Obsah (16)

§ 186§ 113§ 162§ 396§ 197§ 30§ 142§ 76§ 100§ 101§ 108§ 367§ 415§ 94§ 145§ 143

Ärakiri KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Marika Leimann Otsuse tegemise aeg ja koht 21.juuni 2010.a. Rakvere kohtumaja Tsiviilasja number 2-08-56086 Tsiviilasi AS BIGBANK

§-s 113 ette nähtud viivis alates 25.11.2008.a. kuni tagastamata krediidisumma täitmiseni tagastamata krediidisummalt aastas, kuid mitte rohkem kui põhinõude summani. 1 Vastuhagi jätta rahuldamata. Jätta hageja menetluskulud 76% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ning 24 % ulatuses hageja enda kanda. Jätta kostjate menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisele järgnevast päevast arvates. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses ( TsMS § 442 lg.6 ja § 633 lg.7). Hageja nõuded Hageja nõue ja põhjendus. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja K K 14.08.2006.a. tarbijakrediidilepingu nr 0600788/45kt. Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja põhivõlgnikule 10 000 krooni krediiti. Lepingu järgi oli põhivõlgnik kohustatud maksma hagejale intressi 25, 06% krediidisummast ühe aasta kohta. Lepingu raames on hageja ja põhivõlgnik sõlminud kolm kokkulepet krediidisumma suurendamise ja lepingutingimiste muutmise kohta. Kokkuleppe nr 3 alusel suurendati põhivõlgniku kasutuses olevat krediidisummat 20 000 krooni võrra (täiendav krediidisumma), pärast täiendava krediidisumma üleandmist on põhivõlgniku kasutuses olevaks krediidisummaks 60 570, 19 krooni (uus krediidisumma). Kokkuleppe nr 3 alusel loeti alates 23.05.2007.a. uueks intressimääraks 25, 05% tagastamata krediidisummalt, s.o 60 570, 19 kroonilt, aastas. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK AS-i krediidilepingute üldtingimusi nr S. Hageja sõlmis 14.08.2006.a. M J`ega käenduslepingu, mida on hiljem muudetud kokkulepetega. Käenduslepingu muutmise kokkulepete kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimummääraks 183 168 krooni ning käenduse tähtajaks 01.04.2019.a. Arvestades, et haginõuded käendaja vastutuse rahalist piirmäära ei ületa, tuleb kõik lepingu alusel võlgnetavad summad nii põhivõlgnikult kui ka käendajalt solidaarselt välja mõista. Kostjad ei täitnud lepingut korrektselt ning hageja hoiatas 19.12.2007.a. kostjatele saadetud lepingu ülesütlemishoiatusega lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostjad ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja võlaõigusseaduse (edaspidi

) § 416 lg 2 alusel kostjatele võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostjad lepingust tulenevate kohustuste täitmisega, mistõttu hageja ütles 16.01.2008.a. ülesütlemisavaldusega lepingu üles ning pöördus kohtusse, paludes kostjatelt solidaarselt välja mõista 95 258, 36 krooni, millest 60 230, 12 krooni moodustab tagastamata krediidisumma, 5 698, 90 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 12 046, 02 krooni leppetrahv, 1400 krooni võla sissenõudmisega seotud kulu ja 15 883, 32 krooni viivis. Samuti palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja alates 25.11.2008.a. kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivise 25, 05 % tagastamata krediidisummalt aastas. 2 Kostja M Je vastuväide. Kostja hagi ei tunnista. Hageja on sõlminud kostja K Kga 4 tarbijakrediidilepingut, kokkuleppes nr 3, 23.05.2007.a. numbriga 0600788/45kt, s.o viimases lepingus on märgitud, et lepingust tulenevad krediidisaaja täitmata rahalised kohustused krediidiandja ees 139 205, 30 krooni, sh krediidisumma 40 570, 19 krooni ja intress 98 635, 11 krooni, millest eelnimetatud intress summas 98 636, 11 krooni annulleeritakse. Sellisest sõnastusest võib välja lugeda ja aru saada, et kostjate eelnevad kohustused on täidetud. Võlasuhe lõppes seega kokkuleppega nr 3 23.05.2007.a., võlasuhte lõpetamise kokkuleppega vastavalt

§-le 186 p 4. Käendus lõppes vastavalt

§-le 153 lg 1 p 1 käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Kostja leiab, et kui hageja annulleeris intresse summas 98 636, 11 krooni ja sõnastas, et lepingust tulenevad krediidisaaja täitmata rahalised kohustused krediidiandja ees 139 205, 30 krooni, sh krediidisumma 40570, 19 krooni ja intress 98 635, 11 krooni, millest eelnimetatud intress summas 98 636, 11 krooni annulleeritakse, siis pidanuks hageja tegelikult annulleerima kogu krediidisumma 40 570, 19 krooni. Nimetatud kokkuleppe nr 3 maksegraafiku suuruseks on aga märgitud 211 996, 87 krooni. Samas ei ole hageja tõendanud, millised summad ta reaalselt kostjale K Kle Hansapanka üle kandis viimase kokkuleppega. Viimase summa osas on tegemist rahatu lepinguga, mida ei ole ka käendatud kostja M. Je poolt. Kostja leiab, et tema käendusleping nimetatud uuele tarbijakrediidilepingule ei laiene. Käenduslepingus 15.11.2006.a. oli märgitud, et kokkuleppe aluseks on poolte vahel 14.08.2006.a. sõlmitud käendusleping, millega käendaja võttis krediidiandja ees vastutuse kõigi krediidiandja ja K. K vahelisest krediidilepingust tulenevate nõuete täitmise eest. Vastutuse ulatus 14.08.2006.a. oli 40 212 krooni, kokkuleppega käenduslepingu muutmise kohta 15.11.2006.a. suurendati vastutuse ulatust 134 613 kroonini. 2006.a. sõlmitud käenduslepingu lõpetas hageja ise 2007.a. sõlmitud uue tarbijakrediidilepinguga nr 0600788/45kt. Seetõttu ei ole hagejal alust nõuda uue tarbijakrediidilepingu nr 0600788/45kt alusel kostjalt M. Jelt solidaarselt K. Kga viimase poolt maksmata summade tasumist. Kostja leiab, et 2007.a. oleks hageja pidanud kostja M. Jega sõlmima uue käenduslepingu, kuna varasem leping oli lõppenud. Hageja ei ole õigustatud nõudma M J`elt tulevase kohustuse täitmist, kui võlasuhe võlgniku ja võlausaldaja vahel on lõppenud. Võlasuhe lõppes kokkuleppega vastavalt

§ 186p-le 4.

Käendus lõppes vastavalt

§-le 153 lg 1 p 1 käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Kui 2007.a. sõlmitud krediidilepingus loeti senine kohustus annulleerituks, siis järelikult käendus ka lõppes ja hagi tuleb rahuldada põhivõlgniku vastu, juhul kui hageja tõendab, et kostja K. Kl on veel mingeid rahasid tasuda. Kuna leping oli lõppenud, siis tulevast kohustust käendajal M. Jel enam ei tekkinud. Käendaja vastutus ei saa tuleneda uuest, mitu aastat hiljem sõlmitud lepingust.

§-i 145 mõte on käendaja vastutus ühe lepingu rikkumisest tulenevate tagajärgede osas, mitte mitmest lepingust tulenevate kohustuste tagamine. Hagiavalduses on märgitud, et kostjale K. Kle on antud 10 000 krooni laenu, seda suurendati 20 000 krooni võrra, kuid viimases maksegraafikus on märgitud krediidisummaks 40 701, 56 krooni. Nimetatud summad kokku annavad 70 701, 56 krooni, mitte 60 570, 19 krooni, nagu on märgitud hagiavalduses. Tuleb arvata, et hageja poolt märgitud summad on valed ja kostjale üleantud summadeks tuleb lugeda 10 000 krooni ja 20 000 krooni, mis on ka tasutud. Kostja leiab, et hageja on nõudnud ebamõistlikult suurt intressi, viivist, leppetrahvi ja võla sissenõudmiskulusid. Kostja taotleb viivise vähendamist

§ 113

lg 8 ja § 162 alusel, leppetrahvi vähendamist

§ 162alusel.

Kostja leiab, et kuna intress on lepingus kindlaks määratud, siis peaks intress katma ka leppetrahvi ja viivised. Võla sissenõudmiskulud summas 1400 krooni on ebamõistlikult suured, kuna meeldetuletuskirjad, ülesütlemisavaldus ei vajanud pikaajalist tööd ja kulu. Võla sissenõudmiskulud on õigustatud 200 krooni osas. Sissenõudmiskulud on tõendamata, ainult hinnakirja lisamine ei ole nõude rahuldamise aluseks. Kulusid on võimalik tõendada. Tööjõukulu ei saa antud juhul arvesse tulla, kuna hagejal on piisavalt töötajaid, kes saavad 3 igapäevaselt palka ning sellise kuluga on tööandja arvestanud. Kulu saab olla konkreetne kulu sellest võlgnikust tulenevalt. Nimetatud kulud on tõendamata. Hageja ei ole tõendanud lepingu ülesütlemisavalduse edastamist kostjatele, samuti ei ole põhjendatud korraga leppetrahvi, intressi ja viiviste arvestamine. Kui hageja ei tõenda lepingu ülesütlemise avalduse saatmist kostjatele, siis ei ole põhjendatud leppetrahvi väljamõistmine. Kohtukulu palub kostja jätta hageja kanda. Kostja K K hagile vastanud ei ole. Vastuhagi nõue ja põhjendus. Kostja M. J leiab, et hageja ja K. K vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0600788/45kt muutmise kokkulepped, sõlmitud 16.11.2006.a., 06.03.2007.a. ja 23.05.2007.a. on tühised heade kommetega vastuolu ja hea usu põhimõtte rikkumise tõttu vastavalt TsÜS §-le

1. Samuti on tühised ja heade kommetega vastuolus TsÜS §-st 86 tulenevalt hageja ja käendaja M. Je vahel sõlmitud käenduslepingu muutmise kokkulepped, sõlmitud 15.11.2006.a, 05.03.2007.a. Kuna tehingu tegemise ajal 2006.a.-2007.a. ei olnud jõustunud 01.05.2009.a. TsÜS-i muudatused, mis reguleerivad täpselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olevaid tehinguid, siis seaduse analoogiat kohaldades ja õiguse üldpõhimõtteid järgides on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Käesoleval ajal kehtiva TsÜS § 86 lg 3 kohaselt kui vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Kostja leiab, et 16.11.2006.a. BIGBANK AS-i ja K K vaheline kokkulepe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, tarbijakrediidilepingu numbriga 0600788/45kt, on tühine, sest see kokkulepe on vastuolus heade kommetega, kuna BIGBANK AS kasutas ära K. K rasket majanduslikku olukorda tehingu tegemise ajal, samas käitus liigkasuvõtjalikult, kuna arvestas esimese tarbijakrediidilepingu 0600788/45kt maksmata intressi ümber põhivõlaks, suurendades põhivõlga 20 000 krooni võrra, reaalselt sellist summat K. K pangaarvele üle kandmata. Hageja, nähes, et K. K ei suuda tasuda igakuuliselt isegi 316 krooni, oleks pidanud lepingu ennetähtaegselt lõpetama juba 16.11.2006.a. ja alustama kohtuprotsessi laenu kogusummas 30 511, 61 krooni väljamõistmiseks. Selle asemel suurendati K. K kohustusi panga ees uue lepingu muudatustega kolmekordselt, kuna K. K kohustus lepingu muudatustega tagastama juba laenu kogusummas 104 952, 19 krooni. Selline pangapoolne käitumine on liigkasuvõtlik, sh vastu ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustundele ja väärtushinnangutele ning õiguse üldpõhimõtetele tehingu tegemise ajal. Samuti leiab M. J, et 06.03.2007.a. hageja ja K. K vaheline kokkulepe nr 2 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, tarbijakrediidilepingu nr 0600788/45kt, on tühine ja vastuolus heade kommetega, kuna BIGBANK AS kasutas ära K. K rasket majanduslikku olukorda tehingu tegemise ajal, samas käitus liigkasuvõtjalikult, kuna arvestas esimese tarbijakrediidilepingu 0600788/45kt maksmata intressi ja teise, kokkuleppe nr 1 maksmata intressi osaliselt põhivõlaks, suurendades põhivõlga 10 839, 78 krooni, reaalselt sellist summat K. K pangaarvele üle kandmata. K. K kohustusi panga ees muudeti uue lepingu muudatustega kolmekordselt, kuna K. K kohustus lepingu muudatustega tagastama juba laenu kogusummas 142 766, 27 krooni. Hageja leiab, et selline pangapoolne käitumine on liigkasuvõtlik, sh vastu ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustundele ja väärtushinnangutele ning õiguse üldpõhimõtetele tehingu tegemise ajal. Kostja leiab, et 23.05.2007.a. BIGBANK AS-i ja K. K vaheline kokkulepe nr 3 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, tarbijakrediidilepingu numbriga 0600788/45kt, on 4 tühine ja vastuolus heade kommetega, kuna BIGBANK AS kasutas ära K. K rasket majanduslikku olukorda tehingu tegemise ajal, samas käitus liigkasuvõtjalikult, kuna arvestas esimese tarbijakrediidilepingu 0600788/45kt maksmata intressi teise, kokkuleppe nr 1 ja kokkuleppe nr 2 maksmata intressi osaliselt ümber põhivõlaks, suurendades põhivõlga. Isegi sellise summa ülekandmisel K. Kle on K. K kohustusi panga ees uue lepingu muudatustega jällegi suurendatud liigkasuvõtlikult, kuna K. K kohustus lepingu muudatustega tagastama juba laenu kogusummas 211 996, 87 krooni, sellest krediidisumma 60 570, 19 krooni, intress 151 126, 68 krooni. Samuti on tühine ja heade kommetega vastuolus 15.11.2006.a. BIGBANK AS-i ja M. Je vaheline kokkulepe käenduslepingu muutmise kohta, mille kohaselt käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat suurendati 134 613 kroonini, tähtajaga kuni 01.12.2018.a. ja 05.03.2007.a. BIGBANK AS-i ja M. Je vaheline kokkulepe käenduslepingu muutmise kohta, mille kohaselt käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat suurendati 183 168 kroonini, tähtajaga kuni 01.04.2019.a. Tühised ja heade kommetega vastuolus on need käenduslepingud põhjusel, et need sõlmiti päev enne kui tegelik kokkulepe BIGPANK AS-i ja K. K vahel tarbijakrediidilepingu muutmise kohta, kostja M. J ei teadnud hageja BIGBANK AS-i ja K. K vahelisest rahatusest ja liigkasuvõtjalikest laenulepingutest, samuti sellistest lepingutingimustest, mis suurendavad 10 000 kroonist krediidisummat lõpuks 15.-ne kordselt. Heade kommetega vastuolus on need kokkulepped käenduslepingute muudatuste kohta ka põhjusel, et hageja ei ole kontrollinud käendaja tervislikku seisundit, maksevõimet ja töövõimetuse olulisi asjaolusid, põhjusi ja taastumise võimalikkust, kuna 80% töövõimetul ei ole üldjuhul rahalisi vahendeid, et lepingutega võetud kohustusi täita, seega on piiratud käenduslepingutega kostja M. Je majandusvabadust ja edasist toimetulekut ebamõistlikult. Igale mõistlikule isikule on arusaadav, et töövõimetuspensionist elav isik, kellel puudub kinnisvara ja hinnaline vallasvara, sh väärtpaberid, ei ole võimeline pärast laenumaksete tasumist majanduslikult toime tulema, kuna teadaolevalt kulub esmatarbevajadusteks isikul vähemalt 1000-1500 krooni isiku kohta kuus ning töövõimetuspension ei ületa 3000 krooni kuus, sh oli pangal võimalik kontrollida, kas isikul, kes tagab laenusaaja kohustusi on ülalpeetavaid isikuid. Antud juhul oli seega BIGBANK ASile teada, et 2006.a. oli M. Jel alaealine poeg M. Vs. Nii kostja K. K kui käendaja M. J olid sõltuvuses hagejast uute kokkulepete sõlmimiseks, kuigi hagejal oli koheselt 2006.a. lõpus võimalik pöörduda kohtusse ning ainult kostjate kogenematuse tõttu võib mõista rahaliste kohustuste kasvu 10-15 korda. Kostja palus tuvastada 1) 16.11.2006.a. BIGBANK AS-i ja K. K vahelise kokkuleppe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, tarbijakrediidilepingu nr 0600788/45kt tühisus heade kommetega vastuolu tõttu; 2) tuvastada 06.03.2007.a. BIGBANK AS-i ja K. K vahelise kokkuleppe nr 2 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, tarbijakrediidilepingu nr 0600788/45kt tühisus heade kommetega vastuolu tõttu; 3) tuvastada 23.05.2007.a. BIGBANK AS-i ja K. K vahelise kokkuleppe nr 3 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, tarbijakrediidilepingu nr 0600788/45kt tühisus heade kommetega vastuolu tõttu; 4) tuvastada 15.11.2006.a. BIGBANK AS-i ja M. Je vahelise kokkuleppe käenduslepingu muutmise kohta tühisus heade kommetega vastuolu tõttu; 5) tuvastada 05.03.2007.a. BIGBANK AS-i ja M. Je vahelise kokkuleppe käenduslepingu muutmise kohta tühisus heade kommetega vastuolu tõttu. Maakohtu 25.02.2010 määrusega vastuhagi menetlemisele iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel kaasatud K K ei ole oma seisukohta esitanud. 5 Hageja BIGBANK AS-i vastuväited Kostja on vastuhagis väitnud, et tarbijakrediidilepingu nr 0600788/45kt muutmise kokkulepped on tühised heade kommete põhimõtte rikkumise tõttu vastavalt TsÜS §-le
2. Hageja selle väitega ei nõustu. Praegu kehtivad sätted TsÜS § 86 lg-s 2-4 antud vaidluses ei kohaldu, seoses sellega, et TsÜS § 86 lõiked 2, 3 ja 4 jõustusid 01.05.2009.a., kuid poolte vahel on krediidileping sõlmitud 14.08.2006.a. Seega ei olnud hagejal võimalik lepingut koostades ja sõlmides arvestada vastavatest lõigetest tulenevate nõuetega ning tal ei lasunud ka sellist kohustust, kuna nimetatud sätteid ei oma tagasiulatuvat jõudu. Kuna seaduse tagasiulatuv jõud on õiguskorras pigem erandlik nähtus, peab õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine olema seadusandja poolt selgesõnaliselt välja toodud, vastasel juhul on sätte tagasiulatuv kohaldamine õigusvastane. Hoolimata sellest, et krediidiandja ei pidanudki laenu väljastamise ülaltoodud sättega arvestama, ei ole konkreetses vaidluses nende nõuete vastu ka tänaseid norme arvestades eksitud. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad kokku leppima intressi suuruses, samuti selles, kuidas ja millest lähtudes seda arvestatakse. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest. Pooled on vabad leppima kokku, kuidas ja millest lähtudes nad intresse arvestavad. Antud juhul on laenuintressi suurus poolte vahel lepingu sõlmimisel kokku lepitud ning puudub igasugune alus väitmaks, et see on ebamõistlikult suur ja liigkasuvõtlik. Kostja on viidanud lepingute sõlmimisel laenusaaja kogenematusele. Tulenevalt TsÜS §-st 8 on laenusaaja ja käendaja täisealised, teovõimelised isikud, kes omavad võimet iseseisvalt teha tehinguid, st vajadusel võtta endale tehingutest tulenevaid kohustusi. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud vastupidist. Tehingu tegemise hetkel ei olnud tegemist verinoorte isikutega. Samuti on kostjad 2003.a. teinud tehinguid kinnisvaraga seoses. Hageja jagab lepingutingimuste kohta selgitusi nii laenutaotluse tegemisel kui lepingu sõlmimisel. Alati on võimalik pöörduda abi saamiseks ka erapooletu nõustaja või konsultandi poole. Seega ei ole alust arvata, et laenusaaja ja käendaja ei saanud aru endale võetud kohustuste tähendusest ja olid tehingu tegemise ajal kogenematud. Kostja on oma vastuhagis väga üldiselt viidanud heade kommete vastasusele, jätnud selle aga sisuliselt põhistamata. Üldistele tehingu tühisuse alustele viidates ei piisa sellest, kui viidata seadusest tulenevale õigusnormile. Tuleb luua seos konkreetse kaasuse ja seaduses sätestatud tühisuse aluse vahel, seda põhjendada ja tõendada. Hageja hinnangul ei ole kostja esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti ega tõendit, millega oma seisukohti põhjendada. Tarbijakrediidileping nr 0600788/45kt ja selle muutmise kokkulepped on kooskõlas hea usu põhimõttega. Kõne all olevas lepingulises suhtes on pahauskselt käitunud eelkõige kostjad. Pahausksus väljendub eelkõige selles, et kostjad on jätnud täitmata oma lepingujärgsed kohustused – laenusaaja puhul on jäetud täitmata kohustus laen tagasi maksta, käendaja puhul kohustus tagada laenu tagasimaksmine. Hagejale on käesoleva lepingu katteks viimati tasutud makse oktoobris 2007.a., s.o juba 2 aastat tagasi. Kostja K. K on kohtueelse menetluse jooksul hageja poolt toimunud kontaktide käigus andnud hagejale katteta lubadusi. Hea usu põhimõttest ja lepingust tulenevalt peab üks pool lepingu teist poolt informeerima kõigist olulistest asjaoludest, mis mõjutavad lepingu täitmist. Kostjad seda õigeaegselt ja korrektselt teinud ei ole. Hageja on laenulepingu sõlmimisel ja lepingu raames tehtud kokkulepete sõlmimisel käitunud heauskselt. Kokkulepete sõlmimise aluseks on olnud kostja vastavasisulised tahteavaldused, milles kostja väljendab tahet olla tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustustega seotud. Laenu väljastamise eelduseks oli, et laenusaaja ja käendaja vastavad käendusega tagatud lepingu sõlmimiseks hageja poolt kehtestatud nõuetele. Lepingu sõlmimiseks olid täidetud kõik tingimused ning eeldused ning hagejal ei olnud alust loobuda lepingu (ja selle lisade) sõlmimisest. Asjaolu eest, et K. K ja M. J ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, ei saa vastutada hageja. Hageja huvi ja eesmärk on oma majandus ja kutsetegevuses sõlmida laenulepinguid ja kokkuleppeid isikutega, 6 kes oma kohustusi täidavad, seega välistuvad isikud, kelle puhul on põhjendatud kahtlusi, et neil puuduvad tahe ja/või vahendid lepinguliste kohustuste täitmiseks. Seega ei nõustu hageja kostja väitega nagu oleks ta laenu väljastamisel käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Kokkulepete sõlmimine on olnud seaduslik ja kooskõlas hea usu põhimõttega tulenevalt

§ 396lg-st 2.

Varasemate kohustuste laenuks ümbervormistamise käigus on eelmisest kokkuleppest tulenevad kohustused

§ 186

ja § 197 alusel lõpetatud (tegemist on tasaarveldusega

§ 197

lg 1 mõistes) ning pooled on

§ 30lg 1 alusel omandanud uue kokkuleppega uued õigused ja kohustused.

Kohustuste laenuks ümberkujundamise kokkulepe omab sisuliselt ka võlatunnistuse tähendust – kokkuleppe tulemusena tekib uus kohustus. Hagejale jääb arusaamatuks kostja väide võlasumma kasvatamisega kuni 2000%. Vastuhagist tuleneb, et hageja on suurendanud 15 kordselt 10 000 kroonist krediidisummat. Kohtumenetluses on vaidlus krediidisumma 60 230, 12 krooni osas, millise summa nõudmine tuleneb hagiavaldusele lisatud tõenditest (eelkõige leping ja selle kokkulepped). Kostja ei ole vastuhagis oma väite kinnitamiseks lisanud ühtegi tõendit, milles nähtuksid arvutused ja täpsustavad selgitused, seega tuleb antud väidet lugeda paljasõnaliseks. Kostja on viidanud, et kokkulepete sõlmimisel pole hageja kokkulepitud summasid K. Kle reaalselt üle kandnud. Hageja toodud väitega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu. Poolte vahel 16.11.2006, 06.03.2007 ja 23.05.2007.a. sõlmitud lepingutes on raha üleandmine laenusaajale toimunud vastavalt lepingule (sh sisaldades tasaarvestuskokkulepet). Kohtule esitatavatest maksekorraldustest tuleneb selgelt, et kokkulepitud summad on kostjale üle kantud ning kostja vastupidised väited on eksitavad ja pahatahtlikud. Kostja on leidnud, et hageja ja M. Je vahelised kokkulepped käenduslepingu muutmise kohta on tühised ja vastuolus heade kommetega. Hageja on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud käenduslepingu muutmise kokkulepped on seaduslikud ning kooskõlas heade kommetega. Tulenevalt

§ 142lg-st 2 võib käenduskohustus laieneda ka tulevastele kohustustele.

Seega ei keela seadus käendajal võtta vastutust ka kohustuse hilisemast muutmisest või tulevikus tekkivate nõuete eest. Pooled on käenduslepingus kokku leppinud, et käendaja võttis endale krediidiandja ees vastutuse krediidiandja ja K K vahelisest krediidilepingust nr 0600788/45kt ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sh tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest lepingus toodud ulatuses. Asjaolu, et käenduslepingu muutmise kokkulepe on sõlmitud varem kui põhilepingu muutmise kokkulepe, ei muuda 15.11.2006.a. sõlmitud käenduslepingu muutmise kokkulepet tühiseks ega heade kommetega vastuolus olevaks. Kuivõrd sõlmitud käendusleping laieneb ka tulevastele nõuetele, mis tekivad võlausaldaja ja põhivõlgniku vaheliste kokkulepete tagajärjel, siis on hageja seisukohal, et käendusleping on kehtiv ja käendaja M. Je vastutus tuleneb kehtivast käenduslepingust. Hageja on seisukohal, et käenduslepingus on tulevased kohustused piisavalt määratletud, kuna selgelt on väljendatud, kelle kohustusi kelle suhtes käendaja on kohustatud tagama. Seega on käendatav kohustus individualiseeritav võlgniku ja võlausaldaja osas. Käesoleval juhul on pooled kokku leppinud, et käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on 183 168 krooni. Seega,

§-s 143 sätestatud tingimused on täidetud ja käendusleping on kehtiv. Hageja leiab, et käenduslepingus sisalduv poolte kokkulepe käendaja vastutuse ulatuse kohta on antud käenduslepingu üks olulisematest sätetest, kuivõrd see annab pooltele infot, kui suure nõude võib krediidiandja käendaja vastu üldse esitada. Käendaja vastutuse ulatust reguleerivas sättes on käendaja vastutuse maksimaalmäär määratletud selgelt ja üheselt mõistetavalt ning sellest on võimalik igal mõistlikul inimesel ilma eriteadmisi omamata aru saada. Käenduslepingus on kokku lepitud ka käenduse kehtivuse tähtajas. See võimaldab käendajal mõista, missuguse ajavahemiku jooksul ta käendatava kohustuse täitmise eest vastutav on. 7 Kohtu tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid, kohaldatud seadused. Kohus, ära kuulanud hageja esindaja ja kostja M Je esindaja seletused, tutvunud esitatud tõenditega, hinnanud neid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt ning vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Kohtu seisukoht hagiavalduse osas Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 5 järgi tekivad tsiviilõigused ja kohustused muu hulgas lepingutest. Võlaõigusseaduse (

) § 402 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hageja ja K K vahel on 14.08.2006.a sõlmitud tarbijakrediidileping nr 0600788/45kt (tl 34-35) ning M Jega 14.08.2006.a. käendusleping (tl 42-43). 16.11.2006.a. on hageja ja K K sõlminud tarbijakrediidilepingu nr 0600788/45kt kokkuleppe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, millega suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 20 000 krooni võrra ning alates 16.11.2006.a. loeti uueks intressimääraks 24,97% uuest krediidisummast ühe aasta kohta (tl 44-45). 15.11.2006.a. sõlmis hageja kostja M. Jega kokkuleppe käenduslepingu muutmise kohta, millega suurendati käenduslepingus sätestatud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat 134 613 kroonini ja pikendati käenduslepingu tähtaega käenduslepingus ning uueks tähtajaks loeti 01.12.2018.a. (tl 49). 06.03.2007.a. sõlmis hageja K. K`ga tarbijakrediidilepingu nr 0600788/45kt kokkuleppe nr 2 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, millega suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 10 839, 78 krooni võrra ning muudeti lepingus sätestatud intressimäära ning alates 06.03.2007.a. loetakse uueks intressimääraks 24,98% uuelt krediidisummalt aasta kohta (tl 50-51). 05.03.2007.a. sõlmis hageja kostja M. Jega kokkuleppe käenduslepingu muutmise kohta, millega suurendati käenduslepingus sätestatud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat, mille kohaselt uueks vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on 183 168 krooni ja käenduslepingu tähtaega pikendati kuni 01.04.2019.a. (tl 57). 23.05.2007.a. sõlmis hageja kostja K. Kga tarbijakrediidilepingu nr 0600788/45kt kokkuleppe nr 3 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, mille kohaselt suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 20 000 kooni võrra ning pärast täiendava krediidisumma üleandmist on krediidisaaja kasutuses olevaks krediidisummaks 60 570, 19 krooni. Muudeti ka lepingus sätestatud intressimäära ning alates 23.05.2007.a. loeti uueks intressimääraks 25,05% uuest krediidisummast ühe aasta kohta (tl 58-59).

§ 76lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest võttes arvesse tavasid ja praktikat.

§ 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p-d 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on tõendanud ning kostjad ei ole vaidlustanud seda, et laenusaaja ja käendaja ei täitnud lepingust tulenevat kohustust nõuetekohaselt; hageja on lepingu üles öelnud, lepingu p 5.3 järgi loetakse lepingu ülesütlemisel kõik maksegraafikus ettenähtud maksetähtajad saabunuks, tagastamisele kuulub kogu laenusumma. Laenu tagastatud ei ole. Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et hageja nõue tagastamata krediidisumma 60 230, 12 krooni väljamõistmiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus leiab, et kostja väide, mille kohaselt on nõutavad summad valesti arvutatud on ekslik, kuna viimane on kokku liitnud valed summad. Laenusaaja on krediidisumma 40 701, 56 krooni 8 võlgnemist hagejale kokkuleppes nr 3 kinnitanud ning nimetatud kokkuleppega suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 20 000 krooni võrra. Nõustuda ei saa kostja M. Je esindaja väidega, mille kohaselt pidanuks hageja annulleerima kogu krediidisumma 40 570, 19 krooni 23.05.2007.a. sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0600788/45kt kokkuleppega nr 3. Nimetatud kokkuleppe teise punkti pealkirjaks on lepingust tulenevad krediidisaaja täitamata rahalised kohustused krediidiandja ees. Nimetatud punktis on seega välja toodud krediidisaaja täitmata rahalised kohustused krediidiandja ees, milleks on 139 205, 30 krooni, sh krediidisumma 40 570, 19 krooni ja intress 98 635, 11 krooni, millest annulleeriti eelnimetatud intress 98 635, 11 krooni. Samuti on ekslik kostja väide võlasuhte lõppemise kohta, kuna kui pooled on kokku leppinud intressisumma annulleerimises, siis ei saa sellest järeldada, et pooled leppisid kokku kogu võla annulleerimises. Kohus ei nõustu ka kostja esindaja väitega, mille kohaselt 23.05.2007.a. sõlmitud kokkulepe nr 3 on tüüptingimustel sõlmitud kokkulepe. Hageja loobus kostja vastu esitatud leppetrahvi 12 046, 02 krooni nõudest ning seetõttu ei anna kohus nimetatud nõude põhjendatusele õiguslikku hinnangut.

§ 367

järgi tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud laenult maksta intressi lepingus kokkulepitud määras. Pooled on lepingus kokku leppinud intressimääras 25, 05% krediidisummalt aastas. Lepingu ülesütlemise ajaks oli intressi nõue muutunud sissenõutavaks 5 698, 90 krooni suuruses summas. Hageja nõue intressi väljamõistmiseks summas 5 698, 90 krooni on kooskõlas lepinguga ja tuleb rahuldada. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on pooled vabad kokku leppima intressimäära suuruses ning võlaõigusseadus ei näe ette kokkulepitud intressimäära suhtes piiranguid ning seetõttu ei ole asjakohane kostja väide, mille kohaselt hageja nõuab ebamõislikult suurt intressi.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivise tasumist.

§ 415

lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist.

§ 113

lg 1 esimene lause sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama paragrahvi 1. lõike kolmas lause näeb ette, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus on 14.01.2009.a. otsuses nr 3-2-1-120-08 leidnud, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t.

kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Antud juhul leppisid pooled kokku 25, 05% suuruses intressimääras aastas. Kostjad ei ole hageja viivise arvestusele vastuväiteid esitanud ning seetõttu lähtub kohus hageja arvestusest, mille kohaselt tuleb perioodi 16.01.2008.a. -25.11.2008.a., s.o 314 päeva eest maksta viivist kokku 15 883, 32 krooni. Kostja M. Je esindaja on esitanud kohtule taotluse viivisnõude vähendamiseks. Tulenevalt

§ 113lg.

8 võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.

§ 162

lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et käesoleval juhul on viivise summa ebamõistlikult suur kaaludes hageja ja kostjate huve ning võttes arvesse kostjate rasket majanduslikku olukorda ja seega tuleb seda vähendada mõistliku suuruseni ning põhjendatud on lähtuda seadusejärgsest intressi määrast (

§ 94

), milleks on 9 poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäära iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub seitse protsenti aastas. Eesti Panga teatel

§ 94

lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne

1. juulit 2008 oli 4% ja enne
2. jaanuari 2009 oli 2,5%. Eelneva alusel tuleb kostjatel seega perioodi 16.01.2008.a. - 25.11.2008.a.eest tasuda summalt 61 630, 12 (krediidisumma koos sissenõude kuludega) viivist 314 päeva eest 5457, 20 krooni ning kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt. Hageja nõuab kostjatelt võla sissenõudmisega seotud kulude väljamõistmist summas 1 400 krooni. Pooled on sellise kulu hüvitamises kokku leppinud üldtingimuste punktis 9.3 ning koosmõjus üldtingimuste p-ga 5.3 ja BIGBANK AS-i hinnakirjaga on hageja nõue 1 400 krooni saamiseks põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja on kostjatele saatnud 13.11.2007.a (tl 65-66) ja 12.12.2007.a. ( tl 67-68) meeldetuletuskirjad, 19.12.2007.a. lepingu ülesütlemise hoiatused (tl 69-70) ning 16.01.2008.a. (tl 71-72) lepingu ülesütlemisavaldused. Hageja on leidnud enda vastuses, et lepingu ülesütlemisavalduste edastamine kostjatele on tõendamata, millega kohus ei nõustu, kuna seda tõendavad AS Eesti Post poolt väljastatud kviitung nr 657669 (tl 159) ja nr 657666 (tl 161). Nõustuda ei saa väitega, mille kohaselt on võla sissenõudmiskulud summas 1400 krooni ebamõistlikult suured, kuna hinnakirjas kokkulepitud tasu ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Nõustuda ei saa kostja esindaja väitega, mille kohaselt ei saa tööjõukulu arvesse tulla. Seoses meeldetuletuskirjade, lepingu ülesütlemise hoiatuste ning lepingu ülesütlemisavalduste koostamisega on hageja töötajatel kulunud tööaega, mis on tulenenud kostjate tegevusest ja millega hagejal on kaasnenud kulutused palgakulu näol. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS § 367) kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja taotleb viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel 25, 05% tagastamata krediidisummalt aastas alates 25.11.2008.a. kuni krediidisumma täieliku tasumiseni. Õiguslikult põhjendatud on TsMS § 367 alusel viivise väljamõistmine lepingus kokkulepitud tasumata krediidisummalt aastas, kuid

§ 113

lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Ka on pooled üldtingimuste punktis 6.2 kokku leppinud, et tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. Kohus rahuldab hageja nõude osaliselt, mõistes kostjatelt solidaarselt välja alates 25.11.2008.a. kuni krediidisumma täieliku tasumiseni viivise vastavalt

§ 113

ettenähtud määras tagastamata krediidisummalt aastas, kuid mitte rohkem kui põhinõude summani.

§ 142

lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kostja M J on andnud võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks käenduse. Hageja nõue ei ületa käendaja vastutuse maksimummäära. Käendajal on õigus võlgniku eest kohustuse täitmise korral esitada võlgniku vastu regressinõue üldistel alustel.

§ 145

lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kohus ei nõustu kostja väitega, mille kohaselt temaga sõlmitud käendusleping ei laiene 23.05.2007.a. tarbijakrediidilepingu nr 0600788/45kt kokkuleppele nr 3, kuna kostja lähtub ekslikult järeldusest, mille kohaselt lõpetas hageja kostjaga nimetatud kokkuleppega võlasuhted. Nõustuda ei saa ka kostja väitega, mille kohaselt käendaja vastutus ei saa tuleneda uuest lepingust, kuna

§ 145

mõte on käendaja vastutus vaid ühe, mitte mitme lepingu rikkumisest tulenevate kohustuste täitmise eest. Võlausaldaja ja käendaja võivad kokku leppida, et käendus laieneb ka tulevastele nõuetele, mis tekivad võlausaldaja ja põhivõlgniku vaheliste kokkulepete tagajärjel, millega muudetakse algselt käendatud nõuet. Seega lähtuvalt käenduslepingu tingimustest võib käendaja vastutada ka mitme lepingu rikkumisest tulenevate kohustuste täitmise eest. 10 Kostja M. J ja hageja on 14.08.2006.a. käenduslepingus kokku leppinud, et antud lepinguga võtab käendaja endale krediidiandja ees vastutuse kõigi krediidiandja ja K. K vahelisest krediidilepingust nr 0600788/45kt ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sh tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest käesolevas lepingus toodud ulatuses. Poolte poolt viimases 05.03.2007.a. käenduslepingu muutmise kokkuleppes on käendaja vastutuse ulatuseks kokku lepitud 183 168 krooni ja käenduse tähtajaks 01.04.2019.a. Seega vastavalt käenduslepingu tingimustele vastutab kostja kõigi hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest summas 183 168 krooni ja tähtajaga 01.04.2019.a.

§ 143

lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Kuna pooled leppisid käenduslepingus kokku käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, siis on tegemist kehtiva käenduslepinguga. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja hagi rahuldada osaliselt ning kostjatelt välja mõista solidaarselt kokku 72 786, 20 krooni, s.o tagastamata krediidisumma 60 230, 12 krooni, intress 5 698, 90 krooni, viivis 5457, 20 krooni ja võla sissenõudmisega seotud kulud 1 400 krooni. Kohtu seisukoht vastuhagi osas Kohus ei nõustu kostja esindaja väitega, mille kohaselt tarbijakrediidilepingu nr 0600788/45kt muutmise kokkulepped on tühised heade kommete põhimõtte rikkumise tõttu vastavalt TsÜS §-le 86. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on pooled vabad kokku leppima intressi suuruses. Intressi suuruses on pooled lepingu sõlmimisel kokku leppinud ning seega ei saa tugineda sellele, et tegemist on ebamõislikult suure ja liigkasuvõtliku intressiga. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-137-06 leidnud, et ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa lugeda laenulepingut heade kommetega vastuolus olevaks ning sellest tulenevalt tühiseks. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei kohaldu TsÜS § 86 lg 2-4, kuna nimetatud lõiked jõustusid 01.05.2009.a., kuid pooled sõlmisid krediidilepingu 14.08.2006.a ja nende lõigete puhul ei ole seadusandja ette näinud ka tagasiulatuva jõu kohaldamist. Kostja esindaja tugineb vastuhagiavalduses ka sellele, et tarbijakrediidileping nr 0600788/45kt ja selle muutmise kokkulepped ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kohus nimetatud väitega ei nõustu. Hageja ei saa vastutada asjaolu eest, et kostjad ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi. Hageja ei ole rikkunud hea usu põhimõtet ka sellega, kui vormistas intressi tasumata jätmisest tuleneva võlgnevuse ümber uueks laenukohustuseks, st tasaarvestas võlgnevuse väljastatava laenusummaga, kuna nimetatud kokkuleppe sõlmimine on seaduslik vastavalt

§ 396lg-le 2.

Kostja esindaja on välja toonud ka selle, et hageja pole kokku lepitud rahasummasid K. K üle kandnud. Kohus nimetatud väitega ei nõustu, kuna raha ülekandmist kinnitavad maksekorraldused nr 53403, nr 61416, nr 87232 ja nr

1. Kohus ei nõustu kostja esindaja väitega, mille kohaselt on käenduslepingu muutmise kokkulepe tühine, kuna see on sõlmitud päev varem kui laenulepingu 0600788/45kt kokkulepe nr
2. Vastavalt

§ 142lg-le 2 võib käenduskohustus laieneda ka tulevastele kohustustele.

Seadus ei keela käendajal võtta vastutust ka kohustuse hilisemast muutmisest või tulevikus tekkivate nõuete eest. Seega asjaolu, et käenduslepingu muutmise kokkulepe on sõlmitud varem kui põhilepingu muutmise kokkulepe, ei muuda 15.11.2006.a. sõlmitud käenduslepingu muutmise kokkulepet tühiseks ega heade kommetega vastuolus olevaks. Nimetatu tuleneb ka Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-165-01, mille kohaselt käenduslepingus kasutatud sõna „võimalike“ rõhutab seda, et lepingutes ei mõelda käendajate vastutust mitte ainult käenduslepingu sõlmimisel olemasolevate, vaid ka tulevikus sõlmitavate lepingu lisadest tulenevate nõuete eest.

§ 142

lg 2 kohaselt võib tulevast kohustust käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Piisavaks loetakse määratletust, kui käendatav kohustus on individualiseeritav võlgniku, võlausaldaja ja sisu osas. Kohus leiab, et käesoleval juhul on käenduslepingus tulevased kohustused piisavalt määratletud, kuna selgelt on välja toodud, kelle kohustusi kelle suhtes käendaja on 11 kohustatud tagama ning seega on käendatav kohustus individualiseeritav võlgniku ja võlausaldaja osas. Käenduslepingus on kokku lepitud ka käenduse kehtivuse tähtajas. Täidetud ei ole

§ 143

lg-st 2 tulenev tingimus, mille kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, sest pooled on kokku leppinud käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 183 168 krooni. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastuhagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ning kuna haginõudest rahuldatakse ca 76 % (72 786, 20 / 95 258, 36 x 100), siis tuleb menetluskuludest jätta 76% solidaarselt kostjate kanda ning 24% hageja kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostja vastuhagi menetlemisega seotud kulud jätta kostja enda kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohtunik: /allkiri/ Marika Leimann Ärakiri õige Nooremreferent Lea Herne Kohtuotsus jõustus 07. septembril 2010. a. Nooremreferent Lea Herne 12