TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-817 Otsuse kuupäev 28. juuli 2010 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Marko Lind (Linnu) kaebus Viru Vangla direktori 3

§ 20

). Vaidluse lahendamisel kohaldab halduskohus kehtivat materiaalõigust (eelkõige

§ 25ja RVast

S § 9 lõige 1) ja juhindub Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.

1. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-93-09 väljendatud seisukohtadest. Kohtuotsuse punktis 12 on halduskolleegium muu hulgas leidnud, et: „RVastS § 9 lg-s 1 on ette nähtud isiku õigus nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas juhul, kui kahju on tekitatud vabaduse võtmisega. Vangistuse ajal on piiratud isiku põhiseaduse §-st 20 tulenev õigus vabadusele, samuti võimalus teostada vabadusõigusega olemuslikult seotud õigusi. Vangistusega kaasnevate piirangute määr on sätestatud vangistusseaduse
2. ja
3. peatükis. VangS §-s 651 on sätestatud kartserisse paigutamisega kaasnevad kinnipeetava õiguste ja vabaduste täiendavad piirangud. Näiteks ei ole kinnipeetavale kartseris lubatud isiklikud asjad ning tal ei ole lubatud liikuda vangla territooriumil. Samuti võib vangla piirata VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kartserisse paigutamisega piiratakse seega oluliselt kinnipeetava vabadusi ja õigusi võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga. Kolleegium leiab, et kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel.“
4. Riigikohtu osundatud seisukohad on kohaldatavad ka käesolevale vaidlusele. Kaebajalt oli seitsme ööpäeva jooksul seega võetud vabadus RVastS § 9 lõike 1 tähenduses, mille tõttu on kaebajal tekkinud sellel alusel rahalise mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõigus vastustaja vastu.
5. Kaebaja on esitanud taotluse 8 000 krooni suuruse hüvitise väljamõistmiseks. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lõige 2). Kaebaja poolt esitatud taotlust hüvitise suuruse osas ei saa lugeda proportsionaalseks õiguserikkumise raskusega. Halduskohus arvestab hüvitise suuruse kindlaksmääramisel muu hulgas õiguserikkumise raskust. Analoogsetes asjades on peetud piisavaks hüvitiseks 100 krooni kartseris viibitud ööpäeva eest (näit Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-14-06, p 14 ja otsus asjas 3-3-1-93-09 p 15). Kaebaja viibis kartseris 7 ööpäeva ( 7x 100=700). Vastustaja on distsiplinaarkaristuse käskkirja ise kehtetuks tunnistanud ja seega on haldusorgan ise tuvastanud käskkirja õigusvastasuse, mis on haldusakti kehtetuks tunnistamise eelduseks. Halduskohus on seisukohal, et kuna vähem intensiivsete rikkumiste puhul võib mittevaralise kahju hüvitamiseks olla piisav ka ainuüksi õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine, siis saab asjaolu, et haldusorgan on ise vaide rahuldanud, arvestada ka hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Halduskohus peab hüvitise suuruse kindlaksmääramisel võimalikuks arvestada ka asjaoluga, et vastustaja on kaebaja ees vabandanud (tl 30).

§ 25

järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.

§ 25eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine.

Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 06.06.2002.a kohtuotsus 3 haldusasjas nr 3-3-127-02 p 13). Kaebaja ise on distsiplinaarsüüteo toimepanemist tunnistanud. Karistuse määramise käskkiri tühistati karistuse ebaproportsionaalsuse tõttu. Distsiplinaarsüüteo toimepanemisega on kaebaja aga ise osalenud endale kahju põhjustamises (RVastS § 13 lõike 1 punkt 4 ja võlaõigusseaduse § 139 lõige 1). Halduskohus peab eeltoodust tulenevalt õiglaseks hüvitiseks 300 krooni suurust summat ning määrab selle summa kaebajale hüvitiseks.

1. HKMS § 92 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks lahend tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja oli kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud (tl 22). HKMS § 95 lõike 1 alusel tuleb vastustajalt seega välja mõista riigituludesse riigilõiv 250 krooni (RLS § 56 lõige 11). Kohtulahendiga väljamõistetud riigilõiv kuulub kandmisele Rahandusministeeriumi pangakontole SEB Pangas a/a 10220034796011, viitenumber 2900078525 või Swedbank a/a 221023778606 viitenumber
2. Roby Koik kohtunik 4