse korral võiks olla võimalik viivist küsida ainult juhul, kui on möödunud makseteatises sätestatud tasumise tähtaeg, mitte aga nõuda viivist eelnevalt maksmata jäänud arvetelt.
  8. Viimaks leiavad kaebuste esitajad sedagi, et makseteatiste andmisel ei ole kaebuste esitajatele tagatud ärakuulamisõigust, ent kuivõrd MSOS § 95² lõikest 1 tulenevalt on seal nimetatud makseteatise esitamine Veeteede Ameti kaalutlusotsus, siis tulnuks sellise otsuse tegemisel arvestada ka kõigi kaalutlusreeglitega, sealhulgas kaebuste esitajate põhjendatud huvidega, ning selle mittearvestamine on oluline kaalutlusviga. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  9. Veeteede Amet ei pea esitatud kaebusi põhjendatuteks ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Vastustaja märgib esmalt, et vaidlusaluste tasude mittemaksmisega võtsid kaebajad endale teiste turuosaliste ees olulise konkurentsieelise, kuivõrd kõik teised laevandusettevõtjad maksid ettenähtud tasusid ning riigi kohustus on ettevõtjate võrdne kohtlemine.
  10. Vastustaja selgitab,

§-ga 95² ei ole tagasiulatuvalt kohustusi kehtestatud, kuivõrd tasude maksmise kohustus tulenes KMSK-st ja selle alusel kehtestatud TSM määrusest nr 2001/113 ning hiljem MSOS 111 peatükist, kusjuures eelviidatud sätetest tulenevalt on alati olnud olemas ka alus tasude sissenõudmiseks. Vastustaja märgib, et eelnimetatud sätteid ei ole Riigikohus põhiseadusevastaseks ega kehtetuks tunnistanud, siis ei saa väita, et vaidlustatud makseteatistega nõutaks sisse põhiseadusevastaseid avalik-õiguslikke rahalisi tasusid ning viidates Riigikohtu lahendile nr. 3-3-1-64-04 leiab vastustaja, et isegi juhul kui eelnimetatud üldaktid oleksid põhiseadusevastaseks tunnistatud, ei oleks nad kehtetud algusest peale.

  1. Vastustaja möönab, et enne
  2. novembrit 2008 ei sisaldanud MSOS tasude sundkorras täitmisele pööramise regulatsiooni, ent sellest ei saanud kaebuste esitajatel tekitada õiguspärast ootust, et tasusid ei pea maksma või et neid sisse ei nõuta.
  3. Vastustaja selgitab veel, et ka teede- ja sideminister ei käitunud tuletorni- ja jäämurdetasude määrasid kehtestades omavoliliselt, kuna KMSK-s oli TSM määruse nr 2001/113 kehtestamiseks antud selge volitusnorm ning Riigikogu, andes seadusega volitusnormi tasumäärade kehtestamiseks, väljendas sellega kindlat tahet tuletorni- ja jäämurdetasu sisse seada, kusjuures MSOS § 952 kehtestamisega ei asunud Riigikogu varasema 4 seaduse alusel kehtestatud tasusid seadustama, vaid selle normi puhul on tegemist pelgalt menetlusreeglistikuga, mis võimaldab varasemalt kehtinud õigusaktide alusel tasumisele kuuluvad, ent tasumata tasud sisse nõuda.
  4. Vastustaja ei nõustu väitega,

§ 95

² võimaldab mööda minna exceptio rei judicata põhimõttest, kuna toimunud tsiviilkohtumenetluses tegelikult kaebuste esitajatelt tasude väljanõudmise sisulise läbivaatamiseni ei jõudnudki.

  1. Vastustajad leiavad, et tasude määramine ja nende maksmise nõudmine on kogu aeg olnud täpselt reguleeritud: nii TSM määrus nr 2001/113 kui MSOS sätestasid tasude arvutamise, soodustuste kohaldamise ja tasumäärade suurendamise alused, tasude arvestamise korra, arve esitamise ning tasude maksmise korra ning liiatigi kehtisid menetluse osas ka haldusmenetluse seaduse sätted.
  2. Vastustaja ei ole viide Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-15-07 asjakohane, kuivõrd isegi käesolevas asjas vaidluse all olevate tasude sissenõudmist puudutav regulatsioon oli senini puudulik, siis on see olukord nüüdseks likvideeritud. Vastustaja viitab ka sellele, et Riigikohtu nimetatud lahendis käsitletud vedelkütuse varumakse regulatsioonis puudusid igasugused kohased menetlusnormid, ent käesoleval juhul olid asjakohased menetlusnormid õigusaktides olemas. Samuti viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-06-20151, kus samuti leiti, et riigil on võimalik kehtestada õigusaktidega haldusmenetlus vaidlusaluste avalik-õiguslike tasude sissenõudmiseks ning nõuda selle menetluse kaudu kohustatud isikutelt tasu maksmist.
  3. Vastustajad leiavad, et makseteatise esitamise tähtaja osas ei ole kohaldatav MSOS § 504 lg 2, kuna seal nimetatud sündmustest ei saaks MSOS § 952 alusel esitatava makseteatise puhul enam lähtuda ning kuivõrd MSOS § 952 makseteatise esitamiseks tähtaegu ei sätesta, on võimalik neid esitada mõistliku aja jooksul, mida käesoleval juhul ka tehtud on.
  4. Samuti leiab vastustaja, et kuna MSOS § 952 lg 2 alusel arvutatakse makseteatises kajastatud tasumisele kuuluvad tasud arvete esitamise ajal kehtinud õigusaktide alusel ning kuna ajal, mille eest on esitatud makseteatised nr 2 ja nr 8, kehtinud MSOS § 507 nägi ette viivise tasumise kohustuse, oli õiguspärane ka viivise nõudmine.
  5. Vastustaja leiab, et kaebuste esitajatele tagati ärakuulamisõigus, kuivõrd
  6. detsembril 2008 AS-le Tallink Grupp esitatud makseteatises nr 39 informeeris vastustaja kaebuse esitajat nende võlgnevuse suurusest ning et sellest, et võlgnevuse kohta esitab Veeteede Amet MSOS § 952 alusel eraldi makseteatise, mis tähendab, et AS Tallink Grupp teadlik alanud menetlusest ning tal võimalus esitada oma arvamus või seisukoht esitatava makseteatise suhtes või vaidlustada makseteatis nr 39, mida ta aga ei teinud. Samuti märgib vastustaja, et kuivõrd AS Hansatee Cargo kuulub AS-ga Tallink Grupp ühte kontserni ning neil on ka ühine postiaadress, siis ehkki AS-le Hansatee Cargo eelnevat informatsiooni võlgnevuste kohta ei saadetud, oli ta teadlik Veeteede Ameti kavatsusest makseteatised esitada. Ka märgib vastustaja,

§ 952

alusel kaalutlusotsuse tegemisel arvestas ta, et makseteatiste mitteesitamisega tekiks olukord, kus kaebajad jääksid teiste turuosalistega võrreldes majanduslikult soodsamasse olukorda.

  1. Viimaks on vastustaja seisukohal, et vaidlustatud makseteatised ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ning viimasel puudub seetõttu halduskohtu poole pöördumise õigus, 5 kuna isiku subjektiivseks õiguseks ei saa pidada kaebaja valikut mitte täita kehtivatest õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Vastustaja rõhutab, et maksteatiste näol ei ole tegemist tagasiulatuva toimega õigusaktidega ning MSOS § 95² säte ei loo kaebajatele mingisuguseid tagasiulatuvaid kohustusi, vaid näeb ette sissenõudmise mehhanismi juba varasemalt kaebajatele esitatud arvete kohaselt tasu maksmiseks ehk kaebajal juba varasemalt lasunud kohustuse täitmiseks. Samuti leiab vastustaja, et kindlasti ei ole tegemist olukorraga, kus kaebajate väidetav subjektiivsete õiguste rikkumine kaaluks üles avalike huvide kaitsmise. Siinkohal viitavad kaebuse esitajad Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-64-04, kus leiti, et õigusvastase üksikaktiga tekitatud kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel tuleb lisaks haldusakti õiguspärasusele analüüsida ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Lisaks märgib vastustaja, et kaebuste esitajate väited nende subjektiivsete õiguste rikkumisest on asjakohatud ka seetõttu, et nad kuni
  2. aastani tuletorni- ja jäämurdetasusid vastavalt Veeteede Ameti poolt neile esitatud arvetele tasusid, jättes seejuures arved kui haldusaktid vaidlustamata. KOHTU PÕHJENDUSED
  3. Kohus, kaalunud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et AS-i Tallink Grupp ning AS-i Hansatee Cargo kaebused on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Vaidlustatud makseteatised tuleb tühistada, tunnistades põhiseadusega vastuolus olevaks ning jättes kohaldamata nende andmise aluseks olnud õigusnormid.
  4. Vaidlusaluste tuletorni- ja jäämurdetasude näol on tegemist avaliku-õigusliku iseloomuga rahalise kohustusega. Selles küsimuses pole käesoleval ajal enam poolte vahel ka vaidlust ning tsiviilasjas 3-2-1-55-08 on ka Riigikohus leidnud, et kuigi tuletorni- ja jäämurdetasusid ei ole seaduses riikliku maksu või lõivuna nimetatud, kuuluvad need oma sisu järgi siiski põhiseaduse § 113 kaitsealasse. Samas märkis Riigikohus sedagi, et tasu nõutakse isikutelt seaduses õigusaktides sätestatud määrades ning tasu ei sõltu teenustest ning nende tasude menetlemine toimub avalik-õiguslikus menetluses. Eelnevast tuleneb kohtu hinnangul see, et tuletorni- ja jäämurdetasude maksmist saab isikutelt nõuda eeldusel, et selleks on olemas kohane materiaalõiguslik alus ning et on läbi viidud nõuetekohane haldusmenetlus. Ainuüksi asjaolu, et tuletorni- ja jäämurdetasudest saadud tulust finantseerib riik jäämurde- ja navigatsiooniteenuste osutamist, ei ole aluseks neid teenuseid reaalselt kasutanud isikutelt sarnaste tasude nõudmiseks.
  5. Mistahes avalik-õigusliku iseloomuga tasu kehtestamine peab hõlmama vastavate kohustavate materiaalõigusnormide (riigi nõudeõiguse materiaalõigusliku aluse) kui ka sellise tasu maksmise ja sisenõudmise korda (menetlust) reguleerivate normide kehtestamist. Tasu maksmise ja sissenõudmise kord hõlmab seejuures kohustatud isiku vajalikku käitumist ning tasu sissenõudmiseks pädeva haldusorgani võimalikku käitumist reguleerivaid norme. Selline menetlusnormistik peab olema piisav, et materiaalõigusnormi kohaselt tasu maksmiseks kohustatud isik saaks aru, et tal on kohustus tasu maksta ning mõistaks samas, kuidas peab ta ise käituma, et materiaalõigusnormist tulenev kohustus täita, milliseid toiminguid peab tasu sissenõudmiseks tegema haldusorgan, kuidas saab isik kaitsta oma õigusi, kui talle näib, et temalt kohustuse täitmist õigusvastaselt nõutakse ning viimaks sedagi, millised on järelmid, kui isik kohustuse täitmata jätab. Kohus leiab, et kohustava materiaalõigusnormi ning asjassepuutuvate menetlusnormide olemasolu on maksukohustuse kehtivuse seisukohast võrdselt tähtsad ning avalik võim ei saa pelgalt kohustavale materiaalõigusnormile tuginedes 6 isikult kohustuse täitmist nõuda kui selleks vastavad menetlusnormi puuduvad või on ebapiisavad. Ilma asjassepuutuvate menetlusnormideta on kohustav materiaalõigusnorm sisuliselt deklaratiivne ning sellises normis sätestatud kohustust isikul täita ei tule. Kohtu hinnangul ei ole üldjuhul võimalik muuta kohustavat materiaalõigusnormi isiku jaoks siduvaks asjassepuutuvate menetlusnormide hilisema kehtestamisega, kuna sellisel juhul oleks tegemist kohustuse panemisega tagasiulatuvalt.
  6. Vaidlustatud makseteatistes on nende esitamise õigusliku alusena märgitud MSOS § 952 lõiked 1 ja 2, mis on sõnastatud järgnevalt: §
  7. Veeteede Ameti poolt reederile või laevaagendile esitatud arved Veeteede Ametil on õigus kaubandusliku meresõidu koodeksi
  8. aasta
  9. aprillini kehtinud redaktsiooni § 6 punkti 1 alapunktis 13 ettenähtud tuletorni- ja jäämurdetasude ning käesoleva seaduse §-s 501 ettenähtud tuletorni- ja navigatsioonitasude kohta esitatud arve reederi või laevaagendi poolt tasumata jätmisel esitada reederile või laevaagendile käesoleva seaduse § 504 lõikes 3 nimetatud makseteatis. Makseteatises kajastatud tasude tasumise tähtaeg on 30 päeva makseteatise saamisest arvates.

(2)Makseteatises kajastatud tasumisele kuuluvad tasud arvutatakse arvete esitamise ajal kehtinud õigusaktide alusel. Tegemist on menetlusnormidega, milles ei sätestata tuletorni- ja jäämurdetasu nõude materiaalõiguslikku alust. Kuivõrd ilma kohustava materiaalõigusnormita ei saa avalikõiguslikust rahalisest kohustusest rääkida, siis tuleb makseteatiste nr 1 ja nr 7 õigusliku alusena lisaks eelviidatud MSOS §-le 952 käsitada ka vastavaid kohustavaid materiaalõigusnorme, milleks on makseteatistest nähtuvalt KMSK § 6 p 1 ap 13, Vabariigi Valitsuse
  1. jaanuari 1997 määruse nr 1 „Volituste andmine kaubandusliku meresõidu koodeksist tulenevate õigusaktide kehtestamiseks“ (edaspidi VV määrus nr 1997/1) punkt 13 ning TSM määrus nr 2001/
  2. KSMS eelviidatud sättes, mis kehtis kuni
  3. aprillini 2004, anti volitusnorm tuletorni- ja jäämurdetasude määrade ning soodustuste kohaldamise aluste ja korra kehtestamiseks Vabariigi Valitsusele või tema volitusel teede- ja sideministrile (hilisemas sõnastuses majandus- ja kommunikatsiooniministrile). Volitusnormi täitmiseks võttis Vabariigi Valitsus esmalt vastu VV määruse nr 1997/1, mille punktis 13 volitas teede- ja sideministrit kehtestama määrusega lootsi-, tuletorni- ja jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja korra ning selle volituse alusel võttis teede-ja sideminister vastu TSM määruse nr 2001/113, millega kehtestati tuletornitasu ja jäämurdetasu määrad, ning sätestati, et laeva agent, agendi puudumisel reeder, maksab Veeteede Ametilt saadud arve alusel tuletornitasu ja jäämurdetasu laeva sisenemise eest sadamasse või sadama reidile.
  4. Makseteatistes nr 2 ja nr 8 märgitud tuletornitasu ja viivise tasumise kohustust reguleerivad lisaks MSOS §-le 952 veel järgmised MSOS normid (tasu maksmise kohustuse aluseks olevate sündmuste toimumise aja redaktsioonis): MSOS § 501 lg 1:
(1)Tuletornitasu on tasu üldkasutatavale veeteele meresõiduohutuse tagamiseks paigaldatud navigatsioonialase infrastruktuuri kasutamise eest.“; §
  1. Tasu maksja 7 Tuletornitasu ja navigatsioonitasu tasub reeder või laevaagent. §
  2. Tuletornitasu ja navigatsioonitasu arvestamine ning makseteatis
(1)Veeteede Amet arvestab tuletornitasu ja navigatsioonitasu üks kord ööpäevas laeva saabumise eest sadamasse või sadama reidile, kui reidil olles laeva lastitakse, lossitakse, täiendatakse varudega (toit, vesi jms), remonditakse või on laev muul sellisel viisil seotud äritegevusega.
(2)Veeteede Amet esitab reederile või laevaagendile tasumisele kuuluva tuletornitasu ja navigatsioonitasu kohta makseteatise, mis koostatakse laeva ülddeklaratsiooni või lootsikviitungi alusel. Regulaarliinil sõitva laeva kohta esitatakse makseteatis kalendrikuu kohta järgneva kuu 5. kuupäevaks.
(3)Makseteatises märgitakse maksja nimi ja aadress, tasumisele kuuluv tuletornitasu ja navigatsioonitasu, selle arvutamise alused, tasumäära vähendused või suurendused, võimaldatavad soodustused ning maksmise tähtpäev.
(4)Makseteatises märgitakse maksmise tähtajaks vähemalt kümne tööpäeva.
(5)Regulaarliinil sõitva laeva eest makstakse tuletornitasu ja navigatsioonitasu järgneva kuu
  1. kuupäevaks. §
  2. Tuletornitasu ja navigatsioonitasu maksmine
(1)Reeder või laevaagent on makseteatise alusel kohustatud kandma tuletornitasu ja navigatsioonitasu üle Veeteede Ameti pangakontole makseteatises märgitud tähtpäevaks.
(2)Veeteede Amet esitab reederile või laevaagendile saldoteatise tasu laekumise kohta üks kord kvartalis. § 507. Viivis
(1)Kui reeder või laevaagent ei ole tasunud tuletornitasu või navigatsioonitasu makseteatises märgitud tähtpäevaks, on ta kohustatud maksma tähtpäevaks tasumata summalt viivist 0,019 protsenti päevas, kuid kogusummas mitte rohkem kui Veeteede Ameti poolt temale esitatud makseteatises märgitud tuletornitasu või navigatsioonitasu.
(2)Ülekandmata tasult arvestatakse viivist tasu maksmise tähtpäevale järgnevast päevast kuni tasu maksmise päevani.
  1. Põhiseaduse (edaspidi PS) § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mistahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. PS § 15 lõikest 2 ning halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HkMS) § 25 lõigetest 9 ja 10 tulenevalt jätab halduskohus haldusasja lahendamisel põhiseadusega vastuolus oleva seaduse või muu õigustloova akti kohaldamata ning edastab vastava kohtuotsuse või määruse Riigikohtule, millega ühtlasi käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Eeltoodust tulenevalt on õigustloova akti või selle normi kohaldamata jätmise eelduseks selle asjassepuutuvus. Sätte asjassepuutuvust on Riigikohus määratlenud selliselt, et vaidlustatud säte on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega, ehk kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral (Riigikohtu 28.10.2002 otsus asjas nr 3-4-1-5-02).
  2. Kohus leidis eespool, et avalik-õigusliku tasu maksmise kohustus eeldab kehtiva kohustava materiaalõigusnormi ja tasu maksmist ning sissenõudmist reguleerivate menetlusnormide olemasolu. MSOS § 952 on menetlusnormiks, mis õigustab kaebuse 8 esitajatele nii makseteatiste nr 1 ja nr 7 kui ka makseteatiste nr 2 ja nr 8 esitamist. Selle normi puudumisel vaidlusaluseid makseteatisi esitada ei oleks saanud, mistõttu on ilmne, et normi kehtivuse korral tuleks vaidlus lahendada teistmoodi kui normi mittekehtivuse (puudumise) korral ning seega on MSOS § 952 asjassepuutuv. Lisaks sellele on asjassepuutuvateks normideks ka käesoleva kohtuotsuse punktides 26 ja 27 nimetatud sätted. Punktis 26 nimetas kohus vaidlustatud makseteatiste nr 1 ja nr 7 nimetatud tasude nõude materiaalõiguslikuks aluseks olevad normid, mille puudumisel ei oleks võimalik nimetatud tasude maksmist kaebuse esitajatelt nõuda. Kohtuotsuse punktis 28 tõi kohus välja normid, mille alusel on kaebuste esitajatele pandud kohustus tasuda vaidlustatud makseteatistes nr 2 ja nr 8 nimetatud tuletornitasu ja viivist. Ka nende normide puudumisel ei oleks võimalik tasusid nõuda ning nende normide kehtivuse korral tuleks vaidlus lahendada teisiti kui nende mittekehtivuse korral
  3. Kohus nõustub kaebuse esitajate seisukohaga, et tuletorni- ja jäämurdetasude kehtestamine TSM määrusega nr 2001/113 on vastuolus Põhiseaduse §-ga 113, mille kohaselt tuleb riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestada seaduses. Juba eespool leidis kohus, viidates Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, et vaidlusaluste tuletorni- ja jäämurdetasude näol on tegemist avalik-õiguslike rahaliste kohustustega, mis kuuluvad PS § 113 kaitsealasse. Kohtuasjas 3-4-10-00 ning 3-4-1-8-02 on Riigikohus leidnud, et PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu seadusega. Sarnaselt Riigikohtu seisukohaga viimatinimetatud kohtuasjades, leiab kohus, et tuletorni- ja jäämurdetasu kehtestamise õiguse delegeerimine täielikult täitevvõimule on sisuliselt delegatsioon praeter legem määrusandluseks, mis ei ole aga kooskõlas PS § 94 lõikega
  4. Asjaolust, et tasud on kehtestatud ministri määrusega, mitte seadusega, tuleneb iseenesest vastuolu PS §-ga
  5. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kehtestades KMSK § 6 p 1 alapunktis 13 volitusnormi sarnaste tasude kehtestamiseks on Riigikogu pidanud tasude kehtestamist vajalikuks ning teede- ja sideminister ei ole neid seega omavoliliselt kehtestanud. Seaduse volitusnorm, millega tasu ja selle sissenõudmise tingimuste kehtestamine täielikult täitevvõimule delegeeritakse, ei ole mistahes juhul käsitatav tasu sätestamisena seaduses. Kohus nõustub siinkohal ka kaebuse esitajate seisukohaga, et samavõrd kui maksukohustust loov materiaalõigusnorm, on PS §-ga 113 vastuolus ka mistahes menetlusnormid, milles nähakse ette sellise põhiseadusevastase tasu sissenõudmine. Seetõttu on kohtu hinnangul PS §-ga 113 vastuolus ka MSOS § 952 ning seda hoolimata asjaolust, et see norm ise sisaldub seaduses. Eeltoodu tõttu ei pea kohus täiendavalt vajalikuks analüüsida MSOS § 952 kooskõla PS teiste normidega osas, mis puudutab Veeteede Ameti õigust nõuda sisse KMSK alusel ministri määrusega kehtestatud tasusid. Kohus märgib üksnes, et kui MSOS § 952 eesmärgiks oli tagantjärele legitimeerida PS §-ga 113 vastuolus olevana kehtestatud avalik-õigusliku tasu maksmise kohustus, siis on see säte igal juhul vastuolus ka PS §-st 10 tuleneva usalduskaitse põhimõttega, kuna sisuliselt tähendaks see tasukohustuse panemist selliselt, et selle kohustuse aluseks olevad asjaolud on aset leidnud enne tasu kehtestamist. Selline kohustuste tagasiulatuv kehtestamine võiks erandjuhtudel olla lubatav mingisuguste eriliste ja ülekaalukate põhjuste olemasolul, ent käesoleval juhul selliseid põhjusi ilmselgelt ei esine. Ülekaalukaks põhjuseks ei saa siinkohal pidada avaliku võimu soovi, et kaebuste esitajad ei saaks majanduslikku eelist teiste turuosaliste ees, kes põhiseadusevastaselt kehtestatud tasud ära maksid.
  7. aprillil 2004 jõustu MSOS 111 peatükk ning sestpeale on tuletorni- ja jäämurdetasude maksmise kohustus reguleeritud seaduses ning vastuolus PS §-ga 113 ei esine. Küll aga leiab kohus, et eelkõige vaidlusaluste tasude sissenõudmise menetlust puudutav regulatsioon oli 9 neis sätetes kuni
  8. novembrini 2008 puudulik ning nende sätete alusel avalik-õiguslike tasude nõudmine vastuolus PS §-ga
  9. Nimetatud sätte kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-02 leidis Riigikohus, et PS §-st 14 tuleneb üldine õigus korraldusele ja menetlusele ning kohtuajas 3-4-1-1-03 tuletas Riigikohus samast sättest ka igaühe õiguse heale haldusele. Kohtuasjas 3-4-1-15-07 käsitles Riigikohus vedelkütusevaru tasu maksmise kohustust puudutavat regulatsiooni ning tunnistas selle põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei taga piisavalt tõhusat varumakse tasumise menetlust. Piisava menetlusregulatsiooni puudumine on ühtlasi vastuolus PS § 13 lõikega 2, mille kohaselt kaitseb seadus igaühte riigivõimu omavoli eest ning milles sisaldub õigusselguse ehk määratuse põhimõte, mis nõuab, et õigusnormid oleksid piisavalt selged, et normi adressaadil oleks võimalik normist tulenevaid subjektiivsetest õigustest või juriidilistest kohustustest aru saada ning ette näha riigivõimu käitumist neid õigusi või kohustusi sätestavate normide rakendamisel.
  10. Kohus leidis eespool, et avalik-õigusliku tasu kehtestamine eeldab nii vastava materiaalõigusliku aluse kui ka menetlusnormide kehtestamist. Menetlusnormid peavad omakorda reguleerima seda, kuidas toimub vastava tasu sissenõudmine. Kohus leiab, et teatud rahalise kohustuse regulatsioon peab olema selline, et sellest täpselt nähtub, milliseid samme isik ise astuma peab, et tema käitumine kohustava normiga vastavuses oleks ning teiselt poolt selline, et isikule oleks selge, milliseid tema põhiõigusi piiravaid samme võib astuda avalik võim selleks, et sundida isikut vastavat rahalist kohustust täitma. Kohtu hinnangul ei ole isiku õigus menetlusele ja korraldusele tagatud kui õigusaktides on küll sätestatud teatud kohustus, ent puuduvad normid, mis reguleeriksid seda, mil moel avalik võim sätestatud kohustuse täitmise tagab. Seetõttu nõustub kohus kaebuste esitajate seisukohaga, et avalik-õigusliku tasu maksmise kohustuse regulatsioon peab tingimata hõlmama ka norme, mis reguleerivad tasu sissenõudmist. Kohus leiab, et igasuguse avalikõigusliku kohustus eeldab teatud kindlate ja etteaimatavate järelmite olemasolu ning kui neid järelmeid kohaselt kehtestatud ei ole, muutub kohustuse täitmine suvaliseks selles mõttes, et avalikul võimul ei ole tegelikult võimalik tagada seda, et kõik isikud, kes satuvad mingisugusesse elulisse situatsiooni, millest tulenevalt tuleks neil kohustus täita, seda ka tegelikult teeksid. Käesoleval juhul oligi MSOS regulatsioon enne 16.11.2008 selline, et kohustuse adressaat võis ette näha, et avalikul võimul tegelikult puuduvad võimalused tasu sissenõudmiseks ning sõltumata sellest, kas sooviks oli pahatahtlikkus, vähene austus seaduses sisalduva deklaratiivse iseloomuga kohusava normi vastu või mingisugused muud kaalutlused, võis isik arvestada, et neid tasusid temalt reaalselt sisse nõuda võimalik ei ole. Kohus märgib siinkohal, et kuni
  11. novembrini 2008 ei olnud MSOS-is isegi üheselt mõistetavalt avatud tuletornitasu maksmisest tekkiva õigussuhte iseloomu ning kuigi juba alates 25.04.2004 kasutati MSOS § 504 mõistet „makseteatis“, nähtub vaidlustatud makseteatisest nr 2 ja 8, et tegelikkuses väljastas Veeteede Amet ka sel ajal tuletornitasu maksmiseks kohustatud isikutele arveid. Asjaolu, et riik püüdis ka selle perioodi eest „tekkinud“ maksukohustust sisse nõuda tsiviilkohtumenetluses eraõiguse sätete alusel, ilmestab sissenõudmist puudutava regulatsiooni puudulikkust, ent samas selle tähtsust.
  12. Kohus leiab samuti, et nii nagu PS §-st 10 tuleneva usalduskaitse põhimõttest tulenevalt ei saa üldjuhul, ilma ülekaaluka põhjuseta tagasiulatuvalt kehtestada isikule kohustusi, ei saa sel moel kehtestada ka menetlusnorme sarnaste kohustuste täitmisele sundimiseks. Käesoleval juhul ei saa vaidlust olla selles, et ajal, mil leidsid aset makseteatistes nr 2 ja nr 8 nimetatud tuletornitasu maksmise kohustuse aluseks olevad asjaolud, ei sisaldunud MSOS-is norme, mis 10 võimaldanuks Veeteede Ametil tõhusalt tasusid sisse nõuda. Vajalikku regulatsiooni ei sisaldanud ka haldusmenetlust reguleerivad üldseadused. Kohtu hinnangul tuleb avalikõigusliku tasu nõude materiaalõiguslikku alust ning selle tasu sissenõudmise regulatsiooni vaadelda ühe tervikuna ning ükskõik kumma elemendi hilisem kehtestamine tähendab maksukohustuse kehtestamist tagasiulatuvalt. Nii nagu KMSK ja ministri määruse alusel nõutavate tasude osas, ei ole kohtu hinnangul sarnase tagasiulatuva jõuga regulatsiooni kehtestamine õigustatud ka nende tasude osas, mida kaebuste esitajatelt nõutakse makseteatistega nr 2 ja nr
  13. Eelnev ei tähenda, et seadusandja ei saaks teatud tasude sissenõudmise menetlusregulatsiooni hiljem sootuks muuta või täiendada, küll aga ei ole võimalik tagantjärele kehtestada sissenõudmise regulatsiooni selliste kohustuste osas, mille materiaalõiguslikuks aluseks olevas normis näidatud asjaolude aset leidmise ajal ei oleks sissenõudmine üldse võimalik olnud.
  14. Kohus ei pea vajalikuks käsitleda kaebuste esitajate väiteid, mis puudutavad MSOS § 952 kehtestamisele eelnenud parlamentaarset debatti ning selle sätte seotust ennekõike just kaebuse esitajate isikutega, kuivõrd nimetatud asjaolud ei mõjutaks käesolevas asjas tehtavat otsust.
  15. Kohus ei nõustu vastusta seisukohaga nagu õigustaks kaebuse esitajatelt vaidlusaluste tuletorni- ja jäämurdetasude sissenõudmine vajadus kõiki turuosalisi võrdselt kohelda. Asjaolu, et teised turuosalised põhiseadusevastaselt kehtestatud tasusid maksid ning ei pidanud neid vajalikuks vaidlustada, ei saa piirata kaebuse esitaja õigust oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda ning tema õigusi piiravate põhiseadusevastaste normide kohaldamata jätmist taotleda. Samuti ei saa kaebuse esitajatelt tasu nõudmist õigustada väitega, et riik on kaebuse esitajale taganud tuletorni- ja jäämurdeteenused. Nagu eelpool märgitud, on tuletorni- ja jäämurdetasude näol tegemist avalik-õiguslike tasudega, mille eest ei ole neid tasunud isikul õigust nõuda konkreetset vastusooritust, tegemist on sisuliselt maksuga, mille kasutusotstarve, tõsi küll, on MSOS kohaselt navigatsiooni- ja jäämurdeteenuste rahastamine, ent mis ei tähenda, et olles neid teenuseid reaalselt kasutanud, tuleks kaebuse esitajal nende eest kas põhiseadusevastaselt kehtestatud õigusnormide alusel või üldse vastavate normide puudumisel tasu maksta.
  16. Kohus leiab, et kaebuse esitajatele ei saa ette heita seda, et nad ei ole varem vaidlustanud Veeteede Ameti poolt esitatud arveid kui haldusakte. Ei KMSK ega enne 16.11.2008 kehtinud MSOS regulatsioonist ei nähtu tegelikult, millise iseloomu on seadusandja Veeteede Ameti poolt esitatavatele arvetele omistanud. Asjaolu, et riik pöördus kaebuse esitajate arvetel näidatud tasude saamiseks maakohtusse, näitab, et ka vastustaja ei ole neid varem haldusaktidena käsitlenud. Ka kohtule esitatud kirjalikus seletuses märkis vastustaja, et kooskõlas MSOS § 952 ei loetud tasumata arveid tagantjärele haldusaktideks [...]. Samas leiab kohus, et vaidlus selle üle, kas arved olid haldusaktid või mitte, on käesoleval ajal mõttetu, kuna nende arvete esitamise ajal kehtinud õigusaktides oli tasude sissenõudmine sedavõrd ebapiisavalt reguleeritud, et neil arvetel nimetatud summade sissenõudmine kaebuse esitajatelt oleks kehtinud õiguslikus raamistikus olnud igal juhul võimatu.
  17. Õige ei ole vastustaja seisukoht, et kuivõrd Riigikohus ei ole senini KSMS § 6 p 1 ap 13 ning TSM määrust nr 113 ja MSOS
  18. peatükki põhiseadusevastaseks tunnistanud, siis ei saa väita, et nõutaks sisse põhiseadusevastaseid tasusid. Isiku õigus vaidlustada haldusakt selle aluseks oleva normi põhiseadusevastasuse tõttu, ei sõltu sellest, kas norm on varem põhiseadusevastaseks tunnistatud või mitte. Selleks, et asjassepuutuvate normide 11 põhiseadusevastasus tuvastada, ongi kaebuse esitajad kohtu poole pöördunud. Kohus märgib samuti, et normi vastuolu põhiseadusega on normi olemuslik puudus ega sõltu sellest, kas selline vastuolu on tuvastatud. Teisisõnu ei muutu norm põhiseadusega vastuolus olevaks mitte Riigikohtu otsuse tegemisest arvates.
  19. Väär on vastustaja seisukoht, et omal ajal väljastatud arved kehtivad ka praegu. Kohtu hinnangul ei saa rääkida arve kehtivusest, kuivõrd arvete esitamise ajal kehtinud õigusnormid ei võimaldanud arvetele märgitud summasid sisse nõuda. Sisuliselt on need arved vaid deklaratiivse iseloomuga ning mitte ei kohusta kaebuse esitajaid seal näidatud tasu maksma, vaid teavitavad kaebuste esitajaid sellest, et juhul kui seaduses oleks kehtestatud mingisugune põhiseaduspärane mehhanism nende tasude sissenõudmiseks, siis võiksid need olla nii suured nagu arvel näidatud.
  20. Asjakohaseks ei saa pidada vastustaja väidet, et kaebuste esitajad ei vabane tasude maksmise kohustusest ka vaidlustatud üldaktide põhiseadusevastaseks tunnistamise korral, kuivõrd Riigikohtu 3-3-1-64-04 lahendi kohaselt ei ole põhiseadusevastaseks tunnistatud üldaktid ja nende alusel antud üksikaktid tühised ehk kehtetud algusest peale. Viidatud lahendis käsitles Riigikohus olukorda, kus isik oli tasunud põhiseadusevastase üldnormi alusel temalt nõutud tasu (kauplemistasu), olemata seaduses sätestatud tähtaja jooksul vaidlustanud tasu nõudmiseks talle adresseeritud üksikakte (linnaosavanema korraldusi). Käesoleval juhul on aga haldusaktiks, millega kaebuse esitajatelt tasu maksmist nõutakse, vaidlusalused makseteatised ning kaebuste esitajad on pöördunud makseteatiste vaidlustamiseks kohtu poole seaduses sätestatud tähtaja jooksul, taotledes nende kohustavate haldusaktide tühistamist põhiseadusevastasuse motiivil. Käesoleva otsusega tühistab kohus nimetatud makseteatised ning nendest ei saa sestpeale tuleneda mistahes kohustusi. Kohus leidis juba eespool, et see, kas varem kaebuse esitajatele esitatud arveid pidada haldusaktideks või mitte, ei oma käesoleva vaidluse seisukohast vähimatki tähtsust, kuna vastustaja ei nõua käesoleval juhul tasumist arvete alusel, vaid MSOS § 952 alusel esitatud makseteatiste alusel. Arvete alusel tasumise nõudmist on vastustaja küll varem proovinud tsiviilkohtumenetluses, ent see nõue ei osutunud edukaks. Juhul kui vastustaja peaks mingil põhjusel leidma, et ka kaebuse esitajatele esitatud arved on haldusaktideks, mille sundtäitmisele pööramine on vastustaja hinnangul võimalik, on vastustajal võimalus asuda nende arvete alusel kaebuse esitajatelt tasu sisse nõudma. Kohus märgib aga siinkohal, et sellist võimalust seadus ei anna. Seega ei saa nõustuda väitega, et kaebuse esitajatel on arvetest tulenevalt tasu maksmise kohustus kogu aeg olemas olnud ning jääb ka käesolevas asjas vaidluse all olevate üldaktide põhiseadusevastaseks tunnistamisega alles.
  21. Eeltoodud põhjustel tuleb asjassepuutuvad õigusnormid kohaldamata jätta ning seeläbi langeb ära vaidlustatud makseteatiste õiguslik alus ning makseteatised tuleb tühistada ning seetõttu ei asu kohus siinkohal analüüsima kaebuse esitaja ülejäänud väiteid, eelkõige neid, mis puudutavad makseteatiste esitamise tähtaja möödalaskmist, makseteatisega viiviste nõudmist ning kaebuste esitajate ärakuulamisõiguse rikkumist. MENETLUSKULUD
  22. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on kohus teinud otsuse vastustaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitaja on kohtule esitanud 12 menetluskulude nimekirja, Raidla, Lejins ja Norcous Advokaadibüroo OÜ arved AS-le Tallink Grupp koos spetsifikatsiooniga osutatud õigusabiteenuste sisu kohta, samuti advokaadibüroo raamatupidaja aruande arvel näidatud summa laekumise kohta ning Hansapanga internetipanga väljavõtte, millelt nähtub arvele vastava summa laekumine. Koos kaebustega on esitatud lisaks tõendid riigilõivude tasumise kohta. Menetluskulude nimekirja kohaselt taotleb AS Tallink Grupp kokku 202 785 krooni ja 60 sendi suuruse õigusabikulu ning 15 000 krooni suuruse riigilõivu väljamõistmist ning AS Hansatee Cargo taotleb enda kasuks 15 000 krooni suuruse riigilõivu väljamõistmist. Esitatud tõendite pinnalt leiab kohus, et menetluskulud tuleb lugeda kantuks. AS Hansatee Cargo menetluskulud koosnevad üksnes tasutud riigilõivust ning see tuleb tema kasuks vastustajalt täies ulatuses välja mõista. Täies ulatuses tuleb AS-i Tallink Grupp kasuks välja mõista ka tema poolt kantud 15 000 krooni suurune riigilõiv. Kaebuse esitaja poolt kantud õigusabikulusid pidas vastustaja kohtuistungil põhjendamatult suureks ning leidis, et õigustatud oleks nende väljamõistmine umbes 1/3 ulatuses. HkMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et AS-i Tallink Grupp kasuks 202 785, 40 krooni suuruse õigusabikulu tervikuna välja mõistmine ei ole põhjendatud. Arvestades asja faktilist ja õiguslikku keerukust, kaebuse esitaja poolt esitatud õiguslike argumentide hulka ja sisu ning nende kujundamiseks eelduslikult läbi töötatud kohtupraktika ja muu teoreetilise materjali mahtu, vastustaja poolt esitatud vastuargumente ning sarnase keerukusastmega vaidlustes tavapäraselt välja mõistetavate õigusabikulude suurust, peab kohus mõistlikuks vähendada väljamõistmisele kuuluvat õigusabikulu ning mõista vastustajalt AS-i Tallink Grupp kasuks välja õigusabikulude ning riigilõivu eest kokku 90 000 krooni. Kristjan Siigur Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 17.03.2010 OTSUSE RESOLUTSIOON
  23. Tühistada Tallinna Halduskohtu 05.06.2009 kohtuotsus osas, millega rahuldati AS Tallink Grupp ja AS Hansatee Cargo kaebus ning tühistati Veeteede Ameti 13.01.2009 makseteatis nr 2 (seeria MTV 09) ja 04.02.2009 makseteatis nr 8 (seeria MTV 09).
  24. Teha selles osas uus otsus, millega jätta AS Tallink Grupp ja AS Hansatee Cargo kaebused Veeteede Ameti makseteatiste nr 2 ja 8 tühistamiseks rahuldamata.
  25. Välja mõista Veeteede Ametilt AS Tallink Grupp kasuks 30 000 (kolmkümmend tuhat) krooni menetluskulude katteks.
  26. Välja mõista AS-lt Hansatee Cargo Veeteede Ameti kasuks 7 500 (seitse tuhat viissada) krooni menetluskulude katteks.
  27. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.