Obsah (7)

§ 7§ 2§ 8§ 9§ 15§ 10§ 3

3-10-624 Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Pärnus, 22. juulil 2010.a., Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, kaebuse esitaja K. P`i, vastustaja Lääne-Eesti Päästekeskuse esindajate Margit-Marit R

) § 15 lg 1 kohaselt nõutakse sunniraha sisse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras nagu kohtuotsusest tulenev rahaline nõue kusjuures sunnirahale lisandub selle vabatahtliku tähtaegse mittetasumise korral kohtutäituri tasu. sunniraha nõudes märgiti järgmist: oli Päästekeskus 15.10.2009 ettekirjutusega teinud K. P`ile ülesandeks tagada aadressil .. oleva kütteseadmete kasutamise peatamise kuniks ei ole seadme tuleohutus tõendatud; oli tulenevalt

§ 7

lg-st 5 koos ettekirjutusega tehtud ka sunniraha kohaldamise hoiatus summale 10 000 krooni; tuvastati 22.02.2010 ettekirjutuse täitamata jätmine; on ettekirjutuse täitmata jätmine

§ 2

kohaselt sunnivahendi rakendamise aluseks eeldusel et ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg on selleks piisav; arvestades ettekirjutuses väljatoodud puudustest ühe likvideerimist vähendas Päästekeskus kaalutletult sunniraha proportsionaalselt kõrvaldatud rikkumise raskust arvestades 7 500 kroonile; võib sunnivahendit rakendada, kui on adressaadile tehtud teatavaks ettekirjutus ja hoiatus, mis kehtivad, s.t neid ei ole tähtaja jooksul vaidlustatud; K. P 15.10.2009 ettekirjutust ei vaidlustanud, vaidlustamise tähtaeg on möödunud ja ettekirjutus-haldusakt on õigusjõus. Kaebuse järgi (tl 5, 33) K. P kohe pärast Päästekeskuse poolt teostatud kontrollimisi (27.09.2009 ja järgnevaid) ladustas mujale ümber korstna laotud küttepuud, pingutas korstnaks oleva toru katuseräästast ettenähtud kaugusele, kinnitas plekist plaadi kruvidega põranda külge ning lõpetas kütmise. Et korterisse iseehitatud kütteseadmele tagantjärgi projekti tegemise eest nõuti 3000 krooni polnud seda rahapuudusel võimalik tellida, mistõttu ka ehitusluba vallavalitsuse poolt ei väljastatud. Kannatades koos väikese lapsega kuni

1. detsembrini külma konsulteeris kaebaja sel päeval valla sotsiaaltöötajaga ning saades loa alustas kütmist. 22.02.2010 korterisse toimunud külastuse ajal Päästekeskus juba nõustus, et kamina projekti asemel võib neile ka ainult seadme eskiis esitatud olla mistõttu oli ju esmane kalli projekti nõue selgelt ülekohtune ja sunniraha, mille tasumiseks raskes majanduslikus olukorras puuduvad ka rahalised vahendid, tuleks tühistada. Kohtuistungil märkis kaebaja jätkuvalt, et tema perekonna (väike laps, eakas isa, töötu abikaasa) sissetulek on väike ja võla maksmine pole taskukohane ning ta lahkub nüüdseks juba müüdud korterist. Maksta jõuks ta 400 krooni suuruse summa. Kütmist, hoolimata kehtivast ettekirjutusest, tuli vallaametnike ja majarahva esindaja teadmisel alustada, kui perekond oli sattunud külmumise ohtu. Vastustaja kaebust ei tunnista (tl 56) olles seisukohal, et nii Päästekeskuse 15.10.2009 ettekirjutus nr 7.3-1/818-3 kui ka selle alusel 26.02.2010 antud sunniraha tasumise nõue nr 7.3-1/818-5, millega K. P`ile pandi kohustus peatada kütteseadme kasutamine kuniks seadme tuleohutus ei ole tõendatud, on seaduslikud. Kasutamise peatamise nõude tingis asjaolu, et küttesüsteem (kamin, ühenduslõõr, korsten) oli ehitatud omavoliliselt ja vigadega. Nimetatud hoones ei ole sellist küttesüsteemi ehitusprojektiga ette nähtud ja ehitusseaduse mõistes on küttesüsteemi paigaldamine tehnosüsteemide muutmine, mis saab toimuda ainult kohaliku omavalitsuse kirjalikul loal. Küttesüsteemi kohta peab olema koostatud ehitusprojekt või paigaldusjoonis, mille alusel oleks võimalik hinnata küttesüsteemi ohutust ja vastavust kehtivatele ehitusnormidele. Nõuded küttesüsteemile kehtestab siseministri määrus nr 55 „Tuleohutuse üldnõuded“ ja standard EVS 812-3:2007 „Küttesüsteemid“. Peamised puudused süsteemi ehitamisel ja paigaldamisel olid:
2. Kütteseadme korstnaks kasutatud metallist toru vastavust polnud tõendatud. Küttesüsteemi ehitamisel võib kasutada selleks katsetatud detaile, mille paigaldamine peab toimuma vastavalt tootjapoolsetele juhistele. 2
3. Kütteseadmele kaaluga üle 150 kg tuleb rajada vundament. Et seadme dokumentatsioon puudus ei saanud hinnata selle ohutust, stabiilsust ja sobivust korterisse.
4. Kütteseadet köeti põlemisel tahkeid, süttivaid ja lendlevaid osakesi eraldavate halupuudega. Halupuid kasutava kütteseadme korsten peab omama tahmapõlemiskindlust. Ühekordne metallist korsten tahmapõlemiskindluse omadust ei taga.
5. Korstna kaugusel põlevast materjalist räästakastist 15 cm ei ole tagatud ehitusmaterjali isesüttimine (toimub puidu puhul temperatuuril 200-280º C, arvestades tahma põlemisel tekkivat temperatuuri 1200º C.
6. Korsten oli kinnitatud ehituslikult nii, et seda käega lükates tekkis õõtsumine.. Sellega ei ole tagatud korstna stabiilsus ega kaitse ilmastikuolude või muude väliste tegurite vastu.
7. Korstna kõrgus katuse pinnast oli alla 80 cm. Korsten peab ulatuma üle katuse pinna vähemalt 80 cm tagamaks tuleohutust ja piisavat tõmmet.
8. Korstna kohta puudus dokumentatsioon, mistõttu polnud võimalik hinnata selle temperatuuri- ja rõhuklasse, kondensaadi-, korrosiooni- ja tahmapõlengukindlust, korstna välispinnatemperatuuri kütmisel ja lubatud kaugust põlevmaterjalideni. Lisaks eelnevale avastati korteris kütteseadme kõrvale. põlevmaterjali ladustamine vahetult korstna ja Põhjusel, et ülalkirjeldatud küttesüsteemi kasutamine oli ohtlik nii korteri nr 2 elanike kui ka teistele sama elamu ülejäänud 11 korteri asukate elule, tervisele ja nende varale, peatatigi kütteaseadme kasutamine (Päästeseaduse § 285). 22.02.2010 toimunud paikvaatluse käigus (tl 39) tuvastati kütteseadme jätkuv kasutamine korteris („ahjus puud ja tuli“. K. P`i selgituste kohaselt hakanud ta kütma vallavalitsuse ehitusnõuniku ja sotsiaaltöötaja suulisel loal. Samuti fikseeriti paikvaatlusega küll korstna ümber olnud puuriida eemaldamine kuid ahju vastu olid küttepuud jätkuvalt ladustatud ning korstnat katuseäärest kaugemale viidud polnud. Seega polnud K. P Päästeameti ettekirjutust tähtaja saabumiseks täitnud ning tema suhtes võis rakendada sunniraha nõuet, mille kohaldamise eest oli teda vormikohaselt eelnevalt hoiatatud. Vastustaja märgib, et

kohaselt saab sunniraha määramise otsust põhimõtteliselt tühistada vaid järgmistel alustel: 1) ettekirjutus, mille alusel sunniraha määratakse, ei ole kehtiv; 2) puudub sunniraha kohaldamise hoiatus

tähenduses; 3) kohustus, mille täitmise tagamiseks sunniraha rakendati, on enne sunniraha rakendamist täidetud (

§ 8lg 1).

3 Antud asjas olid kõik eelloetletud nõuded täidetud. Sunniraha määramisel võeti muu hulgas arvesse, et küttepuud olid korstna vahetust lähedusest eemaldatud ja sel põhjusel ei rakendanud sunniraha kogu selle hoiatuses toodud summas vaid üksnes 7500 krooni ulatuses. Kohtuistungil vastustaja esindaja selgitas, et sunniraha suurust arvestab Päästekeskus proportsioonis avastatud rikkumise raskusega isikute majanduslikku olukorda silmas pidamata. Kaebaja võinuks sunniraha tasumiseks taotleda abi vallalt ja maksta kokkuleppel graafiku alusel, s.o. osade kaupa. Sunniraha määramine väiksemas määras ahvatleks tuleohutusnõuete rikkujaid ettekirjutuste täitmata jätmisele. Arvamuse andmiseks kaasatud Varbla Vallavalitsuse esindaja tõendab, et K. P (töövõimetuspensionär) ja tema perekond on raskes majanduslikus olukorras ega ole võimeline välja mõistetud sunniraha summas 7 500 krooni tasuma. Vald on kaebajat niigi abistanud muretsedes vahendeid Päästekeskuse ettekirjutuse täitmiseks. Kütteseadmete ehitusprojekti koostamine jäi K. P´il tellimata, kuna tal puudus selleks raha. Investeeringuid mittenõudnud rikkumised kõrvaldas ta kohe. Kohtu seisukoht Lääne-Eesti Päästekeskuse tuleohutusbüroo peainspektori poolt K. P’ile kuuluvas korteris aadressiga ...10.2009 läbiviidud tuleohutusalase paikvaatluse (tl 59) järgselt 15.10.2009 K P’ile koostatud ettekirjutuse nr 7.3-1/818-3 p-ga 1 kohustati kaebajat tagama korteris oleva kütteseadme kasutamise peatamine ettekirjutuse kättesaamise hetkest kuniks ei ole tõendatud kütteseadme tuleohutus (tl 9). Ka oli ettekirjutuse nimetatud punktile lisatud hoiatus, et juhul kui ettekirjutust ei täideta tähtajaks rakendab haldusorgan, juhindudes „Asendustäitmise ja sunniraha seaduse“ § 2 lg-st 1, adressaadi suhtes sunnivahendit – sunniraha 10 000 krooni. 22.02.2010 toimunud teise paikvaatluse käigus (tl 39) tuvastati kütteseadme jätkuv kasutamine korteris („ahjus puud ja tuli“), kuigi korsten oli põlevast materjalist katuseräästast ikka kaugemale viimata ja selle kõrgus endiselt katusest alla 80 cm. K. P`i selgituste kohaselt hakanud ta kütma vallavalitsuse ehitusnõuniku ja sotsiaaltöötaja suulisel loal. Vaidlustatud 26.02.2010 aktiga otsustas Päästeteenistus esitada K. P´ile oma 15.10.2009 ettekirjutuse nr 7.3-1/818-3 täitmata jätmise eest määratud tähtajaks sunniraha tasumuse nõude summas 7 500 krooni, määrates selle vabatahtliku tasumise tähtajaks 10 kalendripäeva korralduse kättesaamise päevast arvates.

§ 2

lg 1 näeb ette, et sunnivahendit rakendatakse, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata.

§ 2

lg 2 kohaselt võib sunnivahendit kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni rakendada korduvalt.

§ 8

lg 1 sätestab, et sunnivahendit on lubatud rakendada, kui adressaadile 4 on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud.

§ 8

lg 3 keelab sunnivahendit rakendada, kui

§ 8

lg-s 1 sätestatud alused sunni rakendamiseks on ära langenud, ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks, sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi või halduskohus on peatanud sunnivahendi rakendamise.

§ 7

sätestab sunnivahendi rakendamise hoiatusele esitatavad nõuded.

§ 7

lg-st 3 tulenevalt peab hoiatusega ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg võimaldama sunnivahendi adressaadil kohustus täita.

§ 8

lg 2 kohaselt võib ettekirjutuse teinud haldusorgan sunnivahendi adressaadi põhjendatud taotluse alusel sunnivahendi rakendamise edasi lükata. Siinjuures tuleb aga märkida, et K. P`i poolt vaidlustatud Päästekeskuse akt on pealkirjastatud eksitavalt. Tegemiste ei ole täitekorraldusega

§ 9tähenduses.

Täitekorraldus

§ 9

kohaselt ei ole ettekirjutuse teinud haldusorgani poolt adressaadile tähtaja andmine sunnivahendi vabatahtlikuks täitmiseks, vaid sunnivahendit rakendava haldusorgani korraldus haldusorgani nimel rakendavale isikule, mille sisuks on kinnitus, et hoiatus viiakse ellu ja sunniraha nõutakse sisse.

§ 15

lg-st 1 tulenevalt nõutakse sunniraha sisse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras nagu kohtuotsusest tulenev rahaline nõue. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 11 kohaselt on täitedokumendiks muu hulgas sunniraha ja asendustäitmise kulude sissenõudmise aluseks olev haldusakt. Seega sunniraha sissenõudmisel antakse täitekorraldus kohtutäiturile, mitte isikule, kelle suhtes sunnivahendit kohaldama hakatakse. Täitekorralduses sunniraha rakendamiseks märgitakse sunnivahendit vahetult rakendava kohtutäituri nimi. Täitekorraldus ei ole haldusakt vaid menetlustoiming. Kuivõrd vaidlustatud sunniraha nõue ei ole täitekorraldus on see haldusakt, mille sisuks on sunniraha tasumise kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks tähtaja andmine. Sellisel HMS § 51 lg-1 nimetatud haldusakti tunnustele vastaval otsusel on regulatiivne toime, sest ta kohustab haldusvälist adressaati (K. Pi) kindlaksmääratud tähtpäevaks sooritama toimingu, mis seisneb raha maksmises Rahandusministeeriumi arveldusarvele. Saab osundada, et Päästekeskusel puudus tegelikult vajadus anda K. Paabile tähtaeg sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks kuivõrd sellise tähtaja määrab täitedokumendi saamisel kohtutäitur ise (TMS § 25 lg 1).

§ 10

lg 1 kohaselt on sunniraha hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille adressaat peab tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust märgitud tähtaja jooksul ei täida. Ettekirjutust täitmata jättes käitub adressaat õigusvastaselt ja peab kohe arvestama sunniraha rakendamise võimalusega kohtutäituri vahendusel. Seega on sunniraha suurus juba hoiatusega kindlaks määratud. Päästekeskuse poolt K. P`ile täiendava tähtaja andmist sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks võib käsitleda omalaadse vastutulekena kaebajale, mis sunnivahendi rakendamist õigusvastaseks ei muuda. Eelnevalt kohus on juba näitas, et täidetud oli kõik tingimused sunnivahendi kasutamiseks (ettekirjutus, mille täitmata jätmise eest sunnivahendit rakendatakse on kehtiv;

§-s 7 ettenähtud hoiatus on tehtud;, kohustus, mille täitmiseks tagamiseks sunniraha rakendati, ei ole täidetud), mistõttu alus kaebuse rahuldamiseks puudub. 5 Nii kaebaja kui arvamuse andmiseks kaasatud Varbla Vallavalitsuse esindaja on osundanud sunniraha ülekohtuselt suurele määrale (algselt 10 000 krooni, seejärel vähendatuna 7 500 krooni), mille tasumine avaldaja sissetulekuid arvestades (tegemist on väikelapsega töövõimetuspensionäriga) ei pruugi olla talle jõukohane. Päästekeskuse esindaja, kommenteerides seda kaebaja jaoks keskset küsimust, pidas kohtuistungile võimalikuks piirduda vaid lühida poollausega, et nemad sunniraha määramisel isiku varanduslikule olukorrale tähelepanu ei pööra. Selline lähenemine ei pruugi olla kooskõlas

§ 3

„Sunnivahendi rakendamise põhimõtted“ lõikes 3 toodud printsiibiga, mille kohaselt „kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja –määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust“. Valides last kasvatava töövõimetuspensionäri puhul sunnirahaks standardsed 10 000 krooni (see on, arvestades Päästeseaduse §-s 285 lg-t 4, keskmine määr sama paragrahvi lõikes 1 toodud ettekirjutuse täitmiseks) võib olla tegemist ebaproportsionaalse ja avaldaja isikut mitte arvestava sunniraha kohaldamisega. Samas tuli kõik võimalikud vastuväited haldusakti täitmise suhtes esitada juba 15.10.2009 ettekirjutuse „Tuleohutusjärelevalve teostamine ..“ andmise menetluses, kui sunniraha määr 10 000 krooni ettekirjutuses esmakordselt fikseeriti. Kuivõrd K. P seda ei teinud ja ettekirjutust ka selle andmise järgselt ei vaidlustanud on ettekirjutus jõustunud, kõigile täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2) ning kohtul pole käesolevas haldusakti rakendamist käsitlevas vaidluses enam võimalik ettekirjutuse õiguspärasuse küsimuses menetlusosaliste jaoks siduvat seisukohta kujundada. Kohtukulude nõuded antud asjas puuduvad. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 kohus o t s u s t a s: 1. Jätta K. P’i kaebus rahuldamata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonis ei taotleta selle lahendamist istungil. Aivar Koppel, halduskohtunik 6