KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Virgo Saarmets ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. märts 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-1

) § 16 lg 1 kohaselt ei või kinnisasja sundvõõranditasu olla madalam kinnisasja harilikust väärtusest sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga. Kirjas osutati ka maa hindamise seaduse §-dele 3 ja

1. AS Solfer Trade
2. veebruari
3. a vastuses (I kd lk 88-89) teatati mittenõustumisest pakutava hinnaga, selgitati hinna vastuvõetamatuse põhjuseid (ei taga võimalust leida samaväärset laopinda samaväärses kohas (kesklinna lähedases kaubanduskeskuste piirkonnas transpordisõlme kõrval); hindamisaktis on viidatud võrreldavatena laopindadele, millest paljud ei ole samaväärsed ega võrreldavad; lao ja maaüksuse turuväärtus kokku on madalam kui üksnes maatüki (ilma hooneta) turuväärtus, millest järelduvalt oleks laohoone justkui väärtusetu; pole arvestatud kinnisvara asukohta ja sellest tulenevat kinnisvara väärtust); leiti jätkuvalt, et kaebaja pakutud hind 43 900 000 krooni on igati põhjendatud, samas jäeti endale õigus esitada korrigeeritud (sh senipakutust kõrgema hinnaga) pakkumine ja paluti saata mõistlik pakkumine, mis võimaldaks dialoogi jätkata ja saavutada mõlemaid pooli rahuldav kokkulepe. Maa-ameti
4. aprilli
5. a kirjaga (I kd lk 189) teatati kaebajale, et kuna läbirääkimised maaüksuse võõrandamise osas ei ole andnud mõlemaid pooli rahuldavat tulemust, otsustas linn alustada sundvõõrandamise menetlust Ülemiste liiklussõlme rajamiseks vajaliku Tartu mnt 86A kinnistamata maaüksuse võõrandamiseks Tallinna linnale. Kaebaja kutsuti maaüksuse võõrandamise edasise menetluse korraldamiseks
6. aprillil
7. a toimuvale nõupidamisele.
8. aprillil
9. a esitas kaebaja vastuväited (I kd lk 97-101)
10. aprilli
11. a nõupidamisel kaebajale üle antud sundvõõrandamise otsuse eelnõule (I kd lk 90-96). Tallinna Linnavalitsuse
12. mai
13. a korraldusega nr 866-k (I kd lk 191) kiideti heaks KProjekt AS poolt koostatud töö nr 06251/1 „Ülemiste liiklussõlme ehitamise ja Peterburi tee rekonstrueerimise eelprojekt. Ülemiste liiklussõlm“. Tallinna Linnavalitsuse
14. mai
15. a istungi päevakorrapunktiga 19-3 otsustati esitada Tallinna Linnavolikogule otsuse eelnõu „Tartu mnt 86A asuva ehitise sundvõõrandamine ja Tartu mnt 86A maa munitsipaalomandisse taotlemine“ (vastustaja vastus, I kd lk 165).
16. Tallinna Linnavolikogu
17. mai
18. a otsusega nr 109 (I kd lk 102-109) otsustati: 1) sundvõõrandada Tallinna linnas Tartu mnt 86A asuv ehitis – laohoone – Tallinna linnale; määrata sundvõõrandiandjaks OÜ Solfer Trade ja Tallinna linna poolt sundvõõrandisaajaks Tallinna Maa-amet; 2) enne ehitise omandi üleminekut Tallinna linnale on sundvõõrandiandjal õigus eemaldada sundvõõrandatava ehitise olulisi osi, päraldisi või vilja vastavalt

§ 12

lg 1 p-le 4; 3) sundvõõrandamise eesmärk on Ülemiste liiklussõlme ehitamine ning sundvõõrandatava ehitise eesmärgipärase rakendamise tähtaeg on viis aastat Tartu mnt 86A ehitise omandiõiguse Tallinna linnale ülemineku hetkest; 4) taotleda sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise kohta märke kandmist riiklikusse ehitisregistrisse; 5) kinnitada Peterburi tee pikenduse asukoht praeguse Tartu mnt 86A maaüksuse kohal vastavalt K-Projekt Aktsiaseltsi koostatud Ülemiste liiklussõlme ehitamise ja Peterburi tee rekonstrueerimise eelprojektile; 6) taotleda Tartu mnt 86A asuv maa ligikaudse pindalaga 2639 m2 maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lg 2 alusel tasuta Tallinna linna munitsipaalomandisse pärast ehitise omandi Tallinna 3

§ 3

lg-le 3 ei ole sundvõõrandamine lubatud, kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav ka ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta. Tulenevalt põhiseaduse (PS) §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttest tuleb

§ 3

lg-t 3 tõlgendada selliselt, et sundvõõrandamine pole lubatud ka siis, kui eesmärk eeldab küll kinnisasja omandamist, kuid omandamine on võimalik ka muul viisil kui sundvõõrandamist kasutades. Põhiõiguse riive ei saa olla proportsionaalne olukorras, kus riive eesmärk on saavutatav põhiõigusi vähem riivavaid vahendeid kasutades. Seda kinnitab ka

§ 2

lg 1, mille kohaselt sundvõõrandamine on võõrandamine omaniku nõusolekuta üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Ka sellest sättest tulenevalt pole sundvõõrandamiseks alust, kui eelnevalt ei ole välja selgitatud omaniku nõusoleku puudumine võõrandamiseks. Eelneva põhjal on ilmne, et kaevatav haldusakt ei ole kooskõlas PS §-dega 11 ja

1. Kaebaja ei vaidlusta sundvõõrandamise kaugema eesmärgi – avalikult kasutatava tee ehitamine – legitiimsust, ning ehkki ta sooviks samas kohas oma majandustegevust jätkata, on ta põhimõtteliselt valmis oma ehitised avalikes huvides vabatahtlikult õiglase hinna eest võõrandama, kuid sundvõõrandamine peab olema sobiv (eesmärki saavutada võimaldav), vajalik (eesmärgi saavutamiseks peavad puuduma põhiõigusi vähem piiravad vahendid) ja mõõdukas (piirangu eesmärk peab kaaluma üles omaniku huvid). Antud juhul on sobivus kaheldav ja mittevajalikkus ilmne. Sundvõõrandamise otsustamine enne maa erastamist tähendab, et vastustaja võib endale saada vaid ehitise ning maatüki saamiseks peab ta veel taotlema selle munitsipaalomandisse andmist, kusjuures garantiid selle taotluse rahuldamiseks puuduvad. Järelikult pole selge, kas sundvõõrandamine üldse eesmärgipäraseks (sobivaks) osutub, sest linn ei pruugi riigilt maad endale saada. Riigil on MaaRS § 28 lg 2 kohaselt ulatuslik kaalutlusruum ja seega on linnal taotluse positiivse lahendamise suhtes vaid pelk lootus. Sundvõõrandamine ei saa olla vajalik olukorras, kus kaebaja on valmis objekti vabatahtlikult võõrandama ja selleks hinna osas läbirääkimisi pidama, mida seni ei ole vastustaja poolt sisuliselt toimunud - telliti vaid eksperthinnang ja tehti sellest tulenev hinnapakkumine „võtavõi-jäta“ stiilis teatavaks. Kaebaja viiele hindamisaktile tuginev hinnapakkumine jäeti vastustaja
2. detsembri
3. a kirjas põhjendusi esitamata sisulise analüüsita. Ka pärast kaebaja poolt
4. veebruari
5. a kirjas vastustaja tellitud eksperthinnangu puudustele tähelepanu juhtimist ja üleskutset läbirääkimisi jätkata, ei pidanud vastustaja vajalikuks 4

§ 5

lg 3 ilmselgelt PS-ga vastuolus ja sundvõõrandamist ei saa lõpule viia enne tasu suurust puudutava kohtuotsuse jõustumist. Algatades sundvõõrandamismenetluse, millesse on võimalik kohtuvaidlus sisse programmeeritud, ei hoia vastustaja aega kokku, vaid lükkab menetluse lõpetamise määramatusse tulevikku. Neil põhjustel ei ole vaidlustatud haldusakt kooskõlas PS §-dega 11 ja 32, kuna piirab ebaproportsionaalselt kaebaja omandiõigust, rakendades tee ehitamiseks vahendit, mis pole eesmärgi saavutamiseks vajalik - vastustajal on võimalik omandada ehitis tsiviilõigusliku lepingu alusel. Sundvõõrandamise vajalikkust ei saa tuletada vastustaja soovimatusest maksta tegelikku turuhinda ja sellega seonduvalt läbirääkimisi pidada; 2) haldusakt ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 1 ning § 56 lg-te 2 ja 3 nõuetele, mille kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning sisaldama faktilist ja õiguslikku põhjendust, samuti kaalutlusi. Kaebaja ei tea siiani, miks vastustaja keeldus sisulisi läbirääkimisi pidamast. Hoolimata vastustaja poolt mistahes põhjenduste esitamata jätmisest kaebaja esitatud hindamisaktide mittearvestamisele, oletas kaebaja, et vastustaja peab hindamisakte vale metoodika järgi koostatuks, ja lükkas sellise seisukoha ümber. Kaebaja märkis, et avalikes huvides kinnisasja omandamisel ei ole peaeesmärk mingi konkreetse metoodika järgimine, vaid pooli rahuldavas ja turutingimustele vastavas hinnas kokkuleppimine. Olukorras, kus seadus ei kohusta vastustajat ühtegi konkreetset metoodikat järgima, ei saa pidada põhjendatuks aktide tähelepanuta jätmist pelgalt põhjusel, et neis kasutatud metoodika ei vastavat maa hindamise seaduse § 3 lg-le 3. Lisaks märkis kaebaja, et hindamisaktides kasutatud metoodika on seadusega kooskõlas ka juhul, kui pooled peaksid järgima maa hindamise seaduses ja selle alusel antud Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 2006. a määruses nr 260 „Maa erakorralise hindamise kord“ sätestatut. Nimelt näeb selle korra p 20 ette, et kui kinnisasja harilik väärtus ei iseloomusta majanduslikku kahju, mida sundvõõrandiandja kannab, siis leitakse viimasest asjaolust tulenev väärtus. Seega on sundvõõrandiandjale tegelikult tekkiv majanduslik kahju alati ülimuslik hinnangute suhtes, mis seda kahju mingitel põhjustel arvesse ei võta. Seega poleks vastustaja tohtinud hindamisakte lihtsalt tähelepanuta jätta, vaid pidanuks põhjendama, millistest kaalutlustest tulenevalt linna poolt tellitud hindamisakt kajastab kaebajale tekkinud kahju adekvaatsemalt. Kaebaja 4. veebruari 2008. a kirjas juhiti argumenteeritult vastustaja tähelepanu tema 5

§ 5

lg 1, § 11 lg 3 ja § 121, mis näevad ette üldisest kinnisasja sundvõõrandamise menetlusest erineva menetluse kinnisasja omandamiseks kohaliku tee ehitamiseks või omandamiseks, on vastuolus PS § 12 lg-ga 1, puudub Tallinna Linnavolikogul pädevus sundvõõrandamise otsustamiseks ja kaevatud haldusakt on tühine. Haldusakt võib akti andnud organil pädevuse puudumise tõttu olla tühine ka seetõttu, et tegemist ei pruugi olla kohaliku teega. Teeseaduse (TeeS) § 51 kohaselt määratakse kohalike teede nimekiri valla- või linnavolikogu otsusega. Kaebajale pole teada, et selline otsus oleks vastu võetud, ega muid põhjuseid, miks tuleks Ülemiste liiklussõlme ehitamist ja Peterburi tee rekonstrueerimist käsitada kohaliku tee ehitamisena; 4)

§ 3lg 31 ja § 5 lg 3 teine lause on vastuolus põhiseadusega.

Kui kohus peaks leidma, et kaebuse argumendid ei ole

§ 3

lg 31 tõttu asjakohased või õiged, tuleks säte jätta kohaldamata vastuolu tõttu PS § 32 lg-ga 2. Nagu eespool juba märgitud, on

§ 5

lg 3 teine lause, mille kohaselt on sundvõõrandamine (kinnisasja valduse üleandmine ja omandi ülekandmine omaniku tahte vastaselt) võimalik ka olukorras, kus puudub jõustunud kohtuotsus sundvõõranditasu suuruse osas, vastuolus põhiseadusega. Säte puutub käesolevasse vaidlusse, kuna selle kehtivusest sõltub, kas vastustaja tegevust oleks võimalik õigustada sooviga kinnisasja omandamist kiirendada. Sätte põhiseadusega vastuolu korral ei saa ajafaktor sisuliste läbirääkimiste pidamata jätmist õigustada, sest sundvõõrandamist ei saa mingil juhul lõpule viia enne, kui makstavas tasus on saavutatud kokkulepe või on jõustunud kohtuotsus, mis õiglase tasu suurusele lõpliku hinnangu annab. Kui kohus peab sätet asjassepuutuvaks, palub kaebaja jätta selle kohaldamata vastuolu tõttu PS § 32 lg-ga 2; 5) vaidlustatud korraldus põhineb vaidlustatud otsusele, mille tühistamisel langeb ära korralduse õiguslik alus. Õigusliku aluseta haldusakt on õigusvastane ja selle alusel kaebaja omandis oleva ehitise kaebaja nõusolekuta kohtutäituri poolt hindamine rikub kaebaja omandiõigust muuhulgas seetõttu, et hõlmab endas õigust tungida kaebajale kuuluvasse ehitisse. 5. Tallinna Halduskohtu 31. detsembri 2008. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused: 1) kaebaja tõlgendus

§ 3lg-le 3 ei ole adekvaatne.

Normi eesmärk on selgitada, et sundvõõrandamine on lubatav ainult juhul, kui sundvõõrandamise eesmärki ei ole ilma teise isiku omandis oleva kinnistu omandamiseta võimalik saavutada. Sätte õigeks tõlgendamiseks 6

§ 2

lg-s 1 sätestatut ehk asjaolu, et puudub kinnisasja (ehitise) omaniku nõusolek selle võõrandamiseks. Sundvõõrandamise otsuse õiguspärasuse hindamisel on oluline kahe peamise sundvõõrandamist lubava asjaolu olemasolu: a) puudub kinnisasja omaniku nõusolek kinnisasja võõrandamiseks (

§ 2

lg 1) ning b)

§ 3

lg 1 p-s 7 nimetatud eesmärki, milleks on kohaliku tee ehitamine, pole võimalik saavutada muul viisil, kui kinnisasja omandamisega (

§ 3lg 3).

Kaebaja katse tõlgendada

§ 3

lg-s 3 nimetatud omandamist laiemalt ei vasta seaduse loogilisele ülesehitusele, mõttele ja eesmärgile. Kohus tõlgendab omandamist

§ 3

lg 3 mõistes kui juriidilist eeldust eesmärgi teostamiseks, mitte kui eelmenetluslikku küsimust sundvõõrandamise menetluse raames. Teisisõnu on

§ 3

lg-s 3 toodud eelduse täitmiseks vaja tuvastada, et tee-ehitus ei ole võimalik kaebajale kuuluvate ehitiste võlaõiguslikul (näiteks rendileping) või asjaõiguslikul (hoonestusõigus, kasutusvaldus jne) alusel põhineva lepingu raames; 2) sundvõõrandamise eesmärgi legitiimsust kaebaja ei vaidlusta ning on ka ise seisukohal, et ilma talle kuuluvate ehitiste (hetkel vallasasjad) võõrandamise ja vastustaja poolt omandamiseta ei ole tee-ehitust võimalik teostada. Seda järeldust kinnitab vastustaja selgitus, et tee-ehituseks kavandatakse kõnealused ehitised lammutada. Seega on asjaosalised sisuliselt samal seisukohal, et ilma kinnistu omandamiseta ei ole võimalik sundvõõrandamise eesmärki – tee ehitamist – saavutada. Sellega on

§ 3

lg-s 3 sätestatud üks sundvõõrandamise lubatavuse eeldustest täidetud; 3) põhjendamatu on kaebaja väide, et vastustaja saab sundvõõrandamisega enda omandisse vaid ehitise, kuid ei pruugi munitsipaalomandisse andmise taotluse rahuldamata jätmise korral maatükki endale saada. Sundvõõrandamise läbiviimine ei eelda maa ostueesõigusega erastamise lõpuleviimist, sest

§ 48lubab sama seadust kohaldada ka ehitiste kui vallasasjade sundvõõrandamiseks.

Lisaks ei oleks avalike huvide ega ka erastamisõigust omavate isikute õigustega kooskõlas maa ostueesõigusega erastamine ehitiste omanikule olukorras, kus kohalikul omavalitsusel on pikemat aega vajadus samale maa-alale kohaliku tee rajamiseks. Kaebaja ei ole esitanud ühtki ratsionaalset argumenti, miks peaks riik oma kaalutlusõiguse raames tegema vastustajale takistusi maatüki omandamiseks; 4) teine oluline eeldus, mille täitmise on kaebaja sisuliselt vaidlustanud, on

§ 2lg-s 1 toodud omaniku nõusoleku puudumine kinnisasja võõrandamiseks.

Asjaolud näitavad selgelt, et kaebaja ei ole nõusolekut talle kuuluvate ehitiste võõrandamiseks andnud, ja seda põhjusel, et kaebaja ja vastustaja nägemus õiglasest hinnast on erinev. Kohus leiab, et käesoleva asja menetluse käigus on leidnud kõigepealt tõendamist asjaolu, et kaebaja oli juba hoonete ostmisel teadlik, et linnal on soov hooned omandada. Vaidlust pole ka selle üle, et

1. juulist
2. a kuni
3. aprillini
4. a pidasid pooled kirjavahetust. Vastustaja leidis õigesti, et kujunenud situatsioonis oli selge, et poolte arusaamised õiglasest kompensatsioonist on liialt erinevad ja kaebaja ei anna vastustaja poolt pakutud tingimustel nõusolekut hoonete võõrandamiseks. Õige on vastustaja seisukoht, et kõik seaduses toodud eeldused sundvõõrandamise menetluse algatamiseks on täidetud; 5) vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg-le 2 peab halduse õigusakt, menetlus ja toiming olema kohane, vajalik ja proportsionaalne. Sundvõõrandamise menetluse algatamine oli kohane ja vajalik, sest avalikes huvides ei oleks enam olnud põhjendatud tee-ehituseks vajaliku krundi omandamiseks ebamääraste edulootustega läbirääkimisi venitada ning puudus teistsugune lahendus. Sundvõõrandamise menetluse algatamine oli ka proportsionaalne, sest see ei kahjusta tulenevalt menetluses ettenähtud seaduslikest garantiidest ülemääraselt kaebaja huve. Samuti vastas otsus HMS § 5 lg-s 2 toodud eesmärgipärasuse, efektiivsuse ja isikule ebameeldivuste ja üleliigsete kulutuste vältimise tingimustele. Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja väited, et linn ei ole suhtunud läbirääkimistesse tõsiselt. Linn tellis ekspertiisi, mille tulemus erines kasutatud metoodika tõttu üle kahe korra kaebaja kasutatud metoodikaga 7

§ 5lg 1, § 11 lg 3 ja § 121 vastuolus PS § 12 lg-ga 1.

Nimetatud mõttekonstruktsioon, mis pärineb õiguskantsleri 2005. a detsembri märgukirjast majandus- ja kommunikatsiooniministrile, on ainult teoreetiline seisukoht, mis ei arvesta, alahindab ja on vastuolus põhiseaduslikult tagatud kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõttega. Selle seisukoha ebaadekvaatsust näitab muuhulgas asjaolu, et õiguskantsler ei ole teinud Riigikogule ettepanekut ega pöördunud Riigikohtu poole

põhiseadusega kooskõlla viimiseks; 9) kaebaja on esitanud ka taotluse kontrollida

§ 3

lg 31 ja § 5 lg 3 vastavust PS-le.

§ 3

lg 31 ei ole käesoleva kaebuse lahendamisel asjakohane säte ja vastustaja ei ole sellele oma otsuses tuginenud. Seetõttu puudub kohtul vajadus ja võimalus sätte vastavust PSle kontrollida. Sama kehtib ka

§ 5lg 3 suhtes, mille puhul on lisaks asjakohatu ka taotluse argumentatsioon.

Kaebaja on vaidlustanud sundvõõrandamise menetluse algatamise otsuse ning sundvõõranditasu ja hüvitise määramise otsuseni ei ole vaidlustatud menetluses veel jõutud; 10) eeltoodule tuginedes ei kuulu taotlus linnavolikogu otsuse tühistamiseks ja alternatiivnõudena tühisuse tuvastamiseks rahuldamisele. Kuna linnavalitsuse korralduse osalise tühistamise taotlust põhjendatakse selle aluseks oleva linnavolikogu otsuse õigusvastasuse ja võimaliku tühistamisega, kuid kohtu hinnangul on otsus õiguspärane, jääb rahuldamata ka korralduse tühistamise taotlus. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. OÜ Solfer Trade apellatsioonkaebuses paluti Tallinna Halduskohtu 31. detsembri 2008. a otsus tühistada ja teha uus otsus, millega Tallinna Linnavolikogu 29. mai 2008. a otsus nr 19 ja Tallinna Linnavalitsuse 11. juuni 2008. a korraldus nr 1045-k tühistada või 8

§ 3

lg-le 3 antud tõlgenduse tagasi põhjendusega, et see ei vastavat

loogilisele ülesehitusele, mõttele ja eesmärgile. Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja tõlgendus lähtus põhiseaduskonformse tõlgendamise põhimõttest, mille kohaselt tuleks seadust võimalusel tõlgendada viisil, mis on kooskõlas põhiseadusega. Kaebaja leidis, et teistsugune tõlgendus oleks vastuolus PS §-dega 11 ja 32. Seega pidanuks kohus hindama vastustaja tõlgenduse, millega kohus nõustus, kooskõla PS-ga. Jättes hindamata ühe kaebaja peamistest argumentidest, rikkus kohus TsMS § 442 lg-t 8 ja andis

§ 3

lg-le 3 PS §-ga 11 vastuolus oleva tõlgenduse, mis tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise; 2) kohus pidas alusetuks ja põhjendamatuks ka kaebaja väiteid, et ehitise sundvõõrandamise otsustamisel puudus linnal garantii, et riik ehitisealuse maa munitsipaalomandisse annab. Sundvõõrandamine saab olla eesmärgipärane vaid siis, kui linn saab enda omandisse ka sundvõõrandatava ehitise aluse maa. Märkides, et kaebaja ei ole esitanud ühtki argumenti, miks peaks riik tegema linnale takistusi maatüki omandamiseks, on kohus põhjendamiskohustust rikkudes jätnud hindamata kaebaja argumendi ja vaidlusküsimuse, kas sundvõõrandamine on sobiv vahend sundvõõrandamise eesmärgi saavutamiseks. Vastustajal oli võimalus kindlustada sundvõõrandamise sobivus kaebajale eelnevalt maa erastamisega. Vastustaja ei ole siiani esitanud ühtki argumenti, miks kindlalt sobivast vahendist loobuti ja asuti selle asemel sundvõõrandama ehitist, kui selle abil ei ole eesmärk vahetult saavutatav; 3) kaebaja argumendid, et vastustaja ei suhtunud läbirääkimistesse tõsiselt, lükkas kohus tagasi väitega, et olukorras, kus poolte arusaamad õigest hindamise metoodikast on sedavõrd erinevad, olnuks mõttetu läbirääkimisi jätkata ning et sundvõõrandamismenetlus ongi mõeldud sedalaadi vaidluste lahendamiseks. Seejuures jättis kohus tähelepanuta kaebaja argumendi põhisisu: vastustaja oleks pidanud selgitama, miks ta peab õigeks just tema poolt tellitud hindamisaktis kasutatud metoodikat. Vastustaja ei suutnud seda adekvaatselt selgitada ka kohtumenetluse käigus, esitades ainsa põhjendusena soovi teha hinnapakkumine, mille suurus ei ületaks ilma vähimagi kahtluseta sundvõõrandamise käigus määratavat hinda. Seega pidas kohus

mõttega kooskõlas olevaks olukorda, kus sundvõõrandaja esitab kinnisasja omanikule sihilikult ebaadekvaatselt madala hinnapakkumise ning täidab ootuspäraselt keelduva vastuse saamisega ühe sundvõõrandamise eelduse – omaniku nõusoleku puudumise.

selline eesmärk ei oleks kooskõlas PS §-dega 11 ja 32. Seetõttu tuleks ringkonnakohtul tuvastada, kas

lubab kinnisasja sundvõõrandada olukorras, kus haldusorgan ei ole kinnisasja omanikule põhjendanud, miks ta ei ole valmis maksma viimase poolt nõutavat õiglast hinda, vaid on üksnes fikseerinud mittenõustumise teadvalt ebaõiglaselt madala hinnapakkumisega. Kui

regulatsioon on tõepoolest selline, tuleb see jätta vastuolu tõttu PS-ga kohaldamata; 4) kaebaja väitis haldusakti motiveerimatust, kuna on siiani teadmatuses, miks vastustaja on otsustanud tema põhiseaduslikke õigusi piirata olukorras, kus selleks vajadus puudub, ja miks vastustaja ei arvesta kaebaja poolt esitatud hindamisakte ja argumente seoses sundvõõrandatava ehitise väärtusega. Halduskohtu otsus on haldusakti motiveerimatuse argumente puudutavas osas täiesti põhjendamata ega vasta TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Kohus märkis paljasõnaliselt, et otsuses ja selle seletuskirjas sisaldub nii faktiline kui õiguslik põhjendus, jättes märkimata, milles see seisneb. Kohus ei saanudki seda teha, sest vastavad põhjendused puuduvad. Kohus pidanuks esmalt tuvastama, millised on vastustaja argumendid nende kasutatud hindamise metoodika suhtes, miks ei nõustutud kaebaja poolt esitatud hindamisaktides esitatud metoodikaga ja selle põhjenduseks esitatud argumentidega ning miks leiti, et läbirääkimiste käigus ei ole võimalik arusaamade erinevust kõrvaldada. Nende 9

§ 5

lg 1, § 11 lg 3 ja § 121, mis näevad ette üldisest kinnisasja sundvõõrandamise menetlusest erineva menetluse kinnisasja omandamiseks kohaliku tee ehitamiseks või omandamiseks, võimaliku vastuolu tõttu PS § 12 lg-ga

1. Kui selline üldreeglist erinev menetluskord on võrdsuspõhimõtte rikkumise tõttu põhiseadusevastane, puudub linnavolikogul pädevus sundvõõrandamise otsustamiseks. Halduskohus lükkas kaebaja argumendid tagasi põhjendusega, et need lähevad vastuollu kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõttega, kuid kohus ei selgitanud, kuidas nimetatud põhimõte kinnisasja sundvõõrandamise regulatsioonis avaldus ja kuidas saab kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõttega õigustada isikute ebavõrdset kohtlemist. Seega on kohus TsMS § 442 lg-t 8 eirates jätnud kaebaja argumendid sisuliselt hindamata.
2. Vastustajate vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) kaevatav haldusakt on proportsionaalne. Kohus ei ole

§ 3

lg-t 3 ebaõigesti tõlgendanud.

§ 3

lg 3 selgitab, et sundvõõrandamine on lubatud, kui

§ 3

lg-s 1 loetletud eesmärke ei ole võimalik saavutada muul viisil kui teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamise kaudu, samas kui kinnisasja omaniku nõusolek kinnisasja võõrandamiseks puudub. Teisisõnu, kui neid eesmärke saab ellu viia ilma kinnistu omandamiseta, siis ei ole sundvõõrandamine lubatud.

§ 3

lg 3 ei reguleeri sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud eesmärkide saavutamiseks kinnisasja omandamist muul viisil kui sundvõõrandamine ega kohusta avalikku võimu leidma muid kinnisasja omandamise võimalusi, nagu leiab kaebaja. Seda ei lükka ümber ka

§ 2

lg 1, mis üksnes avab kinnisasja sundvõõrandamise mõiste, selgitades, et õiguspärase sundvõõrandamise otsuse tegemiseks on vaja välja selgitada avalik huvi kinnisasja omandamiseks ja omaniku nõusoleku puudumine. Sundvõõrandamise otsus on seaduslik, kui puudub kinnisasja omaniku nõusolek kinnisasja võõrandamiseks ja tee ehitamine pole võimalik muul viisil kui kaebajale kuuluva kinnisasja omandamisega. Sundvõõrandamise lubatavuse seisukohast ja

§ 3

lg 3 tõlgendamisel pole primaarne mitte sundvõõrandiandjaga lõputute läbirääkimiste pidamine, et selgitada välja tema keeldumine tsiviilõiguslikust tehingust, vaid asjaolu, et sundvõõrandamise eesmärgi saavutamine eeldab kinnisasja omandamist. Ülemiste liiklussõlme ehitamise ja Peterburi tee rekonstrueerimise eelprojekti kohaselt rajatakse viadukt ja Peterburi tee pikendus praeguse Tartu mnt 86A maaüksuse kohale, mis pole Tartu mnt 86A maaüksusel asuva ehitise lammutamiseta võimalik.

§ 3

lg-st 3 tulenev sundvõõrandamise lubatavuse eeldus on täidetud ning välja on selgitatud, et poolte kokkuleppel ei ole võimalik tee ehituse alla jäävat ehitist omandada. Kui mõlemad pooled leiavad, et just nende pakutu on õiglane hind, on selge, et kompromissini jõudmine pole reaalne. Samas tuleneb

§ 2lg-st 1, et sundvõõrandamine toimub õiglase ja kohese hüvitamise eest.

Seega saab õiglase hinna välja selgitada ka sundvõõrandamise menetluse käigus, kus hinna määrab erapooletu hindaja. Kaebaja ei ole avaldanud nõusolekut kinnisasja võõrandamiseks linnale vastuvõetava hinnaga, mistõttu asus linnavolikogu seisukohale, et 10

§ 3

lg-t 3 koostoimes § 2 lg-ga 1 selliselt, et sundvõõrandamist on lubatud läbi viia üksnes juhul, kui selle eesmärki ei ole võimalik saavutada ilma sundvõõrandatava ehitise omandamiseta. Selline tõlgendus pole vastuolus ei PS §-ga 11 ega §-ga 32, vaid täpsustab juba PS §-s 32 sisalduvat, mis lubab omaniku nõusolekuta omandi võõrandada vaid üldistes huvides ning eesmärkidel, mis aitab kaasa üldiste huvide tagamisele; 2) kaebaja väitel puudub linnal garantii, et ehitise sundvõõrandamisel annab riik ehitisealuse maa munitsipaalomandisse. MaaRS § 28 lg 2 alusel esitatava taotluse lahendamisel lähtub Vabariigi Valitsus küll kaalutlusõigusest, kuid puuduvad igasugused sisulised põhjendused, miks peaks Vabariigi Valitsus jätma taotluse rahuldamata olukorras, kus maal asub munitsipaalomandis olev ehitis ja maad on linnal vaja kohaliku tee ehitamiseks.

§ 48

kohaselt kohaldatakse sama seadust ka ehitiste kui vallasasjade sundvõõrandamiseks. Olukorras, kus seadusandja võimaldab ehitiste sundvõõrandamist, tuleks riigil igal juhul maa munitsipaalomandisse andmise taotlus rahuldada, kui selleks puuduvad takistused. Kaebaja väide taotluse rahuldamata jätmise kohta on paljasõnaline spekulatsioon. Oleks äärmiselt ebamõistlik eeldada taotluse rahuldamata jätmist olukorras, kus maad on vaja Tallinna linnale olulise liiklussõlme laiendamiseks ja liiklussõlme rahastamiseks esitab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Euroopa Komisjonile taotluse Ühtekuuluvusfondist toetuse saamiseks; 3) kaebaja väidetega, nagu poleks linn enne sundvõõrandamise otsustamist kaebaja pakkumisi sisuliselt kaalunudki, ei saa nõustuda. Linnavalitsus selgitas kaebajale 31. detsembri 2007. a kirjas oma seisukohta, et üldistes huvides omandatava vara väärtus tuleb määrata analoogiliselt üldistes huvides sundvõõrandatava vara väärtuse määramisega. Kirjas tugineti

§ 16

lg 1 teisele lausele, mille kohaselt kinnisasja sundvõõranditasu ei või olla madalam kinnisasja harilikust väärtusest sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga. Kuna sundvõõrandamisel lähtutakse maa hindamise seadusest, on asjakohane juhinduda ka sama seaduse § 3 lg-st 2, mille järgi on maa hindamise eesmärgiks maa hariliku väärtuse leidmine. Linna selline positsioon oli ainuvõimalik olukorras, kus kokkuleppe mittesaavutamisel on kohalikul omavalitsusel õigus võõrandada vara sundvõõrandamise menetluse käigus. Kui kohalik omavalitsus soovib lepinguliste läbirääkimiste teel omandada objekti avalikes huvides avalike vahendite arvel, peab see olema õiglane ja otstarbekas. PS § 32 kaitseb küll omaniku õigusi sundvõõrandamise korral, kuid ei näe ette õiglasest tasust suuremat tasu ning rikastumist avalike vahendite arvel, mis oleks põhjendamatu koorem maksumaksjale. Avalike huvidega kooskõlas on üksnes selline hinnapakkumine, mille suurus ei ületaks vähimagi kahtluseta sundvõõrandamise käigus määratavat hinda, kusjuures kõnealuses menetluses selgitataksegi välja, milline on avalikes huvides võõrandatava kinnisasja õiglane hind (

§ 2lg 1); 4) sundvõõrandamise otsus on piisavalt motiveeritud.

HMS § 55 lg-st 1 tulenev selguse ja üheselt mõistetavuse nõue tähendab, et haldusakti adressaadile peab olema üheselt arusaadav, mida haldusorgan on tema suhtes otsustanud ning millised õigused ja kohustused sellest talle tulenevad. Otsusest nähtub üheselt, mida haldusaktiga on otsustatud ja millised õiguslikud tagajärjed kaebaja jaoks tekivad. Otsuses on selgitatud faktilisi asjaolusid, mis tõid kaasa sundvõõrandamise vajaduse, tuginetud on asjakohastele õigusnormidele, mille alusel sundvõõrandamine otsustati. Asjaolu, et kaebaja tõlgendab

§ 3

lg-t 3 vastustajast erinevalt, ei tähenda, et sundvõõrandamise otsus on motiveerimata. Sundvõõrandamise vajadust on põhjendatud sellega, et poolte kokkuleppel ei ole Tallinna linnal võimalik tee- 11

§ 5

lg 1, § 11 lg 3 ja § 121, mis lubavad sundvõõrandamist otsustada kohalikul omavalitsusel, võimaldavad isikute ebavõrdset kohtlemist ja on seetõttu vastuolus PS § 12 lg-ga 1. PS § 154 kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduse alusel iseseisvalt. KOKS § 6 lg-st 1 tulenevalt kuulub kohaliku omavalitsuse ülesannete hulka linnateede korrashoid. TeeS § 14 kohaselt kuulub teehoiu hulka ka teede ehitus. Tõik, et kinnisasja omandamiseks kohalike teede ehitamise eesmärgil langetab sundvõõrandamise otsuse erinev haldusorgan võrreldes riigimaanteede ehitamiseks läbiviidava sundvõõrandamisega, ei saa tähendada ebavõrdset kohtlemist, kui menetlusnormid ja põhimõtted otsuse langetamiseks on samad. Sundvõõrandamise otsuse teeb valla- või linnavolikogu valla- või linnavalitsuse esitatud eelnõu alusel. Seega tagab

§ 121

, et sundvõõrandamise otsusele annavad hinnangu kaks erinevat haldusorganit, millega on tagatud haldussisene kontrollimehhanism, et tagada otsuse õiguspärasust. 8. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks esitas kaebaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9.

§ 2

lg 1 sätestab, et kinnisasjade sundvõõrandamine on kinnisasja võõrandamine omaniku nõusolekuta üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitamise eest.

§ 3

lg 3 sätestab, et kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta, ei ole sundvõõrandamine lubatud. Kuni 28. märtsini 2009. a sätestas

§ 3

lg 31: „Kinnisasja omandamine riigi või kohaliku omavalitsusüksuse poolt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärkidel on lubatud ainult käesolevas seaduses sätestatud korras.“

2. veebruaril
3. a, seega pärast käesolevas asjas vaidlustatud otsuse tegemist ja korralduse andmist, vastu võetud ja
4. märtsil
5. a jõustunud tulumaksuseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seadusega muudeti

§ 3

lg-t 31 ja sõnastati järgmiselt: „Enne sundvõõrandamise menetluse alustamist on riik või kohaliku omavalitsuse üksus kohustatud välja selgitama kinnisasja omaniku nõusoleku kinnisasja võõrandamiseks. Selleks esitab riik või kohaliku omavalitsuse üksus kinnisasja omanikule pakkumuse, milles märgitud hind ei või olla väiksem kinnisasja harilikust väärtusest. Kui 12

§ 3

lg 1 sätestatud eesmärgil kinnisasja omandamine on võimalik kokkuleppel, sõlmides müügilepingu, st sundvõõrandamismenetlust läbimata. Ka tsiviilõigusliku lepingu sõlmimisel tuleb lähtuda

-s sätestatud põhimõttest omandada kinnisasi selle hariliku väärtusega ehk kohaliku keskmise müügihinnaga (TsÜS § 65).

§ 2

lg 1 kohaselt eeldab sundvõõrandamine omaniku nõusoleku puudumist kinnisasja võõrandamiseks tehingu alusel, mistõttu, tõlgendades koostoimes

§ 2

lg 1 ja § 3 lg 31 on avaliku sektori poolt kinnisasja omandamine tehingu alusel

§ 3lg 1 nimetatud eesmärkidel lubatud ka kehtiva seaduse alusel.

Kuna praktikas on

§ 3

lg 31 tõlgendatud nii, et vastav säte keelab riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt kinnisasja omandamise muul viisil kui ainult läbi sundvõõrandamismenetluse, on õigusselguse tagamise huvides muudetud ka § 3 lg 31 sõnastust, sätestades sõnaselgelt, et kinnisasja omaniku nõusolekul võivad riik ja kohalik omavalitsus sõlmida kinnisasja võõrandamise tehingu kinnisasja omandamiseks § 3 lg 1 toodud eesmärkidel sundvõõrandamismenetlust läbimata, juhul, kui kinnisasi omandatakse selle hariliku väärtuse eest. Hariliku väärtuse (turuhind) tuvastamiseks tuleb tellida atesteeritud kinnisvara hindajalt hindamisakt. /…/. Praktikas on esinenud olukordi, kus kinnisasja omanik põhimõtteliselt nõustub kinnistu (või kinnistu osa) võõrandamisega riigile ja samuti pakutud hinnaga, kuid keeldub müügilepingu sõlmimisest, sest vara võõrandamisest saadud kasu on tulumaksuga maksustatav. Järgnevalt tuleb alustada oluliselt aja- ja ressursimahukamat sundvõõrandamise menetlust, olukorras, kus omanikul puuduvad vastuväited ja puudub tegelik vajadus kinnisasja sundvõõrandamiseks. /…/. Eelnõuga muudetakse

§ 3lõiget 31.

Senikehtivate lõigete 3 ja 31 koosmõjus tõlgendamine võib viia järelduseni nagu oleks kinnisasja omandamisel riigi ja kohaliku omavalitsusüksuse poolt seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud eesmärkidel obligatoorne sundvõõrandamise menetluse läbiviimine. Tulenevalt

§ 2

lõikest 1 on sundvõõrandamismenetluse läbiviimine vajalik ainult omaniku nõusoleku puudumisel, kuid õigusselguse huvides muudetakse lõiget 31, sõnastades üheselt mõistetavalt tsiviilõiguslike tehingute lubatavuse, kui omanik on nõus avalikes huvides võõrandama oma kinnisasja aeganõudva ja ressursimahuka sundvõõrandamismenetluseta. Avalikul võimul lasub omaniku tahte väljaselgitamise kohustus, selleks esitatakse kinnisasja omanikule võlaõigusseaduse § 17 kohane määratud nõustumuse andmise tähtajaga pakkumus. Kui kinnisasja omanik pakkumusele ei vasta või ei nõustu pakkumuses esitatuga, alustab riik või kohalik omavalitsusüksus sundvõõrandamismenetlust.“ 12. Käesoleva otsuse kirjeldava osa punktis 1 refereeritud kirjavahetusest Tallinna Linnavalitsuse ja kaebuse esitaja vahel nähtub, et kohaliku omavalitsuse üksus ei ole 13

§ 3lg-t 31 kuni 28.

märtsini 2009. a kehtinud redaktsioonis viisil, nagu keelanuks see säte riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt kinnisasja omandamise muul viisil kui üksnes läbi sundvõõrandamismenetluse. Kohalik omavalitsus on viidatud sätet koostoimes

§ 2

lg-ga 1 tõlgendades leidnud, et kinnisasja omandamine

§ 3

lg-s 1 sätestatud eesmärkidel on lubatud ka tehingu alusel sundvõõrandamismenetlust läbimata. Kohalik omavalitsus on enne sundvõõrandamismenetluse alustamist kooskõlas

§ 2

lg-ga 1 selgitanud välja omaniku nõusoleku puudumise kinnisasja võõrandamiseks tehingu alusel, pakkudes

1. detsembri
2. a kirjaga kaebajale OÜ Kinnisvaraekspert
3. detsembri
4. a hindamisaktiga kindlaks tehtud Tartu mnt 86A asuva laohoonega hoonestatud maaüksuse turuväärtusele vastavat hinda ehk harilikku väärtust, millele vastuseks on kaebuse esitaja
5. veebruari
6. a kirjaga teatanud, et ta ei ole nõus pakutud hinna eest oma vara võõrandama. Olukorras, kus kaebaja ei aktsepteerinud kohaliku omavalitsuse pakkumust, vaid esitas omapoolsed, kohalikule omavalitsusele vastuvõetamatud tingimused, oli kohalikul omavalitsusel õigus alustada sundvõõrandamismenetlust. Sellekohane eeldus – omaniku nõusoleku puudumine võõrandama avalikes huvides oma kinnisasja sundvõõrandamismenetluseta – oli täidetud.
7. Kaebaja leiab, et tulenevalt PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttest tuleks

§ 3

lg-t 3 tõlgendada selliselt, et sundvõõrandamine pole lubatud ka siis, kui eesmärk eeldab küll kinnisasja omandamist, kuid omandamine on võimalik ka muul viisil kui sundvõõrandamismenetlust kasutades. Muul viisil omandamise all peab kaebaja silmas omandamist tsiviilõigusliku lepingu alusel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaadeldaval sättel sellist tähendust ei ole. Säte keelab sundvõõrandamise, kui eesmärgi, milleks sundvõõrandamist taotletakse, saavutamine on võimalik ka ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta. Selle üle, et eesmärk, milleks käesolevas asjas sundvõõrandamist taotletakse, ei ole kaebaja vara omandamiseta võimalik, ei vaielda. Nagu juba märgitud, ei tulenenud ka enne 28. märtsi 2009. a jõustunud

muudatusi seadusest riigile või kohalikule omavalitsusele keeldu sõlmida omaniku nõusolekul kinnisasja võõrandamise tehing kinnisasja omandamiseks

§ 3lg-s 1 toodud eesmärkidel ilma, et läbi viidaks sundvõõrandamismenetlus.

Kaebaja arusaama kohaselt tähendab aga sundvõõrandamismenetluse alustamise eelduseks olev omaniku nõusoleku puudumise väljaselgitamine seda, et riik või kohalik omavalitsus ja kinnisasja omanik peavad eelnevalt pidama põhjalikke läbirääkimisi, püüdes teineteist veenda enda pakutud hinna õigsuses ja vastaspoole hinna sobimatuses, ning kuni on säilinud veel võimalus ratsionaalseid argumente esitada ja vähimagi kahtluseta pole ammendunud võimalus jõuda kompromissile, ei tohi sundvõõrandamismenetlust alustada. Ka kaebaja väited vaidlustatud linnavolikogu otsuse ebaproportsionaalsusest (sundvõõrandamise mittevajalikkus) ja motiveerimatusest tulenevad kaebaja seisukohast, et kohalik omavalitsus ei ole suutnud kaebajat ei enne otsuse tegemist ega otsuses veenda kohaliku omavalitsuse pakutud hinna õigsuses ja kaebaja soovitud hinna sobimatuses. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsusest tuleneva järeldusega, et seadus ei nõua lõputute läbirääkimiste pidamist ning just selliste situatsioonide lahendamiseks on kinnisasja sundvõõrandamise regulatsioon kehtestatud. Kohus osutas õigesti, et kaebaja on käesolevas asjas vaidlustanud sundvõõrandamise menetluse algatamise otsuse ning sundvõõranditasu ja hüvitise määramise otsuseni ei ole vaidlustatud menetluses jõutud. Seetõttu ei ole käesoleva asja lahendamisel asjakohane asuda hindama poolte seisukohti kasutatavate hindamismetoodikate suhtes, sest õiglane hind määratakse sundvõõrandamismenetluses. Kaebajal on võimalus selline otsus vaidlustada. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud ka kaebaja väited vaidlustatud otsuse motiveerimatusest. 14

§ 5

lg 1, § 11 lg 3 ja § 121, mis näevad ette üldisest kinnisasja sundvõõrandamise menetlusest erineva menetluse kinnisasja omandamiseks kohaliku tee ehitamiseks või omandamiseks, võimaliku vastuolu tõttu PS § 12 lg-ga

1. Võrdsuspõhimõtte võimalikule rikkumisele on väidetavalt osutanud õiguskantsler oma
2. a detsembri kirjas. Erinevalt apellandi väidetust ei ole õiguskantsler viidatud kirjas osutanud eelnimetatud sätete vastuolule PS § 12 lg-ga
3. Asjaolu, et kinnisasja omandamiseks kohaliku tee ehitamiseks või omandamiseks langetab otsuse teistel

§ 3

lg-s 1 toodud eesmärkidel sundvõõrandamise otsust langetavast haldusorganist erinev haldusorgan, ei ole intensiivne riive, kui sundvõõrandamise otsustamise põhimõtted on samad. Erisus on ka põhjendatud, kuna tegemist on sellise sundvõõrandamise eesmärgiga, mille seos kohaliku elu küsimuste korraldamisega on eriti ilmne. Kinnisasja sundvõõrandamisel kohaliku tee ehitamiseks või omandamiseks on kinnisasja omandajaks kohalik omavalitsus ning omandamine toimub kohalikule omavalitsusele pandud ülesannete täitmiseks. TeeS § 25 lg 3 kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesanne teehoiu korraldamine kohalikel teedel ja nendel teedel ohutuks liiklemiseks tingimuste loomine. Teehoiuna käsitatakse TeeS § 14 lg 1 kohaselt muuhulgas teetööde (sh tee ehitamine, remontimine ja hooldamine) tegemist, kavandamist, teekasutuse korraldamist ja tee projekteerimist. Teehoiu korraldamine kohalikel teedel, sh uute teede kavandamine ja rajamine on hõlmatud kohaliku omavalitsuse KOKS § 6 lg-s 1 toodud ülesandega korraldada vallas või linnas ruumilist planeerimist. 15