← Eesti

3-09-1202/77

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 16. juuni 2010, Tallinn Haldusasja num

§ 84alusel tuleb viidatud kahte tehingut käsitleda A.

Põldmäe tehtud ühe tehinguna, ning A. Põldmäel tekkis ka tulumaksukohustus. A. Põldmäe ja OÜ Põllutehnika vahelise kinnistu müügitehingu vorm ei olnud sisule vastav, tehingu sisust ilmneb maksudest kõrvalehoidumise eesmärk. A. Põldmäel tekkis tulu I. P.a poolt tasutud 45 mln kr laekumisega OÜ Põllutehnika arvele. Arnold Põldmäe kaebuses paluti maksuotsus tühistada. Maa erastamise ajal tegutses kaebaja füüsilisest isikust ettevõtjana ning kasutas soetatud kinnistut nii enne kui pärast maa ostmist oma ettevõtluses rapsi ja teravilja kasvatamiseks. Septembris 2002 esitas ta vallavalitsusele taotluse detailplaneeringu algatamiseks eesmärgiga rajada kinnistule talu keskus ja eraldada (jagada) mõned krundid oma lastele elumajade ehitamiseks. Detailplaneering algatati detsembris 2002, kuid planeeringu dokumentatsiooni ei koostatud, sest selgus, et talukeskuse ja elamute ehitamine läheb liiga kalliks; lähtetingimused aegusid 01.04.

  1. Kaebaja soovis järk-järgult vähendada ja lõpuks lõpetada põllumajandusega tegelemist FIE-na ja laiendada põllumajandusega tegelemist OÜ Põllutehnika kaudu, mistõttu otsustas võõrandada kinnistu osaühingule. Selline soov oli tingitud erinevate ettevõtlusvormide ebavõrdsest maksustamisest –äriühingul tekib maksukohustus kasumi jaotamisel, FIE peab maksma tulu- ja sotsiaalmaksu ettevõtluses teenitud tulult. Seetõttu otsustas A. Põldmäe hakata tulevikus tegutsema maksusäästlikult. Sisuliselt oli käesoleval juhul tegemist FIE-le kuulunud varaga mittevaralise sissemakse tegemisega äriühingusse, kuid arvestades mitterahalise sissemakse tegemise keerukat protsessi ja asjaolu, et juba varem oli loodud OÜ Põllutehnika, pidas A. Põldmäe kõige mõistlikumaks võõrandada kinnistu osaühingule turuhinnas. Maksuriskide maandamiseks otsustas kaebaja tellida hindamisakti kinnisvarabüroolt AS Tõnisson Kinnisvarakonsultant, kes hindas märtsis 2006 kinnistu väärtuseks 490 000 kr. Notarite pikkade järjekordade tõttu sõlmiti leping 13.06.
  2. Pärast kinnistu soetamist hakkas OÜ Põllutehnika kasutama seda oma ettevõtluses, tegi vajalike kulutusi põllu hooldamiseks ja hakkas tegelema järgmise aasta külviplaanide koostamisega, et esitada vastavasisuline informatsioon PRIA-le. Augustis 2006 tehti aga OÜ-le Põllutehnika selle juhatuse liikme A. Põldmäe poja P. P. kaudu ettepanek kinnistu müüa, mida osaühing küll esialgu tõsiselt ei võtnud, kuid arvestades pakutud summa suurust 45 mln kr, otsustas riskida ja pakkumise vastu võtta. Kinnistu ostumüügilepingu J. P. sõlmis osaühing 22.08.
  3. Maksuhaldur on

§ 84kohaldanud vääralt. Kaebaja ei teinud 13.06.2006 tehingut eesmärgiga hoiduda kõrvale maksude tasumisest ning 2

(9)3-09-1202 sellist eesmärki pole maksuhaldur ka tuvastanud. Tõendatud pole, et 13.06.2006 tehingut sõlmides oleks kaebajal olnud teada 22.08.2006 tehingu tegemine. Kaebaja oli kinnisvara- spetsialistilt hinnangu saamisel ja on ka praegu veendunud, et hinnangus kajastatud turuväärtus 490 000 kr oli õige. FIE-na tegevust pole kaebaja lõpetanud eelkõige põhjusel, et kaebajale maksusumma määramisel läheks osaühing pankrotti. I. P. ega tema esindaja pole jaanuaris 2006 teinud kaebajale miljonitesse ulatuvat ostupakkumist, nagu väidab maksuhaldur. Kõnealuse kinnistu väärtust ei saa võrrelda Tallinna piiril või tehnoparkide lähistel oleva kinnistu väärtustega ning maksuhaldur on võrrelnud võrreldamatuid asju. Väide, et 13.06.2006 tehingu tegemisel oli juba olemas ka kokkulepe kinnistu müügihinnas 45 mln kr, on paljasõnaline ja tõendamata. Sellist kokkulepet polnud ega saanudki olla. Maksuotsuses viidatud K. M. selgitused üksi sellise kokkuleppe olemasolu ei tõenda, nagu ei tõenda kokkuleppe olemasolu ka I. P.i poolt laenutaotluse pangale esitamine enne 13.06.
  1. Kaebaja on saanud kinnistu võõrandamisest tulu 500 000 kr ning OÜ Põllutehnika poolt kinnistu võõrandamisest saadud tulu 45 mln kr ei saa omistada kaebajale. Maksuhaldur pole kaebaja maksustamisel järginud TuMS § 36 sätestatud kassapõhist arvestusprintsiipi. Selle sätte järgimiseks peab mitte üksnes põhjendama seda, et tulu laekus füüsilise isiku kontrolli all olevasse äriühingusse, vaid ka seda, kuidas füüsiline isik sai seda raha kasutada ja kuidas füüsilise isiku vara suurenes. Asjas pole vaidlust, et kõnealune raha on jäänud OÜ Põllutehnika ettevõtlusesse, ning maksuhaldur pole tõendanud, et kaebaja on seda oma huvides ära kasutanud. Tehingu sisu ja vormi vastuolu käsitlus on maksuotsuses selgelt puudulikult motiveeritud. Samuti ei ole maksuotsuses käsitletud topeltmaksustamisega seotud problemaatikat, kuigi eriarvamuses kontrollaktile on kaebaja sellele maksuhalduri tähelepanu juhtinud. PMTK vaidles kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta ning jäi maksuotsuses esitatud seisukohtade ja järelduste juurde. Tallinna Halduskohus jättis A. Põldmäe kaebuse rahuldamata, tühistas esialgse õiguskaitse ja jättis asjas kantud menetluskulud kaebaja enda kanda. Kohus nõustus vastustaja seisukohaga, et A. Põldmäe tegevus on olnud teadvustatud ja maksukohustuse võimalikkust pidi A. Põldmäe ette nägema. A. Põldmäe poolt maa võõrandamise faktilised asjaolud koostoimes kinnitavad veenvalt maa müüki OÜ-le Põllutehnika maksueelise saamise eesmärgil. Kahe kuu jooksul, mis maa osaühingu valduses oli, maa kasutuses muudatusi ei toimunud. Pärast kinnistu müüki I. P.ile jäi OÜle Põllutehnika maa valdamise õigus kuni 01.11.2007 (lepingu p 3.1) ning A. Põldmäe kohtuistungil antud seletuse kohaselt kasutas ta selle aja jooksul maad jätkuvalt põllumaana. Tunnistaja I. P.i ütluste kohaselt võis maad põllumaana kasutada ka pärast tehingu sõlmimist, mille kohta oli A. Põldmäega suuline kokkulepe. Viidatust nähtuvalt oli kinnistu põllumaana kasutamine kaebajal võimalik nii FIE-na kui ka OÜ Põllutehnika kaudu. PRIA toetused olid garanteeritud kuni
  2. a lõpuni. Et olemas oli kokkulepe kõnealuse kinnistuga kahe tehingu sõlmimiseks, kinnitas tunnistajana kohtus üle kuulatud K. M.. Tunnistaja selgitas, et 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ otsis
  3. a alguses elamuarenduseks sobivaid maid, silma jäi XXX XX kinnistu oma suuruse ja asukoha poolest, mis menetletavas üldplaneeringus oli märgitud perspektiivse elamumaana; sinna oli algatatud ka detailplaneering maa sihtotstarbe muutmiseks; tunnistaja otsis A. Põldmäe telefoninumbri internetist ja võttis ühendust telefoni teel; suhtlemine toimus P. Põldmäega, kes juba enne esimese tehingu tegemist ütles, et vaja on teha ka teine tehing; kahe tehingu sõlmimise vajalikkust tunnistajale ei selgitatud. Maksuhaldur luges majanduslikust tõlgendusest lähtuvalt tehingute ja toimingute tegeliku majandusliku sisuga vastavuses olevaks tehinguks müügitehingu füüsilisest isikust maksukohustuslase A. Põldmäe ja I. P.i vahel, ning kohus nõustub sellega. Kaebaja selgitused tema poolt OÜ-le Põllutehnika (sisuliselt iseendale) maa (perspektiivne elamumaa) põllumajandusmaana müümise kohta ei ole veenvad. Kahe kõnealuse tehingu vahel on olnud väga lühike aeg (ca 2 kuud), tehingusummad on väga erinevad (490 000 kr ja 4,5 mln krooni) ja kuni
  4. aastani tegutses kaeba3
(9)3-09-1202 ja FIE-na edasi. Tõnisson Kinnisvara Konsultant AS-lt on A. Põldmäe OÜ Põllutehnika esindajana küsinud maatulundusmaa sihtotstarbega XXX XX kinnistu hinda ning ekspert ongi andnud kinnistu turuväärtuse põllumaale. Tunnistaja K. M. ütluste kohaselt oli antud maale juba kevadel 2006 algatatud detailplaneering maa sihtotstarbe muutmiseks. Ka Rae Vallavalitsuse kodulehel oli avaliku teabe kohaselt kinnistu mitte kui kasutuses olev põllumaa, vaid perspektiivne elamumaa. Tunnistaja I. P. kinnitas, et tema kui kinnisvaraarendaja eesmärk oli omandada perspektiivne elamumaa, ning ka tunnistaja J. J. (ostjat I. P.i esindav isik) kinnitas, et polnud kahtlusi selles, et tegemist on perspektiivse elamumaaga. Tehingute tegemise otsustajaks oli A. Põldmäe ning usutav pole, et tema poeg P. P., saades teada, et kinnisvarafirma soovib kinnistut osta, ei rääkinud sellest kinnistu omanikule A. Põldmäele, vaid tegutses ostu-müügi läbirääkimisi pidades ja kokkuleppeid sõlmides sisuliselt omaniku teadmata ja tema selja taga. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Arnold Põldmäe apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Halduskohus rikkus oluliselt kohtumenetluse norme ja kohaldas vääralt materiaalõigust. Kohus on otsust põhjendanud üldsõnaliselt ja jätnud tähelepanuta kaebaja väited, põhjendused ja tõendid. Tõendeid on hinnatud eelotsustuslikult ja valikuliselt. Viidates kahe tehingu vahelisele lühikesele ajavahemikule, on kohus lähtunud sisuliselt valest eeldusest, et kuna maa kasutuses muudatusi ei toimunud, siis puudus esimesel tehingul majanduslik sisu. Kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et kaebaja eesmärgiks ei olnud müüa kinnistu OÜ-le Põllutehnika mitte kaheks kuuks, vaid müügi eesmärk oli koondada kogu FIE tegevus järk-järgult äriühingusse ning OÜ Põllutehnika pidi soetatud kinnistut kasutama põllumajanduses pikema perioodi jooksul. Kohus ei selgitanud, milline pidanuks olema maa kasutus selleks, et tehingul oleks majanduslik sisu. XXX XX kinnistu on hea tootlikkusega põllumaa ning seetõttu soovis OÜ Põllutehnika kasutada seda ka tulevikus põllumaana. Kõnealune kinnistu ei olnud ei
  1. aastal ega käesoleval ajal perspektiivne elamumaa. See asjaolu sai kaebajale selgeks juba
  2. aastal pärast detailplaneeringu lähtetingimuste saamist tehtud esmaste analüüside ja arvestuste põhjal. Tunnistajad I. P., J. J. ja K. M. kinnitasid küll kohtus, et nende arvates oli tegemist perspektiivse elamumaaga, kuid kohus jättis tähelepanuga, et Rae valla üldplaneeringu järgi on tegemist põllumaaga. Ka apellandil oli veendumus, et tegemist on pigem perspektiivse põllu- kui elamumaaga. Apellandi seisukoha õigsust ja tunnistajate seisukoha ekslikkust kinnitavad asjaolud, et käesoleva ajani on maa sihtotstarbeks maatulundusmaa, Rae valla üldplaneeringu kohaselt on tegemist põllu- ja metsamajandusliku kasutusega maa-alaga, ning käesoleva ajani pole kohtutäitur suutnud seda kinnistut ka enampakkumisel võõrandada, kuigi viimasel enampakkumisel 02.11.2009 oli kinnistu alghinnaks 4 887 000 kr. Kohus jättis tähelepanuta kaebaja väite, et 22.08.2006 notari juures tehingu sõlmimisel selgitas ta ka ostjale I. P.ile, et kinnistut ei tasu elamuarenduseks soetada, sest vald on piiranud kinnistute sihtotstarbe muutmist. Kohus ei täpsustanud oma seisukohta, et Tõnisson Kinnisvara Konsultant AS-le antud algandmed maa hindamiseks olid vastuolus
  3. a kevadel kujunenud faktiliste asjaoludega ja apellandi tegelike eesmärkidega. Selgusetuks jääb, milliseid faktilisi asjaolusid kohus silmas peab. Kaebaja on selgitanud ja esitanud tõendid selle kohta, et kinnisvarabüroole esitatud algandmed maa hindamiseks olid õiged ja tegelikkusele vastavad – tegemist oli mittetulundusmaaga, mida kasutati põllumaana.
  4. aastal algatatud detailplaneering ei realiseerunud ning kinnistul kehtiv detailplaneering puudus. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et Tõnisson Kinnisvara Konsultant AS on oma eksperthinnangus märkinud, et „vara parima kasutusena näeme kasutust elamumaana individuaalelamute ehitamiseks“ ning hindamismeetodi valikul märkinud „..võrdlusmeetodi aluseks on põhimõte, et ostja ei ole kinnisvara eest nõus maksma rohkem, kui on turul makstud sarnaste objektide eest hiljuti toimunud tehingutes. Käesolevas eksperthinnangus kasutatakse võrdlusmeetodit, sest parima kasutusena näeme kasutust elamispinnana“. Seega 4
(9)3-09-1202 lähtus kinnisvarabüroo hinnangu andmisel faktilistest asjaoludest, kuid samas enda kujundatud seisukohast, et kinnistu parima kasutusena oleks selle kasutamine elamumaana, hinnates seejuures kinnistu väärtuseks 490 000 kr. Asjaolu, et kaebaja tegutses FIE-na kuni
  1. a, ei tõenda, et kinnistu müügi eesmärgiks ei olnud FIE tegevuse lõpetamine ja kogu põllumajandusliku tegevuse koondamine OÜ-sse Põllutehnika. Kohtule esitatud tõendid tõendavad, et see toimus järk-järgult – aasta aastalt vähenes FIE ja suurenes OÜ Põllutehnika põllumajanduse maht. Arvestades PRIA ja krediidiasutuste ees võetud kohustusi, ei olnud võimalik lõpetada FIE tegevust päevapealt; seda mõjutas ka asjaolu, et maksuhaldur alustas kaebaja kontrolli juba
  2. a keskel, mille tulemusena kaebaja kaalus, kas soovib siiski FIE tegevust lõpetada, kuna sellisel juhul oleks kogu A. Põldmäe sissetulek olnud seotud üksnes OÜ-ga Põllutehnika, osaühing aga investeeris 22.08.2006 kinnistu müügist saadud tulu suures osas kinnisvarasse, mille väärtus on olulisel määral langenud ning maksuotsuse jõusse jäämine võib osaühingu jaoks tähendada halvemal juhul maksejõuetuse tekkimist. K. M. ei ole kohtus tunnistajana ülekuulamisel väitnud, et XXX XX kinnistule oli juba
  3. a algatatud detailplaneering maa sihtotstarbe muutmiseks; tunnistaja J. J. ütles, et „..sel ajal seal kehtivat detailplaneeringut ei olnud ja lähtetingimused enam ei kehtinud“; tunnistaja I. P. selgitas, et „..kunagi oli algatatud detailplaneering, lähteülesanne oli aegunud“. Seega ostjad teadsid, et tegemist on kinnistuga, mille osas oli küll kunagi algatatud detailplaneeringu menetlus, kuid kuna lähtetingimused olid aegunud, siis uue detailplaneeringu algatamiseks tuli kogu protsessi uuesti alustada. Väär on kohtu seisukoht, et Rae valla veebilehel oleva avaliku teabe kohaselt on XXX XX kinnistu perspektiivne elamumaa. Veebilehel oleva seni kehtiva üldplaneeringu kohaselt on kõnealune kinnistu põllu- ja metsamajandusliku kasutusega maa-ala. Menetletavas üldplaneeringus on XXX XX kinnistu kajastatud tõepoolest kui planeeritav elamumaa, kuid tähele tuleb panna, et see planeering ei pruugi kehtival kujul kehtima hakata ning lähtuda tuleb kehtiva üldplaneeringuga määratud maa sihtotstarbest. Tunnistaja K. M. kohtuistungil antud ütlustest ei selgu, kellega oli kokkulepe enne esimese tehingu tegemist, et tuleb ka teine tehing. Sellist kokkulepet ei saanud olla K. M. ja A. Põldmäe ega A. Põldmäe ja I. P.i vahel, sest nii K. M. kui ka I. P. kinnitasid, et enne 22.08.2006 toimunud notariaalset tehingut nemad kaebajaga ei rääkinud. Sellist kokkulepet ei saanud sõlmida kaebaja poeg P. P., sest tema polnud kinnistu müüjaks; sellist kokkulepet ei saanud sõlmida K. M., sest tema polnud kinnistu ostjaks. I. P. selgitas ka seda, et tema P. ega Arnold Põldmäega otse ei suhelnud; kevadel 2006 tekkis tal info, et kinnistu on olemas; kui ta poleks pangast laenu saanud, siis oleks ka kinnistu ostmine katki jäänud ja alles pärast positiivset laenuotsust pangas toimus jah-sõna tehingule. I. P.i ütlustest nähtub, et ta sai omalt poolt teha kokkuleppeid kinnistu soetamisega seoses alles peale positiivse laenuotsuse saamist augusti alguses, mistõttu ei saanud 13.06.2006 tehingu tegemise ajal olla ka tunnistaja K. M. poolt viidatud kokkulepet 22.08.2006 aset leidnud tehingu kohta. Kaebaja ei olnud 13.06.2006 tehingu tegemisel teadlik 22.08.2006 toimuvast tehingust ning tal puudus 13.06.2006 isegi teadlikkus selle kohta, et mingid isikud analüüsivad, kas XXX XX kinnistu soetamine elamuarenduseks võiks olla majanduslikult kasulik. Kaebaja on kinnitanud, et sai võimalikest ostuhuvilistest teada alles juuli lõpus või augusti alguses, ning puudub alus tema vande all antud ütlustes kahelda. Arusaamatuks jääb, millistele tõenditele tuginedes leidis kohus mitteusutava olevat, et P. P. jättis A. Põldmäe kinnistu võimalikust ostjast teavitamata. Tunnistaja P. P. ütluste kohaselt ei öelnud ta isale võimalikest ostuhuvilistest enne kinnistu pinnase uurimist, mis võis toimuda enne lõikust juuli-augusti piirimail, selle tõttu, et ei soovinud isale täiendavaid pingeid tema raskekujulise suhkruhaigusega seoses, ning ka seetõttu, et ei pidanud K. M. huvi väga reaalseks, vaid üksnes nn pinna sondeerimiseks. P. P. ütlusi kinnitab ka I. P.i selgitus selle kohta, et mingi kindlus tehingu toimumise võimalikkusest selgus augusti alguses ja siis soovis ta ka kinnistu pinnast uurida. 5
(9)3-09-1202 Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud

§ 84kohaldamise eeldusi (nt nr 3-3-152-09).

Kaebaja on selgitanud ja tõendanud, et 13.06.2006 kinnistu müügitehingul oli majanduslik sisu – lõpetada põllumajandusega tegelemine FIE-na ja suunata kogu põllumajanduslik ettevõtlus OÜ-sse Põllutehnika ja seda põhjusel, et äriühing peab teenitud kasumilt maksma tulumaksu alles kasumi jaotamisel. Oma sisult võib seda tehingut käsitleda mitterahalise sissemaksena, mis kaebaja äriõiguslike ja maksualaste teadmiste puudulikkuse tõttu otsustati vormistada kinnistu turuhinnas võõrandamisena. PRIA-le esitatud taotluste ja PRIA direktori käskkirjadega on tõendatud XXX XX kinnistu kasutamine põllumaana; kohtumenetluse käigus on tõendamist leidnud, et kaebaja on sisuliselt lõpetanud põllumajandusega tegelemise FIE-na. Kinnistu kasutamist põllumaana on kinnitanud tunnistaja J. J.. Kohtule esitatud FIE Arnold Põldmäe (Mäe Teravilja Talu) ja OÜ Põllutehnika kasumiaruannetest perioodil 2006-2009 nähtub, et aastal 2005 oli FIE müügitulu 2 502 316 kr ja

  1. aastal 593 559 kr, aastal 2009 kaebaja FIE-na enam külvi ei teinud; OÜ Põllutehnika müügitulu oli
  2. aastal 1 466 510 kr ja
  3. aastal 5 929 358 kr. Alles juhul, kui tehingul ei oleks majanduslikku sisu, tekiks vajadus analüüsida, kas kaebajal oli tahtlus maksude tasumisest kõrvale hoiduda. Kui subjektiivsed kaalutlused on maksu- ja kohtumenetluses olnud võimalik välja selgitada, siis ei saa viidata objektiivsetele asjaoludele ja seda põhjusel, et oli võimalik kindlaks teha kaebaja subjektiivsed kaalutlused ja need ei viita maksude tasumisest kõrvalehoidumise soovile (vt Riigikohtu otsust asjas nr 3-3-1-52-09). Isegi kui käesolevas asjas objektiivsed kaalutlused vajavad väljaselgitamist, siis tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kaebaja ei teadnud 13.06.2006 tehingu tegemise ajal midagi 22.08.2006 tehingust või selle võimalikust planeerimisest, rääkimata sellest, et ta oleks oma mõttes kaalunud maksuplaneerimist seoses 22.08.2006 tehinguga. Kohus ei ole käsitlenud ega võtnud seisukohta kaebuse väidete osas, milles kaebaja osundas sellele, et maksuhaldur on rikkunud kassapõhise maksustamise ja maksevõimelisuse printsiipi ning on jätnud maksuotsuses käsitlemata ja lahendamata topeltmaksustamisega seonduva probleemistiku. PMTK vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja jäi halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ning leidis, et kohus ei ole menetlusnorme rikkunud ega seadust vääralt kohaldanud. Apellatsioonkaebus tugineb tõendite valikulisel hindamisel ning TuMS ja

ebaõigel tõlgendamisel. Kohtu seisukoht, et kinnistu võõrandamistehingute tulemusel saadud tulu maksustamisel kuulub kohaldamisele

§ 84, on õige.

Kaebaja väited maa esmamüügi eesmärgi osas ei ole veenvad. Asjaolu, et kohtu põhjendused ja järeldused ei ole apellandile vastuvõetavad, ei muuda kohtuotsuse põhjendusi üldsõnaliseks ja tõendeid mittehindavaks. Apellandi tegevus on olnud teadvustatud ja maksukohustuse võimalikkust nägi ta ette. Apellandi teadlikkuse kindlakstegemine kinnistu võõrandamisel I. P.ile ei saa tugineda vaid asjaosalise enda ja temaga seotud isiku tunnistustele, mida apellant sisuliselt taotleb. Arvesse tuleb võtta ka teisi asjas kogutud tõendeid, sh K. M. ja P. P. vahelist e-kirjavahetust, millest nähtub muuhulgas, et P. P. kohtus maakleriga 8-l korral ning K. M. vahendas kõnealuse kinnistu ostumüügitehingute sõlmimiseks 2 notari aega. Kinnistu OÜ-le Põllutehnika müümise peamine eesmärk oli maksukohustusest kõrvalehoidumine; tõendeid, mis maksuhalduri selle järelduse ümber lükkaks, maksu- ega kohtumenetluses esitatud pole. Saadud summade kasutamine ei oma õiguslikku tähendust nende summade kvalifitseerimisel apellandi tuluks TuMS § 15 lg 1 mõistes. Apellandi poolt kinnistu võõrandamisest saadud tulu erinevate tehingutega suunamine OÜ Põllutehnika pangakontole ja selle kasutamine äriühingu kontolt on võõrandamisest saadud tulu kasutamise üks võimalik viis. Apellandi viited topeltmaksustamise ohule on ennatlikud. 6

(9)3-09-1202 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Esimese astme kohus ei ole eksinud asja lahendamiseks vajalike asjaolude tuvastamisel ja materiaalõiguse kohaldamisel ega rikkunud menetlusnorme määral, mis oleks viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Kohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud ning apellandi vastupidine väide ja väide tõendite valikulisest ja eelotsustuslikust hindamisest on alusetu. Menetlusosalise vande all antud seletus on tõend, mida kohus TsMS § 232 lg-st 1 ja 2 tulenevalt hindab kogumis ja vastastikuses seoses teiste tõenditega ning ühelgi tõendil pole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus on seda reeglit järginud. Halduskohtus vaieldi ja apellatsioonimenetluses vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas

§ 84kohaldamise eeldused on täidetud ja Tu

MS § 15 lg 1 koosseis realiseerunud.

§ 84

sätestab, et kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule sisule. TuMS § 12 lg 1 p 3 ja § 15 lg 1 kohaselt on kinnisasja võõrandamisest saadud kasu maksustatav. Kaebaja selgitas nii maksumenetluses kui ka vande all kohtus, et 13.06.2006 tehingul oli FIE-na tegevuse järkjärgulise lõpetamise ja edaspidi vaid osaühingu kaudu põllumajandusega tegelemise eesmärk ning selle tehingu tegemise ajal polnud tal kinnistu edasivõõrandamise tahet ja puudus ka teadmine ostja I. P.ist. Maksuhaldur ja esimese astme kohus leidsid seevastu, et

§ 84rakendamisest järelduvalt oli I.

P.ile kinnistu müüja maksuõiguse mõttes A. Põldmäe ja tema füüsilise isikuna on ka müügitulu saaja. Ringkonnakohus jagab maksuhalduri ja esimese astme kohtu seisukohta. Riigikohus on menetlusosaliste poolt viidatud lahendites (nt nr 3-3-1-23-09, 3-3-1-52-09)

§ 84

kohaldamise tingimusi selgitanud korduvalt, märkides, et normi kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama, et maksukohustuslase tegevus oli suunatud sellele, et anda tehingutele maksude tasumise vältimiseks moonutatud õiguslik vorm ning et sellise eesmärgi tõendamiseks peab maksuhaldur tuvastama maksukohustuslase subjektiivsed kaalutlused tehingu tegemisel. Riigikohtu lahenditest järeldub samuti, et subjektiivseid kaalutlusi on lisaks maksukohustuslase ütlustele võimalik tuvastada ka tehingu objektiivsete faktiliste asjaolude alusel. Kaebaja väidab, et kinnistu osaühingu kaudu edasivõõrandamise kavatsust tal polnud ning I. P.i ostusoovist sai ta teada oma poja kaudu alles juuli lõpus/augusti alguses. Ringkonnakohtu hinnangul asjas tuvastatud asjaolud seda väidet ei toeta. Maksuhaldur märgib õigesti, et käesoleval juhul I. P.i poolsest maa ostusoovist teadasaamise tegeliku aja tuvastamisel ei saa lähtuda A. Põldmäe enda selgitustest ega temaga seotud tunnistaja P. P. ütlustest, vaid on põhjendatud lähtuda muudest asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja teiste tunnistajate seletustest/ütlustest. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri ja esimese astme kohtuga selles, et A. Põldmäe põhjendused 13.06.2006 tehingu eesmärgist ei ole veenvad ning on kummutatud asjas tuvastatud faktiliste asjaoludega ja maksu- ja kohtumenetluses kogutud tõenditega. Maksumenetluses tuvastatu kohaselt oli A. Põldmäel haritavat maad üle 300 ha, millest ainult kõnealune kinnistu oli tema omandis, ülejäänud maade kasutamiseks olid sõlmitud rendilepingud tähtajaga 2009, FIE-na oli ta seotud PRIA toetustega. Seega ei oleks saanud kaebaja enne siduvate lepingute tähtaja möödumist FIE-na tegevust vähendada ega lõpetada. Kohtumenetluses selgus asjaolu, et apellant esitas FIE-na PRIA-le võõrandatud kinnistu osas ka 2007. a ja 2008. a taotlusi põllumajandustoetuste saamiseks ning need taotlused rahuldati. Viidatust järelduvalt ei saa kinnistu müüki OÜ-le Põllutehnika nimetada FIE tegevuse lõpetamise alustamiseks ja põllumajandusliku tootmise osaühingusse koondamiseks. Kuna muid põhjendusi kaebaja nimetanud pole, siis nõustub ringkonnakohus maksuhalduriga selles, et 13.06.2006 müügitehingu põhiliseks eesmärgiks oli kinnistu müügist saadavalt kasult maksude tasumise kohustusest kõrvalehoidumine. Väites kaebuses, et pärast kinnistu soetamist hakkas OÜ Põllutehnika kasutama seda maad oma ettevõtluses, tegi vajalikke kulutusi põllu hooldamiseks ja hakkas tegelema järgmise aasta külviplaanide koostamisega PRIA-le vastavasisulise informatsiooni 7

(9)3-09-1202 esitamiseks, ei ole kaebaja näidanud, kuidas osaühing maad kasutama hakkas ning milliseid ja kui suuri kulutusi põllu hooldamiseks osaühing tegi. HKMS § 16 kohaselt peab kaebaja oma väiteid tõendama, mistõttu pole asjakohane apellandi etteheide, et halduskohus pole näidanud, milline pidanuks olema maakasutus selleks, et tehingul oleks majanduslik sisu. Väide
  1. a suvel väidetavalt tehtud põlluhooldusest on ümber lükatud ka J. J.e maksumenetluses antud selgitustega selle kohta, et kõnealust maad võidi kasutada heinamaana ja kindlasti ei kasvanud seal mingit vilja. Et A. Põldmäe oli I. P.i poolt tehtud ostupakkumisest teadlik enne kinnistu OÜ-le Põllutehnika müümist, saab järeldada asjas kogutud kaudsete tõendite põhjal, milleks on 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ investeeringute spetsialist K. M. ja P. P. e-kirjavahetus perioodil 20.01.2006 09.11.2006 kinnistu XXX XX võõrandamise küsimuses, AS SEB Pank vastused maksuhaldurile I. P.i esitatud laenutaotluse kohta, K. M., I. P.i ja J. J.e maksu- ja kohtumenetluses antud seletused ja ütlused. AS SEB Pank saadud andmete kohaselt pöördus I. P. kinnistu soetamiseks kirjaliku laenutaotlusega panga poole 12.06.2006 ja taotlus rahuldati laenukomitee 19.06.2006 otsusega. Asjaolust, et laenu taotleti konkreetselt XXX XX kinnistu ostmiseks (27 mln kr, so panga finantseering 60%) järeldub, et läbirääkimisi kinnistu võõrandamise I. P.ile ja ostu-müügi summa üle peeti juba enne esimese tehingu tegemist. Usutav ei ole laenutaotluse esitamine konkreetse kinnisasja ostmiseks kinnisasja omaniku/teda esindava isiku teadmata/nõusolekuta. Ka I. P. kinnitas kohtus tunnistajana ülekuulamisel, et
  2. a esimeses kvartalis oli kinnisvarabüroos kinnistu ostu-müügi teemaline kohtumine, millest võttis osa ka P. P., kes tunnistaja arusaamist mööda esindas müüjat. Tunnistaja ütlusest järeldub, et kuigi ta isiklikult kaebajaga tõepoolest enne 22.08.2008 tehingu tegemist kohtunud polnud, oli tal kokkupuude P. P.ga, keda tunnistaja müüja esindajaks pidas. 13.02.2006 OÜ-ga Põllutehnika tehingu sõlmimisel ei olnud küll teada järgmise tehingu sõlmimise kuupäev, sest see sõltus äriühingu kinnisasja omanikuna registreerimise kiirusest, notari ajast jms, kuid laenutaotluse esitamisest nähtub, et järgmise tehingu toimumises ja hinnas oli kokku lepitud. Sellise kokkuleppe olemasolu tõendab üheselt ka P. P. 09.11.2006 e-kiri K. M.le, milles märgitakse muuhulgas „…pärast teiepoolset soovi tehingust osa endale saada ja meiepoolset negatiivset vastust oli ostja ikkagi tehingust huvitatud ja jätkas kõnelusi otse, mis viisid kevadel kokkulepitu lõpuks sügisel ikkagi tehinguni“ ning sedastatakse, et „arvestades et ca kuu peale tehingut oli kinnistu müügiväärtus juba ca 20% (reaalne pakkumine) kõrgem, on ostja teinud Teie abiga väga hea ostutehingu“. Kaebaja väidab, et ta pole palunud P. P.l kinnistu müügiga tegeleda ega andnud selleks ka volitusi. See väide pole usutav. Viidatud e-kirja tekstist saab järeldada nii seda, et juba kevadel oli kinnistu ost-müük kokku lepitud, kui ka seda, et kaebaja ja P. P. olid arutanud kinnistu müügiga seonduvaid maakleri vahendustasusid. Sellele, et P. P. tegutses kaebaja teadmisel ja heakskiidul, viitab ka asjaolu, et kaebaja ise ei kogunud/pannud kokku dokumente notarile esitamiseks, notariaegu vahendas maakler ning mõlema lepingu sõlmimise juures viibis ka P. P.. Kuna P. P. on kaebaja poeg ja seega ka asjast huvitatud isik, siis suhtub ringkonnakohus P. P. ütlustesse kriitiliselt ega pea usaldusväärseks tema ütlusi selles, et I. P.i poolsest kinnistu ostusoovist teavitas ta isa alles juuli lõpus/augusti alguses. Vaidlusalune maksuotsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei anna alust kaebaja väidetud topeltmaksustamise oht. Maksuhaldur märgib õigesti, et sellisele ohule viitamine on ennatlik. Oletused selle kohta, millised maksukoosseisud võivad tulevikus realiseerida, ei muuda isiku juba tekkinud maksukohustust. Summadelt aga, millelt on tasutud tulumaksu vaidlusaluse maksuotsuse alusel, ei pea enam uuesti tulumaksu maksma. Kui aga tulevikus toob mingi maksusumma määramine kaasa topeltmaksustamise, saa „topelt“ määratava maksusumma vaidlustada. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et maksuhaldur on rikkunud kassapõhise maksustamise ja maksevõimelisuse printsiipe. Tulu on TuMS § 36 lg 1 mõttes laekunud siis, kui isikul on faktiliselt võimalik kontrollida majandusliku hüve kasutamist. Käesoleval juhtumil tekkis tulumaksukohustus A. Põldmäel, sest majandusliku tõlgendamise meetodit kasutades tuleb käsitleda kaebaja 8
(9)3-09-1202 poolt talle kuuluva kinnisasja müüki OÜ-le Põllutehnika ja osaühingu poolt sama kinnisasja edasimüüki I. P.ile ühe A. Põldmäe poolt tehtud tehinguna.

§ 84

alusel kuritarvituse tuvastamisel ei oma tähendust, mis otstarbel ja kelle huvides laekunud raha kasutatakse. Kinnistu müügitulu laekumisega osaühingu arvele oli ka kaebaja tulu realiseerunud, sest äriühingu ainuomaniku ja juhatuse ainuliikmena oli tal faktiliselt võimalik suunata ja kontrollida selle kasutamist. Maksu tasumise kohustust ei muuda maksevõimelisuse põhimõttega vastuolus olevaks asjaolu, et isik on realiseerinud saadud tulu kahjumlikuks osutunud kinnisvarasse või paigutanud ettevõtlusesse ja sunnitud seetõttu hiljem maksu tasumiseks leidma vahendeid mujalt. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata, apelleeritud kohtuotsus muutmata ja kaebaja kantud menetluskulud tema enda kanda. Lauri Madise Kaire Pikamäe Silvia Truman 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.