Obsah (4)

§ 12§ 14§ 9§ 84

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Määruse tegemise aeg ja koht 06.01.2010, Tallinn Haldusasja number 3-08-1442 Haldusasi Ü.M.i ja Baltforest Puit OÜ kaebused riigiasutus

§ 12lg 3 alusel.

1. Kohtute Raamatupidamiskeskusel tagastada Ü.M.i poolt tasutud riigilõiv summas 2288,20 krooni ja Baltforest Puit OÜ poolt tasutud riigilõiv summas 4957 krooni.
2. Riigilõivu tagastamiseks tuleb kaebajatel määruse jõustumisel teatada kohtule oma arveldusarve number.
3. Sekretäril saata määrus peale kaebajate poolt arveldusarve numbri esitamist täitmiseks Kohtute Raamatupidamiskeskusele Tallinna Halduskohtu kohtudirektori Helle Ojasalu kaudu.
4. Sekretäril saata käesolev määrus: - kaebajatele (Baltforest Puit OÜ esindaja Ü.M.) koos vastustajate vastustega; - vastustajatele (Lääne prefektuur; prokuratuur).
5. Kriminaalasja nr 05274000334 toimik tagastada Lääne prefektuuri Kuressaare politseijaoskonnale ning kriminaalasja nr 1-03-113 toimikud Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumajale peale määruse jõustumist. Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (

§ 12lg 3, § 471 lg 2).

Edasikaebamise kord Menetluse käik ning menetlusosaliste seisukohad ja taotlused

1. 21.07.2008 saabus Tallinna Halduskohtule Ü.M.i ja Baltforest Puit OÜ kaebus mõista välja riigiasutuste tegevusetusega Ü.M.ile tekitatud kahju. Kaebajad leiavad, et kahju on tekitatud seoses vastustajate tegevusetusega, mis seisneb kaebaja vara hoiule võtmata jätmises ajal kui Ü.M. oli vahi all.
2. 02.10.2008 jättis kohus kaebuse käiguta. 27.10.2008 esitas kaebaja kaebuse täienduse. 01.01.2009 anti asi üle kohtunik D.Liivilt kohtunik K.Maimanni menetlusse. 23.01.2009 jättis kohus kaebuse uuesti käiguta. 16.02.2009 esitas kaebaja vastuse käiguta määrusele. 20.02.2009 nõudis kohus Lääne politseiprefektuurilt välja kriminaalasja nr 05274000334 toimiku. 27.04.2009 tegi kohus kaebaja esindajale kohtunõude; nõudis Pärnu Maakohtust välja kriminaalasja nr 03274000140 toimikud ning tegi kohtunõude Kaarma Vallavalitsusele. 22.05.2009 saabus kaebaja vastus kohtunõudele. 12.06.2009 saabusid Pärnu Maakohtust kriminaalasja toimikud. 22.05.2009 vastuses kohtumäärusele on täpsustatud nõude suurus, mille kohaselt Ü.M.ile tekitatud kahju on 74 272 krooni ja OÜ-le Baltforest Puit tekitatud varaline kahju 157 111 krooni. Kahju tekkimist soovib kaebaja tõendada kriminaalasja nr 05274000334 toimikus olevate arvetega ja A. H. ütlustega. Vastustajateks on kaebuse täienduses märgitud Eesti Vabariik, Lääne politseiprefektuur ja ringkonnaprokuratuur. 18.09.2009 määrusega võttis kohus kaebused menetlusse, liitis need ühiseks menetlemiseks ning määras vastustajateks Lääne politseiprefektuuri ja Lääne ringkonnaprokuratuuri.
3. 09.10.2009 saabus prokuratuuri vastus kaebusele. Vastustaja leiab, et tulenevalt prokuratuuriseadusest (§ 1 lg 1, lg 2, § 4 ja 5) ja prokuratuuri põhimäärusest peaks vastustaja olema prokuratuur kui valitsemisasutus, kuna ringkonnaprokuratuuri ei käsitleta märgitud õigusaktides eraldiseisva asutusena. Kaebuste tähtaegsuse osas märgib vastustaja, et kaebuse esitamisel on tähtaega rikutud. Ü.M. sai kahju tekkimisest teada vahi all viibimise ajal, so Kaarma Vallavalitsuse 21.10.2004 kirjast, milles on fikseeritud Eikla saeveskis asuvate seadmete seisukord. Seega oli kaebaja hiljemalt 2004.a. oktoobri lõpus teadlik temale tekitatud kahjust ning kolmeaastane tähtaeg kahjunõude esitamiseks oli kaebuse esitamise ajaks möödunud. Kaebaja ei ole taotlenud tähtaja ennistamist. Menetlus tuleks lõpetada seoses kaebuse mittetähtaegsusega.
4. 29.10.2009 Lääne politseiprefektuuri vastuses leitakse, et kaebus ei ole tähtaegne. Teine vastustaja on samuti seisukohal, et kaebajad pidid kahju tekkimisest teada saama 21.10.2004 Kaarma Vallavalitsuse kirjast. Vastustaja taotleb kaebuse sisuliselt läbivaatamata jätmist. Kohtu seisukoht ja põhjendused
5. Kohus leiab, et prokuratuuri seisukoht vastustaja osas on põhjendatud ning vastustajaks tuleb lugeda Lääne ringkonnaprokuratuuri asemel prokuratuur. Kahju hüvitamiseks kohustatud avaliku võimu kandjaks tulenevalt RVS § 12 lg-st 1 on küll riik, kuid Vabariigi Valitsuse seaduse § 441 lg 5 kohaselt esineb riik protsessiosalisena halduskohtumenetluses haldusorgani kaudu halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Tulenevalt prokuratuuri põhimääruse § 1 lg-st 2 esindab prokuratuur oma ülesannete täitmisel riiki. Seega on

§ 14lg 2 p 2 kohaselt halduskohtumenetluses vastustajaks prokuratuur.

Kuna kirjalik vastus kaebusele on esitatud riigi peaprokuröri poolt volitatud (volikiri tlk 84) isiku poolt, ei vaja eelnevad menetlustoimingud kordamist. 2 Muuta tuleb ka seoses 01.01.2010 jõustunud Politsei ja piirivalve seadusega teise vastustaja nimetust, milleks on Lääne prefektuur. Politsei ja piirivalve seaduse § 119 lg 1 (üleminekusätted käesoleva seaduse § 5 lõike 1 rakendamisel) kohaselt kuni käesoleva seaduse § 5 lõike 1 jõustumiseni 2012. aasta 1. jaanuaril on prefektuur Politsei- ja Piirivalveameti kohalik täidesaatva riigivõimu volitusi omav asutus, olles politseiasutuseks käesoleva seaduse tähenduses. 6. Kaebuse tähtaegsus

§ 9

lg 4 kohaselt kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul avaliku võimu kandja tegevusest või tegevusetusest, sealhulgas haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. RVS § 17 lg 3 näeb ette analoogse tähtaja regulatsiooni. Ü.M. väidab esialgses kaebuses, et sai kontrollida vara allesolekut vabanedes vahi alt 20.05.2005, siis sai talle väidetavalt selgeks, et vara on kadunud. 27.10.2008 kaebuse täienduses (tlk 15) kaebaja selgitab, et esitas kahjunõude taotluse Justiitsministeeriumile, kes 26.06.2008 vastuses keeldus kahju hüvitamisest. Vastavalt RVS § 18 lg-le 2 pöördus kaebaja 30 päeva jooksul keeldumisest kaebusega halduskohtusse. Kaebaja leiab, et kaebus on tähtaegne, kuid palub samas ennistada kaebuse esitamise tähtaja. 16.02.2009 kaebuse täienduses Ü.M. leiab, et kaebus on tähtaegne tulenevalt RVS § 17 lg-st 3 ja

§ 9lg-st 4.

Kaebaja selgituste kohaselt ei olnud tal peale Kaarma Vallavalitsuse 21.10.2004 kirja saamist võimalik kontrollida vara allesolekut, kuna ta viibis jätkuvalt vahi all. Samuti puudus kaebaja väitel tema vanematel ja abikaasal vara säilitamise abinõude rakendamiseks reaalne võimalus (puudusid dokumendid, mille alusel kindlaks teha säilitamist vajav vara) ja materiaalsed vahendid ning ka õiguslik kohustus. RVS § 17 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamiseks võib taotluse esitada kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Taotlus kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse Justiitsministeeriumile. RVS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Kuna antud asjas on kahju tekkimine seostatud prokuratuuri ja Lääne prefektuuri tegevusetusega siis ei saa nende avaliku võimu kandjate väidetava tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja arvestamisel arvesse võtta kaebaja pöördumist Justiitsministeeriumi poole. Kaebajad ei ole kahju hüvitamiseks pöördunud prefektuuri või prokuratuuri poole kui väidetava kahju tekitanud avaliku võimu kandjate poole. Kaebajate pöördumine kahjuhüvitamise taotlusega vale haldusorgani (Justiitsministeerium) poole ei anna alust lugeda tähtaega pöördumise osas haldusorgani seisukoha esitamisest vastavalt RVS § 18 lg-le 2.

§ 9

lg 4 ja RVS § 17 lg 3 kohaselt peab kohus selgitama, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Kaebajad on kohtunõudele esitatud 22.05.2009 vastuses märkinud, et A. H. firma Trans&Trade (kellele Ü.M. 13.06.2002 ehitise ostu-müügi lepingu kohaselt müüs saekaatri) lõpetas tegevuse Eikla saekaatris kusagil 2002.a. lõpus ning A.H. teatas Ü.M.ile, et ei soovi tema kasutusse antud esemeid ära osta ja jätab need saekaatrisse. Lepinguid esemete kasutamise või hoidmise kohta kaebaja sõlminud ei ole. Asjaolu, et A.He. äriühing lõpetas tegevuse Eikla saekaatris 2002.a. lõpus ning jättis sinna tema kasutuses olnud ja väidetavalt kaebajatele kuulunud esemed kinnitavad ka kriminaalasja nr 05274000334 toimikust nähtuvad kannatanu ütlused (Ü.M.i ülekuulamise protokoll). Viidatud 3 kriminaalasja materjalide kohaselt käis Ü.M. lukustamata ustega saekaatris aegajalt esemete allesolekut kontrollimas. Esemed olid viimati alles 10.05.

1. Ü.M. on ülekuulamise protokollis loetlenud temale ja OÜ-le Baltforest Puit kuulunud ja saekaatris asunud esemed (saelehed, 10 erineva võimsusega elektrimootorit, saeraami noad, linditangid, ajamirihmad, elektrikeevitusseade, vanarauaks mõeldud saeraam). (tlk 11, 13, 17) Kõnealune kriminaalmenetlus lõpetati 08.01.2007, kuna kahtlustatavat ei olnud võimalik kindlaks teha. Ü.M. viibis vahi all 14.05.2003 kuni 20.05.
2. Kaebaja väidetel esitas ta alates vahistamisest uurijale taotlusi vara säilimise tagamiseks (ühtki uurijale esitatud kirjalikku taotlust kohtule esitatud ei ole). Nähtuvalt 09.09.2003 süüdistatava taotluse rahuldamata jätmise määrusest (tlk 20) on Ü.M. uurijalt nõudnud, et võetaks tarvitusele abinõud tema vara hoidmiseks, kuid ei ole täpsustanud, kus vara asub. Saaremaa prokuratuuri abiprokurör on viidatud määruses leidnud, et Ü.M. ei ole konkretiseerinud, millise vara hoiulevõtmist ta taotleb ning väide uurija poolt vara säilitamiseks abinõude tarvitusele võtmata jätmisest on paljasõnaline ja põhjendamata. Nähtuvalt viidatud määrusest ja kriminaalasja 1-03-113 materjalidest on kaebajal olnud menetluses esindajad (advokaadid). 14.10.2004 saatis Saare Maakohus Kaarma Vallavalitsusele kirja (tlk 5), milles palus kontrollida vara olemasolu ja võtta vajadusel tarvitusele meetmed selle säilimise tagamiseks. Kaarma Vallavalitsuse 21.10.2004 kirjast (kaebuse lisa, tlk 6) nähtuvalt oli kontrollimisel hoone (Eikla saeveski) avatud, ilma usteta, lagunenud lukuta piirdeaiaga, hoones oli osaliselt demonteeritud mittekompleksseid töökorras mitteolevaid seadmeid, mille väärtus kontrollija hinnangul ei saanud olla 300 000 krooni. Kontrollija hinnangul võis selline olukord saeveskis olla kestnud pikemat aega ning mingeid jõupingutusi vara säilivuse tagamiseks omanik teinud ei ole. Omavalitsus leidis, et hoone korrastamine selliselt, et oleks võimalik tagada allesoleva vara säilimine tooks kaasa kulud, mis ületaksid oluliselt säilinud vara väärtuse, mistõttu ei ole võimalik vara võtta kohaliku omavalitsuse poolt hoiule. Kohus leiab, et arvestades kaebaja enda poolt nimetatud vara koosseisu (lihtsalt teisaldatav vallasvara); väidet, et hoone ja kaebaja poolt kasutada antud esemete kasutamine A.H. äriühingu (kustutati äriregistrist seisuga 01.12.2003) poolt lõpetati 2002.a. lõpus (kaebaja vabaduses viibimise ajal), millest märgitud isik kaebajat ka teavitas; kaebaja väidet, et hoone oli ja jäi maha lukustamata ustega; asjaolu, et esemete hoidmiseks või kasutamiseks lepingud puudusid, pidi Ü.M.ile Kaarma Vallavalitsuse kirjast selguma, et temale ja tema ainuomandis olevale äriühingule väidetavalt kuulunud vara ei asu seal, kuhu kaebaja selle jättis. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kaebaja ka eeldada, et A.H. on vara hoiustanud, mistõttu pidi Ü.M.ile olema selge, et kahju on tekkinud (esemed on varastatud). Kuna kaebaja on enda kinnistusel nõudnud alates vahistamisest vara suhtes hoiumeetmete rakendamist ning leiab kaebuses, et tegemist oli vastustajate seadusest tuleneva kohustusega, oli kaebajale teada ka väidetav kahju tekitaja. Seega pidid kaebajad kahjust ja selle põhjustanud isikust teada saama Kaarma Vallavalitsuse 21.10.2004 kirja kättesaamisest arvates (eeldatavalt oli selleks hiljemalt 2004.a. oktoobri lõpp). Kaebaja on kinnitanud viidatud kirja kättesaamist (16.02.2009 kaebuse täiendus), kuid selgitanud, et vahi all viibimise tõttu ei olnud tal võimalik kontrollida vara allesolekut. Ü.M. on peale viidatud kirja saamist taotlenud enda konvoeerimist, et vaadata vara üle ja fikseerida aktiga vara hoiule andmine (kriminaalasja nr 1-03-113 toimik, tlk 223, 274, 6 kd). Kohus leiab, et lähtudes Kaarma Vallavalitsuse kirjast, millest selgub üheselt, et kaebajale väidetavalt kuulunud vara, ei asu Eikla saekaatris, puudus vajadus seda isiklikult üle kontrollida (arvestades kaebaja väidet, et ta käis seakaatris 10.05.2003, millal kõik oli alles, pidi talle olema teada, milline vara saekaatris asus), mistõttu ei saanud see takistada kaebuse esitamist riigiasutuste väidetava tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamiseks (ega ka kuriteoteate esitamist). Asjaolu, et omandiõiguse kohta dokumentide esitamine võib olla raskendatud seoses 4 kinnipidamisasutuses viibimisega ei saanud samuti kaebuse esitamist antud juhul takistada. Käesolevas haldusasjas ei ole kaebajad senini esitanud kõigi kadunud esemete omandiõigust tõendavaid dokumente ja nende esitamine ei ole ilmselt ka võimalik. Kaebus halduskohtule on esitatud 18.07.
3. Seaduses ettenähtud 3-aastane kaebuse esitamise tähtaeg möödus 2007.a. oktoobri lõpus ning kaebus ei ole seega tähtaegne.

§ 12

lg 3 kohaselt kontrollib halduskohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab pärast teiste menetlusosaliste arvamuse saamist kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Halduskohus rahuldab tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Kui halduskohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja taotlust tähtaja ennistamiseks ei ole esitatud, samuti juhul, kui halduskohus jätab tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, lõpetab ta määrusega asja menetluse. Tähtaja ennistamise taotlusest (esitatud 27.10.2008 kaebuse täienduses, tlk 15) kaebajad selgesõnaliselt loobunud ei ole, mistõttu käsitleb kohus ka seda taotlust. Kaebuse täiendusest võib järeldada, et kui kohus ei pea kaebust tähtaegseks siis kuulub kaebajate arvates tähtaeg ennistamisele, kuna nad on pöördunud eelnevalt kahjunõudega Justiitsministeeriumi poole. Kohus selgitas eelnevalt, et tähtaja arvestamisel ei saa lähtuda RVS § 18 lg-st

1. Samuti ei saa kahjunõudega vale haldusorgani poole pöördumine olla aluseks tähtaja ennistamisel, kuna Ü.M.i ei saa pidada kohtumenetluses täiesti kogenematuks isikuks ning talle oli kättesaadav ka õigusabiteenuse kasutamine. Samuti arvestades, et kaebajad pöördusid Justiitsministeeriumisse alles 16.05.2008, ei saanud viivitamise põhjuseks olla Ü.M.i avalduse alusel algatatud kriminaalasja tulemuse ootamine, kuna kriminaalasi lõpetati juba 08.01.
2. Kaebajad ei ole välja toonud muid põhjendusi tähtaja ennistamiseks ning selliseid asjaolusid ei nähtu ka käesoleva haldusasja materjalidest. Seega tuleb tähtaja ennistamise taotlus jätta rahuldamata ja lõpetada haldusasja menetlus. 7.

§ 84

lg 4 p 4 alusel, kui menetlus lõpetatakse kaebuse esitamise tähtaja mõjuva põhjuseta möödalaskmise tõttu, tuleb tasutud riigilõiv tagastada. Kaebaja Ü.M. on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 2288,20 krooni (maksekorraldus, tlk 26) ja Baltforest Puit OÜ 4957 krooni (maksekorraldus, tlk 25). Riigilõivu on nähtuvalt maksekorraldustest tasunud kaebajaid esindanud advokaat Priit Tartu, kelle volitused kaebajate esindamisel käesolevas asjas on lõppenud (22.05.2009 teade, tlk 67). Kaebajate arveldusarve numbreid kohtule esitatud ei ole. Tasutud riigilõiv tuleb kaebajatele käesoleva määruse alusel ja juhindudes

§ 84

lg 4 p-st 4 tagastada, kuid määruse täitmise võimaldamiseks tuleb kaebajatel määruse jõustumisel edastada kohtu menetlusposti aadressile arveldusarve number, kuhu märgitud riigilõivu summa üle kanda. Kristina Maimann Kohtunik 5