KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 19. aprillil 2010. a, Tallinnas Haldusasja number 3-10-557 Haldusasi Harju ma

§ 15

lg 1 alusel otsustab maa tagastamise kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Sama paragrahvi lõikest 3 tulenevalt teostab maa tagastamise korraldamise üle järelevalvet maavanem. Maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks on Eesti Vabariigi seadusandja ette näinud eriregulatsiooni.

§ 192

lg 3 kohaselt (kehtib alates 27.11.2005) peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.

1. H. V. pärand avanes 11.04.
2. K.S.ul oli seaduse kohaselt kohustus esitada kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus H. V. järelt endise Sipelga A-14 maaüksuse tagastamise nõudeõiguse pärimise kohta hiljemalt 11.01.
3. Järelevalves esitatud materjalidest nähtub, et notar väljastas pärimisõiguse tunnistuse maa tagastamise nõudeõiguse pärimise kohta 18.01.
4. Pärimisõiguse tunnistuse ärakirjal on Kiili Vallavalitsuse maanõuniku Benno Johansoni allkiri ja kuupäev „15.04.2009“. Kuivõrd K.S. ei esitanud tähtaegselt Kiili Vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, oli Killi Vallavalitsus kohustatud lõpetama maa tagastamismenetluse ning kompenseerimismenetlust mitte alustama. Seega on Kiili Vallavalitsus jätnud arvestamata

§ 192

lg-s 3 sätestatud tähtaja nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks kohalikule omavalitsusele. 12.

§ 192

lg 3 eesmärk on määrata üheselt kindlaks maa tagastamise nõudeõiguse pärimise tähtaeg ning tähtaja eiramise õiguslik tagajärg.

§ 192

lg 3 ei anna kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte, vaid kohustab teda lõpetama tagastamise menetluse ning kompenseerimise menetlust mitte alustama, juhul kui isik pole tähtaegselt esitanud kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta. Ka on Riigikohtu halduskolleegium 28.10.2009 haldusasjas nr 3-3-1-60-09 tehtud otsuses märkinud, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 34 võimalik ennistada, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje - päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise.

1. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kiili Vallavalitsuse 08.06.2004 korraldus nr 350 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ ja 25.08.2009 korraldus nr 306 „Kiili Vallavalitsuse 08.06.2004 korralduse nr 350 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ muutmine“, ei ole kooskõlas kehtiva õigusega, kuna K.S.ule maa tagastamisel on jäetud arvestamata maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks sätestatud kord. Põhiseaduse §-st 10 ja 154 tuleneb kohaliku omavalitsuse kohustus järgida riigis kehtivaid õigusnorme. Vältimaks olukorda, kus kohalikul omavalitsusel oleks võimalus käituda seadusandja tahet eirates omavoliliselt, on vaja kohalike omavalitsuste antavate üksikaktide üle järelevalvet. Kehtiv õigus paneb nimetatud ülesande 3 maavanemale. Maavanema pädevuses on teostada järelevalvet, millest tulenevalt lasub maavanemal kohustus kontrollida kohalike omavalitsuse üksikaktide seaduslikkust. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) §-s 85 sätestatu eesmärgiks on tagada üksikakti objektiivne õiguspärasus. Kõik kehtivad õigusaktid on täitmiseks, seega on õigusaktide täitmise tagamine väga oluline avalik huvi. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vaidlustatud korraldused on kooskõlas kehtiva õigusega. H. V. pärand avanes
3. aprillil
4. a. Seaduse kohaselt oli K.S.ul kohustus esitada pärimisõiguse tunnistus hiljemalt
5. jaanuaril
6. a. Notar väljastas pärimisõiguse tunnistuse
7. jaanuaril
8. a. K.S. esitas pärimisõiguse tunnistuse Kiili Vallavalitsusele samal päeval
9. jaanuaril
10. a., s.o. 7 päeva hiljem. Maavanem on ekslikult ja meelevaldselt oma protestis märkinud, et kuna ärakirjal pärimisõiguse tunnistusest on Kiili Vallavalitsuse teenistuja Benno Johansoni allkiri koos kuupäevaga „
11. aprill 2009“, siis võib ja saab järeldada, et pärimisõiguse tunnistus on esitatud just sellel kuupäeval. Benno Johansoni allkiri ja kuupäev märkisid asjaolu, millal tehti dokumendist koopia maavanemale esitamiseks, mitte aga seda, millal vastav dokument Kiili Vallavalitsusele esitati. Omandiõiguste riive omandi tagastamata jätmisega ei ole proportsionaalne põhjusel, et isik esitas pärimisõiguse tunnistuse seitse päeva tähtaega ületades. Kiili Vallavalitsuse endine maanõunik on kinnitanud, et temal kui tagastamist menetleval teenistujal oli teada asjaolu, kes on pärija ning, et pärimisõiguse tunnistus esitatakse. Täna ei ole Kiili Vallavalitsusele täpselt selged põhjused, mis tingisid 7 päevase viivituse pärimisõiguse tunnistuse esitamisel. 15.

eesmärk ei ole kunagi olnud maa tagastamata jätmine.

§ 2

sätestab, et maareformi eesmärk on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Omandireformis ette nähtud tähtaegade pikendamine on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus. Antud juhul oli vajalik ja põhjendatud lõpetada maa tagastamise menetlus

§ 192lõikes 3 sätestatud alustel.

1. Vastustajale on H. V. pärija ja üldõigusjärglane olnud teada alates H. V. surmast
2. aastal. Nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti tsiviilseaduse sätteid. PärS §-de 3 ja 4 kohaselt tekkis isikul õigus pärida pärandi avanemisel ja pärimiseks peab pärija pärandi vastu võtma. Asjaolu, et K.S. on pärandi vastu võtnud tõendab l8.01.2007 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus. Kuna vastustajale oli teada asjaolu, et K.S. on õigustatud subjekti pärija, saab ja võib lugeda, et K.S. on tähtaegselt avaldanud soovi realiseerida oma õigusi - teada oli üldõigusjärglase isik. Seega oli täidetud ka

§ 2ja § 192 lõikes 3 sätestatud eesmärk.

Tähtaega ei ole võimalik lugeda mööda lastuks, kuna selline mitte-eesmärgipärane tõlgendus, justkui oleks

§ 192

lg 3 sätestatu eesmärk lõpetada ilma kaalutlemata tagastamise menetlus olukorras, kus tähtaega on ületatud vaid 7 päeva võrra, ei ole kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, samuti omandireformi eesmärkidega ja pärimisõiguse regulatsiooniga. KOLMANDA ISIKU K.S.U SEISUKOHT 4

1. H. V. oli kolmanda isiku vanaema, kelle esimene pärija oli kolmanda isiku ema, H. S.. Miks ta notari poole pöördus alles sügisel on selgitatav sellega, et tegeleme talupidamisega (lambakasvatus), ning suvel kahjuks vaba momenti eriti ei leidu. Iseasi, kui pikk oli toona notari ootejärjekord. Seoses mitte oma kõige parema tervise tõttu otsustas ta pärandist loobuda, peale mida see kanduski kolmandale isikule. Peale kolmanda isiku jaoks pärandi avanemist,
2. a algul, alustasin antud maatemaatika kohta uurimist ka Kiili vallast. Mitte mingit abi, nõu ega informatiivset asjalikku teavet ma Kiili valla maanõuniku käest ei saanud. Ma ei teadnudki, et tavaline inimene peaks olema juristi haridusega. Sama aasta suvel lõpetasin gümnaasiumi, suvi kulus põllutööde alla ning
3. aasta oktoobri alguses läksin (pidin minema) ajateenistusse. Ajateenistusest vabanesin
4. aasta juuni algul. Tolleks hetkeks oli vahetunud Kiili valla maanõunik, kelleks oli saanud (ja on siiani) Benno Johanson. Maamõõtmisega oli nõus tegelema Hectare OÜ, kellel tasusin ka arve 6000 krooni. Tekkinud vastuoludest kuulsin alles Benno Johansoni käest. KOHTU PÕHJENDUSED
5. Käesoleva vaidluse esemeks on küsimus, kas kohalik omavalitsus oleks pidanud rakendama õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluses kolmanda isiku K.S.u suhtes

§ 192

lõikes 3 sätestatud tagajärgi ning maa tagastamise seoses pärimisõiguse tunnistuse mittetähtaegse esitamisega lõpetama, millest tulenevalt on vaidlustatud korraldused õigusvastased. 19. Alates 27.11.2005 kehtib

§ 192

lg 3 järgmises redaktsioonis: „Nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.“ Nimetatud

§ 192lg 3 redaktsioon võeti vastu 26.

oktoobril 2005 Maareformi seaduse muutmise seadusega (RT I 2005, 61, 476). H. . suri xx xx xxxx. Nimetatud ajal kehtinud pärimisseaduse (Riigikogu 15.05.1996 seadus, kehtetu alates 01.01.2009, PärS) § 3 lg 2 kohaselt on pärandi avanemise aeg pärandaja surmapäev. Vaidlus puudub selle üle, et kolmanda isiku ema, H. S., loobus pärandist. PärS § 123 lg 1 sätestab: „Kui pärima õigustatud isik on pärandist loobunud, on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärandist loobunu oleks surnud enne pärandi avanemist.“ PärS § 123 lg 2 sätestab: „Isik, kes astub pärandist loobunu asemele, võib pärandi vastu võtta või sellest loobuda sama tähtaja jooksul, kui selleks oli õigus loobunul. Tähtaega arvestatakse päevast, mil pärandist loobunu asemele astuja loobumisest teada sai.“

§ 192lg 3 on pärimisseaduse suhtes erisäte maa tagastamise nõudeõiguse pärimisele.

Seetõttu olenemata H. S. pärandist loobumise ajast oleks K.S. pidanud Kiili Vallavalitsusele esitama pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta hiljemalt 11.01.

1. Tallinna notar Sirje Ormani poolt välja antud pärimisõiguse tunnistus väljastati K.S.ule aga alles 18.01.2007 ehk seega 7 päeva pärast tähtaja möödumist.
2. Poolte vahel on vaidlus selle üle, millal esitas K.S. Kiili Vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse. Kiili Vallavalitsuse seletuse kohaselt esitas K.S. pärimisõiguse tunnistuse vallavalitsusele selle väljastamisega samal kuupäeval ehk
3. jaanuaril
4. a ning Benno 5 Johansoni allkiri ja kuupäev maavanema poolt kohtule esitatud pärimisõiguse tunnistusel märkisid hoopis asjaolu, millal tehti dokumendist koopia maavanemale esitamiseks. Harju maavanem on samas seisukohal, et Benno Johansoni allkiri ja kuupäev pärimisõiguse tunnistusel märgib asjaolu, millal esitati Kiili Vallavalitsusele pärimistunnistus nõudeõiguse pärimise kohta. Harju maavanema poolt kohtule esitatud pärimisõiguse tunnistusel on Benno Johansoni allkiri ning kuupäevaks on märgitud 15.04.2009 (toimiku lk. 14). Kohus on seisukohal, et arvestades

§ 192

lõikes 3 märgitud tähtaja ületamist ei oma vaidluses tähtsust küsimus sellest, kas pärimisõiguse tunnistus esitati Kiili Vallavalitsusele 7 päeva või 2 aastat nõutavast hiljem. Pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaeg oli mõlemal juhul mööda läinud. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks poolte eeltoodud väiteid täiendavalt analüüsida. 21. Riigikohtu halduskolleegium on 28. oktoobri 2009. a otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-60-09 leidnud, et

§ 192

lg 3 sõnastusest tulenevalt ei anna see kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas lõpetada menetlus või mitte. 2005. a. oktoobris vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse seletuskirjas selgitatakse

§ 192

lg 3 muudatust järgmiselt: „Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõueõigusest loobunuteks. Selline, võib-olla suhteliselt jõuline lähenemine aitaks oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele.“ Eeltoodust lähtudes asus halduskolleegium haldusasjas nr. 3-3-1-60-09 tehtud otsuses järgmisele seisukohale: „Seega on kolleegiumi jaoks veenev normi grammatilisest tõlgendamisest tulenev järeldus, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje – päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise. Et

MS § 26 on sisult analoogne

§ 192lg-ga 3, tuleb seda tõlgendada samamoodi.“ (otsuse p 18).

Seega puudus Kiili Vallavalitsusel käesoleval juhul pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamise võimalus. 22. Riigikohus märkis otsuse nr. 3-3-1-60-09 punktis 19, et välistatud pole, et

§ 192

lg 3 ja

MS § 26 võivad teatud objektiivsete takistuste korral pärimisõiguse tunnistuse õigeaegseks esitamiseks (nt kohtuvaidlus pärijate väljaselgitamiseks) olla vastuolus põhiseadusega. Selliseks objektiivseks takistuseks ei saa paraku pidada kolmanda isiku ema poolt pärandist loobumist ega ka seda, et suvel tegeleti lambakasvatusega. Kumbki asjaolu ei oleks saanud kohtu hinnangul takistada kolmanda isiku ema kohe pärast H. V. pärandi avanemist pärandist loobumise avaldusega ning kolmandal pärandi vastuvõtmise avaldusega notari poole pöördumist. Haldusasja materjalide andmetel pöördus kolmas isik notari poole alles ca 6,5 kuud pärast pärandi avanemist. Ühtlasi ei välista kohus seda, et seoses avalduse lahendamise tagajärgede olulisusega oleks notar kolmanda isiku taotlusel saanud lahendada pärandi vastuvõtmise avalduse ka tavapärasest kiiremini või oleks kolmandal isikul olnud võimalik pöörduda mõne teise, väiksema koormusega notari vastuvõtule. Kolmanda isiku seletusest nähtub, et kolmas isik ei olnud õigusteadlik ega teadnud

§ 192

lõikest 3 tulenevatest maa tagastamise nõudeõiguse pärimistunnistuse mittetähtaegse esitamise tagajärgedest. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr. 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ p 56 loetleb toimingud, mida õigustatud subjekt on kohustatud tegema maa tagastamise menetluses. Eeltoodud punkti kohaselt teatab kohalik omavalitsus tähtaja Korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Kohus on seisukohal, 6 et

§ 192

lg-st 3 tulenevatest tagajärgedest oleks kolmandat isikut pidanud õigeaegselt teavitama Kiili Vallavalitsus, kes maa tagastamise menetlusega tegeles, eriti veel olukorras, kus vastustaja seletuse kohaselt oli talle H. V. pärija ja üldõigusjärglane teada alates H. V. surmast

1. aastal (toimiku lk. 36). Riigikohtu halduskolleegium nõustus eelviidatud otsuses ringkonnakohtu seisukohaga, et juhul kui pärimisõiguse tunnistus jääb tähtaegselt esitamata haldusorgani süül, on isikul võimalik oma õigusi kaitsta kahju hüvitamise kaebusega (otsuse p 18).
2. Eeltoodud kaalutlustel rahuldab kohus protesti ning tühistab Kiili Vallavalitsuse
3. juuni
4. a korralduse nr. 350 ja
5. augusti
6. a korralduse nr.
7. Tiina Pappel kohtunik 7