TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-2260 Otsuse kuupäev 30.12.2009 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi Reyktal Aktsiaseltsi esindaja prokurist Mati Sareveti kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori käskkirjale nr, 1-3.18/21 12.03.
- Asja läbivaatamise kuupäev 14.12.2009 , avalik kohtuistung Kohtuistungil osalejad Kaebaja esindaja v,adv. Toomas Tamme Vastustaja esindaja Veiko Bergmann Resolutsioon Jätta Reyktal Aktsiaseltsi esindaja prokurist Mati Sareveti kaebus haldusasjas 3-09-2260 rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, so. arvates 30.12.
- Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Reyktal AS prokurist on esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse, milles vaidlustab Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori 12.03.2009 käskkirja nr. 13.18/
- Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (edaspidi PRIA) peadirektori käskkirjaga 12.03.2009 nr. 1-3.18/21 „Euroopa Kalandusfondi riigiabi kalapüügi alaliseks lõpetamiseks taotluse nr. 911008370008 rahuldamata jätmine“ on otsustatud jätta rahuldamata Reyktal AS taotlus viitenumbriga 911008370008 summas 21.054.389.- krooni, kuna kalalaev MERIKE ei ole merel kala püüdnud taotluse esitamisele vahetult eelnenud 12-kuulisel perioodil. Käskkirja aluseks on võetud Põllumajandusministri 29.08.2008 määruse nr.89 „Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava“ meetme 1.
- „Riigiabi kalapüügi alaliseks lõpetamiseks“ raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 6 lg 3, § 11 lg 2, Kalandusturu korraldamise seadus § 196 lg
- Kaebaja on taotlenud tunnistada Põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta käesoleva asja lahendamisel kohaldamata Põllumajandusministri 29.08.2008 määrusega nr. 89 (edaspidi Määrus) kehtestatud „Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava“ meetme 1.1 „Riigiabi kalapüügi alaliseks lõpetamiseks“ raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 6 lg
- Edasikaebamise kord Kaebaja on taotlenud tühistada PRIA peadirektori 12.03.2009 käskkiri nr. 1-3.18/21 ning teha PRIA´le ettekirjutus Reyktal AS 12.12.2008 taotluse viitenumbriga 911008370008 uueks otsustamiseks ning mõista välja Reyktal AS poolt käesoleva menetluse raames halduskohtus kantud menetluskulud. Kaebuses on märgitud, et ilmselgelt riivab vaidlustatud käskkiri kaebaja õigusi, kuna käskkirjaga jäeti rahuldamata taotlus, mis oli suunatud kaebajale kuuluva laeva utiliseerimisega seoses tekkivate kahjude ja kulude osas rahalise toetuse saamisele. Kaebaja on seisukohal, et Määruse nr. 89 § 6 lg 3 kohaldamine taotluse rahuldamisest keeldumise alusena ei ole õiguspärane, kuna säte on Põhiseadusega vastuolus. Kaebaja on seisukohal, et Määruse nr. 89 § 6 lg 3 on vastuolus Põhiseaduse § 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega, kuna nimetatud sättes sisalduv minimaalse püügiaktiivsuse abinõu ei soodusta normi eesmärgi saavutamist ning piirab ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadust. Kalapüük on ettevõtluse vorm , millega kaebaja tegeleb ning mis hõlmab tegevuse alustamist ja lõpetamist ning kalapüügitegevuse piirangud võivad olla põhjendatud keskkonnakaitseliste aspektidega. Määruse nr. 89 § 6 sätestab nõuded kalalaeva kohta, mille osas on õigus taotleda kalapüügi alalise lõpetamise toetust. Toetuskõlbulik on nõue, et laevaga peab olema merel kala püütud taotluse esitamisele vahetult eelnevalt 12-kuulise perioodi jooksul vähemalt 75 päeva või 80% püügivõimalusena eraldatud püügipäevadest. Kaebajale jääb arusaamatuks, millega on põhjendatav utiliseeritava laeva puhul eelneva 12 kuu püügiaktiivsuse nõue. Seega ei ole utiliseeritava laeva nõue toetuskõlbulikkuse kriteeriumina minimaalse püügiaktiivsuse tingimuse kehtestamine proportsionaalne, kuna selle abinõuga ei saavutata eesmärki. Utiliseeritavate laevade toetuskõlbulikkuse tingimusena minimaalse püügiaktiivsuse nõude kehtestamise põhjendamatust kinnitab ka see, et Euroopa Liidu tasemel on Määruse nr. 89 § 6 lg 3 sätestatud nõuded kehtetuks tunnistatud. Kaebaja on seisukohal, et Määruse nr. 89 § 6 lg 3 on vastuolus Põhiseadusest tuleneva võrduspõhimõttega. Kaebaja leiab, et pole õige kohaldada 4S1 ja 4S3 segmendi laevadele võrdseid tingimusi minimaalse püügiaktiivsuse kriteeriumi osas. 4S1 ja 4S3 laevad ei ole võrdsed. Kalapüügilaev 4S3 võtab rohkem ressursse ja minek püügipaikadesse võtab rohkem aega kui tegevus segmendi 4S1 kuuluvate laevadega Läänemerel, seega ei saa nende suhtes rakendada võrdset regulatsiooni. Eelneval perioodil (2004-2006) ei võimaldatud 4S3 segmendi laevadele taotleda kalapüügi alalise lõpetamise toetusi, mistõttu ei ole 4S3 segmendi laevad juba ainuüksi seetõttu võrdses situatsioonis. Kalalaev MERIKE oli kuni
- aastani kalapüügilaev, kuna tegemist on vana laevaga, siis on mõistlik see laev kalapüügist maha võtta ja utiliseerida. Kuna laeva utiliseerimine on kahjulikum ja kulukam kui kalapüük, on mõistlik, et laevaomanik taotleb vaidlusalust toetust, mida makstakse kalapüügi alalise lõpetamise eest. Kalalaev MERIKE ei kvalifitseeru kehtival perioodil just seetõttu, et toetuse maksmine 4S3 laevade osas lükati järgmisse perioodi. Seega ei ole võrdses situatsioonis 4S1 laevad, kellele võimaldati juba eelmisel perioodil kalapüügi alalise lõpetamise toetusi ning 4S3 laevad, kellele ei võimaldatud eelmisel perioodil nimetatud toetust. Kaebaja on seisukohal, et Määruse § 89 § 6 lg 3 on vastuolus ka õiguspärase ootuse põhimõttega. Õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumine seisneb selles, et haldusorgan tekitas oma varasema tegevusega kaebajal õiguspärase ootuse, et perioodil 2007-2013 avatakse meetme 1.1 toetused laevadele, kes oleksid kvalifitseerunud eelmisel perioodil, so. 2004-
- Kaebaja esindaja on esitanud kohtule täiendavad seisukohad, kus on rõhutatud, et Määruse nr. 89 sätestatud tingimuste kehtestamine ei ole seaduseandja tegevus, mis alluks poliitilisele diskussioonile. Antud juhul on tegemist täitevvõimu ühe esindaja poolt kehtestatava õigusaktiga, mille sisu peab olema kooskõlas seaduste ja põhiseadusega. Vaidlusalune säte kahjustab oluliselt kaebaja majanduslikke huve ja piirab ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadust. Vastustaja on taotlenud kaebuse rahuldamata jätmist. PRIA on oma haldusakti vastu võtnud kehtiva Põllumajandusministri määruse nr. 89 ja Kalandusturu korraldamise seaduse alusel ning PRIA´l puudub kahtlus selles, et nimetatud õigusaktid oleks Põhiseadusega vastuolus. Vastustaja on pidanud otstarbekaks taotleda läbi kohtu Põllumajandusministeeriumilt seisukohta kaebuses toodud väidete kohta ning määruse Põhiseadusele vastavuse kohta, kuna Põllumajandusministeerium on Määruse nr. 89 koostaja. Kohtuistungil on vastustaja selgitanud, et uuem tehnika on efektiivsem, seega on uuemad laevad ohtlikumad kalavarudele ning määruse vastava punkti eesmärk on kalavarude kaitse, nimetatud nõue tuleneb Euroopa Liidust. Vaadatakse kalavarude seisukohalt milline piirkond on ohustatud, siis rakendatakse meetmeid, kaebaja õigusi ei ole rikutud. Kohus on nõudnud Põllumajandusministeeriumilt lähtudes HKMS § 16 lg 6 seisukoha kaebuses toodud väidete osas Põllumajandusministri määruse nr. 89 § 6 lg 3 põhiseadusele vastavuse kohta. Põllumajandusministeerium on andnud kohtule omapoolse seisukoha vaidlusaluse sätte põhiseadusele vastavuse kohta ning leiab, et Määruse 89 § 6 lg 3 ei riku kaebaja suhtes õiguspärase ootuse põhimõtet, õiguskindluse põhimõtet, võrdse kohtlemise põhimõtet, ega riiva kaebaja ettevõtlusvabadust ning on proportsionaalne soovitud eesmärgi suhtes. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused kohtuistungil ning tutvunud asja kirjalike materjalidega, asub seisukohale, et kaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Asja materjalide kohaselt kuulub Reyktal Aktsiaseltsile kalapüügilaev MERIKE, laev on ehitatud
- aastal ning on seega vana 37 aastat ning laeva omanik on otsustanud nimetatud laeva utiliseerida ning kaebaja on märkinud, et
- aastast ei ole laev faktiliselt kala püüdnud. Kalalaeva MERIKE merekõlblikkuse tunnistus kehtis kuni 31.07.
- Kaebaja on esitanud 12.12.2008 taotluse kalalaeva MERIKE utiliseerimiseks toetuse summas 21.054.389.- saamiseks. Nimetatud toetuse maksmise näeb ette Põllumajandusministri
- augusti 2008 määrusega nr. 89 kehtestatud „Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava meetme 1.1 „Riigiabi kalapüügi alaliseks lõpetamiseks“ raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“. Nimetatud määrus on kehtestatud „Kalandusturu korraldamise seaduse „ § 194 lõike 1 alusel ning kooskõlas nõukogu määruse (EÜ) nr. 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta (ELT L 223, 15.08.2006, lk. 1-44) artikli 17 lõike 6 alusel heaks kiidetud „Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskavaga“. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori käskkirjaga 12.03.2009 nr. 13.18/21 „Euroopa Kalandusfondi riigiabi kalapüügi alaliseks lõpetamiseks taotluse nr. 911008370008 rahuldamata jätmine“ on otsustatud jätta rahuldamata Reyktal AS taotlus viitenumbriga 911008370008 summas 21.054.389.- krooni, kuna kalalaev MERIKE ei ole merel kala püüdnud taotluse esitamisele vahetult eelnenud 12-kuulisel perioodil. Käskkirja aluseks on võetud Põllumajandusministri 29.08.2008 määruse nr.89 „Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava“ meetme 1.
- „Riigiabi kalapüügi alaliseks lõpetamiseks“ raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ § 6 lg 3, § 11 lg
- Kalandusturu korraldamise seadus § 196 lg
- Määruse nr. 89 § 6 lg 3 kohaselt - taotluses nimetatud kalalaevaga on „Kalapüügiseaduse“ alusel ja korras antud kalapüügiloa alusel merel kala püütud taotluse esitamisele vahetult eelnenud 12-kuulisel perioodil vähemalt 75 päeva või 80 protsenti „Kalapüügiseaduse“ alusel püügivõimalusena eraldatud püügipäevadest. Määruse nr. 89 § 11 lg 2 kohaselt - Amet tunnistab taotluse nõuetele vastavaks, kui taotleja ja taotlus vastavad kõikidele ettenähtud nõuetele. Kui taotleja või taotlus ei vasta vähemalt ühele ettenähtud nõudele, teeb Amet „Kalandusturu korraldamise seaduse § 196 lõike 3 alusel taotluse rahuldamata jätmise otsuse. Kaebaja on asunud seisukohale, et kaevatav käskkiri on sisuliselt õigusvastane, kuna haldusakti õiguslikuks aluseks olev norm ei ole kooskõlas Põhiseadusega. Muust aspektist käskkirja vaidlustatud ei ole. Ettevõtlus on tegevus, mille eesmärgiks üldjuhul on tulu saamine kauba tootmisest, müümisest, teenuste osutamisest, vara realiseerimisest jne. Ettevõtlusvabaduse esemeline kaitseala hõlmab kõiki tegevusalasid ja elukutseid, mille puhul isik pakub enda nimel kaupu või teenuseid. Ettevõtlusvabadus on kõigi ja igaühe õigus. Ettevõtlusvabaduse piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huve või õigust rohkem, kui seda normi legitiimse eesmärgiga saab põhjendada. Kaebaja on seadnud kahtluse alla ettevõtlustoetuse andmise tingimused. Kaebajale jääb mõistetamatuks Määruse nr. 89 § 6 lg 3 regulatsiooni legitiimne eesmärk. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tegemist piirangute kehtestamisega, vaid vaidlusobjektiks on nõuded kalalaeva suhtes ning toetuse andmise tingimustele mittevastavuse tagajärg on see, et isik ei saa riigilt täiendavaid summasid oma ettevõtluse majandamiseks. Nimetatud määrus ei pane ettevõttele mingeid lisakohustusi ega kehtesta piiranguid, vaid seab toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja korra ning ei kohusta kalapüügi alalise lõpetamise toetust taotlema, toetust saab juhul kui täidetud on kõik nõuded. Seega ei ole Määruse 89 § 6 lg 3 takistuseks ettevõtluse arengul ega kahjusta ettevõtte huve meetme 1.
- eesmärkide saavutamisel, mistõttu on tegemist proportsionaalse abinõuga. „Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava“ järgi on meetme 1.1 eesmärgiks tasakaalustada kalalaevade püügivõimsust ning tagada kalavarude kaitse. Meetme 1.1 raames saab toetuse abil kõrvaldada kalapüügilt alaliselt üksnes kalalaevu ning kõrvaldatud laevade osas väheneb kalalaevastiku püügivõimsus, seega pole oluline kas toetuse abil kõrvaldatakse aktiivsed või mitteaktiivsed kalalaevad. Kaebajal on arusaam, et vanade laevade uuesti kasutuselevõtmine kahjustaks meetme 1.1 eesmärke ning seega tuleks utiliseerida vanad laevad. Põllumajandusministeerium on märkinud, et tulenevalt Nõukogu määruse (EÜ) nr. 2371/2002, ühisele kalandus-poliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta Artiklitest 11 ja 12, et liikmesriik ei tohi ületada kalalaevastiku püügivõimsuse sihttaset, mille on kindlaks määranud Euroopa Komisjon. Sama määruse Artikli 13 kohaselt ei tohi laeva arvata kalalaevastiku koosseisu, kui eelnevalt ei ole kalalaevastikust kõrvaldatud vähemalt sama palju püügivõimsust kui on uuel laeval. Riigi antud toetuse abil kõrvaldatud kalalaeva püügivõimsuse asendamine aga on sama määruse Artikli 11 lg 3 kohaselt üldse keelatud. Samasisuline regulatsioon sisaldub ka Kalapüügiseaduse §
- Põllumajandusministeerium on juhtinud tähelepanu sellele, et kaebaja on lasknud end eksitada Keskkonnaministeeriumi märkusest minimaalse püügiaktiivsuse nõude kohta. Määruse nr 89 § 6 lõige 3 ei tugine kehtetuks tunnistatud nõukogu määrusel (EÜ) nr 2792/1999, millega kehtestatakse kalandussektorile ühenduse struktuuriabi andmise üksikasjalikud eeskirjad ja kord (EÜT L 337, 30.12.1999, lk 10–28) ning Euroopa Liidu institutsioonid peavad toetuse abil kalalaevade püügilt kõrvaldamise puhul püügiaktiivsuse nõuet jätkuvalt oluliseks. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006, Euroopa Kalandusfondi kohta (ELT L 223, 15.08.2006, lk 1–44), artikli 23 lõike 1 kohaselt võib kalapüügi alaliseks lõpetamiseks anda Euroopa Kalandusfondi toetust siis, kui kõrvaldamine toimub nõukogu määruse (EÜ) nr 2371/2002 alusel koostatud kava kohaselt. Seega pidi ka Eesti vastava kava koostama ja kinnitama, sest vastasel korral poleks meetme 1.1 rakendamine olnud üldse võimalik. Kava väljatöötamisel lähtuti Euroopa komisjoni koostatud juhisest “EFF Vademecum”, mille punktis 4.2.1 on selgesõnaliselt öeldud, et kava peab tagama, et toetuse abil püügilt alaliselt kõrvaldatava laevaga on kahe eelnenud aasta jooksul tehtud piisaval määral kalapüüki. Siia võib tuua näiteks ka nõukogu määruse (EÜ) nr 744/2008, millega nähakse ette ajutine erimeede, et edendada majanduskriisi tõttu kannatavate Euroopa Ühenduse kalalaevastike ümberkorraldamist (ELT L 202, 31.7.2008, lk 1–8), artikli 12 lõike 5 punkti a, mis sarnase toetuse andmise tingimusena näeb selgesõnaliselt ette 120 päevase püügiaktiivsuse eelnenud kahe aasta jooksul. Eesti ei ole ainus Euroopa Liidu liikmesriik, kes toetuse saamise suhtes selle tingimuse on esitanud. Näiteks Iiri rakenduskava kohaselt kõrvaldatakse toetuse abil püügilt sellised kalalaevad, millega on kahe eelneva aasta jooksul püütud vähemalt 75 päeva aastas või ühe eelnenud aasta jooksul vähemalt 150 päeva. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalune säte rikub võrdse kohtlemise printsiipi. Kaebaja on leidnud, et ettevõtlustoetuse andmisel peaks riik looma selle saamiseks tingimused neile, kes varasemalt toetusõiguslike isikutena ei kvalifitseerunud. Kohus on seisukohal, et riik toetab ettevõtlust vastavalt vajadusele ja seadusega sätestatud normidele ning võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt tuleb käsitleda ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt. Kaebaja on asunud seisukohale, et Määruse nr. 89 § 6 lõige 3 rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna kohtleb segmentidesse 4S1 ja 4S3 kuuluvaid kalapüügilaevu võrdselt arvestamata, et need laevad ei ole võrdsed, neile ei saa seada võrdseid tingimusi minimaalse püügiaktiivsuse kriteeriumide osas. Kohus asub seisukohale, et antud juhul ei saa olla tegemist võrdsuspõhiõiguste rikkumisega, kuna tähtsust ei oma see, millisesse segmenti kuuluva kalalaevaga kala püütakse, ettevõtjal on ettevõtlusvabadus ning ettevõtja vabaks valikuks on leida abinõud ettevõtte majandusolukorra tõhusamaks muutmiseks. Seega asjaolu, et segmenti 4S3 kuuluv laev vajab suuremaid kulutusi võrreldes segmenti 4S1 kuuluvate laevadega, ei ole põhjenduseks, et tegemist on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Rikkumiseks ei saa lugeda ka asjaolu, et ettevõtja rahaliste vahendite nappuse tõttu ei ole kehtestatud riigi poolt ettevõtjale soodsamaid tingimusi. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalune säte on vastuolus ka õiguspärase ootuse põhimõttega. Kaebaja on märkinud, et Põllumajandusministeerium on oma varasema tegevusega tekitanud talle õiguspärase ootuse, et perioodil 2007-2013 avatakse meetme 1.1 toetused nendele laevadele, mis eelmisel perioodil (2004-2006) oleks toetuse saamiseks kvalifitseerunud. Kohus leiab, et õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigust, mida isik on asunud realiseerima. Seega peab olema igaühel võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena. Samas ei tähenda õiguspärase ootuse põhimõte seda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Kohus on seisukohal, et õiguspärase ootuse tekitamiseks peab olema riigi poolt antud haldusakt mida isikul oleks olnud võimalik realiseerida. Antud juhul on kaebaja väide paljasõnaline, et kaebajal on tekkinud eelmise taotlusperioodi käigus põllumajandusministriga suheldes ning tema lubadusi arvestades põhjendatud õiguspärane ootus, et aastate 2007-2013 taotlusperioodil lähtutakse arusaamast, et kaugpüügilaevade ja nende eripära ning valdkonna ettevõtluse mastaapsusega arvestatakse ja seda just laevadele esitatavaid nõudeid kehtestades. Haldusakti või toimingut, mis oleks tekitanud isikus põhjendatud ootuse, et meetme 1.1 raames toetuse saamiseks minimaalse püügiaktiivsuse nõuet ei kehtestata, ei ole kunagi kehtestatud. Põllumajandusministeerium on märkinud, et selline lubadus ei sisaldu ka mitte üheski Põllumajandusministeeriumi kirjas, millele kaebaja on viidanud. Pealegi on kirjavahetus käsitatav üldse mõttevahetusena ning õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et sellele tuginedes saaks nõuda arutelu all olnud soodustuste kehtestamist. Kohus on seisukohal, et määruse nr 89 § 6 lõige 3 ei riku õiguspärase ootuse põhimõtet, sest haldusorgan ei ole andnud isikutele põhjendatud lootust, et meetme 1.1 raames minimaalse püügiaktiivsuse nõuet ei kehtestata. Lõppkokkuvõttes on kohus seisukohal, et Määruse nr 89 § 6 lg 3 ei riiva ettevõtlusvabadust, on proportsionaalne eesmärgi saavutamiseks ning ei riku võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Kaevatava Määruse nr. 89 § 6 lg 3 puhul on tegemist Põhiseadusega kooskõlas oleva normiga ning puudub alus selle kohaldamata jätmiseks ning kaevatava haldusakti tühistamiseks, seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata. Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse rahuldamata lähtuvalt HKMS § 25 lg 1 ja HKMS § 26 lg 1 p.
- Menetluskulud jäävad poolte kanda. Kohtunik Mare Priks