KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 13. oktoober 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-1375 Haldusasi OÜ MM Grupp kaebus Mak

§ 132

lg 4 aegumise katkemise seni kehtinud regulatsioon jätab aegumise katkestamata halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise korral.

1. Ka leiab kaebuse esitaja, et käesolevas asjas võis aegumise kaasa tuua maksuhalduri enda tegevusetus, kuna intressinõue tekkis käesolevas asjas sellest, et kaebaja esitas ise
2. aprillil 2006 2004-
3. aastal esitatud TSD deklaratsioonide kohta parandusdeklaratsioonid, maksuhaldur aga viivitas intressinõude esitamisega ja esitas intressinõude alles viis kuud 2 hiljem, vaidlustamata samas hiljem Tartu Halduskohtu
4. oktoobri 2009 määrust, millega intressinõude täitmine esialgse õiguskaitse korras peatati.
5. Kaebuse esitaja leiab, et maksuotsuses ja vaideotsuses MKS § 132 lg 4 punktile 1 antud tõlgenduse näol on tegemist analoogia kohaldamisega maksukohustuslase kahjuks ning selline isiku kahjuks õigusanaloogia kasutamine on põhiseaduse kohaselt lubamatu. VASTUSTAJA SEISUKOHT
6. Maksu- ja Tolliamet peab OÜ MM Grupp kaebust põhjendamatuks ning palub selle rahuldamata jätta. Vastustaja viitab esmalt Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-28-08 ja leiab, et intressi maksmise kohustus on lahutamatult seotud kohustusega tasuda maksusumma ning kuivõrd MKS § 115 lg 3 kohaselt intressinõudele kohaldatakse maksuotsuse (§ 95) kohta käivaid sätteid, on kaebuse esitaja alusetult leidnud,

§ 132lg 4 punkti 1 ei saa kohaldada intressidele.

Samuti viitab vastustaja Riigikohtu lahendile nr. 3-3-1-57-01, kus leiti, et õiguspärase ettekirjutuse täitmise peatamise korral lükkub maksu maksmine edasi ning vastustaja hinnangul kehtib see järeldus ka intressinõude puhul. Vastustaja hinnangul on maksuvõla tasumise tähtpäeva pikendamise ning intressinõude täitmise peatamise korral õiguslikud tagajärjed samasugused ning seetõttu tuleb intressinõude täitmise peatamist sisuliselt pidada intressisumma tasumise tähtaja pikendamiseks. Vastustaja rõhutab vajadust lähtuda normi ulatuse tuvastamisel lisaks selle sõnastusele ka lahenduse efektiivsusest õigussüsteemi jaoks tervikuna, viidates siinkohal õiguskirjanduses esitatud seisukohtadele ning Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-1-1-41-

2. Viidates Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-66-02 märgib vastustaja, et sätte mitmetimõistetavuse korral peab eelistama tõlgendust, mis on kõige enam kooskõlas seaduse eesmärgiga ja õiguse üldpõhimõtetega, tagab optimaalse tasakaalu vastandlike huvide vahel ning ühildub kohaldatava seaduse teiste sätetega. Normi ulatuse tuvastamisel tuleb lähtuda nii selle sõnastusest kui ka lahenduse efektiivsusest õigussüsteemi jaoks tervikuna. Viidates Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-72-03 märgib vastustaja, et lisaks grammatilisele tõlgendamisele tuleb teisi tõlgendusmeetodeid kasutada ka juhul, kui sätte tekst on esmapilgul üheselt mõistetav, kuid tekivad põhjendatud kahtlused, kas seadusandja tahe oli suunatud nimelt sellise tõlgendustulemuse saavutamisele, milleni viib sätte grammatiline tõlgendamine.
3. Kaebuse esitaja tõlgendust peab vastustaja ebamõistlikuks ka põhjusel, et intressinõude tegemise ajal kehtinud MKS § 118 lg 2 ja MKS § 99 lg 1 p 2 kohaselt peatus intressinõude määramise aegumistähtaeg intressinõude vaidlustamise ajaks, mis tähendab seda, et kui ringkonna- või Riigikohus oleks otsustanud intressinõude motiveerimatuse tõttu tühistada ja maksuhaldurile uuesti otsustamiseks saata, siis oleks maksuhaldur saanud intressisumma aegumise peatumise tõttu uuesti määrata, kuid kaebuse esitaja tõlgenduse kohaselt oleks intressinõude täitmise aegumistähtaeg juba möödunud.
4. Vastustaja rõhutab, et Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-21-08 toodud seisukohtadest tulenevalt ei olnud kaebuse esitajal kuni
5. maini 2008 inressi tasumise kohustust ning seda arvestades tähendaks kaebuse esitaja seisukohaga nõustumine seda, et intressinõue aegus enne intressi tasumise tähtpäeva. Vastustaja hinnangul ei saa intressinõude sundtäitmise tähtaeg lõppeda intressisumma määramise aegumistähtajast varem ning seda loogikat toetab vastustaja väitel ka Riigikohtu poolt lahendi nr 3-3-1-30-07 punktis 15 märgitud seisukoht. 3
6. Vastustaja leiab samuti, et esialgse õiguskaitse korras intressinõude täitmise peatamise otstarbega ei oleks kooskõlas kaebuse esitaja tõlgendusega paratamatult kaasnev olukord, mille kohaselt isikud, kes ei taotle intressinõude täitmise peatamist ja täidavad vabatahtlikult intressinõude kohtumenetluse ajal, on kehvemas olukorras isikutest, kes ei täida intressinõuet täitmise peatamise vahendi rakendamise mõjust tulenevalt ja pääsevad seetõttu intressinõude sundtäitmise aegumise tõttu intressisumma tasumisest.
7. Analoogia kohaldamist peab vastustaja mõistlikuks, viidates Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-38-08 võetud seisukohale ning märkides, et intressinõude täitmise peatamist tuleb käsitleda olemuslikult maksuvõla tasumise tähtaja pikendamisena. Samuti leiab vastustaja, et kui eelnevaga mitte nõustuda, oleks tegu lüngaga õiguses ning poleks analoogia korras takistust MKS § 132 lg 4 p 1 kohaldamiseks, kuna õigussuhte õiguslikult olulised omadused langevad kokku reguleeritud õigussuhte õiguslikult oluliste omadustega.
8. Vastustaja väitel on analoogiat maksuõiguses, sealhulgas sundtäitmise aegumise valdkonnas, rakendanud ka Riigikohus. Siinkohal viitab vastustaja lahendile haldusasjades nr 3-3-1-30-07, nr 3-2-1-72-03 ja nr 3-2-1-6-
10. Täiendavalt leiab vastustaja, et kui juba nii maksuvõla tasumise tähtaja pikendamine kui ka ajatamine katkestavad aegumistähtaja kulgemise, siis katkestab ka intressinõude täitmise peatamine aegumise kulgemise.
11. Vastustaja leiab ka, et üksnes maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas märgitust tulenevalt ei saa teha lõplikke järeldusi normilause tähenduse kohta. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et OÜ MM Grupp kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohtu hinnangul ei ole käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades maksukorralduse seaduse § 132 lg 4 punkti 1 kohaldamine õigustatud.
13. MKS § 115 lõikest 3 tuleneb, et kui maksukohustuslane ei ole tasunud seaduses sätestatud tähtpäevaks tsumata maksusummalt intressi, esitab maksuhaldur intressinõude, millele kohaldatakse maksuotsuse kohta käivaid sätteid. Eelnev ei anna aga alust samastada intressinõuet maksuotsusega ega teha järeldust, et seaduse kohaselt maksuotsuse tegemisega kaasnevad tagajärjed kaasneksid tingimata ka intressinõude esitamisega. Eeltoodud sättes esitatud viide MKS §-le 95 puudutab üksnes intressinõude vormistamise ja kättetoimetamisega seotud asjaolusid. MKS § 132 lg 2 kohaselt on MKS § 115 lõikes 3 nimetatud intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg on üks aasta, arvates selle esitamise aastale järgneva aasta
14. jaanuarist. Viimatinimetatud paragrahvi
15. lõike ning MKS § 31 lg 1 punkti 5 ja lõike 3 punkti 4 kohaselt on MKS §-s 132 sätestatud aegumistähtpäeva saabumise tagajärjeks intressi tasumise kohustuse lõppemine. Aegumistähtaja katkemist reguleeritakse MKS § 132 lõikes
16. Kuni
17. detsembrini 2008 oli seal sätestatud neli aegumise kahtkemise alust, milleks oli esiteks maksude tasumise tähtaja pikendamine, teiseks maksuvõla tasumise ajatamine, kolmandaks pankrotiavalduse esitamine ning viimaseks maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamine. Alates
18. jaanuarist 2009 on lisatud viies alus, milleks on halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamine. Käesoleval juhul on maksuhaldur kaebuse esitajale intressinõude esitanud
19. septembril 2006 ning Tartu 4 Halduskohtu
20. oktoobri 2006 määrusega peatati intressinõude täitmine, kusjuures esialgse õiguskaitse mõju lõppes
21. mail 2008, mil jõustus halduskohtu otsus kaebuse esitaja poolt intressinõude tühistamiseks esitatud kaebuse rahuldamata jätmise kohta. Samas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kuigi see oleks faktiliste asjaolude alusel võimalik, ei saa käesoleval juhul vaidlusaluse intressinõude aegumise katkemise alusena tulla kõne alla MKS § 132 lg 4 p 5, kuivõrd nimetatud säte lisati seadusesse alles alates
22. jaanuarist
24. Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et ühtegi teist MKS § 132 lõikes 4 sätestatud aegumise katkemise alust käesoleval juhul ei esinenud ning seetõttu on kaebuse esitaja asunud põhjendatult seisukohale, et
25. septembril 2006 esitatud intressinõude sundtäitmine aegus
26. detsembril
28. Õige on kaebuse esitaja seisukoht,

§ 132

lg 4 punktis 1 kasutatud mõistet „maksud“ ei saa tõlgendada laiendavalt ning see mõiste ei hõlma intresse. Maksu mõiste on avatud MKS §-des 2 ja 3 ning tähtajaks tasumata maksusummalt tasumisele kuuluvat intressi ega mistahes muid maksukohustuslase rahalisi kohustusi ei saa nende sätete kohaselt maksuks pidada. Seetõttu leiab kohus,

§ 132

lg 4 p 1 on intressinõude sundtäitmise aegumistähtaja kulgemise seisukohast asjassepuutumatu norm. Lisaks sellele ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, et halduskohtu poolt intressinõude täitmise peatamine on sisuliselt samastatav maksude tasumise tähtaja pikendamisena. Maksusumma tasumise tähtaja pikendamine eeldab olemuslikult seda, et maksu tasumise tähtpäev ei ole veel saabunud ning maksukohustuslasel ei ole tekkinud maksuvõlga. Vastustaja on õigesti viidanud erinevates Riigikohtu lahendites esitatud seisukohale, et esialgse õiguskaitse korras maksuotsuse täitmise peatamisega peatub maksu tasumise kohustus esialgse õiguskaitse kehtivuse ajaks ning sel ajal ei ole maksukohustuslasel kohustust maksu tasuda ega ka intresse arvestada ning maksuotsuses, mille täitmine on esialgse õiguskaitse korras peatatud, kajastuvat tasumisele kuuluvat maksusummat ei ole alust käsitada maksukohustuslase maksuvõlana. Kohtu hinnangul ei saa seda aga samastada (ka maksude puhul, intressidest rääkimata) maksude tasumise tähtaja pikendamisega. Tähtaja pikendamine eeldab olemuslikult seda, et tähtaeg ei ole vahepeal lõppenud. Kohtu hinnangul ei ole tähtaja pikendamine võimalik tagantjärele olukorras, kus tähtaja lõppemist tähistav sündmus on vahepeal juba saabunud.

1. Õige on ka kaebuse esitaja poolt välja toodud asjaolu, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel lükkub intresside arvestamise ja tasumise kohustus edasi üksnes tingimuslikult, ehk üksnes juhul, kui kohtule esitatud kaebus rahuldatakse. Haldusasjas nr 3-3-1-21-08 märkis Riigikohus nimelt, et et kui maksuteate täitmise peatamise otsus tühistatakse või kui täitmise peatamine lõpeb vastava tähtpäeva saabumise tõttu, ent maksuteade jääb kehtima, siis mõjub täitmise peatamise äralangemine tagasiulatuvalt. See tähendab, et isikul tekib kohustus tasuda maksusumma ning maksta intresse tagasiulatuvalt, st alates sellest ajast, mis oli maksuteates ette nähtud. Eeltoodu tõttu nõustub kohus kaebuse esitaja seisukohaga, et maksude tasumise tähtaja pikendamisel MKS § 132 lg 4 p 1 mõttes ning halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse kohaldamisel on erinevad tagajärjed ning selgi põhjusel ei saa neid samastada ega lugeda halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse kohaldamist MKS § 132 lg 4 punktis 1 sätestatud maksusumma (rääkimata intressinõudest) sissenõudmise aegumistähtaja katkemise aluseks ja seda ka mitte enne
2. jaanuari
4. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga,

§ 132lg 4 p 1 kohaldamine on käesoleval juhul võimalik analoogia alusel.

Põhimõtteliselt on võimalik nõustuda vastustaja seisukohaga, et õigusnormi tõlgendamisel tuleb lisaks selle tekstile silmas pidada ka regulatsiooni eesmärki 5 ja regulatsiooni tõhustsut õigussüsteemis, samuti seadusandja tahet normi sõnastamisel. Samas leiab kohus, et haldusvõim ei saa pelgalt mõistlikkuse või väidetava eesmärgipärasuse argumendile tuginedes asuda ise seadusandja asemele ning sisuliselt täiendada tõlgenduste kaudu seadust normidega, mida seadusandja kehtestanud ei ole. Selline toimimine oleks otseses vastuolus põhiseaduse §-st 3 tuleneva seaduslikkuse põhimõttega.

1. Vastustaja leiab ekslikult, et enne
2. jaanuari 2009 oli intressinõude sundtäitmise aegumistähtaja katkemise regulatsioonis lünk, mis on võimalik ja vajalik analoogia kohaldamise teel täita. Kohtu hinnangul ei olnud tegemist lüngaga. Sätestades seaduses ammendavalt sundtäitmise aegumise katkemise alused, on seadusandja kehtestanud kindla ja selge sisuga regulatsiooni. Kohus möönab, et intressinõude sundtäitmise aegumise katkemise osas on antud juhul tegemist ilmselgelt ebamõistliku ja läbimõtlemata regulatsiooniga, ent selline seadusandlik praak tuleb likvideerida seadusandjal enesel ja normi kohaldav haldusvõim ei saa põhiseaduslikust seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt asuda kohaldama seaduses sätestatud normi asemel mingisugust imaginaarset regulatsiooni, mida seadusandja kehtestanud ei ole, ent mille seadusandja oleks võinud kehtestada, kui ta selle peale õigel ajal tulnud oleks.
3. Vastustaja poolt viidatud Riigikohtu lahendid ei kinnita halduskohtu hinnangul käesoleval juhul analoogia kasutamise lubatavust. Haldusasja 3-3-1-72-03 sisuks oli vaidlus avaliku teenistuse seaduse (ATS) normide kohaldatavusest poliitilisel ametikohal töötava kohaliku omavalitsuse ametniku (linnapea) suhtes. Nimetatud asjas märkis Riigikohus tõepoolest, et ka selgelt sõnastatud normi puhul tuleb kasutada grammatilise tõlgendamise kõrval ka muid tõlgendusmeetodeid, ent selle asja asjaolud erinevad oluliselt käesoleva asja omast. Kui eelviidatud asjas leidis Riigikohus seda, et ATSi eesmärgist reguleerida eelkõige apoliitiliste ametnike teenistussuhteid ning KOKSi regulasioonist nähtus tegelikult seadusandja tahe välistada ATS § 16 p 2 kohaldamine linnapea suhtes, siis käesolevas asjas ei nähtu ei MKS-is ega muudest õigusaktidest mistahes moel, et seadusandja oleks tegelikult soovinud intressinõude aegumistähtaja katkemist reguleerida teisiti kui see MKS § 132 tekstist nähtub. Vatsustaja seisukoht põhineb sisuliselt eeldusel, et seadusandja on oma tegevuses alati mõistlik ning tema kehtestatud regulatsioonid läbimõeldud. Selline eeldus ei ole põhjendatud. Käesoleval juhul näib ilmne, et seadusandja ei ole intressinõude sissenõudmise aegumise katkemisega seotud asjaolude peale MKS § 132 regulatsiooni kehtestamisel lihtsalt iseäranis palju mõelnud ning kehtstanud aegumise katkemise alused sellisena, et need intressinõude aegumisele ei kohaldu. Kohus kordab, et tegemist ei ole mitte lüngaga õiguses, nagu leiab vastustaja, vaid seadusandja poolse ebamõistliku regulatsiooniga. Kohtu hinnangul oli lüngaga, mille Riigikohus analoogia abil täitis, tegemist haldusasja nr 3-3-1-30-07 sisuks olevas vaidluses, kus vaidlus puudutas uue seaduse rakendussätteid ning konkreetse rakendussätte puudumine tõstatas paratamatult küsimuse, kuidas uue seaduse norme kohaldada neile olukordadele, mille aluseks olevad asjaolud on kas osaliselt või täielikult varasemad. Käesoleval juhul sarnast probleemi aga ei ole, jättes intressinõude sundtäitmise aegumise seaduses reguleerimata, tuleb aegumist kohaldada selliselt, et selle katkemist ette nähtud ei ole.
4. Kaebuse esitaja on põhjendatult viidanud ka maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjale ning seal välja toodud seisukohale, et varem kehtinud regulatsioon jättis aegumise katkestamata halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise korral. Kohus nõustub vaststajaga, et üksnes eelnõu seletuskirjas märgitu alusel ei saa teha lõplikke järeldusi normi tähenduse kohta, ent samas on eelnõu seletuskiri oluliseks allikaks seadusandja tahte ja eesmärgi mõistmisel. 6 Eelnõu seletuskirjas märgitu eiramiseks peaksid samuti esinema mingisugused kaalukad põhjused, mis lubaksid väita, et seadust muutva seaduseelnõu seletuskirjas sisalduv ei kajasta tegelikult seadusandja nägemust muudetava õigusnormi sisut ja tähendusest ning normi muutmise vajalikkusest. Selliseid kaalukaid põhjusi käesoleval juhul ei esine.
5. Vastustaja keskendub väitele, et kaebuse esitaja tõlgendus viiks ebamõistliku tulemuseni. See väide pole iseenesest vale ning kaebuse esitajagi ei ole leidnud, et regulatsioon, mis välistab intressinõude sissenõudmise juhul kui intressinõude õiguspärasuse üle peetava kohtuvaidluse tagamiseks seatud esialgse õiguskaitse mõju kestab ajaliselt kauem kui intressi sissenõudmise aegumistähtaeg, oleks ülemäära mõistlik. Küll aga leiab kohus, et seadusandliku normi ebamõistlikkus või ebamõistlik normi puudumine ei anna alust analoogia alusel teise õigusnormi kohaldamiseks, iseäranis juhul, kui sellise analoogia kohaldamine tooks isikule kaasa koormavama tagajärje.
6. Mis puutub vastustaja väitesse, et esialgse õiguskaitse korras intressinõude täitmise peatamine lükkab intressi tasumise tähtaja edasi ning vastava kohustuse täitmise tähtpäev saabus käesoleval juhul alles
7. mail 2008 ning et enne selle tähtpäeva saabumist ei oleks sundtäitmine MKS § 128 lg 2 p 1 kohaselt nii ehk naa võimalik olnud, siis seegi seisukoht pole iseenesest väär, ent samas ei õigusta aegumise katkemise kohaldamist olukorras, kus seadus aegumise katkemist ette ei näe. Asjaolu, et maksuvõla sundtäitmine ei ole võimalik enne võla sissenõutavaks muutumist, ei välista võimalust, et intressinõue aegub enne sissenõutavaks muutumist. Jälle kord möönab kohus, et selline regulatsioon on ilmselgelt mõistusevastane, ent leiab jätkuvalt, et selline praak tuleb likvideerida seadusandjal, mitte haldusvõimul tõlgendamise ja analoogia kohaldamise teel.
8. Kohus leiab, et normide tõlgendamisel ning seaduses olevate lünkade täitmisel analoogia kaudu on õiguse kohaldamisel kahtlemata väga oluline roll ning erinevaid normi tõlgendusmeetodeid ei maksa iseenesest alahinnata. Küll aga ei saa haldus- ja kohtuvõim asuda normi tõlgendamisega seadusandja asemele ega reguleerida omatahtsi ning kahtlemata parimast tahtest ja kõige mõistlikemast kaalutlustest lähtudes neid elulisi olukordi, mille seadusandja on reguleerinud rumalalt. Vastasel korral muutuksid põhiseaduses sätestatud ja kahtlemata Eesti õiguskorra aluseks olevad seaduslikkuse ning võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtted illusoorseteks.
9. Õiguse tõlgendamise ja vajadusel analoogia teel lünkade täitmise eesmärk on normi kohaldamine konkreetsetele elulistele asjaoludele lähtudes seadusandja tahtest ja normist nähtuva seadusandja implitsiitsetest eesmärkidest. Isikut kohustava normi isiku kahjuks laiendav tõlgendamine või analoogia teel isikule mingisuguse kohustuse panemine eeldab siiski, et seadusandja selline implitsiitne eesmärk oleks ilmne ja piisavalt konkreetne. Kohustava normi laiendavat tõlgendamist ega isiku kohustusi suurendava analoogia kasutamist ei saa õigustada pelgalt seadusandja eeldatava eesmärgiga reguleerida kõik vajalikud küsimused parimal võimalikul moel. Käesoleval juhul oleks MKS § 132 lg 4 p 1 kohaldamine võimalik, kui nähtuks, et seadusandja on selles sättes pidanud maksuna silmas ka intresse ja soovinud samastada kohtu poolt esialgse õiguskaitse kohaldamise maksu tasumise tähtaja pikendamisena või kui muudest sätetest ilmneks, et seadusandja on kindlasti ja teadlikult soovinud vältida olukorda, kus intressinõude aegumine kohtu poolt esialgse õiguskaitse kohaldamise korral ei aegugi. Selliseid eesmärke kohus aga seadusandja tegevuses tuvastada ei suuda. Oluline on, et normi luues ei määra seadusandja mitte kindlaks üksnes eesmärki, vaid ka tee selle eesmärgi saavutamiseks. 7
10. Kohus nõustub ka kaebuse esitaja seisukohaga, et maksuõiguses on analoogia kohaldamine, kui see toob kaasa maksukohustuse suurenemise, üldjuhul lubamatu ning selle lubamiseks peaksid esinema väga kaalukad põhjused. Käesoleval juhul selliseid põhjusi ei esine. Kohus leiab, erinevalt vastustajast, et vastustaja tõlgendus lähtub pragmaatilistest vajadustest vältida seda, et isik saaks seadusandja eksimuse tõttu maksuintressi tasumise kohustust vältida. Selline käsitlus ei ole seaduslikkuse põhimõtte kohaselt aga lubatav.
11. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. HkMS § 93 lõike 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitaja on esitanud kohtule taotluse 15 000 krooni suuruse riigilõivu ning 9936 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmiseks. Samuti on kaebuse esitaja esitanud tõendid riigilõivu tasumise kohta (tl. 29 ja tl. 50), IMG Advokaadibüroo arved MM Grupp OÜ-le summas 8746+1440= 10 186 krooni ning ka maksekorraldused, millelt nähtub vastava summa tasumine. HkMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et kaebuse keerukust, vaidlustatud otsuse ning asjas tehtud vaideotsuse mahukust ning kohtumenetluses tehtud toimingute mahtu arvestades ei ole kaebuse esitaja õigusabikulud ülemäärased. Seetõttu tuleb kaebuse esitaja menetluskulude väljamõistmise taotlus täies ulatuses rahuldada ning mõista vastustsjalt kaebuse esitaja kasuks välja kokku 15000+9936=24 936 krooni. Kristjan Siigur kohtunik 8