KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Dagmar Maastik 28.augustil 2009.a. Tallinnas 3-09-268 Haldusasi Asja läbivaatamine A.
ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumine on väga raske distsipliinirikkumine, mis kujutab endast tõsist ohtu vangla julgeolekule. Kinnipeetaval pole õigust endale ise valida eluosakonda, vaid see määratakse talle julgeolekuosakonna poolt. Sellise rikkumise eest karistatakse üldjuhul kartseri karistusega. A.E.il on kaks kehtivat distsiplinaarkaristust. Karistuse määramisel arvestatakse kinnipeetava isikut, tema eelnevat käitumist vanglas ning asjaolu, et varasemad distsiplinaarkaristused pole motiveerinud kinnipeetavat käituma õiguskuulekalt, mistõttu on otstarbekas kohaldada kartseri karistust(tl 9, 91). 17.02.2009.a. Murru Vangla direktori käskkirjaga nr 96-dm karistati kinnipeetavat A.E.i 9 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et tema 6.02.2009.a. kell 17.40, viibides 6. 1
(5)eluosakonna kambris nr 157, ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele tõusta loenduse ajal püsti. Sellega rikkus A.E. vangistusseaduse(VaS) § 67 p 1, mille järgi on kinnipeetav kohustatud vanglas täitma
ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. A.E.il on kaheksa kehtivat distsiplinaarkaristust, millest viimane määrati samalaadse rikkumise eest. Käsitletav rikkumine näitab selgelt kinnipeetava üleolevat ja negatiivset suhtumist vanglatöötajatesse ning tahtmatust alluda nende korraldustele. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumist loetakse üheks raskeimaks rikkumiseks vanglas, mis võib mõjutada teisi kinnipeetavaid ning viia massilisele allumatusele ja rahutustele. Seetõttu pole noomituse määramine eesmärgipärane, vaid otstarbekas on kohaldada kartseri karistust. Karistuse määramisel arvestatakse A.E.i isikut, tema eelnevat käitumist vanglas ning asjaolu, et eelnevad distsiplinaarkaristused pole motiveerinud kinnipeetavat käituma õiguskuulekalt. Arvestades juhtumi asjaolusid ja rikkumise iseloomu, on karistus proportsionaalne toimepandud süüteoga(tl 117). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks 17.02.2009.a. käskkiri ja mõista Murru Vanglalt välja temale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 5400 kr selle käskkirja alusel 9 kartseris viibitud päeva eest, 5000 kr 18.08.2008.a. käskkirja alusel 10 kartseris viibitud päeva eest ning 3800 kr ajavahemikus 27.03.-15.04.2009.a. mittesuitsetajana suitsetajate kambris viibimise eest. Vangla juhtkond kuritarvitab oma ametiseisundit ja määrab kaebajale iga tühise asja eest kartserit. 29.07.2008.a. keeldus kaebaja tõesti esialgu minemast
- eluosakonna kambrisse nr 215, kuhu teda samal päeval oli üle viidud, sest nägi seal oma vaenlast. Valvurid aga ähvardasid tal käed raudu panna ja kumminuiadega peksta, ning kuna kaebaja nägi, et vastuhakkamine on kasutu, läks ta siiski kambrisse nr 215, mis on ka eluosakonnas registreeritud. Karistamise käskkirja tutvustati kaebajale alles kuu aega hiljem. 6.veebruaril kell 17.40 ei saanud kaebaja valvuri käsu peale püsti tõusta sellepärast, et tal 2.veebruaril tekkis nimmes tugev valu. Kuna kaebajal oli arsti vabastus 1.-10.02.2009.a., ei pidanudki ta püsti tõusma. Kõik see on kirjas tervisekaardil. 27.03.2009.a. viidi mittesuitsetajast kaebaja üksikkambrist nr 157 4-kohalisse kambrisse nr 230 suurusega mitte rohkem kui 16 m2, kus kõik kolm kambrikaaslast suitsetasid. Kaebaja pea hakkas valutama ja ta tundis, et lämbub suitsu kätte. Sellega rikkus vangla VaS § 82, mis keelab paigutada mittesuitsetajat suitsetajate sekka. Kaebaja kirjutas iga päev avaldusi nii vangladirektorile kui ka julgeolekuosakonnale, taotledes enda üleviimist mittesuitsetajate kambrisse, kuid vastuseid ei saanud. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja kahju hüvitamise nõuded tema väidetavalt alusetult kartserisse paigutamiste eest põhjendusega, et teda kiusatakse taga, on paljasõnalised ja tõendamata. Kaebaja on ettearvamatu käitumisega kinnipeetav, kes ei pea lugu vanglas kehtestatud korrast. Vastavalt VaS §-le 67 on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Murru Vangla kodukorra p 29 alap 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud käituma vastavalt kõikide vangistust reguleerivate õigusaktide nõuetele ja alluma vangla teenistujate seaduslikele korraldustele. Kodukord on vanglas kättesaadav ka venekeelsena. Kaebaja kannab kinnipidamisasutuses karistust aastast 2002 ning kõik selle nõuded ja protseduurid on talle hästi teada. Kinnipeetaval puudub õigus valida, millist seaduslikku korraldust ta täidab, millist mitte, vastasel juhul poleks võimalik tagada vanglas korda ja julgeolekut(tl 91-92). Jääb arusaamatuks, mille alusel peab kaebaja talle Murru Vangla direktori 18.08.2008.a. käskkirjaga nr 651-dm määratud karistust alusetuks, sest nimetatud distsiplinaarkaristust vaidlustatud pole. Kaebaja paigutati
- eluosakonnast
- eluosakonna kambrisse nr 215 seoses
- eluosakonna sulgemisega. Otsuse, millised kinnipeetavad millisesse kambrisse paigutatakse, teeb julgeolekuosakond lähtuvalt nende käsutuses olevast informatsioonist, kogutud operatiivinfost, kinnipeetava isikuomadustest, mõistetud karistusest ja muudest asjaoludest, mis võivad mõjutada kinnipeetava karistuse täideviimisel püstitatud eesmärkide täitmist. Kui kinnipeetaval on mingid põhjused, mida ta 2
(5)ise mõjuvateks peab, miks ta ei saa temale määratud kambris karistust kanda, peab ta siiski korraldusele alluma ja minema temale määratud kambrisse ning seejärel paluma kohtumist julgeolekutöötajaga või peaspetsialistiga ja selgitama, miks ta ei saa kanda karistust kambris, kuhu ta määrati. Kaebaja seda ei teinud. Kuna vangla võttis kaebaja ähvardusi tõsiselt, ei paigutatud teda õigusrikkumise ärahoidmiseks kambrisse nr 215, vaid 29.07.-3.03.2008.a. viibis ta eraldi kambris vastavalt VaS §-le 63 lg 4, mis näeb ette, et raske distsipliinirikkumise korral on vangla direktoril või kõrgemal kohalviibival vanglaametnikul õigus paigutada distsipliinirikkuja eraldi kambrisse enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist. 17.02.2009.a. käskkirjas märgitud rikkumist tunnistab ka kaebaja ise. Kohustuse loenduseks püsti tõusta sätestab Murru Vangla direktori 20.10.2008.a. korralduse nr 1-4/29 p 11(tl 160). Vale on kaebaja väide, et tal oli loendusest vabastuseks arsti luba. Kaebaja keeldus loenduseks püsti tõusmast kell 17.40, kuid meditsiinitöötaja vaatas kaebaja üle kell 21.45 ega tuvastanud ühtegi sellist tervisehäiret, mille pärast kaebaja poleks saanud püsti tõusta. Kaebaja pöördus veebruari algul korduvalt tervishoiuosakonna poole väidetatavate seljavaludega, kuid tal ei tuvastatud ühtegi sellist terviseriket, mis oleks tinginud vajaduse anda kaebajale loendusest vabastus(tl 131). Kuna julgeoleku tagamine vanglas on vältimatult vajalik, et kindlustada vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine, oli kaebaja distsiplinaarkorras karistamine mõlemal vaidlustatud korral hädavajalik ning kaebaja paigutati kartserisse karistust kandma õiguspäraselt, kehtiva ja pädeva organi poolt antud haldusakti alusel. Kuna vangla on pidanud kaebajat korduvalt kaitsma kaaskinnipeetavate võimalike rünnakute eest, on tulnud teda paigutada ühte kambrisse ka suitsetavate kinnipeetavatega, millega kaebaja on ise nõus olnud. Lähtudes asjaolust, et kaebaja on kannatanu kriminaalasjas ning teda võis tabada teiste kinnipeetavate viha, pidi vangla paigutama kaebaja kambrisse, kus oli tagatud tema julgeolek. Kuna selliseid kambreid on piiratud arvul, pole võimalik alati tagada mittesuitsetava kinnipeetava õigusi.
§ 82
lg 1 kohaselt selgitab vangla vastuvõtmisel välja, kas kinnipeetav suitsetab ning kas ta soovib suitsetamisest loobuda. Vangla andmetel on kaebaja suitsetaja, ning seda tema enda sõnade kohaselt. Samuti on kaebajalt läbiotsimise käigus leitud suitsetamistarbeid, mis kaebaja on tunnistanud enda omaks. Kaebaja pole vanglale teatanud, et ta enam ei suitseta. 27.04.2009.a. kinnipeetava isiklike asjade arvestuskaardile on märgitud, et kaebaja on suitsetav kinnipeetav ja kaebaja on sellele dokumendile alla kirjutanud(tl 196-197). Sellest olenemata viis vangla kaebajaga läbi vestluse, milles selgitas, et kambris, kuhu ta paigutatakse, on teadaolevalt vähemalt üks suitsetav kinnipeetav ning kaebaja andis selleks suulise nõusoleku. Vastavalt eeskirja §-le 82 lg 5 ei või kinnipeetavad suitsetada kambris, kus viibib mittesuitsetav kinnipeetav. Kaebajal oli õigus teha kaaskinnipeetavatele sellekohane märkus, samuti õigus/kohustus teavitada vanglat sisekorra rikkumisest kambrikaaslaste poolt, kuid kaebaja pole seda otsesõnu teinud ega ka ühtegi suitsetajat nimeliselt välja toonud. Kaebaja on vangla nimele kirjutanud kümneid kaebusi, taotlusi, märgukirju ja kahju hüvitamise nõudeid, millest pole tihti võimalik üheselt aru saada. Seetõttu võtab tema kirjade menetlemine aega ja vangla ei jõua kohe reageerida, sest enne tuleb kinnipeetava väiteid kontrollida. Samuti pole kinnipeetava ühest kambrist teise ümberpaigutamine võimalik kohe esimese nõudmise peale. Kuna kaebaja on vanglas arvel kui suitsetav kinnipeetav, puudub vanglal alus teisi kinnipeetavaid suitsetamisel keelata. Paljasõnaline on kaebaja väide, et suitsetavate kinnipeetavatega ühes kambris viibimine halvendas tema tervist, sest ta pole sellekohaste kaebustega arsti poole pöördunud. KOHTU PÕHJENDUSED Vastavalt VaS §-le 63 lg 1 on distsipliinirikkumine VaS-i,
de või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Seega on distsiplinaarkaristuse määramine ja valik vangladirektori kaalutlusõiguse(diskretsiooni) teostamine, milles ta peab arvesse võtma teo toimepanija süüd ning muid olulisi asjaolusid. Kohtul puudub võimalus hinnata sellise kaalutlusotsustuse 3
(5)otstarbekust. Halduskohtumenetluse seadustiku §-st 19 lg 6 tulenevalt on kohtul võimalik kontrollida, kas kaebajale süüks pandud tegu on tõendamist leidnud ning kas karistuse määramisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kohtu arvates neid põhimõtteid rikutud pole ning kaebaja süü temale inkrimineeritavate tegude toimepanemisel on tõendatud. Kaebaja on ise oma 2.02.2009.a. kohtule esitatud kaebuses tunnistanud, et 29.07.2008.a. keeldus minemast kambrisse nr 215(tl 1, 16). Samuti on ta 29.07.2008.a. omakäeliselt kirjutatud seletuskirjas kinnitanud, et selles kambris olid alumised narid hõivatud, tema aga on 65-aastane ja ei taha ülemisel naril magada; teise põhjusena tõi kaebaja esile, et selles kambris oli kinnipeetav, kellega ta on kaks korda juba kakelnud ning ähvardas, et kui neid nüüd ühte kambrisse pannakse, tapab ta tolle võib-olla öösel ära(tl 89). Valvuri N.Buketovi 29.07.2008.a. ettekandes on kirjas, et kaebaja ei allunud korduvale korraldusele minna temale määratud kambrisse nr 215(tl 89 pöördel). Sama on kirjas ka 7.08.2008.a. koostatud distsiplinaarmenetluse protokollis(tl 88). Kaebaja tapmisähvarduse tõttu ei saanud vangla administratsioon paigutada teda temale ettenähtud kambrisse nr 215, vaid pidi paigutama kambrisse nr 124(tl 92 pöördel). Kindlasti ei saa vangla jätta karistamata kinnipeetavat, kes keeldub minemast temale määratud kambrisse, ähvardades oma tahtmise saamiseks kaaskinnipeetavat tappa. Kohus nõustub vastustajaga, et selline käitumine on raske distsipliinirikkumise, mis kujutab endast tõsist ohtu vangla julgeolekule, sest võib õhutada ka teisi kinnipeetavaid allumatusele. Samuti on kaebaja nii kohtule esitatud kaebuses kui ka vangla direktorile kirjutatud seletuses tunnistanud teise distsipliinirikkumise toimepanemist, kinnitades, et 6.veebruaril kell 17.40 ei tõusnud valvuri käsu peale püsti(tl 97, 100, 119). Valvurite U.Baumi(tl 118-119 pöördel) ja S.Afonini(tl 129 ja pöördel) ettekannetest nähtuvalt istus kaebaja 6.02.2009.a. päevase loenduse ajal kambris nr 157 voodil ega tõusnud püsti vaatamata korduvatele vene keeles antud korraldustele. Sama on kirjas ka 12.02.2009.a. koostatud distsiplinaarmenetluse protokollis(tl 117-118). Tõendamist pole leidnud kaebaja väide, et nimmevalu tõttu ta ei saanud ega pidanudki püsti tõusma, sest tal oli loendusest arsti vabastus. Murru Vangla üldarsti T.Śikarenko poolt 18.05.2008.a. väljastatud tõendi kohaselt teostas valveõde 6.02.2009.a. kell 21.45 saabunud väljakutse peale kambris kaebaja läbivaatuse, kes kaebas tugevat seljavalu, ning leidis, et kaebaja üldseisund on rahuldav ja liikumine pole piiratud. Tervishoiuosakond pole kaebajale väljastanud vabastust loendusest(tl 131). Vaatamata kohtunõudele(tl 169) ei esitanud kaebaja kohtule koopiat oma tervisekaardist, kus kaebaja väitel pidi olema fikseeritud tema seljavalu kaebused ja loendusest vabastus. Kohus nõustub vastustajaga, et vanglaametnike seaduslike korralduste täitmata jätmine kaebaja poolt mõjutab negatiivselt kaaskinnipeetavaid. Mõlemad vaidlustatud käskkirjad on faktiliselt ja õiguslikult motiveeritud, nendes on selgelt ja üheselt mõistetavalt kirjas distsipliinirikkumiste kirjeldus ning märgitud, millist VaS-i sätet kaebaja on rikkunud. Karistuse määramisel on vangla direktor arvestanud distsipliinirikkumise raskust ja kaebaja isikut. Kuna käskkirjad on õiguspärased, puudub alus kaebajale nende haldusaktide järgi kartseris viibitud 19 päeva eest hüvitist maksta. 27.03.-15.04.2009.a. viibis kaebaja 6. eluosakonna kambris nr 230(tl 123), kus kaebaja väitel ülejäänud 3 kaaskinnipeetavat suitsetasid, vastustaja andmetel suitsetas vähemalt 1 kaaskinnipeetav. Kaebaja väitel on tema mittesuitsetaja. Vastustaja seletuse kohaselt on kaebaja vanglas registreeritud suitsetajana ning ta pole vangla administratsioonile suitsetamisest loobumisest teatanud. Samas on vastustaja aga tunnistanud, et vestles kaebajaga enne tema kambrisse nr 230 paigutamist, teatas kaebajale, et selles kambris on vähemalt üks suitsetaja, ning küsis kaebaja nõusolekut tema paigutamiseks kõnealusesse kambrisse, mille kaebaja suuliselt ka andis. Seega ilmneb vastustaja seletustest, et ta siiski oli teadlik asjaolust, et kaebaja ei suitseta, miks muidu küsis ta kaebajalt nõusolekut tema paigutamiseks suitsetaja(te) kambrisse. On ju vastustaja ise oma seletustes korduvalt rõhutanud, et kinnipeetaval puudub õigus valida endale kambrit. Samuti pole vastustaja vastu vaielnud kaebaja väitele, et kaebaja kirjutas vastustajale iga päev avaldusi, taotledes enda ümberpaigutamist mittesuitsetajate kambrisse. Kaebaja poolt 27.04.2009.a. allkirja andmine kinnipeetava 4
(5)isiklike asjade arvestuskaardile, kuhu on eesti keeles trükitud teksti „suitsetab“ järele tõmmatud rist lahtrisse tekstiga „jah“ ei tõenda, et kaebaja kinnitas sellega, et on suitsetav kinnipeetav. Kaebaja ei valda eesti keelt ning kõnealusel dokumendil puudub märge selle kohta, et kogu dokumendi tekst on vene keelde tõlgitud(tl 196-197). Seega pole ümber lükatud kaebaja väide, et ta ei soovinud viibida kambris, kus suitsetatakse. See aga ei tähenda, et vastustaja oli kohustatud kaebajat teise kambrisse paigutama. Tubakaseaduse § 29 keelab suitsetamise peale lasteasutuste, sportimiseks ettenähtud ruumide, ettevõtete tootmis- ja laoruumide kaupluste müügiruumide, korterelamute ühises kasutuses olevate ruumide jne ka õigusaktis ettenähtud muus kohas(p 20).
§ 82
kohaselt selgitatakse kinnipeetava vastuvõtmisel välja, kas kinnipeetav suitsetab ning kas ta soovib suitsetamisest loobuda; kui kinnipeetav soovib suitsetamisest vangistuse kandmise ajal loobuda, hoolitsetakse tema vanglasisese nõustamise eest( lg 1). Osakonnas, kus pole suitsetamisruumi, võib kinnipeetav kambris suitsetada, v.a. juhtudel, kui sinna on paigutatud mittesuitsetav kinnipeetav, keda pole võimalik mujale paigutada(lg 4, 5). Osundatud sätetest nähtuvalt polnud vastustaja kohustatud kaebajat mittesuitsetajate kambrisse paigutama, kui see polnud võimalik.
§-st 82 lg 5 tulenevalt oli kaebajaga samas kambris viibivatel kaaskinnipeetavatel keelatud suitsetada, kui kaebaja suitsetamisega nõus polnud. Selleks aga, et vastustaja saanuks kaebaja kambrikaaslastelt selle sätte järgimist nõuda, pidanuks kaebaja vastustajale teatama, kas ta on kambrikaaslastele üldse öelnud, et ei taha, et nad kambris suitsetavad ning kes kambrikaaslastest konkreetselt ja millal tema soovi on ignoreerinud. Vastustaja väitel pole kaebaja konkreetselt ühegi kambrikaaslase suitsetamise üle kaevanud, ka kohtule pole kaebaja nimetanud ühegi kaaskinnipeetava nime, kes vastu tema tahtmist kambris nr 230 suitsetas. Seega pole vastustaja rikkunud
§ 82
. Vastustaja selgituste kohaselt on kaebaja konfliktne ja ettearvamatu käitumisega isik, kellele sobiliku kambri leidmisega on raskusi. Kaebaja on ka ise kaebuses kohtule tunnistanud, et tal on kinnipeetavate hulgas vaenlasi ning tema konfliktivalmidusest annavad tunnistust ka temale kinnipidamiskohtades viibitud aastate jooksul määratud arvukad distsiplinaarkaristused(tl 70-71). Vastustaja lahendas kõnealuse probleemi, paigutades kaebaja ümber teise kambrisse. Kohtu arvates pole vastustaja lahendusega ülemäära venitanud. 19 päeva pole ülemäära pikk aega, leidmaks kambrit, kus poleks ühtegi suitsetavat kinnipeetavat ega ühtegi kinnipeetavat, kes on vaenulik kaebaja suhtes või kelle suhtes kaebaja on vaenulik. Seejuures tuleb silmas pidada, et Murru Vanglas viibib 500-600 kinnipeetavat ja vangla peab peale kaebaja arvestama ka teiste kinnipeetavate õigustega. Kaebaja kahjunõude rahuldamiseks puudub alus. Kohtunik: D.Maastik 5
(5)