KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-09-27601 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23.04.2010, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Reet Allikvere, Ele Liiv Tsivii

) § 2 lg-le

1. Kostja poolt 2008.a suvel töötajatele makstud preemiad ei olnud seotud töölepingutega. 20.05.2008 alates hageja enam kostja juures ei töötanud ning seega palga nõudmiseks hagejal alust ei ole. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
2. Harju Maakohus jättis 25.11.2009 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vaidlust ei ole selles, et hageja töötas alates 10.07.2006 kostja juures katlaoperaatorina. Tööleping hagejaga lõpetati 19.05.2008 TLS § 86 p 3 alusel seoses koondamisega. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja kohtles hagejat ebavõrdselt võrreldes teiste kostja juures töötavate katlakütjatega ning kas hagejal on õigus nõuda kostjalt vähemmakstud palka, see tähendab preemiat kütteperioodil kütuse kokkuhoiu eest 10 000 krooni, mida kostja maksis teistele katlakütjatele 2008.a juunis, seega pärast hagejaga töölepingu lõpetamist 19.05.
3. 2 Kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 102 lg 1 alusel on töötaja või töölesoovija otsene ja kaudne ebavõrdne kohtlemine keelatud. TLS § 103 lg 1 kohaselt töötajal ja töölesoovijal, keda tööandja kohtles TLS § 10 lg-s 3 nimetatud põhjustel ebavõrdselt, on õigus nõuda tööandjalt talle ebavõrdse kohtlemisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist.

§ 2

lg 1 järgi on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest.

§ 2

lg 2 järgi on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala-, või kuupalgamäära alusel arvestatud palk.

§ 2

lg 4 kohaselt on lisatasu summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. Töölepingus oli kokku lepitud, et kostja maksab hagejale põhipalka ja lisatasu öötöö, ületunnitöö ning pühade ajal töötamise eest. Pooled ei vaielnud selle üle, et nimetatud lisatasud olid hagejale välja makstud. Preemia nõudmise õigus hagejal puudus. Preemia maksmise kohustuse osas pooled töölepingus ega muudes kokkulepetes kokku ei ole leppinud. Kohus leidis, et hageja seisukohad ja nõue ei tugine seadusele. Hageja, viidates TLS § 10 lg-le 2 ja §-dele 101 ja 102, luges ebavõrdse kohtlemise ilminguks asjaolu, et väidetavalt lubatud preemiat maksti küll teistele töötajatele, kuid mitte hagejale. Hageja ei ole põhjendanud, milles seisnes konkreetselt tema diskrimineerimine faktiliselt asetleidnud tunnusel. Hageja ei ole tõendanud, et väidetava preemia suurus pidi olema 10 000 krooni ja et selline summa maksti teistele töötajatele. Isegi kui kostja maksis teistele töötajatele preemiat, puudub hagejal alus nõuda preemia maksmist suurimas väljamakstud summas. Hageja on jätnud tähelepanuta

§ 2

lg-s 4 sätestatud kostja õiguse ühepoolse otsuse alusel maksta töötajale preemiat, seega preemia maksmine kui ka selle suurus on seadusega antud tööandja /kostja ainupädevusse. TLS § 144 1 lg 1 kohaselt on kostja oma vastuväites põhjendanud, et ta ei kohelnud hagejat ebavõrdselt. Õiguskantsleri poolt pakutud lepitusmenetluses mitteosalemine ei ole tõlgendatav kui ebavõrdse kohtlemise tunnistamine kostja poolt. Eeltoodu alusel leidis kohus, et hagejal ei ole õigus nõuda kostjalt preemia maksmist ja seega tuleb hagi jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused

1. Hageja palub kohtuotsus tühistada ja kohustada kostjat maksma hagejale preemiat 10 000 krooni. Hageja ei pea midagi tõendama, vaid ta peab kohtule teatama ainult ebavõrdse kohtlemise faktilisi asjaolusid. TLS § 1441 lg 1 on erinorm, mistõttu on seda vaja rakendada, mitte üldnormi TsMS §
2. Kostja peab tõendama, et ebavõrdne kohtlemine hageja suhtes ei olnud olemas. Kostja kohustub tasuma hagejale preemiat kütteperioodil kütuse kokkuhoiu eest. Kostja on hagejat diskrimineerinud. Kostja tegevus on vastuolus PS § 12 lg-ga
3. Erinevust ei ole selles, kas hagejat on ebavõrdselt koheldud põhipalga või preemia maksmisel. Kostja keeldus õiguskantsleri nõudel oma otsuse põhjuste selgitamisest ning kooskõlas TsMS § 1441 lg-ga 1 võrdsustatakse tema keeldumine ebavõrdse kohtlemise omaksvõtuga. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused 3
5. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 25.11.2009 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. 19.05.2008 lõpetas kostja hagejaga töölepingu TLS § 86 p 3 alusel koondamisega. Töölepingu lõpetamise päeval maksti hagejale välja töölepingust ja seadusest tulenevad hüvitised 52 794 krooni, sealjuures preemiana 1 800 krooni. Maakohus leidis õigesti, et kostja on täitnud hageja ees oma kohustuse ning tasunud töölepingu lõpetamisel lõpptasu, mis hõlmas endas ka preemiat.

§ 2lg 4 kohaselt on preemia maksmine tööandja ühepoolne otsus.

Kostja on märkinud, et preemiate väljamaksmisel, sealjuures hagejale lõpparve ja preemia 1 800 krooni maksmisel arvestati töötaja panust ning töö tulemuslikkust. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu ja kostjaga selles, et kostja soov mitte osaleda õiguskantsleri lepitusmenetluses ei ole tõlgendatav hageja ebavõrdse kohtlemise tunnistamisena kostja poolt. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et kostja pole rikkunud hageja õigust preemia saamisel ja kohelnud teda teiste töötajatega ebavõrdselt. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on teinud seadusliku otsuse ja apellatsioonkaebuses esitatud väited maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna. Maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme, maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1, jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ulvi Loonurm Reet Allikvere Ele Liiv 4