lg 1 kohaselt on hoidjal pandiõigus ladustatud asjale ja seega laieneb hageja pandiõigus kõikidele pankrotivõlgniku pool ladustatud kaupadele. Hageja esitas pankrotivõlgnikule lao- ja veoteenuse osutamise lepingu alusel osutatud teenuste eest arved, milliseid võlgnik ei ole alates
lg 1 ning 3 alusel tagatud pandiõigusega hageja valduses olevatele ladustatud kaupadele ja pandiõigus kestab kuni asi on hoidja valduses. Kostja väide, et osa ladustatud kaupadest kuulub temale, ei saa mõjutada hageja lepingust tulenevat nõuet võlgniku vastu, kuna lepingu alusel on kaubad ladustanud võlgnik. 07.septembri 2007.a. üürilepingu alusel on pankrotivõlgnik jätnud arved suures osas tasumata ja
1 ette nähtud pandiõigusega. Eeltoodu alusel palub hageja tunnustada oma nõuet OÜ Rosenthal Vannitoad Eesti pankrotimenetluses summas 492 878,26 krooni esimese rahuldamisjärgu nõudena ja tunnustada sama nõude tagamiseks pandiõigust hageja valduses olevatele võlgniku poolt ladustatud kaupadele. Kostja seisukoht Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Vastuväidetest nähtub, et hagejal ei saa enam olla
lg 3 analoogiat, kuna osa OÜ Rosenthal Vannitoad Eesti tellimusel hageja juures ladustatud kaubast kuulub kostjale. Võlgnik oli nõus kauba väljastamisega kostjale.
3 kohaselt eelnevad üürileandja pandiõigusele kolmanda isiku õigused asjadele ja seda sätet tuleb analoogia alusel kohaldada
§-st 907 tulenevale laopidaja pandiõigusele. Kostja on sellest hagejale
Hageja vastus kostja seisukohale Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et
§-le 907 kohaldatakse
3 analoogiat, kuna hoiu- ja üürilepingu puhul on olemuselt tegemist siiski erinevate lepingutega. Kostja väide, nagu oleks hagejale korduvalt teada antud, et tema juures ladustatud kaupade seas on ka kostja kaubad, oli
Kohtu seisukoht Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Nõudeavaldus pankrotihaldurile on esitatud hageja ja Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ vahel 31.augustil 2007.a. sõlmitud lao ja veoteenuse osutamise lepingu (t.l. 11-19) ja 07.septembril 2007.a. sõlmitud äriruumide üürilepingu (t.l. 20- 30) alusel. Hageja on nõudeavalduse lisaks esitanud arved (t.l. 33-61) kokku summale 990 258.94 krooni, millest 96 800,83 krooni on mõlema lepingu alusel arvestatud viivised. Tunnustamata jäi laoteenuse lepingu alusel esitatud nõue 418 403,54 krooni ulatuses ja äriruumide üürilepingu alusel esitatud nõue täies ulatuses s.o. 74 474.72 krooni. Mõlema lepingu alusel arvestatud viiviste nõue osutus täies ulatuses tunnustatuks. Kohus leiab, et ainuüksi selle fakti põhjal ei saa põhinõudeid tunnustatuks lugeda. Hageja poolt 09.juunil 2008.a. Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ-le (edaspidi nimetatud ka pankrotivõlgnik) saadetud kirja kohaselt võlgnes pankrotivõlgnik sama kuupäeva seisuga hagejale 497 380.68 krooni s.o. tunnustatuks osutunud summa. Kirjast ei nähtu, kas summa sisaldas viivist või oli tegemist ainult põhivõlaga. Kostja nõustub küll hageja nõudega summas 497 380.68 krooni, kuid ei oska selgitada ega põhjendada, miks selle summa piires osutus nõuete kaitsmise koosolekul täies ulatuses tunnustatuks mõlemalt põhinõudelt arvestatud viivis. Samal ajal vaidlustab kostja täies ulatuses hageja poolt äriruumide üürilepingu alusel esitatud nõuet ja alates 09.juunist 2008.a. hageja poolt lao ja veoteenuse lepingu alusel esitatud nõudeid. Kohus leiab, et hageja poolt nimetatud kirjas märgitud summa ei tähenda, et pankroti väljakuulutamise ajaks 13.augustiks 2008.a. ei võinud põhinõue suureneda 818983.39 kroonini. Hageja on nõudeavaldusele lisanud mõlema lepingu alusel pankrotivõlgnikule esitatud arved nõudeavalduses esitatud summa 990 258.94 krooni ulatuses (t.l. 34-61) Kõigis arvetes on lepingute alusel osutatud teenuste ja ruumide kasutamise eest üür ja kommunaalteenuste tasu arvestus näidatud kuni 12.augustini 2008.a. Kostja ei ole ühegi arve kohta sisulisi vastuväiteid esitanud - kinnitanud ega tõendanud, et mõne arve on pankrotivõlgnik tasunud või et pankrotivõlgnik ei ole neid teenuseid hagejalt saanud. Summa, mida hageja kinnitas nõudena 09.juuni 2008.a. kirjas Rosenthal Vannitoad OÜ-le, ei saa kuidagi määrata nõude suurust hilisemas pankrotimenetluses. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et 09.juuni 2008.a. kirja (t.l. 88) esitamisest ei saa hageja esitada enam pankrotivõlgniku vastu nõudeid vastavalt 31.augustil 2007.a. sõlmitud lao ja veoteenuste osutamise lepingule, kuna nimetatud kirja esitamisest alates peatas hageja pankrotivõlgnikule teenuste osutamise. Hageja ja pankrotivõlgniku vaheline laoteenuse osutamise leping jäi pärast 09.juunit 2008.a. kehtima ning hageja osutas kaupade hoidmise teenust edasi. Hageja ei osutanud pankrotivõlgnikule enam muid teenuseid ega nõua nende eest ka tasu. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pankrotivõlgniku tellimusel hageja lattu paigutatud kaubad jäid sinna hoiule ka pärast 09.juunit 2008.a. ja nii jätkas hageja ühe teenuse osutamist, mille eest omab õiguse saada ka kokku lepitud tasu. Lepingu puudumise korral omaks hageja õiguse nõuda TsÜS § 90 lg. 2 mõtte kohaselt pankrotivõlgnikult reaalselt tarbitud teenuste eest hüvitust alusetu rikastumise sätete alusel. Samadel põhjustel ei saa nõustuda ka kostja seisukohaga, et pärast äriruumide üürilepingu nr 2007/12 ülesütlemist 04.juulil 2008.a. puudub hagejal alus nõuda pankrotivõlgnikult üüri- ja kommunaalkulude tasumist. Äriruumide üürileping on sõlmitud 07.septembril 2007.a., hageja on esitanud pankrotivõlglikule selle lepingu alusel arveid ka enne 04.juulit 2008.a. – kommunaalteenuste arve 2008.a. aprillikuu eest, 02.mail 2008.a. büroo rendi arve, 16.juunil 2008.a. maikuus tarbitud kommunaalteenuste eest, 30.mail 2008.a. büroo rendi arve juunikuu eest ja 01.juulil 2008.a. kommunaalteenuste arve juunikuu eest. (t.l. 53-58), millised on samuti tasumata. Nende arvete osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Äriruumide üürilepingu ülesütlemisest ei saa kuidagi järeldada, et pankrotivõlgnik ei peaks ruumide kasutamise ja tarbitud kommunaalteenuste eest tasuma. Nõude aluseks ei ole selle õiguslik kvalifikatsioon, vaid faktilised asjaolud. Põhjendamatud on kostja väited selles, et alates 09.juunist 2008.a. oleks hageja pidanud kaupade laos hoidmise eest ja alates 04.juulist 2008.a. äriruumide kasutamise (pankrotivõlgniku valduses oleku aja) eest esitama pankrotimenetluses nõude mõnel muul õiguslikul alusel, mitte lepingute alusel. Mõlemal juhul on nõude aluseks kaks pankrotivõlgnikuga sõlmitud lepingut ja faktid, et hageja laos asus nii enne 09.juunit 2008.a. kui ka pärast seda pankrotivõlgniku poolt ladustatud kaup ja et äriruumid jäid ka pärast üürilepingu ülesütlemist pankrotivõlgniku valdusse. Poolte vahel ei ole nende asjaolude üle vaidlust. Mõlemale nimetatud lepingule on hageja pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduses viidanud. (t.l. 10) Seega taotleb hageja nõude tunnustamist samadel alustel ja samas ulatuses nagu pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduses ning on järginud PankrS § 107 ette nähtud nõudeid. Seadusel ei põhine kostja väide, et hageja oleks pidanud nõudeavalduses teatama ka võimalikust kahju hüvitamise nõudest pankrotivõlgniku vastu, kui hageja soovib nõuda tasu pankrotivõlgniku poolt toodud kaupade hoidmise eest pärast lao ja veoteenuse lepingu peatamist s.o. 09.juunit 2008.a. Kostja etteheited hagejale, et kohtumenetluse käigus on tunnustamiseks esitatud niisugune nõue, mille tunnustamist ei ole taotletud nõudeavalduses pankrotihaldurile, on põhjendamatud. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas pankrotivõlgnik paigutas hageja lattu endale või teistele isikutele s.h. kostjale kuuluvat kaupa. Määravaks on asjaolu, et hageja osutas pankrotivõlgnikule lepingu alusel teenuseid, milledest üheks oli kaupade hoidmine laos.
1 kohaselt on hoidjal kõigi laolepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus ladustatud asjale. Kostja väidab ja heidab hagejale ette, et hagejal oli 2008.a. juunikuu algul võimalus jätta laopidaja pandiõiguse alusel oma lattu Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ tellimusel paigutatud kaupa vastavalt võla suurusele ja ülejäänud kauba oleks hageja võinud Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ-le tagastada. Viimase tellimusel ladustatud kaupade turuväärtus oli 2008.a. juunikuu algul mitu miljonit krooni, hageja nõue aga alla 500 000 krooni. Hageja ei soovinud niisugust võimalust kasutada. Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ laoprogrammi väljatrüki (t.l. 160) kohaselt leidus 2008.a. maikuus hageja laos Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ-le kuuluvat kaupa 1 731 422.95 krooni väärtuses ja pankrotihalduri otsuse lisaks oleva nimekirja (t.l. 212-215) kohaselt leidus hageja laos kostjale kuuluvat kaupa 272 925 USD väärtuses. Kas, millises koguses ja millise hinnaga oleks olnud võimalik selle kauba müük hageja nõude katteks, seda ei ole võimalik kindlaks teha. Välistatud ei ole võimalus, et kauba müügihind võib osutuda hageja nõudest madalamaks. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et laopidaja pandiõigus laieneb ladustatud kaupadele vaid hageja nõuete rahuldamiseks vajalikus ulatuses ja et pandiõigus ei teki mitte kauba ladustamisest, vaid pärast nõude sissenõutavaks muutumist. AÕS § 282 lg. 1 kohaselt tekib käsipant panditud asja valduse üleandmisega pandipidaja valdusse pantija poolt, kui nad on pandi seadmises kokku leppinud. Antud juhul on käsipant tekkinud
1 alusel. AÕS § 281 lg. 2 kohaldatakse käsipandi kohta kehtivaid sätteid ka seaduse alusel tekkinud vallaspandiõigusele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega tekkis hageja pandiõigus Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ poolt ladustatud kaupadele nende üleandmisest hagejale. Nõude sissnõutavaks muutumine ei saa olla pandiõiguse tekke tingimuseks. Pärast nõude sissenõutavaks muutumist tekib pandipidajal AÕS § 276 lg. 1 kohaselt õigus panditud vara arvel nõude rahuldamiseks. Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ varale on 09.oktoobrist 2003.a. kantud kommertspandiregistrisse kommertspant summas 6 000 000 krooni Midas Invest AS-i kasuks (t.l. 127) 20.mail 2008.a. sõlmitud lepingu kohaselt on Midas Invest AS loovutanud sama kommertspandi ¾ suuruses mõttelises osas Accurate Arendus OÜ-le. Sama lepingu p. 1.2 kohaselt on pandi esemeks kogu pantija vallasvara pandikande tegemise ajal või pärast pandikande tegemist omandatud vara, välja arvatud Kommertspandiseaduse § 2 lg. 3 nimetatud vara. Kommertspandiseaduse § 2 lg. 3 p. 2 kohaselt ei laine kommertspant muuhulgas varale, millele on seatud käsipant. AÕS § 281 lg. 2 kohaselt kohaldatakse käsipandi kohta seaduses sätestatud ka seaduse alusel tekkinud vallaspandiõigusele.
1 ette nähtud laopidaja pandiõigus kuulub seaduse alusel tekkivate vallaspandiõiguste hulka. AÕS § 282 lg. 1 kohaselt tekib käsipant valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale. Kokkulepe pandi seadmiseks ei ole antud juhul vajalik, kuna pant on tekkinud seaduse alusel. Eeltoodust tulenevalt ei mõjuta Midas Invest AS-i ja Accurate Arendus OÜ kasuks seatud kommertspandid hageja kui laopidaja pandiõigust ja sellest tulenevalt ka PanrS § 153 lg. 1 p.1 ette nähtud nõude rahuldamisjärku. Kohus ei pea võimalikuks nõustuda kostja seisukohaga, et antud juhul tuleb laopidaja pandiõigusele kohaldada kolmandatele isikutele kuuluvate kaupade osas
3 analoogiat ja mitte lugeda pandi esemeks neid kaupu, millede eest pankrotivõlgnik ei olnud kostjale tasunud ja millised seega kuuluvad 30.detsembri 2004.a. lepingu (t.l. 94) ja 10.oktoobri 2006.a. ainuesinduslepingu (t. l. 100-102) järgi kostja omandisse. TsÜS § 4 kohaselt seisneb õiguse analoogia kohaldamine kas reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet reguleeriva normi kohaldamises või selle puudumisel seaduse või õiguse üldisest mõttest lähtumises. Analoogia kohaldamise eelduseks on aga õiguslikult reguleerimata suhte olemasolu ja suhte reguleerimata jätmise mittevastavus seaduse mõttele ja eesmärgile.
lõikes 1 on seadusandja näinud ette hoidja pandiõiguse ladustatud asjale kõigist laolepingust tulenevate nõuete, samuti hoiuleandjaga varem sõlmitud veo-, ekspedeerimis- ja laolepingutest tulenevate nõuete tagamiseks. Hoiuleandja poolt ladustatud kolmandatele isikutele kuuluvate asjade osas ei ole seadusandja pidanud vajalikuks erandit teha ega pandieseme hulka mittekuuluvaks lugeda. Sellisel moel tuleb isikutevaheline suhe lugeda ka õiguslikult reguleerituks. Seepärast puudub alus
3 analoogia kohaldamiseks ja kostjale kuuluvate kaupade pandi esemete hulgast väljajätmiseks. Kostja viitab 05.juunil 2008.a. hagejale saadetud elektronkirjale (t.l. 161), milles on märgitud, et osa Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ tellimusel hageja lattu paigutatud kaubast kuulub kostjale ja on teinud ettepaneku hagejaga nende kaupade osas uue lepingu sõlmimiseks, 15.juulil 2008.a. saadetud kirjas (t.l. 162) on kostja teatanud sama ja märkinud, et Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ-le kuuluva kauba väärtus katab hageja nõude, samas kirjas on kostja viidanud ka 10.oktoobri 2006.a. ainuesinduslepingule, mille punktist 6 omandiõigus tuleneb. (t.l. 187-189). Eeltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et hageja on kostjale kuuluvaid kaupu kinni hoides käitunud pahatahtlikult ega ole järginud
1 ette nähtud hea usu põhimõtet. Kostja palub ka sellel alusel mitte kohaldada Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ tellimusel ladustatud kaupadele hageja kasuks
1 ette nähtud hoidja pandiõigust. Kohus ei saa lugeda põhjendatuks kostja väiteid hageja hea usu põhimõtte vastase käitumise kohta. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja MK ütlustes ja tuleb lugeda tõendatuks, et hageja laos oli võimalik eraldi kindlaks määrata, millised Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ tellimusel ladustatud kaubad olid saadud kostjalt (kuulusid kostjale) ja millised mitte s.o. kuulusid Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ-le. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt pidi hageja esindaja saama 2008.a. juunikuu algul teada, et osa laos hoitavast kaubast kuulub kostjale. Kohus leiab, et hageja ei pidanud aga koheselt pärast kostja pöördumisi jõudma veendumusele osade kaupade kuulumises kostjale ega võtma vastu kostja poolt soovitud otsust. 20.juunil 2008.a. algatas kohus Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ pankrotimenetluse ja arestis võlgniku vallasasjad s.h. kaupade jäägid Logistika Pluss OÜ valduses. Pärast seda ei ole mõistlik eeldada, et hageja oleks pidanud hakkama oma valdusest kostjale kaupu üle andma. 02.detsembri 2008.a. vastuses (t.l. 136) kostja hilisemale pöördumisele on hageja olnud seisukohal, et kogu pankrotivõlgniku poolt ladustatud kaup kuulub pankrotivara hulka. Samast kirjast nähtub, et 17.juulil 2008.a. andis hageja samasisulise vastuse ka kostja teisele esindajale. Tunnistaja MK ütlustest nähtub, et ta töötas Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ-s hankejuhina alates ettevõtte tegutsemise algusest kuni pankroti väljakuulutamiseni. 2008.a. maikuu lõpus oli äriühing makseraskustes, suurim kaupade tarnija oli kostja, kes soovis saada enda valdusse võimalikult palju enda kaupa ja tasumata arvetele lisatagatisi; Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ oli sellega nõus, sest see oleks vähendanud võlga kostja ees; kogu kaup asus aga Logistika Pluss OÜ valduses, nad koostasid nimekirja kaupadest, mida soovisid kostjale üle anda; kaup ei oleks vahetanud asukohta, vaid omanikku hageja laos; nimekiri sai ka kostja esindajate poolt kinnitatud, nad andsid nimekirja hagejale ja kontrollisid mõlemapoolselt kauba olemasolu, lao arvestus toimuski paralleelselt ja kogustega ei olnud probleeme, kaubad olid olemas ja hageja tunnistas nende olemasolu; hageja esindaja aga ei kirjutanud nimekirjale alla ja omaniku vahetus jäi tegemata s.o. kaup kostjale üle andmata; t.l. 212 leidub selle nimekirja tööversioon, 2008 märtsis oli tehtud inventuur ja vahed olid minimaalsed, tehnilist laadi; Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ poolt oli hageja lattu paigutatud kaupa kuskil 4 miljoni krooni eest, sellest umbes pool kuulus kostjale; Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ andis välja ka laokirja, kuid hageja sellega ei nõustunud; 2008.a. juunikuu algul käis Eestis kostja esindaja Hiinast, keda tunnistaja sõidutas koos kostja lepingulise esindajaga, nad käisid hageja juures ja soovisid rääkida juhatuse liikmega kes ei võtnud neid aga vastu, nad said rääkida töötajaga, kes ei saanud midagi otsustada; Logistika Pluss OÜ ei põhjendanud kaupade üle andmata jätmist mitte millegagi, lihtsalt ei andnud allkirja, teenuse peatamine oli ka arusaamatu, sest kaks nädalat varem olid nad teinud maksegraafiku võla likvideerimiseks; pärast teenuse osutamise peatamist ei täitnud Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ ka enam maksegraafikut ja ei saanud hageja laost kaupa kuskile viia.; t..l. 160 on väljatrükk Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ laoprogrammist, loetelus on ainult Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ kaup, kostjale kuuluvat kaupa see ei sisalda; kostja eesmärk oli saavutada kontroll oma kauba üle. Kohtul ei ole alust kahelda, et Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ hakkas kaupa hageja lattu paigutama ja hageja teenust osutama juba enne lao ja veoteenuste osutamise lepingu sõlmimist 31.augustil 2007.a., mida kinnitavad varasematel kuupäevadel Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ poolt koostatud saatedokumendid (t.l. 22-67 teisest köitest) ja hageja poolt Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ-le esitatud arved (t.l. 70-72 teisest köitest). Kohtul ei ole alust arvata, et Rosenthal Vannitoad Eesti OÜ võis kostjalt saadud kaupu paigutada kusagile mujale peale hageja lao. Asja lahendamisel ei oma tähtsust kostja poolt 21.novembril 2008.a., 19.veebruaril 2009.a., 11.märtsil 2009.a. hagejale saadetud pöördumised kaupade oma valdusse saamiseks (t.l. 90-92, 108, 133), hageja poolt kostja pöördumistele saadetud vastused (t.l. 245 248-250); ainuesinduslepingu osalise lõpetamise kokkulepe ((t.l. 134-135); hageja 26.veebruari 2009.a. vastus kostja pöördumisele (t.l. 137), pankrotihalduri otsus kostjale kuuluvate kaupade välistamise kohta pankrotivarast koos vara nimekirjaga (t.l. 154, 103-107), pankrotitoimkonna otsus vara välistamise otsuse kinnitamise kohta (t.l. 155-157), enampakkumise teated (t.l. 163-164), kostja taotlus pankrotihaldurile vara välistamise kohta pankrotivarast (t.l. 217-221). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Indrek Saar Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.