Samuti oli kostjal
lg 5 järgi õigus keelduda käendusega tagatud kohustuste täitmisest ja nõuda, et võlausaldaja rahuldaks esmalt oma nõuded pandi arvelt. Kostjale on selgusetu, miks ei ole OÜ Loper võlga täielikult kustutatud pandivara arvelt, mille väärtus pidi olema enam kui küllaldane võlgnetavate kohustuste täielikuks kustutamiseks. Hageja on rikkunud
lg 2, kuna pole kostjale teatanud OÜ Loper pankrotimenetluse algatamisest, mistõttu väheneb
lg 3 alusel võlausaldaja nõue käendaja vastu teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käendajale tekitatud kahju 90 267,29 krooni võrra. Kostja oleks leidnud pandivarale ostja, kes oleks pandivara eest maksnud hinna, millest olnuks võimalik kanda proportsionaalselt pankrotimenetluse kulud ja kustutada täielikult käendusega tagatud kohustus. Hageja intressi ja viivisenõue on ebaselge ja põhjendamata, hagist ei nähtu, millise perioodi, millise võla alusel ja millises määras on intress ja viivis arvestatud. Kuna tagatav laenuleping lõppes PankrS § 42 alusel pankroti väljakuulutamisega, lõppes koos sellega intressi ja viivise arvestus põhivõlgniku ja ka käendaja suhtes. OÜ Loper lõpparuande kohaselt laekus pankrotivara (ehitis Lihulas Tallinna mnt 21 ja õmblustööstuse seadmed) müügist, mis oli kõnesoleva laenu tagatiseks, 430 111 krooni ja hageja kui võlausaldaja nõue oli 376 002,35 krooni. Seega ületas pandiga koormatud vara müügihind pandiga tagatud kohustuse rahalist väärtust. Tulenevalt PankrS § 153 lg 2 ja § 146 pidanuks hageja saama pandieseme võõrandamisel saadud müügihinnast 430 111 kroonist 85% ehk hageja nõue oleks rahuldatud summas 365 594,35 krooni. Sellest summast jäänuks rahuldamata OÜ Loper kohustus 10 408 krooni ulatuses ja kostja tunnistab selles ulatuses hagi. Hageja on võlausaldajana loobunud seadusliku aluseta pandi müügist saadud vahendite endale üle andmise nõudest, millega ta on kahjustanud muid, käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud tagatisi. Sellega on ta kahjustanud käendaja õigusi võrreldes lepingu sõlmimise ajal olnud õigustega ja käendaja on saanud kahju 79 457,67 krooni, mille võrra hageja loobus oma pandiõiguse maksmapanemisest. Selle pandiõiguse maksmapanemisest loobumiseta olnuks käendaja vastu esitatud nõue 79 457,67 krooni väiksem või olnuks käendajal peale kohustuse täitmist võimalus selles osas pöörata oma nõue
Hageja on rikkunud
lg 2 ja § 145 lg 5 sätestatud võlausaldaja kohustusi, millega on tekitatud käendajale kahju, mille võrra tuleb hageja nõuet vähendada. Esimese astme kohtu otsus Pärnu Maakohus rahuldas 15.10.2009 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 10 408 krooni, millest põhivõlg 8045,38 krooni, intress 1515,40 krooni ja viivis 847,21 krooni ning viivise 0,15% põhinõudelt päevas alates 26.01.299 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskuludest jättis maakohus 88,42 % hageja kanda ja 11,58% kostja kanda. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 22.06.2004 sõlmisid pooled laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste tagamiseks käenduslepingu. Käenduslepingu punkti 1 kohaselt vastutab 3
lg 2 ja 145 lg 5.
lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Laenulepingu punkti 2.16 järgi oli tagatiseks notariaalne ehitise pant tootmishoonele Lihulas Tallinna mnt 21, notariaalne kommertspant laenusaaja vallasvarale ja kostja käendus. Käenduslepingu sõlmimise ajal olid olemas pandiesemed tootmishoone ja põhivõlgnikule kuuluvad vallasasjad. Pankrotivara müügist laekus 430 310 krooni, millest pandiesemete müügist saadi 430 111 krooni (lk 87). Kuna võlausaldaja ei vaidlustanud pankrotimenetluses jaotusettepanekut ega lõpparuande kinnitamist, siis võlausaldaja tegevuse tulemusena on kahjustatud muid käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud tagatisi. Kostja väitel võib PankrS § 153 lg 2 järgi pankrotivara hulka kuuluva pandieseme müügist saadud vahendite arvelt teha PankrS § 146 sätestatud väljamakseid kuni 15% ulatuses ja vähemalt 85% pandieseme müügist saadud vahenditest peab jääma pandiga tagatud nõude rahuldamiseks. Seega pidanuks hageja saama pandieseme müügist laekunud 430 111 kroonist 85% ehk saama oma nõude rahuldatud 365 594,35 krooni ulatuses. Sellest summast jäänuks rahuldamata OÜ Loper kohustus 10 408 krooni ulatuses, millises ulatuses kostja ka hagi tunnistab. Kohus nõustus, et tulenevalt PankrS § 153 lg 2 võib pankrotivara hulka kuuluva pandieseme müügist saadud vahendite arvelt teha PankrS § 146 sätestatud väljamakseid kuni 15% ulatuses. Pärnu Maakohus 04.11.2008 määrusega kinnitas OÜ Loper lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse (lk 86-87). Jaotusettepanek kinnitati 07.10.2008 määrusega. PankrS § 145 lg 4 kohaselt võib määruse peale, millega kohus on jaotusettepaneku kinnitanud, nii võlausaldaja kui võlgnik esitada määruskaebuse. Kohtul puuduvad andmed, et võlgnik või võlausaldaja oleksid jaotusettepaneku kinnitamise 07.10.2008 määruse vaidlustanud. Seega nõustus hageja võlausaldajana, et OÜ Loper pankrotimenetluses tehakse väljamakseid pandieseme müügist saadud rahast enam kui 15% ulatuses, mille sätestab PankrS § 153 lg 2. Pooltel puudub vaidlus, et laenulepingu tagatiseks olnud pandiesemed (ehitis Lihulas Tallinna mnt 21 ja õmblustööstuse seadmed) müüdi 430 111 krooni eest. Seega saanuks pandieseme müügist saadud rahast maha arvata 64 516,65 krooni vastavalt PankrS § 153 lg 2 ning hagejale tulnuks jaotise alusel välja maksta 365 594,35 krooni. Hagejale maksti jaotise alusel välja 286 136,68 krooni ja välja maksmata jäi 89 865,67 krooni (lk 87 pöördel). Kohus ei nõustunud hagejaga, et hageja tegevuse tulemusena tagatis ei vähenenud. Kuigi hageja esitas nõude OÜ Loper pankrotimenetluses tähtaegselt, tulnuks hagejal lähtudes
ÜS § 138 lg 1 sätestatud hea usu põhimõttest, esitada vastuväide OÜ Loper pankrotimenetluses jaotusettepanekule ja vaidlustada lõpparuande kinnitamine. Kuna hageja seda ei teinud, vähenesid väljamaksed hagejale pankrotivarast 79 457,67 krooni võrra pandiga tagatud nõude eest. PankrS § 153 lg 2 on materiaalõiguse normiks, mis sätestab pandiga tagatud nõude ja samal ajal ning sellega seotult ka pankrotimenetlusega seotud väljamaksete, rahuldamise ulatuse. 4
lg 2 järgi peab põhivõlgniku pankroti korral võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. Hageja on seisukohal, et kuna kostja oli OÜ Loper juhatuse liige ja OÜ Loper esitas ise kohtule avalduse pankrotimenetluse algatamiseks, siis oli kostja teadlik pankrotimenetlusest ja seega on hageja poolt täidetud
Oluline on, et käendaja teaks käimasolevast pankrotimenetlusest. Kohus leidis, et teatamiskohustus tekib alates sellest, kui on teada saadud pankrotimenetluse algatamisest, seejuures loeb positiivne teadasaamine, mitte teadmapidamine. Lisaks teatamiskohustusele on võlausaldaja kohustatud esitama ka nõude võlgniku vastu pankrotimenetluses. Hageja esitas nõude võlgniku pankrotimenetluses tähtaegselt.
lg 2 sätestatud teatamiskohustus on imperatiivne norm, mis kohustab võlausaldajat viivitamatult teatama käendajale pankrotimenetlusest. Asjaoluga, et kostja oli OÜ Loper juhatuse liige, ei ole täidetud hageja poolt
lg-s 2 sätestatud teatamiskohustus.
lg 2 eesmärgiks on vältida käendaja vastutuse suurenemist põhivõlgniku rikkumise korral ning tagada käendaja võimalus regressinõuete esitamiseks põhivõlgniku pankrotimenetluses.
lg 1 sätestab, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hageja, jättes täitmata võlausaldaja teatamiskohustuse ja hiljem mitte vaidlustades jaotusettepanekut OÜ Loper pankrotimenetluses ning lõpparuande kinnitamist, ei ole käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja on tõendanud, et hageja tegevuse tagajärjel on kostjale tekitatud kahju 79 457,67 krooni. Käenduslepingu punktis 2 on pooled kokku leppinud, et käendaja vastutab laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest ka juhul, kui laenusaaja esitab panga nõudele vastuväite, sealhulgas kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite laenusaaja likvideerimise, pankroti või sundlõpetamise korral või laenulepingu kehtetuse vastuväite. Hageja viitab
lg 2, millest tulenevalt ei saa käendaja esitada niisuguseid vastuväiteid, mille võimaliku esitamise eest võlausaldaja kaitsmine oli just käenduse andmise eesmärgiks. Seega ei saa käendaja esitada põhivõlgniku kohustuse vähenemise või lõppemise vastuväidet tema pankrotimenetluses (lk 117). Kostja on seisukohal, et ta esitas käendajana võlausaldaja nõude vastu vastuväite
§-de 145 lg 5 ja 146 lg 2 alusel. Seda vastuväidet ei välista
lg 2 reservatsioon, sest
lg 5 ja 146 lg 2 vastuväidet ei saa esitada põhivõlgnik.
lg 2 sätestab, et käendaja ei või esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Sel juhul ei või käendaja eelkõige esitada pärija vastutuse piiratuse vastuväidet ning põhivõlgniku kohustuse lõppemise või vähendamise vastuväidet tema likvideerimis- või pankrotimenetluses ja seltsingu lõpetamisel õigusjärgluse puudumise korral. Kohus leiab, et hageja tõlgendus
lg 2 tähendab sisuliselt seda, et kui põhivõlgniku suhtes käib pankrotimenetlus, ei saa käendaja esitada vastuväidet põhivõlgniku kohustuse vähenemise või lõppemise suhtes.
lg 2 sätestab, et käendaja ei või esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada.
lg 2 ei välista käendaja vastuväidete esitamist, mida põhivõlgnik esitada ei saa. Kohus nõustus kostjaga, et
Eeltoodud põhjendustel rahuldas kohus hagi osaliselt, s.o osas, milles kostja hagi tunnistas. Hageja taotles kostjalt viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja ei ole täpsustanud, millistest summadest koosneb tema poolt tunnistatud hagi 10 408 krooni, kuid jälgides kostja poolt esitatud arutluskäiku, on kostja tegelikult tunnistanud hageja poolt hagiavalduses esitatud intressi ja viivise arvutuste käiku. Kohus leidis, et hageja poolt esitatud intressi ja viivise arvutuskäik on piisavalt selge ja arusaadav. 5
lg 5,
S § 153 lg 2. Maakohus kohaldas vääralt hea usu põhimõtet ning analüüsis valikuliselt poolte seisukohti.
lg 5 kohaldatakse seaduses sätestatu alusel käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud muude tagatiste lõpetamise või muutmise korral, millega kaasneb tagatise vähenemine. Antud juhul ei ole hageja tegevuse tulemusena kaasnenud tagatise vähenemist. Hageja esitas tähtaegselt oma nõude OÜ Loper pankrotimenetluses. Tagatis realiseeriti pankrotimenetluse käigus enampakkumise teel ning vastavalt kohtu poolt kinnitatud jaotusettepanekule tehti väljamaksed pankrotivarast. Asjaolu, et pankrotimenetluse käigus hagejale tunnustatud nõuet täies ulatuses välja ei makstud, ei tähenda, et hageja oma tegevusega vähendas tagatist.
lg 5 puhul on silmas peetud niisugust võlausaldajapoolset toimingut, millega pärast käenduslepingu sõlmimist kavatsuslikult ja eesmärgipäraselt tehinguga vähendatakse või lõpetatakse käendatud kohustuse täitmist tagav muu tagatis. Asjaolu, et seadus näeb võlausaldaja jaoks põhivõlgniku pankrotimenetluses ette võimaluse vaidlustada kohtu poolt kinnitatud jaotusettepanek, ei tähenda seda, et juhul, kui võlausaldaja nimetatud võimalust ei kasuta, väheneb käendaja vastutus võlausaldaja ees. Käenduslepingu sõlmimine ongi üheks lepingu täitmise tagamise õiguslikuks võimaluseks, millega kindlustatakse täiendav lepingu täitmise allikas juhuks, kui põhivõlgnik ei täida lepingut nõuetekohaselt. Käendaja vastutab antud juhul käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Kuivõrd OÜ Loper kui põhivõlgniku pankrotivarast ei jätkunud kogu hageja tunnustatud nõude rahuldamiseks, esitas hageja käenduslepingust tuleneva nõude käendaja vastu (
Peale põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist võib hageja võlausaldajana võlgnevuse täies ulatuses sisse nõuda käendajalt, kuid peab
lg 2 kohaselt esitama oma nõude põhivõlgniku pankrotimenetluses, mida hageja käesolevas asjas õiguspäraselt tegi. Hageja tegevuse tulemusena ei ole kahjustatud muid käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud tagatisi ning
Maakohus toimis vääralt, pidades hageja käitumist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Isegi juhul kui hageja oleks jaotusettepanekule vastuväite esitanud, pole garanteeritud, et hagejale oleks tehtud suuremas summas väljamakseid. Seega on väär väita, et väljamaksed hagejale pankrotivarast on vähenenud seetõttu, et ta ei vaidlustanud jaotusettepanekut. Hageja märgib, et PankrS § 145 lg 4 sätestatud vastuväidet ei esitanud ka kostja, kellel oli võimalus põhivõlgniku käendajana esitada tingimuslik nõue OÜ Loper pankrotimenetluses. Menetluses ei ole tuvastatud hageja niisugust kuritahtlikku käitumist, millest maakohus võiks otsuses kirjeldatud järeldusi teha. Menetluse käigus pole leidnud tõestamist, et hageja on tahtlikult jätnud vastuväite esitamata eesmärgiga tekitada kostjale kahju. Kostja pole esitanud hea usu põhimõttest tulenevat vastuväidet või väiteid, et hageja oleks käitunud pahauskselt. Kohus on jätnud arvestamata ja analüüsimata ka kostja käitumise võimaliku hea usu vastasuse ning kostja kui käendaja poolt OÜ Loper kohustuste täitmise põhimõtted. Otsuses märgitud asjaolud, millest tulenevalt kaalutakse hageja käitumise hea usu põhimõttele vastavust, on põhjendamatud. Maakohus pole põhjendanud arvamust, et
lg 2 sätestatud teatamiskohustus tekib alates sellest, kui on teada saadud pankrotimenetluse algatamisest, ning ei ole välja toonud, millele maakohtu arvamus tugineb. Antud juhul oli kostja OÜ Loper ainuke juhatuse liige. OÜ Loper pankrot kuulutati välja OÜ Loper enda avalduse alusel. Seega esitas avalduse kostja kui esindusõigust omav juhatuse liige ise. Järelikult oli kostja teadlik OÜ Loper pankrotimenetlusest ning puudus vajadus tema teavitamiseks, kuivõrd
Hageja ei ole rikkunud
Antud juhul kostja teadis pankrotimenetlusest ja oleks võinud põhivõlgniku kohustused koheselt pärast pankrotimenetluse lõppemist täita. OÜ Loper pankrotimenetluse lõppedes saatis hageja kostjale teatise puudoleva summa kohta, mille eest jäi hagejal pankrotimenetluses raha saamata. Kostja seda ei täitnud. Hageja on endiselt seisukohal, et ka teavitamise osas on ta käitunud heas usus ning ei ole toiminud seadusvastaselt. Menetluses ei ole tuvastatud ka seesugust hageja pahatahtlikku käitumist, millest kohus võiks otsuses toodud järeldusi ka teavitamise aspektist teha. Seesugune kohtu järeldus oleks põhjendatud juhul, kui menetluse käigus oleks leidnud tõestamist, et hageja on tahtlikult jätnud kostja pankroti algatamisest teavitamata eesmärgiga tekitada kostjale kahju. Maakohus tõlgendas vääralt PankrS § 153 lg 2 ja on otsuses toodud arvutuskäigus kasutanud läbisegi nii käibemaksuga kui käbemaksuta summasid. PankrS § 153 lg 2 puhul tuleb lähtuda summadest ilma käibemaksuta ehk reaalselt pandiesemete müügist saadud vahenditest. Kohtuotsuse arvutuskäik on üllatuslik. Pärnu Maakohus 04.11.2008 määrusega tsiviilasjas nr 2-06-38634 kinnitas OÜ Loper pankrotimenetluses lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse. OÜ Loper pankrotihalduri kinnitusel saadi laenulepingu tagatisteks olevate pandiesemete (ehitise ja õmblustööstuse seadmete) müügist kokku 430 111 krooni, millest ehitise müügist 405 000 krooni (ilma käibemaksuta) ja seadmete müügist 25 111 krooni (koos käibemaksuga). Seega seadmete müügist saadud summa ilma käibemaksuta on 21 280,51 krooni. Pandiesemete müügist on reaalselt saadud kokku 426 280,51 krooni (ilma 7
lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem.
lg 2 järgi põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. Kui võlausaldaja ei täida
lg-s 2 nimetatud kohustust, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kolleegium leiab, et maakohus on eeltoodud sätteid õigesti kohaldanud ja kaebuse vastupidised väited on ebaõiged. Eelkõige oli oluline, et kaebaja enda tegevuse tulemusel (jaotusettepaneku kinnitamise kohta tehtud määruse vaidlustamata jätmine) ei olnud tal võimalik tagatise arvel oma nõuet suuremas ulatuses rahuldada. Ebaõige on kaebuse väide, et tema tegevuse tulemusena ei vähenenud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muu tagatis. Nõude tagamiseks oli OÜ-le Loper kuuluvale ehitisele ja vallasvarale seatud pant. Pandiga koormatud vara realiseeriti pankrotimenetluse käigus ja PankrS § 153 lg 2 järgi oli pandipidajal õigus saada pandieseme müügist laekunud rahast mitte vähem kui 85%. Juhul kui pankrotihaldur rikkus jaotusettepanekus hageja (pandipidaja) õigusi ja maksis pandieseme realiseerimisel saadust talle välja vähem kui 85%, siis sai pandipidaja jaotusettepaneku vaidlustada. Käendajal ei olnud võimalust jaotusettepanekut vaidlustada, kuna PankrS § 145 lg 4 kohaselt saab seda teha ainult võlgnik või vastuväite esitanud võlausaldaja. Ebaõige on kaebaja käsitlus, mille 8
Eeltoodud norm on imperatiivne ja teatamist ei asenda see, et hageja luges, et kostja võlgniku juhatuse liikmena on teadlik pankrotimenetlusest. Maakohus on otsuses tuvastanud, et hageja ei kasutanud oma õigusi kooskõlas hea usu põhimõttega, kui ta ei teatanud OÜ Loper pankrotimenetlusest kostjale ja ei esitanud vastuväidet jaotusettepanekule ega vaidlustanud seda. Kolleegiumi arvates ei saa hea usu järgimise vajaduse rõhutamist lugeda ebaõigeks, kuna oma kohustuste täitmata jätmine või tegutsemine viisil, mis võib kahju tekitada teistele isikutele, ei ole ühiskonnas aktsepteeritav. Samas ei olnud maakohtu poolt lahendi tegemisel hageja hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine määrav. Kaebaja on käsitluse, mille kohaselt kostja tunnistas hagi mitte 10 408 krooni ulatuses, vaid 13 663,92 krooni ulatuses, esitanud esmakordselt ringkonnakohtu menetluses. Kostja on 10 408 krooni õigeks võtmise kohta esitanud TsMS § 440 lg 3 kohase kirjaliku avalduse (lk 98). Muid summasid pole kostja õigeks võtnud. Ebaõige on kaebaja väide, et kostja arvestas õigeksvõetud summat ilma käibemaksuta, mistõttu tuleb väljamõistetavat summat suurendada 3 255,92 krooni võrra. Kostja ei ole üheski menetlusdokumendis selgitanud, kas summa sisaldas käibemaksu või mitte. Lisaks eeltoodule on apellant väite, et kostja on hagi õigeks võtnud suuremas ulatuses, kui hagi rahuldati, esitanud esmakordselt apellatsioonkaebuses. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ei ole ta väidet esitanud maakohtule. TsMS § 652 lg 4 järgi peab uue asjaolu esitamist apellant põhistama ja kui ta seda ei tee, jätab kohus selle tähelepanuta. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Maakohtus kantud menetluskulude jaotus on õige ja kolleegiumil ei ole põhjust seda muuta. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Gaida Kivinurm Margo Klaar Tiit Kollom 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.