KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Asja läbivaatamine Tallinna Halduskohus Dagmar Maastik 9.oktoobril 2009.a. Tallinnas 3-09-1333 T
§ 38
lg 1 p 4 sätestab sõnaselgelt hankija kohustuse maksuvõlglaseks olnud isiku hankemenetlusest kõrvaldamiseks ning viidatud asjaolu kontrollitakse üksnes MTA vastava tõendi alusel. Vaidlustaja põhjendusi maksuvõla tekkimise asjaolude kohta ei pidanud arvestama hankija ega arvesta ka vaidlustuskomisjon. Tamro Eesti OÜ esitas Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse, paludes tühistada vaidlustuskomisjoni otsus ja Sotsiaalministeeriumi kantsleri 6.09.2007.a. käskkirja nr 76 p-d 1 ja 3, jättes kohaldamata RHS § 38 lg 1 p 4 vastuolu tõttu põhiseadusega(PS). Kohtuistungil muutis osaühing käskkirjapunktide tühistamise nõude õigusvastasuse tuvastamise nõudeks, arvestades seda, et hankija on sõlminud hankelepingu ning RHS § 129 lg 4 kohaselt ei tühista kohus sellisel juhul vaidlustatud otsust. Põhjendatud huvina märkis äriühing kahjunõude esitamist tulevikus. Ringkonnakohtu 21.12.2007.a. otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 11.06.2009.a. otsusega nr 3-3-1-19-08 tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja saatis Tamro Eesti OÜ kaebuse lahendamiseks Tallinna Halduskohtule. Kohus märkis, et kuna Riigikohtu üldkogu tunnistas 8.06.2009.a. otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 RHS § 129 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, puudus Tallinna Ringkonnakohtul pädevus läbi vaadata vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust. 26.11.2007.a. lõpetas Sotsiaalministeerium vaidlustatud riigihankemenetluse hankelepingu sõlmimisega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja(ja vaidlustaja) Tamro Eesti OÜ palub tühistada vaidlustuskomisjoni otsus ja tunnistada õigusvastaseks Sotsiaalministeeriumi kantsleri käskkirja p-d 1 ja 3, jättes kohaldamata RHS § 38 lg 1 p 4 vastuolu tõttu PS-ga, kui kohus ei pea võimalikuks tõlgendada seda sätet põhiseaduskonformselt. Kaebaja kõrvaldamine pakkumiselt oli õigusvastane, sest ta pole olnud maksuvõlglane teadlikult ega tahtlikult, nn maksuvõlg tekkis arvestuslikult tagasiulatuvalt ja tulenes maksuhalduri muutunud halduspraktikast. Vaidlusalune regulatsioon on uus, seda ei esinenud varemkehtinud RHS-s, milles oli välistatud isiku osalemine üksnes pakkumuse esitamise ajal eksisteerinud maksuvõla puhul. Samas ei antud uue RHS-i kehtestamisel piisavat üleminekuaega, väidetava maksuvõla tekkimise ajal kõnealune piirang veel ei kehtinud. Sellega rikuti õiguskindluse põhimõtet. Sanktsiooni iseloomuga kohustusi ei saa tagasiulatuvalt kehtestada. Tuginedes sotsiaalministri 26.04.2004.a. määruse nr 35 § 1 lg 2 p 10 sõnalisele osale, deklareeris kaebaja 5%-lise käibemaksuga teatud meditsiinitarvikud, millelt tegelikult tuli määruses näidatud koode arvestades tasuda 18%-list käibemaksu. Kaebaja tegi käibedeklaratsioonides paranduse ja tasus täiendava maksu kohe, kui sai maksuhaldurilt vastava teate. Kaebaja kõrvaldamiseks pakkumiselt puuduks alus, kui tõlgendada RHS § 38 lg 1 p 4 eesmärgipäraselt – kõrvaldada pakkumiselt isikud, kes pole usaldusväärsed pakkumismenetluses võetavate kohustuste täitmiseks ning kes ilmselt on saanud konkurentsieeliseid maksude tasumiseks ettenähtud vahendite kasutamisel erahuvides. Kui osundatud sätet tõlgendada formaalselt, välistab hankemenetluses osalemise kuitahes väikese maksusumma määramine(arvestades maksukorralduse seaduse(MKS) §-st 14 lg 5 tulenevat piirangut), mis arvestuslikult määratakse tagasiulatuvalt. Kuna maksuhalduri ressurss ei võimalda kõigi maksukohustuslaste kontrollimist, võivad pakkujad seega sattuda pakkumismenetluses ebavõrdsesse olukorda, mis on aga omakorda vastuolus pakkujate võrdse kohtlemise põhimõttega. Samuti välistaks RHS § 38 lg 1 p 4 formaalne tõlgendamine osalemise pakkumismenetluses ka siis, kui pakkuja on maksuotsuse vaidlustanud vaide- või halduskohtumenetluses. 2
(7)Ka riik ise on praeguseks asunud seisukohale,
§ 38lg 1 p 4 regulatsioon on põhiõigusi liialt piirav.
28.03.2008.a. jõustunud uue redaktsiooni eelnõu seletuskirjas on põhjendatud muudatuste vajalikkust järgmiselt: „[RHS senise regulatsiooni tõttu] ei ole võimalik arvestada näiteks asjaolusid, kui maksuvõlg on objektiivsete kriteeriumitega põhjendatav või võlgnetavaks summaks on 12 kuu jooksul kokku olnud väga väike summa ja seetõttu ei ole võimalik kaaluda, kas ettevõtlusvabaduse piiramine on konkreetsel juhul vajalik. ... Seega kõrvaldatakse riigihankelt ka näiteks need isikud, kelle maksuvõlg on ilmnenud heast usust kantud maksudeklaratsiooni parandamise tagajärjel ja kes on selle tasunud. Seega tuleb asuda seisukohale,
§ 38
lg 1 p 4 kehtiv regulatsioon on ebaproportsionaalne ja vastuolus põhiseaduse §-dega 11 ja 31 nende koostoimes. Eelnõu väljatöötaja leiab, et § 38 lg 1 p 4 muutmisel on otstarbekas sätestada maksuvõla puudumise absoluutne nõue pakkumuse või hankemenetluses osalemise taotluse esitamise ajal.“ RHS § 38 lg 1 p 4 rakendamine kaebaja suhtes kujutab endast ebaproportsionaalset ettevõtluspiirangut, mistõttu tuleks seda sätet tõlgendada kooskõlas PS-ga. Kui selline tõlgendamine pole võimalik, tuleb säte jätta kohaldamata vastuolu tõttu PS §-dega 10 ja 11 ning Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi nr 2004/18/EÜ art 45 lg 2 punkt f järgi võib lepingus osalemisest välja jätta iga ettevõtja, kes on täitmata jätnud maksukohustused, mis tal on vastavalt oma asukohariigi või ostja riigi õigusaktidele. Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et liikmesriigid võivad kas direktiivi sätteid leevendada või muuta paindlikumaks ning sobilik on maksete sooritamist nõuda osalemistaotluse esitamise ajaks, hanketeate saatmise kuupäevaks, kandidaatide pakkumiste esitamise tähtajaks, tellija poolt pakkumise hindamise kuupäevaks või pakkumise vastuvõtmisele vahetult eelnevaks hetkeks(liidetud kohtuasjad C-226/04 ja C-228/04, p-d 23 ja 31). Tallinna Ringkonnakohus on 28.03.2008.a otsuses haldusasjas nr 3-07-2391 leidnud,
§ 38
lg 1 p 4 on vastuolus PS §-ga 31 koosmõjus PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega, märkides, et „Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks kõrvaldama hankemenetlusest isiku, kellel puudub maksuvõlg näiteks hanketeate avaldamise hetkel. Ka selline piirang distsiplineeriks maksurikkujaid piisavalt, sest nad peaksid kogu aeg arvestama sellega, et võidakse kuulutada välja neid huvitav hange, millest nad aga ei saa osa võtta olemasoleva maksuvõla tõttu.“ Vaidlustuskomisjon pole analüüsinud kaebaja väiteid RHS § 38 lg 1 p 4 vastuolu kohta Euroopa Liidu õigusega ega tõlgendanud seda sätet kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga ning ainuüksi seetõttu tuleks tema otsus tühistada. Vastustaja(ja hankija) Sotsiaalministeerium palub jätta kaebus rahuldamata. RHS § 38 lg 1 p 4 ei anna hankijale kaalumisõigust. Maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimine on MTA pädevuses ning hankija saab selle sätte kohaldamisel lähtuda üksnes nimetatud ameti väljastatud tõendist. Sätte kohaldamine selliselt, et maksuvõla olemasolu määramisel hindab hankija teatud erandlikke olukordi, tooks hankemenetlusse subjektiivse faktori, millega kaasneks hangete vaidlustamiste arvu kasv. Võrdse kohtlemise printsiibiga poleks kooskõlas lubada kaebaja hankemenetluses osalema tingimustes, kus siiani on kõik maksuvõlglased sama sätte alusel hankemenetlusest kõrvaldatud. Vastustaja ei pidanud vajalikuks võtta seisukohta sätte vastuolu kohta põhiseadusega. Vaidlustuskomisjon ei pidanud pädevuse puudumise tõttu käsitlema RHS § 38 lg 1 p 4 vastuolu Euroopa Liidu õigusega. Hankija pidi hankemenetluses samuti lähtuma siseriiklikust õigusest ega võinud otse kohaldada Euroopa Liidu õigust. Kaebaja viide õiguskindluse põhimõtte rikkumisele on alusetu, sest RHS § 38 lg 1 p 4 näol pole tegemist sanktsiooniga. Kolmas isik GlaxoSmithKline Eesti OÜ palub jätta kaebus rahuldamata. Sotsiaalministeeriumil puudus seadusest tulenev võimalus kaebaja teistsuguseks kohtlemiseks ning tema pakkumiselt kõrvaldamata jätmiseks. Vastasel korral oleks tegemist olnud võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega. Kaebajal oli maksuvõlg MKS § 32 tähenduses, ta ei muutnud deklareeritud käibemaksumäära vabatahtlikult ise, vaid tegi seda peale maksuhalduri märgukirja. RHS § 38 lg 1 p 4 tuleb tõlgendada grammatiliselt. Asjakohatud on kaebaja viited kooskõlastusringil olevale seaduseelnõule selle sätte muutmise kohta ning pole tähtsust, et keegi eelnõu autoritest peab sätet PS-ga vastuolus olevaks. Säte on kooskõlas PS §-s 11 fikseeritud proportsionaal3
(7)suse põhimõttega. Sätte näol on tegemist sobiva abinõuga, et vältida maksuvõlgnike osalemist hankemenetluses ja sellega neile konkurentsieelise andmist. Abinõu on vajalik, kuna muud meetmed pole sama efektiivsed – kaebaja poolt viidatud lahendusvariantide puhul võiksid isikud eirata maksuseadusi kuni riigihanke korraldamiseni. Abinõu on mõõdukas, sest võtab arvesse, millise aja jooksul saab lugeda, et isik on parandanud oma käitumist. Säte pole vastuolus PS §-ga
- Ebaõige on kaebaja seisukoht, et säte omab sisuliselt tagasiulatuvat jõudu. Ka enne 1.05.2007.a. kehtinud RHS regulatsioon ei andnud isikule õigust maksuvõlglasena pakkumismenetluses osalemiseks(§ 31 lg 1 p 39). Viidatud norm ei piira kaebaja õigust tegeleda ettevõtlusega, vaid täpsustab tingimusi, millal on olemasolevat ettevõtlusvabadust võimalik veelgi laiendada. Samuti ei näe säte ette sanktsiooni maksukohustuse rikkumise eest. RHS § 38 lg 1 p 4 pole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 31.03.2004.a. direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta preambula punkt 39 ja art 45 lg 2 punkt f näevad ette, et tingimused, mille alusel kontrollitakse pakkujate sobivust avatud menetluse korral, peavad olema läbipaistvad ja mittediskrimineerivad ning lepingus osalemisest võib välja jätta iga ettevõtja, kes on täitmata jätnud maksukohustused. Kaebaja poolt viidatud Euroopa Kohtu lahendi seisukohad pole praeguse vaidluse asjaoludele automaatselt ülekantavad, samas ei saa sellest lahendist teha kaebaja poolt näidatud järeldusi. Euroopa Kohus on liidetud kohtuasjades C-226/04 ja C-228/04 punkti 32 viimases lauses üheselt leidnud, et kriteeriumid, millal isiku poolt loetakse maksukohustus täidetuks, võivad olla sätestatud siseriiklike õigusaktidega. Vaidlustuskomisjon pole rikkunud HKMS § 5 lg 1 ega TsMS § 442 lg
- Nimetatud normid pole vaidlustuse läbivaatamisel kohaldatavad. Vaidlustuskomisjon on otsuses piisavalt põhjendanud, miks tuleb vaidlustus jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED 1.05.2007 jõustunud RHS § 38 lg 1 p 4 kohaselt ei sõlmi hankija hankelepingut isikuga ja kõrvaldab hankemenetlusest mis tahes ajal pakkuja või taotleja, kellel pole nõuetekohaselt täidetud õigusaktidest tulenevad riiklike maksude või hankija asukoha või enda elu- või asukoha kohalike maksude või sotsiaalkindlustuse maksete tasumise kohustused või kellel on olnud maksuvõlg viimase 12 kuu jooksul enne vastava tõendi esitamist hankijale kokku rohkem kui 30 päeva vältel. Osundatud säte piirab PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, sest piirangu tagajärjel ei saa ettevõtja pakkuda riigihankemenetluses müügiks kaupu ja teenuseid. PS § 11 näeb ette, et õigusi ja vabadusi tohib piirata üksnes kooskõlas PS-ga, kusjuures piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu praktika kohaselt on piirang kooskõlas PS §-ga 11 siis, kui sellel on legitiimne eesmärk, piirang on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik ning on eesmärgi suhtes proportsionaalne. Piirangu eesmärgi saab tuletada RHS eelnõu seletuskirjast – vältida tuleb avalike vahendite sattumist ebausaldusväärsete isikute kätte. Samuti sooviti sätte rakendamisega ilmselt parandada maksude õigeaegset laekumist. Maksude tasumiseks ettenähtud rahasummade kasutamine ettevõtte majandustegevuses võib teatud juhtudel anda ka ettevõtjale konkurentsieelise. Need eesmärgid on legitiimsed ning ilmselt pole võimalik väita, et maksuvõlglaste eemaldamine hankemenetlusest nende eesmärkide saavutamisele kaasa ei aitaks. Piirang on vajalik siis, kui ta ei kahjusta kaitstud õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Isik, kes on pikema aja jooksul olnud maksuvõlglane ja üksnes vahetult enne riigihankemenetluses osalemist tasub maksuvõla näiteks pangalaenuga, ei pruugi olla piisavalt usaldusväärne ja võimekas, et tagada riigihanke kvaliteetne täitmine. Usaldusväärne pole isik, kes kasutab avalikke vahendeid pikema aja jooksul oma äritegevuses seeläbi, et deklareerib näiteks käivet ebaõige määraga. Riigihankemenetlused on kujunenud väga atraktiivseteks ettevõtjate hulgas ning pole välistatud, et selles osalemise nimel üritatakse maksuvõlg vähemalt pakkumuse esitamise ajaks kustutada, kahjustades sellega ettevõtte majanduslikku võimekust. Seega ei piisa pakkuja usaldusväärsuse tagamiseks üksnes maksuvõlgade puudumisest pakkumise hetke seisuga ning vajalik on maksuvõlgade olemasolu ja suuruse 4
(7)hindamine pakkumise esitamisele eelneva pikema perioodi jooksul. Tagasilöögid riigihankelepingute täitmisel võivad omada suurt mõju riigi korrakohasele toimimisele ega ole tihti kõrvaldatavad lepingus näidatud tagatistega. Riigihankemenetlused nõuavad ka hankijalt aega, töökulu ja rahalisi vahendeid. Seepärast on pakkujate usaldusväärsuse tagamine hankemenetluses oluline. Maksukohustuse täitmine õigeaegselt ja täpselt on õiguspärane käitumine, mida riik on õigustatud ettevõtjatelt nõudma. Selle kohustuse täitmine ei saa olla seotud ülemäärase pingutusega ja peaks ettevõtja tavapärase toimimise juures olema võimalik. Kuna mõistlik on lähtuda eeldusest, et seaduskuulekas käitumine on normaalne ega nõua ülemäärast pingutust, ei saa pidada RHS § 38 lg 1 p 4 sätestatud piirangut selle eesmärgi suhtes ebaproportsionaalseks. Kindlasti on oluline, et ettevõtja oleks teadlik tagajärgedest, mis teda maksukohustuse täitmata jätmise eest ähvardavad. Näiteks ei saa välistada, et maksumaksjal on tähelepanuta jäänud viivistasu maksmine, mis kujutab endast kohalikku maksu ja on seega samuti riigihankemenetlusest kõrvaldamise aluseks. Teatud juhtudel võib maksu tasumist reguleeriv seadusandlus olla raskesti mõistetav ning sellest tulenevad vead maksude deklareerimisel võivad tuua kaasa vajaduse deklaratsioonide parandamiseks ja maksuvõla. Sellistel juhtudel võib ettevõtjal olla tekkinud maksuvõlg, mis enne ebaõige maksudeklaratsiooni avastamist on ületanud 30 päeva piiri. Kui ettevõtja, kes soovib riigihangetel osaleda, teab, et osalemise välistab asjaolu, et ta on olnud kokku üle 30 päeva maksuvõlglane, saab ta rakendada meetmeid, et olla maksude tasumisel eriti täpne ning näiteks 5%lise käibemaksumäära rakendamisel tekkinud küsimuste puhul taotleda eelnevalt teavet maksuhaldurilt(MKS § 14). Maksuvõlglased ei saanud riigihangetel osaleda ka kuni 30.04.2007.a. kehtinud RHS § 35 lg 2 p 3 alusel, mis sätestas, et pakkujat ei kvalifitseerita, kui ta ei ole täitnud riiklike ja kohalike maksude tasumise kohustusi. Praktikas kontrolliti varem seda, et pakkujal poleks maksuvõlga pakkumise esitamise ja hankemenetluses osalemise ajal. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtinud RHS § 38 lg 1 p 4 rakendamisel kontrolliti maksuvõlgade olemasolu 12 kuu jooksul enne pakkumuse esitamist, kusjuures maksuvõlga ei tohtinud olla kokku 30 päeva vältel. Seega oli see piirang varasemast rangem ettevõtjate suhtes ja kuivõrd riigihangetes osalemisel arvestati ka maksuvõlgu, mis oli tekkinud enne 30.04.2007.a., võis piirang olla vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Õiguskindluse põhimõte peab tagama, et üksikisikule ebasoodsatel normidel poleks tagasiulatuvat mõju. Eeltoodust nähtuvalt võis 1.05.2007 – 27.03.2008 kehtinud RHS § 38 lg 1 p 4 redaktsioon olla ebaproportsionaalne ja õiguspärast ootust rikkuv juhul, kui riigihanke menetlusest kõrvaldamise alusena arvestatakse enne 30.04.2007.a. tekkinud ebaolulist või raskesti mõistetava õigusnormi ebaõigest kohaldamisest tekkinud maksuvõlga. Kohtu arvates ei saa kaebaja poolt esile toodud asjaoludel lugeda tema kõrvaldamist riigihankemenetlusest õigusvastaseks. Vastavalt maksuhalduri poolt esitatud tõendile ja võlaraportile oli kaebajal pakkumisele eelneva 12 kuu jooksul maksuvõlg 268 päeva vältel, põhivõla osas kuni 226 000 kr. Kaebaja selgitusel tekkis võlg ekslikult ebaõige määraga käibe deklareerimise tulemusena, peale maksuhaldurilt vastava teate saamist 2007.a. kevadel parandas kaebaja käibedeklaratsioonid ja tasus maksuvõla lõplikult 19.juuniks 2007.a. Kaebaja leiab, et seega tal sisuliselt maksuvõlga polnud ja üksnes maksuhalduri tegevuse tõttu on ta sattunud olukorda, mis on toonud kaasa tagasiulatuvalt maksukohustuse määramise. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kaebajal oli maksuvõlg MKS § 32 tähenduses, mis sätestab, et maksuvõlaks on maksukohustuslase poolt tähtajaks tasumata jäetud maksusumma ja sellelt arvestatud intress. Maksuvõla tekkimine ei sõltu sellest, millal maksukohustuslane käibedeklaratsioonidesse vastavad parandused sisse viib või võla olemasolust teadlikuks saab. Samuti pole usutav maksuvõla tekkimine sotsiaalministri määruse ebaõige tõlgendamise tõttu ega ole tegemist väheolulise võlgnevusega - perioodi keskmine võlg ületas 150 000 kr. Kaebaja väide, et võlg tekkis maksuhalduri poolt halduspraktika muutmise tõttu, pole kooskõlas asjas esitatud seletuste ja tõenditega. Kaebaja lähtus 5%-lise käibemaksumäära kohaldamisel alusetult sotsiaalministri määruse nr 35 §-st 1 lg 2 p 10. Määrus pole ebaselge ega raskesti mõistetav ega ole vastuolus EÜ Nõukogu 5
(7)määruses 2658/87/EMÜ tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta(EÜT L 256, 7.09.1987, lk 1–675) toodud vastavate kaubakoodidega toodete kaubakirjeldusega. Kaebaja maksuvõlg tekkis sellepärast, et ta kohaldas valesti sotsiaalministri määrust, mis pole vabandatav mingi objektiivse põhjusega. Objektiivseteks põhjusteks ei saa lugeda, et ka verevõtu katsutite maaletooja rakendas 5%-list käibemaksu ning maksuhaldur ei avastanud kohe vigu kaebaja käibedeklaratsioonides. Kaebaja väide, et ta tasus maksuvõla kohe peale sellest teada saamist, pole samuti kooskõlas asja materjaliga. Kaebaja pole täpsustanud, millal ta sai maksuhaldurilt teate käibedeklaratsioonide parandamise nõudega, märkides, et teade tuli kevadel. Võlaraportist ja kaebusest selgub, et osaliselt on võlg kustutatud 18.05.2007.a., kuid lõplikult alles 19.06.2007.a. Arvestades, et kaebaja pidi saama teada võla olemasolust ja vajadusest parandada deklaratsioonid vähemalt mõned nädalad enne 18.05.2007.a., oleks tal teadlikult tasumata maksuvõlg ikkagi üle 30 päeva. Alates 1.
- 2007.a. pidi kaebaja jõustunud RHS-st kindlasti teadma, et üle 30-päevane maksuvõlg teeb võimatuks riigihankes osalemise ning oleks seega saanud rakendada meetmeid, et uue seaduse kehtivuse ajal piirangute rakendamiseks alust ei tekiks. Kuna kaebaja on kinnitanud, et ei soovinud maksuhalduri seisukohta vaidlustada, pole tähtsust kaebaja väitel, et 30-päevane tähtaeg ei arvesta maksuhalduri seisukoha vaidlustamise õigusega. Seega on kaebajal 1.05.2007.a. jõustunud RHS-i kehtivuse ajal olnud kokku üle 30 päeva maksuvõlg, mis polnud väheolulise suurusega ega saanud tekkida maksu arvutamise aluseks olevate õigusnormide raskesti mõistetavusest. Kaebaja pidi olema maksuvõla olemasolust ja selle tagajärgedest teadlik, ei soovinud maksuvõlga vaidlustada, kuid vaatamata eeltoodule ei tasunud seda kohe. Seetõttu polnud kaebaja suhtes RHS § 38 lg 1 p 4 rakendamine ülemäärane ega riivanud tema õiguspärast ootust. 1.05.2007.a. – 27.03.2008.a. kehtinud RHS § 38 lg 1 p 4 redaktsioon polnud vastuolus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi nr 2004/18/EÜ artikli 45 lg 2 punktiga f. Osundatud direktiivi säte lubab kõrvaldada pakkumiselt isiku, kes on täitmata jätnud kas asukohariigi või ostja riigi õigusaktides sätestatud maksukohustused. Arvestades kaebaja poolt viidatud Euroopa Kohtu 9.02.2006.a. otsust ühendatud kohtuasjades nr C-226/04 ja C-228/04, mis puudutab direktiivi 92/50 samasisulisi sätteid ning on seetõttu ka käsitletavas vaidluses asjakohase direktiivi sätete tõlgendamisel abiks, jätab direktiiv liikmesriigi otsustada kriteeriumid, mida hankemenetlusest kõrvaldamisel rakendada. Ka kaebaja viidatud otsuse punktis 31 toodud loetelu võimalikest ajahetkedest on üksnes näitlik. Kuivõrd vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtinud RHS § 38 lg 1 p 4 redaktsioon polnud vastuolus PS ega Euroopa õigusega, pole oluline, milline on osundatud sätte praegu kehtiv redaktsioon. Kaebaja viide Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2008.a otsusele nr 3-07-2391 pole korrektne, sest Riigikohus tühistas selle lahendi 11.06.2009.a. otsusega nr 3-3-1-64-
- Lähtudes eeltoodust jääb esitatud kaebus rahuldamata. Kohus ei pea vajalikuks peatuda pikemalt kaebaja väitel, et vaidlustuskomisjon on rikkunud menetlusnorme, jättes vastamata vaidlustuse esitaja osadele väidetele. Isegi kui tegemist oleks menetlusnormi rikkumisega, ei saaks see olla aluseks lõppkokkuvõttes õige otsuse tühistamisele. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku(HKMS) §-le 92 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti(lg 1). Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele; kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda(lg 7). Kolmas isik GlaxoSmithKline Eesti OÜ palub kaebajalt menetluskuludena välja mõista 26 727 kr õigusabikulusid. Kohus leiab, et haldusasja keerukust ja kestust arvestades on õigusabikulud põhjendatud. Kaebaja on Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse esitamisel maksnud 20 000 kr riigilõivu. Tallinna Ringkonnakohus on 8.09.2009.a. määruses haldusasjas nr 3-09-1269 asunud seisukohale, et kuna vastavalt riigilõivuseaduse(RLS) §-le 13 lg 1 teeb riigilõivu tagastamise otsuse riigilõivu võtja ja esialgne kaebus esitati Tallinna Ringkonnakohtule, kellele tasuti ka riigilõiv, siis on ringkonnakohus kohustatud otsustama kaebajale riigilõivu tagastamise küsimuse. Riigikohtu üldkogu tunnistas 8.06.2009.a. otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 RHS § 129 lg 1 põhiseadusega 6
(7)vastuolus olevaks ja kehtetuks, leides, et ringkonnakohus apellatsioonikohtuna pole pädev läbi vaatama vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust ning see tuleb esitada halduskohtule. Riigikohtu otsusest tulenevalt on kaotanud oma sisu ka RLS § 56 lg 16, mille kohaselt tasutakse ringkonnakohtule Riigihangete Ameti juures asuva vaidlustuskomisjoni otsuse peale kaebuse esitamisel riigilõivu olenevalt riigihanke eeldatavast maksumusest kas 10 000 või 20 000 kr. Viidatud norm käsitleb ringkonnakohtule, mitte halduskohtule esitatud kaebuselt tasutavat riigilõivu. Kuivõrd praegu pole kehtivat erinormi vaidlustuskomisjoni otsuse peale halduskohtule esitatavalt kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu kohta, tuleb selles küsimuses lähtuda RLS §-st 56 lg 10 kui üldnormist, mille kohaselt tasutakse halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 250 kr. Enammakstud riigilõiv tuleb kaebajale tagastada HKMS § 84 lg 4 p 1 alusel. Seega on kaebaja maksnud ettenähtust 19 750 kr rohkem riigilõivu. Kuna HKMS § 84 lg 7 järgi tagastatakse rohkem tasutud riigilõiv isiku nõudel, tuleb kaebajal selle summa tagasisaamiseks esitada rahandusministri 29.12.2006.a. määruse nr 68 „Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise kord“ § 11 nõuetele vastav taotlus Tallinna Ringkonnakohtule. Kohtunik: D.Maastik TALLINNA RINGKONNAKOHTU RESOLUTSIOON Jätta Tamro Eesti OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata. Rahuldada GlaxoSmithKline Eesti OÜ apellatsioonkaebus. Muuta Tallinna Halduskohtu 19.10.2009 otsust nr 3-09-1335 menetluskulude hüvitamist puudutavas osas ning mõista Tamro Eesti OÜ-lt GlaxoSmithKline Eesti OÜ kasuks välja 36 192 (kolmkümmend kuus tuhat ükssada üheksakümmend kaks krooni) krooni ja 60 senti. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu 19.10.2009 otsus haldusajas nr 3-09-1335 muutmata. Mõista Tamro Eesti OÜ-lt GlaxoSmithKline Eesti OÜ kasuks välja 4 250 (neli tuhat kakssada viiskümmend) krooni apellatsioonimenetluses kantud kulude hüvitamiseks 7
(7)