KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 30.06.2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-249 Haldusasi M. S. kaebus Murru Vangla direk

§ 67

p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla SKE ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. M. S. ei allunud korraldusele väljuda ametniku kabinetist 16.10.09 kell 10:45, kuigi A. V. oli andnud lahkumiseks korralduse. M. S. enda selgituste kohaselt läks ta sama päeva hommikul peale ametniku vastuvõtuaega A.V. kabinetti põhjusel, et vastuvõtuajal ei olnud seda võimalik teha. Ka A.V. on selgitanud, et M. S. tuli kutsumata tema kabinetti peale vastuvõtuks ettenähtud aega. A.V. palus M. S.l kabinetist lahkuda, kes seda ka tegi, kuid peale seda ilmus kaebuse esitaja taas inspektor A.V. kabinetti ja seekord koos R.P.iga. A.V. selgitustest nähtub, et M.S. nõudis esmakordsel kabinetti sisenemisel tema küsimuste lahendamist ja kui ametnik oli talle selgitanud, et koheselt ei saa küsimust lahendada ning tal on teised pakilised tööülesanded täita, siis ei saa teda segada. Kuigi M. S. oli teadlik, et teda tagasi ei kutsutud ning inspektoril ei olnud ka vastuvõtuaega, ilmus ta taas kabinetti ja seekord koos R.P.iga. M. S. sisuliselt avaldas ametnikule survet nii, et ta läks uuesti A.V. kabinetti ja seekord koos R.P.iga, keda sinna samuti ei olnud keegi kutsunud. Kaebaja seisukoht, et R.P. oleks saanud tõendada, kuidas A.V. tema probleeme ei lahenda, ei õigusta sellist käitumist. Kaebuses märgib M. S., et vastuvõtuaeg oli kella 8.00 kuni 09.

1. A.V. selgitustest vanglale nähtub, et vadilust ei ole küsimuses, et M. S. saabus kabinetti hommikusest vastuvõtuajast hilisemalt, koputas ukse ning siis andis A.V. loa siseneda kabinetti ja kuulas kaebaja probleemi ära. Kuivõrd kaebaja ei ole ka vaidlustanud A.V. seletusi ja vangla seisukohti selles osas, et kaebaja oli sisenenud ametniku kabinetti peale vastuvõtuaega ja palus koheselt tema probleemi lahendamist helistamisega finantsosakonda ning ametnik sellest keeldus paludes vormistada soov kirjalikult, siis nähtub, et kaebajale oli teada, et sellel päeval tema küsimust A.V. lahendama ei hakanud ja tal tuli kirjutada oma probleemist kirjalikult. Kaebuse esitaja pidi olema selge, et ta ei saa enam selles küsimuses ametnikku tülitada, kuid ta tegi seda vaatamata saadud selgitustele. M. S. lahkus 2 kabinetist hetkeks, ärritus ja seejärel tuli kabinetti uuesti ilma kutseta ning tunnistajaga. Antud olukorras oli ametnikul õigus nõuda isiku lahkumist ja mitte hakata koheselt kaebaja probleemi lahendama. Kaebuse esitaja on 19.10.09 esitanud vangla direktorile kaebuse (tlk 14) milles ta märgib, et kell 10: 45 sündmuse ajal lahkuti kabinetist, kuid kell 13:20 ei olnud A.V. veel hakanud asjaga tegelema; A.V. esitas kell 15.00 tema peale ettekande ja peakorrapidaja kustus ta välja seletuskirja kirjutama intsidendi kohta. Seega nähtub, et kaebaja oli kutsutud seletuse esitamiseks korrapidaja juurde ja ta sai esitada seletuse, kuid ta seda ei teinud, vaid kirjutas direktorile kaebuse. Kaebaja väide, et A. V. oleks pidanud võtma temalt koheselt seletuse, ei kinnita kohtule, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi õigusvastaselt. Kohus leiab, et isegi juhul, kui M. S.l oli vajadus saada vastused teda huvitavatele küsimustele, oli ta teadlik, et väljaspool vastuvõtuaega ei tohi ametniku kabinetti minna, seda enam, et talle oli juba korra selgitatud, et A.V. ei saa koheselt küsimusi lahendada ja et tuleb esitada oma soov kirjalikult. A.V., M. S. ja R.P.i selgitustest nähtub, et seejuures ei olnud R.P. üldse mingit põhjust minna kabinetti. Selline kaebaja käitumine kinnitab kohtule, et M. S. kavatsused ja käitumine oli ametniku suhtes pahatahtlik ja kehtivat korda eirav. M. S.le pidi olema selge, et tal ei ole õigust minna ametnikku tema töös segama, eriti veel, kui talle oli eelnevalt selgitatud, et tema küsimust ei hakka A.V. kohe lahendama.
2. Vaidlust põhjustab M. S. väide, et tema ei ole saanud korraldust kabinetist lahkuda, kui ta sisenes ametniku ruumi koos R.P.iga. Kohus leiab, et M. S. väide on ümber lükatud asjas kogutud tõenditega ja läbi viidud distsiplinaarmenetluse materjalidega. M. S. on ise kohtule esitanud dokumendi, millest nähtub, et ta on A.V. vastu esitanud juba varemgi kaebusi, nt esitas ta vanglale kaebuse 15.09.08.a. (tlk 20), milles leiab, et ametnik kiusab teda taga. Murru Vangla on tema avaldust kontrollinud, samuti Justiitsministeerium, kes on kaebajale ka vastanud, et M. S. püüab ametnikku diskrediteerida juhtkonna ees (tlk 19). M. S. ei ole vahetult peale sündmust oma seletuses märkinud, miks ta kabinetist lahkus, kui ta ei saanud ametnikult korraldust ja oli näha, et ametnik ei hakanud tema küsimust lahendama ehkki kaebaja seda nõudis. R.P.il ei olnud seejuures mingeid küsimusi ja põhjust pöörduda ametniku juurde. R.P. on andnud koos kaebaja poolt vangla direktorile esitatud kaebusega 19.10.09 seletuse, milles ta ei märgi, kas ta väljus kabinetist koos M. S.ga või kuidas ta sealt üldse lahkus. Distsiplinaarmenetluse käigus kontrolliti R.P. selgitusi juhtunu kohta; seletus fikseeriti 03.11.2009.a., mil temaga vestles inspektor-kontaktisik T.E.. Vestluse fikseeris T.E., R.P. ei ole seda allkirjastanud. Kuigi kaebaja kasutab ära seda asjaolu, et R.P. ei allkirjastanud vestlust, leiab kohus, et ainuüksi märgitust tulenevalt ei saa järeldada, et kaebaja on tõendanud R.P. ütlustega ammendavalt, et kaebaja esitas asjaolud õigesti. R.P. on ametnikuga vestlusel avaldanud, et ta olevat läinud ametniku kabinetti koos M. S.ga ja kui sai aru, et teda ei ole sinna kutsutud, siis ta lahkus ega kuulnud, millest M. S. ja kaebaja vestlesid. Kuigi kaebaja väidab, et R.P. ütlusi on menetluses moonutatud, nähtub kohtule, et R.P. seletusi ei ole moonutatud, vaid distsiplinaarmenetluses on hinnatud, kas R.P. ütlused ja varem antud selgitused on arvestatavad ja distsiplinaarmenetluse protokollis esitatakse kaalutlused, miks ei saa vangla lugeda R.P. esitatud 19.10.09 selgitust usaldusväärseks. Mõlemad R.P. seletused on protokollis ära toodud ja seal ei ole moonutusi. R.P. on ilmselgelt seotud isik M. S.ga, vastupidiselt ei oleks kaebuse esitaja just nimelt teda kutsunud endaga kaasa nn tunnistajaks. Kaebuse esitaja on seejuures ise palunud selgituse kirjutada R.P.il, kuna see oli esitatud M. S. kaebuse juurde, mis esitati direktorile. Kohtu arvates ei ole R.P. andnud oma 19.10.09.a. seletust sõltumatult kaebaja mõjutustest ning distsiplinaarmenetluses, vaid see oli kirjutatud nö tellimustööna. 19.10.09 seletuskirjas ei ole ka R.P. näidanud neid asjaolusid, mis juhtus tegelikult kabinetis ja kuidas sealt lahkuti. R.P. kinnitab asjaolu, et ta oli kinnipeetava M.S. poolt kutsutud A.V. kabinetti, st et teda ei olnud sinna kustunud ametnik. R.P. kinnitab selles, et ta ülesandeks 3 oli kuulata, kuidas A.V. keeldub helistamast finantsosakonda. Mis asjaoludel ta ise või kaebaja tegelikult kabinetist lahkus, sealt ei nähtu. M. S. ise on esmalt keeldunud distsiplinaarmenetluse alustamisel üldse selgituste andmisest ehkki oleks pidanud olema huvitatud koheselt seletama, mis tema teada kabinetis juhtus. R.P. andis seletuse mitte koheselt sündmuse toimumisest, seletuse andmise ajaks oli kaebuse esitajal võimalik suunata kaasosalise ütlusi. Kuivõrd vangla ametnik viis läbi kontrolli ja sai R.P.ilt hoopiski teistsuguse seletuse, siis ongi vangla märkinud, et R.P. antud seletused ei ole selliselt usaldusväärsed. R.P. on selgitanud 03.11.09 vestluses T.E.le, et ta sai aru, et teda pole kabinetti kutsutud ning ta väljus sealt ega kuulnud, mis ametnik ja kaebaja omavahel vestlesid. See seletus ei lükka ümber kaebaja väiteid, samas ei ole kohtule ka usutav, et kabinetis ei olnud võimalik kuulda, mida M. S. ja ametnik omavahel rääkisid. Samas ei ole seletus ka loogiline, kuivõrd R.P. juhul, kui vestlust ei kuulnud, ei oleks saanud ka kuidagi järeldada, et teda sinna ei kutsutud ja et tema suhtes ametnikul küsimusi ei ole. R.P. märkis, et ta lahkus kabinetist ja M. S. jäi kabinetti. Kuigi kaebaja märgib, et R.P. ei kinnitanud T.E. koostatud vestluse kokkuvõtet oma allkirjaga, ei ole kohtul põhjust T.E. poolt fikseeritut mitte usaldada. Kõigi ametnike usaldusväärust ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud mingilgi asjakohasel motiivil. Ka A.V. on selgitanud, et R.P. lahkus kabinetist, kui ta oli esitanud nõude kinnipeetava lahkumiseks, kuid M. S. lahkumise korraldusi ei täitnud. Kui A.V. ei oleks nõudnud kinnipeetavate lahkumist kabinetist, puudus ka R.P.il põhjus sealt lahkuda enne M. S.t. Kuigi kaebaja väidab kaebuses, et ka R.P. ei ole kabinetist lahkunud enne ja nad väljusid sealt koos, ei ole see kooskõlas A.V. ja R.P. vestlusel antud seletustega ja on ilmselge, et kui ka R.P. ei oleks kabinetist lahkunud, oleks A.V. kirjutanud ettekande juba kahe isiku kohta. Puudub mõistlik põhjus ametnikul jätta ettekanne tegemata R.P. kohta, kui ka tema oleks jäänud kabinetti. Kaebaja seisukoht, et ta ei kuulnud või temale ei antud korraldust lahkuda, ei ole usutav, kuna kaebaja oli ja jäi kabinetti ning ta väldib seejuures selgitamast, miks ta sealt ikkagi lahkus, kui ta ei olnud saavutanud seda, et A.V. helistaks ja uuriks järgi selle informatsiooni, mis kaebajat huvitas. Kohus leiab, et kaebajat võis sundida lahkuma üksnes teadmine, et A.V. lubas kutsuda raadio teel osakonna valvuri. Kaebuse esitaja on kohtule muuhulgas märkinud, et juhul, kui ta oleks toime pannud süüteo, oleks temale koheselt teatatud ettekandest või lastud kirjutada seletuskiri. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et 16.10.2009 koostati akt korrapidaja abi F.J.e ja valvur U.B. poolt selles, et M. S.le tehti teatavaks ettekande esitamine

§ 63

lg 1 nimetab karistused, mida võib kinnipeetava suhtes kohaldada, kartserisse võib isiku paigutada kuni 45 ööpäevaks, kaebuse esitajale määrati karistuseks 8 ööpäeva kartserit, seega alla seadusega lubatud maksimummäära. Kaebajale on käskkirjaga tehtud teatavaks kaasnevad piirangud. Kohus nõustub vastustaja selgitustega, et

§ 6

lg 1 kohaselt on vangla kohustatud jälgima vangistuse täideviimise eesmärke, so suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele, kui rikkumine on tõsist laadi, siis ei saa sellele jätta reageerimata.

§ 63

lg 1 sätestab kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise alused, milleks on vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine. Distsiplinaarkaristuse määramist on käskkirjas põhjendatud. Põhjendustes on märgitud käskkirja andmise faktiline kirjeldus, viide karistuse määramise aluseks olevale

§ 63lg 1 p 4.

Distsiplinaarmenetluse protokollis kui ka kaevatud käskkirjas on kajastatud kaebuse esitaja seisukoht ja vastuväited, mistõttu on kaebuse esitaja väide, et kaebaja sõnad on jäänud distsiplinaarmenetluses tähelepanuta, vastuolus kohtule esitatud tõenditega. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri kaebajale teatavaks tehtud, kaebaja ise keeldus allkirja andmisest.

§ 63

lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusi: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, milleks

§ 6

lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kohus juba märkis, et menetlusprotokollis esitati kaalutlused, samuti on Murru Vangla vangistusosakonna juhataja käskkirjas nr 733-dm põhjendatud karistuse valikut ja toodud välja karistuse määramise kaalutlused. Käskkirjast nähtuvalt on õigesti distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatud, et kaebaja oli rikkumise toimepanemise hetkel korduvalt karistatud saanud 5 distsiplinaarkaristusi, kuid ei ole määratud karistustest järeldusi teinud. Käskkirjas ongi leitud, et arvestades toime pandud rikkumist ning kinnipeetava eelnevat käitumist vanglas, ei ole kokkusaamise keelamine mõjus, noomituse kohaldamine ei ole proportsionaalne arvestades rikkumise tõsidust ning põhjendatud ja vajalik on määrata kinnipeetavale kartserikaristus, 8 ööpäeva kartserit on proportsionaalne toime pandud rikkumisega. Kohus jääb seisukohale, et vastustaja on määranud kaebuse esitajale karistuse vangistusseaduse ja vangla kodukorra nõuete süülise rikkumise eest vastavuses õigusnormidega ja arvestades kaebaja poolt toimepandud süüteo asjaolusid ja raskust, on tema karistamine 8 ööpäevase kartserisse paigutamisega seaduslik ja proportsionaalne. Kohtu hinnangul on karistuse määramise käskkiri selge, üheselt mõistetav, selles ei esine kaalutlus- ega ka selliseid vormivigu, mis võiksid kaebuse esitajat kuidagi eksitada. Kuigi kaebaja oli kaebuses ära märkinud ka vaideotsuse, on tema taotlus üheselt ja selgelt suunatud Murru Vangla käskkirja nr 733-dm 11.11.09 tühistamisele. Kaebaja ka ei olnud välja toonud iseseisvaid aluseid ja põhjusi, kuidas vaideotsus võiks tema õigusi täiendavalt rikkuda, mistõttu kohus määras kaebuse nõude määrusega lähtudes kaebaja selgest taotlusest tlk 5-6. Kaebaja ei ole kohtumääruse suhtes kohtule pretensioone esitanud ega palunud nõuet laiendada. Kartserisse paigutamisel kohaldatavaid piiranguid ei ole kaebaja oma kaebuses vaidlustanud. Siiski märgib kohus, et kartserisse paigutamisel

§ 651lg 4 kohaselt sai esitada piirangud, mille käskkiri ära märgib.

VSKE § 60 lg 1 kohaselt võivad kartseris kinnipeetaval olla kaasas nt pühakiri, tema õiguste kaitseks vajalikud õigusaktid (Eesti Vabariigi põhiseadus, Vangistusseadus, Vangla sisekorraeeskiri ja Vangla kodukord), ususümbolid, mõistlikus koguses õppe- või usukirjandust, kirjapaber, kirjutusvahendid, kirjamargid, ümbrikud, siku kohta tehtud kohtuotsused ja -määrused, süüdistuskokkuvõtted, kirjadele saabunud vastused, üks telefonikaart, seep, kamm, hambapasta, hambahari, käterätt, tualettpaber ning naiskinnipeetaval hügieenisidemed. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib erandkorras vangla direktori määratud vanglateenistuja lubada kartseris kanda isiklikke riideid. Kaebaja ei kurda, et ta ei ole käskkirjast selles osas aru saanud.

1. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks.
2. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, seega jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3. Kohus jätab EÕK määruse muutmata ja see kehtib kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Vastustajal on õigus esitada määruse muutmiseks põhjendatud vajadusel taotlus, kui vaidlus jätkub apellatsioonmenetluses. Karin Kalmiste kohtunik 6