← Eesti

2-07-43112/35

Obsah (12)§ 657§ 654§ 652§ 442§ 230§ 229§ 232§ 23§ 4§ 173§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-43112 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17.06.2010, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Ele Liiv, Reet Allikvere OÜ Sul

§ 657

lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid

§ 654

lg 6 alusel.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski kaebuse väide ei anna alust otsuse tühistamiseks. Apellant on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid, millele kõigile on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ja nendega mittearvestamist põhjendatud. Maakohus ei ole rikkunud kaebuses väidetud menetlusnorme, ei ole jaotanud valesti tõendamiskoormist ega rajanud kohtuotsust oletustele. Kohus on esitatud tõendeid hinnanud kogumis ja otsuses märkinud, miks ta hageja seisukohaga ei nõustu. Maakohtu otsus vastab

§ 442

lg 8 sätetele.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 229

lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise.

§ 232

lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus ei ole otsust rajanud üksnes tunnistaja ütlustele, vaid hinnanud tõendeid nende kogumis ja kooskõlas

§ 23lg-ga 2.

Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et Tallinnas, XXXX-XXXXXXX XXX XX asuva elamu 4 ehitustööde teostamiseks sõlmiti hagejaga töövõtuleping ja hageja nõuab nimetatud töövõtulepingu alusel väljastatud arve nr 261008 tasumist ja viivist. Hageja on tuginenud oma nõudes lepingulisele alusele ja esitanud hagiavalduses vastavad asjaolud. Tulenevalt

§ 4

lg-st 2 määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Poolte vahel oli vaidlus selles, kas töövõtulepingu järgseks tellijaks oli OÜ Starton või Ela Edela. Hageja on olnud menetluse kestel maakohtus erinevatel seisukohtadel selles, kellelt tal on õigus lepingujärgset tasu nõuda. 15.07.2007 esitatud hagiavalduses käsitles hageja töö tellijatena OÜ-t Starton ja Ela Edelat ning alates 29.04.2009 käsitles hageja lepingu poolena kostjat E.Edelat. Kohus ei ole jätnud põhjendamatult käsitlemata hageja väiteid kostja alusetu rikastumise kohta, kuivõrd hageja ei ole vastavaid asjaolusid esile hagiavalduses esile toonud, ega väitnud, et ta tegi kulutusi kostja kinnistule ilma õigusliku aluseta. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, mille kohaselt hageja on esitanud mitmeid alusetu rikastumisega seonduvaid põhistusi, ei anna alust otsuse tühistamiseks, kuivõrd nõude rahuldamiseks ei piisa nõude põhistusest, vaid hageja peab oma väiteid tõendama, sest kostja ei ole hageja väiteid tunnistanud. Menetluses esitatud tõenditest nähtuvalt nõuab hageja töövõtulepingu alusel väljastatud arve ja viivise tasumist. Lepingu alusel väljastatud arve tasumise kohustus on üksnes teisel lepingu poolel. Vastustaja on õigesti juhtinud kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele tähelepanu asjaolule, et hageja on oma nõude lepingulisele alusele viidanud ka apellatsioonkaebuses, märkides, et hageja ei ole vastu kokkulepitud summa vähendamisele ning väidetavalt juba toimunud hinna alandamisele, kuid hinna alandamisest saab rääkida vaid lepingus kokkulepitud hinna puhul ja mitte alusetu rikastumise korral (apellatsioonkaebuse vastuse p 2.4.2). Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ei ole tõendanud oma väidet, et tal oli objekti XXXXXXXXXXX XXX XX ehitamiseks sõlmitud suuline töövõtuleping kostjaga. Kohtuotsus ei põhine oletustel, nagu väidab apellant, vaid tõendite hindamisel, mille tulemusena jõudis kohus järeldusele, et töövõtulepingu pooleks ei ole kostja. Tõendite hindamine on toimunud kooskõlas

§ 232lgga 1.

Ringkonnakohtul ei ole alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Käesolevas asjas ei oma tähtsust, milline oli OÜ Starton ja kostja vaheline õigussuhe. Asjaolu, et kinnistu, millel ehitustööd toimusid, kuulus kostjale, ei välista hageja ja OÜ Starton vahel lepingulist suhet eramu ehitamiseks. Menetluskulude jaotus Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes

§ 171lg-st 1, jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. U.Loonurm E.Liiv R.Allikvere 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.