← Eesti

3-08-1790/47

Obsah (4)§ 67§ 63§ 8§ 11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. mai 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-1790 H

) § 67 lg-t 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p-i 14.4.1.2. 3-08-1790 Käskkirjas hinnati S. Smirnovi seletuskirjas toodud väidet, et ta ei maganud talle määratud kambris seetõttu, et tal on probleemid kambris nr 29 olevate kinnipeetavatega. Selle kohta leiti, et julgeolekuosakonna spetsialist Raiko Roosi õiendi kohaselt ei ole kinnipeetav korduvate vestluste käigus toonud välja konkreetseid probleeme ega ohte, mis takistaksid tal viibimast talle määratud kambris. Tallinna Vangla direktori 07.07.2008 käskkirjaga nr 570d määrati kinnipeetav Sergei Smirnovile distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine 18 ööpäevaks koos täiendavate õiguste piiramisega. Käskkirja kohaselt seisnes distsiplinaarsüütegu selles, et 07.06.2008 kell 22:10 ei allunud kinnipeetav vanglaametniku seaduslikule korraldusele minna talle määratud kambrisse nr 29, vaid viibis kambris nr 39 ning rikkus sellega

§ 67lg-t 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p-i 14.4.1.2.

  1. Sergei Smirnov esitas mõlema eelnimetatud käskkirja peale vaided Justiitsministeeriumile vastavalt 02.07.2008 ja 08.07.
  2. 21.08.2008 vaideotsusega jättis Justiitsministeeriumi rahuldamata vaide Tallinna Vangla direktori 30.06.2008 käskkirja peale ning 29.08.2008 vaideotsusega rahuldamata vaide Tallinna Vangla direktori 07.07.2008 käskkirja peale.
  3. Sergei Smirnovi kaebuses taotleti Tallinna Vangla eelnimetatud käskkirjade ning Justiitsministeeriumi vaideotsuste tühistamist. Põhjendused: 1) Kaebuse esitajal ei olnud võimalik elada koos teiste kambris nr 29 elavate isikutega ning leides endale iseloomu poolest sobivad isikud kambrist nr 39, viis ta oma asjad sellesse kambrisse üle. Kaebuse esitaja on oma kolimisest teatanud korduvalt ka vangla julgeolekuosakonnale ja kontaktisikule, samuti on ta enda väitel korduvalt pöördunud vangla administratsiooni poole, et teda ametlikult kambrisse nr 39 üle viidaks, kuna kambris nr 29 võivad tal tekkida konfliktid. Ühe õhtuse loenduse ajal teatas üle poole nr 29 ruumis elavatest isikutest julgeolekuosakonna ametnikele, et ei soovi koos kaebuse esitajaga ühes toas elada, ent ametnikud sellele tähelepanu ei pööranud. Seetõttu ööbis kaebuse esitaja enda julgeoleku huvides teises kambris. Kaebuse esitaja ei tea, kes on R. Roos ning mis asjaoludel sai R. Roos anda arvamuse kaebaja julgeolekuolukorra kohta. Kaebuse esitajaga vestles alati vanglaametnik Juri Kutõrjev, ent ka viimane ei kuulanud, millest kaebuse esitaja talle rääkis; 2) Euroopa vanglareeglistiku art 18 lg 6 kohaselt on kinnipeetavate mitme kaupa paigutamine lubatud vaid juhul, kui ruum on selleks kõlblik ja vangid omavahel sobivad. Sama artikli lg 7 sätestab, et võimaluse korral tuleb kinnipeetavatele võimaldada valida, enne kui paigutada neid ööbimiseks teiste kinnipeetavatega samasse ruumi; 3) Justiitsministeerium rikkus haldusmenetluse seaduse § 84 lg-s 2 sätestatud vaide läbivaatamise tähtaega.
  4. Tallinna Halduskohtu 20.01.2009 otsusega rahuldati S. Smirnovi kaebus osaliselt. Kohus tunnistas õigusvastaseks Justiitsministeeriumi viivituse S. Smirnovi 02.07.2008 vaide lahendamisel perioodil 05.08.2008-20.08.2008 ja S. Smirnovi 08.07.2008 vaide lahendamisel perioodil 12.08.2008-28.08.
  5. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1) Käesolevas asjas ei ole vaidlust distsiplinaarsüüteo järgmistes tehioludes - kaebuse esitaja oli vangla administratsiooni poolt määratud viibima kambris nr 29, 07.06.2008 varahommikul kella 03:10 ajal viibis kaebuse esitaja talle määratud kambri nr 29 asemel kambris nr 39 ning 2

(7)3-08-1790 järgneval õhtul, st 07.06.2008 kell 22:10 viibis kaebuse esitaja jälle kambris nr 39 ega täitnud vanglaametniku korraldust minna kambrisse nr 29; 2)

§ 63

lg-st 1 tulenevalt võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametniku seaduslikele korraldustele.

§ 8

lg 1 kohaselt on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal; öörahu algusest kuni äratuseni ning muul vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud ajal eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse. Tallinna Vangla direktori 14.04.2008 käskkirjaga nr 19 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra punktis 2.

  1. sätestatu kohaselt kestab öörahu vangistusosakonnas viibival kinnipeetaval puhkepäevadel kell 22:00 kuni 06:
  2. Sama kodukorra punkti 14.4.1.2 kohaselt on kinni peetaval isikul keelatud vanglaametniku loata viibida hoones või ruumis, kus ta ei ela, õpi ega tööta või kuhu ta ei ole viidud saateülesande kava alusel. Seega pani kaebuse esitaja toime distsiplinaarsüüteod, mis seisnesid vanglaametniku seadusliku korralduse eiramises ning öörahu ajal keelatud ruumis viibimises. Süüteo toimepanemist ei ole kaebuse esitaja eitanud, küll aga on ta kohtumenetluses õigustanud seda asjaoluga, et tal ei olnud võimalik viibida kambris nr 29 sobimatuse tõttu seal viibivate teiste kinnipeetavatega; 3) Kaebaja see väide ei ole asjakohane. Kinnipeetava vanglasisest paigutamist reguleeritakse

§ 11

lg-s 1, millest nähtuvalt tuleb kinnipeetava paigutamisel arvestada kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Eelnevast ei tulene aga kinnipeetavale õigust vanglas endale elamiseks sobivat või meeldivat kambrit valida. Isegi kui kinnipeetav leiab, et tema puhul ei ole

§ 11

lg-s 1 sätestatud põhimõtetest täielikult või osaliselt lähtutud, ei ole tal õigust asuda omaalgatuslikult teise kambrisse või teise ruumi. Kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel on kinnipeetavate iseloomuomadustega arvestamine vajalik eelkõige julgeoleku tagamise eesmärgil ning kui kinnipeetav leiab, et viibimine teatud kambris või vangla osas võib ohustada tema julgeolekut, on tal võimalik pöörduda vanglaametnike poole, kes peavad seejärel julgeolekuolukorda hindama ning vajadusel paigutama kinnipeetava ümber; 4) Kaebuse esitaja väitis, et on enda teise kambrisse ümberpaigutamiseks vanglaametnike poole pöördunud, ent viimased ei ole sellele reageerinud. Vastustaja väitel on vanglaametnikud kaebuse esitajaga vestelnud ning vestluste tulemusena on jõutud järeldusele, et mingisugust julgeolekuohtu kambris nr 29 viibimine kaebuse esitajale ei kujuta. Nimetatud vestluste toimumist ning muuhulgas vanglaametnik R. Roosi viibimist nende vestluste juures ei ole vastustaja tõendanud. Samas ei ole vestluste toimumine või mittetoimumine määrav. Oluline on, et kaebuse esitaja ei ole ka kohtumenetluses nimetanud ühtegi kambris nr 29 viibivat isikut, kes kujutaks endast ohtu kaebuse esitaja julgeolekule, ega ka selgitanud täpsemalt, milles väidetav oht seisneb. Ka kohtuistungil ei andnud kaebuse esitaja konkreetset seletust, milles seisnesid kambrikaaslastega tekkinud lahkhelid. Seetõttu on usutav kohtumenetluses antud vastustaja selgitus, et ka vanglaametnikele ei ole kaebuse esitaja ühtegi konkreetset riskitegurit nimetanud. Selles valguses tuleb põhjendatuks pidada vangla julgeolekuosakonna ametnike R. Roosi (tl 51) ning U. Lisseni (tl. 61) õiendeid, mille kohaselt ei ole kaebuse esitajal kambris nr 29 julgeolekuprobleeme. Vastustajale ei saa panna kohustust tõendada negatiivseid asjaolusid ehk et kaebuse esitajal kambris nr 29 julgeolekuprobleeme ei esine, vaid kaebuse esitaja peaks ise tõendama või vanglaametnikele ning vajadusel ka kohtule kontrollimist võimaldaval viisil põhjendama, milles tema väidetav julgeolekuoht seisneb. Distsiplinaarmenet3

(7)3-08-1790 luste käigus on kaebuse esitaja andnud seletusi, mille kohaselt ei sobi ta iseloomult kambris nr 29 viibivate isikutega ning ei soovi viibida kambris, kus ta kedagi ei tunne. Kumbki eeltoodud asjaoludest ei saa olla kinnipeetava vanglasisese ümberpaigutamise aluseks. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et ühel korral on pooled kambris nr 29 elanud isikutest teatanud vanglaametnike juuresolekul, et nad ei soovi kaebuse esitajaga ühes kambris viibida. Ka selline soov ei saa iseenesest olla aluseks kinnipeetavate ümberpaigutamisel. Kaebuse esitaja kinnitas samas, et vägivalda kaaskinnipeetavad tema suhtes rakendanud ei ole; 5) Kaebuse esitaja viidatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusena vastu võetud Euroopa Vanglareeglistiku näol on tegemist soovitusliku iseloomuga aktiga, millest ei saa tuleneda kaebuse esitajale subjektiivseid õigusi. Teiseks tuleb möönda, et viidatud aktis soovitatakse paigutada ühte kambrisse neid vange, kes on sellistes oludes omavahel sobivad. Kohus leiab, et nimetatud soovituse puhul tuleb isikute sobivust hinnata vangla ja kinnipeetavate julgeolekust lähtudes ning Euroopa vanglareeglistiku eesmärk ei ole võimaldada kinnipeetavatel valida, milliste kinnipeetavatega nad koos viibida soovivad ja millistega mitte; 6) Eeltoodud põhjustel oli kaebuse esitajale distsiplinaarkaristuste kohaldamine õiguspärane. Vaidlustatud käskkirjades on ära toodud nende andmise faktiline ja õiguslik alus ning karistuse liigi ja määra valikut on põhjendatud. Karistused pole ülemäärased; 7) Kaebuse esitaja on taotlenud vaideotsuste tühistamist põhjusel, et Justiitsministeerium ei lahendanud kaebuse esitaja vaideid

§ 11lg-s 7 sätestatud tähtajal - 30 päeva jooksul vaide edastamisest arvates.

Kuna Tallinna Vangla edastas vaide 30.06.2008 käskkirja peale Justiitsministeeriumile 04.07.2008, tulnuks vaie

§ 11lg 7 kohaselt lahendada hiljemalt 04.08.2008.

Kuna Tallinna Vangla edastas vaide 07.07.2008 käskkirja peale Justiitsministeeriumile 11.07.2008, tulnuks vaie lahendada hiljemalt 11.08.

  1. Kaebuse esitaja on taotlenud vaiete lahendamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamist, märkides põhjendatud huvina kahju hüvitamise nõude esitamise. Kohus ei anna käesolevas asjas hinnangut sellele, kas kaebuse esitajal üldse sai Justiitsministeeriumi viivituse tõttu mingi kahju tekkida. Justiitsministeeriumi viivitus vaiete lahendamisel ei anna siiski alust vaideotsuste tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. Sergei Smirnovi apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ning teha uus otsus, millega tühistada Tallinna Vangla vaidlustatud käskkirjad ja Justiitsministeeriumi vaideotsused, samuti „tunnistada õigusvastasteks kaebuses nimetatud

, Euroopa Vanglareeglistiku, haldusmenetluseseaduse ja põhiseaduse rikkumised“. Apellandi väited on kokkuvõtlikult järgmised. 1) Apellant ei saanud julgeolekuosakonnale nimetada isikuid, kes on ohtlikud tema julgeolekule. Kui ta oleks kedagi nimetanud, oleks sellistel isikutel julgeolekuosakonnaga probleeme tekkinud ning apellant oleks teiste kinnipeetavate läbi kannatada saanud. Pealegi ei teadnud apellant nende isikute nimesid ning seadus ei nõua temalt isikute nimetamist.

§ 67

lg-st 3 juhindudes on apellant korduvalt teatanud vanglale ohust enda turvalisusele. Tuppa nr 29 paigutamise hetkel jäi apellandil vanglas olla veel üle seitsme aasta ning pikaajaline iseloomude sobimatus tooks tingimata kaasa konfliktiolukorra. 2) Apellant kordab, et ei ole R. Roosi näinud. Apellandiga vestles teine vanglatöötaja. 4

(7)3-08-1790 3) Ametnikud taotlevad oma tegevusetusega vanglas probleemide tekkimist, mis võib vanglaoludes viia raskete kehavigastuste tekitamiseni. Kui apellant vabaduses olles pöörduks politsei poole kaebusega öise kallaletungikatse üle, siis ei küsiks politsei kallaletungijate nimesid ega sunniks apellanti pimedusse kallaletungipaigale naasma, vaid alustaks kriminaalmenetlust. Apellanti ei saa süüdistada distsiplinaarsüüteos olukorras, kus ta pöördus abi saamiseks vanglaametniku poole, kes olukorra lahendamise asemel algatas distsiplinaarmenetluse, kuna apellant ei võimaldanud tal teenida ära ülendamist apellandi vastu toime pandava kuriteo avastamise eest. Apellanti kasutati ära, et saavutada kinnipeetavate vahel konfliktiolukorda. 4) Kohus on ignoreerinud Euroopa Vanglareeglistiku kui rahvusvahelise õiguse norme, mida reeglistiku art 10 lg 1 kohaselt kohaldatakse kõigi suhtes, kes asuvad Euroopa vanglates. Reeglistiku art 18 lg 6 kohaselt on kinnipeetavate ühine paigutamine lubatud vaid juhul, kui kinnipeetavad sobivad omavahel ning lg 7 kohaselt tuleb kinnipeetavatele anda valikuvõimalus, enne kui neid teistega koos magamiseks ühte ruumi paigutada. 5) Kohus oleks pidanud vaideotsused tühistama, kuid leidis miskipärast, et viivitamine ei ole vaideotsuste tühistamise aluseks. Ajal, mil ministeerium viivitas vastamisega vaietele, istus apellant kartseris ja ootas õigluse võidulepääsu. Justiitsministeerium soosis oma tegevusetusega Tallinna Vangla rikkumisi ning tekitas apellandi psüühilisele tervisele kahju. Närveerimise tõttu tekkisid apellandil maovalud. Apellant nõuab Justiitsministeeriumilt hüvitist iga viivitatud päeva eest 300 krooni.
  1. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Vangla on reageerinud kinnipeetava suulistele ja kirjalikele pöördumistele ja temaga on julgeolekuosakond läbi viinud vestlusi. Vestlustel osalesid osakonna töötajad Urmas Lissen, Juri Kutõrev, Raiko Roos ja Rait Toom. Vestluste käigus ei ole apellant kordagi nimetanud konkreetseid nimesid ega asjaolusid, mis kujutaksid endast ohtu apellandi elule ja tervisele. Sellest võib järeldada, et temal julgeolekuprobleemid puuduvad ja ta üritab lihtsalt saada endale sobivat vanglasisest paigutust. Kui apellant oleks nimetanud ühegi isiku nime, kes talle endast ohtu kujutab, oleks sellele reageeritud. Apellant ei väitnud ka kordagi, nagu ta ei teaks endale ohtu kujutavate isikute nimesid. Nimede mitteteadmisel oleks ta saanud neid isikuid kirjeldada. Apellandi väide, et ta ei tea, kes on R. Roos, on vale, kuna vestluste juures on alati viibinud R. Roos.
  2. Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Vaide lahendamise tähtaeg saab vaiet läbivaatava haldusorgani jaoks hakata kulgema vaide saamisest. Kui vaideorganiks on Justiitsministeerium, hakkab 30-päevane vaide lahendamise tähtaeg kulgema vaide Justiitsministeeriumis registreerimisest. Sealjuures ei saa võõrkeelse vaide tõlkimisele kulunud aega arvestada vaide lahendamise tähtaja hulka, sest selliselt koheldaks vaideorganit ja haldusorganit, kes vaatab läbi enda tegevuse peale esitatud vaide, ebavõrdselt. Halduskohus määratles vaide lahendamisega viivitamise perioodi eraldi. Apellandi 02.07.2008 vaide ja tõlgitud materjalid sai Justiitsministeerium 21.07.2008, vaideotsus tehti 21.08.
  3. Apellandi 08.07.2008 vaie koos tõlgitud materjalidega registreeriti vaideorganis 29.07.2008 ja lahendati 29.08.2008 vaideotsusega. Tähtaega ületati ühe päeva võrra. 2) Tähtaja ületamine vaide läbivaatamisel ei ole HMS § 58 kohaselt vaideotsuse kehtetuks tunnistamise aluseks. 5
(7)3-08-1790 3) Justiitsministeerium on täitnud HMS §-st 6 tulenevat uurimiskohustust, uurides välja ja võttes arvesse kõik olulised asjaolud. Millised HMS § 83 lg-s 2 toodud toimingud vaideorganil teha tuleb, sõltub sellest, mida on vaja seonduvalt vaidemenetluse esemega tuvastada, puudub kohustus teha kõiki selles sättes nimetatud toiminguid. Ainuüksi asjaolu, et vaideid ei rahuldatud, ei näita, et vaideid menetleti erapoolikult. 4) Kuna distsiplinaarkaristuste kohaldamine oli õiguspärane, ei ole õigusvastased ka vaideotsused. Vaiete lahendamisel tähtaja ületamine vaideotsuseid ei mõjutanud.
  1. S. Smirnov märgib vastuseks Justiitsministeeriumi seisukohtadele, et ta esitas vaided Tallinna Vangla direktori 30.06.2008 ja 07.07.2008 käskkirjadele riigikeeles, mistõttu need ei vajanud tõlkimist. See näitab, et ministeeriumi selgitused on ebausaldusväärsed. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  2. HKMS § 34 lg 3 kohaselt ei saa ringkonnakohtus esitada nõudeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Halduskohtus ei taotlenud apellant Justiitsministeeriumilt kahjuhüvitise väljamõistmist. Seetõttu tuleb see apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud nõue jätta tähelepanuta. II
  3. Nagu on tuvastanud halduskohus, ei käi Tallinna Vangla direktori 30.06.2008 käskkirja nr 543-d ja 07.07.2008 käskkirja nr 570-d õiguspärasuse osas vaidlust selles, et neis märgitud distsiplinaarsüüteo toimepanemise faktilised asjaolud vastavad tõele – kaebuse esitaja eiras kinnipeetavate vanglasisest paigutust, viibides muus kambris kui temale määratud. Kaebuse esitaja leiab, et tema vanglasisene paigutamine on ebaõige, sest temale määratud kambris viibimisel esineb sobimatuse tõttu teiste kambrikaaslastega oht tema julgeolekule.
  4. Kui kinnipeetav eiras vanglasisest paigutust reaalse ohtu tõttu enda julgeolekule, võib see oht olla oluliseks distsiplinaarsüüteo toimepanemise asjaoluks, mida tuleb distsiplinaarkaristuse määramise otsustamisel arvestada. Samas nõustub ringkonnakohus halduskohtu hinnanguga, et pole piisavalt alust arvata, nagu ähvardaks kaebuse esitajat kambris nr 29 elades oht tema julgeolekule. Halduskohus tugines põhjendatult asjaolule, et kaebuse esitaja ei ole esitanud konkreetseid selgitusi, kes ja kuidas kambris nr 29 elavatest isikutest võiks kaebuse esitajale ohtlik olla (vt halduskohtu otsuse põhjenduste refereeringu p 4). Nagu ilmneb Tallinna Vangla vastusest kaebusele (tl 40-43) ja sellele lisatud kaebuse esitaja seletuskirjadest distsiplinaarmenetlustes (tl 49 ja 60), selgitas kaebuse esitaja 30.06.2008 käskkirjas nr 534-d märgitud rikkumist selliselt, et tema iseloom ei sobi kokku teiste kambris nr 29 elavate kinnipeetavatega ning neil on erinev maailmavaade; 07.07.2008 käskkirjas nr 570-d märgitud rikkumist aga selliselt, et kambris nr 29 ei ole tal ühtegi tuttavat ja võõrastega koos ta elada ei saa, „see on tema põhimõte“, samas elab kambris nr 39 inimene, keda ta pikka aega ja hästi tunneb (asjaolude kontrollimisel selgus, et tegemist on kaebuse esitaja vennaga).
  5. Kaebuse esitaja selgitustest võib järeldada, et tegelikult ei ole tema poolt kinnipeetavate vanglasisese paigutamise eiramise põhjuseks asjaolu, nagu tunnetaks ta temale määratud 6
(7)3-08-1790 kambris ohtu enda isikule. Temale mittemääratud kambris ööbimist põhjendab kaebuse esitaja seisukohaga, et vangla ei ole kinnipeetavate paigutamisel järginud

§ 11

lg-s 1, mille kohaselt toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades mh kinnipeetava iseloomuomadusi, ja Euroopa Vanglareeglistiku art-t 18.6, mis sätestab, et mitmekaupa lubatakse paigutada vange juhul, kui see on põhjendatud, ning neid vange, kes sellistes oludes omavahel sobivad, ning art-t 18.7, mis sätestab, et enne vangide mitmekaupa paigutamist ööseks tuleb neile anda võimalus valida. 13. Esmalt rõhutab ringkonnakohus, et asjaolu, et kinnipeetav peab vanglaametnike korraldusi või muid vangla õigusakte õigusvastaseks, ei anna talle õigust neid eirata (vt ka Riigikohtu 01.03.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-103-06, p 14). 14.

§ 11

lg 1 ei reguleeri kinnipeetavate vanglasisest paigutamist, vaid sätestab kinnipeetavate vanglate vahel jaotamise alused. Euroopa Vanglareeglistiku art-s 18.6 ja 18.7 puhul tuleb aga arvestada, et need käsitlevad erisusi kinnipeetavate ööseks ühekaupa kambritesse paigutamise põhimõttest (sama art 18.5). Kui kambrite suurus, hulk vm kinnipidamistingimused välistavad kinnipeetavate majutamise üksikkambrite põhimõttel, ei saa kinnipeetava subjektiivsetele eelistustele kambrikaaslaste valikul omistada määravat kaalu, iseäranis olukorras, kus kinnipeetav väidet kambrikaaslastega mittesobivusest sisuliselt ei selgita, nagu käesoleval juhul.

  1. Eeltoodud põhjendustel ei anna apellatsioonkaebuse väited alust muuta halduskohtu hinnangut Tallinna Vangla direktori 30.06.2008 käskkirja nr 543-d ja 07.07.2008 käskkirja nr 570-d õiguspärasusele. III
  2. Halduskohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles tunnistati õigusvastaseks Justiitsministeeriumi viivitamine Tallinna Vangla direktori 30.06.2008 käskkirja nr 543-d ja 07.07.2008 käskkirja nr 570-d peale esitatud vaiete lahendamisel. Seepärast ei peatu ringkonnakohus ka pikemalt küsimusel, kas ja mil määral Justiitsministeerium vaiete lahendamise tähtaega ületas.
  3. Viivitamine haldusmenetluse läbiviimisel on selline menetluslik rikkumine, mis võib isiku õigusi rikkuda menetluse lõpptulemusest sõltumata. Rikkumise sõltumatus menetluse lõpptulemusest tähendab muuhulgas ka seda, et selline rikkumine ei tingi veel menetluse lõpptulemuseks oleva haldusakti õigusvastasust. Et otsuse vastuvõtmisega viivitati, ei tähenda, et vastuvõetud otsus oleks sisuliselt ebaõige. Käesolevas asjas on tuvastatud, et Tallinna Vangla direktori 30.06.2008 käskkiri nr 543-d ja 07.07.2008 käskkiri nr 570-d olid õiguspärased. Seega ei ole sisult õigusvastased ka vaideotsused, millega jäeti vaided nende käskkirjade peale rahuldamata, sõltumata sellest, kas vaideotsused tehti seaduses sätestatud tähtaja jooksul.
  4. Menetlusosalised ei ole esitanud apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmise taotlusi. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.