Obsah (6)
§ 445§ 657§ 654§ 173§ 171§ 174Tsiviilasi nr: 2-08-76049 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Kaupo Paal, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 21.05.2010. a., Tallinn Tsivii
§ 445maksed selliselt, et igakuise makse suurus ei ületaks 2000 krooni.
Kostja 2 töötas kassapidajana ja tema netotöötasu mais 2009.a oli 2657 krooni. Menetluse ajal tuvastati kostjal 2 püsiv töövõime kaotus 50% ja puue, mida kohus pidanuks arvestama. Esimese astme kohtu otsus
- Pärnu Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostja 1-lt hageja kasuks välja põhivõla 414 krooni ja viivised summas 10 000 krooni. Kohus jättis rahuldamata hageja nõuded kostja 2 vastu ja menetluskulud 28,93% ulatuses hageja kanda ja 71,17% ulatuses kostja 1 kanda. Kohus leidis, et hageja nõue oli 414.10 krooni põhivõla osas põhjendatud. Kohus nõustus oma otsuses kostjaga, et lepingu preambulas olid selgelt väljendatud lepingu pooled – müüja AS Timmon ja ostja OÜ Olva - ning preambula ei andnud alust lepingu pooleks lugeda kostjat
- Kohus leidis, et hageja viited lepingu sõlmimisele majandustegevuse käigus, vastuväite esitamata jätmine maksekäsu kiirmenetluses vms ei ole asjakohased ega tõenda kostja 2 käenduskohustust. Kohus asus seisukohale, et ükski hageja esitatud väidetest ei anna alust nõude esitamiseks kostja 2 vastu ning selles osas tuli hagi jätta rahuldamata. Kohus leidis, et õiglane on vähendada viivist selliselt, et mõista välja viivis kaupade limiidi ulatuses ehk 3000 krooni, lähtudes lepingujärgsest viivisemäärast. Seda ületavas osas kohaldas kohus tüüptingimuste regulatsiooni, luges mitukümmend korda seadusjärgset viivisemäära ületava kokkuleppe tühiseks ning mõistis viivise ca 3 aasta eest välja summas 7000 krooni. Apellatsioonkaebus
- Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega mõista kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja viivis 15 000 krooni. Hageja leiab, et maakohus pidi asja lahendamisel kohaldama VÕS § 145, kuid jättis selle kohaldamata, mis tõi endaga kaasa ebaõige kohtulahendi. Hageja ei nõustu kohtuga, et käenduse tekkimiseks oleks kostja 2 pidanud lepingule alla kirjutama kaks korda. Hageja ei nõustu maakohtu käsitlusega viivisest, vaid peab õigeks vaidlustada maakohtu otsus mõlema kostja osas ja taotleda mõlemalt kostjalt solidaarselt 15 000-kroonise viivise väljamõistmist. Vastustaja seisukoht
- Vastustajad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. 3
(5)Tsiviilasi nr: 2-08-76049 Ringkonnakohtu seisukoht 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on lõppjäreldustes õige ning seetõttu tuleb
§ 657
lg 1 p-st 21 tulenevalt jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuses vaidlustab apellant seda, et maakohus jättis hagi kostja 2 suhtes rahuldamata ja seda, et maakohus vähendas välja mõistetavat viivist, samuti seda, et maakohus ajatas kohtuotsuse täitmise. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus jättis hagi kostja 2 suhtes rahuldamata.
§ 654lg-st 6 tulenevalt ei hakka ringkonnakohus selles osas põhjendusi kordama.
Selles osas teatab ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks järgmist.
- Maakohus leidis õigesti, et hageja poolt kasutatav tüüptingimustega leping, millele kirjutas alla kostja 2 kui kostja 1 juhatuse liige, ei loo iseenesest käendussuhet hageja ja kostja 2 vahel. Hageja ja kostja 1 poolt kasutatud lepingu põhi oli koostatud selliselt, et selleks, et hageja ja kostja 2 vahel tekiks käendussuhe, tulnuks kostja 2 nimi kanda vastavale punktiirjoonele lepingu p 8.
- raames ning kostja 2 oleks pidanud lepingule alla kirjutama. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal on selline lepingueksemplar, millel olev punktiir on täitmata. Samuti ei nähtu kummaltki lepingueksemplarilt, et kostja 2 oleks lepingule käendajana alla kirjutanud. Nendel asjaoludel leiab kohus, et lepingupooltega sarnane mõistlik isik ei saa järeldada, et lepingu sõlmimise ajal oli poolte ühine tegelik tahe see, et kostja 2 võtab endale käenduskohustuse. Hageja poolt viidatud Riigikohtu lahend (RKTKo 32-1-8-06) ei ole antud juhul asjakohane, sest viidatud lahendi tegemise aluseks olid teistsugused asjaolud. Viidatud tsiviilasja raames oli lepingus selgesõnaliselt märgitud, et lepingule alla kirjutav kostja juhatuse liige võtab isiklikult käenduskohustuse. Käesoleva vaidluse raames relevantse lepingu eelnevalt välja töötatud sõnastus oli aga selline, et käenduskohustus tekib üksnes siis, kui pooled punktiirjoonel käendaja nimeliselt ära märgivad ning kui käendaja lepingule käenduse tekkimist ka allkirjaga kinnitab. Sellised asjaolud peaksid nähtuma seejuures mõlemalt lepingu dokumendilt. Antud asjaolude alusel ei saa seega hageja ja kostja 2 vahelist käenduskohustust jaatada ning maakohtu otsus on osas, milles maakohus jättis hagi kostja 2 suhtes rahuldamata, seaduslik ning muutmisele ei kuulu.
- Apellant vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus vähendas välja mõistetavat viivist. Apellatsioonkaebuses palus hageja välja mõista kostjatelt solidaarselt viivise summas 15 000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on viivise vähendamise osas lõppjäreldustes õige, kuid muuta tuleb kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et viivist ettenägev lepingupunkt on 3000 krooni ületavas osas VÕS § 42 lg 3 p-st 5 tulenevalt tühine. Viivise maksmise kohustuse näeb ette hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud müügilepingu (vt t lk 70) p 8.
- Viidatud lepingupunkti kohaselt maksab tasumise tähtaegadest mittekinnipidamisel süüdi olev pool teisele poolele viivist 0,5% viivitatud makse summast iga viivitatud päeva eest. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellist kokkulepet pidada iseenesest ebamõistlikult kahjustavaks ning sellise kokkuleppe pinnalt ei saa iseenesest väita, et kokkuleppega nähakse ette, et teine lepingupool peab maksma ebamõistlikult suurt viivist (VÕS § 42 lg 3 p 5). Vastav lepingupunkt ei näe ette maksmisele kuuluvat summat, vaid näeb ette viivise määra. Viivisemäär 0,5% ei ole iseenesest ebamõistlikult suur. Kuigi sellise viivisemäära korral võib pika viivitamise korral tasumisele kuuluv viivis kujuneda väga suureks, ei saa sellest hoolimata siiski väita, et viivisemäär ise oleks lubamatult kõrge. Selline viivisemäär on majandustegevuse raames tegutsevate isikute vahelistes suhetes tavaline. Sellele lisaks leiab kohus, et juhul, kui viivist ettenägev kokkulepe oleks VÕS § 42 lg 3 p-st 5 tulenevalt tühine, siis oleks vastav kokkulepe tühine täies ulatuses, mitte ulatuses, mis ületab 3000 krooni. Nendel põhjustel ei saa 4
(5)Tsiviilasi nr: 2-08-76049 ringkonnakohus maakohtu käsitlusega nõustuda. Kuid ringkonnakohus leiab, et väljamõistmisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur ning seda tuleb vähendada 10 000 kroonini. Kostja esitas maakohtule viivise vähendamise taotluse ning maakohus on viivist vähendanud kohase määrani. Ringkonnakohus leiab, et viivise vähendamine 10 000 kroonini on põhjendatud seetõttu, et kostja 1 majanduslik seisund on halb. Kostjad esitasid maakohtus väited kostja 1 majandusliku seisundi kohta, millele hageja vastu ei vaielnud. Nende väidete kohaselt kostja 1 enam ei tegutse ning kostjale 1 kuulub üksnes kaupluse sisustus, mis on vähelikviidne ning mille väärtus ei saa ületada 15 000 krooni. Kostja 1 ainuosanik ning juhatuse liige on tunnistatud 50% ulatuses töövõimetuks, mistõttu puuduvad väljavaated, et kostja 1 taastab oma majandustegevuse. Viivise vähendamine 10 000 kroonini on põhjendatud ka seetõttu, et hageja halva majandusliku seisundi kohta ei ole käesolevas menetluses andmeid esitatud. Viivise vähendamisel tuleb arvestada ka seda, et kohustus on kohtuotsuse tegemise ajaks valdavas osas täidetud. Seega ei täida viivis enam kohustuse täitmisele sundimise funktsiooni. Viivise vähendamisel tuleb arvestada ka hageja õigustatud huvi viivise saamisel. Hageja õigustatud huvi hindamisel tuleb arvesse võtta ka seda, et hageja oli oma raha nõudmisel passiivne ning mitme aasta vältel kostja poole viivise nõudega ei pöördunud. Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et kostja 1 halb majanduslik seisund, kohustuse suuremas osas täitmine kostja 1 poolt ning see, et hageja aastate jooksul kostjalt 1 rahalise kohustuse täitmist ei nõudnud, õigustavad viivise vahendamist 10 000 kroonini ning kaaluvad üles hageja õiguse nõuda viivist 10 000 krooni ületavas osas. 9. Apellant vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus võimaldas välja mõistetud viivist tasuda 2000 krooniste osamaksetena. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ning
§ 654lg-st 6 tulenevalt vastavaid põhjendusi ei korda.
Antud juhul olid kohtuotsuse täitmise ajatamise eeldused täidetud. Menetluskulude jaotus 10. Vastavalt
§ 173
lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole ringkonnakohtul alust muuta ka maakohtu poolt määratud maakohtu menetluskulude jaotust. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda (
§ 171lg 1).
Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel
§-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et
§ 174
lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
§ 174
lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ulvi Loonurm Kaupo Paal Malle Seppik 5
(5)