Obsah (13)

§ 229§ 238§ 214§ 230§ 656§ 392§ 216§ 4§ 232§ 273§ 267§ 133§ 137

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 11. mai 2010. a., Tal

) § 273 lõikele 5, kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei saa esitada. Kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri.

§ 229lg.

1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud, lg. 2 järgi on tõendiks muuhulgas tunnistaja ütlus ja dokumentaalne tõend. Kostja taotlusel kuulas kohus üle tunnistajana A. Z.i, kes andis ütlusi selle kohta, et kirjutas autorendilepingu ja tasaarvestuslepingu AKKO Invest OÜ (SCE Grupp OÜ) juhatuse liikmena alla. Oleg Kuzmin, olles samuti juhatuse liige, aga nimetatud lepingute sõlmimist ei kinnitanud. Kohus tegi menetluse käigus kostjale ettepaneku taotleda raamatupidamisekspertiisi või esitada täiendavaid dokumente, mis kinnitaksid tasaarvestust, kostja aga seda ei soovinud. Kohtu nõudel on AKKO Invest OÜ esitanud raamatupidamisdokumente, millest nähtuks viimase õigused ja kohustused kostja suhtes, mis kinnitaksid väidetavat tasaarvestustehingut. Ükski esitatud tõend tasaarveldustehingut ja Robert Judini nõudeid ei kinnitanud, samuti ei mäletanud kostja ise täpselt autorendilepingu sõlmimise asjaolusid. Kostja kinnitas, et originaalleping jäi ka talle, kuid ei esitanud seda kohtule. Seega tuleb kostja esitatud tõendid kui ebausaldusväärsed jätta tähelepanuta kooskõlas

§ 238lõikega 5 ja § 277 lõikega 4.

Euro-Invest Holding OÜ on

1. novembril
2. a. hagi tagasi võtnud, kuna hagejal puudus nõue kostja vastu, samas on AKKO Invest OÜ (SCE Grupp OÜ) varasemalt
3. juunil
4. a. loovutanud OK Business OÜ–le nõude. Euro-Invest Holding OÜ hagiavaldusest nähtub, et hagi esitati kohtusse
5. juunil
6. a., kuid võeti tagasi, sest nõue puudus. Seega ei saa lugeda nõuet varasemalt loovutatuks. TsÜS § 138 lg. 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus, lg. 2 kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kuivõrd lepingu tingimusi ei ole vaidlustatud ning kostja väidetav tasaarvestus ei ole tõendamist leidnud, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus kogu ulatuses. VÕS § 113 lg. 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, lg. 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg. 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja on taotlenud viivise vähendamist kas 5 seadusjärgse viivise määrani või vähemalt 70%. Kohus arvestab kostja taotlust ning peab mõistlikuks ja õiglaseks viiviseks kokku 30.000 krooni. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, tuleb kohtukulud jätta 30% ulatuses hageja kanda ja 70% ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus Robert Judin palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud vastustaja kanda. Maakohus asus seisukohale, et apellant on rikkunud talle üleantud laenu tagasimakse kohustust, sest ükski tema esitatud tõend ei kinnita, et hagetav summa oleks tasutud või tasaarvestatud. Kohus jättis
7. jaanuaril
8. a. sõlmitud autorendilepingu ja
9. augustil
10. a. sõlmitud kokkuleppe kui ebausaldusväärsed tõendid tähelepanuta, põhjendades seda sellega, et originaaldokumenti kostjal esitada ei olnud ning kolmas isik ei kinnitanud dokumentide olemasolu vastupidiselt tunnistaja ütlustele. Kolmas isik esitas oma selgitused ning nimekirjad võlgnevuste kohta hankijatele
11. a. ja
12. a., lisaks sellele kolmandale isikule kuulunud sõidukite nimekirja ja Mercedes-Benz 207D (registreerimisnumber XXX XXX) tehnilise passi. Kolmas isik selgitas, et võlgnevust kostjale tema nimekirjades ei olnud, samuti, et tal puudus igasugune vajadus võtta rendile kostja sõiduauto. Sellised kolmanda isiku seisukohad on otseselt vastuolus kostja poolt menetluses esitatud seisukohtadega ja tulenevalt

§ 214

lõikest 2 ei ole sellistel kolmanda isiku menetlustoimingutel menetluses õiguslikku tähendust. Vaatamata sellele ja kostja vastavatele vastuväidetele on kohus võtnud arvesse kolmanda isiku vastupidiseid seisukohti ning tuginenud nendele otsuse tegemisel. Kohus ei põhjendanud, miks ta luges usaldusväärseks kolmanda isiku poolt esitatud nimekirjad võlgnevuste kohta hankijatele

1. a. ja
2. a. vaatamata vastuväidetele, et nimekirjades olevad tegelikud koondsummad ei ole kooskõlas majandusaastaaruannetes märgituga. Nimetatud asjaolu viitab sellele, et ilmselt on kohtu jaoks nimekirju modifitseeritud ja eemaldatud kohustused kostja ning muude isikute ees, mida hageja ei soovi tunnistada. Juba sel põhjusel oleks kohus pidanud kahtluse alla seadma nimekirjade usaldusväärsuse või siis selgitama otsuses, miks ei ole vajalik nimetatud küsimust analüüsida. Tegelikult võisidki raamatupidamises need kohustused jääda kajastamata, kuna hageja ei soovinud täiendava maksukohustuse tekkimist. Raamatupidamisväljavõte ei ole objektiivne ega ka usaldusväärne tõend, kuna kohustuse olemasolu ei sõltu õiguslikult sellest, kas ta on kajastatud raamatupidamisdokumentides või mitte. Kostja kohustuseks ei olnud taotleda raamatupidamisekspertiisi. Tulenevalt

§ 230

lõikest 1 lasub esmalt hagejal nõude olemasolu tõendamise kohustus ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja pole tõendeid esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal kohustus oma vastuväidet tõendada. Seega oli eelkõige hageja huvides taotleda kolmandale isikule raamatupidamisekspertiisi teostamist. Kostja esitas oma vastuväidete tõendamiseks lepingud ning põhistas kohtule, miks tal ei olnud võimalik esitada originaaldokumente. Lisaks andis tunnistusi A. Z., kes kinnitas kokkuleppe sõlmimist äriühingu nimel. Tunnistaja oli

1. jaanuarist
2. a. kuini
3. juunini
4. a. Akko Invest OÜ juhatuse liige. Ei ole ühtegi objektiivset põhjust tema ütlustes kahtlemiseks. Esindusõiguse piiranguid talle kehtestatud ei olnud. Vastupidised väited on tõendamata, mistõttu on arusaamatu, miks asus kohus seisukohale, et tema kui tunnistaja selgitused tuleb jätta tähelepanuta, kuna teine juhatuse liige (olles samaaegselt ka hageja esindaja) ei kinnitanud tunnistaja ütlusi. Selline käitumine vastaspoole esindaja Oleg Kuzmini poolt ei 6 olnud ka üllatav. Juhul, kui ta oleks kinnitanud kokkuleppe tegelikku olemasolu, siis oleks ilmnenud ka tema kohtusse pöördumise alusetus. Kohus jättis tähelepanuta kostja vastuväited seoses tööautode kasutamisega. Kolmas isik väitis, et neil puudus igasugune vajadus auto rendile võtmiseks, tõendamiseks esitas ta nimekirja autodest ja ühe sõiduki tehnilise passi, kus kasutajana oli kirjas ka kostja. See oli suur kaubik, mida kostja kasutas koos teiste töötajatega, samas töökohustused eeldasid pidevat liikumist ning tööandjal (s. t. kolmandal isikul) ei olnud pidevalt anda autot. Kolmanda isiku esitatud nimekiri autodest on heal juhul käsitletav kolmanda isiku seletusena, kuid mitte tõendina, kuna tegemist ei ole objektiivse dokumendiga, rääkimata sellest, et sellel olev informatsioon ei ole tõendatud. Ei ole õiglane, et kohus heidab kostjale ette asjaolu, et ta ei mäleta täpselt lepingu sõlmimise asjaolusid. Vaidlusalused lepingud olid sõlmitud
5. a. ja
6. a. ning oleks ebamõistlik eeldada, et kostja mäletab iga lepingu sõlmimisega seonduvat detaili. Ainuüksi sellele tugineda ja lugeda sel põhjusel kostja selgitusi ebausutavateks on põhjendamatu. Kohus on valesti asunud seisukohale, et ükski tõend ei kinnita tasaarveldustehingu toimumist ega kostja nõuete olemasolu hageja vastu. Pooltel oli kokkulepe tasaarvestada üksteise vastu olevad nõuded ning hageja esitatud hagi on alusetu. Hageja esitas hagi kohtusse ainuüksi pahatahtliku sooviga kostjat taga kiusata, kuna Oleg Kuzmini ja kostja vahelised tööja ärilised suhted lõppesid Oleg Kuzmini jaoks mittesobivalt ning ilmselt on ta huvitatud kostjale sel moel kätte maksma. Kuna põhinõude rahuldamine on alusetu, siis tuleb alusetuks lugeda ka kõrvalnõude väljamõistmine kostjalt. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada, tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vaidlust lahendades rikkus maakohus menetlusõiguse norme määral, mida ringkonnakohus ei saa jätta tähelepanuta ja mis

§ 656lg.

2 kohaselt toob kaasa otsuse tühistamise ja tsiviilasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise. Hagiavalduses väitis hageja, et andis kostjale laenulepingu alusel laenu, kuid tugines

1. oktoobril
2. a. SCE Grupp OÜ (uus ärinimi AKKO Invest OÜ) ja kostja poolt sõlmitud laenulepingule nr. 021001-RJ, mille ta oma nõude tõendamiseks kohtule ka esitas (kd. I, tl. 8). Seega ei vasta tegelikkusele hagiavalduses esitatud väide, nagu oleks hageja kostjale laenu andnud. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et sai SCE Grupp OÜ-lt vaidlusaluse lepingu järgi laenuks 60.000 krooni, kuid seadis kahtluse alla laenuandja poolt hagejale nõude loovutamise. Et hageja ei olnud vaidlusaluse laenulepingu pooleks, siis pidi ta tõendama, et on omandanud laenulepingust tuleneva nõudeõiguse kostja vastu. Kuna nõudeõiguse olemasolu on hagi rahuldamise eelduseks, pidi maakohus kontrollima hagejal nõudeõiguse olemasolu isegi juhul, kui kostja ei oleks sellekohast vastuväidet esitanud. Maakohus hagejal nõudeõiguse olemasolu piisaval määral ei kontrollinud. Hageja esitas kohtule
3. juuni
4. a. kuupäeva kandva lepinguteksti, milles on märgitud, et OÜ SCE Grupp ja OK-Business OÜ sõlmisid lepingu, mille lisaks 1 on
5. oktoobri
6. a. laenuleping nr. 021001-RJ ja mille objektiks on lepingu lisas nr. 1 märgitud nõude ja kõrvalõiguste loovutamine OK-Business OÜ-le tasu eest, mille suurus ja maksmise kord lepitakse täiendavalt kirjalikult kokku (kd. I, tl. 13 – 14). Lepingu lisa nr. 1 ei ole hageja kohtule esitanud ja seega ei ole üksnes esitatud lepinguteksti põhjal võimalik teha järeldusi selle kohta, millised nõuded ja kõrvalõigused hageja seoses vaidlusaluse laenulepinguga omandas. Nõude loovutamise lepingu tekstis on märgitud, et nõue loetakse uuele võlausaldajale üle läinuks alates lepingu allakirjutamisest. Kohtule esitatud lepingutekst 7 on poolte poolt alla kirjutamata: lepingupoolte allkirjade asemel on sellel vaid nurksulgudes trükitud sõna „digiallkiri“; dokument selle kohta, et leping ka tegelikult selle sõlmimisel
7. juunil
8. a. poolte poolt digitaalselt allkirjastatud on, puudub. Hageja on küll
9. novembril
10. a. pea üheaegselt hagiavalduse allkirjastamisega eraldi digitaalselt allkirjastanud kõikide selle lisade kohtule esitamise, muu hulgas hagiavalduses lisana 3 märgitud
11. juuni
12. a. kuupäeva kandva nõude loovutamise lepingu esitamise (kd. I. tl. 15), ometi ei asenda see lepingu enda allkirjastamist poolte poolt. Et kohtule esitatud nõude loovutamise lepingu tekstist ei nähtu selle allakirjutamine lepingupoolte poolt, siis ei ole esitatud lepingutekst piisav, et lugeda laenulepingust tulenev nõue hagejale loovutatuks, seda enam, et ka lepinguteksti kohaselt loetakse nõue üleläinuks lepingu allakirjutamisest. Pealegi oli lepinguteksti kohaselt nõude loovutaja esindajaks juhatuse liige Oleg Kuzmin ning nõude omandaja esindajaks juhatuse liige Victor Yanko, lepingu teisele lehele on aga mõlema lepingupoole esindajaks märgitud juhatuse liige Oleg Kuzmin (vrdl. kd. I. tl. 13 ja 14). Seegi asjaolu tekitab kahtlusi selles, kes lepingupoolte nimel nõude loovutamises kokku leppisid ning kas leping tegelikkuses sõlmiti. Ühtegi eespoolkirjeldatud asjaoludest ei ole maakohus otsuses käsitlenud, ka ei ole kohus teinud hagejale ettepanekut tema nõude aluseks oleva õiguse omandamist tõendada. Lisaks sellele ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, nagu annaks Euro-Invest Holding OÜ poolt kostja vastu samast laenulepingust tuleneva nõude rahuldamiseks esitatud hagi tagasivõtmine alust järeldusele, et vaidlusalust nõuet ei olnud enne
13. juunit
14. a. loovutatud. Euro-Invest Holding OÜ esitas
15. juuni
16. a. kuupäeva kandva hagiavalduse samast laenulepingust tuleneva võla kostjalt väljamõistmiseks Harju Maakohtusse
17. juunil
18. a. (kd. I, tl. 92). Et hagi tagasivõtmise avalduses märgitust nähtub, et nõudeõiguse kostja vastu oli hageja omandanud nõude loovutamise lepinguga, siis võib eeldada, et nõudeõigus oli loovutatud Euro-Invest Holding OÜ-le enne
19. juunit
20. a. ning veel
21. juunil
22. a. pidas Euro-Invest Holding OÜ end õigustatuks kostjalt laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist nõudma, sest teisiti ei saaks mõistlikult põhjendada kostja vastu hagi esitamist. Et Euro-Invest Holding OÜ nimel kirjutas hagiavaldusele alla juhatuse liige Oleg Kuzmin (kd. I, tl. 92), kes vaidlusaluses asjas esitatud lepinguteksti kohaselt esindas ka väidetavalt
23. juunil
24. a. OK-Business OÜ-le nõude loovutanud SCE Grupp OÜ-d (kd. I, tl. 13), ja eeldades, et nõue ka tegelikult
25. juunil
26. a. OK-Business OÜ-le loovutati, siis ei saanud see Euro-Invest Holding OÜ-le teadmata olla (tsiviilseadusliku üldosa seaduse (TsÜS) § 133 lg. 1). Niisugusel juhul on Euro-Invest Holding OÜ poolt kostja vastu hagi esitamine mõistetamatu. Maakohtule esitatud hagi tagasivõtmise avalduses märkis EuroInvest Holding OÜ, et nõude loovutamise leping, millega ta nõude kostja vastu omandas, on lõppenud (kd. I, tl. 77). Samas ei nähtu avaldusest mingeid asjaolusid selle kohta, millal EuroInvest Holding OÜ nõude kostja vastu väidetavalt omandas ja millal ning millistel asjaoludel tema nõudeõigus lõppes. Selge on vaid, et
27. juunil
28. a. ei saanud vaidlusalusest laenulepingust tulenevalt olla kostja vastu nõudeõigust nii Euro-Invest Holding OÜ-l kui OK-Business OÜ-l. Asjaolust, et
29. novembri
30. a. avalduses tunnistas Euro-Invest Holding OÜ, et tal puudub nõudeõigus kostja vastu, ei saa järeldada, nagu oleks hageja omandanud nõudeõiguse kostja vastu tema poolt kirjeldatud asjaoludel. Ka nendele asjaoludele ei pööranud maakohus tähelepanu, ei teinud eelmenetluses vastuolus

§ 392lg.

1 punktidega 1 – 3 hagejale ettepanekut nõudeõiguse omandamisega seotud ebaselgeid asjaolusid selgitada ega andnud neile asjaoludele ka mingit hinnangut. Asja uue läbivaatamise käigus tuleb maakohtul esmalt anda hagejale võimalus nõude omandamise asjaolusid selgitada ja tõendada ning seejärel kõiki tõendeid hinnates tuvastada, kas hageja on omandanud kostja vastu nõude, mille maksmapanekuks ta hagi on esitanud. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuses esitatud väitega menetlusnormide rikkumise kohta iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetlusse kaasamisel. 8. aprillil 2008. a. esitas 8 hageja kohtule taotluse kaasata menetlusse kolmanda isikuna hageja poolel laenu andnud ja nõude loovutanud AKKO Invest OÜ (kd. I. tl. 43B, 43C ja 43E). 7. mai 2008. a. määrusega kaasas maakohus aga taotletud isiku iseseisva nõudeta kolmanda isikuna menetlusse kostja poolel, rikkudes seega

§ 216lg.

4 lauses 2 sätestatut. Osundatud normist tuleneb muuhulgas, et kolmas isik kaasatakse menetlusse kaasaja poolel. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, nagu oleks tegemist ebaolulise menetlusnormi rikkumisega, sest sellest, millisel poolel kolmas isik menetlusse kaasati, olenevad menetlusse kaasamise õiguslikud tagajärjed. Nii, näiteks, on

§ 214lg.

2 lause 2 kohaselt kolmanda isiku avaldusel, kaebusel või muul menetlustoimingul menetluses õiguslik tähendus üksnes juhul, kui see ei ole vastuolus selle hageja või kostja avalduse, kaebuse või toiminguga, kelle poolel kolmas isik menetluses osaleb. Sellest tulenevalt erineb aga see, milliste kolmanda isiku poolt esitatud väidetega ja millises mahus saab menetluses arvestada ja põhjendatud on kostja väide, et vaidlusaluses asjas ei saanud kohus arvestada AKKO Invest OÜ avaldustega, mis olid vastuolus kostja väidetega, muuhulgas kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepinguid puudutavas osas. Ka peab kohtumenetluse vältel menetluslik olukord, sealhulgas kolmanda isiku kaasamise õiguslikud tagajärjed, olema menetlusosalistele mõistetavad, sest teisiti ei oleks neil võimalik teadlikult kasutada oma õigusi menetlusõiguste käsutamiseks (

§ 4

ja § 199), sealhulgas otsustada selle üle, millistele asjaoludele tugineda ja milliseid tõendeid esitada. Sellel, kummal poolel kolmas isik menetlusse kaasati, on

§ 214lg.

3 kohaselt tähtsus ka kolmandat isikut puudutava järgneva menetluse suhtes. Pealegi esindas vaidlusaluses asjas nii hagejat kui kostja poolel kaasatud kolmandat isikut seadusliku esindajana üks ja sama isik – Oleg Kuzmin, siiski ei saa üks ja sama isik esindada kohtuvaidluses vastaspooltel olevaid isikuid, sest kohtuvaidluse poolte huvide vastandlikkuse tõttu oleks see vastuolus kohtuvaidluse olemusega. Tegemist on menetlusnormide rikkumisega, mis on asja uuel läbivaatamisel maakohtus kõrvaldatavad. Kolleegium ei nõustu ka maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ning leiab, et tõendeid ei ole hinnatud kooskõlas

§ 232lõikega 1 igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

Nii väitis kostja vastuseks hagile muuhulgas, et on tasaarvestanud vaidlusalusest laenulepingust tuleneva nõude oma nõudega laenuandja vastu. Oma vastuväite tõendamiseks esitas kostja kohtule koopia laenuandjaga SCE Grupp OÜ-ga sõlmitud

1. jaanuari
2. a. kuupäeva kandvast autorendilepingust (kd. I, tl. 32) ja
3. augusti
4. a. kuupäeva kandvast tasaarvestuse kokkuleppest (kd. I, tl. 33). Nimetatud lepingutele on laenuandja nimel alla kirjutanud tol ajal laenuandja juhatuse liikmeks olnud A. Z., kes hageja taotlusel tunnistajana üle kuulati ja kes ütlusi andes kinnitas, et on vaidlusalused lepingud kostjaga sõlminud (kd. I, tl. 41 – 42). Maakohus viitas otsuses

§ 273

lõikele 5, mille kohaselt juhul, kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei saa esitada; kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri. Otsuses ei ole maakohus aga hinnanud neid asjaolusid, millega kostja põhjendas algdokumendi esitamise võimatust (näit. kd. I, tl. 243), ning otsusest ei nähtu ka neid asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada kostja poolt esitatud lepingukoopiate ebausaldusväärsust. Taoliseks järelduseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et kostjale jäi lepingu sõlmimisel selle originaaleksemplar, mida kohtule ei ole esitatud. Otsusest ei nähtu ka asjaolusid, mis võiksid anda põhjust eelistada kohtumenetluses samaaegselt hagejat ja iseseisva nõudeta kolmandat isikut esindanud Oleg Kuzmini selgitusi tunnistaja A. Z.i ütlustele. Isegi kui jätta kõrvale eespoolkäsitletud raamid, mis seadus seab iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetlus-toimingute tähendusele sõltuvalt sellest, kummal poolel see isik on menetlusse kaasatud, saavad menetlusosalise ütlused olla tõendina käsitletavad üksnes

§ 267lõikes 1 sätestatud erandlikel alustel.

Kooskõlas nende reeglitega ei ole Oleg Kuzmini üle kuulatud ja toimiku leheküljel 62, millele kohus on tuginenud kui Oleg Kuzmini seisukohale, on kolmanda isiku poolt kohtule esitatud menetlusdokument, millele Oleg 9 Kuzmin on seadusliku esindajana alla kirjutanud ja mis ei ole käsitletav tõendina. Kolleegium leiab, et isegi kui esineksid

§ 267

lõikes 1 sätestatud erandlikud alused Oleg Kuzmini ülekuulamiseks, tuleks kohtul otsuses ikkagi põhjendada, miks ta eelistab kahe vaidlusalusel ajal äriühingu juhatuse liikmeks olnud isiku vastandlike ütluste korral ühe ütlusi teisele. Põhjendatud on ka apellatsioonkaebuses esitatud väide, et isegi kui äriühingu raamatupidamises teatud tehinguid ei kajastu, ei tulene sellest veel, nagu ei oleks tehinguid tehtud või nagu ei oleks need tehingupooltele siduvad, sest tegemist on ühest tehingupoolest endast tuleneva asjaoluga, mis ei saa mõjutada välissuhet teise lepingupoolega. Sama kehtib tasaarvestuse kajastamise kohta raamatupidamises. Millise tähenduse on maakohus vaidlusaluses asjas andnud kolmanda isiku raamatupidamise andmetele, ei ole otsuse põhjal üheselt mõistetav. Tõendite

§ 232lg.

1 kohane igakülgne, täielik ja objektiivne hindamine eeldab ka hinnangu andmist tõendite kogumile nende koosmõjus, taolist hinnangut, mis põhineks tõendite vaheliste seoste kaalumisel, otsusest ei nähtu. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et hagejale on nõue kostja vastu kehtivalt loovutatud, siis tuleb eespooltoodut arvestades hinnata tõendeid ja tuvastada selle alusel asja lahendamiseks olulised asjaolud ning teha asjas seaduslik ja põhjendatud otsus. Kolleegium leiab, et tsiviilasja hind on 120.000 krooni nii maakohtu kui ringkonnakohtu menetluses. Nii on nõue esitatud 60.000 krooni suuruse põhivõla, 30.000 krooni suuruse intressi ja 90.000 krooni suuruse viivise väljamõistmiseks.

§ 133lg.

2 lause 2 kohaselt arvestab kohus kõrvalnõudeid hagi hinda arvutades ulatuses, milles hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem. Et põhinõude summa maakohtu menetluses oli 60.000 krooni ja kõrvalnõuete summa 120.000 krooni, siis oli kõrvalnõuete summa 60.000 krooni võrra põhinõudest suurem ja hagihinnaks kujunes 120.000 krooni (60.000 + 60.000). Maakohtu otsust vaidlustati 120.000 krooni ulatuses.

§ 137lg.

1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Et otsus vaidlustati täies ulatuses, siis on ka apellatsiooniastmes tsiviilasja hind 120.000 krooni. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik