3-09-1348 KOHTUOTSU S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht 20. jaanuar 2010 Pärnu kohtumaja Haldusasja number 3-09-1348 Hal

§ 160

lg 1 alusel on ametnikul ühekuulise tähtaja jooksul õigus esitada kaebusi halduskohtule teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale.

§ 160

lg 5 kohaselt võib ametnik kohtult taotleda temale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist, kui ta leiab, et teda on karistatud ebaseaduslikult. Kaebaja pöördus 19.06.2009 kohtusse kaebusega, milles taotles tühistada 16.04.2009 käskkiri talle distsiplinaarkaristuse määramise kohta. Esitatud tõendite kohaselt on asjas läbitud vaidemenetlus ning 18.05.2009 vaideotsusega jäeti vaie rahuldamata. Vaideotsus tehti kaebajale teatavaks 20.05.2009 (tl 6 pöördel). Lähtudes eeltoodust on kaebus esitatud seadusega sätestatud tähtaja jooksul ning kaebuses esitatud nõue on kooskõlas

§ 160lg 5.

Seega on kaebus lubatav. Politseiametnike distsiplinaarvastutus on reguleeritud politseiteenistusseaduse §-d 42 kuni 45. Lähtudes PolTS § 1 lg-st 2 laieneb politseiametnikele avaliku teenistuse seadus (

) politseiteenistuse seadusest tulenevate erisustega.

§ 87

näeb ette, et ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel kohaldatakse töötajate distsiplinaarvastutuse seadust (TDVS). PolTS § 1 lg 3 sätestab, et politseiteenistuse seadusega ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust (HMS). Kohustused, mille rikkumise eest saab politseiametnikku distsiplinaarkorras karistada, võivad olla sätestatud ka teistes õigusaktides. Lääne Politseiprefektuuri 16.04.2009 käskkirjaga nr 168 p karistati kaebajat

§ 84

p 1, § 85 lg 1 p 1, Politseiteenistuse seaduse § 42 p 1, § 43 lg 1, § 44 lg 1 alusel noomitusega. Käskkirja kohaselt pani kaebaja toime „Välijuhtimise ja teadetele reageerimise kord Lääne Politseiprefektuuris“ p 12.1, 12.4 ja „Lääne Politseiprefektuuri sisekorraeeskirjade“ p 10.1, 14.3.1 rikkumised ning eiras juhi korralduse täitmata jätmisega „Lääne Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja“ punkte 10.2, 14.3.3, pannes toime

§ 84lg 1 tunnustele vastavad distsiplinaarsüüteod.

Kaebuse motiivide kohaselt ei ole kaebaja korralduses märgitud distsiplinaarsüütegusid toime pannud.

§ 84

punkti 1 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. 3 3-09-1348 TDVS § 8 lg 1 ja Riigikohtu praktika kohaselt tuleb iga konkreetse süüteo puhul selle üksikasjad ning süüteo kvalifitseerimist ja karistuse valikut mõjutavad asjaolud igakülgselt välja selgitada. Kaevatava käskkirja kohaselt pani kaebaja toime „Välijuhtimise ja teadetele reageerimise kord Lääne Politseiprefektuuris“ p 12.1, 12.4 ja „Lääne Politseiprefektuuri sisekorraeeskirjade“ p 10.1, 14.3.1 rikkumised ning eiras juhi korralduse täitmata jätmisega „Lääne Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja“ punkte 10.2, 14.3.

1. „Välijuhtimise ja teadetele reageerimise korra“ p 12.1 kohaselt peavad välijuht ja juhtimiskeskus omama pidevat ülevaadet operatiivalluvuses olevate politseitoimkondade asukohast ja tegutsemisvalmidusest (tl 92 pöördel) ning lähtudes käsitletud korra p 12.4, on politseitoimkond kohustatud teavitama välijuhti ja/või juhtimiskeskust töö alustamisest ja lõpetamisest ning lõuna- ja puhkepauside algusest ja lõpust. Loa lõuna- ja puhkepausideks annab vastava piirkonna välijuht. Asjas läbiviidud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes on leidnud kinnitust, et kaebaja olles patrullteenistuses viibis umbes tund aega toitlustusasutuses, jättes sellest juhtimiskeskusele teatamata ja patrulllehele kandmata. Samal ajal pidid patrulllehe alusel toimuma avaliku korra tagamine ja liiklusjärelevalve teostamine Käinas. Asja materjalidega on tuvastatud, et patrulltoimkonna tegelik asukoht ja tegevus ei olnud kooskõlas patrulllehel märgituga ning luba lõuna- ja/või puhkepausiks politseitoimkonnal ei olnud. Korra p 12.4 ei anna politseiametnikule võimalust oma äranägemisel hinnata punktis sätestatud kohustuse täitmist ja/või selle täitmise vajalikkust. Kaevatava käskkirja kohaselt ei ole kaebajale ei ole süüks pandud „Välijuhtimise ja teadetele reageerimise korra“ p 12.1 rikkumist. Käsitletud korra p 12 reguleerib välijuhi ja/või juhtimiskeskuse ja toimkonna kohustusi politseitoimkonna tegutsemisvalmiduse ja asukoha osas ning antud punktis toodud nõuetest peavad lähtuma politseinikud politseitoimkonna tegutsemisvalmiduse tagamiseks. Korra punkti 12.1 on kohtu hinnangul võimalik nõuetekohaselt täita vaid sel juhul, kui täidetakse teisi korra alapunkte, sh p 12.
2. Seetõttu ei saa politseitoimkonna tegutsemisvalmiduse hindamisel käsitletud punkti erinevaid alapunkte tõlgendada lahus teistest alapunktidest. Lääne Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja p 10.2 alusel võib teenistujale tööalaseid korraldusi anda ka vahetust juhist kõrgemal seisev juht (tl 84). Siseeeskirja p 14.3.3 kohaselt on teenistuja kohustatud täitma juhi seaduslikke korraldusi. Juhi poolt antud korralduse täitmata jätmist kvalifitseeris vastustaja

§ 84punkti 1 kohaselt teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmisena.

Hinnates käskkirja sisu on kaebajale etteheidetud sisekorra eeskirja p 14.3.3 rikkumist ning sisekorraeeskirja p 10.2 on viidatud seetõttu, et antud punktis selgub korralduse andja pädevus. Teenistusliku järelevalve korras tuvastatud asjaolude täpsustamiseks edastas Hiiumaa konstaablijaoskonna komissar kaebajale 17.03.2009 hommikul korralduse esitada ettekanded patrulltoimkonna tegevuse kohta 19.03.2009 hommikuks (tl 30, 31). Kaebaja tuli graafikujärgselt tööle 18.03.2009 õhtul 21.

1. Patrulllehe kannete kohaselt tegeles kaebaja 21.00 kuni 21.15 info ja meilidega (tl 39 pöördel). Kaebaja oma ettekandes kinnitab asjaolu, et tutvus saadetud meilidega, kuid ajanappuse tõttu ei jõudnud väidetavalt tutvuda kogu saadetud infoga (tl 40). Tutvudes valikuliselt saadetud teabega võttis kaebaja kohtu hinnangul endale teadlikult riski, et tal jäi seetõttu tutvumata olulise infoga. Samas ei selgu distsiplinaarmenetluse esitatud ettekannetest ega kaebusest, mis takistas kaebajat tööl olles muul ajal meilidega tutvumist. Menetluses kogutud tõendite kohaselt heidetakse kaebajale ette, et ta jättis nõuetekohaselt täitamata juhi poolt 17.03.2009 antud korralduse. Juhi poolt korralduse saatmine kaebaja meilile puhkepäeval ei too kaasa selle õigusvastasust. Asjaolu, et kaebajal oli 17.03.2009 4 3-09-1348 (korralduse saatmise päeval) vaba päev, ei vabastanud teda korralduse nõuete kohasest täitmisest järgmisel graafikujärgsel tööpäeval 18.03.
2. Lähtudes eeltoodust on ümberlükatud kaebaja väited selle kohta, et juhi korraldus anti talle täitmiseks töövälisel ajal. Tulenevalt eeltoodust ei ole põhjendatud kaebaja nõuded selle kohta, et käskkirjas tuli anda hinnang korraldusele kui väljaspool graafikujärgset tööaega aega täitmiseks antud korraldusele. Politseiteenistuse seaduse § 45 lg-s 4 sätestab, et seletuse nõudmine politseiametnikult, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati, on kohustuslik. Distsiplinaarmenetluse käigus seletuse võtmine annab isikule võimaluse avaldada asjas oma seisukohti teo ja sellega seonduvate asjaolude kohta. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Asjas esitatud tõendite kohaselt tehti kaebajale teatavaks käskkiri distsiplinaarjuurdluse algatamise kohta (tl 29). Seoses distsiplinaarjuurdluse alustamisega on juurdluse läbiviija küsinud kaebajalt ettekannet juhtunu kohta ning täpsustanud ka küsimused, millele tuli ettekandes vastata (tl 44). Kaebaja on nõutud ettekande esitanud (tl 40). Samuti tutvustati kaebajale distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendit ning kaebajale olid teada tema õigused menetluses (tl 96). Seega oli kaebajale ettekande koostamisel teada, millal ja milliste tegude osas distsiplinaarjuurdlus algatati ning kaebajale oli tagatud õigus olla distsiplinaarkaristuse määramise menetluses ära kuulatud. Vaidlustatud käskkirjas on kirjeldatud kaebajal poolt toime pandud süütegusid ja antud neile õiguslik hinnang. Hinnates asjas kogutud tõendeid, kaebuses kirjeldatud asjaolusid ning arvestades seda, et asjas on läbitud vaidemenetlus, oli kaevatav käskkiri kaebajale arusaadav ning talle oli tagatud võimalus langetada läbimõeldud otsus, kas vaidlustada talle distsiplinaarkaristuse määramine kohtus või mitte. Kaebaja on talle antud kaebeõigust kasutanud. Hinnates eelpool tuvastatud asjaolusid ja asjas kogutud tõendeid kogumis on kohtumenetluse käigus leidnud tõendamist vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud süüteod. Kohus ei tuvastanud selliseid vormi- ja menetlusnõuete rikkumist, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Seega on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu. Kaebaja taotleb asjas kantud menetluskulude hüvitamist. Vastustaja vastavat taotlust esitanud ei ole. Kuna kaebus rahuldamisele ei kuulu jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Annika Vendik Kohtunik 5