) § 509 lg 1 algatab kohus isiku surnuks tunnistamise menetluse üksnes avalduse alusel. Avalduse võib esitada isik, kellel on isiku surnuks tunnistamiseks õiguslik huvi.
lg 1 p 2 alusel võib selliseks isikuks olla eelkõige teadmata kadunud isiku abikaasa või üleneja või alaneja sugulane.
lg 3 kohaselt isiku surnuks tunnistamise avalduse esitamiseks õigustatud isik võib avalduse alusel astuda menetlusse lisaks avaldajale, omandades avalduse esitamisega avaldaja õigusliku seisundi. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud esitatud kirjalike avalduste ja tõenditega, leiab, et avaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 22 kohaselt võib kohus tuvastada isiku surma ja surmaaja, kui surmaakti ei ole koostatud, kuid asjaolude kohaselt ei ole isiku surm kahtluse all. Sel juhul eeldatakse, et isik on surnud kohtumääruses märgitud ajal. Pärast väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud teatist ei ole kohtule saabunud andmeid, mis kinnitaks, et S O oleks elus. Ilmnenud ei ole ka muid asjaolusid, mis annaks alust kahelda, et S O ei võiks olla surnud. Eelpool kirjeldatud tõendite kogumi alusel on kohus õigustatud tegema määruse, väljendades veendumust, et S O on uppunud Tallinnas Šnelli tiiki, ust tema surnukeha 05.04.2005 leiti. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 511 lg 1 alusel märgitakse isiku surnuks tunnistamise määruses isiku eeldatav surma aeg. S O surmaaja määramisel lähtub kohus avalduses esitatust ja avaldusega koos esitatud tõendite kogumist. Kohus on veendunud, et S O uppus Šnelli tiiki kas 05.04.2005 või mõnele sellele eelneval päeval, kuivõrd on tõsikindlaid andmeid, et aprilli algul 2005 oli ta elus. Kuna tema varasema võimaliku surma kohta mistahes andmeid ei ole, siis saabki S O surmaajaks lugeda 05.04.2005.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.