lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
Vastavalt
§-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja on lepingulisi kohustusi rikkunud. Juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja
lg 1 p 1 ja p 4 alusel nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles. 3
lg 1 p 6 annab hagejale õiguse nõuda rahalise kohustise täitmisega viivitamise korral viivist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni
lg 2 sätestab, et võlausaldaja võib kohutuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 1 järgi on viivise määraks
sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.
lg 1 kohaselt on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
lõike 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.
lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees.
lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse ees täies ulatuses. 18.juunil 2009a. esitas hageja haginõude täpsustuse. Täpsustuse kohaselt 14.04.2009 hagiavalduse kohaselt nõudis Hageja põhivõlgnevust, intressi ja viiviseid kokku summas 5 759,23 Eurot. Hagiavalduses esitatud Hageja nõue Eesti kroonides on aga ekslikult konverteeritud kursiga 1 Euro = 15,6735 Eesti krooni, millest tulenevalt on hagiavalduses esitatud nõue arvestatuna Eesti kroonides vale. Alljärgnevalt esitab Hageja täpsustatud nõude. Antud juhul nõue konverteeritakse kursiga 1 Euro = 15,6038 Eesti krooni (see on sooduskurss, mis määratakse vastavalt summa suurusele). Arvestatuna kursiga 1 Euro = 15,6038 Eesti krooni, on Lepingust tulenev nõue kokku 5 759,23 Eurot (89 865,67 Eesti krooni), mis koosneb põhivõlgnevusest summas 4 451,66 Eurot (69 462,66 Eesti krooni), intressist summas 839,02 Eurot (13 091,87 Eesti krooni) ja viivistest summas 468,55 Eurot (7 311,14 Eesti krooni) (Lisa 1). Koguvõlgnevusele lisandub hageja poolt maksekäsu kiirmenetluses kantud menetluskulu (so riigilõiv summas 2 093,19 Eesti krooni) ja hagimenetluse täiendav riigilõiv, kokku 6 406,81 Eesti krooni. Kohtuistungil jäi hageja esitatud seisukohtade juurde. Hageja rõhutas, et kostja olles OÜ Loper ainuke juhatuse liige oli teadlik OÜ Loper pankrotimenetlusest, seega on täidetud
Hageja arvestas sellega, et põhivõlgniku kohustus oli tagatud käendusega, seega võib hageja puudujääva osa suhtes esitada nõude käendaja vastu. Hageja kinnitas kohtule, et nad ei lubanud pankrotihalduril võtta rohkem raha kui 15% pankrotimenetluse kulude katteks. Võlausaldajal ei ole kohustust esitada vastuväidet pankrotimenetluses jaotusettepanekule. Käendaja ei saa esitada vastuväidet tulenevalt
4 Hageja esitas tõendina laenulepingu nr 04-327465-JI /tl30-35/, väljatrükid väljaandest Ametlikud Teadaanded /tl 36-37/, , lepingul sooritatud operatsioonide väljavõte /tl 38-42/, käenduslepingu /tl 44-45/, kostjale edastatud teatised /tl 46-49/, kohtumäärus 04.11.2008. /tl 86-87/. Kostja kirjalikud vastuväited ja kostja seisukoht kohtus Kostja Väino Mets ei tunnista enda vastu esitatud hagi ja on seisukohal, et see on ebaselge ja tuleb jätta rahuldamata. Seda alljärgnevatel põhjendustel ning asjaoludel: Väino Mets ei vaidle vastu hagi aluseks olevatele asjaoludele, et AS Swedpank ja OÜ Loper sõlmisid 22.06.2004 laenulepingu OÜ-le Loper 35'151,00 eurot laenamise kohta. Samuti ei vaidle Väino Mets vastu asjaolule, et ta sõlmis samal päeval hagejaga käenduslepingu laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks viidatud laenulepingu järgi. Samuti ei vaidle kostja vastu asjaolule, et OÜ Loper pankrot kuulutati välja 26.01.2007.a. ning sellega laenuleping lõppes PankrS § 42 alusel - intresside ja viiviste arvestamine pidi lepingu järgi peatuma. Kostja Väino Mets vaidleb hagile vastu, kuna hagiavaldusest ei nähtu, millises osas on laenukohustus ja kõrvalkohustused täidetud võlgnik OÜ Loper poolt. Samuti ei nähtu hagiavaldusest ega selle lisadest kas ja mis tingimustel realiseeriti muud tagatised. Vastavalt laenulepingu (hagi lisa 1) punktile 2.16 tagasid OÜ Loper kohustuste täitmist lisaks Väino Metsa käendusele notariaalne ehitise pant võlgnikule kuuluval vallasasjast ehitisel tootmishoonel Tallinna mnt.21 Lihula, Läänemaa ning notariaalne kommertspant võlgniku vallasvarale. Hagist ei nähtu, mis on saanud neist, võlgnikule kuuluvatest tagatistest. Kui tagatised on nõude katteks siiani realiseerimata, siis on Väino Metsal õigus pöörata
Samuti oli Väino Metsal
lg.5 alusel õigus keelduda käendusega tagatud kohustuste täitmisest ja nõuda, et võlausaldaja rahuldaks esmalt oma nõuded pandi arvelt. Kostja Väino Metsale on täiesti mõistetamatu, miks ei ole OÜ Loper võlgu täielikult kustutatud pandivara arvelt. Arvestades asjaolu, et hageja nõuab hagejalt põhivõlga summas umbes 1/10 laenusummast, võib oletada, et laen on osaliselt kustutatud pandi arvelt, kuid pandivara väärtus pidi olema enam kui küllaldane võlgnetavate kohustuste täielikuks kustutamiseks. Väino Mets avaldab, et hageja on rikkunud
lg.2 sätestatud teatamiskohustust ega teatanud talle OÜ Loper pankrotimenetluse algatamisest. Vastavalt
lg.3 väheneb võlausaldaja nõue käendaja vastu viidatud teavitamiskohustuse rikkumise tõttu selle rikkumisega käendajale tekitatud kahju võrra. Kui Väino Metsa oleks teavitatud OÜ Loper pankrotimenetluse algatamisest ja Swedbank nõude esitamiest, siis saanuks ta käebdajana esitada ka ise tingimusliku nõude PankrS § 98 sätetel ja osaleda aktiivselt pankrotimenetluses. Väino Mets avaldab, et tema pankrotimenetlusse ja pandivara müüki kaasamise korral oleks ta suure tõenäosusega (sest huvilisi oli) leidnud ostja, kes oleks pandivara eest maksnud hinna, millest olnuks võimalik kanda proportsionaalselt pankrotimenetluse kulud ja kustutada täielikult käendusega tagatud kohustus. Seega on võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumisega tekitatud Väino Metsale kahju 90'267,29 ja hageja nõuet tuleb selle võrra vähendada. Täiesti ebaselge ja hagiavalduses põhjendamata on hageja intresside ja viiviste nõue. 5 Hagiavaldusest ei nähtu üldse, mis perioodi ja mis võla eest ning mis määras on need intressid ja viivised arvestatud. Kostja esindajale on üldse arusaamatu, kuidas hagejal saab üldse olla praegu mingit intresside või viiviste nõuet, kui tagatav laenuleping lõppes PankrS § 42 sätetel pankroti väljakuulutamisest ning koos sellega lõppes intresside ja viiviste arvestus. Enne pankroti väljakuulutamist arvestatud viivised ja intressid tulnuks ju kustutada pandivara müügist laekuvate vahendite arvelt ja hiljem uusi viiviseid hageja arvestada ei saanud. Kui OÜ Loper pankrotiotsus lõpetas hageja õiguse arvestada intresse ja viiviseid põhivõlgniku suhtes, siis lõppes ka vastav õigus käendaja suhtes, sest käendajal ei ole mitte iseseisvat kohustust võlausaldaja suhtes, vaid ta käendab põhivõlgniku kohustust (mis lõppes pankroti välja-kuulutamisega) ja vastutab selle eest põhivõlgnikuga solidaarselt. Samuti on täielikult arusaamatu on hageja viivisenõue alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on hagiavalduses õiguslikult põhistanud viiviste nõuet
lg.1 ja § 94 lg.1 järgi seadusjärgses viivistemääras, hagi resolutiivosas nõuab aga viivist määras 54,75% aastas. Vastavalt hageja hagi täienduses esitatud andmetele ja Loper OÜ pankrotimenetluse lõpparuandele võõrandati Loper OÜ laenu tagatiseks olnud, vallasasjast ehitisena panditud Tallinna mnt.21 Lihula vallasasjast ehitis koos sisseseadega - mis pidi olema koormatud kommertspandiga, kokku hinnaga 430'111.- krooni. Kohtumäärusest nähtub, et hageja nõue võlausaldajana moodustas 376'002,35 eesti krooni.Nagu neist andmetest nähtub, ületas pandiga koormatud vara müügihind pandiga tagatud kohuse rahalist väärtust. Vastavalt pankrS § 153 lg.2 võib pankrotivara hulka kuuluva pandieseme müügist saadud vahendite arvelt teha PankrS § 146 sätestatud väljamakseid kuni 15% ulatuses ja sellest tulenevalt - vähemalt 85% pandieseme müügist saadud vahenditest peab jääma pandiga tagatud nõude rahuldamiseks.Selle loogika kohaselt pidanuks Swedpank AS saama pandi eseme võõrandamisel saadud müügihinnast 430111.- krooni 85% ehk saama oma nõudele rahuldust pankrotimenetluses summas 365'594,35 eesti krooni. Sellest summast jäänuks rahuldamata Loper OÜ kohustus 10408 krooni suuruses summas ( 376002,35 - 365'594,35) ja Väino Mets tunnistab selles osas Swedpank AS hagi. Ülejäänud osas: 79457,67 (89865,67- 10408) eesti krooni nõude osas Väino Mets hagi ei tunnista ja on seisukohal, et võlausaldaja on selles osas sisuliselt oma pandiõigusest - oma pandiõiguse maksma panemisest.
lg.5 näeb ette, et kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Sisuliselt on hageja võlausaldajana loobunud ilma seadusliku aluseta pandi müügist saadud vahendite endale üle andmise nõudest - see tähendab, ta on loobunud selle summa osas ioma pandiõigusest ehk millega ta on kahjustanud muid, käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud tagatisi. Sellega on ta kahjustanud käendaja õigusi võrreldes lepingu sõlmimise ajal olnud õigustega ja käendaja kahjuks on summa 79457,67 EEK , mille võrra hageja loobus oma pandiõiguse maksmapanemisest. Selle s summa ulatuses suurenes käendaja vastutus: ilma selle pandiõiguse maksmapanemisest loobumiseta olnuks käendaja vastu esitatud nõue 79457,67 EEK väiksem, või olnuks käendajal peale kohustuse täitmist võimalus selles osas pöörata oma nõue
6 Kostja on veendumusel, et hageja on rikkunud
lg.2 ja § 145 lg.5 sätestatud võlausaldaja kohustusi, millega on tekitatud käendajale kahju, mille võrra tuleb hageja nõuet vähendada. Kohtuistungil jäi kostja oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja seadused, mida kohus kohaldas Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära hageja ja kostja, leiab, et esitatud hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 22.06.2004 sõlmisid hageja ja kostja lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr * (edaspidi Käendusleping). Käenduslepingu p 1 kohaselt käendaja vastutab laenulepingust nr *(edaspidi Leping) ja Lepingu kõigist lisadest tulenevat OÜ Loper kohustuste kohase täitmise eest Panga ees solidaarselt Laenusaajaga. Käendaja vastutab võlgnetava summa, kuid mitte rohkem kui 642 000 Eesti krooni tasumise eest. Poolte vahel ei ole vaidlust selle, et hageja tunnustatud nõue OÜ Loper pankrotimenetluses oli esimeses rahuldamisjärgus summas 376 002.35 krooni /tl 83 ja 97/. 18.06.2009.a. hagiavalduse täpsustuse kohaselt on hagejale jaotise alusel välja makstud 286 136.68 krooni. Tunnustatud nõudest on hagejale välja maksmata 89 865.67 krooni. Seetõttu esitas hageja puudu jäänud osas nõude kostja kui Lepingust tulenevate kohustuse käendaja vastu. Kostja on tunnistanud hagi 10 408 krooni ulatuses. Poolte vahel on vaidlus 79 457.67 kroonis. Kostja on esitanud väite, et hageja on rikkunud Võlaõigusseaduse (edaspidi
) § 146 lg-s 2 ja 145 lg 5-s sätestatut.
lg 5 kohaselt kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Vastavalt Lepingu p 2.16 oli Lepingu tagatiseks notariaalne ehitise pant tootmishoonele asukohaga Tallinn mnt 21, Lihula, notariaalne kommertspant laenusaaja vallasvarale ja Väino Mets’a käendus. Käenduslepingu sõlmimise ajal olid olemas pandiesemed tootmishoone ja põhivõlgnikule kuuluvad vallasasjad. Vastavalt Pankrotiseaduses sätestatule müüdi vara enampakkumisel ja müügist saadi 430 310 krooni, sellest pandiesemete müügist saadi 430 111 krooni /tl 87/. Kuna võlausaldaja ei vaidlustanud pankrotimenetluses jaotusettepanekut ega lõpparuande kinnitamist, siis võlausaldaja tegevuse tulemusena on kahjustatud muid käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud tagatisi. Kostja on tunnistanud hagi summas 10 408 krooni. Kostja väidetel PankrS § 153 lg 2 järgi võib pankrotivara hulka kuuluva pandieseme müügist saadud vahendite arvelt teha PankrS § 146 sätestatud väljamakseid kuni 15% ulatuses ja sellest tulenevalt - vähemalt 85% pandieseme müügist saadud vahenditest peab jääma pandiga tagatud nõude rahuldamiseks. Selle loogika kohaselt pidanuks Swedpank AS saama pandi eseme võõrandamisel saadud müügihinnast 430111.- krooni 85% ehk saama oma nõudele rahuldust pankrotimenetluses summas 365'594,35 eesti krooni. Sellest summast jäänuks rahuldamata Loper OÜ kohustus 7 10408 krooni suuruses summas ( 376002,35 - 365'594,35) ja Väino Mets tunnistab selles osas Swedpank AS hagi. Kohus nõustub, et tulenevalt PankrS § 153 lg 2 võib pankrotivara hulka kuluva pandieseme müügist saadud vahendite arvelt teha PankrS § 146 sätestatud väljamakseid kuni 15% ulatuses. Pärnu Maakohtu 04.11.2008.a. määruse kohaselt, millega kinnitati OÜ Loper pankrotimenetluses lõpparuanne ja lõpetati pankrotimenetlus/ tl 86-87/, kinnitas kohus 07.10.2008.a. määrusega jaotusettepaneku. Vastavalt PankrS §-le 145 lg 4 võib määruse peale, millega kohus on jaotusettepaneku kinnitanud, nii võlausaldaja kui võlgnik esitada määruskaebuse. Kohtule ei ole esitaud andmeid selle kohta, et võlgnik või võlausaldaja on vaidlustanud 07.10.2008.a. kohtumääruse, millega kohus kinnitas OÜ Loper pankrotimenetluses jaotusettepaneku. Seega hageja OÜ Loper võlausaldajana nõustus, et OÜ Loper pankrotimenetluses tehakse väljamakseid pandieseme müügist saadud rahasummast rohkem kui 15%, mille sätestab PankrS § 153 lg 2. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Lepingu tagatiseks olevad pandiesemed, mille koosseisus oli ehitis, mis asus Tallinna mnt 21 Lihulas ja samas asuvad õmblustööstuse seadmed, müüdi 430 111 krooni eest. Seega saanuks pandieseme müügist saadud rahasummast maha arvata 64 516.65 krooni vastavalt PankrS § 153 lg 2 ning hagejale tulnuks jaotise alusel välja maksta 365 594.35 krooni. Jaotise alusel on aga hagejale välja makstud 286 136.68 krooni. Hagejale väljamaksmata raha osa on 89 865.67 krooni /tl 87 pöördel/. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et hageja tegevuse tulemusena ei vähenenud tagatis. Hageja esitas küll tähtaegselt nõude OÜ Loper pankrotimenetluses, kuid lähtudes
ÜS § 138 lg 1 sätestatud hea usu põhimõttest, tulnuks hagejal esitada vastuväide OÜ Loper pankrotimenetluses jaotusettepanekule ja vaidlustada lõpparuande kinnitamine. Kuna hageja seda teinud ei ole, siis on vähenenud väljamaksed hagejale pankrotivarast 79 457.67 krooni võrra pandiga tagatud nõude eest. PankrS § 153 lg 2 on materiaalõiguse normiks, mis sätestab pandiga tagatud nõude ja samal ajal ning sellega seotult ka pankrotimenetlusega seotud väljamaksete, rahuldamise ulatuse.
lg 2 järgi põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. Hageja on seisukohal, et kuna kostja oli OÜ Loper juhatuse liige ja OÜ Loper esitas ise kohtule avalduse pankrotimenetluse algatamiseks, siis oli kostja teadlik pankrotimenetlusest ja seega on hageja poolt täidetud
Oluline on, et käendaja teaks käimasolevast pankrotimenetlusest. Kohus leiab, et teatamiskohustus tekib alates sellest, kui on teada saadud pankrotimenetluse algatamisest, seejuures loeb positiivne teadasaamine, mitte teadmapidamine. Lisaks teatamiskohustusele on võlausaldaja kohustatud esitama ka nõude võlgniku vastu pankrotimenetluses. Hageja esitas tähtaegselt nõude võlgniku pankrotimenetluses.
lg 2 sätestatud teatamiskohustus on imperatiivne norm, mis kohustab võlausaldajat viivitamatult teatama käendajale pankrotimenetlusest. Asjaoluga, et kostja oli OÜ Loper juhatuse liige, ei ole täidetud hageja poolt
lg-s 2 sätestatud teatamiskohustus.
lg 2 eesmärgiks on vältida käendaja vastutuse suurenemist põhivõlgniku rikkumise korral ning tagada käendaja võimalus regressinõuete esitamiseks põhivõlgniku pankrotimenetluses.
lg 1 sätestab, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hageja, jättes täitmata võlausaldaja teatamiskohustuse ja hiljem mitte vaidlustades jaotusettepanekut OÜ Loper pankrotimenetluses ning lõpparuande kinnitamist, ei ole käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja on tõendanud, et hageja tegevuse tagajärjel on kostjale tekitatud kahju summas 79 457.67 krooni. Käenduslepingu p 2 kohaselt on pooled kokku leppinud, et Käendaja vastutab lepingust tulenevate Laenusaaja kohustuste täitmise eest ka juhul, kui Laenusaaja esitab Panga nõudele 8 vastuväite, sealhulgas kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite Laenusaaja likvideerimise, pankroti või sundlõpetamise korral või Lepingu kehtetuse vastuväite. Hageja viitab
lg 2, millest tulenevalt ei saa käendaja esitada niisuguseid vastuväiteid, mille võimaliku esitamise eest võlausaldaja kaitsmine oli just käenduse andmise eesmärgiks. Seega ei saa käendaja esitada põhivõlgniku kohustuse vähenemise või lõppemise vastuväidet tema pankrotimenetluses /tl 117/. Kostja on seisukohal, et ta on esitanud käendajana võlausaldaja nõude vastu vastuväite
§-de 145 lg 5 ja 146 lg 2 alusel. Seda vastuväidet ei välista
lg 2 reservatsioon, sest
lg 5 ja 146 lg 2 vastuväidet ei saa esitada põhivõlgnik.
lg 2 sätestab, et käendaja ei või esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Sel juhul ei või käendaja eelkõige esitada pärija vastutuse piiratuse vastuväidet ning põhivõlgniku kohustuse lõppemise või vähendamise vastuväidet tema likvideerimis- või pankrotimenetluses ja seltsingu lõpetamisel õigusjärgluse puudumise korral. Kohus leiab, et hageja tõlgendus
lg 2 tähendab sisuliselt seda, et kui põhivõlgniku suhtes käib pankrotimenetlus, ei saa käendaja esitada vastuväidet põhivõlgniku kohustuse vähenemise või lõppemise suhtes.
lg 2 sätestab, et käendaja ei või esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada.
lg 2 ei välista käendaja vastuväidete esitamist, mida põhivõlgnik esitada ei saa. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et
Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hagi osaliselt osas, milles kostja on hagi tunnistanud s.o summas 10408 krooni. Hageja on esitanud nõude, mille ta palub mõista kostjalt välja viivis protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tunnustatud nõue OÜ Loper pankrotimenetluses oli esimeses rahuldamisjärgus summas 376 002.35 krooni ja hagejale on jaotise alusel välja makstud 286 136.68 krooni. Kostja tunnistades hagi summas 10 408 krooni on oma kirjalikus vastus kohtule /tl 98/ viidanud, et Swedpank AS pidi saama pandi eseme võõrandamisel saadud müügihinnast 430111.- kroonist 85% ehk saama oma nõudele rahuldust pankrotimenetluses summas 365'594,35 eesti krooni. Sellest summast jäänuks rahuldamata Loper OÜ kohustus 10408 krooni suuruses summas ( 376002,35 - 365'594,35) ja Väino Mets tunnistab selles osas Swedpank AS hagi. Ülejäänud osas: 79457,67 (89865,67- 10408) eesti krooni nõude osas Väino Mets hagi ei tunnista ja on seisukohal, et võlausaldaja on selles osas sisuliselt oma pandiõigusest - oma pandiõiguse maksma panemisest. Hageja seisukohtadel /tl 106-107/ on tunnustatud nõudest välja maksmata 89 865.67 krooni. Kostja on vastu vaielnud, et hageja hagiavaldusest ning hagi täpsustusest ei tulene, milline on intresside ja viiviste arvutamise põhimõtted. Kostja, tunnistades hagi osaliselt ei ole täpsustanud, millisest nõuetest koosneb tema poolt tunnistatud 10 408 krooni, kuid jälgides kostja poolt hagi osalisel tunnistamisel esitatud arutluskäiku, on kostja tegelikult tunnistanud hageja poolt hagiavalduses esitatud intresside ja viiviste arvutuste käiku. Kohus leiab, et hageja poolt on intresside ja viiviste arvutuskäik esitatud piisavalt selgelt ja arusaadavalt. Haginõude täpsustuse kohaselt /tl 82/ on hageja nõue kokku 89 865.67 krooni, millest põhivõlgnevus on 69 462.66 krooni, mis moodustab kogu võlgnevusest 77.30% (69462.66x100:89865.67). Intress on 13 091.87 krooni, mis moodustab kogu võlgnevusest 9 14.56 % (13091.87x100:89865.67). Viivised on summas 7311.14 krooni, mis moodustab kogu võlgnevusest 8.14% 7311.14x100:89965.67). Kohus leiab, et arvestades kostja poolt esitatud hagi osalise tunnistamise arutuse käiku, on kostja tunnistanud põhinõuet ja kõrvalnõudeid samas proportsioonis, mis hageja on esitanud hagi täpsustamise avalduses. Kostja on tunnistanud hagi 10 408 krooni ulatusest, millest põhinõue moodustab 77.30 % (77.30x10408:100) ehk 8045.38 krooni. Intressid on põhinõudest 14.56% (14.56x10408:100) ehk 1515.40 krooni. Viivised on põhinõudest 8.14% (8.14x10408:100) ehk 847.21 krooni. Vastavalt TsMS § 367 viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodud sätte alusel tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis 0.150 % päevas põhinõudelt, mille suuruseks on hagi rahuldatud osas 8045.38 krooni. Vastavalt TsMS § 486 lg. 4 hagiavaldus loetakse hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, kui hagi võetakse menetlusse kuue kuu jooksul makseettepanekule vastuväite esitamisest alates. Pärnu Maakohtu menetluses oli AS Hansapank maksekäsu kiirmenetluse avaldus Väino Mets vastu põhivõlgnevuse 69 773.09 krooni ja kõrvalnõuete 20 494.20 krooni maksmise nõudes. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati 26.01.2009a. Kohus tegi 28.02.2009.a..a. määrusega võlgnik Väino Metsale makseettepaneku võla tasumiseks, mille võlgnik sai kätte 09.02.2009.a. 17.02.2009.a. saabus kohtule võlgnikult vastuväide maksekäsu kiirmenetluses. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 16. 04.2009.a Eeltoodu alusel loetakse hagiavaldus esitatuks alates 26.01.2009.a. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1, 2 ja 4 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus on rahuldanud hagi 11.58 % ulatuses. Eeltoodu alusel jäävad kostja kanda menetluskulud 11.58% ulatuses ja hageja kanda jäävad menetluskulud 88.42 % ulatuses. Vastavalt TsMS §-le 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS §-le 138 lg 1 ja 2 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. 10 Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on sätestatud TsMS § 144. Ruth Sild /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.