KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 20. jaanuar 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-1790 Haldusasi S. S.i kaebus Tallinna

) § 63 lõikest 1 tulenevalt võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametniku seaduslikele korraldustele. Vangistusseaduse § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Öörahu algusest kuni äratuseni ning muul vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud ajal eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse. Tallinna Vangla direktori

1. aprilli 2008 käskkirjaga nr 19 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra punktis 2.
2. sätestatu kohaselt kestab öörahu vangistusosakonnas viibival kinnipeetaval puhkepäevadel kell 22:00 kuni 06:
3. Sama kodukorra punkti 14.4.1.2 kohaselt on kinni peetaval isikul keelatud vanglaametniku loata viibida hoones või ruumis, kus ta ei ela, õpi, ega tööta või ei ole viidud saateülesande kava alusel.
4. Eeltoodule tuginedes tuleb asuda seisukohale, et kaebuse esitaja pani toime distsiplinaarsüüteod, mis seisnesid vanglaametniku seadusliku korralduse eiramises ning öörahu ajal keelatud ruumis viibimises. Süüteo toimepanemist ei ole kaebuse esitaja seejuures eitanud, küll aga on ta kohtumenetluses õigustanud seda asjaoluga, et tal ei olnud võimalik viibida kambris nr 29 sobimatuse tõttu seal viibivate teiste kinnipeetavatega.
5. Kohus leiab, et kaebuse esitaja poolt toodud õigustus ei ole asjakohane. Kinnipeetava vanglasisest paigutamist reguleeritakse

§ 11

lõikes 1, millest nähtuvalt tuleb kinnipeetava paigutamisel arvestada kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Eelnevast ei tulene aga kinnipeetavale õigust vanglas endale elamiseks sobivat või meeldivat kambrit valida. Isegi kui kinnipeetav leiab, et tema vanglasse paigutamisel ei ole kas

§ 11

lõikes 1 sätestatud põhimõtetest täielikult või osaliselt lähtutud, ei ole tal õigust asuda omaalgatuslikult teise kambrisse või teise ruumi. Kohtu hinnangul on kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel kinnipeetavate iseloomuomadustega arvestamine vajalik eelkõige julgeoleku tagamise eesmärgil ning juhul kui kinnipeetav leiab, et viibimine teatud kambris või vangla osas võib ohustada tema julgeolekut, on tal võimlik pöörduda vanglaametnike poole, kes peavad seejärel julgeolekuolukorda hindama ning vajadusel paigutama kinnipeetava ümber.

1. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja väitnud, et on küll enda teise kambrisse ümberpaigutamiseks vanglaametnike poole pöördunud, ent viimased ei ole sellele reageerinud. Vastustaja väitel on vanglaametnikud kaebuse esitajaga vestelnud ning vestluste tulemusena on jõutud järeldusele, et mingisugust julgeolekuohtu kambris nr 29 viibimine kaebuse esitajale ei kujuta. Kohus märgib siinkohal, et nimetatud vestluste toimumist ning muuhulgas vanglaametnik R. R. i viibimist nende vestluste juures, ei ole vastustaja tõendanud. Samas leiab kohus, et nende vestluste toimumine või mittetoimumine ei ole aga määrav käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast. Käesolevas asjas on oluline, et kaebuse esitaja ei ole ka kohtumenetluses nimetanud mitte ühtegi konkreetset kambris nr 29 viibivat isikut, kes kujutaks endast ohtu kaebuse esitaja julgeolekule ega ka selgitanud täpsemalt, milles väidetav oht seisneb. Ka kohtuistungil ei andnud kaebuse esitaja konkreetset seletust, milles seisnesid kambrikaaslastega tekkinud lahkhelid. Seetõttu on usutav kohtumenetluses antud vastustaja selgitus, et ka vanglaametnikele ei ole kaebuse esitaja ühtegi konkreetset riskitegurit nimetanud. Selles valguses tuleb põhjendatuks pidada vangla julgeolekuosakonna ametnike R. R. i (tl. 51) ning U. L.i (tl. 61) õiendeid, mille kohaselt ei ole kaebuse esitajal kambris nr 29 julgeolekuprobleeme. Kohus märgib siinkohal, et vastustajale ei saa panna kohustust 4 tõendada negatiivseid asjaolusid ehk teisisõnu seda, et kaebuse esitajal kambris nr 29 julgeolekuprobleeme ei esine, vaid kaebuse esitaja peaks ise tõendama või vanglaametnikele ning vajadusel ka kohtule kontrollimist võimaldaval viisil põhjendama, milles tema väidetav julgeolekuoht seisneb. Distsiplinaarmenetluste käigus on kaebuse esitaja andnud seletusi, mille kohaselt ei sobi ta iseloomult kambris nr 29 viibivate isikutega ning ei soovi viibida kambris, kus ta kedagi ei tunne. Kumbki eeltoodud asjaoludest ei saa olla kinnipeetava vanglasisese ümberpaigutamise aluseks. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et ühel korral on pooled kambris nr 29 elanud isikutest teatanud vanglaametnike juuresolekul, et nad ei soovi kaebuse esitajaga ühes kambris viibida. Ka selline soov ei saa iseenesest olla aluseks kinnipeetavate ümberpaigutamisel. Kaebuse esitaja kinnitas samas, et vägivalda kaaskinnipeetavad tema suhtes rakendanud ei ole.
2. Mis puutub kaebuse esitaja poolt viidatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusena vastu võetud Euroopa vanglareeglistikku, siis märgib kohus esmalt, et tegemist on soovitusliku iseloomuga aktiga, millest ei saa ühelgi juhul tuleneda kaebuse esitajale mistahes subjektiivseid õigusi. Teiseks tuleb möönda, et viidatud aktis soovitatakse paigutada ühte kambrisse neid vange, kes on sellistes oludes omavahel sobivad. Kohus leiab, et ka nimetatud soovituse puhul tuleb isikute sobivust samuti hinnata vangla ja kinnipeetavate julgeolekust lähtudes ning ka Euroopa vanglareeglistiku eesmärk ei ole võimaldada kinnipeetavatel valida, milliste kinnipeetavatega nad koos viibida soovivad ja millistega mitte.
3. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et kaebuse esitajale distsiplinaarkaristuste kohaldamine oli õiguspärane. Vaidlustatud käskkirjades on ära toodud nende andmise faktiline ja õiguslik alus ning karistuse liigi ja määra valikut on põhjendatud. Seejuures ei leia kohus, et karistused toimepandud süütegude eest oleksid ülemäärased.
4. Viimaks on kaebuse esitaja heitnud Justiitsministeeriumile ette, et viimane ei lahendanud kaebuse esitaja poolt esitatud vaideid seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kaebuse esitaja on sel põhjusel taotlenud vaideotsuste tühistamist.

§ 11

lg 7 kohaselt peab Justiitsministeerium vaide lahendama 30 päeva jooksul vaide edastamisest arvates. Tallinna Vangla direktori 30 juuni 2008 käskkirja peale esitas kaebuse esitaja vaide 2. juulil 2008 ning Tallinna Vangla edastas selle Justiitsministeeriumile 4. juulil 2008.

§ 11lg 7 kohaselt tulnuks vaie lahendada hiljemalt 4.

augustil 2008 (kuivõrd

1. august 2008 langes pühapäevale). Vaideotsuse on Justiitsministeerium teinud
2. augustil 2008, mis on rohkem kui 30 päeva vaide edastamisest arvates. Seega sattus Justiitsministeerium viivitusse
3. augustil 2008 ning viivitus vältas kuni vaideotsuse tegemiseni.
4. Tallinna Vangla direktori
5. juuli 2008 käskkirja peale esitas kaebuse esitaja vaide
6. juulil 2008 ning Tallinna Vangla edastas selle Justiitsministeeriumile
7. juulil 2008.

§ 11lg 7 kohaselt tulnuks vaie lahendada hiljemalt 11.

augustil 2008 (kuivõrd

1. august 2008 langes pühapäevale). Justiitsministeerium lahendas vaide 29.08.2008 vaideotsusega, seega enam kui 30 päeva jooksul vaide edastamisest arvates. Seega sattus Justiitsministeerium viivitusse
2. augustil 2008 ning viivitus vältas kuni vaideotsuse tegemiseni.
3. Justiitsministeerium on kirjalikus seletuses vaiete lahendamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise osas kaebusega nõustunud, taotledes samas menetluse lõpetamist halduskohtumenetluse seadustiku § 24 lg 1 p 4 alusel. Nimetatud sätte kohaselt lõpetab halduskohus menetluse, kui kaevatav haldusakt on kehtetuks tunnistatud, välja andmata jäetud haldusakt on välja antud, peatatud haldusakt on täidetud või toiming sooritatud, välja 5 arvatud, kui kaebuse esitajal on asja läbivaatamiseks põhjendatud huvi. Käesoleval juhul saa ei vaideotsuste tegemine olla menetluse lõpetamise aluseks, kuivõrd kaebuse esitaja on taotlenud just vaiete lahendamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamist. Vaiete lahendamine ei muuda toimunud viivitust õiguspäraseks ega olematuks. Oma põhjendatud huvina on kaebuse esitaja märkinud kahju hüvitamise nõude esitamise. Käesolevas asjas ei anna kohus hinnangut sellele, kas kaebuse esitajal üldse sai Justiitsministeeriumi viivituse tõttu mingisugune kahju tekkida või mitte. Kahju tekkimise ning põhjusliku seose kahju ning Justiitsministeerium poolse õigusvastase viivituse vahel peab kaebuse esitaja ära näitama juhul kui ta reaalselt soovib kahju hüvitamise nõuet esitada.
4. Seetõttu tuvastab kohus Justiitsministeeriumi viivituse õigusvastasuse. Samas märgib kohus, et Justiitsministeeriumi viivitus vaiete lahendamisel ei anna siiski alust vaideotsuste tühistamiseks.
5. HkMS § 92 lg 1 ja 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuivõrd kumbki pool ei ole kohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, samuti arvestades, et kohus vabastas kaebuse esitaja riigilõivu tasumisest, leiab kohus, et kummagi poole menetluskulud tuleb jätta poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 6