Kehtiva kokkuleppega jagatud ühisvara kohus jagada ei saa. Kostja ei nõustu kinnisvara väärtusega, kuna see on põhjendamata ning täismahus tõendamata. Alates 04.01.2005.a. on kostja kantud kinnisturaamatusse korteri omanikuna. Ühisvara jagamise kokkulepe on tehing TsÜS § 67 mõttes. TsÜS § 77 lg 1 kohaselt võib kokkuleppe sõlmida mistahes vormis, kui seaduses pole sätestatud kokkuleppe kohustuslikku vormi.
Ühisvara jagamisel peale abielusuhete lõppu määratakse ühisvara kindlaks abielusuhte aja lõppemise seisuga. Kuid see ei tähenda seda, et antud aja seisuga määratakse kindlaks ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus. Kostja esitas kohtule Ober Haus Hindamisteenused OÜ eksperthinnangu xxx, mille kohaselt oli kinnisaja väärtuseks menetluse ajal, 12.01.2009 seisuga paikvaatluse põhjal 1 600 000 krooni. Arvestades kinnisvara väärtuse langustrendi võib nimetatud korter käesoleval ajal olla veelgi odavam. Kostja ei nõustu hageja poolt esitatud andmetega abielu ajal võetud laenukohustuste kohta, mille ees ollakse solidaarvõlgnikud – TsÜS § 66 koheselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum.
lg 2 järgi on abikaasade perekonna huvides võetud kohustuste ees solidaarvõlgnikud VÕS § 65 mõttes. Kostja hinnangul võtsid pooled abielu kestel alljärgnevalt laenu:
) § 14 lg 1 on ühisvara abielu kestel abikaasade omandatud vara.
lg 1 kohaselt abikaasadel on võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada. § 17 lg 2 kohaselt abikaasad valdavad, kasutavad ja käsutavad ühisvara kokkuleppel. Kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse ühisvara valdamise või kasutamise üle kohus abikaasa nõudel.
lg 1 kohaselt võib ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda.
lg 2 kohaselt, kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhted ei ole lõppenud, määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.
lg 3 sätestab, et abikaasad jagavad ühisvara kokkuleppel.
lg 5 kehtestab, et vaidluse korral jagab kohus ühisvara ühe või mõlema abikaasa nõudel.
lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks.
lg 2 kohaselt kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest: 1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi; 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; 4) kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel.
lg 3 alusel abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena.
lg 4 kehtestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Toimikus olevate tõenditega ja poolte omaksvõtuga on tuvastatud abielus oleku aeg, so alates ajast, mil pooled abiellusid, kuni ajani, mil poolte abielu lahutati. Poolte vahel ei ole vaidlust ka abielusuhete faktilise lõppemise aja osas. Poolte vahel ei ole vaidlust ühisvarasse kuuluva nimekirja osas. Muuhulgas puudub poolte vahel vaidlus selles, et kostja ja RRpoolt xxxvõetud laen ja sellest tulenevad kohustused on kostja lahusvara. Poolte vahel puudub ka põhimõtteline vaidlus selles osas, kuidas tuleb ühisvara nimekirja kantud esemed jagada, pooled vaidlevad selle üle, millised koduse sisustuse esemed võttis hageja kaasa ja millised esemed jäid kostjale. Pooled vaidlevad selle üle, milline on poolte ühisvarasse kuuluva Tallinnas Xxxasuva korteri väärtus. Sellest tulenevalt vaidlevad pooled ka selle üle, kas kostja on kohustatud hagejale enamsaadud vara eest hüvitist tasuma või mitte. 8 Tsiviiltoimik 2-08-68109 Hageja on seisukohal, et nimetatud korteri väärtus oli abielusuhete lõppemisel 2 400 000 krooni ja nimetatud summast lähtudes jagasid pooled abielusuhete lõppedes ka vara ja leppisid kokku, et kostja tasub hagejale 300 000 krooni hüvitisena. Kostja ei ole nõus hüvitist hagejale maksma ja leiab, et ühisvara väärtuse hindamisel tuleb korteri väärtuseks võtta selle väärtus vara jagamise hetke seisuga, mis kohtu poolt 03.06.2009 kohtumääruse alusel läbi viidud ekspertiisi kohaselt 1 170 000 krooni. Kostja väitel lubas ta hagejale hüvitist 300 000 krooni juhul, kui tal õnnestub korter müüa eelnevalt kokku lepitud hinnaga. Kostjal ei ole õnnestunud korterit aga seni müüa ja käesoleval ajal on kinnisvara hinnad alanenud. Kuna pooled on kostja sõnutsi eelnevalt kokku leppinud, et nii korter kui ka selle ostmiseks ja sisustamiseks võetud laenust tulenevad kohustused jäävad kostjale, on kostja olukorras, mil tema kasutuses olev korter on maksab vähem kui abielusuhete lõppemise seisuga laenujääk, mistõttu ei ole ta kohustatud hagejale hüvitist tasuma. Kohus leiab, et TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel teeb kohus seaduses sätestatud korras kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
lg 2 kohaselt kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhted ei ole lõppenud, määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Kohus aktsepteerib hageja poolt esitatud vara nimekirja, millele ei ole vaielnud vastu ka kostja. Kohus suhtub kriitiliselt kostja poolt esitatud vara nimekirja, kuna sellest on välja jäänud mitu olulist eset, mis ei kajastu kostja nimekirjas ei nende esemete kohta, mille hageja väidetavalt ära viis kui ka nende esemete kohta, mis jäid kostjale. Nii näiteks on hageja esitanud vara nimekirjas kamina ja köögimööbli, mis ei kajastu kostja poolt esitatud nimekirjades, mis on aga nähtavad kostja poolt esitatud Ober Haus kinnisvara hindamisaktile lisatud fotodelt. Kostja pole esitanud tõendeid, tõendamaks, et ta on korterisse paigaldanud uue köögimööbli ja kamina. Pole ka usutav, et hageja oleks ilma suuri monteerimistöid tekitamata ja kostja märkamata suutnud lahti monteerida kamina, samuti on väheusutav, et hagejal oli sellist kaminat ja köögimööblit vaja olukorras, kus tal enda omandis olev elamispind puudus. Lisaks muule langeb hageja poolt esitatud ühisvara koosseisu kuuluvate esemete kogumaksumus ka kokku 14.08.2003.a. laenulepingu EEL - 140803 AK, laenusummaga (12 782,30€ e 200 000 krooni). Nimetatud laenu sihtotstarve oligi korteri sisustamine. Seega loeb kohus poolte ühisvaraks abielusuhte lõppemisel alljärgnevad esemed ja kohustused: Hageja valduses Kostja valduses Sõiduauto VW Passat, väärtus 80 000 Korteriomand, väärtus 16.06.2009 seisuga, 1 170 000 krooni, väärtus krooni 9 Tsiviiltoimik 2-08-68109 Koduse sisustuse 4 000 krooni esemed, Kokku 84 000 krooni abielusuhete lõppemise seisuga 2 400 000 krooni väärtus Koduse sisustuse esemed, väärtus 249 700 krooni Laenulepingu XXX laenujääk seisuga 31.08.2006.a. 172 922 krooni Laenulepingu XXXlaenujääk seisuga 31.08.2006 1 485 251,90 krooni Kokku - 238 473,90 krooni (kui võtta aluseks kinnisasja hetkehind) või 991 526,10 krooni (kui võtta aluseks kinnisasja hind abieluliste suhete lõppemise hetkel) Kohus leiab, et hageja nõue mõista kostjalt välja 300 000 krooni enamsaadud ühisvara osa eest hüvitisena on mõistliku suurusega ja õiguslikult põhjendatud, lähtudes ühisvara omanike võrdsusest neile kuuluva vara jagamisel. Kohus jõudis taolisele järeldusele kahel põhjusel: Esiteks ei ole põhjendatud ühisvara jagamisel määrata poolte ühisvarasse kuuluv Tallinnas, Xxxkorteriomandi väärtus kindlaks kohtuotsuse tegemise seisuga, kuna see oleks hageja jaoks põhjendamatult ebaõiglane. Kohus nõustub põhimõtteliselt kostja seisukohaga, mille kohaselt on ühisvara jagamise kokkulepe kinnisasja osas tühine TsÜS § 84 mõttes, kuna vastavalt TsÜS § 81 on rikutud Asjaõigusseaduse (AÕS) § 120 lg 1 poolt kehtestatud kohustuslikku notariaalset vormi. Kuid see ei tähenda seda, et korteriomandi hindamisel oleks õiglane võtta aluseks hilisem korteriomandi väärtus. Kohus leiab, et hageja loobus sisuliselt korteriomandist, kuna kostja lubas talle selle kaotamise eest hüvitist 300 000 krooni ja seega toimis hageja kostja suhtes viimase õiguspärase käitumise ootuses. Üldtuntud asjaoluna on viimasel paaril aastal kinnisvara hinnad Eesti Vabariigis langenud. Kostja lubas hagejale korteriomandist ilmajäämise eest hüvitist 300 000 krooni, mida ta kinnitas ka 03.11.2009 kohtuistungil ning mida kinnitab ka kostja ja hageja vaheline e-kirjavahetus (tl 13-16). Seega võttis kostja endale riski kinnisasja väärtuse kõikumise eest tulevikus. Kohus peab mõistlikuks jätta korter kostja omandusse ja kostjalt hagejale välja mõista rahalise hüvitise. Riigikohus on oma otsuses 3-2-1-15-06 juhtinud tähelepanu sellele, et ühisvara jagamisel korteriomandi kohtuotsusega jätmine ühele abikaasadest riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud asjale. Seetõttu tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. VÕS § 3 määratleb ära võlasuhte tekkimise alused, VÕS § 3 p 6 kohaselt võib võlasuhe tekkida ka muust seadusest tulenevast alusest. Käesoleval juhul on poolte vahel võlasuhe, mis tuleneb
VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus on seisukohal, et jättes hageja ilma nii korteriomandist kui omandi kaotusest tingitud ja 10 Tsiviiltoimik 2-08-68109 kokkulepitud hüvitisest, on hea usu põhimõtte vastane. Seetõttu peab kohus hageja nõude põhjendatuks. Teiseks, kostja poolt pooltevahelise e-kirjavahetuse käigus antud kinnitus, et ta tasub hagejale 300 000 krooni ühisvara jagamise hüvitisena, on käsitletav võlatunnistusena VÕS § 30 tähenduses, kuna sellega lubatakse kohustuse täitmist ja tunnistatakse kohustuse olemasolu. Kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus leiab, et e-kirjavahetuses antud võlatunnistus on esitatud seadusesätteid järgides, kuna e-kiri on kirjalikku taasesitamist võimaldav. Kostja kinnitas oma e-kirjas, et tasub hagejale hüvituse 300 000 krooni, kui ta saab müüdud korteri või muud vara, seega ei olnud nimetatud hüvitis seotud orgaaniliselt kinnisasjaga võõrandamisega ega ei allunud seega ka kinnisaja võõrandamislepingu eellepingu jaoks sätestatud notariaalse vormi nõudele. Kostja kinnitas istungil, et poolte vahel oli kokkulepe oli, et kui Xxxkorter saab müüdud eelnevalt kokkulepitud hinnaga, siis hageja saab 300 000 krooni. Nimetatud kostja väide on ümber lükatud tema enda e-kirjadega hagejale, kus ta ei seadnud hüvitise suuruse tingimuseks korteriomandi eest saadava rahasumma suurust, pigem vastupidi – kostja lubas hagejale hüvitist ka juhul, kui ta saab müüdud sõiduautod, seega ei olnud hüvitise maksmine seotud üldse korteriomandi müügiga. Kostja ei ole ümber lükanud esitatud kirjavahetust ega esitanud ka võltsituse vastuväidet. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt TsMS § 164 lg 1 jäävad hagilises abieluasjas kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus ei pea vajalikuks kirjutatud reeglist erandit teha. Raivo Einula 11 Tsiviiltoimik 2-08-68109 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.