3-09-2579 Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Pärnus, 12. augustil 2010.a., Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, vaatas kirjalikus menetluses kolmandate isikute R. A ja A. S (esindaja vand.adv Vei

) 27.11.2005 jõustunud § 26 kohaselt, kui pärand on avanenud enne

jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul

jõustumisest arvates (so hiljemalt

1. augustiks 2006). Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetluse lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Kohalikul omavalitsusel ei ole kaalutlusõigust küsimuses, kas menetlust jätkata või mitte. H. H pärand avanes 14.09.
2. Pärimisõiguse tunnistuse maa tagastamise nõudeõiguse pärimise kohta esitas ta Tallinna Linnavalitsusele 18.09.
3. Kuivõrd R. A ei esitanud tähtaegselt Tallinna Linnavalitsusele pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, oli linnavalitsus kohustatud lõpetama tagastamismenetluse ning kompenseerimismenetlust mitte alustama. Olukorras, kus R. A loovutas A. Sle 4/14 mõttelist osa maa tagastamise nõudeõigusest pärast nõudeõiguse pärimise tunnistuse esitamiseks sätestatud tähtaega, ei saanud vastava nõudeõiguse teostamise õigus üle minna ka A. Sle.

§ 26

eesmärk on määrata üheselt kindlaks maaga seotud nõudeõiguse pärimise tähtaeg ning tähtaja eiramise õiguslikud järelmid. 2 Tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida võib Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg 1 alusel ennistada omal algatusel või menetlusosalise taotlusel asja menetlev haldusorgan, vaid seadusest tuleneva tähtajaga, mille suhtes haldusorganil puudub iseseisev otsustusõigus. Riigikohtu 28.10.2009 lahendis nr 3-3-1-60-09 märgitakse, et tegemist on „materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje – päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise.”. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Protestitud korraldus kehtiva õigusega kooskõlas ei ole, kuna R.Ale maa tagastamisel, samuti maa tagastamisel A. Sle 4/14 mõttelises osas, mille ta omandas R.Alt, on jäetud arvestamata maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks sätestatud kord. Põhiseaduse §-dest 10 ja 154 tuleneb kohaliku omavalitsuse kohustus järgida riigis kehtivaid õigusnorme. Kõik kehtivad õigusaktid on täitmiseks. Seega on õigusaktide täitmise tagamine väga oluline avalik huvi. Täiendavas selgituses protesti aluseks olevate asjaolude kohta (tl 71-73) osundab Harju maavanema esindaja, et arvestades õigustatud subjektiks tunnistamise aega

§ 26

seda sätestavad, ei oleks menetluse 3 lõpetamine tähtaja ületamise tõttu eesmärgipärane, proportsionaalses vastavuses rikkumisega ja kooskõlas hea halduse põhimõttega. Tallinna Ringkonnakohus on oma 20.02.2009 otsuses nr 3-08-513 öelnud, et oluline on see, et isik, olles esitanud tähtaegselt puudusega pärimistunnistuse, kõrvaldas puuduse enne kohalike omavalitsuse poolt tagastamise menetluseks antud haldusakti. Kohus on nimetatud otsuses oma seisukoha sidunud menetluse üldpõhimõttega, mille kohaselt loetakse puuduse kõrvaldamise korral dokumendi esitamise kuupäevaks selle esmaesitamise kuupäev. Käesoleval juhul on õigustatud subjekt esitanud puudusega pärimistunnistuse juba 21.07.2005 ning kõrvaldanud puuduse 07.09.2006 pärimistunnistusega nr 6944, so enne vaidlusaluse korralduse andmise kuupäeva. Harju Maakohus [peab olema: Tallinna Halduskohus] on 02.04.2009 otsuses nr 3-08-2187 leidnud, et maa tagastamise menetluse lõpetamine MaaRS § 192 lg 3 alusel on välistatud, kui vastava otsuse tegemise ajaks on nõudeõiguse pärija pärimistunnistuse esitanud. Seega puudub alus

§ 26

rakendamiseks, kuna esialgne puudustega pärimisõiguse tunnistus on esitatud enne 27.08.2006.a. Protestis viidatud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-60-09 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna asjaolud nimetatud otsuses olid sootuks erinevad. Kaasuse kohaselt õigustatud subjekt suri 1993.a. ning alles 13 aastat hiljem, 31.10.2006.a. esitati pärimistunnistus maa tagastamise nõudeõiguse kohta. MaaRS § 192 lõike 3 eesmärk on kiirendada maareformi läbiviimist. Arvestades, et vaidlusalusel juhul H. H suri 14.09.2004 ja R. A esitas pärimisõiguse tunnistuse juba 21.07.2005, mille põhjal Tallinna Linnavalitsus alustas menetlust vaidlusaluse korralduse tegemiseks, ei saa R.A käitumist vaadelda sellisena, milline takistaks maareformi kiiret läbiviimist. Vastustaja rõhutab, et pärijaks saamisega sai isik pärijaks ka maa nõudeõiguse osas ning materiaalõiguslikult oli tal olemas kohaliku omavalitsuse vastu subjektiivne õigus maa tagastamiseks, ehkki pärimisõiguse tunnistust, milles oleks pärandvara hulgas tagastamise nõudeõigus eraldi ära märgitud, esitatud ei olnud. Samuti omas maa tagastamise nõudeõiguse omandanud R. A õigustust loovutada 4/14 mõttelist osa sellest õigusest A. Sle. Õigustatud subjekti suhtes oleks äärmiselt ebaõiglane jätta arvestamata 21.07.2005 esitatud pärimisõiguse tunnistus. Vastustaja viidatud kohtulahendid kinnitavad, et pärimisõiguse tunnistuse esitamisega saab isik pärijaks ka maa nõudeõiguse osas. Menetlusse kolmandate isikutena kaasatud R. A ja A. S arvates (tl 51-54) ei ole Harju maavanema protest õiguslikult põhjendatud ning selle rahuldamiseks puudub alus. H. H (R.A isa ja A. S vend) suri 14.09.

1. 09.12.2004 tegi R. A Tallinna notari juures avalduse isa pärandi vastuvõtmiseks. 21.07.2005 väljastatud ja samal päeval Tallinna Linnavalitsusele esitatud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt omandas R. A 1/2 mõttelist osa H. H pärandvarast, sealhulgas 3/7 mõttelist osa Tallinnas V asuvast ehitisest koos nende oluliste osade ja päraldistega. 4 2006.a. septembrikuu algul, saanud oma tuttava kaudu juhuslikult teada, et maa tagastamiseks on vaja esitada kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus, pöördus ta viivitamata uuesti notari poole, tehes 07.09.2006 avalduse, milles kinnitas, et H. H pärandavarasse kuuluva ½ suuruse mõttelise osa maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse Tallinnas V tn asuvale maale väärtus on 250 000 krooni. Samal päeval väljastatud pärimisõiguse tunnistuse ½ mõttelise osa maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse omandamisest esitas R. A linnavalitsusele 18.09.
2. 19.10.2006 loovutas R. A notariaalselt tõestatud lepingu alusel A. Sle 11/14 suuruse mõttelise osa oma ½ suurusest maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõigusest V asuvale maale. Maa tagastamise menetlus on olemuselt haldusmenetlus ja kohaldada tuleb HMS norme. HMS § 38 lg 2 sätestab, et kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. HMS § 38 lg 3 p1 näeb ette, et kui puudus kõrvaldatakse määratud tähtaja jooksul, loetakse taotlus tähtaegselt esitatuks. Analoogne põhimõte kehtib kohtumenetluseski (vt 3-3-1-14-04, p 11). Ka pärimisõiguse dokument on dokument, mis oma olemuselt võib sisaldada puudusi. See tuleneb kas või justiitsministri 25.01.2002 määrusega nr 4 vastu võetud „Pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise korra ja pärimisregistri kannete vormi“ §-st 15, mis näeb ette täiendava pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise võimaluse. Kolmandad isikud leiavad, et osundatud määruse paragrahvi 15 kohaselt on täiendav pärimisõiguse tunnistus n-ö esialgse pärimisõiguse tunnistuse lahutamatu osa ning neid tuleb käsitada ühtse tervikuna. Esialgse pärimisõiguse tunnistuse esitas R. A tähtaegselt (samal päeval, kui notar tunnistuse väljastas).

§ 26sätestatud tähtaja möödumisest ligikaudu üks nädal hiljem sai R.

Ale juhuslikult teatavaks, et vastustajale esitatud pärimisõiguse tunnistus oli puudustega, kuivõrd (R. Ale teadmata põhjusel) see ei sisaldanud andmeid Tallinnas V asuva õigusvastaselt võõrandatud maa ½ mõttelise osa tagastamise nõudeõiguse kohta. R. A kõrvaldas puudused esimesel võimalusel mistõttu tuleb täiendav pärimisõiguse tunnistus lugeda esitatuks tähtaegselt ning seega on õiguslikult põhjendatud, et vastustaja ei ole vaidlustatud korraldust andes rikkunud

§-s 26 sätestatud menetlusnõudeid ning maa tagastamise menetluse lõpetamiseks puudus tal seaduslik alus. Arvestades eeltoodud põhjendeid, on ka asjakohatu protestis sisalduv väide, et antud juhul ei oma tähendust 21.07.2005 välja antud pärimisõiguse tunnistus, kuna see ei kajasta maa tagastamise nõudeõiguse pärimist. Kolmandad isikud leiavad ka, et

§ 26

esimeses lauses sätestatud tähtaeg on menetlustähtaeg, mitte õigust lõpetav tähtaeg mida haldusorgan ei või ennistada. Eestis kehtivad õigusaktid ei defineeri menetlustähtaja mõistet. Erialakirjanduses viidatakse selles küsimuses Saksa protsessiõigusele, milles nähakse ette n-n tõelisi menetlustähtaegu, mille puhul peavad menetlusosalised tegema teatud menetlustoimingud selleks ettenähtud tähtaja jooksul. Ka õigust lõpetavate tähtaegade mõistet ei ole otsesõnu defineeritud üheski Eesti õigusaktis. Samas on Eesti õiguskirjanduses iseloomustatud õigust lõpetavaid tähtaegasid kui nõuet materiaalselt 5 lõpetavaid tähtaegasid, mille möödudes nõue kui selline lõpeb. Õigustlõpetavate tähtaegade eesmärgiks on välistada teatud õiguste maksmapanemine (Tuulmägi, K. Aegumistähtajad ja teised seaduses sätestatud tähtajad ning nende eristamise probleeme praktikas – Juridica 2009 nr 5, lk. 268-269).

§-ga 26 reguleeritakse üksnes (haldus-)menetluslikke, mitte materiaalõiguslikke küsimusi. Selle paragrahvi esimese lausega kehtestatakse pärima õigustatud isiku või nõudeõiguse pärinud isiku suhtes kohustus teha teatud tähtaja jooksul teatud menetlustoiming – s.o. esitada kohalikule omavalitsuse pärimisõiguse tunnistus maa nõudeõiguse pärimise kohta üheksa kuu jooksul seaduse jõustumisest arvates. Selle sätte sõnastusest ei tulene, et dokumendi tähtaegselt esitamata jätmise tagajärjeks on isikule kuuluva maa tagastamise nõudeõiguse lõppemine. Kõnealuse tähtaja möödalaskmise tagajärg on üksnes menetluslik, sest säte näeb ette maa tagastamise menetluse lõpetamise. Menetluse lõppemist ja nõudeõiguse lõppemist ei saa õiguslikult samastada. Menetluse lõpetamine põhimõtteliselt ei saa lõpetada isiku nõudeõigust, sh päritud nõudeõigust saada riigilt tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Sellest tulenevalt kolmandad isikud ei nõustu ka Riigikohtu halduskolleegiumi 28.10.2009 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-60-09 sisalduvale erinevale tõlgendusele, millele protestis tuginetakse. Kolmandad isikud ei saa nõustuda protestis esitatud väitega, et olukorras, kus R. A loovutas A. Sle 4/14 mõttelist osa maa tagastamise nõudeõigusest pärast nõudeõiguse tunnistuse esitamiseks sätestatud tähtaega, ei saanud vastava nõudeõiguse teostamise õigus üle minna ka A. Sle. See väide on õiguslikult väär seetõttu, et

§ 26

sätestab maa nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamise tähtaja, kuid ei reguleeri maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise küsimust. Maa tagastamise nõudeõigust reguleerib MaaRS § 191 ja see paragrahv ei näe ette, et maa tagastamise nõudeõigust ei või loovutada pärast

§-s 26 sätestatud tähtaja möödumist. Seega notariaalselt tõestatud maa tagastamise nõudeõiguse või kompenseerimise nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimise ajal 19.10.2006 R.Al oli olemas isalt päritud nõue Tallinnas V asuva õigusvastaselt võõrandatud maa ½ suuruse mõttelise osa tagasisaamiseks, mistõttu R. A kehtivalt loovutas talle kuuluvast maa tagastamise nõudeõigusest 4/14 suuruse mõttelise osa A. Sle. Kohtu seisukoht ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 13.11.1995 otsusega nr 6412 tunnistati Tallinnas V tn asunud krundi, suurusega 2327 m2 (endine kinnistu nr 944 N) suhtes omandireformi õigustatud subjektiks H. H ja A. S mõlemad ½ mõttelises osas. 14.09.2004.a. surnud H. H pärandvara läks üle tema tütrele R. A`le, samas Tallinna notari Kaata Kartau poolt 21.07.2005 välja antud pärimisõiguse tunnistuses (tl 12) Värava tänava tn 3 maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõigust märgitud ei olnud. Tunnistuse järgi oli pärandvaraks ainult ½ mõttelist osa V tn asuvatest ehitistest koos nende oluliste osadega ja päraldistega. Asjaolu, et R.Ale üle läinud pärandavara hulka kuulub ka ½ suurune mõtteline osa maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõigusest V tn asuvale maale fikseeriti alles 6 07.09.2006 väljastatud täiendavas pärimisõiguse tunnistuses (tl 13). Nimetatud täiendav pärimisõiguse tunnistus esitati Tallinna Maa-ametile 18.09.2006 (esmane puudulik pärimisõiguse tunnistus oli esitatud selle väljastamisega samal päeval 21.07.2005). 19.10.2006 loovutas R. A osa oma nõudeõigusest lepinguga V tn asuva maa suhtes A. Sle nii, et A. Sle jäi edaspidi kuuluma 11/14 suurune mõtteline osa nõudeõigusest (tl 14). 22.11.2006 korraldusega nr 2319-k „V tn maa tagastamine“ tagastas Tallinna Linnavalitsus V tn maa (endine kinnistu nr 944 N9 R.Ale 3/14 mõttelises osas ja A. Sle 11/14 mõttelises osas. Juhtumi lahendamiseks kohaldamisele kuuluvad olulisemad õigusnormid on järgmised: ajavahemikul

1. juulist 2000 kuni
2. novembrini 2005 kehtinud MaaRS § 192 („Nõudeõiguse pärimine“) lg 3 redaktsiooni kohaselt tuli nõudeõigust pärima õigustatud isikul pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. PärS § 3 lg 1 sätestab, et pärand avaneb isiku surma korral. alates 27.11.2005 jõus oleva MaaRS § 192 lg 3 redaktsiooni järgi nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Riigikogus 26.10.2005 vastu võetud MaaRSM) rakendussätte § 26 kohaselt, „kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata“. Seega reguleeris

§ 26pärimisõiguse tunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamist juhtudel, kus vastav dokument oli väljastatud enne Maa

RS § 192 jõustumist või oli alles väljastamisel tähtaegselt notarile esitatud avalduse alusel. Asjassepuutuv on ka Korra p 342, mis sätestas: „Kui õigustatud subjekt on vara tagastamise otsustamise ajaks surnud, otsustatakse vara tagastada isikule, kes on vara tagastamise nõudeõiguse pärinud. Selleks tuleb valla- või linnavalitsusele esitada notariaalselt väljastatud pärimisõiguse tunnistus või selle notariaalselt tõestatud ärakiri.“ Eeltoodust nähtuvalt R. A tähtaegselt (s. o hiljemalt 27.08.2006) pärimisõiguse tunnistust V tn maa nõudeõiguse pärimise kohta, nagu

§ 26ette nägi, Tallinna 7 Linnavalitsusele ei esitanud.

Sama sätte kohaselt sellisel juhul tuli tagastamise menetlus lõpetada ilma kompenseerimise menetlust alustamata. Nii vastustaja kui kolmandad isikud toetuvad vastuväidetes asjaolule, et esmane (puudulik) pärimisõiguse tunnistus oli esitatud tähtaegselt, viidates ühtlasi sellist olukorda käsitlenud Tallinna Ringkonnakohtu 20.02.2009 lahendile nr 3-08-513. R. A on märkinud, et esitatud pärimisõiguse tunnistuse puudulikkusest sai ta juhuslikult teada septembri algul 2006, misjärel ta viivitamatult pöördus uuesti notari poole, sai täiendava pärimisõiguse tunnistuse ning esitas selle linnavalitsusele. Kolmas isik osundab ka HMS §-le 38 lg 2, kus sätestatakse, et puuduste korral esitatud taotluses määrab haldusorgan esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Nende väidete hindamisel tuleb arvestada, et maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele tuli esitada pärimisõiguse tunnistus nimelt õigusvastaselt võõrandatud maa nõudeõiguse pärimise kohta, mida kolmandad isikud ei teinud. Kuigi tavaliselt pärib hoonete pärija tõepoolest ka nende juurde kuuluva õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse, tuleb vastav dokument siiski esitada. Tähtaja selleks kehtestas

§ 26

. Isegi kui lugeda, et täiendava pärimisõiguse tunnistuse esitamisega kõrvaldas kolmas isiku puudused esialgses dokumendis, tegi ta seda alles pärast 27.augustit 2006. Tärminit 27.08.2006 tuleb vaadelda seadusest tuleneva lõpptähtajana pärimistunnistuse esitamiseks ja ühtlasi puuduste kõrvaldamise tähtajana. Tallinna Ringkonnakohus on mitmetes oma otsustes (3-07-1211, 3-07-2481, 3-08-615) leidnud, et MaaRS § 19 lg-s 3 kehtivas redaktsioonis ja

§-s 26 sätestatud tähtajad ei ole ennistatavad ning maareformi kohustatud subjektil ei ole nende tähtaegade rikkumise korral maa tagastamise menetluse jätkamise osas kaalutlusõigust. Neid ringkonnakohtu seisukohti on aktsepteerinud ka Riigikohus oma 28.10.2009 otsuses asjas nr 3-3-1-60-09. „Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et MaaRS § 192 lg 3 ja

§ 26

sõnastusest tulenevalt ei anna need kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas lõpetada menetlus või mitte. 2005. a oktoobris vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse seletuskirjas selgitatakse MaaRS § 192 lg 3 muudatust järgmiselt: "Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuteks. Selline, võib-olla suhteliselt jõuline, lähenemine aitaks oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele." Seega on kolleegiumi jaoks veenev normi grammatilisest tõlgendamisest tulenev järeldus, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje - päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise. Et

§ 26on sisult analoogne Maa

RS § 192 lg-ga 3, tuleb seda tõlgendada samamoodi. Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu seisukohaga, et juhul kui pärimisõiguse tunnistus jääb tähtaegselt esitamata haldusorgani süül, on isikul võimalik oma õigusi kaitsta kahju hüvitamise kaebusega.“ 8 Vajalik on märkida, et vastustaja ja kolmandate isikute poolt viidatud lahend 3-08-513 on tehtud enne Riigikohtu halduskolleegiumi otsust haldusasjas nr 3-3-160-09, olles sellega osaliselt vastuolus kui pidas tähtaegade ennistamist võimalikuks. Halduskohus juhindub Riigikohtu seisukohtadest. Seega, kui kolmandate isikute arvates ei toiminud kohalik omavalitsus õiguspäraselt neid täiendava tunnistuse esitamise vajadusest teavitamata jättes ja sellega kahju tekitades (R.A sõnul sai ta lisa pärimistunnistuse esitamise vajadusest 2006.a. septembrikuu algul teada juhuslikult oma tuttava kaudu), on võimalik sellise asjaolu tõendamisel nõuda Tallinna Linnavalitsuselt hüvitist. Kohaliku omavalitsuse võimalikud menetluslikud rikkumised maa tagastamise õigustatud subjektide õigusjärglaste teavitamata jätmisel

§ 26teise lause sisustamisel õiguslikku tähendust ei oma.

A. Sle õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise osas on protesti esitaja olnud seisukohal, et „olukorras, kus R. A loovutas A. Sle 4/14 mõttelist osa maa tagastamise nõudeõigusest pärast nõudeõiguse pärimise tunnistuse esitamiseks sätestatud tähtaega, ei saanud vastava nõudeõiguse teostamise õigus üle minna ka A. Sle“. Maavanema seisukohaga tuleb nõustuda. 19.12.2008 haldusasjas nr 3-06-1587 ning 18.02.2009 haldusasjas nr 3-07-1211 tehtud otsustes asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et pärast MRS § 192 lõikes 3 sätestatud tähtaja möödumist ei olnud pärandit maa tagastamise nõudeõiguse osas enam võimalik vastu võtta ega sellest loobuda. Viidatud lahendites leidis ringkonnakohus samuti, et pärast eelnimetatud normis sätestatud tähtaja möödumist notarile esitatud pärimisavalduse alusel väljastatud pärimisõiguse tunnistus on maa tagastamise nõudeõiguse osas tühine ning seepärast ei ole maareformi kohustatud subjektil kaalutlusõigust küsimuses, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte. Analoogselt ei saanud R. A 19.10.2006 loovutada A. Sle nõudeõigust maale mille suhtes ta oli pärimistunnistuse esitamiseks ettenähtud tähtaja rikkumise tõttu nõudeõiguse minetanud. Kohtukulude nõuded asjas puuduvad. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 1 kohus o t s u s t a s: 1. Rahuldada protest ja tühistada Tallinna Linnavalitsuse 22.11.2006.a. korraldus nr 2319-k „V tn maa tagastamine“. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses kui apellatsioonis ei taotleta selle lahendamist istungil. 9 Aivar Koppel, halduskohtunik 10